Sireli, kas mul õnne

Selle pealkirjaga laulu, mis võtab nii kaunilt kokku kevadetundeid, kirjutas Gustav Ernesaks 1930. aastate algupoolel, nii mees- kui ka segakoorile. Kes seda tunneb, võtab sõnad ja viisi huultele, kuna sirelipõõsast ei saa mööduda, ilma et tuleb ahmida seda joovastavat lõhna, mis õitest nii rõömsalt lööb valla.

On sireliaeg. Tuppa toome me paljudki oma aiast sireliõieoksi, söögitoa, köögi lauale. Ja nii mõnigi meist ei saa lapsepõlvemälestuste kiusatustele vastu, otsime õnne, teades et seda toob viiekroonleheline sireliõis. Pea kõik teised on ju neljased. Mõni arvab, et kolmene toob hoopis ebaõnne, aga seda ei saa ju keegi kinnitada.

Kevad on lootuste aeg, need tärkavad nii põues kui looduses. Kuidas saabki olla kuri teiste vastu sellise ilu külluses. Ent ollakse miskipärast siiski. Parim hetkenäide on ususõda Lähis-Idas, kas süüdi äärmuslikud palestiinlased oma terrorirünnakutega või tohutus vähemuses Iisraeli riik, ei ole tähtis. Mida teame, on et rakettidega tapetakse süütuid ning meie, paraku polariseerunud maailmas, on valju häälega kaitstud ja õigustatud mõlemate sõdivate poolte võetud sõjasamme.

Meenub ka sel aasta-ajal Henrik Visnapuu luuletus, pühendatud sirelile, mida tsiteeriks, kuna see on patsifistlik, sõja vastane. Esimene stroof algab nõnda: „Sireli torkas püssirauda // Sireli, sireli // Palju on sõpru langend hauda.“ Luuletus lõpeb aga positiivselt - „Sirelist õnne! Kaks korda neli. // Sireli, sireli // Sireli sulle, võõras ja veli. // Sireli.“ Pangem tähele, lõpus on vaid üks, mitte kaks sirelit, rõhutades sõnumit – õnne leiame ühiselt, mitte lahus.

Meie rahval on kaunis komme kevadest sügiseni loodust tuppa tuua. Kaseurvad tähendavad kevade tulekut, sireliõied suurt kevadet, jaanipäeval on paljudel komme tuppa tuua sõnajalgu. Nii mitmeski eesti kodus pole päeva, kui õisi, lilli, rohelust poleks toas. Kuna see komme mitte ainult ei too silmarõõmu ja aroome, aga kuidagi ka südamele rahu.

Ajastul, kus oleme sunnitud kodus olema nii palju kui võimalik, loaga vaid olulise tõttu väljuda, on see eriti tähtis. Kuna lootus, et oleme varsti lõpusirgel, et saada tagasi normaalsemat elu, peegeldub just pungades, puude ererohelistes lehtedes – isegi kollases võililleõite meres. Kaunis ju, kui nad ainult umbrohud ei oleks.

Umbrohud on elu paratamatus. Sõda aga ei peaks olema. Torkaksime sireli raketitorru. Mitte viljatute protestide, valjuhäälsete partisanlike protestidega kurjust jätkates. Keskenduksime mõistusele, lootusele. Nõnda, kui sirel meile toob.

TÕNU NAELAPEA