Kanada päevikust: Heategevus luubi all

TÕNU NAELAPEA

Tunnen head inimest, veendunud kristlast. Tema põhimõtted on sellised, et ta kerjusele, keda paraku kohtab tänapäeval suurlinna tänavatel liigtihti, sularaha ei anna. Kalk lähenemine? Kus te sellega.

Sest on ju selgelt märgata, et elu tänavatel on peamiselt sõltlase oma, milleks terviserikkumist toetada. Ei, helde hing annab kord aastas suurema summa kahele organisatsioonile. Üheks on Päästearmee, kes majutab ja toidab kodutuid, pakub ravivõimalusi sõltlastele. Teiseks on Scott Mission, mis nagu esimenegi, kristlike põhimõtetega heategev asutus. Toidab neid, kel kõht tühi, annab ööseks ulualust, võimalust duši all käia, uusi, kuigi pruugitud riideid selga.

Nii on mõtlev ja heatahtlik inimkond kaua teinud. Mitte suuremeelsusest, aga põhiväärtuse tõttu, mis hiljuti on kogukonnas eriti vajaka. Ligimesearmastus. Peab ka küsima tänapäeval, kas ilmalikumate suunitlustega heategevad asutused teevadki kõike, mida nad peaksid. Või otsekohesemalt – kas annetajate rahad lähevad õigesse kohta. Teadmine, et saab tulumakse pisikese summa võrra vähendava kviitungi, pole ju eesmärgiks.