Eesti Õppetooli Sihtasutus ja eesti õppetool in aeternum

PEETER EINOLA

Chair of Estonian Studies Foundation, president

Eesti Õppetooli Sihtasutus (Chair of Estonian Studies Foundation, CESF) asutati vajadusest teha koostööd Toronto Ülikooliga eestiainelise õppetooli rajamisel ning õppetooli rahaasjade korraldamiseks. CESF registreeriti 1. jaanuaril 1984 heategevusorganisatsioonina (Registered Charity and Trust). CESFi esimesed direktorid olid Elmar Tampõld, professorid Endel Tulving ja Olev Träss ning Silvia Meema, Ülle Toomver, Ervin Mäegi ja Tõnis Laar.

CESFi peamiseks ülesandeks sai tegelemine õppetooli rajamisega seotud majandusliku küljega. Võtmerollis oli siin Tartu College’i (TC) tolleaegne nõukogu esimees ja ühtlasi CESFi esimees Elmar Tampõld, kes suutis TC majanduslikku edu ära kasutades tagada õppetooli rajamiseks vajalikud rahad. CESFi ja Toronto Ülikooli vahel sõlmitud kokkuleppe alusel loodi 1. aprillil 1986 Toronto Ülikooli juurde Eesti Õppetooli Sihtkapitali Fond (Chair of Estonian Studies Endowment Trust). Seda haldab tänaseni Toronto Ülikool. Fondi nõutav suurus selle loomise ajal oli $1,1 miljonit. Kuid sellest ei piisanud – 15. jaanuaril 1990 sõlmis CESF ülikooliga uue lepingu, mille alusel suurendati fondi kapitali veel $800 000 võrra. Uue, täiendatud kokkuleppe kohaselt nõustus Toronto Ülikool asutama eesti õppetooli.

See oli oluline võit, mis garanteeris lepingutingimuste täitmise korral eestiainelise õppetooli olemasolu igaveseks ehk in perpetuity.

Tänaseks ületab fondi väärtus $4,6 miljonit. Eesti Õppetool on tegutsenud üle 30 aasta ning selle üldkulusid katavad fondi intressid. Fondi majanduslik stabiilsus toetub nendele Elmar Tampõllu ja TC sammudele, mis tehti õppetooli asutamisel. Seda protsessi on Tampõld kirjeldanud TC 30. aastapäeva puhul ilmunud artiklis, mida kasutan allolevas kokkuvõtlikus ülevaates (Elmar Tampõld, Siin ja seal on meie Tartu.... 1999, august).

Vajadus ja võimalused õppetooli rajamiseks

TC rajati mittetulundusühinguna (Not For Profit Organization), mis tähendab, et see tegutseb oma liikmete heaks ning on tulumaksust vabastatud. Oluliseks teguriks tulumaksuvabastuse saavutamisel oli haridusprogrammide olemasolu või seotus ülikooliga. Nii loodi TC juurde Tartu Instituut, mille ülesandeks oli pakkuda TC liikmetele haridusprogramme. Siiski oli küsitav, kas Tartu Instituudi programm – loengud, raamatukogu, arhiiv – on piisav õigustamaks Kanada maksuametile TC tulumaksuvaba staatust. Suurema kindluse oleks andnud püsivad ametlikud suhted mõne õppeasutusega.

Pärast pikki läbirääkimisi kandis TC Toronto Ülikooli arvele 1985. aasta oktoobris $10 000, et rahastada eesti keele kursusi ning jätkata nõnda dr. Vello Salo poolt seal kümne aasta jooksul tehtud tasuta tööd. Keelekursused jätkusidki TC haridusprogrammi raames. Nii said alguse palgalise õppejõuga eesti keele kursused Toronto Ülikoolis, mis toimuvad seal tänase päevani. Lepingu järgi annetab TC igal õppeaastal CESFile raha, toetamaks eesti keele kursuste läbiviimist ülikoolis. Tänapäeval on selle toetuse väärtuseks $20 000 aastas.

Professorid Endel Tulving ja Olev Träss olid juba 1978.–1979. aastal teinud katse luua Toronto Ülikooli juurde eesti õppetool. Kanada föderaalvalitsus pakkus tollal toetusi multikultuursuse arendamiseks, millest ka Toronto Ülikool oli huvitatud. Seetõttu propageeris ja toetas ülikool ideed luua etnilisi õppetoole ja nii sündisid ungari ja ukraina õppetoolid.

Eesti õppetooli loomine jäi seisma rahastusvõimaluste puudumise tõttu. Tolleaegne eesti kogukond ei olnud suuteline maksma nõutavat $300 000. Siis lülituski protsessi TC.

1980. aastate alguses oli TC iga-aastane rahaline ülejääk küllaldane selleks, et alustada ettevalmistusi õppetooli rajamiseks. 20. mail 1982 pöördus Elmar Tampõld oma koolivenna, professor Endel Tulvingu poole, arutamaks eesti õppetooli loomise võimalusi, kasutades selleks tagasilaekuvat TC algkapitali ja kogutud kasumeid. Tulvingu soovitusel liitus nendega professor Olev Träss ja kolmekesi tehti Toronto Ülikoolile esimene esildis õppetooli asutamiseks.

Sihtasutuse loomine

Koostöös TC nõukoguga loodi Eesti Õppetooli Sihtasutus (Chair of Estonian Studies Foundation), mis asus läbirääkimisi jätkama, nende eeltööde kulud kandis TC. Kanada valitsuse toetusprogrammist oli lootust saada $300 000 õppetooli rajamiseks. Eesti kogukonnalt Kanadas pidi tulema kõik ülejäänu. Valitsuselt raha taotlemisel saadi abi mitmelt poolt, ka aupeakonsul Ilmar Heinsoolt. Eesti ühiskonna panus tuli Toronto Eesti Ühispangalt (nüüd Northern Birch Credit Union). Selleks, et ettevalmistusprotsessi jätkata, tuli anda ülikoolile kirjalik lubadus: juhul, kui valitsuselt toetust ei saada, katab kulud TC.

Professorid Träss ja Tulving, kes hiljem nimetati õppetooli haldava akadeemilise komitee liikmeteks, juhtisid meie püüdlusi läbi ülikooli akadeemiliste komiteede. Saadi ka loodetust suurem toetus Kanada valitsuselt, $350 000. Õppetool alustas tööd 1986. aasta septembris, esimeseks külalisprofessoriks oli dr. Tõnu Parming.

(järgneb)

Eesti Õppetooli avamine. Hart House, 6. detsember 1986.

Eesti Õppetooli avamine. Vasakult: dr. T. Parming, dr. G. Connell (rektor/president, U of T), E. Tampõld, L. Tampõld. Hart House, 6.detsember 1986.

Katrin Kannel ja prof. Harri Murk. Harri oli Eesti keele ja kirjanduse lektoraadi juhataja 1987–1999.