USA probleemide keskel

Raul Pettai

Lubasin kirjutada USA presidendivalimiste arengust ja püüan seda nüüd ka teha, sest siin on viimase kuu jooksul mõndagi huvitavat juhtunud.

Andsin eelmises artiklis (vt EE # 4, 31. jaan. 2020) ülevaate USA presidendi valimise korrast. Teatavasti ei otsusta USA presidendivalimiste lõpptulemust üldine, riikliku ulatusega häälte arv, vaid seda teeb nn. ,,valimiskogu“ (Electoral College) hääletus, kus igal osariigil on kindel arv hääli, vastavalt osariigi elanike arvule. Põhjuseks on, et USA on föderatsioon, liitriik, milles osalejatel on juriidiliselt teatud iseseisvus. Seda põhjustas omakorda asjaolu, et kui USA loodi 18. sajandil, ühinesid üle mandri asuvad 13 kolooniat, mis aga olid üsna erinevad nii looduse kui elanikkonna poolest.

USA-s on teatavasti välja kujunenud kahe partei süsteem: vabariiklased (Republicans) ja demokraadid (Democrats). Kuna presidendi ja viitsepresidendi valimine on riiklikult suurima tähtsusega sündmus, siis käib sellega kaasas keeruline rituaal. Mõlema partei kandidaadid hakkavad juba varakult häält tõstma ja oma populaarsust üles ehitama. Kuna sel korral on riik sisepoliitiliselt eriliselt lõhe nenud, siis on kisa-kära rohkelt.

Selle aasta novembris toimuv presidendi valimine ise on kogu asja lihtsam osa, sest siis on selgunud kummagi partei lõplik kandidaat, kelle saatuse otsustavad valijad. Aga juba aasta varem algab võitlus partei kandidaatide endi vahel ja see on olnud üsna äge. Järgmise sammuna korraldab iga partei eelvalimised (primary) kõikides osariikides, mille alusel iga kandidaat saab suvel toimuva partei kongressi jaoks teatud arvu delegaate. Partei kongress on suursündmus, kuhu kümned tuhanded poliitikud ja teised tegelased kokku tulevad. See kestab 3-4 päeva ja seal on rohkelt vägevaid kõnesid ja muid demonstratsioone! Lõpus valivad kongressi delegaadid oma partei kandidaadid presidendi ja asepresidendi kohtadele. Kui ma ei eksi, on demokraatide kongressil lõplike hääletajate arv 4700 ligidal.

(Full story available via link below)