Pärnu Haigla 1835-2005 by Parnu Hospital

PÄRNU HAIGLA 1835-2005

Pärnu 2005

Koostanud Liina Pärnamäe Toimetanud Laura Kipper Kujundanud ja küljendanud Lauri Kaaviste Esikaanel: © SA Pärnu Haigla Fotod SA Pärnu Haigla, Olaf Esna, Pärnu Muuseum, Eesti Ajalooarhiiv ISBN: Trükk: AS Kaks & Pool 2

Sisukord 4. Eessõna 5. Pärnu haigla varasem ajalookirjutus 6. Pärnu meditsiini varasem ajalugu 8. Pärnu haigla 1835-1909 14. Pärnu haigla 1909-1940 28. Pärnu haigla 1940-1991 39. Pärnu Polikliiniku loomine ja tegevus 44. Pärnu Lastepolikliinik 51. Uue haigla ootuses – Pärnu haigla 1992-2005 55. Uue haiglahoone ehituslugu 58. Meenutused Pärnu haiglast 58. Ilme Tamme, Pärnu haigla meditsiiniõde aastail 1951-2001 61. Maaja Grauberg ja Reet Kaarlimäe, Pärnu haigla meditsiiniõed 65. Hans Timmusk, Pärnu haigla kirurg ja onkoloog 67. Tiiu Pärnpuu, Haigekassa Pärnu osakonna usaldusarst 70. Margit Seppik, Pärnu Haigla ülemõde ja 71. Tiiu Sinikas, meditsiiniõde 75. Veiko Vahula, SA Pärnu Haigla juhatuse liige, sisehaiguste kliiniku juhataja 81. Järelsõna

Eess천na

PÄRNU HAIGLA VARASEM AJALOOKIRJUTUS Kõige vanemad Pärnu haigla ajalugu puudutavad materjalid, aastaist 1801-1917, asuvad Eesti Ajalooarhiivis. Dokumentide hulgas on nii patsientide nimekirju, inventariraamatuid kui ka ravieeskirju, mis on aastate lõikes üsna lünklikult säilinud, puududes periooditi täiesti. Lisaks kasutati töös ka Pärnu Linnavalitsuse fondi, kus asuvad materjalid linna kohta aastail 1736-1940, nende hulgas ka dokumendid Pärnu Linna Haiglas toimunud ehitustööde ning haigla arendustegevuse kohta. Materjalid Pärnu haigla ning Pärnu linna tervishoiuolude kohta aastail 1918-1940 asuvad Eesti Riigiarhiivis, Pärnu Linnavalitsuse fondis. Nimetatud perioodist alates on säilinud ka haigla aastaaruanded, mis kergendavad suuresti ülevaatliku info saamist haigla tegevuse kohta. Samuti annavad aimu haigla arengust valitsusele saadetud palvekirjad ehitustegevuse toetamiseks või erinevate instrumentide ja aparaatide soetamiseks. Lisaks sellele asuvad fondis haigla siseelu kajastavad dokumendid – palve- ja seletuskirjad, tööleasumis- ja lahkumisavaldused jne. Nõukogude perioodi puudutav materjal Pärnu haigla kohta asub Valga Maa-arhiivis. Selle perioodi allikatest kasutati töös peamiselt haigla aastaruandeid, eriti peaarstide aruandeid, mis kõige kokkuvõtlikumalt ja üleliigsetesse detailidesse laskumata annavad aastate lõikes pildi Pärnu haigla tegevuse kohta. SA Pärnu Haigla arhiivis säilitatakse dokumente alates nõukogude perioodi lõpuaastatest kuni tänapäevani, peamiselt kasutati töös haigla meditsiinilis-statistilisi aastaaruandeid ning tööplaane. Trükis avaldatud allikatest oli töös suuresti abi 19. sajandi teisel poolel Pärnu linnaarstina tegutsenud dr Paul Schneideri Pärnu Muinasuurimise Seltsi ettekandekoosolekul peetud ettekandest Pärnu meditsiini olukorrast 16. ja 17. sajandil. Ettekandja kasutada olid ilmselt nüüdseks hävinud materjalid, mille usaldusväärsust tagantjärele hinnata on muidugi raske. Ehk, kuni pole suudetud tõestada vastupidist... 1930. aastal ilmunud „Pärnumaa tervishoiuline kirjeldus” annab põhjaliku ülevaate Pärnu linna ja maakonna tervishoiuolude kohta 1920. aastate lõpul. Tiiu Pärnpuu 1980. aastail koostatud käsikiri „Pärnu haigla 1910-1984“ oli esmakordne kokkuvõte Pärnu haigla ajaloost. 5

PÄRNU MEDITSIINI VARASEM AJALUGU Varauusajal võis sõdades kannatada saanud Pärnul haigla hoopiski puududa, millele viitab kindluse komandandi 1675. aastast pärinev nõue haigetele sõduritele eraldi saun ehitada või neile Riiga transport organiseerida. Ka veel 1694. aastal kaebas Pärnu kindluse komandant ooberst Pistohlkors kindralkubernerile, et selles paigas ei ole ühtegi haigemaja, kuhu nakatunud inimesed võiks sisse panna. Ent 1749. aasta 21. veebruari kirikuvisitatsiooniprotokollist pärineb teade, mis kohustab Pärnu raadi iga kolme aasta järel nimetama linna kodanikkonna hulgast ühe järelevaataja linna haigla ja vaestemaja üle, kes on rae eest aruandekohustuslik. 1760. aastal ehitati linnaarst dr Johann David Wisseli (endine garnisoniarst, valiti 1751. aastal linnaarstiks) nõudel haigla süfiliitikutele, mis asus 1750. aastal riigi rajatud sõjaväelaatsareti lähedal. Olles

Pärnu linna kaart 1830. aastast, paremal jõe ääres Hospital oma tänapäevasel kohal

Pärnu meditsiini varasem ajalugu selle asutuse peamine eestvedaja ning organiseerija, ei suutnud tema järeltulija aga sama, ning haigla lõpetas tegevuse üsna pea pärast dr J. Wisseli surma 1775. aastal. Järgmine teade Pärnu meditsiiniolude kohta pärineb 1804. aastast, mil Liivimaa Kubermanguvalitsus annab Pärnu raele käsu viia sõjaväehaiglas läbi tarvilikud parandustööd, kuna tuul tuiskab läbi seinte ning vihm sajab katusest läbi. Remonditööd ei andnud tõenäoliselt aga piisavat tulemust, sest paar aastat hiljem saadab rügemendiarst dr Richter keiserlikule ihuarstile dr Wyllie`le kirja palvega ehitada riigi rahadega Pärnusse uus sõjaväehaigla. Kuna linn olevat vaene, lubas dr Richter oma aias uue laatsareti tarbeks vajalikke ravimtaimi kasvatama hakata. Tema palvet võeti kuulda ning 1811. aastal võis insenerkapten Schweder vastvalminud hoone Kassakolleegiumilt üle võtta. Kuivõrd hilisematest haigla asukoha muutustest allikates märku ei ole ja samal ajal muutub 19. sajandi keskpaigast alates ka allikmaterjal ise vähem lünklikuks, siis võib oletada, et rajatud raviasutus paiknes tõenäoliselt praeguse haigla territooriumil, hoonete ehituslugu ja üldilme kirjeldus pole aga säilinud.

PÄRNU HAIGLA 1835-1909 1835. aastal, seoses Pärnu kustutamisega Vene Impeeriumi kindluslinnade nimekirjast, saadeti ka sõjaväelaatsaret laiali ning linn rajas selle asemele Linna ja Sõjaväelaste haigla, mille juhtimine jäi kreisiarsti hooleks. Linn sai riigilt tasuta ka varem laatsaretis kasutatud instrumendid ja muud arstimisvahendid. 1783. aastal seoses asehalduskorra sisseseadmisega pandi igas kreisis ametisse arst ja kirurg abilistega. Nende alaliseks asupaigaks oli maakonnalinn, kust seoses teenistuskohustuste täitmisega tegid väljasõite maakonda. Kreisiarst allus kubermangu tervishoiuvalitsusele ja teostas järelevalvet maakonna tervishoiuasutuste üle ning osales maakonna hoolekandeasutuste, koolera- ja rõugepanemise komiteede tegevuses. 1. jaanuaril 1857. aastal muutus haigla iseseisvalt toimivaks asutuseks, mille eest vastutavaks jäi Pärnu linnaarst, tollal dr Carl Adolf Knorre. Haigla juhtimine anti vastava komitee kätte, kuhu kuulus nii rae kui ka vaimulike gildi liikmeid. Komitee kohustuseks oli hallata olemasolevaid haiglahooneid ja vajaduse korral tellida remonttöid, jälgida, et haiglas valitseks kord ja rahu ning kontrollida, et haigla täidaks täpselt kubermanguvalitsuse või rae poolt ette kirjutatud norme ja reegleid. Samuti vannutati rae poolt ametisse raamatupidaja, kellelt muuhulgas nõuti head vene keele oskust. Samast aastast pärineb ka Pärnu linna haigla statuut, mis määrab väga täpselt ära asutuse ülesanded, sisemise tööjaotuse ja -korralduse. Olgu see dokument siinkohal ka lühendatud kujul vabas vormis tõlgituna ära toodud.

Pärnu linna haigla statuut 1857. aastast I Üleüldised korraldused 1) Pärnu linnas asub linnale kuuluv haigla 2) Haiglas on 27 voodikohta meestele, 11 voodikohta naistele, 2 reservvoodikohta 3) Haigla kõrval asub nakkushaigete osakond 4) Paranematuid haigeid haiglasse vastu ei võeta 5) Haiglal puudub apteek. Ravimid valmistab velsker arsti 8

Pärnu linna haigla statuut 1857. aastast korraldusel ja järelvalve all. Keerulisemad ravimid tellitakse kohalikest eraapteekidest vastavalt kokkuleppele. 6) Haigla pitsatil on kujutatud linna vapp ning allkiri – Siegel der Pernauschen Stadtkrankenhaus e Pärnu linna haigla pitsat II Haigla juhtimine 1) Haigla majanduslik juhtimine on linnaametnike käes 2) Haigla kui tervishoiuasutuse juhtimise kohus lasub linnaarstil 3) Linnaarst pannakse ametisse ja vallandatakse linnavalitsuse poolt. 4) Linnaarst vastutab haigla personali tööle võtmise ning neile antavate juhtnööride eest. Samuti peab ta arvet patsientide vastuvõtmise ning haiglast lahkumise üle. Arst on vastutav kõige haiglaga seonduva eest. III Haigla personali teenistuskohad ja kohustused 1) Haiglas töötavad: 1 velsker, 1 meessanitar, 1 naissanitar, 1 uksehoidja Märkused: Meessanitar on määratud töötama haigla meestepalati tes, naissanitar naistepalatites. Vajadusel on lubatud ka lisapersonali teenistusse võtta. 2) Ülalmainitute kohustused a) Velskri kohustused – velskri kohuseks on arsti kõiges abistada, assisteerida operatsioonidel, jälgida haigeid päeval ning ööl ja muutustest haigusloos arstile ette kanda; kanda sisse registriraamatusse saabuvad ja lahkuvad patsiendid; jälgida, et arsti korraldusi haigemajas täpselt täidetaks; kui velsker peaks lühemaks ajaks haiglast lahkuma, on ta kohustatud uksehoidjale teatama, kust teda leida võib. b) Sanitaride kohustused – sanitaride ülesandeks on haigete põetamine ja nende abistamine riietumisel, pesemisel, haigetele arsti ettekirjutuse kohaselt ravimite jagamine. Nende kohuseks on jälgida, et haiged ei tarvitaks neile keelatud vürtse, jooke või toiduaineid; hoolitseda voodi- ja haiglariiete puhtuse eest, jälgida, et palatites ja koridorides valitseks rahu ning vaikus, et ruumid oleksid puhtad, piisavalt valgustatud ja värske õhuga; et haiged ei võtaks palatitesse kaasa isiklikke riideid või muid esemeid ja et nad ei lahkuks haigla territooriumilt arsti loata. Sanitaridel on kohustus olla alati puhtalt 9

Pärnu linna haigla statuut 1857. aastast ja korralikult riides, käituda patsientidega sõbralikult ning viisakalt. Nad ei tohi velskri loata haigla ruumidest lahkuda ja neil on rangelt keelatud haigetele mõeldud riideid ja tarvikuid kasutada ning haigetele arsti poolt keelatud sööke või jooke tuua. Kui sanitar saab loa lühiajaliselt haiglast lahkuda, peab ta uksehoidjale teatama, kust teda leida võib. c) Uksehoidja kohustuseks on hoolt kanda, et väravad ning ka suur peauks päeval ja öösel suletud oleksid. Esiuks peab olema avatud ambulantsi lahtioleku ajal, pühapäeviti 12.30-13.30 ja külastusajal iga päev 15.00-16.00. Uksehoidja peab alati velskri või sanitaride äraolekul teadma, kust neid leida võib. Samuti peab ta jälgima, et haiged ilma loata haigla territooriumilt ei lahkuks. Patsientide sugulasi ja tuttavaid tohib ta sisse lasta vaid külastusajal. Väga raskete haigete või nakkushaigusi põdevate patsientide puhul tohib omakseid külastama lubada vaid arsti nõusolekul. Uksehoidja peab end alati viisakalt üleval pidama ja oma väljanägemise eest hoolt kandma. Ta ei tohi mingil tingimusel patsiente oma valveruumi lubada ega neile keelatud toiduaineid või jooke muretseda. Uksehoidja ülesandeks on ka haigemaja ahjusid kütta, lampe puhastada ja täita, ning jälgida, et haigla koridorid ja palatid alati korralikult valgustatud oleksid. IV Patsientide vastuvõtt ja paigutus 1) Haiglasse võetakse patsiente vastu arsti või velskri poolt vastuvõtupiletite alusel. Viimaseid väljastavad vastavalt vajadusele erinevad institutsioonid nagu linna politseivalitsus, vallavalitsus, talurahvaasjade komissar, sõjaväeülem või vanglavalitsus – samuti erahaigete puhul linnaarst või velsker. Märkus: vastuvõtupiletid on aluseks hiljem haigemaja poolt esitatavatele arvetele ravikulude kohta. Kui haiglasse tuuakse raskelt haige patsient, kellele vastuvõtupiletit ei ole väljastatud, peab linnaarst sellest linnavõimudele teatama, et haige isik ja kogukondlik kuuluvus tuvastatud saaksid. V Ambulatoorne vastuvõtt 1) Haigete ambulatoorne vastuvõtt leiab aset sellisel juhul kui haige ei ole nii raskes seisukorras, et vajaks haiglasse võtmist või ka sel juhul kui ta ise avaldab soovi mitte haiglasse minna. 10

Pärnu linna haigla statuut 1857. aastast 2) Ambulatoorses vastuvõtus on kehtestatud kolm kategooriat: a) sõjaväelased b) arestandid c) eraisikud 3) Sõjaväelased jagunevad omakorda nelja kategooriasse a) tegevteenistuses olevad sõjaväelased, nende naised ja lapsed b) 1867. aastani reservi määratud sõjaväelased ja nende perekonnad c) haiguse tõttu vallandatud sõjaväelased d) ajateenijad, kellel on ette näidata väeosa ülema kinnitus haiglaravile lubamise kohta. 4) Eraisikute ambulatoorne vastuvõtt toimub patsientide endi või nende sugulaste nõudel. Tasu haava sidumise eest on 50-200 kopikat. Summa suurus oleneb ajakulust, ravimite hulgast ning kellaajast. Samuti on makstava hinna sees arsti teenustasu, mis moodustab poole kogusummast. Arve esitatakse haigele või tema kogukonnale. VI Ravikulud 1) Eraisikute tavapärane ravi 2) Lisaravi jaguneb kahte kategooriasse a) lisateenindus b) lisatoitlustus Märkus: Lisateenindust ja lisatoitlustust ilma arstliku määruseta on lubatud nõuda vaid neil haigetel, kes oma ravikulud ise maksavad. Lisatoiduga menüü koosneb järgmistest roogadest: Varahommikul tass kohvi koore ja suhkruga, leib, või; hommikusöögiks külmad lihalõigud, 1 muna, 1 klaas piima, leib, või; lõunasöögiks: supp, praad salatiga; pärastlõunal sama mis varahommikul; õhtusöögiks külmad lihalõigud, 1 muna, kartulid, leib, või, tee või piim. Lubatud ei ole vein, õlu ega teised alkohoolsed joogid. 3) Ravi eest tasutud summad lähevad automaatselt linnakassasse, kus neid tarvitatakse haigla eelarve tasakaalustamisel. VII Linna haigla eelarve 1) Linna haigla eelarve koostatakse igal aastal linnaametnike poolt linnaarsti nõuandel. Eelarve esitatakse kinnitamiseks Liivimaa kubernerile. 11

Pärnu linna haigla statuut 1857. aastast 2) Eelarvesse on arvestatud: a) haigete ravitsemise ja surnute matmiskulud b) inventari uuendamiseks mõeldud summad, mida arvestatakse varasemate aastate kogemuste põhjal. 3) Eelarvesse märgitavad andmed: a) haigete ravitsemis- ja surnute matmiskulud, samuti haiguspäevade arv viimase kolme aasta kokkuvõttes b) andmed arstide ja muu personali palkamise kohta c) linnaametnike poolt prognoositavad remondi ja inventari uuendamise kulud d) ravitsemiseks vajalike vahendite nt ravimid, instrumendid, piiritus, vatt jne maksumus e) vajalike kantseleitarvete ja raamatute maksumus f) haigla poolt tarvitatava küttematerjali maksumus 1878 aasta talvel tabas Pärnu linna suur õnnetus. Kirjutab ajaleht „Perno Postimees“: 10. veebruaril kella 8-9 vahel õhtul hakkas meie linna hospidal põlema ja, ehk küll agarad tulekustutajad väsimata tööd tegid, põles ta siiski täitsa ära. Nagu räägitakse, olla üks peast rumalaks läinud mees tuletikud kätte saanud, siis magamise kotid ühe kõrvalise koha peale välja puistanud ja põlema süütanud ning selle läbi linnale suurt kahju teinud. Haiged olla küll kõik välja saadud; kui suur kahju on, pole meil seekord veel õieti teada. Nädalajagu hiljem lisab „Eesti Postimees“: Seesinane õnnetus olnud seekord veel kahevõrra kahetseda, sest et peale 400 türgi sõjavangi Pärnu oodata olnud, kes eluruumi tarvitasivad. Neli päeva [põlengust] hiljem tulnud türgi sõjavangid ka tõeste, esmalt 200 meest ja teisel päeval 230 meest veel järele. Nüüd oleks ka hospidali ruumi tarvis olnud, aga sellegipärast on türgi sõjavangid kasarmude sisse ärajaotatud saanud ja ruumi leidnud. Mil moel ja kui kiiresti jõuti uued hooned püstitada või säilinud rekonstrueerida, selle kohta kahjuks andmed puuduvad. Haiglat mainitakse oma ruumes töötavat aga juba aasta pärast põlengut. Tõenäolisemaks võib pidada oletust, et uut peahoonet haigla tarbeks siiski ei rajatud, vaid kohandati ümber säilinud ruumid. 1887. aastast pärinevad juba teated haiglahoone teisele korrusele nakkushaiguste ravikabineti ja velskrile korteri ehitamise kohta. 1891. aastal toimusid haiglas suuremad ümberehitustööd – muudeti osaliselt ruumijaotust ning värviti üle seinad ja olemasolev möö12

Pärnu linna haigla statuut 1857. aastast bel ning ehitati vannituba. Samas jõudsid Pärnu linnavalitsusse ka arvamusavaldused, et mõistlikum oleks kohe uus, korralik haiglahoone ehitada, mitte vana remontimisele raha ja aega kulutada. 1907. aastal pakkus ehitusmeister Richard Fröhling end ehitama Pärnusse uut kivist haiglat. Plaanid seekord siiski tegelikkuseni ei jõudnud. Ning uus õnnetus ei lasknud end kaua oodata. 1908. aasta 14. oktoobri öösel pääses teadmata põhjustel vana puust haiglahoone teiselt korruselt velskri korterist tuli lahti ja hävitas mitte küll kõige ajakohasema, kuid siiski veel kasutamiskõlbliku hoone. 22 haiget jõuti kiiresti evakueerida ja paigutati lähedalasuvasse kasarmusse Kalamehe tänaval.

PÄRNU HAIGLA 1909-1940 Pärnu Linnavalitsus oli sunnitud nüüd uue haiglahoone ehitamisega tegelema hakkama. Eelkõige vajati raha. Arvatavast vajalikust 57 000 rublast kattis kindlustussumma vaid 16 650 rubla, linna tagavarakapital võimaldas aga eraldada 30 350 rubla. Lisavõimalusena kerkis esile 1811. aastal silmaarsti dr Jossif von Reineri poolt Pärnu linnale pärandatud 500 rubla, mis aastatega protsente kogudes oli kasvanud 13 182 rubla suuruseks summaks. Uue haigla ehituseks otsustati sellest kasutada 10 000 rubla. Pärandaja tingimuseks oli olnud, et Pärnu linna ehitataks ka silmahaiguste ravikabinet, millele linnavalitsus otsustas eraldada ruumid uues ehitatavas haiglas. Selline otsus rajada linnahaiglasse erasilmaarsti praksis tekitas elavaid vastukajasid linna arstkonna hulgas. Arstid esitasid linnavalitsusele 1909. aasta märtsikuus kirjaliku protesti, mis siiski tähelepanuta jäeti. Reaalsete tegudeni seoses haigla rajamisega jõudis Pärnu Linnavalitsus 1909. aasta märtsikuus, mil otsustati, et varasema haiglahoone kohale rajatav hoone saab olema kindlasti kivist, vältimaks tulevikus sarnaseid põlenguid. Linnavalitsus otsustas ehitada 50 voodikohaga haigla – arstitoa, vastuvõtutoa, operatsioonitoa, apteegi, vannitoa ja kahe toaga kinnipeetavate tarbeks, samuti koridoride ja piisava hulga puhkekohtadega. Maja pidi kütma tsentraalne küttesüsteem. Samal koosolekul sai linnaarhitekt Alfred Jung ülesande valmistada haigla projekt koos ruumidega silmakliiniku tarbeks. Uue kolmekorruselise hoone projekt arutati järgnevatel linnavalitsuse koosolekutel läbi ja see saavutas ka linnaarsti dr Alexander Kroegeri heakskiidu. Vaade Pärnu haiglale 1920. aastail 14

Pärnu haigla 1909-1940

Vaade Pärnu haiglale 1920. aastail

17. juunil 1909. aastal korraldas Pärnu Linnavalitsus vähempakkumiskonkursi uue haiglahoone ehitamiseks. Konkursil osalesid kolm ehitusmeistrit ning pakkumine algas 63 000 rubla suurusest summast, konkursi võitjaks osutus meister G. Darmer, kelle viimane pakkumine – 54 450 rubla, sundis teised osalejad loobuma. 23. novembril 1910. aastal toimuski hoone pidulik avamisüritus, kuigi viimased ehitustööd lõpetati alles 1912. aasta sügiseks, mil valmisid desinfektsioonikamber, lahkamisruum ja väike kabel-surnukamber. Uue haiglahoone avamisega seoses määras linn ka spetsiaalse haiglajuhataja koha – varem oli haigla peaarstiks olnud linnaarst. Esimeseks haigla peaarstiks sai dr Julius Frey, kes juba 1913. aastal suri. Dr Julius Frey. Sündis 30. oktoobril 1862. aastal Pärnus, kaupmees Nikolai Frey perekonnas. Õppis Pärnu I Gümnaasiumis, aastail 1883-1888 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Aastail 1890-1893 Vastseliina kihelkonnaarst, aastail 1893-1904 praktiseeris Võrus eraarstina, 1904.-1907. aastani Rapla kihelkonnaarst ning alates 1907. aastast praktiseeris Pärnus, 1908. aastast vanglaarst ning alates 1910. aastast Pärnu linna haigla peaarst. Suri 5. novembril 1913. aastal Pärnus. 1913. aastal valiti haigla uueks peaarstiks dr Wolfgang von zur Mühlen, ametisse sai asuda uus arst küll alles 1914. aasta algul, seni 15

Pärnu haigla 1909-1940 täitsid haigla juhataja kohta linnaarst Gottlieb Hermann ja silmaarst Harald Boström. Seoses patsientide hulga suurenemisega nimetas linn ametisse teise arstina ka dr H. Boströmi ja teise õena Maia Hörschelmanni. Vahetus ka haigla vanemõde – Minna Lutsu asemele tuli Alli Jakobsen. Dr Wolfgang von zur Mühlen. Sündis 27. aprillil 1878. aastal Võrus, lõpetas 1896. aastal Riia Linna Gümnaasiumi ja õppis aastail 1896-1902 Tartu Ülikoolis, mille lõpetas arsti astme väärilisena. Aastail 1903-1905 assisteeris Tartu Linna haiglas, aastail 1905-1906 Riia Silmakliinikus. Aastail 1907-1914 oli Järva-Jaani kihelkonna arst. Aastail 1914-1918 Pärnu linna- ja vanglaarst. Alates 1918. aastast pidas erapraksist. Repatrieerus 1939. aastal Saksamaale. 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ja novembri lõpus ametisse asunud eestlastest linnavalitsus otsustas aga teha muudatusi ka haigla senises juhatuses. 30. novembril 1918. aastal valis Pärnu Linnavalitsus dr Ernst Dr Wolfgang von zur Mühlen, Pärnu haigla peaarst Tumma linna haigla juhatajaks, paluaastail 1914-1918 des tal 2. detsembril kell 10.00 hommikul dr W. von zur Mühleni käest üle võtta haigla asjaajamine ja inventar. Päev hiljem teavitas Pärnu Linnavalitsus oma otsusest ka senist haigla peaarsti dr W. von zur Mühlenit. Dr Ernst Tumma. Sündis 6. juunil 1878. aastal Kuressaares, lõpetas 1898. aastal Kuressaare Gümnaasiumi ning 1903. aastal Peterburi Sõjameditsiinilise Akadeemia. Praktiseeris Peterburis silmaarst professor Veljaminov’i juures ning oli aastail 1903-1906 Varssavi Aleksandri haigla ordinaator, alates 1906. aastast praktiseeris Pärnus. I maailmasõja ajal oli rügemendiarst ning alates 1918. aastast Pärnu Haigla peaarst. Pärast ametist lahkumist 1933. aastal tegutses erapraksises, suri 28. aprillil 1941.a. Pärnus. 16

Pärnu haigla 1909-1940 Haigla üleandmise käiku meenutavad värskelt ametisse määratud arstid dr Richard Villems ja dr E. Tumma aga oma 28. detsembril 1918. aastal koostatud aruandes järgnevalt: Esiteks peab ütlema, et üleandmist harilikus mõttes – see tähendab üleandja juuresolekul varanduse ülevõtmist sugugi ei olnud. Dr von zur Mühlen andis 1918. aasta 3. detsembri õhtul haiged ära ja luges sellega haigemaja ülevõetuks. Ülevõtmise aktide kokkuseadmise jättis ta meie hoolde, neid pärast alla kirjutada lubades. See üleandmise viis tegi meile töö raskeks, sest pidi ju lühikese ajaga kogu varanduse ülesmärgitud saama ja ka jooksev töö ei tohtinud seisma jääda. Neid raskusi tähele pannes pole meil siiamaale [õnnestunud] haigemaja sisemisest korraldusest täielikku pilti saada. Siiski on asju silma puutunud, mida kuidagi ei võiks sallida ettevõttes nagu linna haigemaja. Kõige pealt tuleks ära tähendada, et haigemaja operatiivne tuba ka ühtlasi saab tarvitatud sidumise ruumiks – mis nüüd täiesti võimatu on. Pole võimalik suuremat puhast operatsiooni ette võtta seal, kus käivad sisse ja välja inimesed sidumisel, mustust enesega kaasa tuues – rääkimata mädanevate haavade sidumisest selles samas ruumis. Raamatupidamisest pole haigemajas peaaegu midagi märgata. Asju on kodusel viisil aetud. Arstirohtude väljamineku kohta ei ole midagi võimalik ütelda – puuduvad raamat ja arsti retseptid, pole ka silma puutunud, milledega võiks tõendada väljami-

Vaade Pärnu haiglale jõe poolt, paremal nakkushaigete osakond.

Pärnu haigla 1909-1940 nekut. Niisama segased on asjad teistel aladel – puudub inventari raamat, puudub arsti riistade nimekiri, puudub pesu raamat. Produktide sissetuleku ja väljamineku raamat, kui ka köögi sedelid puuduvad – puudub ühesõnaga kõik, mis on ette nähtud seaduses ja mis on sunduslik haigemajadele. Viimasel kohal ei seisa ka teenijate eest hoolitsemine. Palgad, mis teenijad saavad ei vasta sugugi oludele. 8 tunnilisest tööpäevast pole juttugi ja selle juures [on] palgad naeruväärselt tillukesed. Kõike seda arvesse võttes tunnistame tarvilikuks põhjalikult reformeerida haigemaja elu. Katsume uuest aastast peale mõndagi pahet kõrvaldada, kuid parandada kuu jooksul, mis sisse juurdunud aastate jooksul – pole kerge. Pidades dr W. von zur Mühleni vallandamist ebaseaduslikuks, lahkusid samaaegselt haigla teenistusest ka dr H. Boström ja õed Alli Jakobsen ja Maia Hörschelmann. Lahkunud arstidest jätkas vähemalt dr. W. von zur Mühlen Pärnus erialast tööd, praktiseerides eraarstina. Asjaolu, et 1918. aasta Pärnu haiglale suhteliselt keeruline oli, ilmneb ka teistest allikatest. Nii kirjutab ajaleht „Tööline“ 1918. aasta 9. oktoobril: Pärnu haigemajas ei anta haigetele riideid, pesu ega toitu. Need peavad haigetel ise kaasas olema. Iga vald on kohustatud oma haige liikme eest hoolitsema ja temale tarvis minevaid tarbeasju ja toiduaineid muretsema, kuna aga valdadel õigus on haige sugulastelt neid nõuda. Edaspidistele haiglaolude paranemisele aitas kindlasti kaasa tõsiasi, et Pärnu haigla ülevalpidamine ei jäänud enam väga pikalt üksnes linnavalitsuse hooleks. 1919. aastal sõlmiti Pärnu linna- ja maakonnavalitsuste vahel leping, mille kohaselt võeti haigla majanduslik puudujääk lepinguosaliste kanda ühesuurustes osades. Pärnu haigla allus 1920.-1940. aastail Pärnu linnavalitsuse tervishoiuosakonnale, osakonnajuhatajaks ning linnaarstiks oli pikki aastaid dr Jaan Kukk. Osakond teostas linna raviasutuste (haigla, laboratoorium, ravikabinetid, apteegid jt) üldjuhtimist, korraldas terivshoiualast järelvalvet toiduainete valmistamise üle, samuPärnu linnaarst ti turgudel, laatadel, kauplustes ning rakendas Jaan Kukk 18

Pärnu haigla 1909-1940 abinõusid nakkushaiguste leviku vastu. 1925. aastal muretseti Pärnu haiglale ajakohane röntgenkabinet koos diatermia ning kõrguspäikesega, rajati bakterioloogia kabinet (Munga 7) ning palgati ametisse bakterioloogia eriteadlane dr Otto Tomberg. Haiglas töötas lisaks peaarstile dr Ernst Tummale veel kolm arsti – kirurg dr Richard Villems, günekoloog dr Ernst Hörschelmann ja suguhaiguste arst dr Eduard Kaar, lisaks velsker Karl Braunschweig ning ämmaemand Minna Truu. Koos halastajaõdede, põetajate ja teenijatega kokku töötas haiglas 30 inimest.

Perekond Remmel Pärnu haiglas, 15. jaanuaril 1937. aastal

Linnavalitsusse laekunud aruande kohaselt oli tervishoiuline seisukord 1925. aastal Pärnu linnas võrdlemisi rahuldav. Märgiti, et kõhusoetõbi [e tüüfus] tuli küll nähtavale veebruaris, augustis ja septembris, kuid sai kohe summutatud. Aasta jooksul registreeriti hulgaliselt tuberkuloosihaigeid – 126 juhtu, mis on seletatav Pärnumaa Tiisikuse vastu võitlemise seltsi nõuandepunkti (Kuninga 7) avamisega samal aastal. 1925. aastal töötas haiglas kuus osakonda, kokku 96 voodikohaga – üldine meesosakond 26 voodiga, üldine naisosakond 22 voodiga, sünnitusosakond 8 voodiga, nakkushaiguste osakond 14 voodiga, suguhaiguste osakond 16 voodiga ja arestiosakond 10 voodiga. Haigete arv oli 1925. aastal 971, neist nakkushaigeid 62, tiisikushaigeid 48, suguhaiged 40, ainevahetushaigeid 1, vereringvooluorganite haigeid 19

Pärnu haigla 1909-1940 25, hingamisorganite haigeid 20, seedimisorganite haigeid 100, kuseteede organite haigeid 17, vere- ja verevalmistamise organite haigeid 2, närvikavaorganite haigeid 41, vaimuhaigeid 3, silmahaigeid 19, kõrvahaigeid 5, lihastehaigeid 7, suuhaigeid 14, naha- ja nahaaluste kudede haigeid 71, meeste suguorganite haigeid 15, naiste suguorganite haigeid 42, kasvajaid 55, kehavigastused 143, kihvtitused 6, sünnitused 137, raskejalgsete haigused ja haigused peale sünnitust 25, sünnipärased kehavead 16, kindlaks määramata 58.

Pärnu haigla meesosakonna patsiendid 1930. aastail

Kõigele vaatamata tekkisid Pärnu haiglas peagi tõsised raskused enda tulusa äramajandamisega ning asutuse majanduslik puudujääk kasvas iga aastaga üha enam, mis ühtlasi tähendas haiglat ülevalpidavale Pärnu linna- ning maavalitsusele suurt koormat. 1925. aastal tegigi linnavalitsus linnavolikogule ettepaneku muuta haigla hinnakirja järgmiselt: I klassis 450 marka – endiseks jätta, II klassis 300 margalt 325 margani, III klassis sõduritele 225 margalt 250 margani,asutustele 225 margalt 250 margani ning omal kulul ravitsetavatele isikutele 125 margalt 200 margani. Märkuse korras võib lisada, et Pärnu haigla kulutas 1925. aastal iga haige peale keskmiselt 253 marka päevas. Kõige enam maksti ühe haiglapäeva eest (350 marka) aprillis ja kõige vähem (201 marka) septembrikuus. Voodipäevi 20

Pärnu haigla 1909-1940 oli 1925. aastal kokku 11 674. Keskmine haigete arv päevas oli 42,68 (1924. aastal 45,75). Linnavolikogu ei pidanud aga oma 22. oktoobri 1925. aasta koosolekul haigla hindade tõstmist võimalikuks ning otsustas jätte maksma senise hinnakirja. Oma otsust põhjendas volikogu järgmiselt – haigemaja on kogukondlik asutus, kus ei tohi välja minna kasudele, vaid tuleb lähtuda kodanikele arstiabi võimaldamise seisukohast. Muuhulgas leiti ka, et ravitasude tõstmine võib haigete arvu vähendada ja see juba olukorda ei paranda. Tülid tekkisid ka Pärnu linna- ja maakonnavalitsuse vahel, kuna viimasele jäi ühislepingust hoolimata ainult arvete maksmise kohustus. Linnavalitsus vaatas aga haigla kui üksnes linnaasutuse peale. 1925. aasta novembris tühistas maakonnavalitsus lepingu, lepingut uuendati veel 1926. aastal, kuid mitte kauaks. 1930. aastal kirjeldab professor Aleksander Rammul oma raamatus “Pärnumaa tervishoiuline kirjeldus” Pärnu haigla olukorda järgnevalt: Linna haigemaja asub Sillutise tänaval. Haigemaja peahoone on ruumikas kolmekordne kivimaja, ehitatud 1910. aastal, keskküttega. Suguhaiguste osakond on eraldi puumajas, see koos juurdekuuluva aiaga on planguga eraldatud üldisest hoovist ja aiast, samuti tänavaist. On olemas veel puust kahekordne maja nakkushaiguste jaoks, kivist surnukamber ja surnute lahkamiskamber ja peale selle muud kõrvalhooned [puukuur, kelder, pesuköök]. Haigemaja võtab oma vee arteesia kaevust, roiskvesi lastakse läbi filtri üldisse kanalisatsioonivõrku, ka nakkuste osakonna roiskvesi. Haigemajas on röntgeni kabinet ja moodsad elektriga arstimise aparaadid (diathermia, sollux jne.) Haigemajas on oma apteek. Lähim eraapteek asub u 1/3 kilomeetri kaugusel, linnaapteeki ei ole. Haigemajas ravitakse nii linna kui ka maakonna haigeid. Haigemaja ülalpidajaks on Pärnu linn. Haiged maakonnast maksavad enam linna elanikest. Voodite arv haigemajas on 116 kuue osakonna peale: üldine meesosakond (26), üldine naisosakond (22), sünnitusosakond (8), nakkushaiguste osakond (34), suguhaiguste osakond (16) ja aresti osakond (10) voodiga. Üldine personali arv on keskmiselt 25 inimest, neist 4 arsti, 2 õde, 1 ämmaemand, 1 velsker, 6-8 põetajat jne. Arstidest töötavad haiglas haigemaja juhataja dr Ernst Tumma, kirurg dr Richard Villems, naishaiguste arst dr Ernst Hörschelmann ja suguhaiguste arst dr Eduard Kaar. Haigemajas toimub maksuta ambulatoorne ravi kõikidele haigetele ja sel21

Pärnu haigla 1909-1940 lest eraldi suguhaigetele. Peale selle töötavad Pärnus veel Pärnu Naisselts “Linda” maksuta emade ja laste nõuandepunkt (avatud 1926. aastal, Uus 10), linna koolide ambulants (avatud 1923. aastal), maksuta nõuande punkt tiisikushaigetele (avatud 1926. aastal) ja sõjaväe haigemaja (asutatud 1921. aastal) 25 voodiga ühes ambulantsiga. Linna haigemajas, kus vastav auru desinfektsiooni kamber, (seinasse müüritud Heliose aparaat), desinfitseeritakse esemeid, mis toimetatakse kohale linna töövankritega või juhuslikkude sõidukitega. Eluruume ja asju desinfitseeritakse nakkushaiguste puhul formaliini, väävli, sublimaadi ning karbooliga. Linnal on ametis peale linnaarsti komblusvalve arst, kes ühtlasi suguhaiguste arstiks haigemajas ja hoolekande-õde, 2 kooliarsti, 1 koolide hambaarst, 1 bakterioloog ja 3 haigemaja arsti (peale suguhaiguste arsti). Hambaarste on 6, ämmaemandaid 11. 1930. aastal võeti vastu ka kaasaegse Pärnu haigla põhikiri

Pärnu Linna Haigemaja põhikiri § 1 Haigemaja asutaja ja ülalpidaja: Pärnu linnavalitsus. Haigemaja asukoht ja nimetus: Sillutuse tänav; Pärnu Linna Haigemaja § 2 Haigemaja otstarve ja ülesanne on võimaldada arstlikku ravitsust, põetamist, ülalpidamist arstiteaduse nõuete kohaselt allpool nimetatud aladel: sisehaigused, kirurgia-, sünnitusabi, naha- ,nakkus- ja suguhaigused. § 3 Haigemajal on oma nimetusega blanketid, pitsat ja silt vastavalt haigemaja nimetusele. § 4 Haigemaja võib üldistel alustel kuulutada asutuse avamisest, arstimise aladest ja ravimise tasutingimustest. § 5 Haigemaja avamise, sisseseadete, sisemise korralduse ja ravimise alal tegutseb haigemaja selle kohta maksvate seaduste ja määruste nõuetele vastavalt. § 6 Haigemaja juures on kõigile maksuta ambulatoorium, mis on eraldatud statsionaarsete haigete ruumidest. § 7 Haigemaja juures asub suguhaiguste ambulatoorium. 1931. aastal oli Pärnu haiglas viis jaoskonda, voodite üldarvuga 148. Aastane haigete arv oli 1119, neist suri 70 inimest. Iga päev vii22

Pärnu haigla 1909-1940 bis haiglas keskmiselt 50 patsienti. 1931. aastal oli ühe voodipäeva omahind 3,77 krooni ja üks toidupäev maksis haiglale keskmiselt 0,77 krooni. Haigla juures asuvat tasuta ambulatooriumi kasutas aasta jooksul 768 haiget, suguhaiguste ambulatooriumi 166 haiget 755 visiidiga. 1931. haigla aastaaruandes mainitakse muuhulgas: haigemajal on oma sigadepidamine, kanadepidamine ja aiapidamine. Sigadepidamine on aruandeaasta jooksul andnud liha 1728 kg so 331,1 kg üle omatarviduse. Kanapidamisest on saadud 5053 kanamuna ning tapetud on 45 kana. Aiapidamine on andnud ühte-teist värsket, ning aiapidamisest saadud puhaskasu arvel on suudetud muretseda haigemaja õue ning aia ilustamiseks tarvilisel määral lilleseemneid, lilletaimi, muruseemet jne. 1. aprillil 1931. aastal oli haigemajal 10 elussiga ja 48 eluskana ühes kukega.

Pärnu linna tervishoiuosakonna revisjonikomisjoni koosoleku protokoll, 9. jaanuaril 1931. aastal Haigemaja ruumidest – komisjon leidis need üldiselt korras olevat, endised väärnähtused lõikuse toas olid kõrvaldatud. Üldine kord rahuldav. Komisjoni arvates peaks linna haigemajas lähemas tulevikus järgmised parandustööd ette võetama: a) köögi põrand tuleks parandada – see peaks kaetama ühtlase kõva massiga – puhtuse mõttes tuleks köögi veekraani juures teha sein kahhelkividest, praegune sein veekraani juures on must, b) üksikute palatite põrandad tuleb üle värvida, kuna värv on paiguti kulunud, mis tolmu ja seega igasugu pisilaste tekkimist soodustab, c) vannitoa puuvannid tuleksid asendada metallvannidega, kui see ei peaks olema teostatav, tuleksid puuvannid värskelt värvida, d) väljakäigu kohtades peaks uuendama kätepesemise kraane, e) veel oleks soovitav sidumistuba, milles tegemist mädahaavadega, paigutada kaugemale lõikusesaalist, f) arstid ise peaksid oma pealiskuubede puhtusele rohkem tähelepanu pöörama. 1930. aastatel jõudsalt arenev Pärnu linn tekitas juurde üha suurema hulga hospitaliseerimist vajavaid inimesi. Samuti kasvas järje23

Pärnu haigla 1909-1940 kindlalt haiglapäevade arv, nagu võib näha ka allpool toodud tabelist:

Haigla juhataja dr Ernst Tumma esitas 1933. aasta septembris lahkumisavalduse, jätkates küll Pärnus eraarstina praktiseerimist. Uueks haigla juhatajaks sai alates 1. oktoobrist 1933. aastast dr Theodor Brafmann, kellest sai ka haigla naistehaiguste ja sünnitusabi arst. 1938. aastal alustas Pärnu haigla juhatajana ning ka kirurgina tööd dr Leonhard Hantsoo, kes töötas peaarstina ka sõja ajal. Dr Theodor Leopold Brafman (Brafmann). Sündis 13. jaanuaril 1886. aastal Viljandimaal Soosaare vallas taluperemehe pojana. Õppis Eesti Aleksandri Koolis ja lõpetas Peterburi Õpperingi Eesti Kooli juures 1918. aastal. Seejärel astus Peterburi Ülikooli loodusteaduskonda, olude muutudes asus elama Tartusse ja alustas vabakuulajana Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Aastail 1918-20 võttis osa Vabadussõjast. 1920 aastal astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1927 aastal. 1927.-33. aastani töötas Tartu Ülikooli Naistekliiniku assistendina. Astus 1930. aastal doktorantuuri, ent tema väitekiri jäi kaitsmata. 1933. aastal asus tööle Võru Haigla arstina, samal aasDr Theodor Brafman, Pärnu haigla peaarst tal vahetas elu- ja töökohta, asudes Pärnu aastail 1933-1939 Linna Haigla juhataja kohale, kus töötas 1938. aastani. Paralleelselt pidas Pärnus sise- ja naistehaiguste erapraksist ja oli alates 1934. aastast Pärnu Arstide Seltsi liige. 1939. aastal lahkus Pär24

Pärnu haigla 1909-1940 nu haigla teenistusest ja asus 1940. aastal tööle Pärnu Polikliinikus sisearstina. 1941.-1944. aastail töötas jälle eraarstina Pärnus ja alates 1945. aastast Pärnu Polikliiniku arstina kuni oma surmani 1951. aastal. Dr Leonhard Hantsoo. Sündis 2. detsembril 1904. aastal Tallinnas, lõpetas Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi 1923. aastal, enne ülikooli astumist töötas apteegiõpilasena ja sooritas ka rohuteaduse eksami. Tartu Ülikoolis õppis aastail 1925-1931. Teenis 1931.-32. aastal Kaitseväes garnisoniarsti kohusetäitjana. 1938. aastal alustas tööd Pärnu haigla kirurgina, aasta hiljem alustas tööd haigla juhatajana, Saksa okupatsioonivalitsus määras dr Hantsoo samuti 25. aprillil 1941. aastal peaarstiks. 1944. aastal põgenes Saksamaale, 1950. aastal emigreerus edasi Baltimore’i. Töötas üle 25 aasta Washingtonis kirurgina. Suri 20. aprillil 1982. aastal Washingtonis. 1938. aastal oli haigla viies osakonnas kokku 132 voodit. Iga päev viibis haiglas keskmiselt 83 haiget ja iga haige ca 13 päeva. Haiglas töötas 36 inimest: 5 arsti, 1 velsker, 1 ämmaemand, 5 õde, 1 sanitar, 11 põetajat ning majanduspersonal. Pärnu haigla koormus kasvas aasta-aastalt, kuni hoone mahutavusele tekkisid viimaks piirid. Üha sagedamini tuli ette juhtumeid, kui palatitesse paigutati olude sunnil rohkem haigeid, kui ruumid seda lubasid. Mitterahuldavaks muutus eriti haigla sünnitusosakonna olukord, mille tarbeks oli vaid üks ruum. Ajal, mil Pärnu haiglas oli vahel kuni 20 sünnitajat päevas, nõudis olukord kiiret ümberkorraldamist ja haigla juurdeehitus tõusis päevakorda. Kardeti, et abivajajad, teades Pärnu haigla viletsat olukorda, siirduvad mujale abi otsima. Üheaegselt haigete arvu kasvamisega olid tõusnud ka ravinõuded, mistõttu pidas haigla juhtkond väga vajalikuks laiendada ka administratiivseks asjaajamiseks mõeldud ruume. 15. detsembril 1937. aastal esitati Pärnu linnapea asetäitja, linnanõuniku ja linnasekretäri poolt Eesti Vabariigi sotsiaalministrile kiri, milles palutakse Pärnu haigla juurdeehitust toetada 65 000 krooni ulatuses. 1938. aasta augustis otsustas linnavalitsus haigla juurdeehituse rajada linnaarhitekti Olev Siinmaa poolt valmistatud projekti kohaselt, mille ka linna tervishoiunõukogu kõigiti vastuvõetavaks tunnistas. Peale sünnitusosakonna plaaniti juurdeehitusse majutada meesosakonna palat ning osaliselt ka majapidamisruumid. 25

Pärnu haigla 1909-1940 17. juuni 1938. aasta „Päevaleht“ kirjutab: Neljapäeva õhtul peeti Pärnus linnavalitsuse ruumes linna tervishoiunõukogu koosolek, kes vaatas igakülgselt järele linna haigla juurdeehituse kava, mille järele teostuks haigla suurem laiendamine. Kava järele ehitatakse haiglale juurde täiesti iseseisev sünnitusosakond 13 voodiga, vastavalt praegusaja tervishoiu nõuetele. Samuti suureneks tunduvalt ka sisehaiguste osakond. Ümberehitusplaanidega seoses taotles haigla ka oma territooriumiga piirneva Pilli tänava äärse erakrundi omandamist, mis andnuks haiglale juurde ligikaudu 2500 m² maa-ala. Samuti nähti ette veel ühe Pilli tänava äärse erakrundi omandamist, et rajada haigla tarbeks haljasala. Need plaanid jäid siiski vaid paberile. Küll aga valmis jõudsalt juurdeehitus. Projekti seletuskirjast leiame: Hoone on tampbetoonist soklikorraga telliskiviehitus. Hoone välispind on vastavalt vanale hoonele puhtalt viiratud, sisemised seinad ja raudbetoonlaed krohvitud. Sisse on ehitatud soojavee-keskküte ja külma-soojavee varustus. Põrandad kaetud koridorides ja haigetubades linoleumiga kiti peal, mujal keraamiliste plaatidega. Ventilatsioon on mõeldud loomulikul teel, st akende kaudu. Äratõmbelõõrid koondatakse pööninguruumi magistraali, kust rikutud õhk ventilaatorite abil välja juhitakse. Vett võetakse vana hoone pööningul asuva reservuaari kaudu. Juurdeehituse esimesele korrusele nähti ette meeshaigetele neli neljakohalist haigetuba, kolm kahe- ja kolm ühevoodilist tuba, kokku 25 voodit. Mõlemad päikesepoolsed rõdud on väljapääsuga aeda. Õuepoolne teise korruse rõdu on mõeldud riiete ja madratsite tuulutamiseks. Teisele korrusele nähti ette sünnitusosakond 16 voodiga ja kahe eraldumistoaga, kokku 18 voodit. Pärnu linn eraldas ehitamiseks 40 000 krooni, 1939. aasta riigieelarvest saadi lisaks 20 000 krooni. 1939. aasta sügisel laenas linn riigi tagatisel Pikalaenu Pangast 90 000 krooni laenu haigla juurdeehituse lõpuleviimiseks ja sisustuse soetamiseks. 1939. aasta juunis kirjutas „Päevaleht“: Linna haigla juurdeehituse tööd, mis vahepeal seisid, jätkuvad nüüd jälle täie hooga. Vesivarustuse, elektriseade ja signalisatsiooni tööd lõpetatakse juba 31. augustiks. Lõplikult valmib juurdeehitus oktoobris või vähemalt novembris. 26

Pärnu haigla 1909-1940 17. juuli 1940 aasta linnapea asetäitja ja linnasekretäri asetäitja poolt Sotsiaalministeeriumile saadetud kirjast selgub järgmist: Mõne nädala pärast valmiv Pärnu linna haigla uus juurdeehitis lahendab lähenevateks aastateks senise ruumipuuduse. Lahendamata on veel kõrvalruumide, tagavarade ladude, puhastus- ja desinfitseerimisruumide ning haigete meelelahutus ja puhkealade küsimus. Ka haigla ümbruskonna korraldamine kooskõlas ajakohase raviasutise tingimustega on veel lahendamata. Park-aed tegelikult puudub täielikult, sest endine aed on küttepuude laona muudetud tarvitamiskõlbmatuks ja kordaseadmine maksaks sama palju, kui on uue pargi projekteerimise hind. Selgub, et linnavalitsus pidas silmas haigla piiridega otseses naabruses oleva krundi Jõe tänav 29 (5968,8 m²) linnale ostmist. Läbirääkimisi peeti Saksa Usaldusvalitsusega, kes määras hinnaks 15 572 krooni. Ühtekokku arvestati, et pargi rajamine, koos ilupuude istutamise, kõnniteede rajamise ja plankaia püstitamisega läheks maksma veidi üle 20 000 krooni. Samas kirjas juhitakse ka valitsuse tähelepanu vajadusele kaasajastada haigla pesuköök, ehitada sanitaarauto tarbeks garaaž, uus sealaut ning puukuurid. Samuti leitakse olevat vältimatult vajalik sillutada haigla hoov ning ehitada ümber peahoone peasissekäik. Kõikide ümberehituste tarbeks esitati Sotsiaalministrile palve eraldada Pärnu haigla tarbeks 77 252 krooni. Märgiti, et eelpool nimetatud juurdeehitised ja ümberkorraldused ei kannata enam edasilükkamist, kuna neid on juba edasi lükatud viimase piirini. Lõpuks öeldakse veel järgmist: Ei ole mõeldav ajakohane rahva raviasutis, mis peaks endiselt kiratsema senistes ruumides. Senine kiratsemine viib välja piirini, mil side katkeb ravimise tehnilise külje ja väliste tingimuste vahel ning muutub mõttetuks raviasutise igasugune sisemine täiendamine. Segaste aegade ja võimuvahetuse tingimustes jäi tollane palvekiri ministeeriumis kuulda võtmata.

PÄRNU HAIGLA 1940-1991 Uus aeg tõi kaasa ka põhimõttelisi muudatusi tervishoiusüsteemis, märkides Pärnu haigla kuulumist ENSV Tervishoiuministeeriumi asutuste süsteemi. Haigla allus otseselt Pärnu linna TSN Täitevkomitee Tervishoiuosakonnale. 1944. aastal valmis haigla neli aastat tagasi sõja tõttu seiskunud juurdeehitus, kus avati sünnitusosakond ja teraapiaosakond. Seega suurenes haigla voodikohtade arv. 1945 aasta lõpuks oli haiglas 200 voodikohta, täidetud oli ka 11 arsti ametikohta. 1944. aastast 1945. aastani oli Pärnu haigla juhatajaks dr Leonid Volmer. Dr Leonid Volmer. Sündis 17. aprillil 1902. aastal Kuramaal Aizputes, kooliõpetaja perekonnas. Vanemad põgenesid 1915. aastal Moskva kubermangu, kust opteerusid 1920. aastal Eestisse. 1919. aastal lõpetas Podolski Reaalkooli ning astus ka Moskva Ülikooli arstiteaduskonda. Eestis omandas uue keskhariduse Pärnu venekeelsetel erakursustel ning astus 1921. aastal Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonda, mille lõpetas 1927. aastal. 1927.-28. aastal töötas TÜ tervishoiuinstituudi assistendina, 1929.-40. aastail Tartu Erakliinikus kirurgi ja röntgenoloogina. 1932. aastal läbis Tartu Ülikooli juures maaja linnaarstide kursused ning täiendas end korduvalt väDr Leonid Volmer, lismaal. Aastail 1942-1944 töötas Tartu Pärnu haigla peaarst erahaiglates ja välilaatsarettides. Alates aastail 1944-1945 1944. aasta lõpust kuni 1945. aastani Pärnu haigla juhataja. Arreteeriti 1945. aastal ning viibis 1950. aastani vangilaagris. Eestisse naasnuna alustas tööd Tallinna Vabariikliku Haigla röntgeniosakonna juhatajana. Dr Leonid Volmer suri 4. septembril 1960. aastal. Sellest, mil moel nõukogude kord Pärnu tervishoiuvõrgus juurdus ja milliseid probleeme kohandumine tekitas, annab ülevaate 1946. 28

Pärnu haigla 1940-1991 aastast pärinev Pärnu linna tervishoiuosakonna juhataja dr Schmuel Haitovi (sisehaiguste arst, töötas 1984. aastani Pärnu haigla sisehaiguste osakonna juhatajana)aruanne Pärnu Linna Täitevkomiteele: Võrreldes 1946. aasta tegevust 1945. aastaga võib öelda, et nii organisatsioonilisest kui ka sisulisest küljest on Pärnu linna tervishoiuvõrk arenenud paremuse poole, ta on nö välja kasvanud lapsekingadest. Praegu võib kindla veendumusega lausuda, et Pärnu linna tervishoiuvõrgu küpsekssaamist on seni pärssinud ainuüksi kaadrite olukord. Olgugi, et enamik tervishoiuasutuste ruumidest ei vasta nõuetele, so nad on kunagi ehitatud muuks otstarbeks, võib aga nendega esialgu leppida kui ajutiste ruumidega. Tervishoiuasutuste ravimite, instrumentide ja inventariga varustamise alal oli märgata julgustavat tõusu ja elavnemist. Isegi kütteküsimus on 1945. aastaga võrreldes hoopis paremal järjel. Miks siis pole saavutatud küpsust, so normaalseid näitajaid kõikidel aladel, kõrget kvaliteeti, eeskujulikku täpsust? Osalt on selles kahtlemata süüdi viimistletud juhtimisoskuse puudumine. Peamiseks takistavaks põhjuseks aga, ja see käib punase niidina läbi kogu tervishoiuvõrgu tööst ja tegevusest, on kaadrite olukord. Pärnu arstkonna südamiku moodustavad vanad arstid, kes on suurima, ma ei taha öelda parima… osa oma tööst sooritanud kapitalistlikes tingimustes, kus vahekord arsti ja abivajaja ühiskonna või selle maksujõulise osa vahel oli rajatud hoopis erinevatele alusteile. Kodanliku aja igandid inimeste teadvuses ei taandu aga nii pea, ka püsivale kasvatustööle vaatamata, isegi hea tahte olemasolul... Isiklikke kitsamaid huve seatakse etteotsa, teinekord isegi nii, et seda pole kuidagi enam võimalik pidada lubatavaks nõukogude ühiskonnas. Pärnu kasin arstide pere oli 1946. aasta jooksul, eriti tema lõpu poole rikastunud mõne noore, kogemusteta ja kohalikku keelt mitte valdava arstiga. Viimased saabusid niivõrd ootamata, so ette teadmata, et neile elamispinna leidmine põhjustas peaaegu ületamatuid raskusi. Ent tööle rakendati nad niipea, kui nende elutarbelised tingimused seda kuidagi võimaldasid. Ei saa öelda, et Pärnus vanem meditsiiniline kaader oleks ärapaigutatud igal juhul otstarbekalt, so küllalt otstarbekalt: kohakaaslus polikliinik-haigla, haigla-polikliinik on välja kujundatud puudulikult. Neid ja sarnaseid puudusi tuleb raskustele vaatamata siiski aegamööda likvideerida. See osutuks ka ilma suuremate hõõrumisteta võimalikuks, kui mõned asutused ja ka arstid õpiksid nägema asju ja sündmusi veidi laiemas kaares kui ainult oma asutuse kitsa huvidesfääri seisukohast. Mõistagi, et ülalpool loetletud olukorraga paratamatult seotud olevad nähtused ei suuda hajutada tervishoiuvõrku oma õigelt ja sihikindlalt aren29

Pärnu haigla 1940-1991 guteelt. Püsiv ideoloogiline kasvatustöö ei jäänud tulemusteta: aktiivi südamik on tihenenud, mahajääjate kokkupõrked vastuoludega on järjest rohkem ja rohkem näidanud tõsiselt järelemõtlejaile nende õiget suunda. Selleks on nõukogude meditsiinist lugu pidamine ja loobumine nn kitsa spetsialisti panteonist. 1946. aastast alates asus Pärnu Haigla Naha- ja Suguhaiguste Dispanser aadressil Sääse 3 (nn III Statsionaar), raviasutuseks ümber kohandatud 20. sajandi alguse puithoones. Hoone renoveeriti põhjalikult 1972. aastal ning 1986. aastal valmis juurdeehitus. Ehitati katlamaja ja laohoone, juurde tuli ruume ka laboratooriumi ja ravikabinettide tarbeks, kohandades maja 40 haige tarbeks. Praegu asuvad hoone vanemas tiivas dermatoveneroloogilised patsiendid, hoone uues tiivas dermatoveneroloogia ambulatoorium ning psühhiaatriakliiniku patsiendid. 1948. aastal sai Pärnu haigla peaarstiks dr Karl Mõtus, kes oli ametis 1968. aastani. Dr Karl Mõtus. Sündis 7. jaanuaril 1910. aastal Vana-Antsla vallas Võrumaal, algkooli juhataja perekonnas. 1929. aastal lõpetas Valga Poeglaste Gümnaasiumi, aastatel 1929-36 õppis TÜ-s meditsiini, lõpetades cum laude, kuulus korporatsiooni Revelia. Aastatel 1937-40 töötas Leevi, 1940-44 Varstu jaoskonna arstina. Aastail 1944-48 töötas Pärnu linna tervishoiuosakonna inspektorina ja Pärnu polikliinikus jaoskonnaarstina. Aastail 1948-64 oli Pärnu haigla peaarst, töötades ka patoloog-anatoomina. Dr Mõtus suri 26. juulil 1964 . aastal Pärnus.

Dr Karl Mõtus, Pärnu haigla peaarst aastail 1948-1964

1950. aastal võib Pärnu haigla meditsiinilisest aastaaruandest lugeda järgmist: Pärnu linna haigla teenindab statsionaarselt Pärnu linna ja Pärnumaa elanikkonda. Polikliiniline osakond teenindab Pärnu linna elanikke ambulatoorse ja Pärnumaad konsultatiivse abiga. Vahemaa haigla ja polikliiniku vahel on ca 2 kilomeetrit, mis mõjub pidurdavalt arstide tööle. Polikliinikuga on ühendatud samas asuv Naiste Nõuandla, Onkopunkt, Kiirabijaam ja hambaproteeside laboratoorium. 30

Pärnu haigla 1940-1991

Pärnu haigla röntgenkabinetis, 1962. aastal

Pärnu linna haigla asub kolmes hoones, peahoone on kolmekorruseline kiviehitis, milles asuvad kolm osakonda: sise 40, kirurgia 50, sünnitus-günekoloogia osakond 45 voodiga ning lasteosakond 25 voodiga, erikabinetid ja toidublokk. Hoone vastab ehituselt haigla nõudeile. Kahes kõrvalhoones on nakkusosakond 40 voodiga. Kõrvalhooned on vanad puuehitised, ümber ehitatud endistest elumajadest ega vasta nakkusosakonna nõudeile ja neis pole võimalik ette võtta kapitaalremonti. Haigla on pehme inventariga üldiselt hästi varustatud, väljaarvatud lastepalatid ja nakkusosakond. Kõva inventari osas on puudus eriti spetsiaalseist öökappidest. Erikabinettidest on puudulikult varustatud aparaatidega füsioterapeutiline kabinet ja sünnitusosakond (puudub kvartskiirituslamp ja solluks). Haigla laboratoorium vajab täiendamist biokeemiliste reaktsioonide tegemiseks vajalike instrumentide ja reaktiividega. Haigla polikliiniline osakond asub kahekorruselises kiviehitises ja vastab üldiselt ambulatoorse raviasutise nõuetele. Kõva ja pehme inventariga on polikliiniku osakonnad rahuldavalt varustatud. Suureks puuduseks polikliinikule on röntgeni puudumine, mis takistab arstide tööd diagnooside määramisel ning ei võimalda küllaldast elanikkonna profülaktilist teenin31

Pärnu haigla 1940-1991 damist röntgenoloogilise abiga. Pärnu haiglas on koos hambaarstidega finantseeritud ametikohtade arv 35, tegemist on äsja instituudi lõpetanud ja kohalikku keelt mitte valdava noore kaadriga, mille tõttu kannatab osaliselt elanikkonna kvaliteetne teenindamine. Pärnu haigla osakonna juhatajad, välja arvatud nakkusosakonna juhataja juhivad metoodiliselt polikliinilise osakonna kabinettide tööd ja konsulteerivad vastavalt erialale haigeid. Erilist rõhku pannakse kaadrite kvalifikatsiooni tõstmisele: a) arstidele toimuvad igahommikused nõupidamised, kus arutatakse raskemate haigete konsultatsioonide vajadust ja kompaktse ravi läbiviimist; b) igal nädalal toimuvad erakorraliste haigete demonstratsioonid koos dokumentatsiooni läbiarutamise ja ravikorralduste määramisega; c) plaanikindalt toimuvad arstide teaduslikud referaadid. Keskastme meditsiinitöötajate kvalifikatsiooni tõstmiseks on moodustatud õdede ajutine nõukogu, kelle ülesandeks on õdede töö tundmaõppimine ning vastavalt sellele konverentside kava koostamine ja läbi viimine. Peale selle toimub pidevalt keskastme meditsiinitöötajate kvalifikatsiooni tõstmine osakonna vanemõe poolt väljatöötatud ja osakonna juhataja poolt kinnitatud tööplaani alused. Õdede töö kogemustega rikastamiseks toimub õdede vahetus haigla ja polikliiniku vahel.

Õde Leida Lips vereanalüüsi tegemas

Pärnu haigla 1940-1991 Haigla paremaks medikamentidega varustamiseks on ellukutsutud iseseisev kinnine apteek ühes vajaliku instrumentaariumi ja sisseseadega. Diagnooside täpsustamiseks ja biokeemiliste analüüside teostamiseks on haigla laboratoorium üle viidud uutesse vastavatesse laiematesse ruumidesse ja täiendatud laboratooriumi mõningate vajalikkude instrumentidega (sahharimeeter, Kochi aparaat jne). Südamehaiguste paremaks diferentseerimiseks rakendati tööle siseosakonnas elektrokardiograaf ühes vastava kabineti sisustamisega. Uusimatest ravimeetodeist on kirurgia osakonnas rakendatud konserveeritud koe teraapia e Filatovi meetod. Elamispinna koondamisega laiendati lastepalateid haigla III korrusel ja organiseeriti kaks isolaatorit siseinfektsiooni juhtude vältimiseks. 1955. aastal toimunud muudatustest kirjutab oma aruandes Pärnu haigla peaarst dr Karl Mõtus: Ambulatoorsel vastuvõtul olid üle koormatud aruandeperioodil kirurgia, silma ja hambaravi kabinet. Ülekoormuse vältimiseks määrati 1955. aastal silma ja hambaravi kabinetile juurde 1 arstikoht ja pikendati kirurgilise kabineti tööaega. Haigla suur hospitaliseerimisest äraütlemiste protsent oli tingitud peamiselt kohtade puudusest kuna kõik osakonnad peale sünnitusosakonna olid ülekoormatud. Sellest tulenevalt

Uue haigla vaade 1962

Pärnu haigla 1940-1991 suurendati haigla voodikohtade arvu 50 voodi koha võrra – 250 haigevoodi peale. 31. märtsil 1962. aastal avati Pärnu haigla uus ravikorpus Ravi 2 (varem Suur-Kuke 72), rahvasuus „uus haigla“, mis kohandati haiglaks endistest Nõukogude Armee kasarmutest. Avati neuroloogiaosakond (30 voodikohta, juhataja dr Silva Soll (töötas oma ametikohal kuni 1994. aastani)). 1994. aastal alustas tööd osakonna juhatajana dr K. Antsov. Moodustati kaks sisehaiguste osakonda, üks põhiliselt seedetrakti-, teine kopsu- ja südamehaigete tarvis (100 voodikohta, juhatajad dr S. Haitov, dr Henn Tuul), lasteosakond (50 voodikohta, juhataja dr A. Ilves).

Vasakult Dr Henn Tuul, Raivo Toots, ? Kütt, Schmuel Haitov, Silva Soll

Vabanenud kohtade arvel loodi senistes haiglaruumides traumatoloogiaosakond (50 kohta), laiendati sünnitus- ja günekoloogiaosakonda (60 kohta), onkoloogia osakonda (20 kohta), nakkusosakonda (50 kohta), kirurgiaosakonda (40 kohta). Kokku oli nüüd mõlemas korpuses 400 voodikohta. Samuti moodustati mõlema statsionaari ja polikliiniku vastavaid alasid hõlmavad röntgeni, füsioteraapia, ravikehakultuuri, vereülekande-, nina-, kõrva-, kurgu- ja silmahaiguste osakond ning laboratoorium. Ühtlasi rakendati tööle statsionaarse osakonna biokeemiline laboratoorium ja laiendati analüüside diapasooni. Organiseeriti iseseisev vereülekande kabinet ja likvideeriti sellega ülekoormus palatites. 34

P채rnu haigla 1940-1991

N채rviosakona personal 1962. aastal

Sisehaiguste osakond 1962, paremal dr S. Haitov

Pärnu haigla 1940-1991 Pärnu Kommunist, 2.aprill 1962 Pärast seda kui Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. Müürisepp oli lindi läbi lõiganud, alustasid kutsutud külalised ringkäiku uues ravikorpuses. Paistsid silma haiglatubade rõõmus värvikirevus (hallid, rohekashallid ja pruunid põrandad, pruunid, kollased, helerohelised, helesinised ja hallid seinad, valged uksed), maitsekalt kujundatud punanurk. Toad on 3-6 voodiga, lasteosakonnas on siseinfektsiooni vältimiseks isolaatorid ja poolboksid, eraldi mängutuba paranejatele. Igal korrusel asuvad mugavad toad külaliste vastuvõtuks. All on köögiblokk avarate sööklaruumidega tervistujatele, haigete vastuvõtublokk vannitubade ja duširuumidega.

Voodite vahel peaarsti asetäitja L. Haas ja sanitar L. Kase, 1962. aastal

Tänapäeval (so 2004. aastal) asuvad Ravi tänaval II statsionaaris peamiselt siseprofiiliga osakonnad (neuroloogia, sisehaigused, kardioloogia, intensiivravi), samuti lasteosakond. Abiteenistustest on esindatud röntgenkabinet, sonograafia kabinet, funktsionaaldiagnostika kabinet, endoskoopia kabinet, füsiaatria kabinetid, kliiniline labor, eraldi vastuvõtu ruumid täiskasvanutele ja lastele, meditsiinistatistika kabinet, köök ja haigete söögiruumid ning majandusruumid. Abihoonetes paiknevad patoloogia osakonna hoone lahanguruumide ja tsütoloogia-histoloogia laboriga, külmkamber, desinfektsioonikamber ning meditsiiniline arhiiv. 36

Pärnu haigla 1940-1991 1965. aastal töötas Pärnu haigla 410-voodilise statsionaarina, siiski oli pidevalt järjekordi sise-, närvi-, traumatoloogia-, onkoloogia- ja kirurgiaosakonda, ülekoormatud oli ka sünnitusosakond. Probleemi lahendamiseks ehitati 1966./67. aastal välja Sillutise tänava maja juurdeehituse III korrus, kus enne paiknes kirurgia osakonnssa juhataja korter. Sünnitusosakonnas oli nüüd võimalus paigutada eraldi patoloogilised ja traumatiseeritud sünnitajad ning rajada vastsündinutele nõutavad palatid ja ehitada välja sanitaarsõlm. 1966. aastal suurendati ka traumatoloogiliste voodite arvu. 1964. aastal sai Pärnu haigla peaarstiks dr Harry Brudel, kes töötas oma ametikohal 1968. aastani, olles hiljem aastani 1991 haigla lastekirurg. Dr Harry Brudel. Sündis 18. juulil 1930. aastal Pärnus kingsepa perekonnas. Lõpetas 1950. aastal Pärnu I Keskkooli (end Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi). Aastail 1950-1956 õppis Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Tööle suunati esmalt Märjamaa Rajoonihaiglasse peaarsti ametikohale, töötas samas ka kirurgina 1963. aastani. Aastail 1964-69 oli Pärnu haigla peaarst ja lastekirurg, alates 1969. aastast kuni surmani lastekirurg. Suri 27. augustil 1991. aastal. 1960. aastail ehitati Pärnu haiglas ajakohaseks ümber operatsiooniblokk, kirurgia osakonnas avati laste palat ja postoperatiivsete haigete palat, terapeutilised osakonnad profileeriti (kardiopulmonaalseks ja gastroenteroloogiliseks), kasutusele võeti tsütoloogilised uuringud, tõhustati kardioreumatoloogilist teenistust, kasutusele võeti FKG, fistulograafia, haimorograafia, dakrograafia, pariotograafia jne. Samuti asus Pärnu haiglasse tööle endokrinoloog. Polikliinilises osakonnas avati ravikehakultuuri kabinet ja gastroenteroloogiline kabinet. Tõusis silmahaiguste diagnostika ja ravi kvaliteet (vaateväljade määramine, mikroskoobi kasutusele võtmine). Füsioterapeutilist aparatuuri täiendati ultraheli aparaadiga. Puudused ja kitsaskohad osakonna juhatajate aruannetest 1965. aastal: * Tellitud trükitööde õigeaegne varumine puudulik * I statsionaarses osakonnas on vajalik kabeli remont * Vajalik on suurendada trauma-, kirurgia- ja onkoloogia voodite arvu 37

Pärnu haigla 1940-1991 * Välja tuleb ehitada tsentraalne autoklaavi ruum * Lahendama peab I statsionaari liftiküsimuse * Muretseda gaasipliidid: polikliiniku laboratooriumisse, I statsionaarse osakonna laboratooriumi, lasteosakonna ja II statsionaari kööki * Avada kirurgia osakonnas raskete haigete palat Osakonna juhatajate poolt 1965. aastal nõutud aparaadid ja seadmed olid järgnevad: rektoskoop 1, inhalaator 6, laste vererõhu mõõtmise aparaat, sidumistoa laud 2, sidumistoa laelamp 2, negatoskoope 3, binokulaarne mikroskoop 2, Pulfrichi fotomeeter 1, refraktomeeter 1, viskosimeeter 1, külmutuskapp 1, impulssvoolu aparaat ACM-2 või ACM-3 2, ultraheli võimsuse kontrollmõõtja 2, induktotermia 2, portatiivne kvarts 1, galvanisatsiooni aparaat 1

PÄRNU POLIKLIINIKU LOOMINE JA TEGEVUS 20. novembril 1940. aastal loodi Pärnu Polikliinik (Lõuna 2), mis tegutses küll vaid 1941. aasta juunini, mil Pärnu hõivasid Saksa väed. Polikliiniku esimeseks juhatajaks määrati dr Schmuel Haitov ning seal töötas 12 arsti. 1941. aastal asus polikliiniku ülesandeid täitma Pärnu Sotsiaalkindlustuskassa, millele allusid väiksemad arstiabipunktid. Uus periood Pärnu Polikliinikus algas pärast nõukogude okupatsioonivägede saabumist 21. septembril 1944. aastal. Pärnu Tervishoiuosakonna juhataja dr S. Haitov käskkirja kohaselt alustasid tööd polikliiniku esimesed arstid: Theodor Brafman, Konstantin Antropov, Aleksander Lepik, Jaan Kukk, velskrid R. Hindre, O. Murak, J. Tomberg, Ida Tohver ning Alma Jalak. Polikliiniku juhatajana alustas tööd dr Fjodor Janson, ülemõena Anita Jaanson. Polikliinikus avati naiste-, laste, sise-, haavahaiguste kabinetid, lisaks hambaravi osakond. 1947. aasta detsember tõi polikliiniku ellu muutuse, nimelt muu-

Polikliiniku personal 24. aprillil 1945. aastal

Pärnu Polikliiniku loomine ja tegevus

Polikliiniku registratuur 1955. aastal

deti see Pärnu haigla polikliiniliseks osakonnaks. 1948. aasta lõpul sai polikliiniku juhatajaks dr Jakob Flaks (erialalt kõrva-nina-kurguhaiguste arst). Töö organiseerimist raskendas tööjõu suur liikuvus. 1952. aastal asus polikliiniku juhatajana tööle dr Muza Oja. Kaks aastat hiljem asus tema kohale dr Ellen Võlli. Töömaht oli selleks ajaks mitmekordistunud, kasvanud oli ka meedikute pere. Lõuna tänava maja jäi kitsaks ning Pärnu Linna Täitevkomitee korraldusel anti polikliiniku käsutusse praegune hoone SuurSepa 16 ehk endine Pärnu Maavalitsuse hoone. Kolimine sai teoks 1955. aasta augustis. 1959. aasta aprillist sai peaarsti asetäitjaks polikliinilisel Alma Laks, dr Feodor Janson, Ilse Heinsalu 40

P채rnu Polikliiniku loomine ja tegevus

P채rnu polikliiniku hambaarst

Vaade polikliinikule Suur-Sepa t채naval

PĂ¤rnu Polikliiniku loomine ja tegevus

Meesansambel polikliiniku juubelil esinemas Ă&#x153;. Raja, I. Kerge, G. Haitov, T. Aljas. 1969

Kiirabi 1969. aastal

Pärnu Polikliiniku loomine ja tegevus alal dr Valve Tölp, kes töötas oma ametikohal 25 aastat. Aastail 196080 kujunes välja tänapäevane polikliiniku struktuur. Peatähelepanu pöördus eriala vastuvõttudele. 1961 aastal alustati uroloogiliste haiguste ravimist. 1963 aastal avas uksed kardio- reumatoloogiakabinet, mis 1981. aastal jagunes kaheks – reumatoloogia ja kardioloogia kabinetiks. 1964. aastal eraldati kirurgiakabinetist traumatoloogia- ja ortopeediakabinetid. Tööd alustasid ka nakkushaiguste, gastroenteroloogia ning noorukite kabinetid. Silmahaiguste, kurgu- nina- kõrvahaiguste ning neuroloogiakabinettidest on kujunenud välja osakonnad. 1984. aastal oli Pärnu polikliinikul 26 jaoskonda. Dr Jaan Lemendik alustas polikliiniku juhatamist 1983. aastal ning oli ametis 1996. aasta novembrini. Alates 1996. aastast juhib Pärnu haigla polikliinilist teenistust dr Maie Puusaag 1985. aastal alustati polikliinikule juurdeehituse rajamist, mis valmis 1987. aasta sügisel. Nii koosnebki praegune polikliiniku hoone kahest korpusest, millest üks on kohandatud 1930. aastate lõpul ehitatud hoonest, teine aga ehitatud spetsiaalselt polikliinikuks. Hoonetes paiknevad registratuur, arstide ambulatoorse vastuvõtu kabinetid, protseduuride toad; röntgenkabinetid, sonograafia kabinet, endoskoopia kabinet, funktsionaaldiagnostika kabinet, füsiaatria

Polikliiiniku juhatajad – vasakult Muza Oja, Ellen Võlli, Valve Tölp ning Jaan Lemendik polikliinku 40. aastapäeval

Pärnu Polikliiniku loomine ja tegevus

Polikliiniku osakonnajuhatajad - R. Lemendik (neuroloogia), M. Voll (stomatoloogia), M. Puusaag (teraapia III), M. Klompus (kirurgia), K. Issi (füsioteraapia), J. Lemendik (polikliiniku juhataja), V. Kotkas (teraapia I), E. Lõuk (teraapia). Pildilt puuduvad E. Lepik (silmaosakond) ja A. Vainu (LOR)

kabinetid, operatsiooniblokk koos autoklaaviga, stomatoloogia kabinetid koos oma registratuuriga. 1960. aastal liideti Pärnu Linna Haigla Polikliinikuga Pärnu Linna Kiirabijaam, mis seni oli tegutsenud iseseisva asutusena.

Pärnu Lastepolikliinik 1968. aastal moodustati Pärnu haigla struktuurse allüksusena Pärnu Lastepolikliinik. See arenes välja 1940. aastal avatud Emade ja Laste Nõuandlast. 1944. aasta oktoobris moodustati Naiste ja Laste Nõuandla, asukohaks Sääse 3, juhatajaks dr Elsa Jürvetson. 1945. aastal loodi eraldi Laste ja Naiste Nõuandlad. Laste Nõuandla esimeseks juhatajaks sai dr Abraham Levin (lõpetas 1913 TÜ, 1921-1940 Pärnu Haigekassa arst). Alates 1950. aastast on Pärnu Lastenõuandla patsientideks kõik Pärnu linna ja maakonna kuni 15-aastasted lapsed. Aastail 1953-1958 juhatas nõuandlat dr A. Ilves, 1958-1960 dr E. Meermann, 1962-1968 R. Sokolova ning lastepolikliinikut alates 1968. 44

Pärnu Polikliiniku loomine ja tegevus

Lastepolikliiniku peaarst Uno Mirme, 1985

aastast dr Uno Mirme. Esimeseks vanemõeks oli M. Levin, tema järglasteks E. Mathiesen, V. Plakso ja alates 1967. aastast S. Toomlaid. 1957. aastal, pärast mitmekordseid kolimisi jäi Laste Nõuandla pidama Pärnu Polikliiniku õuepoolsesse majja, ent ruumikitsikuse tõttu tuli peagi hakata otsima võimalusi suurema pinna leidmiseks. 1979. aasta sügisel alustati lastepolikliiniku uue hoone ehitamist, mis avati 15. märtsil 1982. aastal. Juba varem, 1972 aasta 1. augustil, oli Pärnu linna haiglaga liidetud 25 voodikohaline Sindi Haigla, mis muudeti lastehaiguste osakonna filiaaliks ja toimis põhiliselt järelraviosakonnana. Lastepolikliinikus oli 1984. aastal 100 töötajat (neist arste 32) ning 16,5 jaoskonda (1946. aastal oli jaoskondi 2 – Kesklinna ja Ülejõe).

Pärnu haigla 1940-1991 1969. aastast kuni 1977. aast ani asus haigla peaarsti kohale dr Enn Värk. Dr Enn Värk. Sündis 13. aprillil 1932. aastal Tartus. Lõpetas 1950. aastal Tartu 1. Keskkooli. Õppis Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas aastail 1950-1956. Määrati 1956. aastal tööle Mooste maa-arstijaoskonna juhatajaks, kus töötas kuni 1959. aastani. Spetsialiseerus Tallinna Vabariiklikus Tuberkuloosi Dispanseris ftisiaatria erialale ja 1960. aastal asus tööle Märjamaa Rajoonihaigla peaarsti asetäitjana. 1963. aastal määrati Rapla rajooni Märjamaa haigla peaarstiks. 1964. aastal viidi üle Pärnu Linna Tuberkuloosi Dispanseri peaarsti kohale. Aastail 1965-69 töötas ka Tervishoiutöötajate Ametiühingu Pärnu Linnakomitee esimehena. 1969. aastal viidi üle Pärnu haigla peaarsti kohale, kus töötas 1977 aastani. Aastail 1977-78 töötas Pärnus kiirabiosakonna arstina ja siis Tallinna Vabariikliku Sadama Haigla laevaarstina. Alates 1992. aastast töötas laevaarstina Eesti Merelaevanduses. 1972. aastal koosnes haigla statsionaar 9 osakonnast kokku 480 voodikohaga. Haiglaabi osutati 18 erialal. Remonditi ja kohandati nõutavatele tingimustele II statsionaari intensiivravipalatid, organiseeriti ja avati vereülekande jaama ruumides haigla meditsiiniline raamatukogu. Moodustati linna ja rajooni ulatuses tsentraliseeritud kiirabiteenistus. 1975. aastaks oli voodikohtade arv tõusnud 500-ni. Kõige suuremaks osakonnaks oli lastehaiguste osakond 85 voodiga, järgnes sünnitus-günekoloogia osakond 80 voodiga, kõige väiksema voodite arvuga oli onkoloogiaosakond – 20 voodit. 1975. aastal remonditi traumatoloogia osakonda, günekoloogiaosakonda, onkoloogia osakonda, lasteosakonda Ravi tänaval ja Sindi filiaalis ning mõlemat sisehaiguste osakonda. Kitsaskohtadena ilmneb 1975. aasta haigla meditsiinilisest aastaaruandest Pärnu linna tervishoiuosakonnale, et kasvanud oli I statsionaari valvekirurgi töömaht ambulatoorse abi osutamisel, 8 haigeni päevas. Tingimata vajalikuks tuleb pidada kolmeks suvekuuks, kui linnaelanikkond ja linnast läbisõitvate turistide arv tunduvalt tõuseb, traumapunkti avamist, et tagada valvekirurgi häireteta töö statsionaari kirurgia- ja traumatoloogia osakondades. 1970. aastate lõpus avati vereülekandejaama majas polikliiniku funktsionaalse diagnostika kabinet, samuti avati I statsionaaris Sillutise tänaval reanimatsiooni-intensiivravi osakond. 1977. aastal alustas peaarstina dr Toomas Räppo, kes oli ametis 1992. aastani. 46

Pärnu haigla 1940-1991 Dr Toomas Räppo. Sündis 29. jaanuaril 1943. aastal Tartus. Lõpetas Tartu VIII Keskkooli 1961. aastal ja astus seejärel Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, pärast sõjaväeteenistust lõpetas 1971. aastal ja siirdus internatuuri patoloogilise anatoomia erialal. 1972. aastal asus tööle Valga Rajooni Keskhaiglasse patoloog-anatoomina, 1973.a. sai Valga Polikliiniku peaarstiks. Alates 1974. aastast Valga Rajooni Keskhaigla peaarsti asetäitja ravi alal. Aastail 1977-1992 peaarst Pärnu haiglas, 1973-1992 pidevalt kohakaaslus patoloogias. Alates 1992. aastast töötab Pärnu haiglas arst-patoloogina.

Toomas Räppo, Pärnu haigla peaarst aastail 1977-1992

1979. ja 1980. aasta jooksul avati reumatoloogia kabinet, tugevdati reumatoloogilist teenistust 0,5 ametkohaga, gastroenteroloogia kabinetis alustati panendoskoopiat. 1980. aastal töötas statsionaar endiselt 500 voodikohaga, ent voo-

Sünnitusosakonna lastetuba, dr Anne Räppo, 1982

Pärnu haigla 1940-1991 dite defitsiit oli väga suur, seetõttu kannatas kõikides osakondades sanitaar-hügieeniline režiim, ning sagedasemaks muutusid haiglasisesed infektsioonilevikud. Statsionaari voodite vähesus tingis Eestis Pärnus kõige lühema haige statsionaaris viibimise – vaid 14,4 päeva. 1980. aastal oli Pärnu linna haiglas töötajaid 878, neist 194 arsti, kellest kaks meditsiiniteaduste kandidaati. Edusammudena 1980. aastal rakendati tööle veloergomeeter koormusEKGde tegemiseks, fonokardiograaf, laboratooriumis ekspressdiagnostika, reumatoidfaktori määramine, I siseosakonnas rakendati Sünnitusosakonna sünnitustuba, fraktsioneeritud kromaatilist tagaplaanil ämmaemand duodenaalsondeerimist, poElve Hunt, 1982 likliiniku gastroenteroloogiakabinetis võeti kasutusele fiibergastroduodenoskoop, kardioloogia osakonnale eraldati fonokardiograaf, defibrillaator ja portatiivseid EKG aparaate. Uusi ravimeetodeid võeti kasutusele paljudes osakondades. Endiselt kimbutas ravimite defitsiit, samuti ebapiisav raviraha arvestades ravimite kallinemist ja tasuta ravimeid saavate patsientide kasvu. Pärnu Sanitaar- ja epidemioloogiajaama peaarsti Raul Vodja ja Linna Täitevkomitee tervishoiukomisjoni esimehe Arnis Balodi ettekandes 1983. aastal märgitakse, et viimase aasta jooksul on Pärnu linna ravi- ja profülaktikaasutuste sanitaarne olukord paranenud. Ei ole olnud haiglasiseseid nakkushaiguste puhanguid. Sanitaarrežiimi täpseks järgimiseks on kõikjal välja töötatud konkreetsed juhendid, töötajad on välja õpetatud. Pärnu linna haigla osakondade vahelises sotsialistlikus võistluses on 48

Pärnu haigla 1940-1991 sanitaar-epidemioloogilise režiimi täitmine asetatud esiplaanile. Mõningal määral on paranenud linna ravi ja profülaktika asutuste materiaaltehniline olukord. Samas esineb ka puudusi, mis on tingitud asutuste töökorraldusest ja materiaaltehnilisest baasist. Haigla ja polikliinik on poolikult varustatud kuumaõhu sterilisaatoritega, olemasolevaid ei saa tihti kasutada termomeetrite puudumise tõttu. Voodivarustuse kamberdesinfektsiooni on viimase aasta jooksul rakendatud vaid 40% ulatuses, haigla uus desinfektsioonikamber on ekspluatsiooni andmata, puudub ka tsentraliseeritud transport voodivarustuse viimiseks desinfektsioonikambrisse. Sageli ei suuda I statsionaari katlamaja varustada osakondi ja toiduplokki sooja veega, ruumid on külmad. II statsionaaris on aga soojussüsteemide reguleerimatuse tõttu osa ruume ülemäära soojad.

Lea Pank – Pärnu haigla arst, ettekanne EKP Pärnu linnaorganisatsiooni XXIII konverentsil (Pärnu Kommunist, 1983, 13. detsember) On tekkinud tungiv vajadus uue haigla järele. Voodikohtade arv Pärnus on kolmandiku võrra väiksem vabariigi keskmisest. Haiglat kimbutab õdede puudus. Kaadrinappus on seotud korteripuudusega – neid eraldatakse meditsiinitöötajatele liialt vähe. Uut haiglat jõuavad ehitada paljud vabariigi linnad, üleliidulise populaarsusega kuurortlinn Pärnu ei tule ikka toime. Valmiv Kilingi-Nõmme haigla ei vähenda linna ja rajooni keskhaigla funktsioonides oleva Pärnu haigla ruumikitsikust. REV teeb haiglale vähe remonti, seepärast on raske täita sanitaarnõudeid ja eeskirju. Sel aastal pidi polikliinikus tehtama remonti 7000 rubla eest, pole tehtud aga kopikagi eest. Osa kabinette on avariiohu tõttu suletud. Ootame REV-ilt tingimusteta ja õiges mahus tööde tegemist, muidu kasvab poolikute ja tegemata tööde hulk aastast aastasse. Alates 16. maist 1984. aastast töötas kiirabiosakond Kanali t 9 ruumides. 1985. aastal alustati täiskasvanute polikliiniku juurdeehituse töödega ning juurdeehitus avati 1987. aastal. 1988. aastal loodi samas röntgensonograafia osakond ning laiendati stomatoloogia osakonda. Samuti komplekteeriti funktsionaalse diagnostika kabinet. Pärnu linnavalitsuse otsusega 13. juulist 1990. aastast nimetati Pärnu haigla ümber Pärnu Keskhaiglaks. 1. septembril samal aastal eraldati keskhaiglast Sindi haigla koos ambulatooriumiga, mille tõttu 49

Pärnu haigla 1940-1991 voodifond vähenes 25 koha võrra 485ni. 1. jaanuari 1991. aasta seisuga töötas haiglas põhikohaga 996 töötajat, neist 220 arsti, 3 proviisorit, 2 hambaarsti ning 423 keskastme meditsiinitöötajat. Endiselt töötas suurem osa osakondi ülemajutatult, puudusid või ei vastanud nõuetele (keskhaigla peaarsti asetäitja sõnul) abi- ja puhkeruumid. 1992. aastal moodustati füsioteraapia ja ravikehakultuuri osakondade baasil füsiaatria osakond. Lisaks viimasele kuulusid sel aastal Pärnu haigla koosseisu sise-, kardioloogia-, nakkus-, kirurgia (ja lastekirurgia)-, traumatoUue polikliiniku kirurgia loogia-, uroloogia-, sünnitus-, günekokabinetis, dr R. Suurorg, 1982 loogia-, neuroloogia-, laste-, LOR-i osakonnad. I statsionaari vastuvõtuosakonna ambulants nimetati ümber traumapunktiks ja jäeti vastuvõtuosakonna koosseisu ambulantsi funktsioonidega.

UUE HAIGLA OOTUSES PÄRNU HAIGLA 1992-2005 1992. aastal munitsipaliseeriti Eesti Vabariigis tervishoiuasutused, mille käigus andis riik kohalikele omavalitsustele üle raviasutuste hooned. Protsessi käigus iseseisvusid erineva suunitlusega asutused ning mõiste “haigla” alla koondusid ainult statsionaarid ja laborid. Selline jagunemine ei võimaldanud siiski kõige otstarbekamalt täita raviasutuste eesmärki – teenindada abivajajaid.

Intensiivravipalat, 1992

Pärnu haiglas vahetus 1992. aastal peaarst, dr Maaja Volli töötas oma ametikohal 1994. aastani. Dr Maaja Voll. Sündis 15. mail 1941. aastal. 1959. aastal lõpetas Pärnu I Keskkooli, mille järgselt asus tööle Pärnu Haigla stomatoloogia osakonda sanitarina. Aastail 1961-1967 õppis Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas stomatoloogia eriala. 1967. aastast töötas Pärnu Haigla stomatoloogia osakonnas arst-stomatoloogina/kirurg-stomatoloogina. 1981. aastal sai stomatoloogia osakonna juhatajaks. Aastail 1992-1994 oli Pärnu Keskhaigla peaarst. Alates 1994. aasta novembrist AS Pärnu Hambapolikliinik juhataja. 51

Uue haigla ootuses - Pärnu haigla 1992-2005 Aastatel 1994-1998 viidi Pärnus läbi tervishoiureform, mille eesmärgiks oli korrastada killustunud raviasutuste süsteem. Reformi käigus liideti iseseisvad munitsipaalsed raviasutused nagu Pärnu Polikliinik, Pärnu Lastepolikliinik, Pärnu Haigla, Pärnu Kopsuhaiguste Kabinet ja Pärnu Nahahaiguste Haigla. Eriarstid lahutati Pärnu Polikliinikust ja liideti need munitsipaalse Pärnu Haiglaga ning allesjäänud jaoskonnad koos üldpediaatriliste jaoskondade arstidega moodustasid AS Pärnu Perearstikeskuse. Esialgu säilitasid iseseisva staatuse Pärnu Kiirabi ja Pärnu Veretalitus.

Urmas Sule, SA Pärnu Haigla juhatuse esimees, 2003

Tervishoiureform viidi lõpule Sihtasutus Pärnu Haigla asutamisega, seniste munitsipaalasutuste Pärnu Haigla ja Pärnu Kiirabi baasil 2000. aastal. 1998. aastal oli Pärnu haiglas voodikohti 470. Paranes meditsiinitehnika ja meditsiinilise personali oskuste baas, võimaldades ette võtta järjest keerulisemaid operatsioone. Lasteosakonda muretseti pulssoksümeeter ja aspiraator, naha-suguhaiguste osakonnas võeti kasutusele SUP-labor (valgusravi UVA+UVB lainepikkustega). Koostöö koolide, lasteaedade ja tugikodudega tihenes. Osakondade töös 52

Uue haigla ootuses - Pärnu haigla 1992-2005 hakkasid järjest suuremat rolli mängima arvutid ning internet. Varasemast enam levis erialast kirjandust. Kõige enam probleeme tekitas ent ikkagi ruumikitsikus, siiski ei jäetud lootust kolida ümber uude haiglahoonesse Ristiku tänaval. 2000. aastal töötas Pärnu haiglas kokku 732 inimest, neist arste 128, keskastme meditsiinipersonali 294 ning abipersonali 175. Pärnu Kiirabis töötas 39 põhikohaga töötajat ning 4 kohakaaslast. Samal aastal oli haiglas 470 litsentseeritud profiilset voodit, millel raviti 14 615 haiget, keskmine ravikestvus koos pikaravi ja psühhiaatriaga oli 7,24 päeva, voodihõive 61,08%, voodikoormus 223,54 päeva, letaalsus 1.98%. Ambulatoorseid visiite tehti 2000. aastal 164 481, hambaarsti visiite 14 947. Nimetatud näitajate kohaselt oli Pärnu haigla Eestis võimsuselt neljas haigla. Koos kõigi abiteenistustega haldas Pärnu haigla kokku üle 10 hoone, mis kõik ei ole algupäraselt ehitatud ravihooneteks (va polikliiniku uus korpus ning vana haigla Sillutise tänaval), on suures osas amortiseerunud ning ei vasta tänapäeva raviasutuste nõuetele. Valitses terav ruumipuudus, puudus pind kaasaegsete ravi-diagnostiliste vahendite täiendavaks kasutuselevõtuks, peaaegu täielikult puudusid olmeruumid personalile ja haigetele. Haigla asumine erinevates korpustes tingis massilise haigete, personali jne transpordi vajaduse osakondade vahel, samuti kallihinnaliste kõrgtehnoloogiliste osakondade dubleerimise. Kõik see tegi haigla meditsiinilis-majandusliku juhtimise ja haldamise ülimalt komplitseerituks. Pärnu Haigla asub 2004. aastal järgmistes korpustes: I statsionaar (Sillutise 6), II statsionaar (Ravi 2), III statsionaar (Sääse 3), Polikliinik (Suur-Sepa 16), Kopsuhaiguste kabinet (Roosi 3), Kiirabi (Kanali 10). Pärnu Haiglat juhib sihtasutus, mille liikmeteks on Urmas Sule (aastast 1994 Pärnu haigla peaarst), juhatuse esimees – vastutusalaks sihtasustuse üldjuhtimine, Karl Kukk, juhatuse liige – vastutusalaks sihtasutuse finantsjuhtimine ning Veiko Vahula, juhatuse liige – vastutusalaks meditsiiniline teenindamine. Pärnu Haigla majandustegevus on jaotatud funktsionaalselt kolme üksusesse: kliinikud – kliinilise põhitegevuse üksused; meditsiinilised teenistused – kliinikuid teenindavad üksused; tugiteenistused – administratiiv- majanduslikud üksused. Kliinikud – sisehaiguste kliinik (dr Veiko Vahula), kirurgia kliinik (dr Guido Ratnik), naiste- ja lastekliinik (dr Kadri-Liina Vahula), psühhiaatriakliinik (dr Ants Puusaag), 53

Uue haigla ootuses - Pärnu haigla 1992-2005 Pärnu Töötervishoiu Keskus (dr Svea Reim) Meditsiinilised teenistused – anestesioloogia, operatiiv- ja intensiivraviteenistus, juhataja Raido Paasma, erakorralise meditsiiniabi teenistus, juhataja kohustes Marit Õun, diagnostikateenistus, juhataja Kaido Beljaev , polikliiniline teenistus, juhataja Maie Puusaag, õendusteenistus, ülemõde Margit Seppik, apteek, juhataja Marika Saar.

UUE HAIGLAHOONE EHITUSLUGU Uue haigla ehitamise möödapääsmatus oli selge juba nõukogude ajal. Hoone planeerimine algas 1985. aastal, ehitusega alustati 1988. aastal, mis aga olude sunnil 1990. aastal katkes. Koostöös Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Maailmapangaga koostati 1994. aastal Pärnu haigla uus arenguplaan. 1995. aastal viidi läbi ehituse ekspertiis, hindamaks hoone konstruktsioonide püsivust. Koostöös Taani Kuningriigi ja Holsterbro haiglaga koostati 1996. aastal hoone uus funktsionaalplaneering ning Eesti riigieelarvest eraldati 10 miljonit Pärnu haigla ehituseks. Ehitamisega taasalustati 1997. aastal, see peatus 1999. aastal väitega, et Pärnu haigla on oma tegemistega Eesti Vabariigist pisut ees ja vaja oleks ära oodata riiklik arengukava. Valitsuse otsusega 30. maist 2000. a. kiideti heaks haiglavõrgu arengukaval baseeruv “Eesti tervishoiuprojekt 2015”, mille kohaselt Pär-

Uue haiglahoone ehitus, 2004

Uue haiglahoone ehituslugu nu haigla jääb Lääne-Eesti olulisimaks raviasutuseks, mille teeninduspiirkonnas elab üle 100 000 inimese. 2001. aasta mais allkirjastasid Eesti Vabariigi peaminister, sotsiaal- ja rahandusminister protokolli, millega nad kinnitasid Pärnu haiglahoone ehituse jätkamist 2002. aasta alguses. Samal aastal otsustas Pärnu linnavolikogu osaleda projektis 50 miljoni krooniga. 2002. aasta suvel otsustas valitsus haiglaehituse lõpetamiseks kaasata projekti AS Riigi Kinnisvara. 2003. aastal otsustas Vabariigi Valitsus, et hoone ehitab Uue haiglahoone ehitus, 2004 valmis Riigi Kinnisvara AS, kes annab selle pikaajalisele üürile Sihtasutusele Pärnu Haigla. 2003. aasta septembris sõlmiti Riigi Kinnisvara ASi ja SA Pärnu Haigla vahel hoonestusõiguse leping ja üürileping 36-ks aastaks. Haiglahoone ehitus taaskäivitus 2003. aasta oktoobris ning 15. novembril kirjutasid ehitusfirma FKSM, Riigi Kinnisvara AS ja SA Pärnu Haigla esindajad pidulikult alla hoone üleandmise-vastuvõtmise aktile. Patsientide kolimist plaanitakse alustada 17. jaanuaril 2005. aastal.

Pärnu haigla uus hoone Pärnus, Ristiku 1: • üldpind 27 058 m² • ehitamise aeg: 1988–1990; 15. oktoober 2003 – 15. november 2004 • ehituse maksumus 263 miljonit krooni (meditsiiniseadmeteta) • projekteerija Eesti Projekt , arhitekt Hansi Aru 56

Uue haiglahoone ehituslugu • sisekujundus AB Emil Urbel OÜ, Taso Mähar • ehitab AS FKSM (24 alltöövõtjat, 250 töölist) • 317 voodikohta (neist 17 päevaravikohta, 10 intensiivravikohta) • 0-korrus – kohtumeditsiin, patoloogia, lahanguruumid, koolnute säilitamine, arhiiv, tehnoruumid, köök, puhastusteenused, desinfektsioon, koristus- ja jäätmekäitlus • I korrus – vastuvõtt, traumapunkt, päevaravi, sünnitusabi ja günekoloogia, taastusravi, laboratoorium, apteek, kohvik, söökla • II korrus – ambulatoorne eriarsti vastuvõtt, radioloogia, diagnostika, haldus • III korrus – operatsiooniplokk, intensiivravi, kirurgiliste erialade palatid • IV korrus – sünnitusplokk, sünnitusabi osakond, kirurgiliste alade palatid, pediaatriaosakond • V korrus – kirurgiliste erialade osakond, taastus-ja liikumisravi • VI korrus – sisehaiguste osakond • VII korrus – nakkushaiguste osakond, sisehaiguste palatisektsioon • VIII korrus – tehnilised seadmed

2004. aastal valminud uus haigal Ristiku tänaval ja haigla juhatuse esimees Urmas Sule

MÄLESTUSED PÄRNU HAIGLAST Ilme Tamme Pärnu haigla meditsiiniõde aastail 1951-2001 Olen sündinud 1932. aastal Pärnu-Jaagupis, Sõõriku külas, talupidaja perekonnas. Koolis käisin Parasmäe algkoolis ja siis Pärnu-Jaagupi keskkoolis. Peale selle lõpetamist, 17-aastasena, läksin sanitarina tööle tiisikusehaiglasse, kus olin 7 kuud. Siis leiti, et mu kopsud on liiga nõrgad töötamaks tuberkuloosihaigete juures. Seejärel otsustasin minna Pärnu-Jaagupisse kohvikusse tööle ettekandja-puhvetipidajana. Üks nädal ettekandja, teine nädal puhvetipidaja. Aga see elukutse üldse ei sobinud mulle üldse, ainult joodikud ja suits meie ümber. Seal olingi ma ainult ühe aasta, otsustades seejärel minna tööle Pärnu linna haiglasse. 1951. aasta 1. juulil asusingi tööle haiglasse sanitarina, kelleks olin kaks aastat. Edasi hakkasin ma tööle õde-perenaisena ning alustasin samal ajal õppimist õdede koolis, mis Pärnus esmakordselt avati. Kooli direktoriks oli dr Ilves ja kõik Pärnu arstid käisid seal loenguid pidamas. Kool andis keskmed hariduse. Minu tööülesandeid võiks kokku võtta märkusega, et tegemist oli kontrolliga sanitaride üle. Tuli vaadata, et haigetel oleks puhas pesu, kontrollida, et toidud oleks soojad ja portsud õige suurusega, et kõikjal valitseks puhtus ning et ei toimuks vargusi. See kestis aastani 1955, mil mind määrati meditsiiniõe kohale. Selleks ajaks mul veel õe kutset käes ei olnud, aga õdede puudus oli tollal nii suur. Õhtul olin koolis ja päeval tööl. Ja kuna õdesid nappis, siis pidin ma päeval kõik väiksemad protseduurid ja süstid õdede eest ära tegema juhuks, kui öösel midagi peaks juhtuma, siis oskaksin ma õigesti käituda. Sellega sain ka väga hea praktika. Võisin alati kindel olla, et sain veeni kätte. Vene ajal olid vene arstid, eesti arste oli alguses väga vähe. Vene arstid eesti keelt ei osanud praktiliselt üldse, vaid vähesed õppisid eesti keele ära. Paljud haigla töötajad ja ka patsiendid ei osanud veel hästi vene keelt ja oli raske kogu aeg tõlkida ühest keelest teise. Siis kui eesti arste hakkas ka tulema, nõukogude aja keskpaigas, läks elu poole kergemaks. Vene aja algul olid meil arstidena ka vene ohvitseride prouad, kellel võis olla küll meditsiiniline haridus, ent kust ta selle oli saanud, seda ei oska öelda. Tollal töötasid nad rohkem küll 58

Mälestused Pärnu haiglast sanatooriumides. Angiin, pneumoonia või gastriit olid nende kolm põhilist diagnoosi. Nad ka vahetusid tihti – mees saadeti ära ja arstabikaasa läks temaga kaasa. 1951. aastal haiglasse tööle minnes oli olukord hästi raske ja hästi masendav. Haigetel ei olnud riideid, nad olid täisid täis ja riideid tuli desinfitseerida. Pidevalt kadus voodipesu, puudujäägid olid igapäevane probleem. Haigusi, mida me teadsime oli hästi vähe. Näiteks südame infarktihaigeid oli Pärnu linna peal 4 või 5. Suhkruhaigust peaaegu ei tuntud, ka vahest 10 inimest Pärnu linna peale kokku. Peamisteks haigusteks olid kopsupõletik ja maohäired. Ravimeid oli kapis 20-30. Haiged said nii kaua haiglas olla, kuni tõeliselt terveks said, koduravi ei kasutatud. Sünnitajadki olid tavaliselt 10 päeva haiglas. Palgad olid väikesed – 310 rubla oli õe kuupalk ja ega arstidki rohkem ei saanud. Teistel töökohtadel väljaspool haiglat oli palk umbes sama, seepärast tuli vabadel päevadel ka mujal tööl käia. Olud läksid kusagil nõukogude aja keskpaigas, vahest 1970. aastatel paremaks, siis hakkas materjale juurde tulema, ravimeid saime rohkem. Kummalise mälestusena algusaastatest meenub, et õde pidi kandma pikka pearätti, mis ulatus vöökohani. Kusagile protseduuri tegema või mujale haiglas ei tohtinud minna ilma rätita, juuksed ei tohtinud välja paista. Peeti ranget nõuet selle üle. Kui rätid ära kaotati, siis tulid mütsid asemele. Ilma peakatteta võis olla vaid riidehoius ja personali puhketoas. 38-aastasena jäin leseks ja kasvatasin üksinda kahte last. Tütar oli mul siis seitsme ja poeg viie aastane. Kui haiglas olid vabad päevad käisin kalatsehhis kala lõikamas, ent see rikkus käed ära. Siis hakkasin Sädes kuduma, sealt anti mulle masin koju ja kudusin ja viisin sinna. Pärast leidsin, et Ukus oli parem, seal lubati töötada ka kohakaasluse alusel. Lisaks töötasime haiglas niikuinii kõik pooleteise kohaga, muidu poleks välja tulnud. Nüüdseks on haigla palk selline, et võib ära elada. Töötasin 50 aastat haiglas. Ja see sai täis 2001. aasta 22. märtsil. Samal kevadel, 8. aprillil sain 70 aastat vanaks ja otsustasin, et enne sünnipäeva tulen töölt ära. Koos ühe teise õega otsustasime, kes oli sama kaua töötanud. Aga õdede puudus oli nii suur, et tema läks tööle tagasi ja töötabki praegu, ja on 70 aastat vana. Mina tahtsin puhata, nii palju aastaid on tööd tehtud. Selle aja jooksul on läbi käinud umbes 10 vahetust õdesid. Ühed tulid, teised läksid. Ja nii sai neid õpetatud. Mõned läksid mujale, kus kergem tundus. Õe töö on päris raske – üle59

Mälestused Pärnu haiglast kanded, tilgutid, ravimid –neid on ju kapis tuhandeid. Ja vanemaks jäädes on järjest raskem vaadata, et kogused oleksid täpselt õiged. Eriti südamerohud. Vale otsus võib maksta patsiendi elu. Vastutus sellel tööl on väga suur. Veenisüstidel vaadata, et süstlasse õhumulle ei jääks või veregrupi määramine. Selle tööpinge tasakaalustamiseks on jälle meie kollektiiv väga lähedane. Siiamaani hoiame kokku, kuigi mina olen juba pensionil. Ma olen noorematele vist nagu ema eest, sest ma olen lihtsalt nii kaua haiglas töötanud. Mind külastatakse tihti nii Tallinnast kui Tartust, kutsutakse pidudele ja igale poole. Ka haiged, kes tulevad linna peal vastu, teretavad. Patsientidega tekib emotsionaalne side. Nad räägivad kõik oma mured ja pereasjad ära. Varem vereülekannet tehes istusime haige kõrval kaks tundi ja selle jooksul nad pärivad oma haiguse kohta ja räägivad ise. Kõike ei oskagi seletada või vastata ja on palju informatsiooni, mida õde ei tohigi välja rääkida, mida räägib ainult arst. Kui ma koju pensionile jäin, aitasin siin kahte inimest ja siis lõpuks tegi sotsiaalosakond mulle ettepaneku neid hooldama hakata. Ja nii läkski, et nüüd ma ametlikult hooldan neid kahte. Tunnen niiviisi, et olen meditsiinis edasi.

Mälestused Pärnu haiglast Maaja Grauberg ja Reet Kaarlimäe Pärnu haigla meditsiiniõed Maaja Grauberg – Sündinud olen 1938. aastal Pärnu haigla vanas majas esimesel korrusel, kus siis olid juba perepalatid olemas. Haiglaga olen olnud väga palju seotud. Oma esimese aasta olin haiglas, sest mul olid rasked sarlakid ja siis, viieaastasena ussjätke operatsioon. Samuti puutusin haiglaga tihedamalt kokku 1942. ja 1944. aastal, kui mu ema haiglas oli. Mäletan, et ema meenutas sageli kuidas esimeses vabariigis haiglaõdesid väga kõrgelt hinnati – nad olid alati hästi distsiplineeritud, gümnaasiumiharidusega, mis tollal siiski väga tavaline ei olnud. Pidi olema täpne ja korrektne, kui juhtus vigu, võis kergesti vallandatud saada. Meiegi oleme oma koolituse saanud eestiaegsete inimeste käest ja eks see ole tunda ka. Koolis käisin ma Pärnus, lõpetades kuldmedaliga. Edasi õppisin Viljandis õdede koolis. Ma ise Pärnus õepraktikal ei olnud, ent mu kursusekaaslased olid ja nemad ütlesid, et kõige parem osakond on sisehaiguste osakond. Seal oli neid kõige paremini koheldud – keegi ei riielnud ja kõike seletati rahulikult. Nõudlikkus oli väga kõrge, samuti oli osakonnas kõrge töömoraal. 1962. aastal Pärnusse tööle tulles asusingi soovituste järgi just siseosakonda. Reet Kaarlimäe - Sündinud olen Pärnus, 1934. aastal. Oleme nn munakivilapsed ehk asfaldi-eelne sugupõlv. 1938. aastal sattus ema haiglasse ja ma käisin teda üksinda vaatamas – lükata lahti suured uksed, laiad trepid viimas teisele korrusele. Haiglast mäletan, et noored meditsiiniõed olid nii lahked ja et haiglas mängis haavatute orkester. Hiljem sain teada, et üks mängijatest oli surnud ja tema auks mängitigi. Haigla oli täis haavatuid, sõdureid. Minu viimane kutsekoolipraktika oli samuti vanas haiglas. Mäletan toonast aukartust ja austust haigla vastu. See tunne on mingil moel siiani alles. Tööle tulles oli kohustusteks patsientidega pidevalt tegeleda, nende olukorda jälgida, ravimeid jagada. Ja igasugused protseduurid – sinepiplaastrid, süstid jne. Ravikoormus oli ka küllaltki suur, samuti vastutus. 1962. aastal viidi läbi tervishoiureform, mis muutis õdede süsteemi kahe-etapiliseks ja jagas õed erinevate kohustustega palatija protseduuriõdedeks. Selle tõttu muutus õdede töökoormus esialgu veidi väiksemaks, ent aastate möödudes tuli nii aparaate kui ka patsiente juurde ja protseduuriõdede töö muutus üha pingelisemaks. Osakonda oli määratud vaid üks protseduuriõde ja juurde neid ei 61

Mälestused Pärnu haiglast pandud. Tänaseks tundub koormus olevat veelgi suurenenud. Toimunud muutused on siiski kardinaalsed. Esiteks saab õde nüüd teha oma tööd. Tulid ühekordselt kasutatavad vahendid – süstlad, kindad. Omal ajal võttis see süstalde töötlemine nii palju aega, mida praegu saab kasutada hoopis tulusamalt. Ja järjest rohkem täienevad aparatuurid. Aga selleni, et aparaadid inimese töö üle võtaksid, selleni läheb veel aega.

Õde Reet Kaarlimäe, 1962

Täpsust tuleb juurde, fikseerima peab väga täpselt oma tegevust. Praegu on meil oma osakonnas õdede kaheetapilisus ära kaotatud ja kõik õed tegelevad kõigega. Iga õde teeb oma palatis kogu töö ja selliselt me suudame teha, aga tööpäev on ikka väga tihe. Iga aparaatki nõuab oskustega inimest ja personali. Õe töö on pidev ümberõppimine, toimuvad täiendõpped, koolitused, isegi nädala ulatuses võib midagi muutuda. Need noored, kes meile praegu koolist tulevad on väga tublid ja hea haridusega, nad on hästi ja haigekeskselt ette valmistatud. Need, kes haiglasse on jäänud, on väga töökad inimesed. Võib tähele panna, et kui meile tuleb koolist üks noor, siis ta jääks küll paika, aga ta ei lepi palgaga ja läheb selle pärast ära. Aga kui tuleb keegi vanem inimene, näiteks polikliinikust, siis tema enam selle töö62

Mälestused Pärnu haiglast koormusega hakkama ei saa ja läheb seetõttu ära. Aga paar inimest, kes meilt omal ajal lahkusid, on ka tagasi tulnud. Periooditi on haiglas väga keeruline olnud personali puuduse tõttu. Oli periood, vahest 1960. aastate lõpust alates, kus sanitare haiglasse juurde ei tulnud. Meditsiiniteenistujate palgad on läbi aegade väga madalad olnud, olenemata riigikorrast. Vahetevahel on ootamatult selliseid kummalisi missioonitundega inimesi ka olnud – nii olid haiglas põetajate või sanitaridena kalavabriku töötajad, kuni nad vananesid ja peale noori enam ei tulnud. Siis algaski haiglas periood, kus õed pidid jõudma kõike – jagasid toitu ja pesid põrandaid ja aknaid jne. Tegemata ei jäänud aga midagi. Lisaks haiglatööle sai sügiseti nõukogude ajal kolhoosis kartuleid võetud, alati kindlas kolhoosis, millega haiglal oli leping sõlmitud. Pärast kartulivõttu sorteeriti mugulad ja vahel juhtus, et endalegi sai väikese kartulikoti koju kaasa. Niisamuti kuulus meie kohustuste hulka haigla ümbruse puhastamine ja lehtede riisumine. 1960. aastate algul tööle tulles enam haigla aias midagi ei kasvatatud, ent möödunud aegadest oli veel näha rabarberipuhmaid ja õunapuid. Kõik pidi alati korras ja puhas olema. Nõukogude ajaga käisid kaasas igasugused komisjonid, vaevalt jõudis üks uksest välja, kui teine astus sisse. Eriti suur personalipuudus tabas meid Nõukogude aja lõpus. 1989. aastal, kui merekooli poisid end ise pakkuma tulid, võetigi kaks põetajateks. Nad töötasid niiviisi haiglas 3-4 kuud ja teenisid taskuraha, kuni ühega tekkis probleeme, sest ta tegi haigla arvel kaugekõnesid koju Odessasse. Hiljem on meil olnud ka paar eesti poissi, kes ei tahtnud sõjaväkke minna ja tulid selle asemel haiglasse tööle. Juurde hakkas tulema sanitare alles Eesti Vabariigi ajal, kui oli töökriis ja tööd ei olnud saada, siis olid kõik kohad täidetud, kuni tänini. Aastatega on märgata muutusi nii patsientides ja nende ravimismeetodeis. Meie osakonna tavalisemad haigused on sapipõiepõletikud ja maohaavandid. Varem nägi ravi ette 3-4 nädalat haiglas viibimist. Nüüd on kasutusel pigem intensiivravi, mis peaks 10 päeva sisse ära mahtuma, tavaliselt aga kestab veelgi lühemat aega. Patsiendile tehakse uuringud, mispeale läheb ta edasi perearsti ravile. Vaevalt on ta oma platsi sisse võtnud, kui teatatakse, et uuringud on tehtud, diagnoos pandud ja ta võib lahkuda. Tema on aga oodanud, et kohale tulles saab ta siin veidi aega ka olla. Nii muutubki haige närviliseks ja mõjutab oma olekuga ka ümbritsevat. Selles suhtes oli varem rahuli63

Mälestused Pärnu haiglast kum ja haiged olid keskmiselt 4 nädalat hospitaliseeritud. Valdavalt on patsiendid nüüd vanurid, kes on raskelt haiged. Ja noored, kes tulevad tihti hilinenult. Paljuski on selline olukord muidugi näiline, sest varem suunati vanemad haiged ka maale haiglatesse, samuti ei võetud vanureid tihti haiglatesse vastu kui põetushaigeid. Patsientidega oleme praegu otseses kontaktis ja suhe on väga avatud ja tihe. Ise mäletame samuti palju patsiente, kes meil on pikemaajaliselt ravil olnud. Õe töö on väga emotsionaalne. Neil, kes haiglasse tööle tulevad ja siia jäävad, peab olema eriarmastus. Meil on eriarmastus.

Mälestused Pärnu haiglast Dr Hans Timmusk Pärnu haigla kirurg ja onkoloog alates 1977. aastast Sündinud olen 1929. aastal Põltsamaa ligidal, 1947. aastal lõpetasin Tartus Treffneri kooli. Siis määrati mind Kohtla-Järvele. Seal töötasin ma alguses kehakultuuriarstina, aga põhiliselt kirurgina, samuti onkoloogias ja vereülekandes. Olin vereülekande osakonna juhataja ja onkoloogia osakonna juhataja. 1976. aastal käisin ma Kiievis täiendõppustel, kus tutvusin dr Ants Vaariga, kes mind Pärnu haiglasse kutsus. 1970. aastal Pärnusse tulles suuri üllatusi ma ei kogenud. Muidugi oli Kohtla-Järve sellal kaevurite linn, millest tulenevalt olid ka kõik sealsed haiged veidi teistmoodi – rohkem oli traumasid, elanikkond oli noorem, palju oli sisserännanuid Venemaalt. Ka meditsiin oli seal noorem. Pärnus olid pikemad traditsioonid, mida võib haiglas töötades tunda. Pärnus olid vanemad kolleegid ees, Kohtla-Järvel oli aga personal noorem ja erinevaist paigust kokku toodud, kohalikke vanemaid kolleege seal ei olnud. Samuti oli suurem voolavus tohtrite osas. Kohtla-Järvele toodi sisse palju tohtreid ka Venemaalt ning osalt suunati neid sinna ka parteiliinis, eriti 1952. aastal, kui linnale ehitati uus suur haigla ning kaadrite arv kunstlikult ülepaisutati. 1977. aastal oli Pärnus koht vaba vana haigla 20 voodikohaga onkoloogiaosakonnas. Sellel ajal töötasid haiglas onkoloogidena dr Ivan Zahharov ja dr Ants Vaar. Kui dr Vaar läks ära Tallinnasse Eesti Onkoloogiakeskusesse siis jäin mina osakonnajuhatajaks ja osakonda tuli arstina tööle dr Konstantin Voog, sõjaväekirurg. Aastaid hiljem onkoloogiaosakond Pärnus likvideeriti. Toimus onkoloogia kontsentreerumine Tallinnasse ja Tartusse, esialgu jäid veel onkoloogia voodikohad kirurgia osakonnas, hiljem kadusid needki, ent polikliinikus on onkoloogi vastuvõtt alati olnud ja see õnnestus siin ka säilitada, samal ajal kui mitmetes maakondades kadusid onkoloogi vastuvõtud üldse ära. Nii olengi töötanud polikliinikus onkoloogina. Pärast seda kui pensioneerus dr Hugo Aarsalu, olen ainus vastuvõttev onkoloog Pärnu haigla polikliinikus. Tööle tulles olid vanas haiglas sellised tugevad kirurgid nagu dr Johannes Luur, dr Vaar ja dr Leo Luht. Töö laabus minu arust hästi, kuigi voodikohtadega on alati veidi kitsam kui olla võiks. Materiaalsest küljest vaadates olid 1970. aastad küll raskemad, ent põhiline ambulatoorne materjal, mis tol ajal oli kättesaadav, oli meilgi olemas 65

Mälestused Pärnu haiglast samal tasemel, kui selle aja meditsiin Nõukogude Liidus. Välismaast me tollal suurt ei teadnud, kuigi informatsiooni mingil määral siiski liikus Aastatega on muutunud palju. Meditsiin areneb, tulevad uued operatsioonimeetodid. Polikliinikus juurutati päevakirurgia. Toodi operatsiooniblokk polikliinikusse, kus sai siis teha väiksemaid operatsioone, selle tõttu jäi haigla koormus väiksemaks. See oli 1990. aastal, kui dr Jaan Lemendik oli polikliiniku juhataja ja dr Mark Klompus kirurgia osakonna juhataja. Ümberõppimine kuulub arsti töö juurde. Peab käima täienduskursustel Tartus ja ka Tallinnas, varem tuli ette ka sõite endistesse Nõukogude Liidu haiglatesse. Arsti töö on läinud kogu aeg pingelisemaks, aparaate tuleb juurde ja haigete suhtumine on samuti muutunud. Varem oli arst autoriteet. Selline suhtumise muutumine ei ole muidugi ainult siinne probleem, vaid üleüldine. Raske öelda, mis seda põhjustab, eks on elu läinud pingelisemaks ja närvilisemaks. Selles mõttes on arsti töö läinud raskemaks. Kõigeks tuleb võtta patsiendilt nõusolek ja teavitada teda tagajärgedest, viimane on muidugi arusaadav. Patsient peabki teadma, millega ta riskib. Mulle tundub, et haigla õhkkond ei ole siiski nende aastatega muutunud. Tulevad entusiastlikud noored arstid sooviga palju ära teha – nii on see ikka olnud. Onkoloogia põhibaas ongi haigla, kus noored kolleegid õpivad. Nad käivad küll vastuvõttudel, ent enamuse oma ajast on nad ikka haiglas. Muutunud ongi vahest nii palju, et haigla tohtrid käivad siin vastvõttudel ja siis saab nendega konsulteerida, keda suunata edasi haiglasse ja keda mitte. Onkoloogiliste haigete arv suureneb kogu aeg tasapisi.

Mälestused Pärnu haiglast Tiiu Pärnpuu Haigekassa Pärnu osakonna usaldusarst Sündinud olen Pärnu linnas. Lõpetasin Pärnu neljanda keskkooli 1968. aastal, seejärel õppisin Tartu Ülikoolis meditsiini, lõpetades 1975. aastal. Kõik ettenähtud praktikad, nii õepraktika kui ka internatuur toimusid Pärnu haiglas. Kui toimus kohamääramine ning mul oli mitmesuguseid võimalusi jääda ka Tartu Ülikooli juurde, või minna teistesse haiglatesse kas Tallinnas või Tartus, sest ma olin üsna hea õppetöös, lõpetades cum laude, kutsus Pärnu mind siiski tagasi. Pärnu haiglas töötasid küllaltki tuntud arstid üle vabariigi, keda isegi ülikooli loengutel mainiti. Dr Henn Tuul, kes oli kardioloog, dr Raivo Toots, kes töötas samuti kardioloogia osakonnas. Praktika kaudu erinevates osakondades oli meelde jäänud günekoloogias dr Elmar Ester ja siseosakonnas dr Schmuel Haitov ja sealsed õed oma erilise kutse-eetikasse suhtumise ja äärmise täpsusega ja muidugi ka dr Haitov just temale iseloomuliku patsiendisse suhtumise koha pealt. Internatuuriaastatel olid minu suurteks eeskujudeks dr Raivo Toots ja dr Henn Tuul oma tööle pühendumisega. Kui tööpäeva lõpus oli mõni raske haige, siis ei läinud nad kunagi koju, vaid jäid haiglasse. Nad olid ka väga usalduslikud noorte kolleegide suhtes viimaste tegevuses. Kui läksin kord dr Tuule käest oma patsientide kohta nõu küsima, kas on vaja veel midagi teha, hakkas ta naerma ja küsis vastu, et ega ma ometi ei arva, et ta juba kõike ei tea, mis tema osakonnas sünnib. Selline vastus ehmatas esialgu päris ära. Tol ajal ma veel ei adunudki, kui selget pilti ta alati omas oma osakonnas toimuvast. Pärast ülikooli lõppu asusingi tööle Pärnu haiglasse, töötasin ravikehakultuuri osakonnas arstina ja töötasin ka endokrinoloogina Pärnu polikliinikus ja siis statistikaarstina. Viimasena ma eriti tööle ei tahtnud asuda, sest see oli säärane tervishoiukorraldus ja statistikale ei pööranud ma ülikoolis kunagi väga suurt tähelepanu, tahtes saada pigem kliinikuarstiks – haigla, patsiendid, diagnoosid… Ja noore arstina tahtsin muidugi ka, et kõik haiged terveks saavad. Olude sunnil aga asusin siiski tööle statistikaosakonda. Seal oli väga meeldiv osakonna juhataja, dr Zahharova. Ta oli väga laialdaste teadmistega. Samuti oli statistikaosakonnas väga meeldiv õde, kes mind küll esialgu üsna tõrksalt vastu võttis. Sõnas vaid, et raamat on esimeses sahtlis, diagnooside täpsustustalongid laua peal. Mina, ausalt öelda, ambulatoorse tööga ei olnud tegelenud, ka ülikoolis seda meile ei õpetatud. 67

Mälestused Pärnu haiglast Hakkasin siis uurima, et mis talongid, ja mis raamat. Selles osakonnas ei pidanud inimesed tihti väga kaua vastu ja seepärast oligi õde esialgu tõrges, ent kui ma juba paar nädalat olin töötanud siis muutus ta ka avatumaks ja meil tekkis üsna hea kontakt, mis on siiani säilinud. Samuti olid üsna head esimesed töötulemused. Töö toimus arvelaua ja käsitsi lugemisega, arvutit ei olnud ja kalkulaatoreid samuti mitte. Mina sain kalkulaatori dr Vello Muliini käest, kes andis selle mulle kasutada. Mäletan, et tõusin vahel isegi öösel üles, panin tule põlema ja kontrollisin, kas arvuti ikka töötab. Minu meelest oli see tõeline imeriist. Esimese aruande andsin ma ära Tallinnasse Tervishoiuministeeriumi statistikaosakonda ja pärast seda kutsuti mind ka Tervishoiuministeeriumisse tööle. Mulle pakuti võimalust minna Moskvasse statistikat edasi õppima, millest ma aga loobusin. Tegin seda tööd, sest ma pidin ja erilist huvi ta mulle ei pakkunud. Hiljem töötasin veel endokrinoloogina. Pärnu haiglast lahkudes asusin tööle tervishoiuosakonda. Seal olin algul arst-inspektorina, siis peaarsti asetäitjana rajooni alal, seejärel tervishoiunõunikuna, olles ühtlasi Pärnu Maavalitsuse liige. Kui tuli haigekassade süsteem, siis läksin haigekassasse tööle, kuhu tollane direktor Aadu Viik mind usaldusarstiks kutsus. Samal ajal jätkasin ka tervishoiunõunikuna tööd. Lõpuks jäin usaldusarstiks haigekassasse. Pika perioodi olin haigekassa direktor ja peale seda olen kaks aastat haigekassas töötanud usaldusarstina. Pärnu haiglaga on minu kontakt olnud kogu aeg tihe, sest ta oli üks raviasutusi, mis kuulus tervishoiunõukogu alluvusse ja Pärnu haiglast ja seal töötavatest arstidest on mul jäänud väga ilus mälestus ja hea mulje. Nad on olnud väga head kolleegid. Viimastel aastatel olen ma väga hinnanud seda juhatust, kes on suurt tööd teinud haigla kollektiivi ja Pärnu patsientide heaks. Nii nagu igas kollektiivis on olnud ka Pärnu haiglas probleeme, ent juhtkond on suutnud need edukalt lahendada ja haigekassa partnerina on Pärnu haigla täitnud oma kohustusi, hoidudes möödalaskmistest. Samuti on ta reageerinud kõikidele muudatustele ja need kiiresti omaks võtnud. Huvi Pärnumaa meditsiiniajaloo vastu tekkis juba varakult. Ülikooli ajal kirjutasin ma koos Katrin Võlliga üliõpilaste teadustöö, juhendajaks dr Kalvin, just Pärnu meditsiiniajaloost. Tema ema oli tollal tervishoiuosakonna juhataja ja sealt saime me materjali. Lisaks käisime andmeid kogumas ka Pärnu haiglast. 1980. aastatel tehti tervishoiuosakonna poolt kõikidele osakonda68

Mälestused Pärnu haiglast dele ülesanne uurida oma tegevuse ajalugu. Sellest ajast olen süstemaatiliselt kogunud materjale Pärnu haigla kohta. Olen tegelenud ka muu ajaloo uurimisega. Kui koguti represseeritud arstide elulugusid, siis sai neid otsitud nii tervishoiuosakonna kui haigla arhiividest. Segane lugu oli tihti surmadaatumitega, mille kontrollimiseks sai käidud surnuaias ristide pealt õigeid numbreid lugemas. Täpsemalt kirjutasin Pärnu haigla günekoloogia osakonna ajalugu, kui sellel osakonnal oli aastapäev. Samuti on mul koostatud ja käsikirjas olemas tervishoiuosakonna ajalugu. Mul on ka kogutud andmeid Johannes Vares Barbaruse arstliku tegevuse kohta Pärnus. Mäletan, et panin tol korral lehte kuulutuse, et inimesed, kes temast midagi mäletavad või on tema juures ravil olnud, sellest teada annaksid ja vastukaja tuli päris palju. Ajalooga tegelemine on huvitav. Siiani olen olnud peamiselt sahtlisse kirjutaja. Ent ei või iial teada... Pärnu haiglas on aastatega kindlasti mõndagi muutunud. Nii mängis nõukogude ajal parteilisus ka haiglaelus oma rolli. Mäletan, et tuli lahendada mingisugune probleem ja haiglas tuli parteikoosolek kokku kutsuda, aga tervishoiujuhatajat ei olnud ja mina olin tema abi. Ise pole ma kunagi parteisse kuulunud. Ja siis tehti lahtine parteikoosolek, et ma saaksin sellest osa võtta. Ja selgus, et tegemist oli Pärnu haigla köögiprobleemiga. Aga muidu ma usun, et ka tollal ravis arst haigeid suhtudes kõikidesse võrdselt oma kutse-eetikat järgides, Pärnu haiglas ma igatahes ei täheldanud, et ravides oleks arst ühele patsiendile teist eelistanud. Patsientide poolt toimus muidugi valik. Aga valik on ühel või teisel põhjusel alati olnud, igaüks tahab head arsti, mis on väga suhteline mõiste. Võid olla kolleegide silmis hea arst, teiselt poolt on hea arst see, kes on hea suhtumisega. Ja patsiendiga kontakti saavutamine on alati täiesti individuaalne.

Mälestused Pärnu haiglast Margit Seppik – Pärnu haigla ülemõde; Tiiu Sinikas – Pärnu haigla meditsiiniõde Margit Seppik Olen sündinud Pärnus 1966. aastal, lõpetanud siinse keskkooli, õppinud edasi Tallinna Meditsiinikoolis ja peale seda tulnud aastal 1986 Pärnu haiglasse intensiivosakonda õeks. Vahepeal töötasin aasta Soomes ja pärast seda, alates aastast 1992, töötan Pärnu haigla ülemõena. Aasta, mis ma Soomes olin, oli just see aasta, mil Eesti iseseisvus ja tagasi tulles sai hakata siin õendust arendama. Esimest korda Soome tööle minnes põhjustasid sealsed haiglad meile suure kultuurišoki. Vahe oli tohutu. Praeguseks on olukord tasakaalustunud, mis näitab kui suure kiirusega on meil meditsiinivallas areng toimunud. Tagasi tulles hakkasin ma siis seal nähtut siin ellu viima, võttes eeskuju sealsest filosoofilisest lähenemisviisist. Mina võin küll öelda, et olen õenduse hälli juures olnud, Eestis tervikuna ja Pärnu haiglas kindlasti.

Margit Seppik, haigla ülemõde

Mälestused Pärnu haiglast Tiiu Sinikas Sündinud olen Pärnu linnas, kus lõpetasin ka IV keskkooli, 1979. aastal läksin Tallinna meditsiinikooli. 1981. aastast olen töötanud Pärnu haiglas intensiivravi osakonnas. Tollal oli ta reanimatsiooni osakond, nüüd anestesioloogia-intensiivravi osakond. Tööle tulles oli ootamatusi algul väga palju. Ma olin küll varem olnud praktikal Tallinnas parteihaiglates aga konkreetne intensiivosakonna kogemus mul puudus. Siin tuli kohe kõike osata – veenikanüüle ja makku torusid panna, elustada, kõike. Personali oli vähe ja kellelgi polnud aega minuga väga palju tegeleda. Minu rekord veeni kanüleerimisel on 28 korda ühel patsiendil. Õnneks ei olnud ta teadvusel. Samuti esimesed surmad – üllatumisi oli väga palju. 10 aastat töötasin haiglas õena, alates 1990. aastast olen vanemõde ja 2004. aasta juulikuust teenistuse ülemõde. Kuna meie teenistusega lisandus operatsiooniosakond ja operatsiooniosakonnal on oma vastutav õde ja anestesioloogia-intensiivravil on oma vastutavad õed, hakkan mina kogu seda teenistust haldama. Kogu töö organiseerimine ja nägemus läheb ühe inimese kätte. Kuna uues haiglas läheb meie blokk väga suureks, tekkis tarvidus sellise ametikoha järele. Ja 2004. aasta juunikuus

Tiiu Sinikas, anestesioloogia, operatiiv- ja intensiivraviteenistuse ülemõde, 2004

Mälestused Pärnu haiglast kaitsesin oma diplomitöö. Lõpetasin kaugõppes TÜ Pärnu Kolledži sotsiaaltöökorraldaja erialal ja minu töö teemaks oli “Palliatiivse ravi osa hooldusravivõrgu arendamisel Pärnumaal“. Ajaga on muutunud palju. Esmalt nii tehnika ise kui üldse töö tehniline pool, vanasti oli käelist tegevust palju rohkem. Näiteks süstal – varem olid kasutusel klaassüstlad ja juba nende puhastamine ja steriliseerimine peale protseduure oli omaette töölõik. Ühekordsete töövahendite võidukäik 1990. aastate algul on samuti õdede tööd hulgaliselt muutnud. Teisalt õendus kui selline. 1990. aastatel kujunes õendus iseseisvaks elukutseks, nagu ta tänasel päeval on. Arst ravib ja õde hoolitseb ravikorralduste täitmise eest. Inimene kui bio-psühho-sotsiaalne tervik on õe hoole all. Töö on muutunud huvitavaks. Varem oli õde ainult arsti käepikendus ja tema iseseisev mõtlemine oli tahaplaanile tõrjutud. Kuigi, tuleb tunnistada, et esialgu suhtusid arstid sellesse õdede emantsipatsiooni üsna raskelt. Neil oli varem kogu aeg õde kõrval, kes korraldusi täitis, ent nüüdseks on arstil ilmselt siiski parem, kui tal on kõrval tark õde, kes mõtleb kaasa. Praegu võtame me haiget kui tervikut. Töö on läinud rohkem meeskonnatööks ja samuti on suhted vahest parenenud, seoses sellega, et õde ja arst on võrdsed. Samal ajal on ka haigest on saanud indiviid. Varem oli haige üks hallis pidžaamas keegi, vasakult kolmas voodi. Praegu me peame nõusoleku saama protseduuride ja ülekannete jaoks. Haigel on nimi. Enam ei ole sapipõis või pimesool, on Tamm või Petrov. See on muidugi õige. See on inimlik. See ongi avatus. Meditsiin on läinud avatumaks. Alguses tundus võõrastav – minna patsiendi juurde ja tutvustada ennast: tere, mina olen sinu õde. Varem justkui kardeti saada patsiendiga lähedaseks. Praegune olukord on eelkõige hea patsiendile endale, kel tekib turvatunne, et tal on oma õde. Haige on ju niikuinii segaduses ja tal puudub tugipunkt. Õe seisukohast aga on kindlasti läbipõlemisoht suurem, kui patsiendiga rohkem suhelda. On aga väga raske eristada, kas läbipõlemine on seotud ainult tööga või on mängus ka hoopis muud, välised tegurid. Patsiendid on kindlasti muutunud nõudlikumaks, teadlikumaks ja need nõudmised on kindlasti õigustatud, sest teatud mõttes on kogu meditsiin üks ringkaitse – me müüme seda teenust, mille puhul inimene tegelikult ei tea, mida ta täpselt tahab. Inimene tuleb haiglasse ja ta teab vaid, et ta tahab terveks saada, aga ta ei tea kuidas, seda 72

Mälestused Pärnu haiglast teavad ainult meditsiinitöötajad ja see info on tegelikult meditsiinitöötajate käes. Taoliselt seisukohalt vaadatuna ei ole olukord võrdne. Ja need protestid ja suurenenud nõudmised on kindlasti üks lisastressoreid nii arstidele kui õdedele. Oma kutse ülesehitamisel lähtusime Põhjamaadest. Taanlastega ongi sõlmitud ka uus õdede koolitusprojekt. Selle kaudu on koostatud uus õppekava meditsiinikoolis, mis vastab nii öelda euronõuetele. Sealse haridusega võib nüüd minna ükskõik kuhu mujale tööle. Samas tekib siin ka uus probleem – nimelt äravool välismaale. Ilmselt saab õdede lahkumine paari aasta pärast probleemiks. Inimesed õpivad keeled ära ja kui palkade vahe püsib sama suurena, siis minnaksegi ära. Mis siis haiglas saab, ei oska öelda. Ju tuleb palgapoliitikat ümber sättida. Aga ainult palgaga ei suuda me võistelda, sest nii kõrget palka ei hakata meil kunagi maksma, mis Soomes õde või arst teenib. Tuleks õdede tööd väärtustada ka riiklikul tasandil – õdede palk võiks olla vähemalt vabariigi keskmine. Õhust ja armastusest ei ela selle töökoormuse juures ära. Praegused noored õed, kes tööle tulevad, on teoorias väga haritud, aga see käeline pool jääb kohapeal õppida, mis pikendab oluliselt sulandumisaega. Tavaliselt need, kes tulevad kindla sooviga, on ka paigale jäänud ja ülejäänud lähevad sanatooriumidesse, ravifirmadesse, kosmeetikasalongidesse. Kõikidele, kes õeks õpivad ei sobi ka see töö. Aga kui sa selle pisiku oled korra juba saanud, siis on jälle raske ära minna. Esialgu kardavad noored õed meil vast kõige rohkem, et see töö on tohutult kiire. Teiseks loomulikult emotsionaalne pinge. Samas jälle on töörõõmud, kui haige paraneb, väga suured. Oma tööaja algusestki on mälestus, kuidas elasime ja kannatasime patsiendiga koos. Aja jooksul aga õpib oma emotsioonidega paremini ümber käima. Tuleb lihtsalt osata ennast kaitsta Ravimite kättesaadavus oli varem küll piiratud. Aga 1990. aastail hakkas humanitaarabi tulema – Rootsist, Soomest, Taanist. Saadeti kõike, muuhulgas täiesti absurdseid asju ja ka väga vastutustundetuid saadetisi nt vanu sukkpükse. Mõttetuid asju. Isegi kui meie olime juba ammu üle läinud ühekordsetele süstaldele, siis saadeti meile veel klaassüstlaid. Aga oli ka väga häid abistajaid. Mina (Margit Seppik) sain näiteks selle Soome haigla kaudu, kus ma tööl olin, Pärnu haiglale kingituseks auto. See buss sõitis siin oma kümme aastat. Õnneks on see aeg nüüd läbi, kuigi üksikuid saadetisi tuleb praegugi. Tarvikute poolest ei jää me küll kuidagi oma naabritest maha ja 73

Mälestused Pärnu haiglast mis puutub koolitusse, siis meie õed on natuke laiema silmaringiga, kui Põhjamaades, kus ollakse väga spetsialiseerunud. Ainus, mis on maha jäänud, on meie palgad ja suhtumine meditsiini. Inimene peaks juba alguses mõtlema oma tervise peale, väärtustama oma tervist. Kui meil pole tervist, siis pole meil ka midagi muud.

Mälestused Pärnu haiglast Veiko Vahula – SA Pärnu Haigla juhatuse liige, sisehaiguste kliiniku juhataja Mina olen sündinud 1964. aastal Pärnu linna vanas haiglas ja nii öelda põline pärnakas. Käisin aastatel 1971-1981 Pärnu I Keskkoolis ja 1982. aastal läksin Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonda ravi erialale, mille lõpetasin 1988. aastal. Aastail 1988-89 olin internatuuris kahes haiglas – Mustamäe haiglas ja Tallinna Keskhaiglas, 1989. aastal tulin Pärnu haiglasse tööle, aastatega spetsialiseerudes kardioloogia erialale. See oli see aeg, mil üks riik lagunes ja teine oli tekkimas. Meie põlvkond nägi kuidas Nõukogude Liidu tervishoiuministri ja Eesti tervishoiuministri käskkir- Veiko Vahula, haigla juhatuse liige, sisejadega juhiti tervishoidu. haiguste kliiniku juhataja, 2004 Kuidas vana süsteem lagunes ja kuidas nullist hakati üles ehitama uut. Kõik haiglad olid tollal riigihaiglad, mis kusagil 1990. algul munitsipaliseeriti, mis tähendas, et haigla oli linna- või kohaliku omavalitsuse asutus, töötades samas nagu eraettevõte. Munitsipaliseerimise käigus andis riik ka haigla hooned üle kohalikele omavalitsustele. Ühtne süsteem löödi kildudeks – tekkis iseseisev Pärnu haigla, mis koosnes vaid statsionaarist. Polikliinikutest said eraldiseisvad asutused. Peale selle tekkisid omaette tuberkuloosidispanser, naha- ja suguhaiguste dispanser, eraldi kiirabi ja maakondlikud kiirabid, eraldus ka verejaam. Seoses muutustega vahetus 1990. algul ka haigla juhtkond – endine peaarst oli Toomas Räppo ja endine peaarsti asetäitja ravi alal Maive Koolmeister. Uueks peaarstiks sai Maaja Volli ning peaarsti 75

Mälestused Pärnu haiglast asetäitjaks ravi alal sain mina. Aastail 1988-92 toimetasin siin kardioloogia osakonnas ja polikliinikus ja 1992. aastast alates ühtlasi ka uues ametis. 1994. aastal toimus Pärnu haiglas veel kord juhtkonna vahetus. Dr Maaja Volli, erihariduselt stomatoloog, rajas Pärnusse hambapolikliiniku ja eetilise inimesena leidis, et ei saa kahel alal korraga töötada. Ta lahkus ja siia sai kutsutud minu kursavend Urmas Sule, kes sai peaarstiks. Mina jäin endiselt peaarsti asetäitjaks ravi alal. 1994. aastal alustasime Urmas Sulega protsessi, mille kohaselt tuleks süsteem jagada erialade, täisteenuste mitte majade kaupa. 1996. aastal käivitasime Pärnu haigla taasliitmise. Väitsime, et haigla ei saa olla ainult statsionaar, vaid haigla peab olema ühtne. Tänaseks on meie ideed kinnitust saanud läbi selle, et Eesti tervishoiu arengukava ja kõik selle alldokumendid käsitavad tervishoiukorraldust nii, nagu meie seda tollal tegime. Alates 1996. aastast oleme asutusi enda külge liitnud. 1998. aastal tuli verejaam juba ise, et meiega liituda ja ka maakonna haiglad käisid meid liitumissooviga palumas, ent tol hetkel ei olnud Pärnu haigla haldussuutlikus nii suur. Me lihtsalt enam ei suutnud rohkem alla neelata. Meie eesmärgiks sai hoopis moodustatud kooslus käima saada, töö sissepoole muutus prioriteediks. Nii oleme tänaseks taastanud selle situatsiooni, kust 1992. aastal lähtusime. Kõik eriarstiabikillud on Pärnu haiglaga kokku pandud. Lisaks veel tuberkuloosidispanser, mis pole varem haigla alla kuulunud ja osad maakonna kiirabid. Kui 2000. aastal asutas Pärnu linn Sihtasutuse Pärnu Haigla, sai minust selle juhatuse liige. Juhatus ongi kolmeliikmeline – esimees Urmas Sule, juhatuse liige ravi alal Veiko Vahula ning majanduse alal Karl Kukk. Tänaseks on eriarstiabi koondunud Sihtasutuse Pärnu Haigla alla, üldarsti- ehk siis perearstiabi on koondunud perearstikeskustesse. Tervishoiureform Pärnus on lõpule viidud. Tänaseks oleme ühtne, tsentraalselt juhitud, võimas, korralik, ma arvan, et Pärnu linna suurim tööandja. See on minu kümne aasta töö üks väljundeid. Nüüd järgneb Pärnu uus haigla. Arvan, et visioon – kaasaegne, euroopalik, maakondlik keskhaigla Pärnumaal võiks saada teoks järgmisel aastal [e aastal 2005]. Pärnu haigla koosneb praegu kliinikutest ja meditsiinilistest teenistustest, mis tegelikult igaüks on omaette väike haigla. Kliiniku ju76

Mälestused Pärnu haiglast hataja toimetab nagu peaarst omal ajal haiglas. Suhted on läinud palju keerulisemaks. Varem oli väga lihtne, oli üks peaarst ja kõik olid tema alluvad, üks ütles ette ja teised tegid. Autoritaarselt juhtida on väga lihtne. Raskem on juhtida inimesi ja protsesse, kui kõik on justkui ühtsel pulgal ja kõigil on oma vastutusalad, mille piirid on hägused. Samas on aga kliiniku vabadus väga suur. Võimalused siin seesmiselt oma eriala arendada on väga head, aga inimesi, kes suudaksid seda teha, on väga vähe. On tavaline ja väga inimlik öelda, et nii küll asjad ei peaks käima. Aga kuidas nad siis peaksid käima? No ei tea, aga kuidagi teistmoodi. Inimesi, kes suudaksid oma visiooni ellu viia, reaalselt ära teha, kusjuures olemasolevate inimestega, nendesamade rumalate, lollide, laiskade ja lohakatega, olemasoleva rahaga, mida ju õieti polegi ja olemasolevas riigis, kus on omad seadused – neid inimesi on väga vähe. Ma arvan, et see on Eesti probleem tervikuna, et professionaalsust jääb väheseks. Juhtida ühte kliinikut on väga keeruline. Ja kust need juhid on tulnud? Mina olen tavaline näide, kuidas need nõukogude ajal tekkisid – noorele, ülikoolist tulnud mehele öeldi, et mine ja tee midagi. Puudusid igasugused oskused, eeldused, teadmised inimesi juhtida, see on alles aastatega tulnud. Keskastme juhtide puudus tervishoius on äärmiselt suur. Meil on väga palju väga häid, väga tugevaid erialaarste, kes on täiesti küündimatud juhid. Praegu saab seda ülikoolis õppida. Meie ajal ei saanud. Eeldati, et kui sa oled hea arst, siis oled sa ka hea peaarst. Kui ma tööd alustasin, oli nõukogude aja lõpp – see tähendas, et ei olnud mitte midagi. 1992. aastal kui me hakkasime Maaja Volliga peale, ei olnud meil paberit, kirjaklambreid, pastapliiatseid täideti, peldikupaberit lõigati ajalehtedest ja vanadest saatekirjadest. Ei olnud ravimeid, tilgutisüsteeme, ega ühekordseid vahendeid, mis praegusel ajal on iseenesestmõistetavad. Desinfitseerimiseks vahendeid keedeti, see on lausa uskumatu, kui leidlikult toimetati. Ravimid olid defitsiitsed. Tagasi mõeldes üsna hirmus olukord – sidet ei olnud, vatti ei olnud, mitte midagi ei olnud. Vahel kuulates, kui räägitakse, mis toimub kusagil arengumaades, siis meenub, et just alles oli meil siin, selles majas täpselt sama olukord. Ja see areng, mis on toimunud kümne aastaga, on olnud tohutu. Ja samal ajal oli rahvas tervishoiuga rahul. Rahulolu tervishoiuteenuste kvaliteediga oli tunduvalt suurem kui praegu. Inimesed kaebasid vähem ja uskusid arste rohkem... ja arstid olid rahulikumad. Kõik, kes olid arstiks õppinud teadsid, et 77

Mälestused Pärnu haiglast palgad on Nõukogude Liidus madalad. Arsti palk oli 90 rubla kuus, mina sain 100 rubla, sest lõpetasin cum laude, tollal oli selline seadus. Arstiks mindi õppima millegi muu pärast. Vahest ongi see missioonitunde küsimus, noorpõlve idealism. Kui meie omal ajal arstiks õppisime, siis ei olnud ööl ja päeval vahet. Keegi ei vaadanud kella ega tööaega. Ja kui kolleeg kutsus appi, siis joosti kohale kust iganes – põllu pealt või keset ööd. Praegu vaadatakse asjadele ratsionaalselt. Erinevad põlvkonnad on erinevad. Ma ei ütle, et minu põlvkond on parem kui eelmine või järgmine. See keskkond, kust me tuleme on erinev ja teatud keskkond loob teatud inimesed. Muud vahet ei olegi. Praegu on kõik tehing, tsiviilõigusliku lepingu tasemel. Eesti Vabariigis ei ole enam olemas arstiabi on tervishoiuteenuste osutamine. Varem olime nagu arst-kunstnikud, patsiendiga tekkis isiklik suhe. Kui need inimestevahelised mitteformaalsed sidemed likvideerida ja kõik teha tsiviilõiguslikuks tehinguks, kui enam ei osutata arstiabi vaid tervishoiuteenust, mis on seadusega reguleeritud, siis selle tulemusena patsiendi ja arsti suhe läheb halvemaks. Enam ei ole maagiat, ka kunsti on vähem. Võlaõigusseadus nõuab, et tervishoiuteenus peab vastama mingile standardile, teatud üldtunnustatud tõdedele, mis praktiliselt tähendabki seda, et arst teeb oma liigutused ära ja suuremat riski ei ole võimalik võtta, sest teoreetiliselt on võimalik, et kui arst teeb midagi, mida ravijuhises kirjas ei ole, võib tema suhtes tekkida mingisugune nõue. Arsti töö on läinud tunduvalt keerulisemaks, tunduvalt pingelisemaks. Vastutus on läinud suuremaks ja vastutus on reaalne. Koormused, töö intensiivsus on kasvanud ja samas on teenuse osutamise, haige terveks ravimise ümber tulnud palju täiendavaid toiminguid, mida varasemal ajal ei olnud ja mille tarvis peab töötajaid rohkem olema. Juba retsepti kirjutamine on muutunud keeruliseks teaduseks, mitte ravimi pärast, vaid selles osas, milline ravim on soodusravim, mis on kompenseeritav ja millise diagnoosiga – juba ainult see nõuab omaette oskusi, lisaks erinevad arvete kirjutamised. Vanadel arstidel ümber häälestuda sellesse uude ühiskonda ei ole nii lihtne ja paljud neist võtavad endale tänagi põhjendamatuid riske. Potentsiaalselt oleks võimalik pool eesti arstkonda kinni panna. Mitte et nad oleksid kurjategijad, aga nad toimetavad õiguslikult siiski veel nõukogude ajas. Ent see kaob õige pea, uued arstid, kes praegu tulevad, ei tea sellisest korraldusest midagi. Samas on noorte arstidega koos haiglatesse jõudmas ka nii öelda põlvkondade konflikt. Noored tohtrid 78

Mälestused Pärnu haiglast on õppinud teistsugust meditsiini – tõenduspõhist tsiviilmeditsiini. Nad ei tunne nõidumismeditsiini. On loomulik, et haigete käsitlemise koha pealt tekib erinevaid arusaamasid. Praegu on aga peaaegu kõik töötajad veel vanemast põlvkonnast ja meil on noori veel liiga vähe, et see konflikt päevapealt tekkida võiks. (Mina pean ennast veel väga nooreks inimeseks aga kuulun ikka veel pigem sellesse vanasse põlvkonda. ) Praegu on kõik läinud tunduvalt paremaks, tervishoiuteenuste kvaliteet, ravimid, võimalused, vahendid, ruumid, operatsioonitoad. Arstid on läinud paremaks. Kui me võtame eesmärgiks inimese, siis inimene on tohutult võitnud. See on see uus ühiskond, kuhu me oleme sattunud. Ühe kaduva süsteemi mäletajana ja uue süsteemi ülesehitajana on seda meenutada huvitav. Eesti riik ongi tänaseks samasugune välismaa, millest me toona unistasime ja selle tulemuseks on kasvav rahulolematus nii patsientide kui arstide seas. See on paradoks, mis ajaga kaasas käib. Inimesed on targemad, hindavad ennast kõrgemalt, eneseväärikus kasvab. Eesti on jõudnud praegu sellisesse faasi, et korraga kõik märkavad, et võib nõuda. Ja süüdi on alati ametkonnad, riik või raviasutused, mitte inimene ise. See on küll hea ühiskond, kus me oleme ja halb ühiskond, kust me tulime, aga hea asjaga käivad mõned halvad asjad kaasas. Uue haigla ehitus on olnud üks suur epopöa. Kui minu isa tuli Pärnusse 1960. aastatel tervishoiuosakonda tööle, siis juba räägiti, et on tarvis uut haiglat. 1985. aastal alustati uue hoone projekteerimist ning 1988. aastal algas ehitustöö, mis kestis Nõukogude Liidu lagunemiseni. Mina alustasin Pärnu haigla ehituse projektiga uuesti 1992. aastal. 1994. aastal oli sotsiaalminister Marju Lauristin, tema toetusel saime Maailmapangast Pärnu haigla rahastamise arengukava ja tegime eskiisi vana haigla juurdeehituseks. See oli arstkonna ja mitmete inimeste soov – mitte uut haiglat ehitada, vaid vanale haiglale juurdeehitus projekteerida. Kohalikus volikogus aga plaan toetust ei leidnud, mis andis Vabariigi Valitsusele tollal õiguse öelda, et Pärnus ei teata isegi, mida tahetakse ja me jäime rahast ilma. Hakati hoopis Valga haiglat ehitama. 1998. aastal vaatasime olemasoleva arengukava üle ja tegime täiesti uue projekti, mida praegu ellu viiaksegi. Seda ehitust on oodanud terve põlvkond ja oodates haudagi läinud. Mingil hetkel hakkas idee haiglast, mis ei saanud kunagi valmis, demoraliseerima – oli viimane 79

Mälestused Pärnu haiglast aeg alustada. Hoone valmimisega pole aga töö veel sugugi möödas. Niiviisi kokku kolides ei saa loota, et kõik see süsteem hakkaks ootamatult ja iseenesest tööle. Tuleb üle vaadata juhtimissüsteem ja teha parandusi. Muutuvad osakonnad, muutuvad kliinikud ja inimesed on seal vahel. Eestis on selline juhtum ka pretsedenditu, ei tea, et varem oleks üks haigla tervikuna kolinud. Aga kui see lõpuks käima saab leitakse, et läks väga hästi ja oligi kõik väga hea.

Kas siia tuleks siis keelgi j채rels천na?

Kasutatud allikad ja kirjandus: Arhiivmaterjalid Eesti Ajalooarhiiv

F 4601 Pärnu linna haigla 1801-1917 F 3569 Pärnu linnavalitsus 1736-1917, 1879-1940

Eesti Riigiarhiiv

F 3799 Pärnu Linnavalitsus 1918-1944

Valga Maa-arhiiv:

F 618 Pärnu Linna Haigla 1944-1981 F 887 Pärnu Linnavalitsuse Tervishoiuosakond 1944-1992

SA Pärnu Haigla arhiiv 1987-2004 Teatmeteosed Album Academicum Universitatis Tartuensis, 1918-1944. I-III. Tartu, 1994. Deutschbaltisches biographisches Lexikon, 1710-1960. Hg. von Wilhelm Lenz. Köln; Wien: Böhlau, 1970. Merila-Lattik, Helbe. Eesti arstid 1940- 1960. [eessõnad: Helmut Piirimäe, Ilo Käbin]. [Pärnu]: H. Merila-Lattik, 2000. Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna teatmik. Album Academicum Universitatis Tartuensis 1889-1918. I-III. Toim. R. Kleis. Tartu: TRÜ trükikoda, 1986-1988.

Käsikirjad Pärnpuu, Tiiu. 1985. Pärnu Linna Haigla tegevusest. 1910-1984. Pärnu.

Soll, Silvia. 2002. Pärnu haigla neuroloogia osakond 1962-2002. Meenutusi minevikust, mõtisklusi olevikust ja tulevikust. [Pärnu]. 82

Kasutatud allikad ja kirjandus Kirjandus: Brennsohn, Isidor. 1905. Die Aerzte Livlands von den ältesten Zei-

ten bis zur Gegenwart : ein biographisches Lexikon nebst einer historischen Einleitung über das Medizinalwesen Livlands. Riga : E. Bruhns. Brennsohn, Isidor. 1922. Die Aerzte Estlands vom Beginn der historischen Zeit bis zur Gegenwart : ein biografisches Lexikon nebst einer historischen Einleitung über das Medizinalwesen Estlands. Riga. Laidre, Margus. 1999. Üks hä tru ja öige sullane : elust Rootsi sõjaväes Eesti- ja Liivimaal 1654-1700. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. Pärnumaa tervishoiuline kirjeldus. 1930. Toimetaja Aleksander Rammul. Tartu: Tervishoiu- ja Hoolekandevalitsus: Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituut. Schneider, Paul. 1899. Aus dem Medicinalleben Pernau’s im XVII. und XVIII. Jahrhundert – Sitzungs-Berichte der Pernauer Alterthumforschenden Gesellschaft 1897 und 1898. Pernau: L. W. Laakmann.

Ajaleheartiklid Avati uus haiglakorpus. 1962. Pärnu Kommunist, 3. aprill Lemendik, Jaan. 1984. Pärnu polikliinik – 40. Pärnu Kommunist, 17. oktoober.

Muinaste, Astrid. 1983. Meditsiin ja tänavanimed. Pärnu Kommu-

nist, 28. september. Pank, Lea. 1983. Ettekanne EKP Pärnu linnaorganisatsiooni XXIII konverentsil. Pärnu Kommunist, 13. detsember. Sule, Urmas. 2000. Haiglaehitus – Pärnumaa proovikivi. Pärnu Postimees 21. august. Tuul, H. 1972. Haiglaravi arengust Pärnus. Pärnu Kommunist, 30. mai. Tali, Piret. 2004. Pärnu uue haigla ehitamise saaga viimane vaatus. Eesti Päevaleht, 10. aprill. Võlli, E. 1980. Pärnu Polikliinik. Pärnu Kommunist, 21. märts. Perno Postimees, 1878. 24. veebruar. Meie Kodumaa, 1908. 5. juuni. Tööline, 1918. 9. oktoober83

Kasutatud allikad ja kirjandus P채evaleht, 1925. 3. november. P채evaleht, 1925. 28. november. P채evaleht, 1938. 17. juuni. P채evaleht, 1939. 11. juuni.