10
märkmik
EESTI ELU reedel, 16. juulil 2021 — Friday, July 16, 2021
Tekst ja fotod: Riina Kindlam
Siitkaudu niitmisvõistlustele! Kui su armas eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutsub sind teatrisse, siis õige oleks ikka minna. Pealegi polnud 5. klassi laps, keda kutsuti, ku nagi varem suveteatrisse ehk välietendusele jõudnudki. Õppeaasta jooksul oli klass lugenud Silvia Rannamaa väga populaarset noorsooro maani „Kadri“ (1959), mida Emajõe Suveteater lavastas kaks suve tagasi. Tänavu, teatri 25. hooajaks on toodud lavale „Kadri“ järg, muusika line vabaõhulavastus „Kasue ma“ (1963). Samad, vane maks sirgunud andekad noo red mängivad taas. Ülimenu katest ehk populaarsetest raamatutest on ilmunud küm mekond trükki. Vaadake (suveteater.ee). Nii me toredasse Tartusse sattusime. Laps võttis kaasa klassiõe ja ema ehk autojuhi ehk sohvri ehk minu. Esialgu Ülejõe linnaossa ehk vasakule kaldale la rive gauche. Seal, Staadioni tänav 48 hoovis tükki mängitakse. Eesti üks haruldasem puithoone, 140 aastat tagasi psühhiaatriahaiglaks ehi tatud maja on lavastuses laste internaatkool. Vaatamata meeletule leitsa kule ja põuale, mis Eestis pikalt juba valitseb, ei ole mõtet toredast kohast suvisel laupäeva õhtul kergekäeliselt lahkuda. Mõistliku hinna ja veelgi mõistlikuma (hinna sees oleva) hommikusöögiga ööbimispaiga leidsime Tartu Kutsehariduskeskuse Hotellis. Soovitan! Nõnda saime
tutvuda meie jaoks uue linnaosa Ropkaga. Magama minnes oli asi selge, selgelt pooleks: neiud soovisid minna kõige enam AHHAA Keskusesse (2011. a. Tartu bussijaama kõrval avatud Baltikumi suurim teaduskeskus) ja mina Eesti Rahva Muuseu misse. Lootsime kõiki rahuldada. Enne unne suikumist nägingi, et ERMis toimub juba kolmandat aastat pärimuse- ja niitmispäev võistluste, aga ka niitmistree ninguga. Hakkasin plaane sepitsema, et sinnagi jõuaks me päkad seada. AHHAA Keskus on võrratu paik. Teadus ja loogika ei ole mu tugevad küljed olnud – teadsin, et seal õpin palju ja nii oligi. Kõik selgitavad tekstid olid viies keeles ja kõige enam pidin pöörama kirjeldustahvleid eesti keelde läti keelest. Lätlasi oli perekonniti meil ahhaatamas väga palju. Uusimaks näituseks on lõputult ligitõmbav „Ahhaa, gravitatsioon!“ Väga tasemel ja köitev see kõik, kuigi ma tüdrukute seltsis lae alla ennast ei tõmmanud, tsentrifuugi keerlema ei tihanud ega ka jalgrattaga köit mööda sõitma ei läinud. Kusjuures see kõik oli jahutatud õhus. Mul meelen kuldne vikat kuumal aasal ikkagi... Magus hein „Heinakõrs kasvand üle pea, täna küll heina niitma peab,“ laulab vaimukas ansambel, Torontos 2019. a. sügisel esi nenud Puuluup. Magusat niidetud heina lõhna olime maanteed mööda, põldude vahel kihutades
auto ventilatsioonisüsteemi kaudu juba tundnud mitmeid kordi tänavu, aga vikat on mulle siia ni võõras. Ühe pärimuspäeva korraldaja Eestimaa Looduse Fondi (ELF) 8-minutilist videot vaadates (youtube.com > sari „Igaühe looduskaitse“ > Avo Rosenvald: vikatiga niitmine) tuli veidi julgust juurde, aga ka kõvasti lugupidamist selle täpsust ja eriteadmisi nõudva töö ees. Luisuga teritamine, lüsi/löe (vikati vars), vikati tera lõikamine ehk pillimine, kusjuures vikatinuga tuleb ise teha õhu kesest viilist... Kahjuks ma tol päeval seda pikka vart ikka kätte ei saanud. Jõudsime kohale veidi hilja. Lapsed ähkisid ja oigasid (oli ka põhjust), kui ERMi parklast Raadi mõisa endise viinaköögi taha, hoidlate lähedale sammud seadsime. Juba teatati, et viimane grupp suundub hoidlatesse vanu vikateid ja hangusid vaatama ja ma olin jooksujalu nende kannul. Viipasin ruttu: „Tüdrukud, istuge nii kaua telk-katuse varju ja punuge pärgasid...“ Oli ka rehapulkade meisterdamise õpituba. Selle kõige peale väga entusiastlikult ei reageeritud. Kui mina sajanditagustest vikatitest hoidla järgmise toa pakk-mesipuudeni olin jõudnud, saabus taskutelefoni juba mitu ärevat kõne. Noored ja kärsitud olid juba ERMi poe risti ja põiki (jahe duses) läbi vaadatud, Adeede oli herilaselt sutsata saanud ning tuju päris hapuks läinud. Säh sulle elurikkust ja pikka heina! Mina ajasin võimsalt omagi jonni vastu. Olin tulnud niitmisvõistlust vaatama ja seda ma jäädvustada pidin ka saama! Kokku registreerus vikatiga niit-
Veebikonverents „Eesti keel ja kultuur maailmas VI“ Mailis Sütiste-Gnannt 29. juunil toimus Worksupi keskkonnas veebikonverents „Eesti keel ja kultuur maail mas VI“, mille avas eesti keele ja välisõppe prof. Birute Klaas-Lang, tervitasid haridusja teadusminister Liina Kersna ning välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov. Päevajuhi Piret Kriivani sissejuhatuse järel pidas Upp sala ülikooli prof. Raimo Raag ettekande „Eesti keele seisun dist maailmas“. Tema oli ka üks aumärgi „Eesti keel ja kultuur maailmas“ laureaatidest. Aumärk on tänuavaldus ini me sele, kes on kaasa aidanud eesti keele levitamisele ja õpetami sele maailmas. Märgil on kujutatud inimest, kes kannab pea kohal paati. Budapesti ELTE ülikooli lektor Leila Kimmel rääkis teemal „Ühe eesti keele lektori argipäev“. Elo Allemanni juhitud vest lusringis „Mida me õppisime veebiõppest?“ osalesid Eva Velsker, Maarika Teral, Marri Mariska Tammepõld ja Mare Kitsnik. Leiti, et keeleõpe toimis veebis üldiselt hästi. Meeldis, et sai õpilasi Zoomis vestlustubadesse jagada ja chat‘is jäid küsimused, vastused
ja kommentaarid alles. Välis üliõpilased hindasid, et ka kaugel olles said nad mitmekülgselt tundma õppida eesti kultuuri ning et vestlustundide ajad olid paindlikud. Veebiõppe eeliseks oli, et sai vajadusel kiiresti materjali leida. Välisüliõpilased soovisid ka edaspidi veebis õppimise võimalust. Puudusteks märgiti, et pidi liiga kaua ekraani ees istuma. Tund tuli metoodiliselt väga vaheldusrikkalt ettevalmistada, et kõik saaksid aktiivselt osaleda. Õpilastel jäi puudu vahetust omavahelisest suhtlusest. Teine kord vedasid alt tehnilised võimalused ja ka õppijate tehnilised oskused ning tagasiside võttis rohkem aega. Unelmate keeleõpe võiks toimuda elades keelekeskkonnas, õppides keelt veebis ja palju lugedes. Kee leõpe peaks olema mänguline ja lõbus, samas peaks saama ka ise grammatika kallal pusida. Konverentsil pakuti välja uus väljend keeleõpet veebistama. Teises osas esines prof. David Vseviov teemal „Missu guseid lugusid jutustada Eestist?“ Ta rõhutas, et lood peaks alati valima vastavalt õppijate huvidele. Kui ei ole huvi, ei jää midagi meelde. Vseviovi sõnul on ta ise „elav
näide, et eesti keele õppimine on võimalik“. Ema rääkis temaga kodus eesti keelt, aga õppinud David Vseviov eesti keelt kunagi ei ole. Vestlusringi „Kuidas kirjel dada olevikku ja selgitada minevikku?“ juhtis Eesti Ins tituudi juhataja Katrin Maiste, osalesid Anne Türnpu, David Vseviov ja René Virks. Arutati, kuidas alustada eesti keele õppimist, kui inimesed eesti keelest ja Eestist midagi ei tea. Varssavi Ülikoolis neli aastat eesti keelt õpetanud René Virksi arvates võiks alustada mõne näitlikustava vahendiga, raamatu või filmiga, et huvi, küsimusi ja diskussiooni tekitada. Anne Türnpu arvates peaks ka oma lastele selgitama, kes on eestlane. Oleme uurali keel konda kuuluv rahvas, soome ugrilased. Meie rahvaluulearhiiv on üks suuremaid maailmas. Eestis võib suvalises linnas välja minnes poole tunniga jõuda metsa. Meil on seitse-kaheksa põlvkonda elanud samas kohas. David Vseviov tuli tagasi eelneva sõnavõtu juurde, et lähtuda tuleks õppijate huvidest – ,,Püüda huvide põhjal inimesed võrku“. Eesti märgiks on Anne Türnpule koopamaalingu stiilis
Nr. 28
Osalejaid niitmisvõistlusel.
Huvilised said uudistada vanu vikateid ja hange. ,,,,Kui aagreht wälja ei tule, lõhume mõisa pihuks!“ kriiskas Kaiu mees Otto Olander. Sellel oli heinahangu-haru, teiste tõenduste järele soldati püssi otsast ära kistud terasest tikk käes, millega ta ähwardades opmanni nina all wehkles.“ (Eduard Vilde ,,Mahtra sõda“)
mise võistlusele 35 huvilist, kellest finaali pääses 23 võistlejat, saab lugeda ELFi (elfond. ee) võrgulehe uudistest. Niit misvõistlusel võisteldi viies ka tegoorias: mehed, naised, kuni 16-a noored ning mehed ja naised alates 70. eluaastast. Finaali edasi jõudnud täiskas vanud niitsid 100 m2, naised ja seeniorid 49 m2. Lisaks kii-
rusele hindas žürii stiili ja niitmisala puhtust. Meeste kate goorias tuli esikohale Andres Roosma ajaga 7:36. Rohkem saab lugeda: https://elfond.ee/ tuleniitma/uudised/niitmisvoistlus-laks-hasti-korda-aitah-osalejatele, kus on ka palju huvitavaid jätkuradu ehk edasisi linke nii niitmise kui üldisemalt looduskaitse teemal.
joonistus inimesest, kes kannab pea kohal paati. Kui mööda jõge sõita ei saa, saab kanda paati, haabjat pea kohal, kuni taas saab sõita. Keel on ka sel line sõiduk; kui ei ole võimalik sõita, peab seda teinekord kukil kaasas kandma. René Virksile seostus sama märk pigem Jüri Arraku ja Suure Tõlluga. David Vseviov leidis, et märk annab võimaluse erinevaid lugusid jutustada. Katrin Maiste sõnul kasutame kõige rohkem Eesti lipuvärve ja meie vööde kirja. Eesti oma väega sõnaks pakkus Katrin Maiste välja ‘maa’. David Vseviov rääkis loo kõige laialdasemalt välismaal tuntud eesti sõnast: ‘terviseks!’ Talle endale on väega sõna ‘Käsmu männid’. René Virksi arvates peaks olema mitu sõna. Rannarahva hulgast pärinev Anne Türnpu pakkus ‘rand’ või ‘meri’. Eesti ajaloost räägitakse palju, kuid eestlaste elu ja ajaloo raskus ei ole välistudengile alati arusaadav, kuna nad ei samastu sellega. Eestlaste omapäradest oli kõne all eestlaste absurdihuumor, oskus iseenda ja oma olukorra üle nalja heita. Tutvustada võiks lisaks linnadele ka Eesti loodust ja väiksemaid kohti – kõigesse võiks suhtuda avatud meelega.
Üks konverentsi teema oli aumärgid „Eesti keel ja kul tuur maailmas“, mille laureaa tideks olid kauaaegne Uppsala Ülikooli lektor Raimo Raag ja Eve Raeste Tartu Ülikoolist, endine Moskva ja Vilniuse ülikooli lektor. Piret Kriivan tänas kõiki eesti keele õpetajaid maailmas. Toredad olid välismaal eesti keele õppijatega tehtud vaheklipid. Neile meeldis Eestis kõige rohkem suitsusaun, kama ja kalaroad, et Eestis on nii vähe inimesi, digitaliseerinud ühiskond, aga samas lihtne ja loodusega seotud elu, et eestla sed on nii head leiutajad. Päeva lõpetasid õpitoad Zoomi keskkonnas: Aktiivõppe meetodid, keeleõppemängud (Rahvusraamatukogu keele õppemängud ja Tallinna Üli kooli märkamatu keeleõppe ELU projekt); Positiivne psühholoogia ja mõtlemise muutmine (prof. Toivo Aavik); Keeleõppe tööriistad ja Eesti keeletehnoloogia (Sõnaveeb ja õpetaja tööriistad; eestikeelne kõnetuvastus; eesti keele masintõlge); Tõetamm — kui tõde riigi käekäigust ripub puu otsas (statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski). Suur aitäh korraldajatele põneva konverentsi korraldamise eest!
