Nr. 24
EESTI ELU reedel, 19. juunil 2020 — Friday, June 19, 2020
9
Mõttekilde isast ja vanaisast Loodan, et enamik meist leiab midagi head mäletada oma isast sellel isadepäeval. Mui dugi keegi polnud ingel. Paljud meist pidid sõja tõttu ilma isata üles kasvama või kui oli isa, sõda võis jätta jäljed ta iseloomu. Täna mõtlen oma isa ja vanaisa peale. Mõlemate iseloomus näeme mõjusid ümbritsevatest oludest. Mu isa suri 1999. a. kui oli 96 aastat vana. Mida ta küll mõtleks sellest, mis praegu meie maailmas toimub? Mis nõu oskaks ta mulle anda? Kuid ta polnud niisugune isa, kes tundis, et pidi mind juhatama. Aga ta oli mulle eeskujuks. Ta oli tasane ja tagasihoidlik. Temale oli ta pere kõige tähtsam ja kõik ta otsused oli seotud, et säilitada me pere sõja ajal ja pärast sõda. Ja selle eest olen talle tänulik. Elasime Connecticutis peale Ameerikasse saabumist 1949. Kui lõpetasin keskkooli, läksin ülikooli. Abiellusin varakult. Varsti olingi kahe poisi isa. Töö viis mind Seattle’isse, siis Huntsville’i (Alabamas) ja sealt edasi Houstonisse. Isa jäi Connecticutti. Külastasin teda paar korda aastas, jäädes ta juurde nädalaks. Mu viimased mälestused isast on sellest, kui kokkuhoid likult ta elas. Pärast mu ema surma raske haiguse järel abiel lus ta uuesti. Mu kasuema sai vähi ja teda viidi hooldeko dusse. Selle tõttu ma ei saanud neid oma juurde tuua. Mu isa viimased paar aastat kulgesid sellega, et igal näda lapäeval ta ootas, kuni post saa bus keskpäeval. Selle järel tegi ta mustast leivast võileiva toma tiviiluga ja sõitis naabruskonna hirmuks hooldekodusse, mis oli vaid paar kilomeetrit eemal.
Seal ta luges saabunud kirjad kasuemale ette, kuigi ma pole kindel, et see neid kuulis. Siis sõitis isa koju ja leotas või sorteeris postmarke. Kuigi tal oli viimastel aasta tel tšekiraamat, tegeles ta kõigi ga isiklikult. Kui ta pensioni ja sotsiaalkindlustuse tšekid saa busid, sõitis ta panka, rahastas need ja läks kontoritesse, kus maksis sularahaga oma tele foni-, elektri- ja veearved. Prügiveo teenust ta ei pal ganud. Selle asemel sõitis ta linna serva, kus koguti jäät meid: paberit ja plekktopse. Toidujäätmed muidugi läksid kompostihunnikusse ta maja taha, kus ta kasvatas aedvilja. Mis veel üle jäi, pani ta paberkotti ja kui läks telefoni kontori parklas mööda prü gikastist, viskas ta koti kasti, silmitsedes kelmilt, lootes et keegi seda ei näinud. Kui ta kodus vahetasin elekt ripirne, et tal oleks rohkem val gust nägemiseks, siis kui järg mine kord teda külastasin, olid jälle vanad 60- vatised pirnid ta laualambis. Vastandina mu isale kirjutan nüüd oma vanaisast. Ma ei ole kunagi teda kohanud, kuid tun nen teda onude ja tädide mäles tuste järgi. Nad kõik vihkasid teda nende oma sõnade järgi, välja arvatud mu isa, kes ei soovinud sellest rääkida. Mu vanaisa sündis Puur mannis talupojana. Sealt läks ta eelviimase sajandi lõpul kusa gile mõisavalitsejaks. Kui ta lahkus sealt, tuli ta Tartusse, ja seda sendita taskus. Siis aga abiellus ta naisega, kes oli te mast 17 aastat noorem. Noore naisega tuli kaasa ka naise ema rahadega, mis oli teenitud kõrt sipidamisest Rõuges. Selle ra haga ostis vanaisa saapaäri Vene Turul (kaubamajas) Emajõe
Korp! Filiae Patriae virtuaalne õestuspidu
list sõprust ja kinnitada, et oleme üksteisele olulised.
Tartus oli hiljaaegu ja küllap on veel praegugi tänavatel plakatid meenutamaks ini mestevahelist kahe meetri vahe hoidmist sõnumiga „Ar mastan sind kaugelt“. Oleme pikkade vahemaadega ja eral datusega mingil määral juba harjunud. Eheda kokku saa mise põua tõttu oligi rõõm sedavõrd suurem, et nii pal jude sõpradega sai turvaliselt ühineda kaugelt ent vanas vaimus. Heledalt rõivastatud ja korporatsiooni värvides õed tulid eri paikadest virtuaalselt kokku, et tähistada omavahe
Vil! Kristina Agur laulis Viinist Torontosse.
Arvuti- või telefoni kaame rasilm tõi õdederingi paaril juhul kõrvuti istuva ema ja tütre paari (uues kõnepruugis „ühes mullis“ viibivad filiaed), ka va naema, kes suvilas lapselast hoidis ja vast kõige erakordse mana, esimehe vil! Koidula Aedna, kes viibis olude sunnil antud hetkel oma autos, ühes kesk-Ontario kaubanduskeskuse parklas. Siin on paslik väljend: Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. (Kui sul on võrgu ühendus.) Põhjaliku ja paeluva rebas referaadi koos pildimaterjaliga pidas rebane Katrin Roop. Ta tutvustas mormoonide Brigham Young’i Ülikooli Utah osariigis oma kogemusest lähtudes; mis teda sinna kooli viis ja millised olid tema isiklikud ja akadee milised kogemused sellest ajast. Seejärel toimus õestuspeo tsere moonia, mida kaunistas lauluga vil! Kristina Agur Viinist. Torontos sirgunud ja hariduse saanud metsosopran Kristina Agur laulab sel hooajal maail ma ühe mainekama ooperiteatri Viini Riigiooperi (Wiener Staat
kaldal. Äri oli edukas, kuna ta oskas talurahvaga tegeleda, aga sellega käis ka napsitamine. Ta astus tuletõrjujaks ja mul on temast foto uhkes mundris. Kuid ükski ta lastest ei mäleta, et ta kunagi oleks tule tõrjumi ses osalenud. Ta pere kasvas kiiresti, tuli üks laps teise järgi ja neist seitse kasvasid üles. Sõja ajal oli viina omamine keelatud. Ta naine, s.t. tähendab mu vana ema, kaebas seda võimudele, tehes seda oma ema ässitamise survel. Vanaisa pandi vangi lühikeseks ajaks. Kui ta sealt välja sai, siis ta koju enam ei läinud, ta sõbrad oleksid ta üle ju naernud; ja tuli lahutus. Et vältida vajadust maksta raha naisele laste ülespidamiseks, korjas ta lapsed peaaegu vägisi oma juurde. Ta võttis suure kor teri Kastani tänavale ja lapsed jäidki hea meelega sinna. Olid ju üksteisega koos ja toit oli laual.
meest? Eks ta valis igale lapsele töökoha. Kuid kõik tundsid, et olid kodust välja visatud ja nad vihkasid teda ja vältisid kokku puutumist peale seda, kui nad olid surutud kodust lahkuma. Palju hiljem, pärast sõda, suri ta ühes Põltsamaa hooldekodus. Kuulsin, et oli jäänud vene sõjaväe veoauto alla.
Kodus oli kõva kord. Õhtu söögi ajal ei tohtinud keegi juttu ajada, kuni isa ütles: „Mahlzeit“ saksa keeles. (Isa pani saksa keele käibele kodus, arvates et see aitab lapsi tulevikus. See kestis kuni üks poistest tuletas talle meelde ühel õhtusöögil, et oleme vabas Eestis ja miks me ei räägi siis eesti keelt ja isa
a ndis järele. Sellest peale räägiti vaid eesti keelt.) Peale lahutust mu vanaisa abiellus uuesti. Uus naine oli vaevalt vanem kui ta noorim tütar. Uus naine püüdis lastest lahti saada. Juba varem suunas vanaisa oma vanemat poega Riiga saabaste tootmist õppima. Ühe tütre saatis Pärnusse ars tirohtudega tegelema. Üks tütar abiellus kõrge Eesti sõjaväe ohvitseriga (kes oli mõni aeg kindral Reegi abi ja hiljem mu ristiisa). Pulmad peeti Kastani tänava korteris. Siis vanaisa ole vat olnud uhke küll, et väimees nii ja naa. Ühe poja saatis ta rätsepaselliks. Minu isa pani ta aednikuks õppima. Viimaks oli kodus vaid noorim tütar. Tema pani ta vankrile enne, kui sai oma viimast kooliaastat lõpe tada ja viis teda juuksuriks Elvasse. Kuidas hinnata niisugust
soper) laval ooperikoori liikme na. Laulud olid siiski eelnevalt salvestatud, kuna ta kartis, et naabrid tema laulude esitlustest kell üks öösel eriti lugu ei pea. Kuigi ühislaulmine on oluline ühendav osa õestumise kombes tikust, oldi väga tänulikud solisti
eest, sest Zoomi keskkonnas kaunilt kõlavat ühislaulmist on kuuldavasti raske, kui mitte võimatu, saavutada. Südantsoojendav oli kinnita da ja veenduda, et oleme üks õdede pere, suur ja toetav sõprade ring, kes lähedal ka siis
kui kaugel. Virgutavat tunnet, et olime vanaviisi õhtupooliku seltskondlikult koduväliselt veetnud, ei saa ka alahinnata! Suur tänu tublidele idee algata jatele ja ajaloolise koosviibi mise läbiviijatele.
Mida võis nüüd minu isa tunda isadepäeval? Siiski – ega elus kõik pole must ja valge. Mu isa läks tööle ühte Tartu aiaärisse, kus kohtas mu ema ja nad abiellusid. Nad hakkasid lilleäri pidama Tallinnas Narva maanteel, mille hoovi majas ma sündisin. Seal elasime kuni 1944. Võrreldes paljudega mul vedas. Kuid vahel, kui vaatan peeglisse, siis mulle vaatab vastu mu isa. Head isadepäeva. ARVED PLAKS, Texases
Vil! RIINA KINDLAM
11. jaanikuul sai 34 Korporatsioon Filiae Patriae Toronto koondise liiget esmakordselt kokku virtuaalselt – igal oma väike otse-eetris ruuduke suurel arvutiekraanil. Näha on vaid 24 pale, kõik ei mahtunud korraga ühisele vaateväljale ja järgmisel ekraanivaatel oli osavõtjaid veel. Sellise Zoom videokõne vahendusel on pandeemia olukorras koondunud teisigi Eesti üliõpilasorganisatsioone, isegi volbriõhtut eraldatuses tähistama. Korp! Filiae Patriae Toronto õed pidasid selles ebatraditsioonilises keskkonnas ka traditsioonilise kevadise õestuspeo. Kuvatõmmis: vil! Annike Andre-Barrett
