Kanada päevikust: Kus on kohustus

Ühest küljest on Ontario õpetajate protestiaktsioonid konservatiivse valitsuse otsuste vastu mõneti arusaadavad. Suuremad klassid, sunduslikud interneti kaudu antud kursused ja õpetajate koondamine pole sugugi õpilase huvides. Ent samuti ei ole õpetajate streikimine, mida möödunud nädalal alustati.

Taas on laps, kes kannatab, perekond peab rabelema, et vähemalt algkoolilastele leida päeval hooleandjat. Teismelised muidugi mõnuga möllavad ostukeskustes, aga seda on juba selles vanuses oodata.

Eesti keeles on ilus sõna: elukutse. Kutsumus midagi teha. Õpetamine on selline, olen kindel, et valdav enamus langetab otsuse just hariduse huvides, selle tähtsust tundes. Ent on ka neid, kes vaid rahast on huvitatud. Ning Ontario valitsus on andnud mõista, et praeguses tülis ei ole niivõrd muutused mängus kui see, et ülivõimas ametiühing soovib enamat kui 1% palgatõusu igal aastal. Ütelge, kellel on indekseeritud pensionid, hüvised, vabad suved nagu õpetajatel? Ühest allikast sai lugeda, et õpetajad veedavad vaid üheksa kuud rakkes, kas õpilaste ees (sedagi vaid maksimaalselt viis tundi päevas) või kodus ette valmistades. Kuid see viimane on vist igal inimesel kohustuseks tänapäeva kiirel, muutuval ajastul. Ei saa kaasa tunda. Küll aga varajane pensionileminek, magus palk, suvepuhkused, koolivaheajad – jõulud, kevadine – on paljudele uskumatult hea töölukord. Ning miks kooliaastal peetakse neid õpetajate arendamispäevi? Miks mitte suvel?

Kui 1997. aastal ebaseaduslikult õpetajad streikisid kaks nädalat – tööleping oli olemas – siis see tekitas algkooliõpilaste peredele raskusi. Kui just ei saanud vanavanematele loota, pidi kuidagi toime tulema. Laste sõimed ja muud lastele mõeldud päevaprogrammid olid üle koormatud ning maksulised. Olulisim aga oli see, mida õpetajad õpetasid nii lastele. Vääreeskuju andes. Mulle ei meeldi, ma ei taha tööl käia. Umbes ka nii, et ma ei mängi teiega ja viin oma palli, lelud koju, kui lapse perspektiivist vaadata. Kuigi vähemuses, on selleaegsest koolis käinud põlvkonnast nii mõnigi, kes käitub sel eeskujul enesekeskselt. Ning oleks see aasta olnud ainus! Päevikupidaja pere pidi just algkooli aegadel kogema streike. Paistis, et iga kord, kui leping lõppes, siis streigiti. Ja alati raha, mitte töötingimuste tõttu. Kui minevikus oli õpetaja palk madal, siis tänu ametiühingule enam nii ei ole.

Nüüd muidugi saab töötingimustele näpuga näidata. Ontario valitsus eksib muutustega haridussüsteemis. Kuid et laps, ta vanemad peaks kannatama, on ju täitsa vale ja väär. Pole moraalset seisukohta ametiühingul võtta. Vaid ainult isekust märgata.

Saab siinjuures anda väga ilmeka näite, kuidas vähemus domineerib enamust. Vihje sellele, et meedia järgi 90% õpetajatest toetasid ühepäevaseid kooli sulgemisi. Vale. Vaid 90% neist, kes käisid hääletamas. Valdav enamus õpetajatest seda ei teinud, vaid kõige sõjakamad, need, keda näeme skandeerimas valjult, jalakäijaid siltidega koolide juures takistamas olid need, kes olid tööaktsiooni poolt.

Seda, et enamus õpetajaid ei toeta streikimist, kinnitas üks eesti päritoluga algkooliõpetaja möödunud nädalal. Tema koolis on pea iga õpetaja streikimise vastu. Ning need, kes olid ja on selle poolt, on tuntud kui äärmuslased, vasakpoolsete vaadetega, kes laste huvide eest pole väljas. Miks seda fakti ära ei tooda ajakirjanduses? Eriti nüüd, kui lubatakse algkoolides koguni kahel päeval nädalas mitte töötada. Mitte nagu alguses oli vaid ühel.

Vist kõigil meist on koolipäevadest nii häid kui halbu mälestusi. Võib kindel olla, et esimesi palju rohkem kui teisi, kuna häid õpetajaid on meil kõigil olnud, kelle panust mäletame tänaseni. Kuid halb, lodev, ükskõikne, eneskeskne õpetaja jääb ka meelde. Ning paraku on vist igal meist ka selline olnud, õnneks on neid vähe.

Meenub tolle tihtise streigiajastust ühe meessoost algkooliõpetaja (need on suures vähe mu ses ajal, kui laps vajab rohkem kui isa/onu/vanaisa eeskuju. Kuid mida teha?) ütelus. Ta oli juba pensionil, kuid oli nö reservis, aegadeks kui püsiõpetaja kas pikemale haiguspuhkusele, dekreeti läks. Ta kogus pensionit juba ja sai siis makstud ka. Oli mees, kes oli elukutseline, tundis haridusprogrammi alfast oomegani ja meeldis õpilastele väga. Ta lausus lastevanemate kohtumisel, et õpetaja elukutse on just tänu ametiühingu või mule niivõrd hea, vihjates hüvistele, millest paljud võivad ainult unistada. Tema arust seletas see äge konkurss õpetamist õppivatele üliõpilastele. Samuti ka enesele vihjates, miks noortel õpetajatel on raske töökohta leida. Kuna staažiga õpetajaid on palju ja temasuguseid samuti, kes pole isegi veel 60-sed, aga on pensionil, ikka töövõimelised, tahavad ikka lastega olla, neile eeskujuks ja teenäitajaks. Mis on ju kiiduväärt.

Kahjuks on nii võimsa ametiühinguga võimatu mõistujuttu ajada. Ning muide, ka liberaalide ajastul streikisid õpetajad või keeldusid pärast tunde spordi- ja kunstihuviringides, koorilaulus osalemisest. Ametiühingu käsku pidi täitma, isegi kui õpetaja oleks hea meelega neid lisakohustusi kandnud. Vaid tehti miinimumi. Jälle, kuivõrd hea eeskuju! Mida noored sealt õpivad? Küll mitte ühiskonnas, kogukonnas produktiivset olemist, teiste aitamist. Kahju, et mõnede ajud on niivõrd loputatud, et seda nad enam ei märka, juba põlvkondi.

TÕNU NAELAPEA