KAANELUGU. Toomas Rajasaare

Toomas Rajasaare:

ELUS TULEB ISE HAKKAMA SAADA!

TEKST: ANN MARII NÄRSKA, KOMMUNIKATSIOONISPETSIALIST FOTOD: REIMO RAJA, ANN MARII NÄRSKA, ETEL JA ERAKOGU

Toomas Rajasaare on töötanud G4Sis viis aastat ning on selle aja jooksul pugenud südamesse nii klientidele kui ka kolleegidele. Hiljuti tunnustati Toomast aasta turvatehniku tiitliga. Uurisin täpsemalt, milline on olnud tema teekond sellise tiitlini.

Palju õnne selle tunnustuse puhul! Kas see tuli ootamatult? Tuli jah, ei aimanud midagi!

Kui keegi paluks sul ennast kirjeldada, siis mis sa talle vastaksid? Usun, et olen tugi ja abistaja. Ma ise tunnetan seda kõige rohkem, et olen inimestele justkui toeks.

Ehk sa tunned, et oled tugi nii tööl kui ka eraelus. Kas sa oled selle rolli endale teadlikult võtnud või see lihtsalt on nii? Jah, just. Ma ütleks, et see lihtsalt on alati nii olnud. Mingil määral tuleb see ilmselt lapsepõlvest kaasa. Ma olen üksik laps ja olen alati olnud ka oma vanematele toeks.

Kust sa pärit oled? Olen elanud üle kolmekümne aasta Kiili vallas. Enne seda elasin mingi aja Alaveres. Kooli läksin alguses Kehras, hiljem käisin Alaveres ühe aasta ja pärast seda olengi olnud Kiili valla elanik.

Milline õpilane sa koolis olid? Oi, ma olin täielik nohik! Läksin tegelikult kuueaastasena kooli ja olin teistest igatpidi väiksem.

Millega sa kooli ajal vaba aega sisustasid? Nõukaaeg oli, mis me seal ikka tegime. Jooksime õues, sõitsime ratastega mööda metsi ja kolasime niisama igal pool ringi!

Kelleks sa lapsena saada tahtsid? Miilitsaks? Tuletõrjujaks? Ei, tegelikult ei olnud midagi sellist. Mind hakkas ühel hetkel huvitama hoopis raadio tehnika. Umbes keskkooli ajal. Siis ma tegin kodus ise hästi palju asju, remontisin ise ja nii edasi. Siis pärast keskkooli läksin raadiotehnika kooli, mis asus Laial tänaval, ja õppisin raadiomehaanikuks. Siis tuli muidugi sõjavägi vahele ja pärast sõjaväge ma remontisin Kiili vallas igasugust kodutehnikat päris palju. Panin arvuteid ja selliseid asju kokku.

Kus sa sõjaväes käisid? Vot see on huvitav lugu! Sõjaväkke läksin ma 1989. aastal ja mind saadeti sellisesse linna nagu Seversk. See on tegelikult tänase päevani üks selline hästi salajane linn Venemaal, kus tehakse tuumarelvade jaoks plutooniumit. Seal olin neli kuud ja õppisin turvatehnikat, et neid salastatud objekte valvata. Pärast seda saadeti mind veel ühte väga salajasse kohta nimega Semipalatinski tuumapolügoon – seal olin poolteist aastat ja seal oli mul objekt, mille valvetehnikat ma pidin korras hoidma.

Väga põnev! Sul oli siis väga salajane elu. Kas teile tehti selgeks, et sellest, mis siin toimub, ei tohiks kellelegi rääkida? Jah, sel ajal oli see kõik kohe väga salajane. Ei tohtinud kellelegi midagi rääkida. Kui midagi oleks rääkinud, siis oleks mul ikka väga-väga halvasti läinud. Nüüd on muidugi sellest ajast nii palju möödas, et enam ei loe see keeld midagi!

Ühel objektil oli veel nii, et me käisime selles ruumis, kus tehti tuumakatsetusi ja kus oli ka õhkamisvalmis tuumapomm.

Kas oli hirmus ka? Ei olnud! (Naerab.) Sel ajal ei olnud! Siis tundus see nagu tavaline tööpäev.

Kas sellest ajast on mõned sõbrad ka veel jäänud? Otseselt ei ole. Meil oli seal Semipalatinskis see objekt tegelikult kahe peale ning siin pildi peal olen ma ka koos selle lätlasega.

Aasta turvatehniku kirjeldus:

Toomas Rajasaare aitab Eestit turvalisemaks muuta juba viimased 30 aastat. Karjääri turvatehnika valdkonnas alustas ta ettevõttes Hedengren Eesti. 2016. aasta augustis liitus Toomas G4S Eesti meeskonnaga. Pidevalt oma oskusi arendades ja teadmisi täiendades on temast kasvanud kõrgelt hinnatud turvasüsteemide spetsialist.

Ta on kolleegidele hinnatud eeskuju ja mentor, kelle juhendamisel on oma tehnikukarjääri alustanud üle 50 tehniku. Lisaks uute tehnikute koolitamisele ja väljaõpetamisele aitab ta igapäevaselt ka kogenud turvatehnikuid – teeb neile täiendkoolitusi ja aitab vastuseid leida kõige keerulisematele probleemidele, mis jooksvalt töö käigus tekkida võivad.

Oma igapäevases töös tegeleb ta keerukamate süsteemide hooldamise ja haldamisega. Olgu need siis suurte koolimajade automaatsed tulekahjusignalisatsioonisüsteemid, hoonete automaatikad või näiteks läbipääsusüsteemid. Kui Toomase abi vajatakse mõne rikke lahendamisel, siis on see valdavalt keerulisemat laadi probleem – moodulirike, tarkvaraprobleem vms. Kui näiteks süsteemi tarkvara näitab, et kõik töötab, kuid süsteemi küljes olev andur oma tööd ei tee, siis aitab Toomas sedalaadi mured kiirelt lahendada.

Toomas on kohusetundlik ja aus. Oma sõbralikkuse ja abivalmidusega ei jäta ta kedagi kunagi hätta ning pühendub alati parima lahenduse leidmisele. Ta on kõrgelt hinnatud kolleeg, sest annab alati nõu ja mõtleb kaasa, kui mõnel tehnikul on abi vaja. Klientide jaoks on tegemist kõrgelt hinnatud spetsialistiga ja tihti saab G4S pärast Toomase külastust klientidelt tagasisidet, et saatku me järgmistel kordadel objektile ainult teda.

1990. aastal Vene sõjaväes.

Semipalatinski objektil koos lätlasest sõbraga.

Kuidas vene keelega on? Seal said selgeks või ikka koolis? Täitsa selge on see vene keel jah. Tegelikult juba kooli ajal, aga suurem praktika tuli ikkagi sõjaväes.

Kuidas teiste keeltega on? Ikka inglise keel ka ja soome keel. Mul eelmises töökohas oli emafi rma Soomes ja seal käisime koolitustel ja tööl, siis sealt sai see selgeks.

Tuleme tänapäeva ja praeguse töö juurde tagasi. Mis sa ütleksid, mis on oluline klienti teenindades? Klient tahab kindlasti võimalikult kiiresti saada lahendusi. Ehk alati peaks asjad olema juba eile valmis. Aga tegelikult tuleks neile öelda, et mis see reaalne lahenduse valmimise aeg oleks ja mis on takistused, miks valmimine viibib. Olen aru saanud, et pole mõtet keerutada ja anda katteta lubadusi, vaid pigem olla ses suhtes aus ja otsekohene.

Milliseid väärtusi sa elus oluliseks pead? Sul on ka kaks last. Mida sa neile oled õpetanud, et mis on elus tähtis? Olen neile alati õpetanud, et elus tuleb ise hakkama saada. Olen ise selline inimene, et kuigi ma annan teistele palju abi, siis ma ise tavaliselt abi küsima ei lähe. Või no lähen ka, aga see on siis, kui enam mitte midagi muud üle ei jää. Ma olen neile ka seda õpetanud, et katsu ise hakkama saada.

Sa oled koolitanud väga palju kolleege. Mis sulle juhendaja ja mentori rolli juures kõige rohkem meeldib? Ma ei teagi, see tuleb mul kuidagi iseenesest! Mulle meeldib selline tiimitöö. G4Sis käivad tehnikud üksi objektidel. Minu eelmises töökohas oli seevastu väga tugev tiimitöö ja mitu pead on ikka mitu pead. Seega jah, olen rohkem tiimitöö pooldaja. Ma seda üksiku hundi elu väga ei naudi. Sellepärast mulle meeldib ka kolleege koolitada ja õpetada, et seal on just seda tiimitööd natuke sees.

Millega sa vabal ajal tegeled? Käin kalal, sõidan jalgrattaga.

Mis kala viimati näkkas? Latikas! Mulle meeldibki püüda latikaid ja angerjaid.

Mis sa teed nendest kaladest? Panen suitsuahju.

Kas peres on sul veel keegi tehnikahuviline või oled sina üksi? Poisid on ka.

Sul on kaks poega? Millega nad tegelevad praegu? Üks on praegu sõjaväes, saab kohe välja. Teine lõpetab kooli nüüd ja oli meil just siin G4Sis praktikal.

Elus tuleb ise hakkama saada.

Oo, käib isa jälgedes! Mis teine poeg pärast sõjaväge plaanib? Tema on rohkem selline teenindaja tüüp ja talle meeldib kuskil baaris teenindada. Ta on hästi suhtleja ja meeldib, kui on suur aura ümber.

Kas kodus on nii, et kõik tehnika saab ikka sinu poolt parandatud, et ei ole vaja helistada kellelegi, et kuule, oleks vaja abi? Ikka muidugi ise!

Olen rohkem tiimitöö pooldaja.

Kas sõbrad vahel küsivad abi? Kas aitad? Ikka küsitakse abi. Sõprade juurde lähen alati. Vahepeal sai ikka tehtud ka seda tööd isiklikule klientuurile. Aga praegu ma enam ei taha niimoodi, see hakkas lihtsalt juba üle jõu käima.

Mis selleks suveks on plaanid? Eks see vist Eestisse jääb see suvi. Kalale plaanin minna. Rattaga sõidan hästi palju, nüüd küll jalgrattatee peal, aga kunagi sai ka maanteed sõidetud. Keskkooli ajal käisin ma tegelikult jalgrattatreeningutel. Aga Kiili vallas on väga head jalgrattateed, umbes 50–60kilomeetrine ring on hea sõita. Käiks tegelikult rohkem rattaga sõitmas, aga lihtsalt pole aega!

On sul lemmikkohad, kus kalal käia? Käid sa kalal üksi või sõpradega? Ikka seal lõuna pool, Emajõgi ja Võrtsjärv. Sõpradega jah, lähme koos telkima ja kalale.

Räägi nendest fotodest, mis sa kaasa võtsid. See foto siin on tehtud 1990. aastal (pildil telefoniga rääkimas). No see kalaga pilt on ka natuke vanem, mul ei olnud kuskilt võtta hilisemat pilti. Kuna ma ise varem pildistasin kogu aeg, siis on nii, et mind ennast kunagi pildi peal väga ei ole.

Sa oled ise seega suur fotohuviline? Ei, kunagi ma olin. Aga tänapäeval eriti ei huvita. Vanasti oli see huvitavam, et pidid eraldi ilmutama ja oli justkui eksklusiivsem.