Veebikonverents „Eesti keel ja kultuur maailmas VI“

MAILIS SÜTISTE-GNANNT

29. juunil toimus Worksupi keskkonnas veebikonverents „Eesti keel ja kultuur maailmas VI“, mille avas eesti keele ja välisõppe prof. Birute Klaas-Lang, tervitasid haridus- ja teadusminister Liina Kersna ning välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.

Päevajuhi Piret Kriivani sissejuhatuse järel pidas Uppsala ülikooli prof. Raimo Raag ettekande „Eesti keele seisundist maailmas“. Tema oli ka üks aumärgi „Eesti keel ja kultuur maailmas“ laureaatidest. Aumärk on tänuavaldus inimesele, kes on kaasa aidanud eesti keele levitamisele ja õpetamisele maailmas. Märgil on kujutatud inimest, kes kannab pea kohal paati.

Budapesti ELTE ülikooli lektor Leila Kimmel rääkis teemal „Ühe eesti keele lektori argipäev“.

Elo Allemanni juhitud vestlusringis „Mida me õppisime veebiõppest?“ osalesid Eva Velsker, Maarika Teral, Marri Mariska Tammepõld ja Mare Kitsnik. Leiti, et keeleõpe toimis veebis üldiselt hästi. Meeldis, et sai õpilasi Zoomis vestlustubadesse jagada ja chat‘is jäid küsimused, vastused ja kommentaarid alles. Välisüliõpilased hindasid, et ka kaugel olles said nad mitmekülgselt tundma õppida eesti kultuuri ning et vestlustundide ajad olid paindlikud. Veebiõppe eeliseks oli, et sai vajadusel kiiresti materjali leida. Välisüliõpilased soovisid ka edaspidi veebis õppimise võimalust.

Puudusteks märgiti, et pidi liiga kaua ekraani ees istuma. Tund tuli metoodiliselt väga vaheldusrikkalt ettevalmistada, et kõik saaksid aktiivselt osaleda. Õpilastel jäi puudu vahetust omavahelisest suhtlusest. Teinekord vedasid alt tehnilised võimalused ja ka õppijate tehnilised oskused ning tagasiside võttis rohkem aega. Unelmate keeleõpe võiks toimuda elades keelekeskkonnas, õppides keelt veebis ja palju lugedes. Keeleõpe peaks olema mänguline ja lõbus, samas peaks saama ka ise grammatika kallal pusida.

Konverentsil pakuti välja uus väljend keeleõpet veebistama.

Teises osas esines prof. David Vseviov teemal „Missuguseid lugusid jutustada Eestist?“ Ta rõhutas, et lood peaks alati valima vastavalt õppijate huvidele. Kui ei ole huvi, ei jää midagi meelde. Vseviovi sõnul on ta ise „elav näide, et eesti keele õppimine on võimalik“. Ema rääkis temaga kodus eesti keelt, aga õppinud David Vseviov eesti keelt kunagi ei ole.

Vestlusringi „Kuidas kirjeldada olevikku ja selgitada minevikku?“ juhtis Eesti Instituudi juhataja Katrin Maiste, osalesid Anne Türnpu, David Vseviov ja René Virks.

Arutati, kuidas alustada eesti keele õppimist, kui inimesed eesti keelest ja Eestist midagi ei tea. Varssavi Ülikoolis neli aastat eesti keelt õpetanud René Virksi arvates võiks alustada mõne näitlikustava vahendiga, raamatu või filmiga, et huvi, küsimusi ja diskussiooni tekitada. Anne Türnpu arvates peaks ka oma lastele selgitama, kes on eestlane. Oleme uurali keelkonda kuuluv rahvas, soomeugrilased. Meie rahvaluulearhiiv on üks suuremaid maailmas. Eestis võib suvalises linnas välja minnes poole tunniga jõuda metsa. Meil on seitse-kaheksa põlvkonda elanud samas kohas. David Vseviov tuli tagasi eelneva sõnavõtu juurde, et lähtuda tuleks õppijate huvidest – ,,Püüda huvide põhjal inimesed võrku“.

Eesti märgiks on Anne Türnpule koopamaalingu stiilis joonistus inimesest, kes kannab pea kohal paati. Kui mööda jõge sõita ei saa, saab kanda paati, haabjat pea kohal, kuni taas saab sõita. Keel on ka selline sõiduk; kui ei ole võimalik sõita, peab seda teinekord kukil kaasas kandma. René Virksile seostus sama märk pigem Jüri Arraku ja Suure Tõlluga. David Vseviov leidis, et märk annab võimaluse erinevaid lugusid jutustada. Katrin Maiste sõnul kasutame kõige rohkem Eesti lipuvärve ja meie vööde kirja.

Eesti oma väega sõnaks pakkus Katrin Maiste välja ‘maa’. David Vseviov rääkis loo kõige laialdasemalt välismaal tuntud eesti sõnast: ‘terviseks!’ Talle endale on väega sõna ‘Käsmu männid’. René Virksi arvates peaks olema mitu sõna. Rannarahva hulgast pärinev Anne Türnpu pakkus ‘rand’ või ‘meri’.

Eesti ajaloost räägitakse palju, kuid eestlaste elu ja ajaloo raskus ei ole välistudengile alati arusaadav, kuna nad ei samastu sellega.

Eestlaste omapäradest oli kõne all eestlaste absurdihuumor, oskus iseenda ja oma olukorra üle nalja heita. Tutvustada võiks lisaks linnadele ka Eesti loodust ja väiksemaid kohti – kõigesse võiks suhtuda avatud meelega.

Üks konverentsi teema oli aumärgid „Eesti keel ja kultuur maailmas“, mille laureaatideks olid kauaaegne Uppsala Ülikooli lektor Raimo Raag ja Eve Raeste Tartu Ülikoolist, endine Moskva ja Vilniuse ülikooli lektor.

Piret Kriivan tänas kõiki eesti keele õpetajaid maailmas. Toredad olid välismaal eesti keele õppijatega tehtud vaheklipid. Neile meeldis Eestis kõige rohkem suitsusaun, kama ja kalaroad, et Eestis on nii vähe inimesi, digitaliseerinud ühiskond, aga samas lihtne ja loodusega seotud elu, et eestlased on nii head leiutajad.

Päeva lõpetasid õpitoad Zoomi keskkonnas: Aktiivõppemeetodid, keeleõppemängud (Rahvusraamatukogu keeleõppemängud ja Tallinna Ülikooli märkamatu keeleõppe ELU projekt); Positiivne psühholoogia ja mõtlemise muutmine (prof. Toivo Aavik); Keeleõppe tööriistad ja Eesti keeletehnoloogia (Sõnaveeb ja õpetaja tööriistad; eestikeelne kõnetuvastus; eesti keele masintõlge); Tõetamm — kui tõde riigi käekäigust ripub puu otsas (statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski).

Suur aitäh korraldajatele põneva konverentsi korraldamise eest!