Mürgine omavoli

Poliitikateadlase Francis Fukuyama sulest ilmus aastal 1992 mõju valdav ja kaua laineid tekitanud teos The End of History and the Last Man.

Raamatu teesiks oli, et N. Liidu kokkuvarisemisega kadus viimane ideoloogiline alternatiiv liberalisimile. Seda sõna tarvitas autor kirjeldamaks Läänes üldiselt valitsevat riigikorda. Demokraatia erinevaid vorme. Klassikalise liberalismi, nii nagu seda arendasid suured mõtlejad nagu Spinoza, Locke ja Kant vahe kommunismiga on nagu öö ja päev. Vladimir Putini – Venemaa riigijuht aastast 1999, kui Boris Jeltsini väljavalitud järglane – lükkas selle ümber. Karu jääb karuks.

26 aastat hiljem, 2008 a. ilmunud artiklis tunnistas Fukuyama, et ajalugu on ikka olemas. Venemaal valitsev süsteem, nime järgi demokraatia, ei erine sugugi punase terrori ajastust. Sel nädalal saime taas aru, et intriigid ja mõrvad ülivõimsate käsul pole sugugi olemas ainult põnevusromaanides ja -filmides.

Putini peamine oponent poliitilisel tandril on Aleksei Navalnõi, kelle salapärane mürgitamine on taas avanud Külma Sõja aegseid debatte, muresid. Putini valjem kriitik haigestus sisevenemaisel lennul ning pärast esialgset haiglasse viimist seal toimetati Saksamaale. Kolmapäeval teatas Saksamaa valitsus, et Berliini kliinikus tuvastati mürgitus. Analüüs kinnitas, et tegemist on närvimürgiga Novitšok, mis töötati välja N. Liidus.

2018.a. üritati Inglismaal sama mürgiga surmata endist topeltagenti Sergei Skripali, kes jäi ellu. Navalnõi on hetkel koomas, ellu jäämine pole sugugi kindel. Kreml muidugi eitab osalust. Nii nagu ka Skripali afääris, kui ka seost 2006. a. toimund polooniumi mürgituse saanud, samuti Londonis, endise KGB agendi Aleksandr Litvinenko surmas. Mõlemaid mürgitati võõrsil, iseseisva riigi territooriumil. Eirates rahvusvahelisi konventsioone. Seda oli kärme kinnitama Eesti välisminister Urmas Reinsalu, kes lisas, „eeldada võib Vene ametivõimude korraldatud operatsiooni.”

Euroopa, kaua sõltuv Venemaa naftast ja maagaasist, ei ole vait. Briti välisminister Dominic Raab nõudis Kremlit seletust. Saksamaa kantsler Angela Merkel on veendunud, et on tegemist sihiliku atentaadikatsega, lisades, et ainult Vene valitsus saab vastata tekkinud küsimustele – kes ja miks nii korraldas. Kuid Moskva eitab kategooriliselt: kõik olevat vaid „tühi lärm“. Teised Euroopa riigid, NATO peasekretär samuti nõuavad valgustamist. Valge Maja pressiteade mõistis mürgitamise karmilt hukka. Kanada aga, neljapäeva varahommikuks, polnud kommenteerinud ametlikult ega võtnud seisukohta.

Putini ülbus võimu hoidmise nimel pole üllatuseks ega ka Kremlipoolne jaanalinnumäng. Kas jubagi keerulisel aastal teravdab see vastuseisu ta valitsemismeetoditele jääb näha. Kui filmilinal lõppeb konflikt tavaliselt heade kasuks, ei luba antud olukord sellist loota.

TÕNU NAELAPEA