Haruldane Hargla

TÕNU NAELAPEA

Kahel viimasel okupatsioonisuvel oli mu Tallinna peavari Meriväljal. 1990. aastal oli selleks kolm kuud koguni Tuule teel asuval ajakirjanike külalistemajas toake. Nii et tunnen ilusat aedlinnajagu hästi.

Suure huviga asusin lugema Indrek Hargla hiljutist teost ,,Merivälja“. Alapeal kirjaks Eesti lühiaja kõige suurem mõistatus. Hargla on Eesti üks populaarsem ja hinnatum kirjanik, tuntud apteeker Melchiori lugude eest muude teoste hulgas. Sari on seatud Tallinna kesk aega, Melchior detektiivina lahendab kõiksugu kuritegusid ja müsteeriume.

Merivälja raamat aga on põnevusromaan, tegevus aastal 1997, müsteerium jällegi see, millele Hargla keskendub. Maa-alune ufo Meriväljal on selleks, väidetavalt Eesti kõige kuulsam lahendamata üle loomulik juhtum. Detektiiviks, kui soovite, on noor nõid, seda originaalses mõistes, eriliste võimetega Karin.

Juba esimesel leheküljel olin kodus. Karin sõidab jalgrattaga Tuule teele, Tuule põiku otsides, vastates töökohta pakkuvale kuulutusele. Hargla Merivälja on pisut teine, kui mida mäletan, kirjanile tunnistab eessõnas, et on muutnud topograafiat ja tänavanimesid. Siiski, tuttav tunne, meenutused Merivälja poes järjekorras ostukorvi oodates, et piima osta, vähe oli ju lettidel, oli kohe silmade ees.

Ufost ja paranormaalsest tegevusest olin küll 30 aasta eest kuulnud. Hargla ehitabki oma raamatu pärisdokumentidele, inimeste mälestustele, ta tegelased põhinevad prototüüpidele, kirjaniku valitud nimed neile on üsna andekad ja huvitavad. Sündmused, mida autor kirjeldab on paljuti juhtunud, lugejale, kes neist on teadlik, lisab see süvenemismõnule.

(Full story available via link below)