Mida on õppida kriisidest ajaloos

MARJU KÕIVUPUU, folklorist, Tallinna Ülikooli pärimuskultuuri dotsent

Eelläinud põlved püüdsid maagiliste toimingutega oma igapäevast elu kontrolli all hoida, samavõrd oldi igaks juhuks umbusklik kõige võõra või uue vastu.

Ohtlikes või tundmatutes kriisiolukordades on lihtne soovitada, et ärge minge paanikasse, ärge kaotage pead, jääge rahulikuks, küll kõik laabub. Iseäranis hirmutavad on sedasorti sündmused või asjaolud, mida me pole oma elus varem kogenud, ei tunne ning mille üle meil puudub minimaalnegi kontroll või võimalus toimuvat kuigivõrdki juhtida.

Igaks juhuks oldi umbusklikud kõige võõra või uue vastu, mis lähikonda tekkis: kas üleöö aia najale tekkinud sõnnikuhark on ikka aus tööriist või püüab tundmatu kuritõbi või pahatahtlik naaber ennast tuttava eseme kaudu majapidamisse sokutada ja seal laastamistööd tegema hakata. Viirusi noil ammustel aegadel ju ei tuntud ja sestap oli igaks juhuks mõistlik ka kahtlase päritoluga hangu vars puruks murda – parem karta kui kahetseda!

Viimane ütlus näikse olevat meil nüüdseks ununenud. Põhjamaa niiskes kliimas oleme harjunud, et sügistalvisel hooajal on enamusel meist nina tatine ning avalikel üritustel soleerivad köhakoorid ja aevastusansamblid võidu lauljate ja interpreetidega.

Jääda haigest peast koju, kanda kaitsemaski või tõmmata torusall suu ja nina ette, kui tõbi kallal või gripiviirus liikvel – milleks seda, midagi ju ei juhtu ja kui juhtubki, küll arstid ja teised asjapulgad vastutavad! Meditsiini areng ning heaoluühiskonna turvalisus on muutnud meid julgeks ning enesekeskseks.

(Full story available via link below)