1 minute read
Andrus Peegel: ,,Kunstielu võib olla ka elustiil”
Esmaspäeval, 13. aprillil lahkus jäädavalt kunstnik Andrus Peegel (snd 10.03.1955), kellel oli tihe side ka Torontoga, kuuludes Eesti Kunstnike Koondisse Torontos ning kelle karikatuurid või portreed ilmusid aeg ajalt juba nii Meie Elu või hiljem ka Eesti Elu veergudel.
Väga tagasihodliku inimesena ei avanud Andrus Peegel end tihti, kuid oli nõus andma intervjuu Eesti Elule. See ilmus meie lehes ,,Nädala portree“ rubriigis 16. septembril 2016. All järgnevalt toome selle ära lühendatult.
Advertisement
Foto: Lea Kreinin
Olen küll, rõõmsalt ja rahulikult. Kunstnikuteed aga alustasin Tallinnas, valmistusin kunstikooli eksamiteks ja elasin vanalinnas Uuel tänaval linnamüüri tornis tädipoeg Taivo Linna ateljees. Tema õpetas mulle joonistamist, maalimist, kompositsiooni (ta oli juba sel ajal tuntud metallikunstnik). Põhi mõtteliselt saingi tänu temale kunstikooli sisse. Taivo õpetas mulle ka seda, et kunsti tegemine võib olla enam kui lihtsalt tuimalt mingi tellimuse tegemine ja kunstiga tegelemisest võib saada elustiil. Ma olen talle selle õpetuse eest väga tänulik.
Need kolm portreed – Roman Toi, Martin Kuuskmann, Eerik Purje, mis olid esitatud 2016.a. septembris Tartu College’i näitusel, valmisid Andrus Peeglil Eesti Elu palvel ja ilmusid lehes vastavate portreelugude juures.
Foto: EE
Ei saagi öelda, et ma oleksin ainult maalija või graafik – ma tegelen natuke kõigega ja see pakub mulle huvi ja lõbu. Näiteks kujundan raamatuid, teen fotosid, teen fonte, joonistan karikatuure. Peale selle joonistan ajalehtedesse ja teen vabagraafikat – tegelen sellega, mis kunstipäraselt paberit määrib, võib-olla see ongi elustiil.
Otse vastupidi, mul ei ole loomepiinu, mul on loomise rõõm, hea tunne midagi tehes. Neid „Postimehe“ pilte ongi sellepärast mõnus teha, et „Postimees“ annab mulle nädalas korra kindla ruumi, olen eesmärgiks võtnud seda targasti kasutada, leida uusi lahendusi. Mul ei ole tekkinud õnneks kindlaid raame, mida sunnin ennast järgima, mulle meeldib loomise protsessis olla. Olen isegi kirjutanud ühe Tartu Ülikooli teemalise ja müstilise luuletuse, see on avaldatud kõrvuti klassikute luuletustega. Olen oma elus kirjutanud, arvan et viis luuletust ja üks neist ilmuski ülikoolile pühendatud luksusväljaandes. Mõnikord on nii, et ei ole vaja kirjutada sadat luuletust, kirjuta üks ja hea luuletus. Samamoodi on piltidega, praegu katsun rohkem tegeleda kvaliteediga.
(Full story available via link below)
Autoportree.
Andrus Peegel 2016
