Nr. 15
EESTI ELU reedel, 17. aprillil 2020 — Friday, April 17, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Mida on õppida kriisidest ajaloos Marju Kõivupuu, folklorist, Tallinna Ülikooli pärimuskultuuri dotsent Eelläinud põlved püüdsid maagiliste toimingutega oma igapäevast elu kontrolli all hoida, samavõrd oldi igaks juhuks umbusklik kõige võõra või uue vastu. Ohtlikes või tundmatutes kriisiolukordades on lihtne soovitada, et ärge minge paanikasse, ärge kaotage pead, jääge rahu likuks, küll kõik laabub. Iseäranis hirmuta vad on sedasorti sündmused või asja olud, mida me pole oma elus varem kogenud, ei tunne ning mille üle meil puudub minimaalnegi kontroll või või malus toimuvat kuigivõrdki juhtida. Igaks juhuks oldi umbuskli kud kõige võõra või uue vastu,
Kanada päevikust
mis lähikonda tekkis: kas üleöö aia najale tekkinud sõnnikuhark on ikka aus tööriist või püüab tundmatu kuritõbi või pahataht lik naaber ennast tuttava eseme kaudu majapidamisse sokutada ja seal laastamistööd tegema hakata. Viirusi noil ammustel aegadel ju ei tuntud ja sestap oli igaks juhuks mõistlik ka kaht lase päritoluga hangu vars pu ruks murda – parem karta kui kahetseda! Viimane ütlus näikse olevat meil nüüdseks ununenud. Põh jamaa niiskes kliimas oleme harjunud, et sügistalvisel hooajal on enamusel meist nina tatine ning avalikel üritustel soleerivad köhakoorid ja aevastusan samblid võidu lauljate ja inter preetidega. Jääda haigest peast koju, kanda kaitsemaski või tõmmata
enese huvides, vähemalt kahe meetri kauguses olla igas olu korras, kui vajadus sunnib uk sest välja. Ning see vaid üks näide, ostavad kokku asendama tut (hügeenitarbeid, maske) ja Vihje on sellele, kuidas mõni siis müüvad hingehinna (siin inimene siiski ikka teise sure õige sõna tarvitus) eest kasumi liku peale ei mõtte. Jean-Paul huvides edasi lihtsurelikele. Sartre kuulus tsitaat meenub Iga roju oma koju on rahva tänapäeval tihti. L’enfer, c’est suust tark õpetus. See, et olge les autres tähendab, et põrgu kodus, on ehk liialt leebelt riigi – see on teised inimesed. tervise eest hoolt kandvate poolt Tuntud misantroop Sartre öeldud. Kas tuleb karmim olla? lausus seda üldistavalt; õn Ei tea. Nüüd on tervisejooksjad, neks aga valdav osa inimkon sörkijad need häbematud, kes nast käitub mõistlikult, teiste lõõtsutades lähenevad selja tag ga arvestades. Need sobiva gant, hoiatuseta, tea mida nad nimega tembeldatud covidioo oma ähkiva hingeauruga jagatud did aga, kes neid suudakski õhuruumi paiskavad. Jah, võim harida? Mõistust ei ole, ise lad, meeskonnamängud, isegi kust aga kuhjaga. pargis palli viskamine on keela „Jumalik komöödia“, Dante tud. Ka pargipingil istumine, Alighieri sulest on kaua olnud mis natuke ületab mõistuse. oluline lektüür, inimkonda Kui maapealne Põrgu, muia hariv. Kolmes osas teos („Põr gu“, „Purgatoorium“ ja „Para tes, on üle elatud ning inimkond diis“) esindab kirjandusteadlaste on mitu, mitu sellist üle sajan katoliiklaste hinnangul valgustatud humanis dite kogenud, siis tustulega ar mi, mis Antiigilekskoni järgi järgi tuleb puhas „püüdleb universaalsuse ja rea vestada. See on õpetus, milles mõistmist lismi poole“. On möödunud enne viimset kohtu mub, nagu sõ nastki selge, mitu head aastakümmet sellest, toi kui päevikupidaja Dante meis puhastamine, seekord aga hin terteosesse süvenes. Purga too geline. Misläbi vabanetakse test patukaris riumis oli puhastustuli – ing ajalistest, ilmalis liskeelne Dante tõlge kannabki tustest. Teadagi, need, kel patte alapealkirja „Inferno“, mitte ei ole, saavad otse Paradiisi. peedia järgi Põrgu. Virgiliuse saatel läbib Eesti Entsüklo tule need, kes luuletaja põrgu, satub siis pu läbivad puhastus hastustulle, purgatooriumisse. „pole pälvinud kohest Jumala Mis on paik, kus kannatajad nägemist, kuid pole ka mõis peavad viibima enne Paradiisi tetud sellest ilma jääma“. Need jõudmist. Ususõnumina 13-ndast viimased jäävadki põrgu. See on katoliiklaste lähenemine, sajandist peale päris võimas. Kus on inimkond praegu? protestantism, kuhu luterlased Tänu paljudele rumalatele ene kuuluvad, eitab õigustatult hir sekesksetele oleme ikka algfaa mule ehitatud puhastustuld. sis sellel rännakul. Põrgus. Kus Õigeusu kirik, jällegi EE järgi kannatame nii füüsiliselt, vaim „tunnistab eestpalvet ja hinge selt kui ka majanduslikult. Ei surmajärgset puhastumisseisun ole Peltsebul või vanakurat, dit“. Ent mitte nii üksikasjaliselt nagu keskaja katoliiklased hir nagu katoliku kirik või Dante, mutasid, põrgukatlaid kütmas, kes teadagi kirjutas enne Martin milles patused keevad, vaid Lutherit. hoopis kaasinimesed, ahjuroo Usu mõju ajaloos on olnud biga hõõguvat sütt värskete tugev just seletamaks arusaama halgu dega toitmas. Nemad ei tuid juhtumeid nagu pandee mõista, et tuleb kõigi, mitte miat. Mõnele on usk Jumalasse
Puhastustuleni on veel minna
torusall suu ja nina ette, kui tõbi kallal või gripiviirus liikvel – milleks seda, midagi ju ei juhtu ja kui juhtubki, küll arstid ja teised asjapulgad vastutavad! Meditsiini areng ning heaolu ühiskonna turvalisus on muut nud meid julgeks ning enese keskseks. Noored ja nooremas keskeas inimesed on unustanud, et veel 90ndatel põdesid lapsed mump si, leetreid ja punetisi, millesse tänapäeval tänu 1994. aastal kasutusele võetud liitvaktsiinile ja vaktsineeritute üldisele tase mele üldjuhul enam ei haiges tuta. Nakkushaiguste puhan gutega kaasnesid karantiinid nii haiglates, koolides kui töökoh tadel. 1982. aastal vallandunud suu- ja sõrataud tähendas, et karjalautades töötavad inimesed ei pääsenud loomade juurest minema rohkem kui kuu aega. Et nad salamisi öö varjus kor
rakski koju ei hiiliks, valvasid neid relvastatud miilitsad. Tänapäeval tundub see pigem õudusfilmi stsenaarium kui ar gireaalsus. Kriisolukorras on vaja ratsio naalseid ja selgeid otsuseid, kuid need saavad põhineda ainult informatsioonil. Kui in formatsiooni napib, külvavad asjatut hirmu kõikvõimalikud prognoosid ja ennustused, mida meie tõejärgsel ajastul sajab uk sest ja aknast kui küllusesar vest. Nõrgema närvikavaga ini mesel lööb see vereõhu üles ja viib une silmist, sunnib asjatuid varusid soetama või mingil muul moel tekitama enda ümber turvalist mulli või halvemal juhul koguni maailmalõpuks valmistuma. Kahjuks ei suuda ka aja kirjanikud alati kõiki fakte kontrol lida ning uudistejanus ühiskonda paisatakse liig tihti toorest, kontrollimata infot, mis
hakkab sealtmaalt elama oma folkloorset elu, nagu üks priske mitmepealine lohe kunagi. Lendulastud sõna enam kinni ei püüa ja ehk on siingi kasu oludele vastavaks kohandatud vanarahva tarkusest: üheksa korda mõtle, ükskord ütle. Iseäranis kriisiajal ja hädaolu korras. Lõpetuseks üks vana lugu. Kord ammustel aegadel koh tusid maanteel Palverändur ja Katk. ,,Kuhu lähed?“ küsis Katk Palverändurilt. ,,Mekasse,“ vastas Palverändur, ,,aga sina kuhu?“. ,,Ma lähen Bagdadi, pean endaga 500 inimest kaasa võtma,“ vastas Katk. Seejärel läksid mõlemad oma teed. Aasta pärast kohtusid nad taas. ,,Sa petsid mind,“ ütles Pal verändur Katkule, ,,lubasid võt ta vaid 500, aga võtsid hoopis 5000!“. ,,Ei,“ vastas Katk, ,,mina võtsin ainult oma 500. Ülejäänud võttis endaga Hirm.“
suureks toeks ja abiks. Ent need ameeriklased, kes eitavad pan deemiat, kuna Jumal neid kait seb, kuuluvad küll rumalate hulka. Ka need, kes ei kuule mõistust, südametunnistusele koputamist nagu tänased ter visejooksjad (missugune iroo nia, kuna teiste tervisega pargi radadel ei arvestata) ei oska kuulata.
Meenub siin ühe kuulsama USA röövparuni, miljardäri (siis kui miljard oli tõesti tohutu raha) Andrew Carnegie lähene mine. Tema oli oma aja Bezos, Gates. Äritegevuse lõpetas 66 aastaselt maailma rikkaima me hena. Ja sai siis ehk kuulsamaks filantroobiks ajaloos. Temalt on väljendus – rikkuse pühakiri ehk „Gospel of Wealth“ nõuab, nagu Piibelgi, et rikkurid on moraalselt kohustatud teistele seda raha andma toetusena. Carnegie annetas sadu mil joneid, tuntud on ta just väike linnadesse raamatukogude ehi tamise majandajana. Neid on Põhja-Ameerikas arvukalt, näi teks Midlandi raamatukogu
Ontarios on üheks, mille Car negie rahad lubas ehitada.
Taageperade park
korterimaja Corinth Gardensil oli kaks blokki põhja pool, üks itta. Erakordne oli Keewatini tänav. Mt. Pleasantist tupiktäna va otsa, itta mines, elasid kuus leibkonda. Jaaguste, Tarkus, Hasselrott, Kivisild, Van der Veen ja Rükkel. Tänav põhja poole Sepa. Minu arust ei olnud ime, et eestlased ehitasid, vist 70-ndatel madala korterimaja Sherwoodi tänavale, hoone, kus vist vaid ainult Alli Vähi viimase eestlasena elab. Sher wood on selle suvalise 10 minuti piirkonna põhjapoolne piir. Aga selge on, et eestlasi oli palju.
Ususõnumit ei esita, küll aga seda, et eelnevatelt sadadelt põlvkondadelt on meil, mõnel kahtlemata, ikka palju õppida. Rõõmustav on näha sõbralikke inimesi pargis tervise huvides, kaugelt teretamast. Mõni ei teadnudki, et naabrimees tunneb muret, kuna pole üleaedset mõnda aega askeldamas või liikumas näinud. Või et siiras naeratus, märkus, et oi kui kena päev, pühib lühikeseks ajaks maised mured eemale. Teeksime nii edaspidigi on lootuseks. Kuna siit pandeemiast saame õppetunni, mis loodetavasti kandub tulevikku üle. Kõik, eri ti majanduslikult, on sootult uue näoga. Kuid tuleme kuidagi toime. Tunneme kaasa vanava nematele, kes oma silmaterake si, lapselapsi ei saa näha, muidu kui FaceTime’i kaudu. Neile, kelle töökohta ehk enam ei ole olemaski, kes ei suuda üüri maksta. Väikeettevõtjatele, kelle elutöö, mitte ainult elatis, vaa kumas on. Paraku riik käitub mõnel päeval nii, et jääb mulje, et parem käsi ei tea, mida vasak teeb või on teinud. See aga on ju inimlik, siuna bürokraate ja ametnikke, kui palju tahad. Selge, et maksta tuleb kaua ja sammud, mida astutakse, muu davad oluliselt elu. Mäletagem – Esimese ilmasõja tõttu raken datud isikuline tulumaks pidi olema ajutine. Nüüd, sada aastat hiljem, pole kusagile läinud ning kahjuks, kui mõistus pähe ei löö, maksab pandeemia järg seid majanduslikke kahjusid taas keskklass. Ei näe kuidagi, et rikkurid oma miljardid ära annaks.
(Algus lk. 4)
lane koos abikaasa Elfriedega. Arvan, et poeg Arvo elas natuke aega seal ka, aga pole kindel. Ja kahjuks pole enam kellegi käest küsida. Pole vist kusagil eest last, kes teise poja Reinu panu sest oma rahvale ei ole teadlik. Kui laps põlve marraskile kukkus, sai joosta Taageperade poole, et nutt saaks kuivatatud. Teades samas, et saab mahla ja küpsist. Ehk kukkumine oli meelega, mine sa neid lapse riukaid tea. Vanahärra – ja seda ta oli, tõeline härra – käis ka meil Formanil tihti külas. Ka siis, kui ta mujale kolis. Ei mäleta täpselt kunas, sest teismelisena ei sobinud ju pargis hullata. Lesestununa ko lis professor Taagepera üksi kor terisse Parkdale’i, kuhu vii sin jõulude aegu talle head ja paremat. Karl Taagepera elas peaaegu 100-aastaseks (1894 – 1993), lõpuni oli ta kõbus ja vaimselt erk. Eglintoni tänavast, kirikust põhjapoole oli kah arvukalt eestlasi. Roiser Roehamptonil, kohe kiriku juures. Eestlaste
Kuigi mõnigi USA rikkur on suunanud projekte COVID-19 lahendamise suunas, seda põde vate abiks, on see siiski piisk merre. Miskipärast ei usu, et Eesti rikkurid Carnegie eeskuju jälgiks. Ega Mark Zuckerbergi taolised, kes mittemillegagi – sotsiaalmeedia pole ju maa põuevara, looduse anne, käega katsutav rikkus – Kröösusteks said. Majanduslikult on pilt tume, hetkeseisu põrgut kogeme kõik ja puhastustuld tuleb ooda ta, et see teeks nii, nagu kunagi kaugminevikus loodeti. Inim konna huvides, mitte usu mõis tes. TÕNU NAELAPEA
Ajad olid muidugi teised – algkooliealistel ei olnud vaja helikopterivanemate valvet. Va nemad teadsid, et lapsed vaja dusel ei ole eestlastest kaugel. Kuid on teada, et piirkonda on kolinud viimaste aastate jooksul nooremaid eestlasi. Ehk kõlab kilgates taas eesti keel Belsize’i ja Formani nurgal ja haljasala saab uue nime. TÕNU NAELAPEA
www.eestielu.ca
