Rekajuht Monika Murd: ütlesin, et olen naisterahvas, saage üle!

Monika Murd on Saaremaalt pärit 29-aastane naine, kes jõudis enne stabiilselt rekarooli taha maandumist mitmeid ameteid ja erialasid katsetada. „Enam-vähem võib öelda, et jooksin ringi nagu peata kana.“ Võimaluseni rekadega mööda pikki teid sõites leiba teenida viis üldisem huvi autode vastu ning suur järjekindlus tööandjate veenmisel, et nad tema soolisest kuuluvusest kaugemale vaataksid.

Enne rekajuhi tööd on Monika pidanud nii koristaja, ettekandja kui ka maalri ametit. Joonistamishuvi tõttu oli tema esimene erialakatsetus hoopis kunstis ning samuti kaalus ta oma ema eeskujul maalritööga jätkamist, kuid kumbki ei köitnud teda suuremate sihtide seadmiseks siiski piisavalt. Eelnevast rohkem suutis temas huvi tekitada Kuressaares õpitud nahatöö eriala ning seeläbi saadud ägedad praktikakohad, kus sai tegeleda auto nahksisustuse disainimisega. Kokkuvõtvalt iseloomustab Monika, et n-ö mehisemad alad on talle alati meeldinud ning kuigi autotehnikast ta kuigi palju ei tea, meeldivad autod väga.

Täpsem mõte veoautojuhi ametit pidama hakata tuligi talle just siis, kui seadus võimaldas C-kategooria luba taotlema hakata. Monika sai rekaloa taotlemiseks indu oma meessoost sõbralt. „Rääkisime tuttavaga telefonis vanadest aegadest, et kuidas mõlemal läinud on jne, ja ta siis ütles, et tegi endale rekaloa. See mind kannustaski ja ütlesin, et lähen ja teen ka. (Naerab.) Sellele järgnes Tartu töötukassa konsultandi veenmine ja põhjendamine, et miks ma ikkagi seda luba tahan. Sellele naisterahvale justkui ei mahtunud pähe, et ma võiksin seda tahta, ja ta soovitaski, et mine õpi juuksuriks või küünetehnikuks,“ kirjeldab Monika ja lisab, et üritas siiski konsultandi suhtumisest osaliselt aru saada, sest sugugi mitte iga naine ju rekajuhi ametist ei unista. „Ta väljendas seda lausa erilise hääletooniga, et kuidas sina siis naisterahvana rekajuhiks lähed.

Ma tegin talle selgeks, et tulin siia ise konkreetse sooviga, mitte uurima, mida siin mulle soovitatakse. Kas ma siis ei tohi rekajuht olla või? Ma olen tegelikult üsnagi tüütu ja kangekaelne inimene ega jäta asju niisama.“

C-kategooria loa saamiseks kulus Monikal üks kuu. Teooria sai läbi alles neljanda, kuid sõidueksami juba esimese korraga. Sellele järgnenud CE-kategooria omandamiseks kulus neli päeva. „Teooriatundides nad midagi minu jaoks uut ei rääkinud,“ ütleb Monika ja lisab, et loa saamise saaga tegi veidi raskemaks ka tema suur ausus. „CE-kategooria sõidueksamil kukutasin end ise läbi. Keerasin endale käki, sest olen lollilt aus inimene. ( Naerab. ) Parkisin auto ära ja tagurdasin 90-kraadise nurga alt postide vahele. Eksaminaator ei pannud tähele, et ma posti pihta läksin, aga mina ütlesin rekast välja tulles talle, et kuule, ma sõitsin posti pihta, mis nüüd saab. Eksaminaator tuli ja vaatas, et jah, läksid küll ja eksam on läbi. Järgmisel korral tegin kõik puhtalt ära.“

„Mida suuremaid rekasid nägin, seda rohkem katus sõitis“

„Eks ma muidugi tahtsin kohe pärast eksami läbimist reka peale minna. Suured rekad tundusid nii ägedad,“ kirjeldab Monika naerdes. Esimesena uuris ta võimalusi firmast, kus töötasid peretuttavad. „Ja siis hakkas jälle pihta, et ei, sa oled ju naisterahvas, see on ikka raske meestetöö. See vihastas mind. Saatsin oma CV igale poole ja paljud tõid ettekäändeks, et ma olen naisterahvas ja sellepärast nad ei võta mind tööle. Ega ma ei salvestanud neid kõnesid ega saanud diskrimineerimise üle kusagile kaevata ka.“ (Naerab.)

Töötukassa konsultant väljendas seda lausa erilise hääletooniga, et kuidas sina siis naisterahvana rekajuhiks lähed.

Monika aga ei jätnud jonni hoolimata sellest, et paljud firmad tema CV-le ei vastanud. Ta helistas sõprade soovitusel ühte firmasse ja ütles reljeefselt: „Mul on oskused olemas ja soovin rekajuhina tööd saada. Jah, ma olen naisterahvas, palun saage sellest üle!“ Sel korral õnneks läkski lihtsamalt ja Monika sai oma esimese töö rekaroolis. „Nad lasid mul paar kuud Eestis sõita, panin ka treilereid kokku ja laadisin kaupu peale. Nad samal ajal poole kohaga koolitasid ja õpetasid mind. Siis hakkasin vaikselt Rootsis ja Norras käima ja nii mul asi järjest arenes. Esimeses firmas töötasin paar aastat, käisime ka Eestis rekashow’del ning võitsime karikaid.“ Sellele järgnes pool aastat tööd Inglismaal, pärast mida tuli Monika mõneks ajaks tagasi Norrasse ning läks siis hoopis Austraaliasse. Norrasse omakorda tagasi tulemist mõjutas üsnagi inimlik tunne ehk koduigatsus. Riikide ja marsruutide osas toob Monika esile sõidud Oslost

Bergenisse. „Seal on tee nr 7, mis on ühe koha peal täiesti nii, et naera puruks, isegi GPS-i peal naljakas vaadata, paneb ringiratast ühel kohal ehk tunnel läheb enam-vähem otse alla. Kui esimest korda seal sõitsin, pidid silmad peast välja kukkuma.“

Mis Monikat ikkagi rekade juures paelub? „Mulle lihtsalt meeldivad sellised hästi suured masinad. Ma ei teagi, kas saan eraldi autode kohta sama öelda. Sõitsin kaevanduses ühe rekaga ja selle rehv oli isegi minust suurem. Ma olen kusjuures mõelnud lisaks ka auto istmete disainimisele ja kraanadele. On igasuguseid plaane, aga pole veel täpsemalt otsustanud.“

Huumor ja kasulikud õpetused sotsiaalmeedias

Muuhulgas on Monika kuulus ka TikTokis. „Hakkasin sotsiaalmeediaga üsna eksprompt tegelema. Niisama naljaga pooleks täiesti suvalisi videoid tegema. Esimese video tegin Austraalias inglise keeles, aga nii kui esimese eestikeelse video üles panin, tuli esimese päevaga paar tuhat jälgijat juurde. Mõtlesin, et mis nüüd juhtus. (Naerab.) Hakkasin erinevaid rekadega seotud teemasid kajastama ja nii need paarkümmend tuhat jälgijat kuidagi tulid,“ ütleb Monika. Tihti tulevad talle uued mõtted üsna suvalistel hetkedel, samuti näeb ta kõrvalt palju huvitavat rekadega seonduvat. „Kui midagi huvitavat tuleb, siis teen ja jagan. Kasvõi auto katuse puhastamisest. Üritan inimeste südamele koputada, et katus oleks viisakas ära puhastada, see ei võta üldse kaua aega – redel kätte ja läheb! Kui mina naisterahvana suudan, siis kuidas keegi teine väidab, et ei suuda? Samuti muid praktilisi õpetusi. Näiteks, mida teha siis, kui sa sõidad talvel kiirteelt parklasse? Õige vastus on, et tuleks minutkaks õrnalt edasi-tagasi parklas külma lume peal sõites rehvid maha jahutada. Kui kohe seisma jääd, siis sulavad rehvid lumme rohkem kinni ja hommikul ei saa enam naljalt välja, kuna rehvid jäävad päris soojaks,“ selgitab Monika, et üritab oma sotsiaalmeediapostitustes põimida huumori kasulike ja praktiliste näpunäidetega.

Naljakad seigad ja arusaamad Monika toob välja, et talle on alati naljakas Facebooki rekameeste lehtedelt lugeda vaidlusi, kelle töö siis ikka raskem on – kas neil, kes juhivad kotthaagisega, kardinahaagisega või ainult tagumiste ustega rekat. „Ma olen põhimõtteliselt kõiki neid töid teinud. Olen vedanud majaseinu, küttepuid, lennukimootorit, ehitusematerjale ja palju-palju muud. Austraalias vedasin üksvahe ka kemikaale, mille puhul on muidugi karmid nõuded turvavarustuse osas. Mulle meeldib õudselt palju sõita, aga laadimine eriti ei meeldi. Kui laadimine kaua aega võtab, siis ma natukene ikka torisen. (Naerab.) Kokkuvõttes ma ei ütleks, et minu amet võrreldes müüjatööga väga raske on. Eks poes kastide tõstmine võib olla raske, kuid sama lugu on ka 4–5 tundi järjest rooli taga olemisega. Üldiselt ma arvan, et iga inimene, kes vähegi viitsib sõita ja suudab mingeidki raskuseid tõsta, peaks rekajuhina hakkama saama. Ja ega alati ei peagi kaubaga üldse tegelema, vaid istud lihtsalt kabiinis ja loed ajalehti või puhkad rahulikult.“

Ma olen tegelikult üsnagi tüütu ja kangekaelne inimene ega jäta asju niisama.

Kuigi aastatega tuleb naisveoautojuhte üha juurde, kellest paljud teisedki on meedias oma lugu rääkinud, tekitab naissugu ja veoauto paljude jaoks endiselt kummastust. Tihti on tegemist küll üldisema lõõpimisega, ei midagi enamat. „Läksin kord paberid näpus majja sisse ja pöördusin kolme mehe poole, et tere, mul on teile kaupa. Nad hakkasid kõhud kõveras naerma ja küsisid, et mis kaupa ja millega ma tulin. Kord käisime Narvas metalli laadimas. Seal tulid mehed kambaga kaameratega pildistama. Nad ei suutnud uskuda, et ma selle rekaga sõidan, nad olid nii nunnud ja tahtsid pilti teha. Kuigi ma ise vene keelt eriti ei oska, sain mõnest nende sõnast siiski aru.“

Suured ja uhked masinad Monika ütleb, et Euroopas sõites on talle üsna hingelähedaseks saanud Scania, sest sellel on „kõik aspektid balansis ja kõik väga mugav“. „Volvol on minu meelest küll sõidumugavus hea, aga ülejäänud aspektid veidrad. Praegu sõidan Mersuga, mis on ka normaalne, samas konteinerite õhkudega mahavõtmine ja uuesti pealepanemine kulgeb uimaselt. Eks igaühel on omad head ja vead, kõigiga kannatab sõita ja mul nii suurt vahet ka pole, kuniks palk arvele tuleb.“ Hetkel sõidab ta 25-meetrise masinaga, kõige pikem on aga olnud 55-meetrine ehk nelja semitreileriga veoauto. „Mul on olnud ka reka, millel oli ainult üksikhaagis taga, samas oli see haagis nii suur, et sinna sisse läks vist 100 tonni kaupa. Kõige suurem koorem on vist olnud 225 tonni.“

„Minge ja tehke rekaload!“

Monika toob välja, et tema hakkas rekajuhiks väga heal ajal juba ainuüksi praktilisi ja mugavusega seotud küsimusi arvesse võttes – näiteks on üha enamates tanklates ja veoautodele mõeldud puhkekohtades nii dušid kui ka pesumasinad muutunud normaalsuseks. Samuti toonitab ta, et piiripunktides oodates pole tal midagi väga hullumeelset toimunud ning igavalt passimise juhtumeid talle eriti ei meenu. „Paljud vinguvad rohkem, kui asi väärt on. Üleüldse ei peaks naised rekasid nii palju kartma. Mul on palju sõbrannasid, kes ei julge rekast möödasõitugi teha. Ei ole hullu midagi, tuleb ära proovida, tehke load ja tulge. Suhtumine on muutunud, ma tean nüüd nii palju firmasid, kes võtaksid hea meelega naisjuhte tööle, sest on aru saadud, et nad on oma töös väga hoolsad. Võib-olla sellepärast üritavadki rohkem, et kirutakse, et sina, naine. Vot ei teagi. ( Naerab. ) Ja olgem ausad, see on ju üks kõige paremaid ja lihtsamaid viise, kuidas ilma raha kulutamata terve maailm läbi reisida, nii et hoopis sulle peale makstakse. Olen üsna lühikese ajaga suure osa Euroopast läbi sõitnud. Kes tahab väga palju reisida, see mingu ja tehku rekaluba ära.“ (Naerab.)