Kanada päevikust: Tuulelipud

Kasvavas hämmingus küsib mõni tihti – kuidas kõik nii viltu läks. Kuidas nii juhtus. Olen sündinud isa-, kodumaast eemal. Teadlik kas just kõigest, mida punane terror tegi. Aga paljust.

Siiski ei tohi suud avada, kuna olen vananev, Euroopa päritolu, kristlikult laulatud naisega, kuidas teisiti, meesterahvas, teadagi suurim oht hetkel siin maailmas neile, kes nõuavad mõtlemata õiguseid, mida pole välja võideldud. Oinapäisus. Mis viib Ottawas juhtunule, kommunismiohvrite mälestuseks loodava kompleksi inetustega rüvetamisele. Jah, vist ainult vabas Kanadas saab keegi arulage nii tegutseda, vandaalina kirjutada, et kommunism ikka võidab.

Teades, et nii mõnigi vananev lumehelbeke saab ülaloleva tõttu pühas vihas tigedaks, tembeldab ehk isegi rassistiks – kuigi seda pole kunagi olnud – esitaks mõtlejale inimesele küsimusi. Okupatsiooniajal oli redis väljast punane, seest valge. Aastaid on olnud meil olemas kookospähklid ja banaanid. Esimesed väljast pruunid, seest valged. Teised on kollased, koort eemaldades kahvatute nägudega. Need on nende oma terminid. Ise ütlevad nii. Just nagu okupeeritud Eestis öeldi halvastavalt maa-all kasvanud juurvilja nime kasutades nende kohta, kes ehk, küsitav ehk, teades, kuidas võim ja tähtsus korrumpeerivate võimetega mõistuse kustutab, et võitlesid normaalsuse hoidmise poolel. Kõiki ei saa üldistavalt kirjeldada. Ega tohiks.

(Full story available via link below)