Pole vaja olla eestlane, et olla eestlane

Professor Anu Realo ütleb selgelt ja enesekindlalt, et ,,Õige eestlane on see inimene, kes arvab, et ta on eestlane ja ennast eestlaseks peab, Ma ei näe võimalust, et oleks olemas ükski teine tõupuhta eestlaste definitsioon.“

Kui seda arvamust pidada pädevaks nii kodumaal kui võõrsil, siis nii kaua, kui eestlaseks olemine ei võrdu Eesti kodaniku staatusega, on see iga inimese enesemääramise küsimus.

Realo avaldas seda mõned aastad tagasi, kui Euroopa pagulaskriis oli aktuaalne (võib ka taas olla) ning küsiti, kas eestlaseks vaid sünnitakse või on eestlaseks võimalik ka saada?

‘Õige eestlase’ mõiste on abstraktne, mida ei saa täpselt paika panna. Vaatlejad teistest rahvustest on täheldanud, et eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises ning abstraktsed ideed ei leia eestlastes mingit kõlapinda.

Arusaam eestlase iseloomust on laialt levinud. Tüüpiliselt peetakse eestlasi iseloomult külmaks ja reserveerituks. Kinnised ja jonnakad. Sõnaahtrad ja vaiksed. Usinad, töökad ja pragmaatilised, jne, jne.

Võrdluseks, sakslased olevad täpsed, soomlased flegmaatilised ning prantslased ülevoolava armueluga.

Eestlaste stereotüüpi iseloomustab veel teisi omadusi. Kõnekäänuna - eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Kui panna kaks eestlast kokku, tekib kolm organisatsiooni.

Aga kontrastina õeldakse, et eestlane kannatab kõik ära. Küll asjad lähevad paremaks.

Kui eestlane on midagi omaks võtnud, siis sellisest seisukohast peab ta vankumatult kinni.

Mitmed on täiendanud Realo kujutlust õigest eestlasest. Ta tunneb end hinges eestlasena, identifitseerib end eestlasena. See teisest rahvusest isik, kes on valmis ennast pidama eestlaseks ning tahaks eestlaste ühiskonda panustada ja tunneks sellest rahuldust, on ka õige eestlane.

Võime läbi võtta veelgi tuntuid stereotüüpe. Eestlastest karakteristikat jätkub küllalt. Kui just selle viimase iseloomustuse iva ongi meie ühiskonnal vaja tajuda. Meil on vaja just neid, kel on kutsumus midagi pakkuda meie ühiskonnale, saades sellega mingit hingelist tulu.

On ju siinsel ühiskonnal välismaal tõsine väljakutse hoiduda taandumast erinevate tegurite mõjul ümbritseva kultuuri sulanduspotti. Meie ühiskonnal on ka olemas enda külgetõmbav mõju, mitte just selline, mis lämmatab teiste olemasolevaid omadusi.

Potentsiaalsed eestlased hindavad eestlust. Nendel on mingi põhjus, et olla teise rahvuse kaasliikmed. Aga kas nendele meeldib ‘ajada eesti asja’? Me pole kunagi soovinud olla kellestki sõltuvad. Oskame oma jonni ajada isegi siis, kui keegi proovib anda targemat nõu. Seda, kuidas teised meid kujutavad, on väga raske murda.

Nõustun lugejaga, et ülaltoodu on laialivalguv. Aga mis konkreetselt aitaks meid säilitada ja arendada eestlust globliseeruvas maailmas. Kas üldtuntud eesti jonn, parem võrgustik, rohkem avatust? Räägime kindlasti sellest veel.

LAAS LEIVAT