Läänerindel muutusteta – 75 aastat eestlaste suurpõgenemisest

Pühapäeva, 22. septembri hommik 2019 oli Vancouveris vaikne. Vaid tasane tuulevine tõstis eestlaste Meie Kodu ja Eesti Kiriku parkimisplatsi servalt lendlema punakollaseks värvunud vahtralehe. Suve lõpp andis enesest märku.

Madal päikesekaar oli veel piisavalt soe, et siluda kuldseid mälestuskilde Eestis toimunud suvisest XXVII laulu- ja XX tantsupeost; ent sellekski, et teha pai 75 aasta tagustele meenutuste hingehaavadele, mis iga sügise lähenedes tundlikuks muutuvad… Minna ei tahtnud, aga jääda ei saanud.

Jumalateenistus eestlaste suurpõgenemise 75. aastapäeva mälestuseks algas kell 11 ennelõunal kahtemoodi tunnetega. 69. lävepakuni jõudnud Vancouveri Peetri koguduse reisikotis on meenutusi 1950ndate sünnihetkist, edasiste kümnendite julgest arengust ning sajandivahetuse pulsilöökidest, mil valgus, mida homsest näed, ei ole enam koit, vaid eha.

Ammu ei istu pühapäeva hommikuti kirikupinkides 100 inimest ega saadeta kevadisel leeripühal ellu paarkümmend eesti neidu ja noormeest. Kuid lootus pole veel kadunud. Sirguvad uued põlvkonnad. Omi mõtteid – ja need olid kaugelt isesugusemad –, mõlgutas aastapäeva noorim, 7-seks saanud Espen.

Teenistusel kõlanud tuntud koraaliviis omaaegse Vancouveri täienduskooli õpetaja Adele Unti sõnadele „Ma kaugel kallist kodupinnast“, mis Brigidi, Marie ja Vivieni ettekantuna ja Aarne Torki poolt kitarrikeeltel toetatuna meenutused mineviku radadele juhtis, oli koos ühise lõpulauluga „Kodumuld“ (sõnad: Ilmar Rebane, viis: Paul Tammeveski) päeva ülev hetk.

Noormehest eemal, kiriku esimestes ridades istunud Leo Allas, äsja 98. aasta eluteed alustanud grand old man, oli nendest kahtemoodi tunnetest teistmoodi tundmustega. Leo paleuses oli kõik see Jumala 100 imeteo lihaks saamine, mis teda ja tema peret alates esimestest pagenduspäevadest kuni tänaseni on saatnud.

Pärast teenistust Meie Kodu keldrisaalis jätkunud päev mälestuste-, tordi- ja kohvilauaga mahutas endasse Juta Kitchingu päevakohase ajaloolise ettekande ja mitmeid mälestusi. Leo kinnitas oma credo’t taas: „See on ainult tänu Jumalale, et olen siin. Minu käest küsitakse sageli, et miks ma palvetan. Ma vastan, et ma tänan Jumalat imetegude eest. Nii palju imetegusid ei saa olla juhus,“ resümeeris Leo.

Kui oleks midagi, see midagi, mida topelt–tähtpäevalt kaasa võiks võtta, nagu näpu otsa, et oleks miskit käe sees, vaimsele ja ülevale lisaks, siis oleks minu jaoks „see asi“ Alina Torki poolt gümnaasiumi kunstiklassis valmistatud töö – miniatuurne ja sümboolne põgenikukohver. Paljude mälestuskil­dude, ajaloo allikate, ajalehtede, kirjade ja muude materjalide väljalõigetest näituselaual välja pandud mini-reisiatlas-sumadan, suure originaalse põgenikukohvri sees oli kui kirss tordil. Selle mereveest parkunud kohvriga oli vanaema Hilja Hansson aastakümneid tagasi jõudnud Uude Maailma.

Aga pidupäevatorti, maitsvat ja magusat sõime ka, sest kolmas sünnipäevalaps oli meie keskel veel – Meeta Vesik 95.

Lugu poleks täiuslik, kui sulg jätaks kokku põimimata imetabase romantika, mille keris meenutuste kohvilauas muude torgatuste seas lahti Kanada päritolu härrasmees Robert. Sõjajärgsete aastate Montreali ülikooli tudengkonna seas köitis tema pilku imekaunis neiu, kellega armastus sähvatas esimesest pilgust. Toona põgenikuna Kanada idarannikule saabunud eesti piiga, nüüdki veel daamilikku elegantsust kiirgav Marika tõde ei salga: „Jah, nii me kohtusime!“ Edasine on kõik ajalugu – mitukümmend aastat koos elatud elu, kolm last ja seitse lapselast. Kui armastus võidab, on läänerindel endiselt muu tusteta.

ALGUR KAERMA

Leo Allas kõnelemas kohvilaua-koosviibimisel. Õp. Algur Kaerma ja kirikulised kuulavad. Osa võtsid külalised luterikogudusest, baptistikogudusest ja õigeusukogudusest.

Foto: A. Tork

Meie Kodu allkorrusel oli välja pandud suurpõgenemist meenutaval sündmusel väljapanek Vancouveri eestlaste mälestusraamatutest, keskel püüab pilku Hilja Hanssoni põgenemisteel kaasas olnud kohver ja kunst, millest on juttu Algur Kaerma kirjutises.

Foto: A. Tork