4
EESTI ELU reedel, 18. septembril 2020 — Friday, September 18, 2020
Nr. 37
Eesti Õppetooli Sihtasutus ja eesti õppetool in aeternum Peeter Einola Chair of Estonian Studies Foundation, president Eesti Õppetooli Sihtasutus (Chair of Estonian Studies Foundation, CESF) asutati vajadusest teha koostööd Toronto Ülikooliga eestiaine lise õppetooli rajamisel ning õppetooli rahaasjade korraldamiseks. CESF registreeriti 1. jaanuaril 1984 heategevus organisatsioonina (Registered Charity and Trust). CESFi esimesed direktorid olid Elmar Tampõld, professorid Endel Tulving ja Olev Träss ning Silvia Meema, Ülle Toomver, Ervin Mäegi ja Tõnis Laar. CESFi peamiseks ülesandeks sai tegelemine õppetooli raja misega seotud majandusliku küljega. Võtmerollis oli siin Tartu College’i (TC) tolleaegne nõukogu esimees ja ühtlasi CESFi esimees Elmar Tampõld, kes suutis TC majanduslikku edu ära kasutades tagada õppetooli rajamiseks vajalikud rahad. CESFi ja Toronto Ülikooli vahel sõlmitud kokkuleppe alusel loodi 1. aprillil 1986 Toronto Ülikooli juurde Eesti Õppetooli Sihtkapitali Fond (Chair of Estonian Studies Endowment Trust). Seda haldab tänaseni Toronto Ülikool. Fondi nõutav suurus selle loomise ajal oli $1,1 miljonit. Kuid sellest ei pii sanud – 15. jaanuaril 1990 sõlmis CESF ülikooliga uue lepingu, mille alusel suurendati fondi kapitali veel $800 000 võrra. Uue, täiendatud kokkuleppe kohaselt nõustus Toronto Ülikool asutama eesti õppetooli.
See oli oluline võit, mis garanteeris lepingutingimuste täitmise korral eestiainelise õppetooli olemasolu igaveseks ehk in perpetuity. Tänaseks ületab fondi väärtus $4,6 miljonit. Eesti Õppe tool on tegutsenud üle 30 aasta ning selle üldkulusid katavad fondi intressid. Fondi majanduslik stabiilsus toetub nendele Elmar Tampõllu ja TC sammu dele, mis tehti õppetooli asu tamisel. Seda protsessi on Tampõld kirjeldanud TC 30. aastapäeva puhul ilmunud artiklis, mida kasutan allolevas kokkuvõtlikus ülevaates1. Vajadus ja võimalused õppetooli rajamiseks TC rajati mittetulundusühinguna (Not For Profit Organi zation), mis tähendab, et see tegutseb oma liikmete heaks ning on tulumaksust vabastatud. Oluliseks teguriks tulumaksuva bastuse saavutamisel oli haridusprogrammide olemasolu või seotus ülikooliga. Nii loodi TC juurde Tartu Instituut, mille ülesandeks oli pakkuda TC liikmetele haridusprogramme. Siiski oli küsitav, kas Tartu Instituudi programm – loengud, raamatukogu, arhiiv – on piisav õigustamaks Kanada maksu ametile TC tulumaksuvaba staatust. Suurema kindluse oleks andnud püsivad ametlikud suh ted mõne õppeasutusega. Pärast pikki läbirääkimisi
Eesti Õppetooli avamine. Hart House, 6. detsember 1986.
kandis TC Toronto Ülikooli arvele 1985. aasta oktoobris $10 000, et rahastada eesti keele kursusi ning jätkata nõnda dr. Vello Salo poolt seal kümne aasta jooksul tehtud tasuta tööd. Keelekursused jätkusidki TC haridusprogrammi raames. Nii said alguse palgalise õppejõuga eesti keele kursused Toronto Ülikoolis, mis toimuvad seal tänase päevani. Lepingu järgi annetab TC igal õppeaastal CESFile raha, toetamaks eesti keele kursuste läbiviimist üli koolis. Tänapäeval on selle toetuse väärtuseks $20 000 aastas. Professorid Endel Tulving ja Olev Träss olid juba 1978.1979. aastal teinud katse luua Toronto Ülikooli juurde eesti õppetool. Kanada föderaalvalitsus pakkus tollal toetusi multikultuursuse arendamiseks, mil lest ka Toronto Ülikool oli huvitatud. Seetõttu propageeris ja toetas ülikool ideed luua etnilisi õppetoole ja nii sündisid ungari ja ukraina õppetoolid.
Eesti õppetooli loomine jäi seisma rahastusvõimaluste puu dumise tõttu. Tolleaegne eesti kogukond ei olnud suuteline maksma nõutavat $300 000. Siis lülituski protsessi TC. 1980. aastate alguses oli TC iga-aastane rahaline ülejääk küllaldane selleks, et alustada ettevalmistusi õppetooli rajami seks. 20. mail 1982 pöördus Elmar Tampõld oma koolivenna, professor Endel Tulvingu poole, arutamaks eesti õppetooli loo mise võimalusi, kasutades sel leks tagasilaekuvat TC alg kapitali ja kogutud kasumeid. Tulvingu soovitusel liitus nendega professor Olev Träss ja kolmekesi tehti Toronto Üli koolile esimene esildis õppetooli asutamiseks. Sihtasutuse loomine Koostöös TC nõukoguga loodi Eesti Õppetooli Sihtasutus (Chair of Estonian Studies Foundation), mis asus läbirääkimisi jätkama, nende eeltööde
kulud kandis TC. Kanada valitsuse toetusprogrammist oli lootust saada $300 000 õppetooli rajamiseks. Eesti kogukonnalt Kanadas pidi tulema kõik ülejäänu. Valitsuselt raha taotlemisel saadi abi mitmelt poolt, ka aupeakonsul Ilmar Heinsoolt. Eesti ühiskonna panus tuli To ronto Eesti Ühispangalt (nüüd Northern Birch Credit Union). Selleks, et ettevalmistusprotsessi jätkata, tuli anda ülikoolile kirjalik lubadus: juhul, kui va litsuselt toetust ei saada, katab kulud TC. Professorid Träss ja Tulving, kes hiljem nimetati õppetooli haldava akadeemilise komitee liikmeteks, juhtisid meie püüdlusi läbi ülikooli akadeemiliste komiteede. Saadi ka loodetust suurem toetus Kanada valitsuselt, $350 000. Õppetool alustas tööd 1986. aasta septembris, esimeseks külalisprofessoriks oli dr. Tõnu Parming. (järgneb) 1. Elmar Tampõld, Siin ja seal on meie Tartu.... 1999, august.
Puise ninal avatakse mälestusmärk paadipõgenikele
Eesti Õppetooli avamine. Vasakult: dr. T. Parming, dr. G. Connell (rektor/president, U of T), E. Tampõld, L. Tampõld. Hart House, 6. detsember 1986.
Katrin Kannel ja prof. Harri Murk. Harri oli Eesti keele ja kirjanduse lektoraadi juhataja 1987–1999.
Laupäeval, 19. septembril ava takse Läänemaal Puise rannas mälestusmärk 1944. a paadipõgenikele. Jakob Hurt on öelnud, et ajalugu on inimese südametunnistus… „Salates minevikku, salgab rahvas iseennast.“ Möö dunud aastal möödus 75 aastat suurpõgenemisest lähenevate punavägede eest. Põgenemise käigus jätsid kümned tuhanded inimesed oma kodud maha, aga mitte kõik ei pääsenud üle mere. Hinnanguliselt 5000 inimest leidsid oma otsa sügi sese mere külmas vees. Paraku on see koletuslik ajajärk erilise põhjalikkusega uurimata, kajastamata ja hukkunute mälestus vääriliselt põlistamata. See pärast räägitaksegi ligikaudsest arvatavast arvust. Pealesunnitud suurpõgenemise tähistamiseks soovis Har ju m aa Memento püstitada mälestusmärgi, mille asukohaks valiti Läänemaa. Monumendi ideekandja oli harjukas Heidi Ivask, kes ootas paati ema süles 76 aastat tagasi Puise ninas, kuhu kogunesid inimesed tervest Eestist.
Puise tee ääres asuvas Põgari palvemajas pidas Otto Tiefi valitsus oma viimast istungit. Kuna rannas paate ei jätkunud, pidi Heidi koos õe ja emaga minema tagasi. Sama juhtus ka valitsuse liikmetega. Üle mere pääses riigisekretär Helmut Maandi, kaasas „Riigi Teataja“ nr 1. Nõnda valitigi kokkuleppel Kõrtsu talu inimestega mälestusmärgi asukohaks see paik. Graniitkivi saadi kingitusena Ungru Kivi karjäärist. Pika vaidluse, mis peaks kivile tulema, lõpetas kujur Seaküla Simson ainsa hetkega pärast paariminutilist rannas ringi vaatamist: „Kivile peab saama ema lapse ja kohvriga.“ Kuna skulptuuri valmimiseks nappis aega, otsustati kivi koos plaadiga avada eelmise aasta vastupanuvõitlemisepäeval ja mälestusmärk lõplikult valminult tänavu 19. septembril. Kivi on kahe meetri kõrgune ja kaalub 10 tonni. Skulptuuri kõrgus on 1,2 meetrit. Kivile kinnitatud plaadile on raiutud Aidi Valliku selleks puhuks loodud luuletus:
Mis saab küll nendest, kes läevad? Ja mis saab sellest, kes jääb? All sõjatormise taeva kuidas hoida kinni veel käest? Huulil on armsate nimed, merevesi ja kodude tuhk. Jätkuvalt oodatakse annetusi mälestusmärgi kulude katteks. Soovides olla osaline mälestise loomisel, on võimalik annetada pronksskulptuuri fondi: Eesti Memento Liit EE10101022 000 7347015. Saja ja rohkema euro annetaja nimi raiutakse lisatahvlile, aga võib jääda ka anonüümseks. Mälestusmärgiga seonduvalt on koostatud ka brošüür „September 1944“. Mälestusmärgi valmimist on toetanud Eesti Memento Liit, Eesti Represseeritute Abista mise Fond ja teised suurtoetajad. Avamist korraldab Eesti Memento Liit ja toetab Eesti Endiste Metsavendade Liit. Päeva juhib Heiki Magnus, Eesti Endiste Metsavendade Liidu juhatuse liige ja Ajaloo selts HM juhatuse liige. (Allikas: kylauudised.ee)
