6
EESTI ELU reedel, 17. aprillil 2020 — Friday, April 17, 2020
Andrus Peegel: ,,Kunstielu võib olla ka elustiil” Esmaspäeval, 13. aprillil lahkus jäädavalt kunstnik Andrus Peegel (snd 10.03.1955), kellel oli tihe side ka Torontoga, kuuludes Eesti Kunstnike Koondisse Torontos ning kelle karikatuurid või portreed ilmusid aeg ajalt juba nii Meie Elu või hiljem ka Eesti Elu veergu del. Väga tagasihodliku inimesena ei avanud Andrus Peegel end tihti, kuid oli nõus andma intervjuu Eesti Elule. See ilmus meie lehes ,,Nädala portree“ rubriigis 16. septembril 2016. All järg nevalt toome selle ära lühendatult. Oleme Teie ateljees Tartus. Kas te olete terve oma elu Tartus elanud? Olen küll, rõõmsalt ja rahuli kult. Kunstnikuteed aga alusta sin Tallinnas, valmistusin kuns tikooli eksamiteks ja elasin va nalinnas Uuel tänaval linna müüri tornis tädipoeg Taivo Linna ateljees. Tema õpetas mulle joonistamist, maalimist, kompo sitsiooni (ta oli juba sel ajal tuntud metallikunstnik). Põhi mõtteliselt saingi tänu te male kunstikooli sisse. Taivo õpetas mulle ka seda, et kunsti tege mine võib olla enam kui lihtsalt tuimalt mingi tellimuse tegemi ne ja kunstiga tegelemi sest võib saada elustiil. Ma olen
Autoportree.
talle selle õpetuse eest väga tänulik. Teie elustiil on siis kunstni ku elustiil? Ei saagi öelda, et ma oleksin ainult maalija või graafik – ma tegelen natuke kõigega ja see pakub mulle huvi ja lõbu. Näiteks kujundan raamatuid, teen fotosid, teen fonte, joonis tan karikatuure. Peale selle joonistan ajalehte desse ja teen vabagraafikat – tegelen sellega, mis kunstipäraselt paberit määrib, võib-olla see ongi elustiil. Vahel kujutatakse kunst nikku ette loomepiinades piin levana, nälgimas kusagil katu sekambris.
Andrus Peegel 2016
Need kolm portreed – Roman Toi, Martin Kuuskmann, Eerik Purje, mis olid esitatud 2016.a. septembris Tartu College’i näitusel, valmisid Andrus Peeglil Eesti Elu palvel ja ilmusid lehes vastavate portree lugude juures. Foto: EE
Otse vastupidi, mul ei ole loomepiinu, mul on loomise rõõm, hea tunne midagi tehes. Neid „Postimehe“ pilte ongi sellepärast mõnus teha, et „Postimees“ annab mulle näda las korra kindla ruumi, olen eesmärgiks võtnud seda targasti kasutada, leida uusi lahendusi. Mul ei ole tekkinud õnneks kindlaid raame, mida sunnin ennast järgima, mulle meeldib loomise protsessis olla. Olen isegi kirjutanud ühe Tartu Ülikooli teemalise ja müstilise luuletuse, see on avaldatud kõr vuti klassikute luuletustega. Olen oma elus kirjutanud, arvan et viis luuletust ja üks neist ilmuski ülikoolile pühendatud luksusväljaandes. Mõnikord on nii, et ei ole vaja kirjutada sadat luuletust, kirjuta üks ja hea luuletus. Samamoodi on piltide ga, praegu katsun rohkem te geleda kvaliteediga. Tänapäeval räägitakse üha rohkem interdistsiplinaarsu sest. Kunstnik võib olla loo minguline igas valdkonnas, kirjutab luuletusi, teeb ani matsiooni… Olen ka animatsiooni teinud. Alati, kui tuleb mingi uus ar vutiprogramm, üritan ma seda kohe katsetada. Ma olen oma käega joonistanud ja proovinud filmikesi teha – tore ju, kui joonistus hakkab liikuma. Kunst nik jääb tihti, endalegi teadvustamata, ka teistes vald kondades ikka kunstnikuks ja see on minu meelest väga hea. Üldse tundub, et on saabunud tänuväärne aeg – mitte väga vanasti jäi nii mõnigi asi teh niliste võimaluste taha toppama. Nüüd on võimalusi tohu tult, ainult pead enne mõtlema, mida sa teha tahad, see tähendab ka vastutust oma loomingu eest. Te õpetate ka tudengeid? Õpetan Tartu kunstikoolis illustraatoritele kompositsiooni ja joonistamist ka natuke. Kus juures see on väga kasulik amet, nimelt hoiab see mind ennast ka vormis. Ma üritan õpilastele ette joonistada ning piinlik on seda abitult teha, mulle meeldib natuurist joonis tada ja õpilastega suhelda. Mida te vabal ajal teete? Mul ei ole vaba aega. Minu tööd ja tegemised ongi vaba aeg ja see on kohutavalt mõnus. Minu töö on ka minu hobi. Puhkuseks on ka selline võima lus – ise midagi lahedat välja mõelda ja saata interneti ava rustesse. Näiteks töötan välja fondi ja saadan prantslastele testida, huvitav on tagasisidet oodata ja näha, kuidas see vastu võetakse. Üks lõbus asi on kari katuurivõistlused, mul on isegi mõned diplomid, aga alati saa detakse kataloog ja kutseid. Või teha logosid, olen neid hulga teinud, ka näiteks Ameerikasse, sealsetele konkurssidele tuleb kokku kunstnike loomingut üle maailma, jällegi huvitav. Praegu ei kujuta üldse ette, kuidas siin majas (Tartu Kunst nike Liidu majas) 50ndatel aas tatel töötati, kuidas üldse Vene ajal töötati, muidugi võeti kõ vasti viina, aga tehti ka kõvasti
Nr. 15
Foto: Lea Kreinin
head kunsti, hoolimata kultuu riametnike survest. Selline va ba dus nagu praegu kuulus sel ajal ulme valdkonda. Ei olnud isegi värve, neid said vaid Kunstnike Liidu liikmed kunsti fondi poest. Ma olin siis noorte koondises. Kui anti luba, siis said poest tuubi värve, pintsleid ja mingi suguse jupi lõuendit. Ometi maalid, mis siis maaliti, on nüüdseks klassika. Vene aeg läks minust küllaltki valutult mööda, sest „Postimehe“ toime tus oli nagu väike vabaduse saar, kus kogu ümbritsevat skisofreeniat ei võetud tõsiselt. Kuidas on Teie suhted Ka nadaga ja mismoodi need tek kisid? Mul on Kanadaga väga head suhted. Minu isa (Juhan Peegel) ja tema koolivend Ants (Antoni) Truuvert, ka Saaremaa mees, kes sattus sõjakeerises Kana dasse, olid kirjavahetuses juba 60ndatel aastatel, saatsid üks teisele pilte, kirjutasid elustolust, olid nad ju sõbrad ja koolivennad. 1976. aastal koh tusin Ants Truuverti pojaga. Mina olin siis instituudi ette valmistuskursustel, Andres tuli koos oma sõbraga otse Kana dast. See, et kohtumine sel ajal teoks sai, oli üliharuldane ja muidugi oli ka „saba” meid jäl gimas, teda sai kõvasti lolli tatud; meie aga, nagu noored inimesed ikka, käisime Tallinna peal ja niisama külas. Vahetasime hiljem kirju, mäletan ka plaate, mis ta mulle saatis. Kõige sügavamal vene ajal oli selline side vägagi olu line. Kuskil 1990. aastate algu ses jõudis ka hr Truuvert koos abikaasa Maretiga kodumaale, need emotsionaalsed kohtu mised jätkusid aastaid. Mõeldes veel möödunule, arvan, et need inimesed, kes nendel rasketel
aegadel siin ülikoolis, ajalehe toimetuses, teatris, Kunstnike Liidus, midagi head korda saat sid, pidid olema tugeva mis sioonitundega, ilmselt teist või malust inimeseks jääda polnud. Samuti on sõbrad-tuttavad Kanadast jätnud sügava mulje samal põhjusel, küll teistes tingimustes, aga nende missi oonitunne on muljetavaldav. Te olete Toronto Eesti Kunstnike Koondise liige? Jah, kaugliige. Ma olen hea tuttav mitme inimesega Kana das, aga ma pole seal mitte kunagi ise käinud. Ma pole rei sija tüüp. Kuulumine kuhugi on teatud määral tunnustus ja mul on hea meel, et olla EKKT liige, see rikastab. See algaski sellest, et mõned minu pildid jõudsid Eesti Elu veergudele. Ma ei oskagi seletada, kõik on sujunud kuidagi loomulikult ja huvi on vastastikune. Mul on Kanada eestlastega väga head ja soojad suhted, mis ei ole pingu tatud. Koondisesse astumine oli lihtne. Jaak Järve käis mõni aasta tagasi siin. Saime kokku, ta küsis, kas ma ei tahaks astu da koondise liikmeks. Ikka taht sin ja nii ma astusingi. Hak kasin talle pilte saatma ja siis tegime (2015.a) koos ühe näi tuse Toronto Eesti Majas. Need pildid said nüüd antud Tartu College’i kunsti kogule. Nüüd mul tuleb seal näitus olulistest persooni dest Eestis – nendest, kes on aastate jooksul siin ol nud sündmuste keskel (näitus „Vaba joonega. Andrus Peegli portreesid taasiseseisvast Ees tist“ avati 2016.a septembris Tartu College’is). Trükkisin need uuesti ja joonistasin kohati natuke ümber. See oli päris suur töö. Need on viimase kol me(Järgneb lk. 14)
