Targu Talita (august-september 2023)

MEIL SIIN SAJAB, MEIL SIIN VALMIVAD ÕUNAD...

See laulurida annab hästi edasi eestimaise suvelõpu meeleolu, kus pärast põuast ja tegemistest tihedat suve on saabunud sume ja rahulik aeg. Kui enamik maailmast kannatab kohutava leitsaku käes, siis meie sajusabinatega päevad on sulaselge õnnistus. Seda tunnetab eriti hästi siis, kui on parasjagu kusagilt kuumast puhkusekohast saabutud.

Kui mujal on suved liiga palavad, siis Eesti oma mõõduka kliimaga saab järjest rohkem ihaldusväärsemaks kohaks, kus puhata või ka päriselt elada. Marju-seeni täis metsad ja lilledest kirendavad niidud on paljudes paikades muutumas eksootikaks.

Ehkki meil tundub loodust olevat piisavalt, tuleb siingi parema keskkonna nimel palju asju ümber mõtestada ja teisiti tegema hakata. Nii näiteks oleme hakanud mõtlema liigir ikkusest ega proovi iga hinna eest kõike kultuurtaimedest erinevat tõrjuda ja maha niita.

Suve lõpu Targu Talita ajakirja esiosa ongi pühendatud käsitsi niitmisele kui ühele võimalusele liigirikkusele kaasa aitamiseks. Taimetargalt saame teada, kuidas taimede väge enda heaks tööle panna ja kuidas fermenteeritud taimed meie tervise tugevdamisele kaasa aitavad.

Lisaks sellele avastame mereandide põnevat maailma ja uurime, millised kalad võiksid elada kodutiigis.

Tegusat suve lõppu!

JANA RAND

Üks Hiiumaa METSAHEINAMAA LUGU

Puisniidud meeldivad kõigile. Nii taimedele, loomadele kui inimestele. Inimene pole metsaloom, ikka on niidu puudega vahelduv maastik omamoodi ideaal.

Kui veel sadakonna aasta eest oli Eesti puisniitude maa, siis nüüdseks on alles vaid üksikuid näiteid olnust, sest puisniitudelt heina tegemine ei tasu enam ammu ära. Ning nüüd taastatavad poollooduslikud kooslused saavad eeskätt puiskarjamaadeks. Päris heinategemise puisniite on väga-väga vähe ja eks neilt üksikuteltki võetakse hein maha masinatega. Kes see enam jõuab vikatiga vehkida!

Sääraseid veidrikke siiski leidub. Mina ise näiteks. Vikatiga heinategu polnud aga mingi eesmärk omaette, see lihtsalt kujunes sedasi välja. Mu kodukülast Nõmbast siin Kesk-Hiiumaal levisid muiste laialdased metsaheinamaade alad kaugele lõuna- ja idakaarde. Need ulatusid naaberküla Lojani välja. Seejuures olid need valdavalt liigniisked ja arvatavasti enamasti sookasehõrendikega kaetud. 1955. aasta maa-ameti õhuvaateilt näeb puudeträpsudega rohu-

▼ Puisniit jaanikuul enne niitmist.

maid. Tegelikult mäletab maastik puisniite veel aastakümneid pärast niitmise lõppemist. Nii siingi. Neis tükati hõredates lehtmetsades oli mu jaoks mingi iseäralik võlu, kuhu teismelisena ikka jalutama kippusin.

Meie maa tagaots ulatub just sinnani. Ning ühel talvel sai kuidagi poolkogemata kirves võetud ja seal puhastustööd alustatud. Esmalt oli tahtmine toredad porsapõõsad noorte kuuskede lämmatusest välja päästa. Siis ründasin paakspuupadrikut.

Üsna pea hakkas paik meenutama metsaparki või puiskarjamaad. Lagedam, sookase puntidega ala nägi juba täitsa klassikalise puisniidu moodi välja. Just säärane võis siinne ümbruskond olla natukese rohkem kui poole sajandi eest. Tõsi, toona ei kasvanud siin kindlasti nõnda palju mände ega kuuski. Veel nüüdki on kuuskede all näha vanu sammaldunud kasekände.

Teekond niiduni

Kuid ega mul olnud mõtteski taastada täpipealt endisilmelist metsaheinamaad. Pealegi meeldivad okaspuud mulle ka väga, eriti siis, kui kased-lepad-haavad on raagus.

Ent ikka veel ei kavatsenud ma seal mingit niitmist praktiseerima hakata. Raiusin küll kände maatasa ja kaevandasin labidaga maad siledamaks ning vaatasin murelikult uuesti pead tõstvat paakspuuvõsa. Vohavad kastikud ja kilpjalad ei rõõmustanud samuti silma.

Nüüd ei jäänud muud üle, kui 2017. aasta kevadel vikat osta. Vana kuurinurgas vedelev tööriist oli lootusetult läbi roostetanud. Sellega sai veel 1990ndail loomadele värsket rohtu ette niidetud. Nüüd tuli uuesti niitma õppida.

Algul oli rohi hõre ja asi läks üsna hõlpsalt. Järgnevail aastail aga rohustu tihenes ja töö hakkas ikka täitsa korralikku heinategu meenutama. Selle hektarikese puhtaks löömine kippus rohkem kui nädala jagu aega võtma. Ja ega siis seal pikki päevi jõua vehkida, ikka neli tundi päevas, vahel ka pikemalt.

Muidugi sai kohe selgeks, et vikat peab terav olema. Luiskad küll, ent ajapikku tekkis vajadus tera lõikamise järele, mis siis minu puhul tähendas viilimist. Seejärel saab luiskamisega kergemalt läbi.

Kergem ja raskem niide

Niitmisel tekkisid omad lemmikud ja teised mitte nii lemmikud. Jänes- ja sookastikut niita on lausa lust. Kõrge rohi langeb kergesti loogu. Tõsi, kastikud kasvatavad käbedasti uue ädala. Sinihelmikapuhmad ja kaste-

kaerad mulle niitmise mõttes hästi ei istu. Neid peab vikatiga ikka kahest küljest lööma, et maha saada.

Kunagi on Aira Kaal kirjutanud, et Saaremaal ei sallinud heinalised lubikat, sest see libisevat jonnakalt tera alt läbi. Võrreldes kastekaeraga näib lubikas siiski üsna leebe, terav vikat võtab teda võrdlemisi hästi. Hoopis iselugu on aga jussheinaga. Teda on küll samahästi kui võimatu niita. Ometi jussheina vastu pole mul midagi, kasvagu pealegi need üksikud tutid seal. Nimelt olla see varasemalt arvukas viletsamate rohumaade liik Eestis vaata et haruldaseks muutumas. Kuid Hiiumaale jagub jussheina veel üsna palju. Puisniitu taastades ei näinud ma seal ainsamatki jussheina. Siis aga ühtäkki ilmutasid end. Kas võisid tärgata mullas leiduvaist uinunud seemneist? Pole võimatu.

Vikatiga heinategu polnud aga mingi eesmärk omaette, see lihtsalt kujunes sedasi välja.

▲ Loog puisniidul kuivamas.

Võib küsida, et milleks näha puisniidul säärast vikativaeva. Motoriseeritult oleks ju hõlpsam. Tõsi ta on. Aga iseliikuva käsiniidukiga ei saaks kõiki keerukaid nurgataguseid kindlasti korralikult puhtaks. Ning trimmeriga jõuramine mulle lihtsalt ei meeldi. Eks see vikatiga niitmine ole täppistööks sobivaim. Nimelt ei niida ma kõike ühtlaselt maha, vaid üritan jätta mõned viljunud ööviiulid või hilisemad õitsejad alles, et need saaksid seemneid küpsetada. Kui kullerkupud ja pääsusilmad on juuli teiseks pooleks, niitmise alguseks juba oma viljad valmis saanud, siis näiteks peetrilehed ja kuldvitsad alles alustavad õitsemist. Pisut hilissuvist lilleilu kulub ju ka pärast heinaaega puisniidule silmarõõmuks ära.

Loovõtt ja kuhjategu

Lõikuskuu algul heinte kokku riisumine ja kokka (kuhja) panek on alati natuke pidulik tegevus. Suur töö läheneb lõpule, metsaheinamaa taas kord hooldatud ja see heinte

lõhn on lihtsalt mõnus. Erilise ja selle õige lõhna annab heinale maarjahein. Tekib lausa romantiline kujutelm, et kui magaks taas kord heintes nagu lapsepõlves… Paraku heinaladu ehk küüni mul seal tänini pole. Muuseas, mäletan üht sellist lagunenud heinaladu samast lähedalt veel 1990ndate algusest. Hiiumaa laod olid kerged õhulised ehitised, neid jagus Nõmba metsaheinamaadelegi muiste päris mitu. Aga vaevalt nüüd säärast siia ehitama hakkab.

Ehk ajada hein redelitele? PõhjaEestis öeldi selliste heinaonnide kohta „kärbised“, meie 1980ndate

Ma ei niida kõike ühtlaselt maha, vaid üritan jätta mõned viljunud ööviiulid või hilisemad õitsejad alles, et need saaksid seemneid küpsetada.

Virumaal kasutasime sõna „kärpad“. Kuid hõlpsaim on heinad ikkagi niisama suurte kuuskede alla kokkadesse kuhjata. Nagunii läheb kõik see hein talvel põletamisele. Lagedamalt soopuisniiduosalt saadud peenikesekoeline hein kõlbaks küllap hästi ka loomasöödaks, ent kellele sa seda ikka pakkuma lähed. Pealegi ei viitsi keegi sellist heina sortima hakata. Nimelt puisniidu tihedama puistuga alalt saadav hein on liialt piibelehe- ja kilpjalarohke, mis loomadele ei kõlba. Peaasi et hein niidetud ja koristatud saab. Tänu tükikese puisniidu taastamisele on uuesti loodud minevikku meenutav maastik, kus tärkavad siit vahepeal kadunud taimed. Jussheinad ja pääsusilmad ja kes kõik veel. Ning muide, suve lõpul on puisniit üks väga hea koht, kus seenel käia. Madalaks niidetud metsaheinamaal torkavad seened hästi silma. Mu enda lemmikud seal on haavapuravikud.

TAPIO VARES

▲ Kuiv hein kuhjas.

AEDADE PESU ja VÄRVIMINE KATUSTE PARANDUS REMONTTÖÖD

RENNIDE PUHASTUS

AKENDE PESU

PAIGALDAME KATUSEREDELEID

VAHETAME VIHMAVEERENNE

NIITMISOSKUS tuleb harjutades

Vikatiga heinaniitmine muutub järjest populaarsemaks, sest enam ei peeta ideaaliks ühtlaselt pöetud muruvaipa, vaid üha enam räägitakse elurikkusest ning loodussõbralikkusest. Looduslähedase aia kujundamisel ongi vikat väga oluline tööriist.

▲ Käsitsi niites saab ka paraja füüsilise koormuse.

◀ Vikat tuleb valida vastavalt sellele, mida niitma kavatsete hakata, lüsi aga oma kasvu järgi.

Lilleniidu puhul ei ole tegu enam muruga, vaid juba kõrgemaks kasvanud ning õitsemise lõpetanud heinaga. Vikatiga niites saab teha valikuid selles osas, mida kasvama jätta ja mida mitte. Sel moel niitu hooldades ilmneb juba mõne aasta jooksul uusi ja huvitavaid taimekooslusi.

Niitmine ise on põnev füüsiline tegevus, kuid takistuseks saab enamasti see, et napib niitmise ja vikati

Niitmine ise on põnev füüsiline tegevus, kuid takistuseks saab enamasti see, et napib niitmise ja vikati hooldamise oskusi.

hooldamise oskusi. Ehk just seetõttu on viimasel ajal tekkinud kogukondi, kuhu on koondunud käsitsi niitmise huvilised. Niitmisoskuse levitamiseks korraldab ka Tallinna Botaanikaaed aeg-ajalt vastavaid koolitusi. Juunikuu viimasel päeval kogunesidki huvilised botaanikaaeda, kus oskajad soovijaile nõu andsid.

Kogemustega käsitsi niitmise entusiast Priit Kukk selgitas kõigepealt, kuidas vikatit valida. Poes leidub vikateid alates seitsmest eurost ja lõpetades üle sajaeurostega. Nagu ikka, odav asi ei ole loodud kestma ja töö temaga on paras vaev.

Kogenud vikatikasutajad on parimate tööriistadena esile toonud Austrias (nt Schröckenfux) ja Itaalias (nt Falc) valmistatud eriterasest käsitsi sepistatud vikateid. Nii on firma Schröckenfux vikati kohta kirjutatud, et sel on õhuke ja kergekaaluline tera, mis sepistatud erisulamist ning vertikaalse ja horisontaalse kumerusega. Tugev teras kulub aeglaselt ja püsib õhuke, kuid see on venitatav ehk pinnitav. Saarepuust tehtud vars on ergonoomiline ja see tuleb valida vastavalt niitja pikkusele. Korralik vikat koos löega maksab üle 200 euro.

Kindlasti on taludes olemas veel ka vanast ajast säilinud vikateid, ja kui need päris ära kulunud ei ole, tasuks needki töökorda seada, sest on end väärt tööriistana õigustanud. Kindlasti oskab ka mõni sepp tänapäeval korraliku vikati kokku keeta. Käsitöövikat on väärtus omaette ja kindlasti mitte odavate killast.

Vikat teravaks

Enne uue niiduhooaja algust vajab vikat teritamist. Ajalooliselt ja vikati terase kõvadusest lähtuvalt on vi-

kateid teritatud pinnimise, lõikamise ja käiamise teel. Kui saartel enamasti käiati vikateid, siis mandril pinniti ehk töödeldi seda haamriga tagudes.

Priit Kuke sõnul on pinnimise idee tera väljapoole venitada: „Tööpind peab olema täpselt risti alasiga, see asend ei tohi töö jooksul muutuda, muidu jääb tera kaussi. Karukeelega hoian tööpinnad puhtad, nii alasi kui haamri. Mustus joonistab tera peale randi ja ei saa aru, kus on lõikeserv, kus mustus.“

Vikati pinnimiseks on kaks moodust: lõiketera pinnitakse lamedal alasil, lüües sellele tihedalt haamri peenema otsaga seestpoolt, või siis pinnitakse terava otsaga alasil ning lüüakse tera altpoolt pinnihaamri päraga.

Kui kiiresti töö edeneb, sõltub vikati materjali kõvadusest. „Austria vikatid on näiteks kõvemad kui Itaalia omad, sepavikatid

Vikat oli vanasti oluline tööriist

Eestis on kasutatud nii varre kui ka tera poolest erinevaid vikateid, aga üldiselt on neil kõigil samad osad: leht, tera, selg, ots, kand, lüsi, käepide(med) ja vits.

Veel XIX sajandil kasutati kohalike seppade valmistatud vikatiterasid, XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid levima „vabrikuterad“, mida sai laatadelt, aga hiljem juba ka igast külapoest.

Sepa vikatiterad olid vähem lookas, paksemad, raskemad ja laiemad, töötluselt konarlikumad. Vabrikuvikatite terad olid töötluselt puhtamad, rohkem lookas ja kergemad. Vikati kanna löe pide oli märksa paremini välja töödeldud.

Vikati löe tegi aga iga mees ise. Selleks eelistati näiteks tugevamat sorti saarepuud. Löe pikkus sõltus niitja kasvust.

Löed tehti kas sirged ja ümmargused või kandilised ja lapiku otsaga, neil oli kas üks või kaks käepidet. Kahe käepidemega löed olid rohkem levinud saartel. Ülemist pulka nimetati karguks, alumist pulgaks. Ka käepidemete kõrgus sõltus niitja kasvust. Alumine pulk pidi ulatuma niitja nabani ja ülemine võis olla kas vikatiteraga paralleelselt või mõne niitjale sobivama nurga all.

Uuemal ajal mandril ülemine käepide kadus ja asemele tuli painutatud näsa ehk painard, mida sai vastavalt niitja vajadusele liigutada. Neid nimetati mõnel pool ka Vene vikatiteks ja olid rohkem levinud Ida-Eestis.

Varasemalt kinnitati vikati kand löe külge toominga-, kase- või pajuvitsaga. Hilisemal ajal tarvitati raudrõngast või rõngaslukku. Vits või rauast rõngas kiiluti vikatitera kanna ja löe külge puust kiiluga, harilikult paari kiiluga, mis vitsa alla taoti.

Ka tera kinnitamisel oli oluline vikati nurk löe suhtes.

▲ Pinnimisel taotakse vikati tera tihedalt üle, seda justkui venitades.

▶ Niitmisel tuleb vikatit ühtlaselt mööda maad libistada.

▼ Luiskamisel tuleb sisse võtta õige asend.

olid aga vanasti nii kõvad, et neid ei saanudki pinnida, sealt lõi kohe tüki välja. Nõukogudeaegsed vikatid olid erisugused, mõned väga kõvad, mõned pehmed,“ selgitab Kukk.

Luiskamine

Kui tera on pinnitud, siis luisatakse see üle, et ebaühtlus tasandada. „Luisk võiks olla ikka vee sees. Märg luisk ei võta enda külge mustust ja taimemahla. Enne luiskamist tuleb tera puhtaks tõmmata. Muidu kleepub muld ja sodi külge ja luisk võidub ära. Nüüd tuleb vikativarre ots tugevasti maa sisse torgata, et see ei hakkaks kuhugi ära sõitma,“ õpetab Kukk.

Ka luiske on erineva karedusastmega. Õhukest ja pinnitud tera pole mõtet kulutada kareda luisuga, seetõttu on peeneteralised paremad. Enamasti on need looduslikud luisukivid. Karborund on tehislik ja märksa karedam.

Luiskamisel on oluline see, et lõikeserv oleks töödeldud ja näpud jääksid terveks. Kiirus ei ole eesmärk omaette, see tuleb harjutamisega.

„Luiskamisel tuleb kasutada luisu servasid, mitte lamedat osa. Vikati kumerat profiili arvestades on see parem. Tükk luisku on justkui käiakivi üks sektor. Kuid luisata võib ka lameda osaga.

Luiskamisel on oluline see, et lõikeserv oleks töödeldud ja näpud jääksid terveks. Kiirus ei ole eesmärk omaette, see tuleb harjutamisega ja peamine on töö tulemuslikkus. Pinnitud lõikeserva puhul piisab vähesest luiskamisest,“ selgitab Kukk.

Vikat toetugu luiskamisel kindlalt maapinnale, tera enda ette. Luisku hoidev käsi on tugevasti vastu keha ja libamisi tõmmatakse piki tera edasi, vaikselt kanna poolt tipu poole liikudes. Luisk käib altpoolt ja pealtpoolt diagonaalis libamisi üles-alla. Pealtpoolt võib veidi tugevamalt tõmmata ja altpoolt kergemalt. Tipu poole jõudes tuleb veidi asendit muuta, et käsi luiskama ulatuks, kuid kätt tuleb ikka külje juures hoida.

„Oluline on vikati ja luisu vaheline nurk, et luisk liiguks libamisi ja surve oleks õige. Luisk ei tohi olla liiga järsult vastu tera, see hoopiski kahjustab tera. Ka õige nurga leidmine tuleb kogemusega. Võib ka nii, et luisata ühe poole eraldi ja siis teise poole. Toime on sama,“ õpetab Kukk.

Niitmine nõuab harjutamist Priit Kukk õpetab, et kõige olulisem on niitmise juures tera mööda maad

Enne Teist maailmasõda toodeti pooled Eesti vikatid Saaremaal. Kuulsad olid juba sealsete seppade valmistatud vikatid ja kuulsast Saaremaa seppade suguvõsast pärit Eduard Sepp asutas Saaremaale 1921. aastal vikativabriku. Juba tema isa ja vanaisa olid kuulsad vikatite valmistajad ning isa juures omandas ta ka oma teadmised ja oskused.

Vikateid valmistati rauast ja Saksamaalt sisse veetavast terasest. Neid tehti käsitsi ja pinniti mootorhaamriga. Teravaks käiamine käis samuti mootori jõul. Eduard Sepp ise töötas vikatite karastajana.

Päevas valmis ligikaudu 44 vikatit ning näiteks 1930. aastal valmistati ligikaudu 10 000 vikatit.

Saaremaa seppade vikatid olid erilised just seetõttu, et neis kasutati kaht tüüpi terast – pehmemat ja kõvemat. Pehme teras löödi kaheks ja selle vahele pandi riba kõvemat terast ning sulatati ääsil kokku. Niiviisi sai vikatitera kahe erineva terase omadused.

Vikati ostul oli tähtis toiming selle heli proovimine. Vikati teri kopsiti ninast ja kannast ning lasti maha kukkuda. Puhtama heliga vikatitera pidi parem olema. Ka vikati lüsi oli saarlastel omamoodi. See oli pikk ja sel oli kaks käepidet, mis olid löe küljes kindla nurga all. Sel moel püsis vikat tugevasti käes ja sai mõlema käega hoogu võtta.

Saaremaa erilised kõvad vikatid vajasid ka erisugust teritust. Kõvaduse tõttu neid pinnida ega noaga teritada ei saanud ja teritamiseks kasutati käiasid, mis traditsiooniliselt toodi naabersaarelt Gotlandilt.

Allikas: ERMi ajaveeb

libistada, algusest lõpuni: „Kellel vilumust rohkem, see tõstab tõmbe lõpus veidi vikatit. Mõni eelistab sirgemat, mõni kaarjamat liikumist. Kui on ülemine käepide normaalne, tuleb see kaarjas liigutus paremini välja. Teine variant on küljelt küljele liikumine, tõmmates enda eest sirgemalt läbi. See oleneb ka maapinnast – kui on sile, saab pikemalt tõmmata, konarlikul tuleb lüüa lühemalt. Laske vikatil mööda maapinda kelgutada!“

Niidetakse kaari ja tagasi tulles saavad kaks kaart kokku. Kui niita kaar ühtpidi maha, siis tuleb ka tagasi tulles vastukaarega kõik maha niita, mitte nii, et vaalu alla jääks midagi kasvama. Esimene kaar tuleb teha pöördega, et rohi jääks niidetud alale, mitte kasvava rohu sisse.

Niitmine on kunst, mis saab selgeks harjutades, ja kui kord on selge, siis nii lihtsalt enam ei unune.

JANA RAND

Elustame koduümbrust HEINARÕUKUDEGA

Veel paarkümmend aastat tagasi kaunistasid Eesti suvist maastikku maalilised heinarõugud.

Kui kadusid ühe-kahe lehma pidajad ja teised väiketootjad, asendusid rõugud üksluiste heinarullidega.

Hoonete läheduses asetsevad põllulapid, kus omal ajal kas käsitsi või väiketehnikaga heina tehti, on nüüdseks ühendatud suurte põllumassiividega või möllab nendel armutult murutraktor. Ikka selleks, et jumala pärast mõni kõrs teisest pikemaks ei kasvaks.

Kas ei võiks teha kuidagi teisiti?

Üks võimalus on majast veidi kaugematel maalappidel ja miks mitte ka suurema aia kaugemas sopis lasta

rohi pikaks kasvada ning alles siis maha niita, ära kuivatada ja rõuku panna.

Selleks on muidugi ka rõuku vaja. Siin on minu kogemuste järgi näpunäited rõuguredelite valmistamiseks.

Vaja läheb kaht samasugust redelit. Redeli mõõdud võtsin põlluservas puude alla aastakümneid tagasi unustatud ja juba sammaldunud rõuguredelitelt.

▲ Vana rõuguredel, millelt said uue valmistamiseks võetud vajalikud mõõdud.

◀ Heinarõuk pakub nostalgilist silmailu, kuid selle all on mõnus ka pikutada.

▶ Rõuguredeli jaoks vajalikud 6–10 cm läbimõõduga latid.

▼ Redeli mõlemasse ülemisse otsa naelutage stabiilsuse tagamiseks diagonaal.

Vajalik materjal

Materjaliks valisin alusmetsast ümmargused 6–10 cm läbimõõduga latid, mille kreissaega lõhki saagisin. Nii sain igast ümmargusest latist kaks tükki. Postideks sobib veidi jämedam ja rõhtlattideks pisut peenem materjal. Muidugi võib julgelt kasutada ka sarnase tugevusega saematerjali.

Rõuk koosneb kahest redelist, mille valmistamiseks on vaja nelja 220 cm pikkust posti, kaheksat 280 cm pikkust latti ja nelja 100 cm pikkust diagonaali. Postidele naelutatakse latid nii, et ülemine latt kinnitatakse posti otsast ca 20 cm allapoole ühele küljele ja ülejäänud kolm võrdsete vahedega postide teisele küljele. Lattide otsad võiksid umbes 40 cm üle postide ulatuda.

Redeli mõlemasse ülemisse otsa naelutage stabiilsuse tagamiseks diagonaal. Kaks redelit pannakse omavahel kokku.

Vanasti kasutati nende kokkusidumiseks tihti pikakõrrelist

▲ Ühendage kaks redelit omavahel ja kinnitage kokkukeerutatud heinatuusti, nööri või traadiga.

▶ Heinaga täitmist alustatakse alumisest latist.

Pange hein rõuku tihedalt ja piisavalt paksult, sest rõugus see kuivab ja vajub.

heinatuusti. Tänapäeval ei tarvitse nii pikka kõrt enam leida ja ka kogemused puuduvad. Seetõttu on hilisemate äparduste ärahoidmiseks mõttekas kasutada sidumiseks nööri või traati.

Alustage täitmist altpoolt

Rõuku pannakse kuivapoolset heina, mida on varem pärast pealmise kihi kuivamist segatud ehk kaarutatud ja jälle kuivada lastud.

Heina ei panda maapinnale, vaid alustatakse esimese lati peale panemisega. Kui esimese ja teise lati vahe on täis, pannakse hein järgmisele latile ja nii edasi.

Kui mõlemad rõugu pooled on kuni ülemise latini heina täis, siis hakatakse harja tegema. Selleks hangutakse heina alguses suuremate hangutäitega üle harja. Et hari oleks terav ja vihmakindel, tuleb harja tegemine lõpetada väiksemate hangutäitega. Korralikult tehtud rõuk võib terve suve ilmastikule vastu pidada.

Heina mahub päris palju

Pange hein rõuku tihedalt ja piisavalt paksult, sest rõugus see kuivab ja vajub. Silmas tuleb pidada seda, et rõuku läheb küllaltki palju heina – umbes paarisaja kilo ringis. Kui omal heinast puudu tuleb, võib rõugu koos naabritega teha.

Teine võimalus on meenutada õpetaja Lauri soovitust, et kui tervet ülesannet teha ei suuda, siis tee pool. Siingi on veel omakorda kaks võimalust: teha rõuguredelid kohe väiksemad või siis pannagi hein ainult ühele poole nii, et teine pool jääb tühjaks.

Isetehtud heinarõuk pakub mitte ainult nostalgilist silmailu, vaid selle all võib ka toomasnipernaadilikult pikutada ja uimastava värske heina lõhnas elu üle järele mõelda.

VELLO RAAMAT

MUSTAD SÕSTRAD muutusid roheliseks

Kes siis musta sõstart ei teaks ja armastaks? Vähem aiasõpru on aga kursis musta sõstra roheliste viljadega variatsioonidega.

Must sõstar (Ribes nigrum) kasvab Eestis looduslikult vaid piiratult Lõuna-Eestis jõgede lammide võsastikes, lodu ja madalsoode kraavikallastel. Kohati võib teda leida ka mujal niiskemates kohtades kuni 1,5 m kõrguse põõsana. Musti sõstraid leiab kasvamas ka Põhja- ja Kesk-Euroopas, Siberis, Kesk-Aasias, Põhja-Mongoolias ja Põhja-Hiinas.

Teadlikult hakati teda kultuuris kasvatama aastast 1588. Laiemalt hakati musta sõstart marjakultuurina kasvatama alles XVII sajandil, Kesk-Euroopa aedadesse jõudsid põõsad sajand hiljem.

Meie esivanemad kasutasid musta sõstart kindlasti juba sajandeid varem, olles teadlikud nii tema

marjade suurest C-vitamiini sisaldusest kui ka põõsa raviomadustest. Suurem hulk sorte on aretatud marjade maitseomadusi, põõsaste saagikust ning haiguskindlust silmas pidades. Väga oluliseks on muutunud ka marjade suurus. Nüüd kui inimesed soovivad üha rohkem rõhku panna iluaiandusele, on aretatud sorte, mis omavad dekoratiivset väärtust.

Roheliste viljadega sordid

Meie põhjanaabrid Soomes on aretanud kolm tuntumat sorti, mis hooti ka meie kaubandusse ja koduaedadesse tee leiavad.

Kõige tuntum on meil neist kindlasti ‘Vertti’, mida kasvatatakse usinalt põhjamaades ja ka Eestis. Aeg-

ajalt leiab meie aianduspoodidest ka sorte ‘Venny’ ja ‘Vilma’.

Kõigi nende sortide lähtevanemaks on Rootsist pärit must sõstar ‘Öjebyn’. ‘Vertti’ on huvitav põõsas, mis kasvab võrdlemisi jõuliselt. Tal on küllaltki püstised oksad, mis kannavad kaunilt rohelisi maheda musta sõstra maitsega vilju. Sordi puuduseks on väiksemapoolsed marjad ja mõne teise sordiga võrreldes väiksem saagikus.

Mitmel pool on märgitud, et kui saagikoristusega hilineda, varisevad marjad taimelt kergesti. Kindlaks plussiks võib aga lugeda tõika, et lindudest jäävad need marjad alati puutumata – nad ei oska neid lihtsalt valminuteks pidada või lehtede vahelt märgata.

Roheline sõstar ‘Vertti’.

Sõstrapõõsa saagikuse määrab

suuresti ära sobiv kasvukoht: kui sellega täppi panna ja taime vahepeal ka õigete lõikusvõtetega noorendada, võib ta rikkalikku saaki kanda aastaid.

Sort on keskvalmiv, natuke varasema saagiga kui tema esivanem ‘Öjebyn’. Taim on talvekindel ja vastupidav jahukastele. Nii meil kui ka põhjanaabrite juures leiavad need marjad kasutamist peamiselt veinimarjana. Koduaias sobiks nad aga kõigeks selleks, milleks musta sõstart tavaliselt kasutatakse.

‘Venny’ marjad on suuremad kui ‘Verttil’, tänu sellele on taimel ka suurem saagikus. Oksad hoiavad põõsal püstiselt, need ei lamandu ka marjade raskuse all. Marjad on magusad, sisaldavad palju viljaliha. Varisemiskindlamad kui ‘Vertti’. C-vitamiini sisaldus on sellel sordil eriti suur.

'Vilma' on teistest veidi varasema valmimisega sort, ka tema marjad ja saagikus on suuremad kui ‘Verttil’. Sarnaselt teiste roheliseviljaliste sortidega on ka selle taime oksad püstised ja ei lamandu marjade raskuse all. Uuringud on näidanud, et ‘Vilma’ marjade suhkrusisaldus on neist kolmest sordist suurim.

Kuidas valida kasvukohta?

Sõstrapõõsa saagikuse määrab suuresti ära sobiv kasvukoht: kui sellega täppi panna ja taime vahepeal ka õigete lõikusvõtetega noorendada,

▼ Peale värvi on rohelisel ja mustal sõstral palju ühist.

E–R 8–19, L 9–16

puukool@seedripuukool.ee

Täpsem info: www.seedripuukool.ee

▲ ‘Vertti’ viljad näevad pisut välja nagu toored mustad sõstrad.

võib ta rikkalikku saaki kanda aastaid. Parim koht põõsale on parasniiske ja päikesepaisteline. Vältige taimede istutamist suurele kallakule, siis võib huumusrikas muld saada põõsa juurtelt kergesti minema uhutud. Samuti ei sobi lohukohad, kus vesi võib seisma jääda või kuhu kipub laskuma tugevam öökülm.

Musta sõstra sordid on kõikidest sõstardest kõige põuakartlikumad – sedagi tasub silmas pidada ja planeerida põõsastele selline kasvukoht, kus neid vajadusel ka kasta saaks.

Lõimise poolest on talle sobivaimad keskmise raskusega piisavalt vettpidavad mullad. Liivmuld sobib vaid siis, kui on võimalik taime sageli orgaanikaga väetada ja kasta. Raske savimulla korral on vaja kasvuala lõimist kindlasti kergemaks muuta. Samas on hea teada, et sobivad ei ole ka õhukesed savi- või paepinnasel mullad, kus huumust vaid paarkümmend sentimeetrit. Kasvupinnase sobiv pH on 5,6–6,5.

Musta sõstra hoolduslõikus Saagikusele kõige suuremat mõju avaldav hooldusvõte on vaieldamatult taime oskuslik lõikamine. Seda

on soovitatav teha järk-järgult, mitte oodata aastaid ja siis põõsast julmalt rappima hakata.

4–5 aasta jooksul pärast istutust ei ole vaja veel suuri oksi ära lõigata. Küll aga tuleb välja lõigata kõik vigastunud, haigustest või kahjuritest tabatud, mahapaindunud ja omavahel ristuvad oksad.

Kasvuhooajal tekkinud asendusokstest lõigake põõsast välja kõik peenemad, jättes alles vaid 1–3 jämedamat oksa, mis paigutuvad põõsas ühtlaselt.

Oksad hakkavad saaki kandma valdavalt juba teisel kasvusuvel (kevadel kasvama hakkav oks kannab saaki järgmisel aastal) ja parim saak saadakse 3.–4. aastal.

Oksa viljakandeiga on 4–6 aastat. Seepärast on soovitatav kõik oksad,

Parim vitamiiniallikas on alati värske mari, ent külmutades säilivad marjade suurepärased omadused võrdlemisi hästi.

mis on vanemad kui 5 aastat, põõsast välja lõigata.

Kasutada sobib kogu põõsas Lisaks sellele, et marju saab sügavkülmutada, kuivatada ja neist moosi keeta, on tarvitatavad ka musta sõstra pungad ja lehed.

Parim vitamiiniallikas on alati värske mari, ent külmutades säilivad marjade suurepärased omadused võrdlemisi hästi.

Taimede lehti võib koguda läbi suve, meeles tasub aga pidada, et noortes lehtedes on rohkem väärtust kui vanemates. Musta sõstra lehti võib kuivatada või sügavkülmutada, kasutage neid tee valmistamiseks või smuuti ja salati maitsestamiseks. Ka hoidiste valmistamisel on värsked sõstralehed asendamatud.

Kui õnnestub koguda taime pungi, on need veelgi väärtuslikumad ja neid saab kasutada samal viisil nagu lehti. Tuleb vaid teada, et taimelt niisama pungi ära võttes teeme talle karuteene, seetõttu tasub neid koguda vaid kevadise lõikuse käigus tekkinud okstelt. MARJU

Kaunis ja kasulik lina

Hinnatud kiu- ja õlikultuur on oma ilusate õite tõttu ka hinnatud ilutaim.

Kes külvanud niidutaimede segu, on märganud, et segusse sattunud linaseemned idanevad kiiresti, kasvavad jõudsalt ja üsna varsti näitavad ka oma õrnu erksiniseid õisi.

Perekonnas lina (Linum), mis kuulub omaette linaliste (Linaceae) sugukonda, on 230 liiki ühe- ja mitmeaastastaseid rohttaimi ja poolpõõsaid. Linad on levinud kõigi

maailmajagude parasvöötmetes ning eriti palju on neid Vahemere maades. Kuid selle perekonna liike kasvab looduslikult isegi Ecuadoris ja Austraalias. Eesti niitudel kasvab väike valgete õitega aaslina (L. catharticum).

Põllumajanduses on ammustest aegadest olnud väga tähtsal kohal harilik lina (L. usitatissimum). Selle kultuurtaimena tuntud taime eellaseks peetakse ahtalehist lina (L. bienne).

Teisendi- ja vormirohkest harilikust linast on aretatud ka ilusorte. Kuid kiviktaimlasse ja püsilillepeenrasse sobivad mitmed teisedki põne-

vad linaliigid. Dekoratiivtaimena on kõige tuntum üheaastane suureõieline lina (L. grandiflorum).

Lina aitas üle rasketest aegadest

See üheaastane helesiniste õitega taim on üks Euroopa vanimaid kultuurtaimi. Tema seemnetest pressitakse õli ja kiust kootakse kangast. Kuni XIX sajandi lõpuni olidki rõivad enamasti linast või villast, kuni võimutsema pääses odavam puuvill. Euroopa tuntumad linakasvatusmaad on Belgia ja Holland, kuid ka Venemaa ja Valgevene aladel kasvatati palju lina. Lina on lisaks Valge-

▲ Õitsev linapõld on kaunis suvine vaatepilt.

Meie esivanematel on lina aidanud raskeid aegu üle elada ning talude mõisatelt välja ostmine algas Eestis just linakasvatuspiirkondades.

vene rahvustaim ning see on vermitud Inglise ühenaelase mündi tagaküljele.

Meie esivanematel on lina aidanud raskeid aegu üle elada ning talude mõisatelt välja ostmine algas Eestis just linakasvatuspiirkondades. Linakiud oli tähtis väljaveo- ja vahetuskaup hiljemgi. Vabadussõja ajal hangiti lina eest näiteks sõjamoona. Suuremad linakasvatustalud olid meil Vigalas, Räpinas, Vastseliinas, Rõuges, Harglas, SuureJaanis, Karksis jm.

Eesti rahvaluules kutsutakse lina linalilleks, linnoks, linnuks ja sineks. Õhuline ja sinetav linapõld andis inspiratsiooni seda kena taime kasutada motiivina tikandites, kuid ka lauludes ja salmides.

Kasulikku kiu- või õlilinast Harilikust linast on aretatud kiu-, õli- ja ilusorte. Kiulina on pika, peene ja peaaegu harunemata varrega (kõrgus 60–120 cm) ning kitsaste lehtedega. Mida kõrgem on linavars, seda pikem on ka linakiud.

Harilik lina hakkab õitsema juuni lõpus või juuli algul. Viie kroonlehega õisikuisse koondunud korrapärastel siidistel õitel on kerge aroom. Üks õis püsib avatuna vaid hommikust lõunani, siis hakkavad kroonlehed varisema. Taimel puhkeb õisi mitme kuu jooksul. Viiepesalise kupra igas pesas valmib kaks pruuni läikivat seemet. Kiulinal on õlilinast vähem seemneid.

Riide saamiseks oli meie esivanemail linaga palju vaeva ja tööd. Lina kitkuti põllult, kui linavars kollakaks muutus. Kupraist puhastatud linavarred pandi veekogusse likku. Linad olid ilmast olenevalt leos 1–3 nädalat. Siis laotati need tahenema

Laias valikus ahju-, pliidi-, kaminauksi, pliidiplaate, malmist ja plekist praeahjusid, suitsutorusid, siibreid, tuhareste ja palju muud. Malmist kaevuluugid.

Soojust Soojusttuppa!igasse tuppa!igasse

▶ Suureõieline lina on kõige tuntum dekoratiivsete sortide seas.

▼ Seemneid ja neist pressitud õli kasutatakse nii inimeste kui loomade söögiks ja ka ravimiseks.

Lina armastab päikest, seetõttu võiks nende kasvukoht olla päikeseline. Samas taluvad nad ka vähest varju.

sisaldavad 35–45% õli. Õlilina kasvatatakse soojema ja kuivema kliimaga maades ning palju rohkem kui kiulina.

Linaõli kulub palju õlilakkide, õlivärvide, puidutöötlusvahendite, linoleumi, kiti jms tootmiseks. Linaseemneõli vajab ka seebi-, paberi- ja nahatööstus. Õlitootmise kõrvalsaadus linaseemnekook on väärtuslik loomasööt.

ja veeti rehetuppa kuivama. Järgnes ropsimine ehk linaluu eraldamine linakiust. Seejärel linakiud harjati ehk soeti ning siis sai hakata ketrama lõnga, millest kududa kangast. Tänapäeval tehakse neid toiminguid muidugi masinatega, kuid linase riide saamine on sellegipoolest väga töömahukas.

Linase riide pind on läikiv ja libe ning käega katsudes tundub see kangas külmem kui puuvillane. Linasest kangast rõivad on palaval suvepäeval seljas mõnusad, kuid kortsuvad rohkem kui puuvillasest

riided. Linast tehakse enamasti voodipesu, laudlinu, käterätikuid, kardinaid, rõivaid, kuid ka purjeriiet, presenti, niiti, nööri, köit jms.

Kiulina tootmisjääk on takk, mis on kasutusel ehituses soojustus- ja tihendusmaterjalina. Linakiu pikkus pidi olema vähemalt 30 cm, alla selle arvati see takuks. Algajal lastigi näiteks kedrata odavamat takku, kuigi lühema kiu tõttu oli see raskem töö.

Õlilina on lühema ja rohkem harunenud varrega. Ka seemnekupraid on rohkem, suuremad seemned

Linaseemneid võib ka süüa, kuid enne seda tuleks neid kuumutada. Seemned sisaldavad mürgist linamariini, mis laguneb, kui temperatuur on üle 30 kraadi. Linaõli ja -jahu võib julgelt tarbida, neid on tootmise käigus kuumutatud.

Linaseemned ja linaõli mõjuvad tervistavalt nii inimestele kui loomadele. Mõlemad soodustavad seedimist, leevendavad valu, kergendavad kuiva köha ning vähendavad südamehaiguste ja vähktõve riski. Vannivette lisatud õli pehmendab nahka.

Linaseemned ja linaseemnejahu on tervislik lisand leiva- ja saiatoo-

detes, küpsetistes ja jogurtis. Toiduõlina hinnatud külmpressitud linaõli võib lisada salateile, jogurtile, pudr ule. Praadimiseks aga linaõli ei kõlba.

Graatsilised ilulinad

Iluaianduses viljeldakse enamasti kiu- ja õlilina vahepealseid vorme. Sortide õied võivad olla sinised, punased, roosad, valged või ka kirjud. Seega annab üks lihtne taimeke meile riided selga, ravib, toidab ja on lihtsalt ilus.

Harilikust linast on dekoratiivtaimena tuntuim siiski üheaastane suureõieline lina. See Alžeeriast pärit kena peenrataim on hariliku linaga üpris sarnane, vaid kasvult on ta veidi madalam (kõrgus 30–40 cm) ja tihedam.

Suureõielise lina karmiinpunased kaunid õied on kuni 4 cm läbimõõduga. Taimed õitsevad juulis ja augustis, sordid võivad õitseda

öökülmadeni. Eri sortidel on kas valged, sinised, roosad või mitmevärvilised õied.

Lina ei ole hea lõikelill, sest õied on avatud vaid lühikest aega, kuid kuivatatud linakupraid saab huvitavalt kasutada kuivlilleseadetes. Kuivatage linakupraid kimpu seotuna, varred ülespidi.

Lihtne kasvatada, hea kasutada

Harilik ja suureõieline lina on mõlemad vähenõudlikud kohalekülvatavad suvelilled. Neid saab kasvatada nii üksikult koos suuremas grupis kui ka lillesegudes. Linakasvatusega saavad koduaias hakkama ka algajad ning linad sobivad ideaalselt kaunistama looduslähedast maakodu ümbrust.

Külvake seemned otse kasvukohale kas hajuskülvina või ridadesse. Külvisügavus võiks olla 5 cm. Seemned idanevad kiiresti, 1–2 nädalaga.

▲ Valgete õite ja punase südamikuga suureõieline lina.

▼ Lina on vähenõudlik taim, mis võlub oma hapruse ja pika õitsemisega.

LILLEPEENRASSE SOBIVAD LINAD

n Kollane lina (L. flavum) on erkkollaste õitega päikeselise kasvukoha püsik. Kasvab kõige paremini kuivas, vett hästi läbi laskvas mullas. Õitseb rikkalikult, ilus rühmapüsik. Levinud sort ‘Compactum’ on ainult 20–30 cm kõrgune.

n Püsiklina (L. perenne) on helesiniste õitega väärtuslik püsik. 60 cm kõrgusel taimel on palju varsi, mis moodustavad õrna puhmiku. Õitseb kaua. Valgeõieline sort ‘Alba’ kasvab kuni 25 cm kõrguseks.

n Alpi lina (L. perenne ssp. alpinum) on helesiniste õitega, juunist augustini õitsev 20–30 cm kõrgune puhmik. Looduslikult kasvab Püreneedes ja Alpides. Sobib hästi ka kiviktaimlasse.

n Mägilina (L. dolomiticum) on kollaste õitega 15–20 cm kõrgune püsik.

n Austria lina (L. austraticum) õitseb maist juulini, taevasiniste õite neeluosa on kollakas. Taimed kasvavad kuni 40 cm kõrguseks.

n Narbonni lina (L. narbonense) sarnaneb püsiklinaga, kuid õied on suuremad. Taimed kasvavad

Noori linataimi harvendage vajadusel, nii et taimede vahekauguseks jääks u 15 cm.

Lina armastab päikest, seetõttu võiks nende kasvukoht olla päikeseline. Samas taluvad nad ka vähest varju. Erinevalt paljudest kultuurtaimedest ei pea nende muld olema toitainerikas, kuid kasvukoht võiks olla kuivapoolne. Liigniiskus linale ei sobi.

Kasvav lina ei vaja mingit erilist hoolt, ka lillesegudes on nad hooldusvabad. Nii harilik kui suureõieline lina annavad isekülvi.

Naabriks sobivad neile peenras teised kohalekülvatavad suvelilled, näiteks kaunis kipslill, rukkilill, harilik saialill, kukemagun, türgi mustköömen, tiivuline toonelill, harilik õlelill, kroonjas jaanikakar, nägus klarkia, kosmos, jänese-

40–50 cm kõrguseks. Sordi ’Six Hills‘ õied on violetsed. n Kelluklina (L. campanulatum) on 30 cm kõrgune ja kollaste õitega.

Linad kasvavad hästi kõikjal, kus on piisavalt valgust ja päikest ning kus pinnas on vett hästi läbi laskev. Nende õitseaeg on küllalt pikk, olgugi et üks õis püsib vähest aega. Linad sobivad hästi nõmmeaedadesse ja looduslikele aladele. Tagasihoidlikud õied lasevad linal hästi teiste taimedega sobituda. Rikkaliku õitsemise ja õrna haabituse tõttu on madalamad sordid huvitav vaheldus kiviktaimlas padjandtaimede vahel.

Kõrgekasvulised sordid sobivad kokku teiste vähenõudlike püsililledega nagu näiteks idamagunad, kukekannused, raudrohud, nõianõgesed, kellukad, kurerehad jt.

saba, päiksetiib, itaalia kukeleib jpt. Seetõttu sobivadki linad väga hästi mitmesugustesse lillesegudesse.

Valmis lilleniidu või lilleaasa või -muru segusid on kaubanduses palju. Ostes tuleb jälgida, kas on tegu ainult üheaastaste taimedega või on segus ka püsikuid. Vajaliku seemnesegu saab ka ise valmis segada.

Targu Talita

▲▲ Kollane lina on aias kui päikeselaik.

▲ Violetse õiega narbonni lina.

◀ Püsiklina sort ‘Nanum Saphir’.

Eriarstiabiteenused Tar tus ja Tallinnas

Tar tus:

uroloogia ja androloogia | günekoloogia | psühhiaatria | endokrinoloogia füsioteraapia | kardioloogia | or topeedia | otorinolarüngoloogia | üldkirurgia reumatoloogia | or topeedia | neuroloogia | uneuuringud | diabeediõde

Tallinnas:

uroloogia | üld- ja veresoontekirurgia | günekoloogia | or topeedia | neurokirurgia | haavaravi

Registreeri vastuvõtule: w w w.digilugu.ee | w w w.veebiregistratuur.ee | 17101

3maitserohket ÜRTI teiselt poolt maakera

Sidrunimaitseline sidrunaloisia ning magus lippia ja suhkruleht on väärt omadustega ürdid ning nende kasvatamine pole keeruline.

Sidrunaloisia ( Aloysia citriodora) on looduslikult levinud Lõuna-Ameerikas, kus ta kasvab 2–3 meetri kõrguse põõsa või puuna. XVII sajandil tõid maadeavastajad sidrunaloisia Hispaaniasse ja Portugali. Põhja-Ameerikasse levis sidrunaloisia alles sajand hiljem. Oma hellitava nime Maria Louisa sai ta Parma printsessi kiituseks. Selle nimega sidrunaloisiat tihti kirjandusest leiabki.

Oma kodumaal on sidrunaloisia püsik. Meil Eestis saab kasvatada taime ühe- või ka mitmeaastasena, kui on võimalus ta sobivate tingimuste olemasolul siseruumidesse talvituma tuua. Ka siin on variante mitu ja sellest soovitangi taime kasvatamisel lähtuda.

Kuna aloisia jõuab suve jooksul sirguda üsna kõrgeks, kasv võib küündida üle meetri, siis ka ühelt taimelt on võimalik saada päris kor-

ralik kogus aromaatseid lehti. Aloisia kasvu saab piirata taime võrsete kärpimisega.

Kuna sidrunaloisia on mitmeaastane külmahell püsik, siis peenras ta meie tingimustes talve üle ei ela. Seepärast soovitan sidrunaloisiat kasvatada suuremas potis, siis saab taime hõlpsasti juba enne püsivate öökülmade tulekut varju alla tõsta. Enne külmade ja vihmaste ilmade saabumist tuleks taime peal-

sed maha lõigata, lehed varte küljest ära roobitseda ning kuivama panna. Aloisia lehed kuivavad väga kiiresti ega vaja eraldi kuivatit või kuivatuskappi.

Lehed laotage kuiva hämarasse ruumi puhta paberi või kanga peale õhukese kihina ja juba paari päevaga on lehed valmis säilitamiseks tallele panekuks. Selleks sobib nii klaaspurk, kilekott kui ka mitmekihiline jõupaberist kott. Kuivatatud lehti peab hoidma kindlasti pimedas ja kuivas kohas, sest siis säilivad maitseomadused ja imeline lõhn kõige paremini.

Sidrunaloisia talvitamine

Kui soovite katsetada sidrunaloisia kasvatamist mitmeaastasena, tuleb taim talveks tõsta võimalikult valgesse ja jahedasse kohta. Talvel tuleb kasta pigem vähe ja väetama saab aloisiat hakata alates veebruarist-märtsist.

Tavaliselt kipuvad taime lehed toas kolletuma ja plekiliseks muutuma, need ei ole enam toiduks sobivad. Aga kuni aloisia lehed on

▲ Kuivatage lehti ühtlase kihina paberil või riidel.

◀ Sidrunaloisia lisab toidule mõnusat sidrunimaitset.

Müügil ka šašlõki-, ahju-, suitsu- ja toorvorstid, šašlõkiämbrid, pasteedid, sealihakonservid, värske hakkliha, subproduktid ja valik lemmikutele. Võimalik tellida põrsas grillimiseks, suitsutamiseks, lõkke peal küpsetamiseks.

Kindlatesse sihtkohtadesse toome korra kuus sealiha TASUTA kohale.

Rikkaliku valiku värsket kodumaist sealiha ja erinevaid grilltooteid leiad ka meie Rakvere Vaala keskuse lihapoest.

Avatud T–R 10–18 / L 10–15 / P–E suletud

Kuna sidrunaloisia on mitmeaastane külmahell püsik, siis peenras ta meie tingimustes talve üle ei ela.

toas ilusad, terved ja rohelised, võib napsata otse taimelt lehti või noori võrseid tee või toidu valmistamiseks.

Ületalve hoidmiseks võib katsetada ka äralõigatud pealsetega taime juurepalli säilitamist näiteks keldris. Alates veebruari lõpust tuleb taimepott valguse kätte tõsta ja vähehaaval kastma hakata. Õige pea on märgata juurekaelal paisuvaid uinuvaid pungi. Siis tuleb hakata rohkem kastma ja anda veidi ka väetist. Kõikidele potis kasvavatele maitsetaimedele on aianduspoodide valikus olemas mitmeid sobivaid väetisi.

Sidrunaloisia maitse ja lõhn on väga lähedane sidrunikoore omale, kuid puudub sidrunile omane hapu maitse. Seepärast sobivad nii värsked kui kuivatatud lehed kõikidesse roogadesse, kuhu soovite lisada sidrunikoore maitset. Sidrunaloisia sobib hästi mojito, limonaadide, kana-, sealiha- ja kalaroogade ning salatikastmete maitsestamiseks. Ka tee on hästi värskendava mekiga.

Jahvatatud või hästi peenestatud kuivatatud lehti saab lisada salatikastmetesse koos teiste ürtidega. Maitse sobib kokku apteegitilli, ingveri, salvei, kardemoni, rosmariini ja liivateega.

sellistesse roogadesse, kuhu on soov lisada lehti hakituna, soovitan kasutada noori ja alles pehmeid rohtseid võrseid – ka nendel on tugev sidrunaloisiale iseloomulik maitse ja lõhn juba välja kujunenud.

Sidrunaloisiat kasutatakse eelkõige seespidiselt palavikuliste külmetushaiguste ja seedehäirete korral. Aroomteraapias kasutatakse taime när vilisuse ja seedeprobleemide, akne ja paistetuste puhul. Seepärast on sidr unaloisiast valmistatud aromaatne ja maitsev tee väga sobiv joomiseks pärast suuremat söömingut või õhtul enne und.

Ülimagus suhkruleht

Suhkruleht (Stevia rebaudiana) on meie taimesõpradele juba küllaltki tuntud ja väärib kindlasti koduaias kasvatamist. Nagu nimigi ütleb, on see üks ülimalt magusate lehtedega taim, mis on lausa nii magus, et muutub suus kohati veidi mõruks.

Suhkrulehe kodumaa on Paraguay, Brasiilia ja Lõuna-Ameerika niiskemad piirkonnad, kust tema tööstuslik kasvatamine on levinud maailma mitmesse troopilisse ja lähistroopilisse piirkonda. Suhkruleht jõuab suve jooksul meil kasvada 60–70 cm kõrguseks. Latvade kärpimine soodustab külgmiste võsude kasvu, mis omakorda teeb taime märksa saagikamaks.

Suhkruleht vajab kasvamiseks sooja ja tuulte eest varjatud kasvukohta, tavalist parasniisket rammusamat aiamulda ja kuival ajal kindlasti kastmist. Kuna taimel on pinnapealsed juured, on hea taime ümber veidi orgaanilist multši laotada – see hoiab peeneid juuri kuival ajal läbikuivamise eest. Enne öökülmade möödumist taimi välja istutada ei või.

Suhkrulehte on kõige hõlpsam paljundada pistikutega. Samas võib taimed kevadel ka osta. Aiaärides on saadaval suhkrulehe seeme, kuid idanemine on sellel kehvavõitu, sest paljud seemned on infertiilsed ehk paljunemisvõimetud.

Märkusena lisan siia, et kuna sidrunaloisia täiskasvanud lehed on suhteliselt kareda tekstuuriga, siis ▲ Suhkruleht vajab kasvamiseks

sooja ja tuulevaikset kasvukohta.

Sidrunaloisiast valmistatud tee on hästi värskendava maitsega.

Sügisel enne öökülmade saabumist tuleb suhkrulehe varred maha lõigata, lehed varte küljest ära noppida ja kuivama panna. Varsi kuivatada pole mõtet, kuna nendes on magusust vähevõitu. Kuivatada saab lehti sarnaselt sidrunaloisia ja magusa lippiaga. Eraldi elektrikuivatit kodustes tingimustes selleks vaja ei ole.

Suhkruleht talvitamas

Edasi võib suhkrulehega toimida kaht moodi – püüda taime järgmiseks hooajaks säilitada või proovida seda toas edasi kasvatada. Kui selleks on olemas sobiv jahedapoolne valge ruum, siis võib see õnnestuda. Taime hukkumise põhjuseks talvel on tavaliselt liigne kastmine.

Teine võimalus on eelnevalt ära lõigatud pealsetega juurepalli ületalve juurviljakeldris säilitada. Jälgima peab vaid seda, et juurepall päris tuhkkuiv ei oleks.

Paras aeg taimele rohkem hoolt pühendada on alates veebruarist.

Taimepott tuleb tuua valguse kätte ja veidi rohkem kastma hakata. Mõne aja pärast puhkevad juurekaelal uinuvad pungad, mis annab märku, et taim on talvised vintsutused õnnelikult üle elanud.

Mina kasvatan suhkrulehte üheaastasena ja nopin taimelt sügisel kõik lehed ning kuivatan ära. Suhkrulehte kasvatame just taime magu-

Kõige kollasema rebuga munad leiad Linnu Talust!

Suhkruleht on üsna tuntud suhkruasendaja ja suhkrust pea 300 korda magusam ega anna ühtegi kalorit.

sate lehtede pärast, aga kui ta tuppa viia, kipuvad lehed kolletuma ning sellised enam kuivatamiseks ja toiduks tarvitada ei kõlba.

Suhkruleht on üsna tuntud suhkruasendaja ja suhkrust pea 300 korda magusam ega anna ühtegi kalorit, kuid paljudele ei meeldi selle taime lehtede veidi imal kõrvalmaitse. Kuid taimeteede sõpradele on taime magus maitse enamasti vägagi meeltmööda.

Suhkrulehe värskeid hakitud lehti või kuivatatud lehepudi võib segada salatikastmetesse ja taimetoitudesse ning jookidesse.

Taimravis ja rahvameditsiinis on paraguai suhkrulehte kasutatud vererõhu alandamiseks,

▲ Suhkrulehe lehepudi saab kasutada paljude toitude ja jookide maitsestamiseks.

Kaupmees&Ko, PRISMA, Selver ja COOP

Kui magus lippia kasvab lauspäikeses, on taime lehed peaaegu tumepunased; varjus kasvades aga on lehed erksalt rohelised.

◀ Magusa lippia lehed värvuvad päikeselises kasvukohas punakaks.

▼ Magus lippia sobib oma roomava iseloomu tõttu hästi ka konteineritaimeks ja suvelillede kaaslaseks.

immuunsüsteemi tugevdamiseks, diureetilise ja toniseeriva vahendina, maohaavade, kõrvetiste ja seedehäirete raviks, ülekaalu ja liigsöömise korral ning suhkruhaigetele suhkru asendamiseks.

Vähenõudlik magus lippia

Nagu nimigi ütleb, on tegu ühe väga magusa taimega, mille juured on hoopiski lagritsamaitselised. Magus lippia (Lippia dulcis) on looduslikult levinud Lõuna-Mehhikos, Kariibi mere piirkonnas, Kesk-Ameerikas, Kolumbias ja Venezuelas.

Taime magusaid ja tervistavaid omadusi tundsid ja kasutasid asteegid kui looduslikku magusainet ning ravimtaime. Hispaanlastest meresõitjate kaudu jõudsid esimesed taimed hiljem Euroopasse. Magusat maitset põhjustab seskviterpeeniühend nimega hernandultsiin, mis avastati 1985. aastal ja sai nime Hispaania arsti Francisco Hernandezi järgi, kes kirjeldas taime esmakordselt XVI sajandil.

Magus lippia on väga vähenõudlik kasvutingimuste suhtes, hästi kasvab tavalises kuivemas aiamullas varjulises või poolvarjulises kohas, kuid lepib ka täispäikesega. Üks huvitav tähelepanek magusa lippia kohta on mul ka. Nimelt kui magus lippia kasvab lauspäikeses, on taime lehed peaaegu tumepunased; varjus kasvades aga on lehed erksalt rohelised.

Magusat lippiat saab edukalt kasvatada amplis või rõdukastis, sest taimel on rippuvad või roomavad varred. Seepärast saab taime hästi sobitada ka suvelilledega. Istikuid peab arvestama keskmise suurusega amplisse 3–4.

Magusa lippia talvitamine

Talveks võib proovida taime tuua jahedasse ja valgesse siseruumi talvituma. Kastma peab taime siis vaid veidi, et mullapall täiesti läbi ei kuivaks. Kevadel kasvu alguses tasub nõrgad talvised või kuivanud võrsed tagasi lõigata ja vajadusel taim vaid veidi suuremasse potti ümber istutada. Magusa lippia lehti ja õisikuid saab kasutada magusa maitse andmiseks puuviljasalatitele ning külmadele ja kuumadele jookidele. Taim on

mitu korda magusam kui suhkur ja peale selle kalorivaba, lisaks ei ole magusal lippial kõrvalmaitset.

Kui ei ole soovi taimi ületalve hoida, tuleb enne öökülmade saabumist taime pealsed maha lõigata, lehed vartelt maha tõmmata ja pimedas ning kuivas kohas kuivatada. Lehed kuivavad sarnaselt sidrunaloisia lehtedega väga kiiresti. Nii on talveks magus teematerjal omast käest võtta.

Taime levikupiirkonnas kasutatakse magusat lippiat köha ja bronhiidi leevendamiseks ning menstruatsiooni esilekutsumiseks. Magusa lippia ravi eesmärgil kasutamine on vastunäidustatud väikelastele ja rasedatele.

HELI VIEDEHOF

TAIMED on selleks, et meid aidata

Muhus Liiva külas kenas kollases majas peab

Merle Vetesina-Unn pisikest poekest, kus saab tutvust teha meid ümbritsevate taimede ja nende kasulike omadustega.

„Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et avan sellise poe, oleksin küll ta välja naernud. Ometi on kogu see taimede maailm mind nüüdseks täielikult haaranud,“ muigab Merle.

Enamik tema suviseid tööpäevi algab hommikuse jalutuskäiguga metsas koos koeraga. Koer saab pikema tiiru joosta, Merle aga korjata taimi, mis parasjagu on oma kõige õigemas kasvuhoos. „Vahel on vaja kohe mitut taime korraga korjata, sest näiteks pärnaõied, angervaks ja põdrakanep said sel aastal korjamisküpseks peaaegu ühel ajal,“ selgitab Merle.

Samal ajal korjab ta taimi ka pärja jaoks ja punub neist igal hommikul uue, mida kannab kogu päeva. „Pärja punumine on maagiline tegevus. Iga taim moodustab järgmisega risti ja pärja algus saab lõpuga kokku. Nii on pärjal sügavam müstiline tähendus, samas on taimed sel moel minu lähedal, andes niiviisi mulle kogu päevaks oma energiat. Taimedega tegelemine on andnud mulle täiesti uue ja teistsuguse kogemuse. Püüan neid uurida ja aru saada, mis neis peitub ja kuidas nad saaksid meid vajadusel aidata,“ selgitab Merle.

Pärast metsaskäiku avab Merle oma pood-töökoja, kus huvilised

saavad proovida ja osta taimedest valmistatud tooteid ning samal ajal ka taimede kohta selgitusi küsida. Merle sõnul sai tema taimehuvi alguse peaaegu kaheksa aastat tagasi Austrias toimunud eeterliku õli koolituselt. Seal tekkis äratundmine, et soovib end taimemaailmale pühendada. Lisaks on Merle end täiendanud Irje Karjuse taimekoolitustel ning põlistarkuste rahvaravi koolis. Kõige olulisemad teadmised tulevad aga ajapikku iga päev praktiseerides ja taimi uurides.

Elusad ja õrnad lilleveed

Juba Austria koolitustel sai Merle idee hakata valmistama lillevett. Selle tegemiseks on vajalik destillaator, mis sai Austriast meistri käest tellitud. See on küll üsna väike, kuid Merle arvates hetkel piisav, sest eesmärk ei ole teha massi, vaid saavutada hea kvaliteet.

Lillevee valmistamisel ei ole taimi keedetud ega alkoholis leotatud, lillevesi on kerge ja seal on taimede omadused ehedal kujul. See on saadud taimi aurutades, seetõttu on see nii õrn ja elus.

Lillevee valmistamiseks pannakse destillaatori alaossa vesi ja selle peal olevasse mahutisse tihedaks pressitud taimemass. Kuumutamisel eraldub aur läbi taimemassi ja väljub kondenseerunud tilkadena toru kaudu. Niiviisi tilkhaaval kogunebki aromaatne lillevesi.

Kuna lillevesi on kerge, siis on temas eelkõige taimede aroomteraapilised mõjud.

▲ Merle Vetesina-Unn jagab oma poekeses inimestega teadmisi taimedest.

Taimepoe riiuleilt võib leida väga erinevaid taimedest valmistatud tooteid.

Kuna lillevesi on kerge, siis on temas eelkõige taimede aroomteraapilised mõjud. Väikestesse pihustipudelitesse villitud, saab seda kõikjal kaasas kanda ja lihtsalt pihustada. Merle selgitab, et peale meeldiva aroomi on näiteks lavendlil rahustav toime ja toob hea une, õunmünt värskendab ja aitab keskenduda, veiste-südamerohi rahustab.

Merle on erialalt eelkoolipedagoog-psühholoog, kelle erapraksises on mitmeid edulugusid, kus lapse ärevushäire või keskendumisraskused on mahenenud tänu taimsetele preparaatidele, olgu selleks lilleveed, taimekaljad, naturaalsed salvid jms. „Minu soov on, et inimesed oskaksid leida taimede vahel seoseid ja mõnikord võiksid nad kange ravimi asemel looduses leiduvat rohtu manustada.“

Lõhnavad ja leevendavad salvid

Kui lillevee üks omadusi on selle kergus, siis aurustamise käigus tekib vee pinnale imeõhuke kiht taimest pärinevat õli. Selle kogub Merle väikese süstla abil pinnal kokku ning kasutab salvide valmistamiseks.

„Eile näiteks tegin salveivett ja kogusin sealt õli. Seda tuleb väga vähe, kuid ta on väga kontsentreeritud, seetõttu lisan seda salvi hulka vaid mõne tilga. Salvi valmistamiseks panen taimed mitmeks tunniks mahedasse kanepiõlisse likku, kuid midagi ei keeda, sest tahan, et taimede mõju ja nendes peituv info jääks alles. Siis võtan taimed välja,

▲◀ Salveist, kadakast ja pujust koosnevad suitsusauad ruumide puhastamiseks.

▲ Kuivatatud taimed, mida Merle kasutab, on kõigile poes näha.

◀ Lillevesi valmib vasest destillaatoris.

▶ Sireliõiesalv

lisan hulka sulatatud mesilasvaha, segan ära ja üsna ruttu on vaja see ära kallata, sest ta hangub üsna kiiresti. Niiviisi valmib ka putukatevastane lavendlisalv. Lavendlil on putukaid tõrjuv lõhn ja mesilasvahal antibakteriaalne toime, mis annab leevendust putukahammustuste korral. Meie kirikuõpetaja tuli enne kalmistuteenistust minult

Salvi valmistamiseks panen taimed mitmeks tunniks mahedasse kanepiõlisse likku, kuid midagi ei keeda, sest tahan, et taimede mõju ja nendes peituv info jääks alles.

PEENRAÄÄRISED PIIRDED TEEDELE

Garden x Grupp OÜ

Tähe 131c

Tartu 51013

info@garden x.ee

Tel 504 1665

www.garden x.ee

Kevadel-suvel

värskelt korjatud taimi kuivatab Merle lihtsalt laual või ka ahju peal.

midagi sääskedevastast küsima ja võttis seda salvi kohe paar tükki,“ lisab Merle ja on rõõmus, et inimesed hakkavad keemiale üha enam eelistama looduslikke vahendeid.

Tõhusad tinktuurid

Angervaks

Angervaks armastab kasvukohana niiskeid ja varjulisi veekogude kaldaid ning sobivates tingimustes leidub teda kasvamas rohkesti.

Droogina kasutatakse tema õisi ja lehti ning ta on rahvameditsiinis tuntud põletiku- ja palavikualandajana. Just sellest taimest eraldati salitsüülhapet, mis edasi arendati aspiriiniks.

Angervaksaürti võib koguda terve kasvuperioodi kestel, kuid aromaatseid õisi saab vaid õitsemise ajal ja juuri kogutakse septembris.

Angervaksast on abi reuma ja närvivalude, liigesehaiguste ning podagra korral. Angervaksatee aitab palaviku ja põletike korral.

Kirikakar

Murulille või margareetana tuntud väike, kuid visa lilleke tekitab ideaalse muru austajates vaenu, kuid temas on palju kasulikke omadusi. Õied sisaldavad mitmeid bioaktiivseid aineid ja vitamiine ning kirikakrast valmistatud droog on põletikuvastase ja röga lahtistava toimega, samuti soodustab sapi- ja uriinieritust.

Taimest tehtud vesitõmmiseid kasutatakse ka kompressideks liigesevalude, põrutuste ja muude traumade korral. Samuti on temast abi näiteks akne jm nahaprobleemide puhul.

Tinktuur on leotis ravimtaimedest ja kangest alkoholist. Alkohol väljutab taimedest nende parimad raviomadused ja neid võib kasutada nii sees- kui välispidiselt. Tinktuur on tõesti ravim – seda tarvitatakse korraga vaid sõrmkübaratäie kaupa. See mõjub hetkega, lööb vere käima. „Tinktuuri võib kasutada näiteks siis, kui on tunne, et olen just külma saanud, või on lihtsalt tunne, et nüüd vajan üht turgutavat klõmmi,“ selgitab Merle.

Ta lisab, et kuusevõrsed on kevadväekad ja neist tehtud tinktuur on hea külmetuse vastu. Naat ja nõges aitavad võidelda väsimusega ning aitavad samuti külmetuse korral. Sirel on liigestele hea, raudrohi üldtugevdava toimega ja kirikakar – elujõudu andev.

Huvi loodusravi vastu tõuseb Loodus ja taimede omadused tekitavad inimestes üha enam huvi. Uuritakse taimede toime kohta ja et kuivatatud taimed on poes kõigile näha, siis saab neid sealsamas tundma õppida. Kevadel-suvel värskelt korjatud taimi kuivatab Merle lihtsalt laual või ka ahju peal. Ravimtaimi ta kuivatis ei kuivata. Merlele on oluline, et taimed oleksid kogutud Muhumaalt ja võimalikult kodu lähedalt. Kui kellelgi kipub aias mõni kasulik taim vohama, siis tullakse seda talle pakkuma. Nii on ta saanud kuhjade kaupa põdrakanepit või salveid. Kui taimi juba liiga palju saab, valmistab Merle näiteks salveist, kadakaokstest ja pujust õhku puhastavaid suitsusauasid.

Veiste-südamerohi

Merle hindab seda taime tema rahustava toime tõttu, mis on isegi suurem kui üldteada palderjanil. Seetõttu on taimest abi ka ärevushäirete ja depressiooni, samuti unetuse ja neuroosi puhul, samuti on temast abi südamepekslemise korral ning ka kõrge vererõhu puhul on seda kasulik tarvitada.

Veiste-südamerohtu leiab jõekallastelt, teepervedelt ja jäätmaadelt.

Tema lehed on altpoolt hallikad ja lehekaenaldes asuvad roosakad õied. Õitseb jaanipäeva paiku ja siis on teda ka kõige õigem aeg koguda.

„Oma lemmikud taimed olen leidnud sel moel, et neid uurides märkad, milline taim sind lihtsalt rohkem kõnetab. Mõned taimed kohe on minu lemmikud. Näiteks nurmenukk või kirikakar, millest alati püütakse vabaneda. Kuid kirikakral on meeletu elujõud, sest kui murutraktor temast üle sõidab, tõuseb ta üsna ruttu üles ja õitseb edasi. Ma jään ellu! Kirikakar on väga hea köharohi, ja kui on vaimne väsimus, tunne, et mulle tehakse ülekohut või on nagu murutraktoriga üle sõidetud, siis aitab ka see. Energeetika on oluline.

Kui mõnel aastal on mõnda taime väga palju, siis see tähendab, et seda on inimestele vaja. Näiteks koroonaaastatel oli väga palju koirohtu. Järelikult loodus pakkus seda inimeste abistamiseks. Igal taimel on oma vägi ning tark on see, kes oskab selle ära tunda ja enda kasuks tööle panna,“ selgitab Merle.

JANA RAND

TIIGIKALADE PIDAMINE on põnev hobi

Veesilm koos seda ümbritsevate taimedega on alati koduaia pilgupüüdja. Aga kui tiigis, järves või ojas elutsevad ka kalad, on efekt veelgi suurem.

Tiigikalasid võib võrrelda koduloomadega. Vahel peetakse kalu lihtsalt ilu pärast, kuid kodutiigist võib saada kalu ka toidulauale. Põnev on jälgida nende tegutsemist tiigivees, kuid paljud kalaliigid vajavad erihoolt ja söötmist ning kes juba kord kaladega on tegelema hakanud, sellele avanevad järjest põnevamad nüansid, mis kalade pidamisega kaasas käivad.

Suuremad tiigid on tavaliselt pinnasetiigid, kuid kõik tehisveekogudki erinevad suuruse, sügavuse ja tehniliste lahenduste poolest – näiteks selle poolest, kas veekogu saab tühjaks lasta või mitte.

Väga oluline näitaja on vee kvaliteet, mis sõltub peamiselt sellest, kust vesi tuleb. Väikest aiatiiki võib täita kraanist tuleva puurkaevuveega või kevadise sulaveega, kuid ka vooluveekogust või allikast

▲ Erksavärvilised koid on ühed populaarsemad tiigikalad.

▼ Kalu transporditakse kottides, kus on hapnikuga rikastatud vesi.

tuleva veega. Suurem ja sügavam tiik võib täituda ka põhjaveest, kui selle tase on kõrge.

Suurema tiigi rajamisel peab läbi mõtlema võimalused, vajadused ja otstarbe. Kui soovite tiiki kasutada näiteks kastmisvee võtmiseks või suplemiseks, siis on asi lihtsam. Kui aga soovite oma tiiki elama ka kalu, peab tiik vastama üsna paljudele nõudmistele.

Läbivooluga tiigid on parimad Igal kalaliigil on elukeskkonnale oma nõuded. Kõige tähtsamad näitajad on vee suvine maksimumtemperatuur ja hapnikusisaldus nii suvel kui talvel.

Parim variant on see, kui kalatiigil on läbivool ja seda saab täiesti tühjaks lasta. Niisugusel juhul peaks tiigi põhi olema kujundatud veidi väljavoolu poole kaldu. Sisse- ja väljavoolu planeerides peab hoolikalt läbi mõtlema, et kalad sealt sisse ja välja ei pääseks ning voolu tugevust saaks reguleerida. Samuti peab jälgima, et restid ära ei ummistuks ja veetaset oleks võimalik reguleerida. Kaldataimestik ei teki nii kiiresti, kui tiigi servad on järsud ning vee sügavus on kohe umbes 50 cm. Tiigi sügavus võiks jääda 1,5–2 m kanti.

Tiik vajab hooldust

Päikesevalguse toimel hakkavad toitaineid sisaldavas vees paratamatult kasvama ka vetikad. Kui see juhtub väikeses tiigis, võib proovida vetikaid välja korjata. Samuti võib kasutada akvaariumipoodides müüdavaid preparaate vetikate hävitamiseks. Sel juhul tuleb kalad tiigi töötlemise ajaks tiigist eemaldada. Kui see ei ole võimalik, tuleb hoolikalt jälgida aine kontsentratsiooni ja doseerimist.

Kui vetikaid kasvab täis soojaveeline tiik, võib proovida nende hävitamiseks kasutada kalu. Kui vesi tiigis „õitseb“, siis katsuge sinna asustada pakslaupa.

Kui vesi kasvab täis kõrgemat taimestikku, võiks tiigis kasvatada valgeamuuri. Kuid ka kogred, linaskid ja karpkalad puhastavad oma toiduotsingute käigus veekogu põhja ega lase taimedel hästi kasvada. Vähesel määral nad ka toituvad taimedest.

Tiigis võib hapnikuvaegus tekkida suve teisel poolel, mil veetaimestik on tihe, vesi soe ning ööd juba pikad ja pimedad. Kui taimi on liiga palju, siis päeval nad toodavad hapnikku, aga öösel kasutavad seda. Lisaks lahustub soojas vees hapnikku vähem kui külmas vees.

Hapnikuvaeguse leevendamiseks saab tiigitehnikat müüvatest firmadest osta õhutajaid ehk aeraatoreid. Müügil on ka filtreid, mis puhastavad tiiki suuremast mehaanilisest sodist, ning selliseid süsteeme, mis hoiavad vee kristallselge, puhastades sellest kõik vetikad, algloomad ja bakterid.

Kalade ost ja asustamine Praegu saab tiigikalu osta mitmest ettevõttest. Laia valikut kalu ja ka tiigitehnikat leiab firmast Tiigikalad, samuti pakuvad asustamiseks

Tiigis võib hapnikuvaegus tekkida suve teisel poolel, mil veetaimestik on tihe, vesi soe ning ööd juba pikad ja pimedad.

kalu firma Kalake, Jaaniraotu talu, Jõgisoo Forell, Tiigitehnika jt. Samuti tasub ostuvõimalusi uurida kõikidest kalakasvandusega tegelevatest firmadest.

Enne kui sõidate kalu ostma, on vaja muidugi müüjaga kokku leppida, mida ja millal osta saab. Küsige müüjalt ühtlasi ka kalade suuruse, koguse, nende söötmise ning transpordi kohta.

Kalade asustamisel on oluline temperatuurišoki vältimine. Kui temperatuuride erinevus veoks kasutatavas anumas ja tiigis on üle viie kraadi, tuleks temperatuure ühtlustada vähemalt tunni jooksul. Mida lühemat aega transport kestab, seda parem – siis on kaladel stressi vähem ja võimalus nende hukkumiseks väiksem.

Tänapäeval pakitakse kalad spetsiaalsetesse kilekottidesse, mis on täidetud vee ja puhta hapnikuga. Sellistes kottides on kaladele sobivad elutingimused 24 tunni jooksul.

Muidugi ilmneb kalakasvatuse juures aja jooksul mitmeidki muresid, näiteks haigused ja parasiidid. Enamasti põhjustab ja soodustab neid halb veekvaliteet, üksluine toit ja pikk ning kurnav talv. Enamasti saab selliste murede puhul konsulteerida kogenud kalakasvatajate ja kalu müüvate firmade spetsialistidega.

Kogred ja linaskid

Kui teil on suhteliselt madal ilma läbivooluta mudase põhjaga tiik, mis kipub talvel ummuksisse jääma, saavad seal elada ainult kogred. Nemad võivad pugeda sügavale mutta, tekitada endale ümber paksu limakihi ning jääda talveunne. Või suvel, kui vesi läheb liiga soojaks, võivad nad samamoodi jääda suveunne.

Kui tingimused muutuvad paremaks, ärkavad kalad üles. Kogred ongi keskkonnatingimuste suhtes kõige vähenõudlikumad kalad. Mõnikord saab neid nii palju, et

Kui teil on suhteliselt madal ilma läbivooluta mudase põhjaga tiik, mis kipub talvel ummuksisse jääma, saavad seal elada ainult kogred.

toitu napib ja kalad jäävad väga väikeseks. Sellisel juhul võib kevadel tiiki lasta mõned röövkalad, näiteks haugid. Sügisel tuleks need siis jälle välja püüda, sest on vähe lootust, et nad kogretiigis talve üle elavad. Arvestage, et koger sööb sama toitu mis linask ja karpkala, nad on toidukonkurendid.

Kui tiik on veidi suurem ja sügavam, võib sinna asustada linaskeid, kes on peaaegu sama vastupidavad kui kogred, kuid kasvavad ajapikku palju suuremaks. Miinuseks on see, et linaskeid ei ole tiigis näha, sest nad toituvad veekogu põhjas ja sedagi rohkem öösiti. Ka linaskid võivad tiigis paljuneda.

Vastupidav karpkala

Sasaanist aretatud karpkala on olnud üks peamine kalakasvandustes kasvatatav kala ja teda saab hästi ka kodutiigis pidada. Karpkalad on soojalembesed, vastupidavad, kiirekasvulised ja maitsva lihaga.

Toituma hakkavad nad siis, kui veetemperatuur tõuseb 15 kraadini. Normaalseks kasvuks peab veetemperatuur olema üle 20 kraadi. Neid võib öösiti sööta spetsiaalse granuleeritud sööda, nisu, keedetud kartulite või saiaga.

Karpkalamajades püütakse talvitustiigid tühjaks varakevadel ja kalad asustatak se suvetiikidesse. Sel ajal saab karpkalu asustamiseks kalamajandeist osta.

Aastane kala kaalub keskmiselt 30–40 g, kaheaastane on juba 200–300 g raske. Kui suureks kalad suve jooksul kasvavad, sõltub sellest, palju on tiigis looduslikku sööta, milline on veetemperatuur ja kas ning kui palju täiendavalt toidetakse. Kui karpkalu on tiigis juba palju, siis on aeglaselt ringi ujuv parv ilus vaatepilt. Loomulikku järelkasvu karpkalad tiigis enamasti ei anna.

▲ Karpkala kasvab kiiresti ja on maitsva lihaga.

Karpkalad on soojalembesed, vastupidavad, kiirekasvulised ja maitsva lihaga.

Jõgisoo Forellipüük pakub SUURIMAT VÄÄRISKALA valikut

PARIMA ELUSKALA hinnaga Eestis

MIS KALA ON VALGEAMUUR?

Valgeamuur on ideaalne kala, kes aitab kodutiigi korras hoida vohavast taimestikust ja vetikatest.

KAS VALGEAMUUR SOBIB TEISTE KALADEGA KOOS ELAMA?

Sobib küll. Valgeamuur on taimtoiduline kala.

KAS VALGEAMUUR SÖÖB VE SIROOSID ÄRA?

Kirjanduse andmetel ta õitsvaid taimi ei söö.

KAS VALGEAMUUR PALJUNEB ISE?

Eesti tingimustes valgeamuur ei paljune, kuna puuduvad selleks vajalikud tingimused (liiga vähe sooja aega).

KUI SUUREKS VALGEAMUUR KASVAB JA KUI PIKK ON TEMA ELUIGA?

Eestis ideaalsetes tingimustes võib kasvada kuni 20kiloseks ja ca 20aastaseks. Tiigitingimustes nii suureks eeldatavasti ei kasva.

KUI PALJU VALGEAMUURE TIIKI LASTA?

Oleneb muidugi tiigi suurusest ja kalade pidamise eesmärgist.

Kui rohtu ja vetikaid on palju ning eesmärk on saada tiik puhtaks, siis on mõistlik alguses natuke rohkem kalu panna (nt 100 m2 tiiki ca 5–10 noorkala).

Kui tiik on puhtaks saanud ja tundub, et kaladel süüa vähe, siis võib neid sööta niidetud muruga.

Kui 3-4 aasta pärast on kalad suuremaks kasvanud, siis võib neid ka püüda ja süüa.

KAS VALGEAMUUR KÕLBAB SÜÜA?

Valgeamuur on maitsev valge lihaga kala.

KUIDAS VALGEAMUURI TRANSPORTIDA?

Transpordiks sobib ümar kõrge äärega nõu (nt ehituspoodides müüdavad mustad plastnõud 65–90 l). Olenevalt transpordi ajast saab sellise nõuga transportida 30–100 valgeamuuri.

KUIDAS VALGEAMUUR

TALVE ÜLE ELAB?

Kui veekogu jääb „ummuksisse“, siis seda ei ela üle ükski kala (v.a koger). Valgeamuur on üldselt hapniku suhtes vähenõudlik. Talvitumise ajal valgeamuur ei toitu.

◀ Vikerforell vajab eluks jahedat läbivooluga vett.

▼ Kuldne roosärg on tubli vetikate hävitaja.

Vikerforell, haug ja koha

Vikerforell on meie kasvandustes peamiselt kasvatatav kala ning pikaajaline tõuaretus on teinud sellest liigist suhteliselt vastupidava ja kergesti kasvatatava kala. Kuna aga tegu on lõhilasega, vajab ta normaalseks eluks voolavat hapnikurikast (parim 9–10 mg/l) ja jahedat (15–18 kraadi) vett. Mõnda aega talub ta ka optimaalsest erinevaid tingimusi. Söögiks on parim spetsiaalne vikerforellidele mõeldud granuleeritud sööt.

Neid saab kasvatada ka suuremasse vooluveekogusse paigutatud sumbas. Kalu sumpa asustades arvestage, et kalad kasvavad.

Vooluveekogus ei tohiks hapnikusisaldus vees langeda alla 7 mg/l ja veetemperatuur ei tohiks pikalt olla üle 20 kraadi. Kui veetemperatuur nii soojaks läheb, tuleks kalade söötmine katkestada. Ilma läbivooluta veekogus ei pruugi vikerforell talve üle elada.

Haugi võib tiiki asustada näiteks siis, kui väikesi kalu on tiigis juba liiga palju ja soovite nende hulka vähendada.

Haug on meie vetes elav röövkala. Tiiki võib neid asustada näiteks siis, kui väikesi kalu on tiigis juba liiga palju ja soovite nende hulka vähendada. Meeles tasub pidada ka seda, et haugid on kannibalid ehk siis söövad meeleldi ka oma liigikaaslasi. Seetõttu on hauge tiiki lastes oluline neid hajutada üksikult piki kallast. Ka koha on röövkala. Elutingimuste suhtes on ta aga haugist nõudlikum ja teda on mõtet asustada pigem järve kui väiksesse kodutiiki.

Kuldne roosärg ja kuldkala

Kuldset roosärge tasub pidada mitmel põhjusel. Ta on oma kuldse värvusega lihtsalt ilus, kuid on ka väga

tubli vetikate hävitaja. Samuti on ta võimeline tiigis paljunema.

Tiigi-kuldkala on hõbekogrest aretatud dekoratiivvorm. Nad on väga sotsiaalsed ja tunnevad ka peremehe ära. Meie kliima neile sobib ja nad paljunevad samuti Eesti tingimustes.

Kuldsäinas on samuti kauni oranžikaskuldse välimusega ja seda on kena vaadata, kuna kala ujub hea meelega veepinna lähedal. Positiivne külg on veel see, et ta hävitab tublisti sääsevastseid.

Eksootilised koikalad

Tiiki lisavad värve ja eksootikat koid. Need on värvilised, valge-punase-musta-oranžikirjud karpkalad.

Kuldsed 3D lilled - Strelitsia. Samoa 2023.a hõbemünt osalise kullatisega

Hôbe: 99,9% / Kaal: 31,1 g

Hind: 199 €

kuningriigi

vôti” Cooki

saarte 2023.a

“Väike must kleit”

Niue 2023.a hõbemüntripats koos

hôbeketiga

Hôbe: 99,9%

Kaal: 3,8 g

Hind: 129 €

Must pärl ja draakoni jumalikud pärlid – Niue Saarte 2023.a antiikviimistlusega

hõbemünt kullatise ja pärliga

Hôbe: 99,9% / Kaal: 62,2g

Hind: 299 €

“Imeline putukate maailm”.

Album Saksamaa

5€ müntide kogumiseks

Hind: 24.95 €

Taskualbum euromüntide ja 2€ juubelimüntide kogumiseks.

Hind: 14 €

2023.aeuromüntide

kataloog, inglise keeles

Hind: 17.95

Kauplus avatud:

E-R 10–17 • L 11–16

viimistlusega

hõbemünt

Hôbe: 99,9%

Kaal: 31,1 g

Hind: 199 €

antiik€

Jänese aasta 2023.a –Austraalia hõbemünt

Hôbe: 99,9% / Kaal: 1/2 untsI

Hind: 79 €

Naissôdalased. Valkyrie. Kameruuni 2023.a antiikviimistlusega värvitrükis hõbemünt

Kaal: 62,2g / Hõbe: 99,9%

Hind: 299 €

Must luik - Cooki saarte 2023.a hõbemünt

Hôbe: 99,9% / Kaal: 2 untsi. Hind: 249 €

Pääsusaba / Putukate imedemaa –7-täpiline lepatriinu. Saksamaa 2023.a 5€ tavametallist münt Hind: 12.90 € tk

PRESSO karp 2€ juubelimüntide kogumiseks (mahutab 168 münti ilma kapslita)

Hind: 29.95 €

Vana-Viru 5,Tallinn 10111

www.aurearegina.ee

Seif–raamat

Hind: 27 €

Aurea Regina Mündipood –kaasaegse mündimaailma ekspert!

Tel: 6018088

E-post: pood@aurearegina.ee E-poest tellides kaup kätte 3 tööpäeva jooksul.

Telliwww.aurearegina.ee telefoniteel6018088!

Ostae-poest:

Tellitelefoniteel6018088!

Sodiaagimärgid lastele: Lõvike – Ghana 2022.a värvitrükis hõbemünt

Kaal: 15,5 g / Hõbe: 99,9%

Hind: 69 €

Hõbe: 99.99% / Kaal: 15,5 g

San Marino 2023.a euromündikomplekt

Hind: 69 €

Briljantne armastus. Liblikas – Cooki saarte 2023.a hõbemünt kristalliga

Kaal: 20 g

Hôbe: 99,9%

Hind: 155 €

Saialill – Austria 2022.a hõbemünt

Kaal: 15,56 g / Hòbe: 92,5%

Hind: 59 €

Iirimaa 2023 a 2€ juubelimünt –50 aastat EU liikmelisust

Hind: 7 €

Itaalia 2023.a 2€ juubelimünt –Alessandro Manzoni 150. surma-aastapäev

Hind: 7 €

Tere tulemast maailma! 2023.a Austraalia värvitrükis hõbemünt

UUS!

▲ Koikalad on sotsiaalsed ja suhtlevad meelsasti enda omanikuga.

▶ Valgeamuur sööb nii vetikaid kui kõrgemaid taimi.

▼ Vetikatest tiigis aitab vabaneda ka pakslaup.

Kodutiigis koid meie talve kindlasti üle ei ela ja nad tuleb tõsta ruumis olevasse akvaariumisse või basseini.

Koide pidamine on maailmas väga populaarne ja neid märkab paljude lõunapoolsete maade kalatiikides. Koisid tiiki asustamiseks saab lemmikloomapoodidest, mis ka akvaariumidega tegelevad. Kodutiigis koid meie talve kindlasti üle ei ela ja nad tuleb tõsta ruumis olevasse akvaariumisse või basseini. Kasvatajad on märganud, et koikalad on väga intelligentsed, sõbralikud ja sotsiaalsed, tunnevad oma inimesi ja suhtlevad nendega. Nad õpivad inimesi eristama juba kaugelt, õppides ära toidu lähenemise märgid. Kalad lasevad end peremehel käest sööta, sügada, silitada ja isegi veest välja tõsta. Seda ei juhtu aga võõra inimesega.

Valgeamuur ja pakslaup

Valgeamuur on Aasiast pärit taimtoiduline kala, kes sööb nii vetikaid kui kõrgemaid taimi, eelistades pehmeid veetaimi – mändvetikaid, rohevetikaid, keermesvetikaid, kanada vesikatku, näki-kardheina jne. Aga söövad ka jõgiputke, pilliroogu, laialehist hundinuia. Aktiivselt hakkavad kalad toituma siis, kui veetemperatuur on tõusnud 20 kraadini.

Kui vesi on soe ja sobilikku toitu palju, kasvavad nad väga kiiresti, sest söövad päevas taimi kolm korda rohkem, kui nad ise kaaluvad. Valgeamuuri kasutatakse ka veekogu taimedest puhastamiseks. Sel otstarbel võiks tiiki tuua vähemalt paarisajagrammiseid kalu. Kalade arv sõltub veekogu suurusest. Mõistlik oleks esimesel aastal asustada 10–20 kala ning vaadata, mis taimestikuga juhtub. Järgmisel aastal võib kalade kogust muuta. Kui kalad on asustatud tiiki selleks, et taimestikust vabaneda, ei ole neid mõtet täiendavalt sööta.

JANA RAND

METSIK LOODUS toidulaual

„Soovime õhutada inimesi taasavastama kõike söödavat, mida pakub metsik loodus ning väärtustama seda fermenteerimise kaudu,“ selgitab Liis Tuulberg oma firma Metsik Toit kodulehel.

Liis on hariduselt antropoloog, kuid tegi neli kuud Kopenhaagenis uurimustööd fermenteerimisest. Nüüdseks on Liis oma teadmisi fermenteerimise alal praktiseerinud juba seitse aastat. Taanis õppides puutus ta kokku

Nordic Labi tegevusega, mis oli ka kuulsa NOMA restorani testimislabor. Uute maitsete ja toorainete kasutuselevõttu ning maitsekihtide leidmist propageerib ka Nordic Food, mis on populaarseks saanud Soomes, Rootsis ja Taanis.

Liisi sõnul näevad tippkokad üle maailma metsiku tooraine ja hapendamise suurt gastronoomilist potentsiaali, mis toob maitsetele juurde täidlust ja uusi kihte. See trend on tasapisi jõudnud ka Eestisse ja huvi Metsiku Toidu korraldatavate töötubade vastu on suur.

Piiranguteta suhtumine toidusse

„Meid ümbritsev looduskeskkond on täis söödavat, ometi ei ole me tingimata harjunud seda sellisena

kogema. Meie eesmärk on õhutada inimesi tundma ja väärtustama nende ümber leiduvat söödavat loodust ning katsetama metsikute taimede maitsete, lõhnade ja tekstuuridega,“ selgitab Liis. Ta lisab, et valmistades koduseid fermenteeritud toite ja jooke, kasutame peaaegu alati metsikult leiduvaid mikroorganisme (pärmid, seened jne), keda leidub meid ümbritsevas elukeskkonnas külluses.

Fermenteerimine ehk hapendamine on üks vanim toiduainete säi-

Fermenteerimine on iidne toidu säilitamise viis, mis annab toiduainele lisaväärtust juurde.

Fotod THEA KARIN, ERAKOGU, SHUTTERSTOCK

litamise võimalus ja tuntud üle maailma. Koreas tähistab kimchi igasugust hapendatud köögivilja ja seda peetakse Koreas nii oluliseks, et arvatakse koguni kultuuri, ajaloo ja korealase identiteedi osaks. Samamoodi peavad hapendamisest lugu jaapanlased, keda peetakse eriti tervisliku köögiga rahvaks.

Seened ja bakterid appi

Fermenteerimise all mõistetakse orgaaniliste ainete mikrobioloogilist ümbermuutmist probiootiliste bakterite ja seente poolt. Selle loodusliku protsessi juures tekivad happed, gaasid ja alkohol. Pealekauba on fermenteerimine väga lihtne ning tulemus jääb alati värskeks ja krõmpsuvaks. Fermenteeritud toiduained on ka väga tervislikud, sest protsessi käigus tekkivad piimhappebakterid tugevdavad immuunsüsteemi.

Sageli kasutatakse fermenteerimiseks nii punast kui valget kapsast, porgandeid, punast peeti, rediseid. Kuid fermentatsiooniprotsess toimub näiteks ka kõikides juuretistes.

Fermenteerimise kulg sõltub fermenteeritavate tükkide suurusest ja nende veesisaldusest, samuti soolasisaldusest ning ümbritsevast temperatuurist. Nii fermenteerub väikseks lõigatud juurvili kiiremini kui suured tükid. Fermenteerida saab ka kõrge veesisaldusega tomateid, kurke ja isegi salatit. Need muutuvad aga kiirelt pehmeks. Fermentatsiooni juures konserveeritakse juur viljad ilma kuumutamata. Nii säilivad vitamiinid, mineraalained ja sekundaarsete taimsete lisandite positiivne mõju. Hea on ka see, et

▲ Põhimõtteliselt võib fermenteerida kõiki söödavaid taimi ja nende õisi.

▶ Liis Tuulberg usub, et fermenteerimisel on tulevikku ja soovib ka teisi huvilisi selle saladustesse pühendada.

▼ Koreas kasutatakse kimchi valmistamiseks enamasti hiina kapsast.

Fermenteerimine ehk hapendamine on üks vanim toiduainete säilitamise võimalus ja tuntud üle maailma.

fermenteerimine toimub täiesti iseseisvalt ega vaja lisaenergiat.

Mainida tuleks veel, et mõned toiduained muutuvad inimese jaoks seeditavaks alles fermenteerimisel. See tähendab, et fermenteerimine teeb toidu vähem mürgiseks. Nii on näiteks ka leedrimarjadega, mis rohelisena on mürgised, kuid hapendamine muudab nad söödavaks.

Fermenteeritud suvejook metsikutest õitest

n 1–2 peotäit õisi (nt võilill, kibuvits, leeder, angervaks)

n 1 mahe sidrun

n 1 sl äädikat

n 180–200 g suhkrut (enamik suhkrut läheb pärmile söögiks)

n vett (filtreeritud)

Korjake selliseid õisi, mis ei näita vähimaidki vanaduse märke või veel avanemata õisi. Olenevalt õiest eemaldage neilt rohelised osad või varred ja raputage maha putukad. Ärge õisi peske, sest joogi panevad fermenteeruma õite peal leiduvad metsikud pärmid ja piimhappebakterid. Peske sidrun ja lõigake väikesteks viiludeks.

Pange kõik koostisosad 2-liitrisesse purki, lisage vesi (purgi ääreni), segage korralikult läbi ning katke marli või puhta

köögirätikuga. Laske joogil käärida 2–3 päeva.

Kui fermenteerite 5–7 päeva, saate palju vähem magusa ja õrnalt alkohoolse joogi. Väikesed mullikesed viitavad, et kääritamisprotsess toimub. Mida soojem ruumis on, seda vähem aega peab ootama. Segage tõmmist iga päev kaks korda puhta lusikaga, siis ei teki pinnale hallitust.

Kurnake jook läbi sõela.

Peske purk puhtaks ja pange tõmmis purki tagasi. Õite-sidrunisegu võib ära visata.

Lisage vett, kui vedelik pole enam purgi ääreni, sest osa massi sai ära kurnatud.

Nüüd pange õhukindel kaas peale ning oodake veel 1–2 päeva. Mida soojem toas on, seda rutem läheb. Jook on valmis siis, kui kaant

maha keerates tekivad gaasid. Jooge jahutatult ning seda võib ka mulliveega lahjendada. Pikemalt kinnisena toatemperatuurile seda jätta ei maksa, sest pikalt kogunev süsihappegaas võib purgi lõhkema panna.

Aedviljade fermenteerimine

Fermenteerimise ettevalmistuseks lõigatakse juurvili tükkideks, väikesed osad võivad jääda ka terveks. Seejärel asetatakse need suletavasse klaasnõusse ja kaetakse soolaga. Juurvili jääb selliselt õhukindlasse soolasesse keskkonda valmima. Siis hakkavad piimhappebakterid kasvama ja paljunema. Ideaalne on 2% soolasisaldus, näiteks 1 kg kapsa jaoks 20 g soola.

Kõige parem on fermenteerimise jaoks kasutada rafineerimata meresoola, ilma joodi, fluori ja muude lisanditeta. Fermenteerimisel peab juurvili jääma pidevalt soolakeskkonda. Kui ta sellest välja ulatub ja õhuga kokku puutub, võib hakata hallitama. Et seda ei juhtuks, tuleb see panna suletavasse purki. Kui sellest ei piisa, võib juurvilja peale panna suure kapsalehe ja selle peale raskuse.

Telli lindude ja loomade sööt ning kõik vajalik nende pidamiseks e-poest!

Töötavad lahendused edukaks kodulinnukasvatuseks!

Müügil kanade, tibude ja vuttide täissööt. Koeratoit 3 ja 15kg pakendites. Küülikute täeindsööt firmalt Dobele.

Pakume taimekasvatusega tegelejatele parimat looduslikku väetist - biohuumust. Meie tooted on valmistatud 100% looduslikust materjalist ning on saadaval nii tahkel kui ka vedelal kujul.

USSIMO tooted on saadaval hästi varustatud kauplustes ja meie e-poes www.ussimo.eu

@kanala.ee

Tel 503 8325

Vaata täpsemalt meie kodulehelt! www.kanala.ee

METSIK KRAUT

Sõna „kraut“ tuleneb saksakeelsest sõnast Sauerkraut (hapukapsas) ning tänapäevases fermenteerimise maailmas tähistab igasugust fermenteeritud köögivilja.

Selles retseptis on kasutatud münti, nõgest ja angervaksalehti.

Samamoodi võib teha ühe söödava ruutmeetri krauti ka parasjagu oma aias leiduvast. Kasutada võib igasuguseid söödavaid värskeid maitsetaimi, köögiviljapealseid, porgandeid, peete, küüslauku jm.

Korjake mõnelt metsikult (ja puhtalt) maastikult ühe ruutmeetri peal leiduvaid söödavaid metsikuid taimi, olles kindel taimede tuvastamisel. Selle retsepti jaoks sai korjatud angervaksalehti, vesimünti ja nõgest. Määrake ise taimede kogus – kas soovite, et taimed annaksid natuke maitset või oleksid võrdses suhtes kapsaga.

Lisage juurde üks värske väiksem peakapsas. Peske korjatud taimed ja hakkige väiksemaks, samuti peakapsas. Sealjuures arvestage, et kapsast võiks immitseda nii palju mahla, et hiljem on koostisosad kapsamahlaga kaetud. Arvestage, et mida rohkem on viljadel lõikepinda, seda rohkem immitseb neist mahla.

Asetage kapsas ja taimed segamiskaussi ning raputage peale maitse järgi soola. Maitse, mida otsida, on „liiga soolane salat, et seda kohe süüa“. Lisage soovi korral meelepäraseid maitseaineid, nt musta pipart, sinepi- või koriandriseemneid, köömneid.

Nüüd muljuge segu nii kaua, et peotäit segu pigistades niriseb mahla välja. Kui seda siiski piisavalt ei immitse, saab alati soolvett juurde lisada.

Suruge segu tihedalt puhtasse klaaspurki. Jätke purgi ülemisse otsa veidi ruumi, sest sinna lisandub lähipäevil immitsevat vedelikku.

Jätke purk seisma toatemperatuurile eemale otsesest päikesevalgusest. Et pinnale hallitust ei tekiks, peab iga päev segu puhta käe või lusikaga vedeliku alla suruma.

Segu võib maitsma hakata juba paari päeva pärast, aga selle üle, kas hapendatud segu on valmis, peab igaüks ise otsustama. Seega võib toit valmida paari päeva kuni paari nädalaga (keskmiselt 5–7 päeva). Kui maitse on meeldiv, võiks selle külmkappi n-ö järelküpsema panna.

Fermentatsiooni juures konserveeritakse juurviljad ilma kuumutamata. Selliselt säilivad vitamiinid, mineraalained ja sekundaarsete taimsete lisandite positiivne mõju.

Fermenteerimine on nimelt palju rohkem kui üks säilitamise meetodeid. Selle abil saab anda toiduainetele väärtust juurde.

Näiteks probiootiline jogurt on enne käärimisprotsesse lihtsalt piim, ilma piimhappebakteriteta. Piimhappebakterid justkui alustavad toiduaine seedimist enne söömist. Süsivesikud, rasvad ja valgud lahustatakse väiksemateks osadeks ning ensüümid ja mineraalained jäävad kontsentreerituna alles. Sellisena võtab meie seedimine toitained kergemini vastu ning isegi kalorsus langeb. Seetõttu on eelistatud näiteks ka juuretisega leib. Fermenteeritud juurviljas on pealegi ohtralt C-vitamiini.

Liis oskab pakkuda imelisi koostisi ja ta käe all tekivad põnevad maitsed. Tema isiklik eelistus on pidevas muutumises – kui algul oli teeseenevaimustus, siis nüüd on selleks miso. See pole üksnes kuulus supp, vaid misot saab kasutada väga mitmekülgselt.

Traditsioonilise misopasta valmistamiseks keedetakse esmalt sojaoad, mis segatak se seejärel soola ja riisiga, ent mõnikord ka nisu või odraga. Teravili on eelnevalt fermenteeritud koji ehk Aspergillus oryzae kultuuriga, mistõttu teravili on kerge hallituskirme all. „Misot võib kääritada kaheksa kuud kuni kaks aastat. Ja kui sa siis selle avad, on fementeerimise tulemus alati üllatav,“ ütleb Liis ning lisab, et õigesti valmistatud misot saab säilitada külmkapis aastaid.

„Ruutmeeter söödavat metsikut maastikku“

KÄRJERAAMID

HIVEALIVE

Antibakteriaalse toime ja rikkaliku mineraalainete sisaldusega mesilaste söödalisand

TÄIENDSÖÖDAD

Aitavad mesilastel kergemini toime tulla, kui looduses pole piisavalt toitaineid, suurendades mesilaste immuunsust ning vastupanuvõimet haigustele ja parasiitidele.

KÄRJEPÕHJADE

MÜÜK JA VAHETUS

Standard

Aastaringseks kasutamiseks, kui looduses pole piisavalt looduslikku sööta.

Desinfitseeriva toimega, tõhus vahend nosema eoste ja varroa-lesta vastu. Suurendab mesilaste immuunsust ning vastupanuvõimet haigustele ja parasiitidele.

Vitamiiniga

Sisaldab mesilastele vajalikke vitamiine, suurenda mesilaste immuunsust ning vastupanuvõimet.

Mesilaste ergutamiseks varakevadisel perioodil.

Toodetud Hor vaatias

Talvesööt INVERTSIIRUP

API ENERGY

Mesilaste talvine täiendsööt. Valmis inverteeritud suhkrusiirup koheseks kasutamiseks. Neto 6 kg

Toodetud Hor vaatias

Toodetud Iirimaal

Maitsvad ja tervislikud MEREANNID

Maailmas ringi reisides on meid võlunud mereannid, mida lõunapoolsetes maades hinnatud juba iidsetest aegadest. Paljud, kes on mereandidest reisil elamuse saanud, ihkavad neid ka kodus proovida.

Mereande leidub nii soojades kui külmades meredes ja järvedes ning jõgedeski, nagu näiteks meie oma jõevähk. Loomsed mereannid võib jagada koorikloomadeks, molluskiteks ja peajalgseteks.

Mereannid on lisaks heale maitsele ka organismile vajalike vitamiinide ja mineraalainete ning valgu allikaks. Neis leidub oomega-3 rasvhappeid, mineraalidest seleeni, fosforit, tsinki, magneesiumi, kaltsiumi ja rauda. Vitamiinidest leidub mere-

loomades arvestatavas koguses B12ja B3-vitamiini, foolhapet, B1-, B2- ja B6-vitamiini.

Koorikloomad

Koorikloomad on lülijalgsed, kelle keha koosneb lülidest ning seda katab kitiinkiht. Nende hulka kuuluvad vähid (jõevähk, homaar, langust) ja vähilaadsed (krabid, krevetid).

Eestlastele tuntuim vähiline on harilik jõevähk, kes elab meie jõgedes ning kasvab umbes 20 cm pikkuseks. Meil on vähki peetud hinnatud

delikatessiks juba ammustest aegadest ja süüakse vähi lakka ning sõrgade ümber paiknevat liha. Samas valmistatakse vähi muudest osadest puljongeid, mida saab kasutada nii suppide kui kastmete valmistamiseks.

HOMAAR ehk merivähk meenutab jõevähki, kuid on temast märksa suurem, aga samuti väga maitsva lihaga. Eristatakse Ameerika ja Euroopa homaari, kuid mõlemal on viis paari jalgu ja suurimaks jalgadepaariks on sõrad. Homaaril süüakse

tagakehas, sõrgades ja jalapaarides olevat valget liha.

Väga efektsed on tervelt keedetud ja serveeritud homaarid, kuid neist sadud lihast tehakse ka salateid, suppe, kastmeid ja muid toite.

LANGUST meenutab oma välimuselt samuti homaari, kuid tal on 10 jalapaari ning sõrgu ei ole. Languste peetakse üheks väärtuslikuma lihaga mereanniks, millest süüakse vaid koorikualust sabaosa. Langustid riknevad väga kergesti, seetõttu on parim süüa paikades, kus neid püütakse ja värskena serveeritakse.

KRABIDEL on enamasti kümme jalga, nad on ümara kujuga ning umbes 20–30 cm laiad. Toiduks tarvitatakse mitmeid krabiliike nagu kuningkrabi, tavalist sinikrabi, lumekrabi jt.

Sageli valmistatakse krabisid aurutatult koos oliiviõli või võiga, neist tehakse kastmeid, valmistatakse salateid ja hautisi.

◀ Homaar on lülijalgsete hulgas üks suuremaid.

▼ Krabid on lapiku kehaga ja neil on kümme jalga.

Krabi wakame-kurgisalatiga

n pool pikka kurki

n 150 g wakame vetikaid

n 1 sl seesamiseemneid

n 1 sl marineeritud ingverit

n 1 sl laimimahla

n 100 g krabiliha

n soola

Tõmmake kurgist õhukesed ribad ja maitsestage soolaga. Laotage need taldrikule, lisage wakame, marineeritud ingver ja krabiliha. Niristage maitseks laimimahla ja puistake seesamiseemneid peale.

▲ Toidud mereandidest on lihtsad, maitsvad ja tervislikud.

Krevetid töödeldakse enamasti juba merel, kus nad keedetakse, soolatakse ja külmutatakse parema säilivuse huvides.

KREVETID ehk garneelid meenutavad samuti oma kehakujult vähke ja neid on väga palju erinevaid liike, kelle pikkus võib olla mõnest millimeetrist kuni 30 cm-ni. Väiksemad krevetid elutsevad külmemates, suuremad soojemates meredes.

Meil on ehk kõige tuntum harilik süvameregarneel ehk arktiline krevett, kes elab pehmes settelises põhjas 50–500 m sügavusel.

Rootsi krevetisai skagen

n 200 g keedetud-puhastatud

krevette

n 2 sl majoneesi

n 2 sl hapukoort

n 1 tl sinepit

n 1 sl hakitud tilli

n 1 sl hkitud punast sibulat

n musta pipart, vajadusel soola

n 4 tl kalamarja

n 4 röstsaiaviilu

n võid praadimiseks

Segage omavahel kastmeks majonees, hapukoor ja sinep, lisage hakitud krevetid, sibul ja maitseroheline. Maitsestage segu ja segage hoolega läbi. Röstige saiaviilud pannil võis ja tõstke krevetisegu saiadele. Kaunistage punase kalamarjaga.

Neid katab roosakashall kest, mis keetes muutub roosaks. Krevetid töödeldakse enamasti juba merel, kus nad keedetakse, soolatakse ja külmutatakse parema säilivuse huvides.

Meil on müügil ka troopilistest vetest püütud tiigerkrevette, hiidkrevette ja kuningkrevette, kes on kasvult suuremad. Tuntud on ka Argentiina hiidkrevett, kelle liha on eriti hinnatud mõnusa maitse poolest.

Krevette süüakse ilma lisanditeta snäkkidena või kasutatakse salatites, suppides, pastades, küpsetistes. Neid võib grillida, vokkida, teha kastmeid. Krevettide valmistamisel tuleb meeles pidada, et neid ei tohi üle kuumutada, vastasel juhul muutub nende liha kummiseks.

Krevetid on lisaks heale maitsele ka tervisele kasulikud, sest sisaldavad antioksüdanti astaksantiini, nn head kolesterooli ja kestades leidub glükoosamiini, mis on kasulik liigestele. Seepärast on kasulik näiteks kestadest keeta puljongit.

▲ Krevetid ehk garneelid meenutavad kehakujult vähke.

Rannakarbid klassikalises veinikastmes

n 1 kg rannakarpe

n 1 punane sibul

n 2 küüslauguküünt

n 10 cm jupp porrut

n pool paprikat

n 4 sl oliiviõli

n soola-pipart

n 1 sl suhkrut

n 0,5 l valget veini

n hakitud peterselli või koriandrit

Puhastage rannakarbid voolava vee all, katkised või avanenud rannakarbid visake ära. Viilutage sibul, küüslauk ja porru ning lõigake paprika ribadeks. Kuumutage potis või vokis õli ning kuumutage seal köögivilju paar minutit. Lisage vein, maitsestage ja laske kastmel keema tõusta. Seejärel pange sellesse rannakarbid, segage ja laske neid kaane all mõni minut haududa. Serveerimisel puistake peale maitserohelist.

MOLLUSKID

Molluskite alla kuuluvad karbid (mere-, ranna- ja kammkarbid), austrid ja teod. Kõik nad on kahepoolmelised, neil on pehme keha kaitseks karp või koda. Karbipooled on ühendatud sulgurlihasega, millega karp end ohu korral sulgeb.

Meil on levinumad KARBID sinimerekarbid, rohekarbid, veenuskar-

bid ja kammkarbid. Neid leidub ka Euroopa lõunapoolsetes meredes.

Ehkki karbid võivad olla väga erineva kuju ja värviga (mustad, pruunid, beežid, kollased, punakaspruunid), on nende liha valkjas või kreemikas.

Karpide söögiks tarvitamisel tuleb veenduda nende värskuses. Värsked karbid peavad olema kind-

Värsked karbid peavad olema kindlalt kinni ega tohi levitada tugevat kalalõhna.

lalt kinni ega tohi levitada tugevat kalalõhna. Karpe müüakse ka omas mahlas (soolases vees) pakendatuna.

Karpide valmistamisel tuleks samuti jälgida, et neid ei keedetaks liiga palju. Karpide valmistamiseks on palju retsepte, need on suurepärased suppides, kastmetes, hautistes ja ka salatites.

AUSTRID on ühed iidsemat päritolu karbid, enam kui 200 miljonit aastat vanad. Vanad on ka nende söömise traditsioonid ning komme neid toorena süüa on au sees tänapäevalgi. Lisaks sellele saab austreid ka grillida või frittida.

Kuulsad on ka austrite kasulikud omadused. Leitud on, et austrid sisaldavad kõikidest toitudest enam tsinki, mis toetab immuunsüsteemi, parandab haavu, aktivee-

Elusad austrid

Austreid pakutakse klassikaliselt koos sidrunilõiguga, millest värskelt avatud austrile mõned tilgad peale pigistatakse. Lisaks mahlale maitsestatakse austreid veel hakitud šalottsibula ja musta pipraga, kuid leidub veel kümneid variante austrite serveerimiseks. Näiteks võib austreid lisaks sidrunile maitsestada veel hakitud tšilli ja peterselliga, samuti murulaugu ja kalamarjaga.

rib ensüüme ning on vajalik vereloomeks, organismi kasvamiseks ja järglaste saamiseks, luude moodustumiseks ning suguorganite arenguks. Samuti on austrid väga hea B12-vitamiini allikas ning sisaldavad ka vaske, rauda, seleeni ning oomega-3 rasvhappeid.

Austreid müüakse enamasti elusalt, nad peavad olema terve karbiga ning tihkelt suletud või sulguma, kui nendele koputada. Austrite avamiseks läheb vaja spetsiaalset nuga. See tuleb torgata sulgurlihase kõrvalt austrisse ja austrikarp lahti kangutada.

Avatud austrile võib pigistada sidrunimahla ning soovi korral lisada valget jahvatatud pipart ja soola. Samuti võib tooreid austreid serveerida Tabasco kastme, konserveeritud spargli, mahedamaitseliste seente, punase kalamarja ja merikapsahõrgutistega.

Toiduks tarvitatakse kaheksajala jalgu.

PEAJALGSED

Limuste hõimkonda kuuluv loomade klass, mille esindajateks on kaheksajalg, seepia ning kalmaar. Peajalgsete keha on jaotunud pea- ja kereosaks. Suu ümber paiknevad pikad iminappadega varustatud kombitsad.

KAHEKSAJALGA süüakse Vahemere ääres ja Aasias, eriti Jaapanis. Toiduks tarvitatakse kaheksajala jalgu. Harilikult kaheksajalgu keedetakse, kusjuures keetmine võtab mitmeid tunde. Nooremad kaheksajalad on sealjuures pehmemad, vanemad ehk suuremad aga vintskema lihaga. Enne keetmist tavaliselt klopitakse liha, et see muutuks veidi pehmemaks.

▲ Seepiad on kuulsad oma musta värvi tindi poolest, mida nad vaenlase heidutamiseks eraldavad.

▼ Kalmaarist süüakse tema kehaosa.

Kaheksajalgu võib leida ka marineeritult koos oliiviõli ja küüslauguga, frititult ja veiniga hautatult.

SEEPIA ehk tindikala on samuti peajalgne. Tindikala nimetuse on seepia saanud selle tõttu, et ta kaitseb ennast vaenlaste eest tindinäärme nõrega, mille hädaohu korral välja paiskab. Tindipilv heidutab vaenlast ja selles on seepiat raskem tabada. Viimased uuringud on leidnud, et tint omab kasvajatevastast ja antibakteriaalset toimet. Tindi tume värv sisaldab antioksüdante ja kasulikke immuunsust toetavaid toitaineid.

Seepiate keha on jässakas, keskelt veidi lame. Nahk on paks ja limanäärmeterikas ning sisaldab palju pigmendirakke. Sarnaselt kaheksajalaga tuleb seepiate liha enne valmistamist pehmendada. Hinnatud on ka täidetud seepiad. Täidisena võib kasutada näiteks vürtsidega maitsestatud riisi. Kääbusseepiad on väga maitsvad friteeritult.

KALMAARIDEL on samuti hästi eristatav pea, sümmeetrilised kehapooled, mantel koos mantliõõnega ja kümme kombitsat koos arvukate iminappadega, ning nemadki toodavad tinti. Kalmaare müüakse nii värskelt kui ka külmutatult, konserveeritult, päikesekuivatatult ning marineeritult. Neid võib küpsetada, keeta, vokkida, friteerida, kuid kalmaar ei kannata pikka kuumutamist. Kalmaare süüakse ka toorelt, näiteks sušide koostisosana.

JANA RAND

Allikas: kalapeedia.ee, tervisekool.ee

+372 56 796 176 www.strongest.ee info@strongest.ee

KÕIK SALVKAEVUTÖÖD

Hingesaatjad

Matusetalitus, mis toob hingele rahu!

Meie teenuste nimekirja leiad kodulehelt www.hingesaatjad.ee ning sobiva matusepaketi saad kokku panna meie büroos.

Järvamaa büroo

Suur-Aia 19, Paide

paide@hingesaatjad.ee

E–R 9–15

Lahkunu transport 24/7

tel 5800 0906

Pakett-teenus:

„Väärikas kirstumatus“ hind alates 1799 €

Viljandimaa büroo

Vaksali 14, Viljandi

viljandi@hingesaatjad.ee

E–R 10–16

Lahkunu transport 24/7

tel 558 6502

„Väärikas krematsioon“ hind alates 1369 €

Galicia on kõige koledamate ja ka ihaldatumate MEREANDIDE KODUMAA

Hispaania loodeosa provintsi Galicia rannikuala on 1700 km pikk, nende köögis leidub ka lugematul hulgal põnevaid roogasid mereandidest.

Galicias serveeritavad mereannid on osaliselt nii erilised, et neid Kesk-Euroopa restoranide menüüdes vaevalt leiab. Lisaks krabidele, krevettidele ja austritele leidub siin ka kammkarpe, piklikke kaun- ehk habemenoakarpe, sinimerekarpe, südakarpe, veenuskarpe. Viimased on väikesed ja südamekujulised, nende õ rn portselanivärv on helendav. Maitselt on nad kergelt pähklised ja neid keedetakse valges veinis nagu sinimerekarpegi. Serveerimisel tuuakse nad lauale võrgus, mil-

lesse lõigatakse kääridega ava ning sealt võetakse karbid välja ja kastetakse enne suhupistmist kastmesse. Galicias on sinimerekarpide valmistamisel väga pikad traditsioonid. Suur osa maailma sinimerekarpidest tulebki Galicia teokarpide kasvandustest. Pere ja sõpradega peetaval ühisel söömaajal mariscada’l on väga oluline osa just sinimerekarpidel.

Koledaimad ja ihaldatuimad

Kõige erilisemad on mereannid, mida kutsutakse percebes’eks. Eesti keeles on neile nimeks antud hanekael-vähid. Need pöidlasuurused olevused kuuluvad kõige ihaldatumate gurmeeroogade juurde, mille kättesaamiseks merealuste kaljude küljest riskivad kogujad sageli eluga. Need mereloomad kasvavad rühmiti nii kividel kui ka laevavrakkide ja triivipuude peal, täiskasvanud

isendid on kinnitunud kõikmõeldavate veealuste esemete külge. Nende keha ümbritseb tugev lubikoda, mis koosneb omavahel ühendatud liikuvatest plaatidest. Kui nad on taldrikul, ei oskaks esialgu arvatagi, et nad on söödavad, ja näevad välja üsna koledad – nii neid kutsutaksegi maailma koledaimateks karpideks. Maksavad nad aga ter ve varanduse – kuni 200 eurot kilo. Neid leidub küll ka Marokos, aga kõige kvaliteetsemaks peetakse siiski Hispaania põhjaosast püütuid. Restoranis serveeritakse neid ilma lisanditeta ning näevad koos punakate vetikate ja oma kirju välimusega välja ülieksootilised. Et neid süüa, tuleb murda ära „ jalg“ mantli ümbert ja roosakasoranž tilluke lihaosa hammastega välja tõmmata.

Galicia keedetud kaheksajalg

Galicia kaheksajalga ehk Pulpo galego’t, keedetud kaheksajalga seepiat valmistatakse koos soola, paprika ning õliga. Nädalaõppudel leiab külades ja linnades tee ääres mit-

Galicia kaheksajalga ehk Pulpo galego’t, keedetud kaheksajalga seepiat valmistatakse koos soola, paprika ning õliga.

meid müügikohti, mis on nagu jäätiseputkad üles seatud. Pärast pühapäevast kirikus käimist saab sealt karbitäie lõunaks kaasa osta või tükeldatud pulpo’t kohapeal nautida.

Päikese eest varjatult seisavad müüjad, põll ees, suurte sügavate pottide taga, millest tõmbavad pika teibaga välja keedetud punaka kaheksajala. See traditsiooniline roog pärineb XVII sajandist, kui avastati, et terav paprikapulber sobib ideaalselt konserveerimiseks.

Seepiaid on alati ka kuivatatud ning koos õli ja paprikapulbriga muutusid need maitsvamaks. Ning kuna kuivatatud kala säilis hästi, võeti seda kaasa reisidele ja palverändudele. Traditsiooniliselt serveeritakse seda toitu puidust taldrikul. Joogina sobib juurde punane vein.

THEA KARIN

▲ Galicia kalaturul on mereannivalik väga rikkalik.

◀ Keedetud kaheksajalg Galicia moodi.

◀ Merekarbid veinikastmes.

▶ Eksootilised percebes‘ed.

Heegledatud PITSKRAE

Ligi kolmveerand sajandit tagasi, veebruaris

1940, ilmus perekonna ja kodude kuukirjas

Kõigile heegelkrae

tegemise õpetus lapsele.

Vana ajakirja õpetuse

kohaselt sobib krae nii

tütarlapse kui poisslapse

rõivaste kaunistamiseks.

Mina heegeldasin ajakirja pildil oleva töö näidise järgi natuke suurema krae, et see passiks hoopis naisterahva kaela ümber, kaunistades sedasi mõne kleidi või pluusi kaelakaart.

Vaja läheb

n heegelniiti (nt Steinbach Wolle Spitze 20 või Sissy 20)

n niidiga sobivat heegelnõela (minul 1,15 mm)

n umbes 70 cm 3 mm laiust (atlass)paela

n mõõdulinti

n kääre, nõela

Töö käik

▲ Nostalgiline pitskrae aastast 1940.

▶ Kui heegeldis on valmis, peitke lõngaotsad.

n Mõõtke ära oma kaela ümbermõõt (või kleidi kaelakaare pikkus) ning heegeldage mustriskeemi järgi edasi-tagasi ridadena valmis sobivas suuruses krae.

n Peitke töö alguses ja lõpus olevad niidiotsad ning lõigake need ära.

n Viimistlege töö, triikides seda õrnalt pahemalt poolt.

n Punuge läbi esimese heegelrea sammaste (atlass)pael, sättige pitskrae ehteks ümber kaela ning siduge paelad lehvi.

SIGNE SULG

▶ Väikese seljakoti valmistamine pole keeruline.

Alati vajalikVÄIKE SELJAKOTT

Väikest kotikest vajalike asjade mahutamiseks on alati tarvis. Just sellist, mida ei pea käe otsas kandma, vaid saab mugavalt selga võtta.

Jalutama või kõnniringile minnes on vaja kuhugi panna telefon ja pärast näiteks poekraam. Ei ole ju eriti mugav jalutada, kui käe otsas kilekott leiva ja rahakotiga kaasas kõlgub. Minu jaoks on selline seljakott lausa hädavajalik, kui sõidan rattaga metsa taimi korjama. Kotti panen väikese veepudeli, telefoni ja muud nipet-näpet. Selline kott seljas ei sega millegi tegemist ja kõik vajalik on ligi.

Muidugi saab selliseid seljakotte ka poest osta, kuid julgustan ikka

Seljakoti detailid.

▲▶ Palistatud otsad.

▶ Nööride asetamine tunnelisse.

ise õmblustööd tegema. Kui oskate masinaga kõige lihtsamat õmblust teha, saate ka selle õmblemisega hakkama. Samuti ei pea muretsema ideaalse tulemuse pärast. Mõni millimeeter siia-sinna ei ole hiljem märgatav ega riku tulemust. Kott istub seljas ikka hästi.

Koti valmistamiseks on vaja kangast, nööri või paela ja jupikest takjapaela. Kanga valikul on kõigil vabad käed. Esiteks tasub vaadata, ehk on kodus sobivat riiet, või kui hindate taaskasutust, saate selle ehk hoopis vanast särgist teha. Mui-

dugi võib ka poest huvitava kanga osta.

Kangas võiks olla kerge ja õhem, siis on kotti mugav kanda ja kergem kokku tõmmata. Eriti hea on veekindel riie – siis ei pea muretsema, kui vihma kätte jääte. Ärge valige ka liialt hargnevat riiet, siis on raske õmmelda. Nöör võiks olla samuti libedam, et kott kenasti kokku jookseks. Kuna mina soovisin kotile ka väikest taskut võtmete jaok s, läks mul vaja jupikest takjapaela. Õnneks oli see mul õmbluskarbis olemas.

Mõõtudelt võib kotikese teha ka suurema või siis väiksema, näiteks lastele. Mina lõikasin kangast välja kaks tükki mõõtudes 40×50 cm. Võtmetasku jaoks kangatüki laiusega 17 cm ja pikkusega 16 cm, taskuklapi laius 17 cm ja pikkus 10 cm, sest klapp tuleb topeltriidest. Ühe nööri pikkus võiks olla 160 cm ja neid on vaja kaks tükki.

Kõigepealt tehke valmis tasku ja õmmelge see koti külge. Õmmelge takjapael esmalt tasku külge ja seejärel tasku koti külge. Järgmisena tehke valmis klapp, õmmelge sinna teine pool takjapaelast ja seejärel klapp tasku kohale. Et oleks lihtsam õmmelda, pressige pööratud ääred ja traageldage enne masinaga õmblemist.

Enne külgede kokkuõmblemist palistasin ülemisest äärest umbes 7–8 cm kangast. Nööri liikumise jaoks ei saa külgi lõpuni kokku õmmelda, vaid tunneli osa peab jääma mõlemast otsast avatuks. Palistatud äär jääb puhas ja korrektne.

Siis õmmelge tunnelid nööri jaoks, pöörates kangaserva tagasi. Jätke piisavalt ruumi, sest tunnelis hakkab olema kaks nööri ja neil peab olema ruumi. Laius sõltub nöörist, kuid umbes 3 cm on tunneliks sobiv. Nüüd õmmelge kokku küljed kuni tunnelini. Tehke ka sisemine äär korrektne, ääristades siksakpistega või kasutage näiteks kahekordset pesuõmblust. Nüüd ajage nöör id tunnelisse. Kui nöör siseneb ühte tunnelisse vasakult poolt, teeb ta ringi peale ja väljub samuti vasakult teisest tunnelist. Teine nöör siseneb paremalt, teeb ringi peale ja väljub paremalt. Niiviisi nööritades saab kotisuud kokku tõmmata. Kui nöörid õigesti aetud, tuleb nad kinnitada koti alumistesse nurkadesse. Mina tegin otstesse sõlmed ja tõmbasin kotinurga sõlmede vahelt läbi. Et olla ikka hästi kindel sõlmede püsimises, kinnitasin nad lisaks käsitsi nõela ja niidiga. Väike seljakott on nüüd valmis ja kõige ilusam veel pealekauba, sest kellelgi teisel sellist ei ole. KAIE SASSI

▲ Koti külge õmmeldud tasku.