märkmik: Riina Kindlam

Väike sööst raamaturiiulini kinnitas, et tegemist on puuga nimega Ironwood. Ah, tuttav! Sellest on Jaan Timusk ju aastaid lõiganud Metsaülikooli (nime)kettaid, mida kaelas kanname. Ometi on nende puit (nimi ju reedab) üks kõvem ja tihedam, mis Kanadas sirgub. Puu tuntuim nimi on (American) hop-hornbeam, ladina Ostrya virginiana. Hops ongi humala (Humulus lupulus!) käbid, kuigi antud puu nimi on vaid sarnasusest tingitud. Kuid Kotkajärve kaldal ujumissildade juurest Järvetareni minnes ripub üks ronitaim, mis võiks juba olla... too „õllevõsu“. Vajab uurimist.

Järjekordne tänavune üllatusvili Kotkajärvel. „Misasja, kas tõesti humal või?“ küsisin endamisi, esmakordselt märgates suhteliselt madalat kasvu puudelt rippumas selliseid käbilaadsete taskukeste kobaraid. Peagi selgus, et neid on tänavu metsas kõikjal. Kuidas pole varem näinud? Mind lohutas, et ka meie kohalik bioloog ja teadlik loodusgiid Maret Tae tegi vilju nähes suured silmad. Viljuvad nad harva? Igatahes vist harva nõnda massiliselt kui tänavu. Kas siit võib peatselt tullagi Kotkajärve eripruul?...

Hiljem õnnestus (ladinakeelse nime järgi otsides) leida ühe Eesti puukooli võrgulehelt puu Virgiinia HUMALPÖÖK! Pöögi (Beech) sarnased on ta lehed küll, koor on aga väga eri nev – „raudpuul“ pikkade, pealt ja alt kaarjalt lahtiste ribadega koor, mis pöökidel on hõbehall ja täiesti sile. Kuna nad on nii suured, on pöökide tüved mulle alati meenutanud elevandijalgu!

Kotkajärve pöökidega on väga kehvad lood. Pöögi koorehaigus on kaheastmeline putuka ja seene koostöö, mille julm laastamistöö algas juba 1920ndatel Nova Scotias ja on aina läänepoole roomanud. Onta riosse jõu dis haigus hilis – 1990ndatel ja karta on, et Kotkajärve mets on varsti neist imelistest hallitüve listest hiiglastest paljas. Surnud puude murdunud tüvesid on leht metsaalused täis, teistel on peal koorehaavandid ja/ või valged villased seenetäpid. Seen sisenebki putukate puretud haavadest. Seda poleks iial usku nud, et need massiivsed puud millelegi alluda võiksid. Mäletan lapsepõlvest jalakasurma (Dutch elm disease), mis nüüd on Eestisse jõudnud ja silmnähtavalt lõikab Tallinnas tänav ­ tänava haaval kauneid jalakaid. Nüüd ida-Kanada ja -USA pöökide puhul tuleb ka jääda lootma üksikutele vastupidavatele, millest kunagi toimub uus tulemine ja tõus.

Meie suvilakrundil on üks minuga koos kasvanud pöök, mida olen eluaeg imetlenud ja hoidnud. Tema koorel on peal valged seenhaiguse täpid... raske südamega kardan, et tuleb valmistuda tema minekuks. Praegu on ta ikka lehes ning tema pähklisaaki nautisid tänavu veel maialt puna- ja vöötoravad. Fotol on maast korjatud pähklikestad ja esiplaanil ka pöögipähklid. Neid on neli tükki ühes kestas. Kui metsast kaob täielikult üks loomadele nii suur ja oluline toiduallikas, mõelda vaid, millised tagajärjed sellel on. Kas ülemöödunud nädala lehes esiletoodud sarapuu suudab täita pöögihiiglaste kohta toiduahelas? Ei veel, aga küllap emake loodus praegu selle üle pead murrabki.

Lõikustänupüha nädalavahetuse uuring kinnitas, et noori pööke on metsa all oma jagu. Loo dame, et äkki nende kiitsakatest tüvedest pole kahjurid huvitatud. Veel avastasin äsja metsas oma suureks ehmatuseks väike ­sarapuid! On needki kogu aeg metsa all väikselt-vaikselt tiksu nud, harva jõudes viljumise (ja seega märkamiseni) nagu täna vu?! Ning lõpetuseks vastus päris humala küsimusele. Kasvab küll too ronitaim Kotkajärve kaldal. Käbid (õigupoolest emasõisikud), lehed, väädid tuvastatud.

Text ja fotod: RIINA KINDLAM, Kotkajärve

Sügisene Kotkajärv humalavarte vahelt nähtuna. Humalakäbid pole mitte ainult õlletootmiseks, nendest tehtud tee on tuntud stressimaandaja iidsetest aegadest peale. Sama hea pingetepeletaja kui Kotkajärve ise ja üleüldse looduses viibimine.