Kaua püsivad meie magalarajoonid. Karl Õiger 1) Millega on meil tegemist? Arvatavasti puudutab see küsimus NL ajal püstitatud korruselisi plokk-, tellis- ja paneelelamuid, eriti aga 1960-1990 a ehitatud paneelelamuid. 30 aasta jooksul ehitati üles suured linnaosad Tallinnas (Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe, Keldrimäe, ...) ja Tartus. See toimus vastavalt rangelt jälgitavale riiklikule plaanile, vastavad materjalide fondid olid planeeritud ja rahaliste vahendite küsimust ei olnud. Ehitusmaterjale saadi Venemaalt, Ukrainast, Karjalast jne. Ka tööjõud tuli – toodi suures osas Venemaalt aga ka muudest nn liiduvabariikidest, kes muuhulgas ehitasid neid elamuid ka iseendile ja teistele sissetoodud ja tulnud inimestele. Jah algul oli tõsine küsimus tööjõu kvalifikatsioon, kes seda tööd varem teinud ei olnud, aja jooksul omandati siiski vajalikud oskused. Hooned tõusid väga kiiresti. Näiteks monteeriti nelja trepikojaga paneelhoone üks korrus ühe nädala jooksul, so viiekorruseline hoone 5 nädala jooksul. Ka viimistlustööd toimusid suhteliselt kiiresti, kuna lagede ja seinte paneelide pinnad olid siledad. Lõpuks oli EEK toodang 200000 m2 elamispinda aastas (9 eelkirjeldatud hoonet kuus). Ega praegu eriti midagi kiiremini ei saa. Tahtsin eelöelduga anda mingi lähtepunkti nendele aruteludele, kus räägitakse praeguste Mustamäe jne hoonete kiirest asedamisest. See on tõsisem probleem, kui algul arvata võiks! Palju vahendeid (finants, materjalid), tööjõudu ja tegelikku aega + lammutamine ja igasugused elukoha, omandi ja muude probleemide lahendamine see vajaks? Palju! Kohe, lähemas tulevikus, tervete linnaosadega ei juhtu midagi. Siit tulenevalt küsimuse teine oluline pool. 2) Kaua püsivad - kestavad meie magalarajoonide NL ajal ehitatud korruselamud (või palju on meil aega tegutsemiseks, et oleks aega omi asendussoove-vajadusi realiseerida )? Üldiselt võib küll öelda, et iga hoone või rajatis kestab niikaua kui me teda vajame. Viimastel aastatel on hakatud inimesi üha sagedamini hirmutama, et paneelmajad kohe, kohe varisevad. Mustamäe, Lasnamäe ja muud taolised elamurajoonid olevat määratud kokku varisemisele. Püüan järgnevalt veel kord paneelmajade suunas puhutud hirmutolmu hajutada ning selgitada, kuidas on lood nende hoonetega tegelikult.
1
Tundub, et sõna „paneelmaja“ sisaldab paljude inimeste jaoks mingit omapärast arusaamatut müstikat, ebameeldivat emotsiooni. Olgu siis see paneelmaja valmistatud kasvõi kullast. Tegelikult on see maja ehk konstruktsioon, nagu iga teinegi ehitis, milliseid kerkib ka tänapäeval ja edaspidigi. Paneelidest ehitamine on lihtsalt üks industriaalne ehitusviis. Tehaseliste elementidega on kergem saavutada ka paremat kvaliteeti. Nõukogude ajal ehitati mitut tüüpi paneelmaju. See hoone valmistamise tehnoloogia ja lahendus, mille järgi siin põhiliselt ehitati, osteti Prantsusmaalt. Tegu on ühe tugeva konstruktsiooniga – iga toa tagant hoonega ristsuunas kandev sein, keskel piki hoonet veel kandesein ja välisseinad ning vahelaepaneelid on omavahel kokku liidetud mitte niivõrd keevisühenduste, kui sissebetoneeritud terasankrutega, see tähendab, et ühendussõlmed on betooniga monolitiseeritud. Probleemiks on vähese soojapidavusega ja kohatiste külmasildadega välispiirded (katused, välisseinad, ka rõdud ja varikatused). Omaette küsimus on nende NL aegsete majade väljanägemine, plaanilahendus ehk muud ekspluatatsiooniomadused. Väidaksin, et kui välisseinad ka välja kukuksid, siis paneelmaja seisaks ikka püsti nagu mesilaskärg. Vahelaed toetuvad neljale seinale, aga olen neid katsetanud ka kahel pikiserval toetatuna. Ja kannavad. Niisugust maja ei ole ka lihtne õhku lasta. Seda on mitmel juhul segastel eesmärkidel või põhjustel proovitud. Näiteks Tallinnas Kuldnoka tänaval. Plahvatus toimus 9korruselise maja neljandal korrusel. Kaks kandeseina olid nihkunud umbes pool meetrit kõrvale ja purunenud, kaks vahelage samuti purunenud ja osa välisseinast paigast ära. Suure maja ülejäänud osas, ja isegi plahvatuse kohal viiel ülemisel korrusel, ei juhtunud midagi. Nüüd on kahjustatud korteri seinad ja laed taastatud. Aga sama jõuga plahvatus oleks tellishoones põhjustanud palju ulatuslikuma kahju, varingu. Muide, nõukogudeaegse Tallinna Elamuehituskombinaadi toodangu kvaliteeti ja tootmiskorda hinnati NL-is kõrgelt. Nimelt oli ta selle poolest NL umbes 400 samasuguse kombinaadi hulgas hinnatud Kaunase järel teisel kohal olevaks. Siin evitati ka NL keskinstituudi poolt nii seadmete kui toodete täiendused. Paneelmajade (ka teiste hoonete) rõdud ja muud väljaulatuvad (avatud) osad, näiteks sissekäikude varikatused või väljaulatuvad rõdud töötavad meie kliimas väga rasketes tingimustes. Vihm, lumi, vahelduv külmumine ja sulamine. Need majaosad vajaksid järjepidevat jälgimist, hooldust ja remonti (hüdroisolatsioon, terasosade kaitsmine korrosiooni eest, servade pudenemisel vajalik taastamine, kohatine tugevdamine jne). Osa avatud 2
rõdude elemente on suurte roostekahjustustega, terasliidetel värviks ainult vähekestev protektorkrunt või mördikiht. Neid ei ole aastate jooksul kuidagi puhastatud ega värvitud. Ka tuleks tingimata väljast fassaadile keevitatud (riputatud) lodža piirded üle vaadata, samuti teiste väljaulatuvate rõdude piirded ning need, mis on ümberehitamise (renoveerimise) käigus tehtud nõrgema lahendusega ja mille kantterasest postid on rõdu allpinnas tugevalt korrodeerunud ning ülemise piirde nurkteras asendatud 50 x 50 mm puitprussikesega, mistõttu selle tugevus horisontaalsuunas ei vasta nõuetele – peaks kandma 0,50...0,75 kN/jm. Omaette probleemiks võib aja jooksul kujuneda paneelhoonete välisseinte välisplaatide kinnitus (välimise ja sisemise kandva plaadi vaheliste rangide lahtitulek - korrosioon), mida küll senini ei ole kuskil leitud ega tuvastatud. Vajadusel saab neid terasankrutega kinnitada, nagu tellishoonete lahtitulnud välivoodreid. Enne hoone fassaadi lisasoojustamist tuleb kindlasti kontrollida nii paneel-, kui tellishoonete puhul. Kahjuks kadus NL ajal meil omanikutunne ära ja kui rääkida, et hoonet ja tema osi on vaja jälgida või hooldada, siis vahel isegi solvutakse, nagu oleks tegemist mingi ülekohtuse sunniga. EKHHL (Eesti Kinnisvara Haldajate ja Hooldajate Liit) on küll välja töötatud ja evitanud nõuetekohased hooldusraamatud ja süsteemi, mida aga vaevaliselt täidetakse. Kõiki hooneid, eriti vanemaid, tuleb süstemaatiliselt kontrollida ja kahjustuste ilmnemisel analüüsida, milliseid abinõusid ja kui kiiresti on vaja rakendada. Ehitiste ja nende osade hoolduse ning remondi puudumine on meil üldine häda. Näiteks võiks tuua kasvõi raudbetoonist või muud tornid, korstnad, terasest kõrgepingemastid. Alateadlikult peetakse neid igaveseks. Aga vaadake, millised need siiski välja näevad. Teraskonstrukstioonid tugevalt roostes. Meenub reis Lõuna Aafrika Vabariiki. Maanteede ääres tundus midagi kuidagi imelikuna, millest esialgu aru ei saanud. Siis äkki taipasin, et kõrgepingemastid ja muud terastornid olid väga ilusasti värvitud, mis minule kodust kaasa võetud harjumuspärase pildiga kokku ei käinud. Näiteks Eiffeli torni puhastatakse ja värvitakse iga seitsme aasta tagant. Kui seda ei tehtaks, poleks 122-aastast Pariisi uhkust enam ammu aega olemas. San Franciskos võõbatakse Kuldvärava silda (75 aasatat vana) praktiliselt kogu aeg - ühes otsas lõpetatakse, teisest alustatakse (aastaringselt on ametis 38 maalrit) . Nüüd on küll loodud ka selliseid metallmaterjale, mis pärast vähese
3
korrosioonikatte tekkimist korrodeeruvad edasi väga aeglaselt (corten teras, jne). Arusaamad ajahammastest Meie paneelhoonete puhul räägitakse, et need olevat projekteeritud ja ehitatud 25 aastaks. Ei tea, kust see teadmine on võetud, imelik ja häiriv on seda kuulda küll. Kujutage ette, et näiteks puidust laastukatus kestab (kolm kihti) kolmkümmend ja enam aastat. Kõikvõimalikud puitmajad Tallinnas Kalamajas või Kassisabas, Pärnus, Viljandis, Tartus jne, jne, mis ehitatud enne Teist maailmasõda ja mille vanus on 70-80 ja enam aastat, kestavad siiamaani, kui on olnud hoolsa peremehe käes, kui neid on ka renoveeritud. Ei mingit küsimust. Minu enda mõnus suvekodu, vana talumaja, on umbes 120-aastane. Vaid katust on aja jooksul vahetatud, mis on täiesti loomulik. Ja olge lahked, raudbetoonist paneelmajad mõistetakse pärast veerandsajandit surma!? Samas betoonist Pantheon Roomas on ligi 1900 aastat vana. 100-aastaseid hea tervisega raudbetoonhiiglaseid leidub küll ja küll. Muide, sinnapoole rühib ka Suure Munamäe vaatetorni ilmastikutingimustele avatud 70-aastane raudbetoonkarkass. (vt Roitman: усредненный срок службы - Expected service life of the main load-bearing structures and enclosures of large-panel dwelling houses - 125 aastat). Loomulikult saab ühe või teise hoone kasutusiga lõpuks otsa. Seda kas materjalide või konstruktsiooniosade suurte kahjustuste või moraalse vananemise või suurte remondi- ja ekspluatatsioonikulude tõttu. Ja meil tuleb need asendada uutega. Loomulikult võib seda iga tehniliste abinõudega kuitahes kaua pikendada, eriti kui tegemist on mingi tähtsa arhitektuurimälestisega. Kui aga tõepoolest tekiks lähemal ajal soov ja vajadus 30-40 aasta jooksul ehitatud raudbetoon-, gaasbetoon- ja kivihooned (Tallinna mägedes, Tartus ja mujalgi linnades ehitatud elamud, tehasehooned, rajatised) asendada uutega, siis osutuks see lähemal ajal üsna kindlasti ülejõukäivaks, lausa ulmeliseks väljakutseks.* Aga tegelema tuleks hakata selle tulevikuprobleemiga plaanipäraselt ja kohe küll, nii kohaliku omavalitsuse kui riigi tasemel, et aastakümnete pärast ei leiaks me ennast ühträkki ületamatute probleemide eest. Iga korrusmaja ≠ paneelmaja Kas te pole pannud tähele, et üks või teine tegelane (poliitik, ajakirjanik jne) on endale aru andmata mõistnud sõna paneelmaja all mistahes korrusmaja? Kui on kivist ja mitu korrust, tembeldatakse see mõtlematult paneelikaks. Nõukogude ajal on ehitatud hulganisti ka päris kõrgeid tellishooneid, mis 4
kuuluvad ka meie magalarajoonide elamute hulka. Olen kümneid ja kümneid kordi rääkinud ja kirjutanud, et tehnilise seisundi poolest on need palju halvemas seisukorras kui paneelhooned: massiliselt suured külmakahjustused fassaadide ülemistel korrustel, välisvoodri varingud, kõikvõimalikud praod seintes. Lisaks pole nende välisilme ega plaanilahendus kuidagi parem, isegi vastupidi - hullem kui tüüpilisel paneelmajal. Võiks vaadata näiteks Kopli piirkonna hooneid – kohutav. Samas või veelgi õnnetumas olukorras on gaassilikltsiidist plokkmajad. Aga neist me ei räägi? Ainult paneelmajadest, mille fassaadiplaadid ei kannata veel raskete külmakahjustuste all, rääkimata nende varisemisest. Rõdud on omaette probleem, olgu siis tegu millise tahes hoonega. Kuid rõdu ei ole maja tervikosa. Praegu ei ole ka päris selge, mida üks või teine inimene mõtleb hruštšovka all? Kas lihtsalt kõiki NL ajal ehitatud korrusmaju või ainult silikaltsiidist plokkmaju? Kui selle termini kasutamisel oli määravaks väike köök, siis tänapäeva moodsamates lahendustes on söögitegemise koht korraldatud sageli mingi asjandusena elutoa nurgas. Või tähendab hruštšovka väikese pinnaga korterit? Neid leidub küllaga ka tänapäevastes lahendustes. Või on see üksluise arhitektuuriga hoone? Ebaõnnestunud ehitised ja avariid Kas mistahes elu- või tehnikaalal on olemas 100% garantiid või tõenäosust, et seal midagi ootamatut ei juhtu? Võib kindlalt väita - ei ole. Isegi hommikul punktist A punkti B tööle minnes ei saa olla kohalejõudmises absoluutselt kindel. Seda tõenäosusteooria järgi. Millest siis need õnnetused johtuvad? Kui rääkida ehitistest, siis siin on reeglina tegu tuhandete või kümnete tuhandete eri kohtade ja sõlmedega. Iga töömehe või ka inseneri või muu ametimehe kõiki mõtteid ega käeliigutusi ei saa kontrollida. Samas peame neid usaldama, muidu ei saaks midagi teha. Aga ikkagi - kuidas vead tekivad? Üks näide. Korralik meistrimees sunniti töö pooleli jätma, et teda kuskile mujale, tulekahjulisemasse kohta saata. Tagasi tulles oli ta midagi unustanud ja tekkiski eksimus. Täiesti inimlik. Konkreetne näide Pärnust. Hoone katusesõrestiku toediagonaali üks kahest paralleelvardast puudus. Ja seda ei tarvitse märgata. Muidugi tuleb järelevalve inseneril võimalikult täpselt kõike kontrollida, aga mõnda vahepeal kinniehitatud asja ei saa enam näha. Mis puutub materjali valikusse, projekti ja valmistamise vigadesse või avariidesse, siis need ei tulene ainult lohakusest, vaid ka inimlikest eksimustest, mida omakorda toidab tänapäevane kiirustamine. Praegu 5
tegutseb hulganisti mõne palgalise töötajaga väikeseid projekteerivaid firmasid, kus paratamatult ei ole iga ala spetsialisti ega vajalikke normdokumentegi jne. Kui võrrelda aastakümnetetagust aega praegusega, siis pean tunnistama, et raskeid avariisid ei ole nüüd kuidagi vähem kui varem (Solaris, Pärnu spordihall, tootmishoone varing Ida-Virumaal, ühe suure lauda katuse varing jne, jne). Sama lugu Soomes, USA-s ja mujal. Saatuslike vigade tõenäosus ei olegi nii väike (vt www. fise.fi Rakennusvirhepankki või ASCE Publications: Study of Recent Building Failures in the United States jne). Aga ehitustegevuses ei ole see ka kuidagi suurem, kui muudes eluvalkondades, isegi oluliselt väiksem. Kokkuvõttes Sageli küsitakse, et kui kaua kestab üks hoone või ehitis (või magalarajoonide elamud)? Vastus: niikaua kui me neid vajame. Aga selleks tuleb hoonet või ehitist pidevalt hooldada ja vajadusel remontida. Iseküsimus palju see maksab ja millal muutuvad kulutused nii suureks, et õigem on lammutada ja ehitada uus ja ka ajakohasem. * Ehitusinsenerina jagan niisuguseid mõtteid. 30-40 aastat jooksul ehitatud majade asendamiseks uutega samas mahus kulub enamvähem samapalju või isegi rohkem aega (need olid enamuses tüüpmajad, praegu sooviks erinevaid lahendusi). Lisaks tuleb vanad lammutada, milleks kulub samuti vahendeid ja aega. Omaette küsimus on ka lammutusjäätmed (osalt saab muidugi sekundaarse killustikuna ja armatuuri terase toorainena kasutada) ? Samas tuleb kahjuks märkida, et viimase 20 aasta jooksul ehitatud uute elamurajoonide ja kortermajade (Tiskre, Pirita, Kadrioru jne, jne) arvelt ei ole jäänud tühjaks ükski paneel- või plokkmaja, mida võiks tõepoolest uute ehitusplatside saamiseks lammutada, va mõned vene sõjaväest mahajäänud hooned. Tervete linnaosade uuesti ehitamiseks on vaja enamvähem samapalju ehitusmaterjale nagu on kulunud olemasolevatele hoonetele (praegu turuhinnaga), lisaks energiat ning ehitusvõimsusi nende püstitamiseks. Nüüd inimesed? Kas nad soostuvad elukohta muutma? Lihtsalt jõuga tänapäeval kedagi teise kohta ei küüdita. Moskvas, kus tegeldi sama küsimusega, tekkis suuri probleeme. Olgu, ehitame kuidagi asendatavate majade naabrusesse esialgu paar hoonet, kuhu saab ümber kolida ja siis lammutame tühjad majad jne, jne. Aga kas neist inimestest saavad siis sundüürnikud, sest vaevalt jõuavad nad ehituskulud ise kinni maksta? Või kas nad tahavad võtta pangalaenu ja saada pangavõlglasteks (vana korteri eest, kus oldi omanikud, ju midagi ei saa)? Osa inimesi praegutes elamutes on hädas üüri maksmisega. Siin on, mille üle järgi mõelda. Kokkuvõtvalt: on hea, kui vähemalt osa nendest olemasolevatest plokk-, paneel- ja tellishoonetest ikka veel 30 – 40 aastat kestavad, et meil oleks aega neid uute, ökonoomsete ja energiasäästlike hoonetega asendada. Aga seni vajavad nad korrastamist ja remonti, et seal elavate inimeste elutingimused oleksid pikkade aastate jookul rahuldavad. Üleskutsed mitte remontida vanu maju, et seal elavad inimesed kannataksid tulevaste põlvede õnneliku tuleviku nimel ei ole mitmeti vastuvõetav ja võib lisaks põhjustada käegalöömist ja kõneallolevate piirkondade slummistumist. 6