Esimest korda võrguga

Konksu ja landiga kalastamine on väga aktiivne hobi, sest kalastaja peab reaalajas ning lausa paranoilise kirega protsessist osa võtma. Võrguga püük on rahulikum ja just laisale inimesele mokkamööda. Enamiku kalastamisele kuluvast ajast võib sisustada kasvõi magamisega, küll kalad ja võrk toimetavad omaette.

Millest alustada?

Seaduskuulekas kalastaja alustab kõigepealt kalale.ee veebikeskkonnast. Selle teeb eriti mõnusaks nende veekogude nimestik, kus ülepea on võrguga püük lubatud. Samas on märgitud püügi perioodid. Kui kõik klapib –puhkus on sobival ajal ja veesilma, millele kalalkäiku planeeriti, leiab nimestikust –, tuleb tasuda (sealsamas) õige väike riigilõiv.

Päris esimesel korral võiks võrgu vette viia jalgsi, sest kaks algajat paadiga võrku viimas täidavad parasjagu need tingimused, millest algab üks vesine seiklus. Parimal juhul läheb võrk sassi, halvemal juhul on vees nii võrk kui ka kalastajad. 60 sentimeetri laiused võrgud sobivad madalamasse vette suurepäraselt. Kui suur peab olema

MEIE ETTEVÕTTE TEGEVUSALADEKS ON METALLTOOTED, METALLI- JA KEEVITUSTÖÖD, MUSTMETALL, ROOSTEVABA METALL JA ALUMIINIUM.

TEENUSTÖÖNA TEEME VÄIKSEMAID KONSTRUKTSIOONE KEEVITAME TIG JA MIG/MAG KEEVITUSSEADMETEGA

PAKUME: võrgusilm? Tunde ja õnne asi! Ka päris suur kala oskab end vahel 4,5 cm silmaga võrku korralikult kinni mässida. Võrgu rakendamise protsess ise on imelihtne. Võrgu algus kinnitatakse teiba külge, mis omakorda on veekogu põhja rammitud. Võrgu ülemises ääres on jämedam ujukitega köis ja just see tuleb nüüd ümber kämbla võtta.

Uhiuued, alles pakendis võrgud on nii pandud, et köierõngast ongi mugav haarata. Võrku rahulikult kämblalt maha kerides jalutatakse, kuniks seda jätkub. Võrgu otsa uus teivas, uus kinnitus ja järgmine kord kohtub kalastaja oma võrguga juba varahommikul. Lisaks veel – võrgu tuulealuse otsa võib jätta kinnitamata juhul, kui tuul püsib ühtlasena ja võrku on võimalik täpselt vastutuult vette lasta.

Kalad on varased

Pruugib vaid päikesel üle horisondi piiluda, kui kalad muutuvad rahutuks, eriti need, kes öösel võrku jäid. Sellepärast tullakse võrku nõudma natuke enne päikesetõusu. Peaks võrgu ujukid juba eemalt vaadates justkui omaette elu elama, tuleb võimalikult rahulikuna püsida – umbes kolmveerand sassi läinud võrkudest teevad seda väljavõtmisel, sest algaja kalamees läheb liialt õhinasse.

Võrku välja võttes tuleb ülemine jämedam köis jällegi rahulikult ümber käelaba kerida ja sellest ka kinni hoida, sest peaks see peost lahti pääsema, on võrk enamasti sassis. Sassis võrgu harutamine on aga tegevus, mis kulutab aega ja enamasti ka kogu vandesõnade tagavara. Paarimehe ülesanne on kalade võrgust välja urgitsemine. Talle on abiliseks tugev pulk, näiteks kõige jämedamat sorti heegelvarras. Sellega aidates püütakse kala, nina ees, võrgust välja võtta. Võib juhtuda, et kõigist ponnistustest hoolimata ei tule see kala võrgust välja. Siis tuleb sellega toimetada hiljem, sest võrgu vetikatest ja muust rämpsust puhastamine toimetatakse nagunii kaldal. Isegi kui pärast esimest katsetust leitakse, et võrgupüük pole päris see, jääb ju võrk ise alles. Sauna esikus või katusealuses grillinurgas võib ta aastaid rippuda ja olla vahvaks osaks terviklikust ruumikujundusest.