PERSOON: Ingrid Marguse tagasilöögid ja vallutused

Sõnamaagia – elu ei pea olema vaid rügamine. Peab olema põhjust tähistamiseks, mitte vaid töötamiseks, pensionile jäämiseks ja seejärel suremiseks. Eestlased tihti ütlevad, kuidas muretsetakse endale lapsed ja kodu ja kõik muu, aga sõnamaagial on väge. Mõttest algab kõik ja nendega loome enda ümber olevat.

TALV 2020/2021

Ingrid Marguse tagasilöögid ja vallutused

“Ma ei oota elu lõpuni, et äkki keegi koputab uksele ja ütleb, et jaa, me vajame sind. Inimestel toimub nii palju korraga, et tuleb ka ise endast märku anda,” teab näitlejanna Ingrid Margus (26), et edu nimel tuleb ka tööd teha.

TEKST: Meisi Volt | FOTOD: Dmitri Knut | MEIK: Paul Holmberg | STIIL: Kristiina Virt | RÕIVAD: Diana Arno

“O leme pidanud mingite asjadega ümber harjuma ja ümber õppima,” ütleb Ingrid mõtlikult, vaadates tagasi aastale 2020. Näiteks eelmisel talvel alustati legendaarse laulja Georg Otsa juubeliks pühendatud lavastusega “Minu Georg Ots”. “Tegime seda Narvas koos vene lavastajaga, kui see kõik märtsikuus algas. Lavastaja olime sunnitud ruttu Venemaale saatma enne, kui piirid kinni läksid. Sügisel tõime selle tüki välja, aga lavastajat pole siiamaani Venemaalt kätte saanud. See oli meile kui näitlejatele tõeline väljakutse, sest tegemist oli esimese tükiga, mis me iseseisvalt pidime publiku ette tooma. Jõudsime proovide ajal peaaegu läbimängudeni, nii-öelda karkass oli koos lavastajaga üles ehitatud, aga seda liha luudele me ei olnud veel jõudnud kasvatada. Huvitav oli just selle puhul see, kuidas me näitlejatega omavahel üksteisele tuginedes selle ülesandega hakkama saime ja asja ära tegime,” tõdeb Ingrid, et see oli väga teistmoodi kogemus.

ESIMENE SUUR KATSUMUS

2018. aastal lõpetas Ingrid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli ning sai kohe ka esimese suure väljakutse osaliseks, kui pidi lapseootele jäänud näitlejannat lavastuses “Praegu pole aeg armastamiseks” asendama ja peaosalise mahuka teksti kolme päevaga koos trupiga selgeks õppima. “Mäletan seda hetke selgelt, et oli kolmas päev ja käes kontrolletendus ning mingi hetk oli laval pea täiesti tühi. Mulle meenus õpetus, et siis tuleb pisut ringi jalutada, et teksti meenutada. See olukord õpetas mind nii palju, et siiani pole sellist hetke enam olnud. Ehmatus oli korralik.” Kui muidu elatakse lavastuse rolli sisse kaks-kolm kuud, siis see oli Ingridi jaoks tõeline hüpe tundmatusse, aga ka hea tõestus sellest, kui võimekas on inimene ja mis on tema piirid. “Kõik on võimalik!” usub ta.

OHJAD ENDA KÄTTE

Proovikiviks kujunes ka Ameerikas Lee Strasbergi instituudis õppimise periood ning elu Eestis pärast seda. “Sain kõiki oma piire seal avardada ja minna nii kaugele, kui jalad kandsid. Sain aru, kui väga ma tegelikult tahan oma tööd teha. Õppisin seal enda kohta seda, et ma tean, et ma saan alati hakkama, ka võõras keskkonnas. Olen New Yorki vaid nii-öelda möödaminnes külastanud, aga seal elamine ja nende kultuur on hoopis teine asi. Need asjad tunduvad kõrvalt vaadates alati teistsugused,” tunnistab Ingrid.

Ta meenutab kohe üht Argentina õppejõudu, kes andis ainet business in acting. “Tema õpetused andsid mulle julgust olla

häbenemata see, kes mina olen. See on okei, kui annan endast märku, et otsin tööd või kui on vaja mingit uut projekti. Ma ei oota elu lõpuni, et äkki keegi koputab uksele ja ütleb, et jaa, me vajame sind. Inimestel toimub nii palju korraga, et tuleb ka ise endast märku anda,” räägib Ingrid, et Eestis inimesed tunnevad, et äkki nii ei sobi teha, aga nii võibki jääda ootama. Just Ameerikas õppimine õpetas talle ohjade enda kätte haaramist.

“Sain kõiki oma piire seal avardada ja minna nii kaugele, kui jalad kandsid.”

Siiski oli New York paras raputus. “Koolis sai käidud, aga ma ei saanud sealt seda, mida ootasin. Tahtsin, et USAs oleks agent, aga ta tuli hoopis teistmoodi, siin Eestis ja PÖFFi festivali kaudu,” meenutab Ingrid, kuidas ta oli peas kõik enda jaoks välja mõelnud, mis USAs oleks pidanud juhtuma. Läks aga teisiti. Nüüd ütleb Ingrid ajale tagasi mõeldes, et tihti on inimestel kerge nõu teistele anda siis, kui kõik on hästi. Aga mis saab sel juhul, kui on päriselt jama käes? “Linnamüra sees on nii kerge kaotsi minna, aga õnneks on meil hea võimalus minna loodusesse ja vaikust nautida.” Värskendavalt on meeltele mõjunud ka eriti varajane ärkamine, kui linn veel magab ja on aega iseendale pühenduda. “Eestis päikesetõuse nautida on lausa maagiline,” ütleb Ingrid, hääles mahe soojus.

“Välismaal õppimise ja elamise kogemine oli lihtsalt minu unistuste nimekirjas, aga kui olin tagasi Eestis, siis oli see ka suur ego teema mu jaoks. Käisin ja õppisin ja tegin, aga siis hakkas päris töö, et siin kontakte üles soojendada,” oli ka tagasitulek naise jaoks suur mugavustsoonist välja tulek.

TÄNULIKKUSE OLULISUSEST

Inglise keeles on hea väljend humbleness, mis Ingridi jaoks olukorda hästi kirjeldab. Kui tähelepanu ja sära on ümber rohkem, on kerge justkui õhku tõusta, aga see toob tagasi maa peale. Et kahe jalaga maas püsida, on Ingridil tänulikkuse päevik. “Mõtlen igal õhtul enne magama minekut, mille eest ma saan tänulik olla. Olen oma pesa, sõrmede, käte, jalgade eest tänulik, siis ka see toob maa peale tagasi,” on Ingrid teema kohta palju lugenud ja ka Oprah’lt inspiratsiooni saanud. Kui inimene kulgeb tänulikkuse vibe’is, siis on ka raske elu üle vinguda ja õnnetu olla. Siht peab olema kõrgel, aga ei tasuks unustada olla tänulik hea teekonna eest, mis on maha käidud.”

VAIMSUSE JA KEHA KOKKUMÄNG

“Ma usun, et mingid suunad on ettemääratud, elukaardil lahti joonistanud või oleme tulnud ise kogema olulisi asju. Hing käib, tuleb ja õpib, kui jääb pooleli, siis mingi hetk jätkab,” usub Ingrid, et pärast lahkumist tuleme mingi hetk tagasi asju kogema. Mingite inimestega on see tunne, nagu teaksime neid terve elu. Võibolla ongi nii olnud, et on kuskil koos varem seigeldud. “Olen seda mingis mõttes kogenud ja usun sellesse, aga arvamusi on palju, siin ei ole õiget ega valet,” avab näitlejanna oma tõekspidamisi. Ka ei välista ta seda, et me, inimesed, pole siin maailmas üksinda. Küsimus on vaid selles, kas me tahame seda kõike näha ja kas me selleks valmis oleme.

Eelmisel talvel hakkas Ingrid tegelema taliujumisega. Räägitakse, et see hoiab keha noorena ja põletab rasvu, aga selle taga peitub palju enamat. “See annab võitja tunde. Kogu süsteem ütleb “eiii…” nagu langevarjuhüppe puhul, aga kui lõpuks selle ära teed, siis hakkab mõnus. Kui vesi on külm, siis tuleb hingata rahulikult ja lõdvestuda,” toob Ingrid välja, et talisuplus annab tohutult energiat, rõõmu ja jõudu. “See oli esimene talv, kui ma ei olnud kordagi haige.”

Jõudu annab talle ka reisimine. Koroona leviku tõttu on rahulik seigelda, sest keegi ei hoia külje alla. “Sellest hetkest alates, kui lennuk õhku tõuseb, saab kõik mured ära lõigata ja tegeleda sellega, mis on päriselt oluline, oma asjad taas lahti mõtestada,” võrdleb Ingrid lendu tõusmist justkui uue aastaga, kui antakse endale lubadusi ja tehakse kokkuvõtteid.

HIRMUDE ÜLETAMISE SALANIPID

Ingridilt tasub õppida. Tema hirmudele vastu asumise taktika on tähelepanuväärne! “Kui mul on mingisugune hirm, siis ma püüan endale luua olukorra, kus olen sunnitud sellega tegelema niimoodi, et mul ei ole võimalik sellest kuidagi ümber hiilida.” Niisiis jõuame taas jutuga lavastuseni “Vana klaver”, mis on oma olemuselt muusikal, Ingrid aga kardab laulmist. “Inimvõimetel ei ole piire. Et ma ei jääks laval häbisse, pidin õppima laulma. Viisi ma pean, aga laulja ma ikka ei ole,” rõõmustab Ingrid, et sai hakkama.

Samuti tuleb end iga natukese aja tagant panna olukorda, milles pole varem olnud. “See annab julgust kõigele vastu astuda, ükskõik, mis ootamatusi elu ette ei veereta.”

UKS PAUGUGA KINNI

Kunstniku Martin Saarega on Ingridi sõnul kooselu loominguline, päevad on erinevad ja alati on oodata midagi uut. “Teineteise hoidmine on üks hea suhte võti. Samuti on oluline see, kuidas

Oma ilu ühe saladusena toob Ingrid välja hoopis puhta ja kosutava allikavee joomise, aga armastab kasutada ka kodumaiseid ilubrände nagu Tilk! ja Öli.

sa teist tähele paned ja hoiad. Me saame printsessid ja kuningannad olla ainult siis, kui meie kõrval on prints ja kuningas, kes loob meile selle ruumi sinna ümber,” teab Ingrid. Neli aastat suhtes olemist näitab, et vabadus ja liikumisruum on samuti oluline – vahepeal tuleb ka üksi reisida. “Paarisuhtes on nii lihtne üksteise sisse ära kaduda, kogu aeg koos olles tekib küsimus, et kes mina siis olen ja mida mina tahan. Selleks on hästi oluline iseendaga olemise aeg.”

Kui elutee veeretab ette konflikte, on pigem Ingrid olnud see, kes pauguga ukse kinni tõmbab ja minema jalutab. “Kui on valida, kas öelda midagi väga-väga halvasti või lihtsalt korraks eemale minna, siis igal juhul eemalduda on parem, et ennast koguda. Ja kui on õige koht, kus vihastuda, siis ei maksa emotsioone alla suruda ja enda sisse koguda, see teeb vaid meie enda kehale liiga.”

“See annab julgust kõigele vastu astuda, ükskõik, mis ootamatusi elu ette ei veereta.”

SISUKAS ILU

Kui tihti kipub ühiskond välimuse järgi inimesi lahterdama, siis tekib küsimus, kas ka Ingrid on pidanud end kauni naisena kuidagi rohkem tõestama. “Igal juhul peab end tõestama, et seal on midagi veel peale välimuse. See ei pruugi olla halb, inimestel lihtsalt ei jätku alati aega, et teistesse süveneda ja väline võtab esialgse tähelepanu endale,” võtab näitlejanna seda pigem väljakutsena, et end tõestada ja näidata, et kauni väliskihi all on nii mõndagi veel. Saame ju ise oma elu luua ja ning kõik on vaid suhtumise ja valikute küsimus.

Igapäevaselt armastab Ingrid kanda Eesti disaini – üks lemmikutest on Katrin Kuldma oma stiilse põhjamaise joonega, pakkudes nii pidulikku kui ka igapäevast. Reval Denim Guild on ideaalne koht teksaste ostmiseks.

Vintage-poed ja Diana Arno moemaja

on ka need kohad, kust samuti väärt leide saab.

LCN JÕULUKOLLEKTSIOON NÜÜD SAADAVAL