Ghost Towns ehk tontkülad

Tekst ja fotod KATI KIILASPEA

Kui sõita põhja poole Airport Roadiga ja siis läände 10. Sideroadiga, jõuate mõne kilomeetri pärast kohta nimega Whitfield, aga kuna ta nii väike on, peate tähele panema, et mitte läbi uhada sealt kiiruga. Koht asub Centre Roadi ja 10. Sideroadi ristmikul ja seal näete ilusat väikest kirikut, ainuke ehitus, mis on ajaloolisest asulast järele jäänud, kuna nüüd on suuremas osas talunike põllud maakasutus-piirkonnas.

1824. aastal hakkas valitsus plaanima anda välja maatükke senini metsikus Mulmuri piirkonnas ja nii tulid perekonnad Lloyd, Graham, Holmes ja Whitely sinna 1832. aastal ning pioneeriküla sai alguse. Miks oli Whitfield hea koht asustuseks? Kahel tähtsal põhjusel: tal oli veekogule, spetsiifiliselt jõele juurdepääs, kuhu sai siis ehitada saeveski ja ta oli ka küllatki suurel ristmikul tollel ajal, kust tuli läbi kohalikku ja kaugemalt rahvast. Alguses oli küla kutsutud Beechnut Corners – oletatavasti sellepärast, et pöökpuid oli piirkonnas, aga 1854. aastal avati postkontor ja et post jõuaks kohale, oli vaja külale korralik nimi, niisiis pandi nimeks Whitfield. Asula aina kasvas ja 1870. – 1880. aastate vahel elas seal kogunisti 125 inimest, kõige rohkem, mis seal dokumenteeriti. 19. sajandi lõpus tegutsesid seal kolm poodi, kaks saeveskit, kolm kirikut, sepikoda, lubjakivi põletusahi, kool, vankrimeister ja puusepp.

(Full story available via link below)

Teede ristumiskohal künkal asub Whitfieldi kirik, kus enam teenistusi eipeeta ja aknad on vineerplaatidega kinni naelutatud, kuid ümbrusthoitakse siiski korras.