Mõttekilde isast ja vanaisast

ARVED PLAKS, Texases

Loodan, et enamik meist leiab midagi head mäletada oma isast sellel isadepäeval. Muidugi keegi polnud ingel. Paljud meist pidid sõja tõttu ilma isata üles kasvama või kui oli isa, sõda võis jätta jäljed ta iseloomu. Täna mõtlen oma isa ja vanaisa peale. Mõlemate iseloomus näeme mõjusid ümbritsevatest oludest.

Mu isa suri 1999. a. kui oli 96 aastat vana. Mida ta küll mõtleks sellest, mis praegu meie maailmas toimub? Mis nõu oskaks ta mulle anda? Kuid ta polnud niisugune isa, kes tundis, et pidi mind juhatama. Aga ta oli mulle eeskujuks. Ta oli tasane ja tagasihoidlik. Temale oli ta pere kõige tähtsam ja kõik ta otsused oli seotud, et säilitada me pere sõja ajal ja pärast sõda. Ja selle eest olen talle tänulik.

Elasime Connecticutis peale Ameerikasse saabumist 1949. Kui lõpetasin keskkooli, läksin ülikooli. Abiellusin varakult. Varsti olingi kahe poisi isa. Töö viis mind Seattle’isse, siis Huntsville’i (Alabamas) ja sealt edasi Houstonisse. Isa jäi Connecticutti. Külastasin teda paar korda aastas, jäädes ta juurde nädalaks.

(Full story available via link below)