Esimene Eesti Kongress 1990 – tunded ja järeltunded

Andres Raudsepp

Hindan kõrgelt meeldetuletusi ja selgitusi, mis hiljuti avaldet esimesest Eesti Kongressist. Seoses sündmusega, mis leidis aset 30 aastat tagasi ja mida hiljuti pidulikult tähistati, leian end nüüd erakorralise ülesande ees. Eesti Elu toimetaja tegi minule ettepaneku panna kirja oma tundeid, st mitte andmeid, sellest sündmusest.

Nüüd, mil ajaloolised selgitused on ajakirjanduses taas kirja pandud, kas on isiklikku ja kuidagi abstraktsemat järelkaja veel vaja? Kas see pakub lugejale midagi väärtuslikku? Aga teen siinjuures vähemalt mõned katsed.

Esimene küsimus: Kuidas väljendada sõnades seda, mis valitsesid inimese sisemuses ja mis seni veel väljendamata? Peale selle, tunded on isiklikud ja kuuluvad minule. Ja mõnede tunnete üle ma pole sugugi uhke. Näiteks mispärast valisin kodumaale naasmiseks Kongressi ja mitte mõned kuud hiljem toimuva üldlaulupeo? Vastus: Mu vanim tütar, tollal 14aastane, teatas, et tema läheb rahvatantsurühma koosseisus laulu- ja tantsupeole, mis toimub Tallinnas. See siis 1990. aasta keskpaiku. Minul tekkis kohe mingisugune üleolev kadeduse tunne. Kuidas tohib mu laps minna enne mind minu sünnimaale?

Mina polnud kodumaal veel uuesti käinud, vaatamata sellele, et mitmed mu tutvuskonnas olid seda juba loogiliselt teinud. Olid ju iseseisvuse ilmed hakanud paistma ja juba kostsid uued isamaalaulud. Minu veidi range põhimõtteline hoiak ilmnes kord minu vastuses kirjanik Arvo Valtonile, kes aasta varem Austraalias küsis minult, kas olen kodumaad külastanud. Vastasin uhkelt, et kuidas tahaksin ebaõiguslikult okupeerivalt Nõukogude Liidult küsida luba OMA kodumaad külastada? Kirjaniku lakooniline vastus: Aga meie oleme pidanud selles kõntsas kogu aeg elama. Vastus oli minule mõjuv.

Igatahes ületasin oma vastumeelsed tunded ja leidsin varem toimuva Eesti Kongressi alusel võimaluse olla esimene oma perekonnas, kes kodumaa pinnale oma jalad seab.

(Full story available via link below)

Osa saadikutest esimesel Eesti Kongressil Estonia kontsertsaali laval.Siin on näha peatset Eesti presidenti, peaministrit, ajaloolistvabadusvõitlejat, oluliste organisatsioonide esimehi, tuntud eestikirjanikke, saadikuid Rootsist (Sven Hanson ja Hain Rebas), USAst (MäidoKari) ja Kanadast (Laas Leivat ja Tönu Parming).

Foto: Andres Raudsepp