Nr. 28
EESTI ELU reedel, 17. juulil 2020 — Friday, July 17, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust
terminid. Ise ütlevad nii. Just nagu okupeeritud Eestis öeldi halvastavalt maa-all kasvanud juurvilja nime kasutades nende kohta, kes ehk, küsitav ehk, teades, kuidas võim ja tähtsus korrumpeerivate võimetega mõistuse kustutab, et võitlesid normaalsuse hoidmise poolel. Kõiki ei saa üldistavalt kirjelda da. Ega tohiks. Praegu domineerib laia ilma selline seisukoht. Kui suu avad, eksid. Kui suu hoiad suletuna, samuti. Miks aga meie poliiti kutele selga ei karata? Vassivad, muudavad seisukohti, ei saa arugi vist, et kuritarvitavad oma privilegeeritud, tihti elitaarset ja kõikevõimaldanud tagapõhja eksisamme õigustades. Eks see ole, kuna lubatakse rahvaesindajatele kõiksugu va badusi, otsa vabandusi, mida pööblile ei anta. Valitud sai meelega päeviku pealkiri, kuna ei oska kokku lugedagi oma elu jooksul poliitilisi skandaale. Siin ja mujal. Õigemini kõikjal. Põhimõtted peaks valitsema neid, kes soovivad mugavalt kas parlamendis, riigikogus, ei tea mis ühenduses, lärmi teha lille gi liigutama. Ei taha pikemalt sõna võtta Kanada peaministri eetilisuse vist peaaegu täielikule puudu misele. Jälle on ta ületanud piire, juba kolmandat korda. Täismeheks pole ta vist saanud, isegi kui omaks võtnud, et eksis.
Teadmatusest. Seda lubaksime ehk Jukule. Kuid mitte Juhanile. Hõbelusikas suus, nime tund mise tõttu draamaõpetajana tööturul poliitikasse astunud, ta küsitavad sammud vajavad ko husetunnet. Ühe hea sammu as tus hiljuti. Kui ta otsustas äsja oluliselt, nimetades Kanada esindajaks ÜROs endise Ontario sot sialistist peaministri Bob Rae, kes ka teenis pärast vii mast korrumpeerunud valitsuste paljastamist liberaalide partei ajutise juhina. Kui Rae kuulis, et Justin Trudeau – endise peaministri Pierre Elliot Tru deau poeg – noolib kohta, astus ta viisakalt tagasi. Nii paljugi meist arvab, et Rae oleks olnud, vaatamata tõsistele mineviku väärsammu dele, olnud parem valik.
Vana hea rootsi roostevaba
dagi, inimelud ohverdati asja tult. Esiteks on iga riik ma janduslikult seotud ülejäänud maailmaga, teiseks hakkasid Rootsi elanikud viirusehirmus vabatahtlikult rakendama piiran guid, vältima sööklaid, kauban duskeskusi ja lõbustusasutusi.
Tuulelipud Kasvavas hämmingus küsib mõni tihti – kuidas kõik nii viltu läks. Kuidas nii juhtus. Olen sündinud isa-, kodu maast eemal. Teadlik kas just kõigest, mida punane terror tegi. Aga paljust. Siiski ei tohi suud avada, kuna olen vana nev, Euroopa päritolu, kristli kult laulatud naisega, kuidas teisiti, meesterahvas, teadagi suurim oht hetkel siin maail mas neile, kes nõuavad mõtle mata õiguseid, mida pole välja võideldud. Oinapäisus. Mis viib Ottawas juhtunule, kommunismiohvrite mälestu seks loodava kompleksi ine tustega rüvetamisele. Jah, vist ainult vabas Kanadas saab keegi arulage nii tegutseda, vandaalina kirjutada, et kom munism ikka võidab. Teades, et nii mõnigi vana nev lumehelbeke saab ülaloleva tõttu pühas vihas tigedaks, tem beldab ehk isegi rassistiks – kuigi seda pole kunagi olnud – esitaks mõtlejale inimesele kü simusi. Okupatsiooniajal oli re dis väljast punane, seest valge. Aastaid on olnud meil olemas kookospähklid ja banaanid. Esimesed väljast pruunid, seest valged. Teised on kollased, koort eemaldades kahvatute nägudega. Need on nende oma
Koroonaviirusest on kujune mas omamoodi nuhtlus: teema hakkab tüütama, kuid lahti sa temast ei saa. Just siis, kui hakkad arvama, et oled südamelt ära öelnud kõik, mis öelda, on, ilmub kusagilt välja keegi asjatund ja, kes demonstreerib oma asjatundmatust nii kujukalt, et oled sunnitud kommentee rima. Koroonakriis on kogu maail mas vallandanud meeletu sega duse ja peataoleku. Poliitikud ja peavoolumeedia ajavad üht ja sama joru, millega nad siiani peale paanika tekitamise midagi pole saavutanud. Levitatava info kohaselt on viirus ülimalt oht lik, nakkav, surmav ja siiani ravimatu. Selle leviku tõkesta miseks nõutakse rahvalt kätepe semist, füüsilise kontakti välti mist ja näomaski kandmist. Vastuväidete ja teistsuguste sei sukohtadega on välja tulnud mitmed teadlased, kuid neid kas ei panda tähele või tituleeritakse vandenõuteoreetikuiks. Sellises olukorras ei jää tava kodanikul muud üle, kui toetu da omaenda mõistusele, mis igale on sündides kaasa antud. Mõistust on keegi tabavalt võr relnud langevarjuga: sellest on abi vaid siis, kui ta on avatud. Mina võhikuna olen püüdnud lugeda antud teemal kõike, mis silma hakkab ja näppu satub ning vormida oma isiklik ar vamus selle järgi, mis tundub
loogiline ja mõjub veenvalt. Mingit vandenõuteooriat ega muud teooriat mul ei ole ja oma arvamust ma kellelegi peale ei suru. Küll aga esitan selle mõttevahetuse korras ja julgus tan teisigi iseseisvalt mõtlema ning minu võimalikke vääraru saamu kummutama. Teadaolevalt on Rootsi ainus riik, mis on otsutanud jätta ra kendamata Maailma Tervise organisatsiooni (WHO) soovi tatud piirangud ja lasknud oma kodanikel elada normaalset elu. Rahvast on küll manitsetud ettevaatusele, on tehtud teatud soovitusi, kuid ametlikku erio lukorda pole välja kuulutatud. Selle tulemusena on Rootsi va litsuse pihta lennutatud teravaid kriitikanooli, mis panevad era pooletu vaatleja küsima, kas ja kuivõrd need on õigustatud. Juhtusin lugema kaht samal päeval (7. juulil) avaldatud samateemalist artiklit kahe õpetlase sulest, mida on huvitav võrrelda. Üks on USA majan dusteadlasest ajakirjanik Peter S. Goodman, allikaks New York Times. Teine on Rootsis elav pensioneeritud eesti kopsuarst Enn Nõu, allikaks Estonian World Review. Goodman juhib tähelepanu kõrgele suremusele Rootsis, mis ületab lähemate naaberrahvaste oma. Tema arvates lähtusid rootslased lihtsalt majandus likest huvidest ja väidab, et nad ei saavutanud absoluutselt mi
Sain tänu toonasele EKNi e simehele Marcus Kolgale mõneks minutiks Bob Raega jutule siis, kui Toronto rae ette kinnitati Berliini müürist paras kild. Kui küsisin, miks ta 1990. aastast peale poliitikas just nii tegi, tunnistas ta oma eksi samme, nüüd ei teeks. Kuid ma ei olnud tähtis inimene, lihtne oli nii öelda. Kiidan Rae nimetamist ÜRO Kanada suursaadikuks. Ta poo lel di Leedu päritolu on tähen danud tähelepanu, otsustavaid samme, kui kommunism kokku varises. Inimesena on ta „süm paatiko“, kuid poliitikuna tihti
Nõu arvates on Rootsis kõrge suremuse põhjuseks ebaõnnes tunud hooldekodude süsteem. Valdav enamus surijaist tuleb hooldekodudest, kuhu sattunute keskmine eluiga on üheksa kuud. Hooldekodude töötajad on viletsa väljaõppega ja sageli tunnipalgaga töötajad, kes ilmu vad ka külmetusega tööle, sest muidu nad ei saa palka. Samas rõhutab ta juba ammu tuttavat fakti, et nii vanade ja haigete inimeste puhul on küsitav, kas surma põhjuseks oli üldse ko roona. Selles osas on statistika tugevasti kallutatud. Goodmani esimene mõtte vää ratus avaldub väites, et roots lased ei saavutanud pii rangute eiramisega absoluutselt midagi. Nad saavutasid siiski üsna palju. Sel ajal, kui teistes riikides olid kõik elusektorid halvatud, käisid rootslased tööl, koolis, kirikus, teatris ja kont sertidel, tegid sporti, suhtlesid vabalt ja lahutasid soovi koha selt meelt, ühesõnaga elasid normaalset kvaliteetset elu. Lennuliinide käigus hoidmisest muidugi kasu ei olnud, kui pol nud kusagile lennata. Kuid iga töötaja maksis riigile tulumak su, mis kahtlemata mõjus riigi majanduselule positiivselt.
mini kobanud, õigeid lahendusi leidmata. Lootes, et hetkel, peale pandeemia, on parajaks mureks Hongkongis toimuv, ehk hambutu tiiger, nagu ÜROd on kirjeldatud, näitab Rae juhti misel kusagil suu tagaosas ole vaid kihvu. Juhiks tähelepanu, et nii nagu Trudeau seenior ja poeg peaministrid, siis Saul Rae, Bob Rae isa oli samuti ÜRO suur saadik Kanada huvides. Rae in telligentsi kinnitab see, et ta oli Rhodes Scholar, vähesed saavad selle au osaks. Kuid – NDP parteijuht. Peaminister, teadmata, kuidas majanduskriisi lahendada. Muu tis värve liberaaliks astudes. Nagu Juku liivakastis. Ei meeldi teie mäng, võtab ämbri ja läheb mujale. Paraku on see Kanadas nii igapäevane. Juhiks tähelepanu roheliste, Green partei juhiks saamise kampaaniale. Juhtivaid kandidaate on Glen Murray, üks esimesi avalikke vikerkaarerah va poliitikuid juba NDP parteis, Winnipegi meerina. Kolis Ontariosse. Pani uue pintsaku selga. Saigi liberaalina valitud, Kathleen Wynne’i valitsuses isegi ministriks. Nüüd tahab juba kolmandas parteis, rohe liste koosseisus, sõna võtta. Kes saab usaldada inimest, kes va hetab partei liikmeks olekut tihemini kui keegi oma elamis pinda. Hindame kõik Kanada
positiivseid külgi. Mõtte muut mine on ju lubatud. Kuid polii tikas sõrme märjaks tehes, et teada kust suunast tuul puhub, see peaks olema lubamatu. Ka konservatiivid on ilmselt karidele jooksnud. Noorema Trudeau murtud lubadus ei vii nud neile valimistevõitu. Kogu sid küll enim hääli, aga jäid vähemusse. Juhi kandidaadid ei taga usaldatavust. Eetiliselt lap sekingis peaminister on kindlasti pukis edasi, seda riigi kahjuks. Rohelistest ega NDPst pole arvestatavat konkurenti. Mida siis teha? Ei taha küll, nagu möödunudnädalasest Ottawa reportaažist õppisime, et meie riik läheb kurakätt, et kommu nism mõne arust siiski võidab. Poliitikud on õppinud – seda kõikjal, Ontarios Doug Ford ja Albertas Jason Kenney – et rah val on lühike mälu. Kuid kui see viib riigi lõhkiminekuni, mida on näha hargnemistes kõikjal, merest mereni, tuleb küsida nagu küsiti siis, kui re dised pukki pääsesid rahvusluse trikoloori all – kas seda riiki tahtsimegi? Mõtlen sellele, et neid pukke on enam kui Tallinn, Toronto ja Ottawa. On külad, vallad, väikelinnad, kes on ot sustanud, teadmata tulemuste võimalusi muutuste kasuks, mitte praktilise mõistuse huvi des. Kanadas ja kahjuks kõikjal, kus vabalt lubatakse sõna võtta. Tegude eest vastutamata.
Teine ja lausa rumal väide majandusteadlaselt on, et tege lik süüdlane kõiges on ikka vii rus ise. Rõhutades ülalmainitud hirmust tingitud vabatahtlikku isolatsiooni, lööb ta oma trump ässa laksuga lauale: koroona viirus ei tunnista rahvuste piire. Tunnistab ikka küll. Kui piirid on suletud ja riigist riiki liiku mine tõkestatud, siis viirus omal käel kuskile ei sõida, ta vajab inimest, kes nakkust levi tab. Mis aga piire ei tunne ega tunnusta, on hirm, mida kahel käel külvatakse. See on nakka vam kui ükski viirus ja kindlasti mitte vähem hävitava toimega. Kindlasti tunneb dr Nõu Rootsi olusid hästi, vaevalt on põhjust tema väidetes kahelda. Rusuvalt mõjub tema kirjeldus hooldekodudest, mis ühe hea oluriigi puhul pakub ebameel diva üllatuse. Ilmselt ei ole Rootsiski kõik nii roostevaba kui üldiselt arvatakse. Mõelgem uhkusega Ehatarele, kus meie vanurid võivad end turvalisena tunda. Keelele kerkib teisigi kom mentaare, kuid kuna need mõ juksid varemkirjutatu korda mi sena, siis jätkem nad hammaste taha. Hoidkem end, head sõbrad, kuid ärgem kartkem ülemäära. Ettevaatus ei tee kurja, hirm teeb küll. Kui hoidume hirmust, teretame homme üksteist kättpidi, ülehomme embame. EERIK PURJE
Lugejakiri
TÕNU NAELAPEA
Tagurpidi ajalugu Kui ajalugu on mineviku tea dustamine, siis see keeratud tagurpidi, tähendab tuleviku ära seletamist. Meie nime tame seda ennustamiseks ehk ette arvamiseks. Mustlasteeided teenisid ela tist, vaadates tuleviku sündmusi sinu peopesalt. Tuntud ennusta ja oli ka Nostradamus, kes sündmusi ette kuulutas nii, et sellest võis mitmet moodi aru saada. Tallinnas käis ringi üks turuprohvet, kes kuulutas häda tulekut ida poolt. Müsteerium lummutab meid kõiki. Kui me peale sõda perega Rootsist Kanadasse jõudsime, siis minu isa rääkis, et nüüd üks ta selge unenägu, mida ta Eestis nägi, on täitunud. Unenäos oli ta saabunud Eestisse välismaalt, inglise pärased golfipüksid jalas. Ta oli ringi vaadanud ja otsustanud, et siin pole enam midagi teha ja ta pöördub tagasi välismaale. Nii on unenägude ga. Kuid otseselt kirjutatud ja täitunud prohvetlikke kuulutusi on leida vaid Piibli raamatus. Selles on ennustatud suurlin nade hävingut, kus enam iial ei elata, maailma riikide tekkimise ja languse, Kristuse tulemise ning tema kuulutustöö alguse aasta täpse välja arvestuse, juutide Jeruusalemma templi hävingu nii, et sellest enam kivi kivi peale ei jää, ja muud. (Järgneb lk. 13)
