Uued näitlejad, vana näidend

Viimased nädalapäevad on Vahtralehemaal kinnitanud kaua kestnud tõika. Ühes riigi ametlikus keeles, plus ça change, plus c’est la même chose. Mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem jäävad nad samaks. Poliitikas ei tohiks nii olla, peaks olema paindlik, ajaga muutuma, demonstreerima kohanemisvõimet. Mis olevat üks intelligentsi mõõdupuid. Valitsusest sunniti lahkuma majandusminister Bill Morneau, teda asendati inimesega, kel eelkäija finantskogemusi sugugi ei ole. Teooria, praktika ja selle kohta kirjutamisel küll. Ning mõned päevad hiljem valis opositsioonis olev konservatiivide partei uue juhi, kes paraku ei erine märgatavalt eelmisest.

Chrystia Freeland on üks kõige intelligentsemaid liberaalide parteis. Rhodesi stipendiumi skolaar – au, mis väga vähestele langeb, astus ta poliitikasse pärast edukat majandusajakirjaniku karjääri. Tema sulest ilmunud raamat plutokraatide kohta kirjeldab täpselt ja veatult seda, kuidas nn 1%, maailma rikkurid, on sel sajandil aina rikkamaks saanud, vaesed aga jäänud vaesemaks. Kuid praktiliselt ei saa ta muuga esineda, kui et käis enne poliitikat tööl, et oma last kasvatada. Kvalifikatsioon, mis vist praktiliselt igal Kanada emal on olemas.

Nüüd on ta esimene riigi naissosst majandusminister. Välis- ja abipeaministrina oli ja on ta usalduse saavutanud, ent nüüd on ta ehk praeplannilt leekidesse heidetud. Annaks talle aega esitada majanduslik plaan, arvestades pandeemia kulutustega. Kuid teades, et ta on globalisti George Sorose jünger, pole tingimata head loota. Ning kuna parlament on laiali saadetud, ei saa teiste parteide valitud rahvaesindajad värskele ministrile küsimusi esitada. Mis ei ole üldsuse huvides.

Opositsioon omakorda valis taas sinise toori liidriks, see tähendab nii majanduslikult kui sotsiaalselt parempoolse poliitiku, endise sõduri Erin O’Toole’i. Pärast sõjaväes teenimist õppis ta juurat ja viimases, Stephen Harperi konservatiivses valitsuses, oli sobivalt veteranide asjade ministriks. O’Toole, sündinud Québecis, oskab küll suhelda prantsuse keeles, aga talle heidetakse ette, et aktsendiga ning mitte veatult. Miks poliitkutelt nõutakse perfekset kakskeelsust on mõistatus. Ju enamus kanadlastest seda ei ole riigikeeltes ja ka pagulased, immigrandid, ei räägi kas inglise või prantsuse keelt veatult. Suhtlemisoskus on see, mis on oluline. Arvaks inimene tänavalt.

O’Toole rõhutas oma juhikoha vastuvõtukõnes, et just sõjaväes teenimine tugevdas ta armastust sünnimaa vastu. Ta on juba oma platvormis näidanud, kui peaks septembris valimised välja kuulutatama, nagu ennustatakse, et on valmis nii pandeemia vastu võitlemisega kui looma programme, mis aitavad eri ti perekondi praegusel majanduslikult keerulisel ajal. Siiski, pillil on tuttav tinin. Mõlemas parteis.

TÕNU NAELAPEA