Nr. 42
EESTI ELU reedel, 18. oktoobril 2019 — Friday, October 18, 2019
Sergei Kibus…
märkmik
(Algus lk. 12)
teiste riikide varju. See on midagi, mis on minu jaoks huvitav ja teistsugune. Kuidas ma kõike korraga jõuan? Eks aeg näitab. Hetkel leian ennast jooksmas hiina keele tundide, Aasia poliitika ja kultuuri loen gute, oma uute filmistsenaariu mide ning enda tudengite fotoja videotundide vahel. Igav mul igal juhul ei hakka! Milliseid ideid andis Teile Ottawa rahvusvahelisest ani mafestivalist isiklikult osa võt mine? Kas see oli Teie esimene reis Kanadasse või olete varem Vahtralehemaal käinud? Sellised suured festivalid alati inspireerivad. Tutvusin paljude toredate inimestega ja sain natuke lihvida oma uute filmide ideid. Ottawa on väga rahulik ja ilus linn. Kanadas olen enne korra juba käinud. 2014. a osales EstDocs’i festivalil minu abi kaasa Kadriann Kibuse doku mentaalfilm „Muhu: Ätsed ja roosid“, ma olin selle filmi ope raator. Kuna see film tol aastal võitis, siis järgmisel aastal käisime tänu EstDocs’ile ka Torontos. Mul oli õnn kohtuda Kanada eestlastega. See kogu kond on minu jaoks väga olu line ja mäletan soojalt paljusid inimesi. Näiteks seisab mul siia maani raamaturiiulis Jack Lake’i ajalooteemaline koomiks, mis on minu meelest väga äge. Millised huvid on Teil veel peale filmitegemise ja kas Teid ootavad ees reisid lähitu levikus? Mulle meeldib tegeleda pal jude erinevate asjadega ja mu huvide pagas on alati täis. Kui mul jääb filmide, õppimise ja õpetamise kõrvalt vaba aega, siis meeldib jalutada ja loodust nautida. Olen looduse- ja loomasõber ning vegan. Sel aastal osales ,,Teofrastus“ ligi kahekümnel festivalil, mil lest isiklikult kohal käisin viiel. Novembris ootavad ees veel kaks reisi. Kõigepealt sõidan koos ,,Teofrastusega“ Tokyosse KINEKO lastefilmide festivalile. Siis lähen taas Hiina, seekord Pekingisse, Beijing Animation Weekfestivalile. Igale festivalile, kuhu ,,Teofrastus“ valitakse, ma loomulikult ei jõua. Vahel saa dame kellegi teise meie filmi meeskonnast. Palju tänu Teile ,,Eesti Elu“ lugejate poolt ja soovime suurt edu edaspidises loomin gulises töös! Kas on veel midagi, mida soovite interv juu lõppu lisada? Suur tänu põnevate küsimuste eest ja soojad tervitused „Eesti Elu“ lugejatele minu poolt.
13
Riina Kindlam
Viljaderohkus Kotkajärvel (jätk)
Kunstnikuvestlus Kanada kunstniku Tyler Tekatchiga Tallinnas Eesti ja Kanada kunstnikeva hetuse programmis esineb Tallinnas ARS Kunstilinnakus 23. oktoobril kell 18 auhinna tud Kanada kunstnik Tyler Tekatch. Tekatch resideerub oktoobris Tallinnas Eesti Kunstnike Liidu kutsel Hamiltoni Kunstinõu kogu Euroopa kunstnikevahe tuse programmi raames. Samal ajal resideerub Hamiltonis Cotton Factorys Eesti kunstnik Kai Kaljo. Tekatch on korraldanud kaks isikunäitusest nii Hamiltoni kui ka Ottawa kunstigaleriis, tema teoseid on esitletud ka TIFF Bell Lightboxis, Rahvuslikus Filmikomisjonis ja WNDX Fes tivalil ja Souli ning Londoni festivalidel. Tekatch on Torontopõhise Loop Collective’i liige. Vt ka https://tytekatch.com/
Nobeli kirjanduspreemia laureaadid on Olga Tokarczuk ja Peter Handke Eelmisel nädalal andis Rootsi Akadeemia välja nii 2018. kui ka 2019. a Nobeli kirjandus preemiad, kuna möö dunud aastal jäi võitja skandaali tõt tu välja kuulutamata. Kirjan dusauhinna laureaadid on Poola kirjanik Olga Tokar czuk ja Austria kirjanik Peter Handke. Tänavu aprillis asus Nobeli kirjandusauhinda välja andvat Rootsi Akadeemiat, mille #MeToo skandaal 2017. a lõpus kaosesse paiskas, juhtima kir jandusprofessor Mats Malm. Tema juhtimisel loodetakse aka deemia maine taastada ning nii antakse preemia tagantjärele ka eelmise, vahelejäänud aasta eest. Võitnud kirjanik saab üheksa miljonit Rootsi krooni (825 000 eurot), samuti medali ja diplo mi. 2017. a Nobeli kirjandus preemia läks jaapani päritolu briti kirjanikule Kazuo Ishigu role. Varasemate võitjate hulka kuuluvad Bob Dylan (2016), Alice Munro (2013), Orhan Pamuk (2006), Toni Morrison (2003) ja Gabriel García Márquez (1982). Akadeemia annab auhinda välja aastast 1901.
Väike sööst raamaturiiulini kinnitas, et tegemist on puuga nimega Ironwood. Ah, tuttav! Sellest on Jaan Timusk ju aastaid lõiganud Metsaüli kooli (nime)kettaid, mida kaelas kanname. Ometi on nende puit (nimi ju reedab) üks kõvem ja tihedam, mis Kanadas sirgub. Puu tuntuim nimi on (American) hop-hornbeam, ladina Ostrya virgi niana. Hops ongi humala (Humulus lupulus!) käbid, kuigi antud puu nimi on vaid sarnasusest tingitud. Kuid Kotkajärve kaldal ujumissil dade juurest Järvetareni min nes ripub üks ronitaim, mis võiks juba olla... too „õllevõ su“. Vajab uurimist. Hiljem õnnestus (ladina keelse nime järgi otsides) leida ühe Eesti puukooli võrgulehelt puu Virgiinia HUMALPÖÖK! Pöögi (Beech) sarnased on ta lehed küll, koor on aga väga eri nev – „raudpuul“ pikkade, pealt ja alt kaarjalt lahtiste riba dega koor, mis pöökidel on hõbehall ja täiesti sile. Kuna nad on nii suured, on pöökide tüved mulle alati meenutanud elevandijalgu! Kotkajärve pöökidega on väga kehvad lood. Pöögi koorehaigus on kaheastmeline putuka ja seene koostöö, mille julm laas tamistöö algas juba 1920ndatel Nova Scotias ja on aina lääne poole roomanud. Onta riosse jõudis haigus hilis – 1990ndatel ja karta on, et Kotkajärve mets on varsti neist imelistest halli tüve listest hiiglastest paljas. Surnud puude murdunud tüve sid on lehtmetsaalused täis, teis tel on peal koorehaavandid ja/ või valged villased seenetäpid. Seen sisenebki putukate puretud haavadest. Seda poleks iial us kunud, et need massiivsed puud millelegi alluda võiksid. Mäle tan lapsepõlvest jalakasurma (Dutch elm disease), mis nüüd on Eestisse jõudnud ja silmnäh tavalt lõikab Tallinnas tänavtänava haaval kauneid jalakaid. Nüüd ida-Kanada ja -USA pöökide puhul tuleb ka jääda lootma üksikutele vastupida vatele, millest kunagi toimub uus tulemine ja tõus. Lõikustänupüha nädalavahe tuse uuring kinnitas, et noori pööke on metsa all oma jagu. Loo dame, et äkki nende kiit sakatest tüvedest pole kahjurid huvitatud. Veel avastasin äsja metsas oma suureks ehmatuseks väike-sarapuid! On needki kogu aeg metsa all väikselt-vaikselt tiksunud, harva jõudes viljumise (ja seega märkamiseni) nagu tänavu?! Ning lõpetuseks vastus päris humala küsimusele. Kas vab küll too ronitaim Kotka järve kaldal. Käbid (õigupoolest emasõisikud), lehed, väädid tuvastatud.
Järjekordne tänavune üllatusvili Kotkajärvel. „Misasja, kas tõesti humal või?“ küsisin endamisi, esmakordselt märgates suhteliselt madalat kasvu puudelt rippumas selliseid käbilaadsete taskukeste kobaraid. Peagi selgus, et neid on tänavu metsas kõikjal. Kuidas pole varem näinud? Mind lohutas, et ka meie kohalik bioloog ja teadlik loodusgiid Maret Tae tegi vilju nähes suured silmad. Viljuvad nad harva? Igatahes vist harva nõnda massiliselt kui tänavu. Kas siit võib peatselt tullagi Kotkajärve eripruul?...
Meie suvilakrundil on üks minuga koos kasvanud pöök, mida olen eluaeg imetlenud ja hoidnud. Tema koorel on peal valged seenhaiguse täpid... raske südamega kardan, et tuleb valmistuda tema minekuks. Praegu on ta ikka lehes ning tema pähklisaaki nautisid tänavu veel maialt puna- ja vöötoravad. Fotol on maast korjatud pähklikestad ja esiplaanil ka pöögipähklid. Neid on neli tükki ühes kestas. Kui metsast kaob täielikult üks loomadele nii suur ja oluline toiduallikas, mõelda vaid, millised tagajärjed sellel on. Kas ülemöödunud nädala lehes esiletoodud sarapuu suudab täita pöögihiiglaste kohta toiduahelas? Ei veel, aga küllap emake loodus praegu selle üle pead murrabki.
RIINA KINDLAM, Kotkajärve Sügisene Kotkajärv humalavarte vahelt nähtuna. Humalakäbid pole mitte ainult õlletootmiseks, nendest tehtud tee on tuntud stressimaandaja iidsetest aegadest peale. Sama hea pingetepeletaja kui Kotkajärve ise ja üleüldse looduses viibimine. Fotod: Riina Kindlam
