Karuks istus vangitornis by Hea Lugu

Eessõna Oli mai 2013. Vaino Väljas sirvis koopiaid vanadest kompartei dokumentidest, mis olin

teda külastades kaasa võtnud. 35 aastat tagasi oli ta neid lugenud EKP KK ideoloogia sekretärina. Siis pani Väljas paberid käest ja vaatas mulle otsa. Ta ütles: “Te leiate siit ainult ühe teatava osa. Piltlikult öeldes leiate te eest kardina, mille tagant paistavad kontuu rid. Aga te ei näe, mis on tegelikult kardina taga toimunud.” Väljasel oli õigus. Eesti saatust määranud otsused ja nende vastuvõtmist kajas tavad paberid paistsid silma infonappusega. Sündmuste käigu taastamisel oli neist märksa vähem kasu, kui ma esimese hooga lootsin. Jäi üle teha tööd. Vaadata arhiivides läbi palju rohkem pabereid, kui olin esial gu mõelnud. Rääkida sündmuste vahetute osalistega, kokku umbes 150 inimesega. Käesoleva raamatu sisust ei ole mitte midagi välja mõeldud. Kõik kirjeldused ja tsitaadid pärinevad ehedal kujul tolleaegsetest dokumentidest ja ajakirjandusest või asjaosaliste hilisematest intervjuudest. Raamatut kirjutades olen jäänud täielikult sõltumatuks. Kui palju mul läbi kardina näha õnnestus? See selgub järgmistel lehekülgedel. Tarmo Vahter 20. juulil 2015 Tallinnas

Lendlehed Sõpruse puiesteel 15. märts 1978: pioneer Raivo Tamm ja tema sõbrad joonistavad koolitunnis sinimustvalgeid lippe

“Ma sain kohe aru, et ma olen jäänud vahele.”

Tulevane näitleja Raivo Tamm oli kaksteist aastat vana ja mängis kolmapäeva õhtul Mustamäel sõpradega õues. Võõrad tulid otse tema poole. Kaks meest ja üks naine. “Kas sina oled Raivo?” “Jah, olen.” “Tule kaasa!” Sõpruse puiestee 206 halli paneelelamu ees ootas sidrunkol lane villis. Ema Esta ja isa Endel Tamm seisid esimese korruse aknal. Nad vaatasid sõnatult pealt, kuidas pere ainus laps miilitsaautosse istus. “Raivo, kas sa tead, mille pärast?” “Ei tea.” Üks meestest avas oma mapi. Selle vahelt paistis tuttav joonis tus, mis kujutas sinimustvalget ripatsit. See pilt oli Raivo kätetöö. Täna enne välja mängima minemist kinnitas ta selle korteri nr 1 välisuksele, et kõik teaksid: siin on tema kodu ja staap! Siis hakkas villise mootor urisema ja auto viis poisi vanema te vaateväljast minema.

KUUENDA KLASSI ÕPILANE: 12aastane Raivo Tamm suvel 1977 Mustamäel kodumaja ees. Taamal paistab isa Zaporožets.

PEREKONNARELIIKVIA: Raivo Tamme onule kuulunud ripats.

Mõni tund varem, täpselt kell 14.15 sai Tallinna Linna Siseasja de Valitsuse ehk miilitsa korrapidaja telefonikõne Mustamäelt. Tammsaare tee 84 elav naisterahvas teatas, et maja trepikoda desse on kleebitud kahtlased paberid. Kohale saabunud miilitsad korjasid ära kuus postkaardisuu rust lehekest. Igalt lehelt vaatas vastu eestikeelne trükitähtedega kirjutatud tekst. See oli umbes selline: Kohvi odavamaks! Suhkur magusamaks! Elu kallimaks! Venelased Eestist välja! Käekirja vaadates polnud miilitsatel raske mõista, et nad pea vad otsima last. Neil õnnestuski paberite üleskleepija kohapeal kindlaks teha. 9

Kaheteistaastane Urve Kuusemets, kes õppis kuuendas klassis, elas samas majas neljandal korrusel. Parajasti jõudis koolist koju tema 16aastane vend. “Mul käsi ikka väänati korralikult,” meenutab Meelis Kuusemets kohtumist miilitsatega. Miilitsajaoskonnas viidi õde ja vend eraldi kabinettidesse. Uurija kuulas poissi paar korda üle, pidades teda kogu juhtumi võimalikuks peategelaseks. Kuid Meelis polnud ühtegi lendlehte oma silmaga näinud. Urve jaoks olid sündmused alanud samal päeval ühes keskmisest igavamas koo litunnis. Tüdruk pani tähele, kuidas tema ees istuvad pinginaabrid Märt Allikmäe ja Jaan Murumets tõmbasid valgele paberile siniseid ja musti triipe. Tüdruk sai asjast kohe aru. Tema vanaema maakodus hoiti eraldi sahtlites sinist, musta ja valget värvi villast kangariba. Tegemist oli ehtsa Eesti lipuga, mida perekond säilitas ettevaatuse mõttes lahtiharutatud kujul. Pärast tunde koju minnes kavatsesid poisid oma kätetöö Mustamäe majade sein tele kleepida. Urve tahtis ettevõtmises kaasa lüüa. Kodus ootas teda musta selja ja valge kõhualusega krants Riki. Koeraga jalutamine tundus Urvele lendlehtede levi tamiseks soodsa kattevarjuna.

Raivo Tamm oli šokis. Ta istus J. Laari tänaval miilitsas.

Tuli anda käekirjaproove. Raivo kirjutas etteöeldud lauseid vaheldumisi kõva laua, pehme aluse ja seina peal. Kõige rohkem huvitas miilitsaid küsimus, miks ta lendlehti kirjutas. Poiss üritas ennast kuidagi välja keerutada. “No siin me oleme nüüd kuulnud juba nelja varianti. Milline see õige võiks olla?” tegi ülekuulamise käigust kokkuvõtte koolidirektor Harri Kelder. Ta oli seoses õpi laste kinnipidamisega miilitsasse tõtanud. Direktoriga silmast silma sattumine võttis lastel alati igasuguse naljatuju. Seekord mõjus mehe ilmumine teisiti. Meelis Kuusemetsa sõnul käitus ta “väga vaoshoitult, väga rahulikult” ja “lõpetas selle jama”. Lapsed lasti miilitsast koju.

Harri Keldrit teati võimeka direktori ja tema juhitavat Tallinna 32. keskkooli Eesti suu rima koolina. Selle eripäraks ja uhkuse allikaks peeti teatrikallakut. Kooli tööõpetuse õppetöökojad ja vene keele ainekabinet kuulusid linna parimate hulka. Kui uus koolihoone 1971. aastal Mustamäel Sääse mikrorajoonis valmis, pidi seal jaguma ruumi 1400 õpilasele. Juba mõne aastaga läks aga kitsaks kätte. Laste arv kasvas peaaegu kahe tuhandeni. Klassid olid tuubil täis. “See oli täitsa õudne,” meenutab Ingrid Eylandt. Ta asus 32. keskkoolis eesti kee le õpetajana tööle 1977/78. õppeaastal. Värskelt õpetajadiplomi omandanud neiu sai enda juhatada ühe kuuendatest klassidest. “Et nii suurt kooli valitseda, pidi olema kõva käega mees.” Direktor Keldri sõna maksis nii Tallinna linnas kui haridusministeeriumis. Mehe teeneid oli hinnatud teenelise õpetaja aunimetuse ja isegi Oktoobrirevolutsiooni or deni, Nõukogude Liidu tähtsuselt teise autasuga. Seoses 50 aasta juubeliga pälvis ta märtsi algul järjekordse tunnustuse, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi roosaka te kaantega aukirja. 10

Nüüd aga olid neli kuuenda klassi õpilast teinud midagi, mis ei oleks tohtinud kõne allagi tulla.

Harri Keldrist sai esimest korda koolidirektor detsembris 1951.

Ta oli siis kõigest 23 aastat vana ja töötas Tallinna 1. keskkoolis, endises Gustav Adolfi gümnaasiumis. Kõik tüdrukud olid noor de ajalooõpetajasse kõrvuni armunud. Haridusministeeriumi inspektorid leidsid koolis suuri puudusi. Kelder kui uus juht pidi korra majja lööma. Mõne kuu pärast kandis ta ette edusammudest, mille seas olid näiteks: “Õpetajate ideelis-poliitiline enesetäienda mine on ellu rakendatud.” “Vene keele õppimine õpetajate hulgas toi mub.” “Samuti on klassijuhatajad selgitanud õpi lastele vene keele tähtsust ja väärtust, tekitades huvi ja armastust aine vastu. Kahjuks pole huvi ja armastuse tekitamise osas kõik õpeta jad võrdselt tööd teinud.” “Puudulikult edasijõudvad õpilased on kõr valdatud isetegevusringide tööst ja sportlikest üritustest.” “Kõik klassipingid varustati tindipottidega III õppeveerandi alguseks.” Üksnes 1951. aastal vabastati Eestis ametist üle 400 õpetaja. Neist vähemalt iga kümnes kaotas töö poliitilistel põhjustel. Virumaa väi ketaluniku poeg Harri Kelder pidas vastu, õppides uue võimu all elama. Tema enda koolitee algas kolmekümnendatel aastatel Viru maal Võipere algkoolis. Tollased ajalooõpikud pajatasid hirmsaid lugusid Venemaa valitsejate sajanditetagustest sõjaretkedest Ees tisse. Tsaar Joann Julma koerakoonlased ja karvased poolinimesed “torkinud väikesi lapsi teivaste otsa, teisal raiutud inimesi tükki deks ja söödud nende liha”. Ka Peeter I polnud parem: “Õudne oli hävitustöö, mida vene väed saatsid korda meie kodumaal.” Kui Kelder pärast sõda õpetajaks õppis ja koolis tööd alus tas, oli nõukogude võim korjanud käibelt ära üle 250 õpiku. Nii oli vene lastele mõeldud teise klassi eesti keele õpikust avasta tud “kodanliku klikivõimu aja õpikutest ülekantud materjali”, nagu lasteluuletused “Küll on kena kelguga” ja “Tikk-takk hüüab kell”. Koolide inspektor Endel Sõgel nägi nendes värssides reaal set ohtu: “On selge, et selline materjal täidab vaid ridu, on katse

TUNNUSTATUD KOOLIDIREKTOR: Harri Kelder 1976 ajakirja Nõukogude Kool esikaanel.

OHTLIK NALI: Ühe seitsmenda klassi poisi soditud avaldus komsomoli astumiseks, mida arutas 1978 Tallinna alaealiste asjade komisjon.

säilitada minevikku.” Veelgi rohkem jahmatas Sõgelit õpiku kol mandal leheküljel ilmunud joonistus suurtest saabastest, millele järgnes viiendal leheküljel Stalini pilt. “Kas see on sihilik või ju huslik, on omaette küsimus,” arutles Sõgel, “kuid objektiivselt on see mõnitamine.” 1949. aastal lõpetati kooli des Eesti ajaloo õpetamine. Vene keelest tõlgitud NSV Liidu ajaloo raamat andis ette uued tõeks pidamised. Põhjasõda muutus eesti rahva jaoks õnnetoovaks pöördepunktiks, Eesti alad Ve nemaaga liitnud tsaar Peeter I aga sangariks. Õpilastele esinedes valis Kel der hoolega sõnu. Ta meenutab: “Kui oli olemas õpik, siis min gisugust suurt fantaasiat ükski koolmeister ei saanud teha. Tema püha kohus oli nendes raamides töötada, mis on riikliku õppe programmiga ette nähtud.” Märtsis 1953 suri Nõukogu de Liidu juht Jossif Stalin. Nüüd hakkasid raamid taas avarduma. Kolme aasta pärast õpetati pool tes koolides jälle Eesti ajalugu. Uutest õpikutest ei leidnud enam Stalini nimegi, kuid õpetajatele seatud ülesanded jäid samaks. Direktor Kelder võttis ajastu kreedo kokku pedagoogikaaja kirja Nõukogude Kool jaoks kirjutatud artiklis. Tema õpilastest pidid kasvama “patrioodid ja internatsionalistid, kommunistliku ühiskonna aktiivsed ehitajad”. Need read ilmusid otsekui saatu se irooniana märtsis 1978. Nüüd seisis direktor miilitsajaoskonnas silmitsi tõsiasjaga, et poliitiline kasvatustöö oli tervelt nelja õpilase puhul ebaõnnestunud. Ühe poisi puhul osutus lugu iseäranis murettekitavaks. Jaan Murumetsa ema Maie-Dita Murumets töötas samas koolis õppeala juhataja ja kehalise kasvatuse õpetajana. Naine kuulus Nõukogude Liidu Kommunistlikusse Parteisse (NLKP), nagu ka direktor. Urve Kuusemets oli elanud kogu oma elu Tallinnas. Sündinud 1965, tegi ta kaasa kodulinna pöörase muutumise. Mitu aastat jagas

Kuusemetsade pere Pääskülas ahiküttega ühiskorteris neljakesi ühtainsat tuba. Ke vadel 1970 kolisid nad Mustamäele. Algul ehitati sinna suurte massiividena viie-, siis üheksakorruselisi maju, kuni jõuti tollase Tallinna jaoks rekordilise kuueteistkümne korruselise tornelamu püstitamiseni. Kusagil mujal Eestis ei elatud nii tihedalt koos, ainsaks eraldajaks korterite vahel läbikostvad paneelidest seinad. Sellest hoolimata osutus Mustamäe ihaldusväärseks, pakkudes paljudele seni kät tesaamatuid mugavusi: sooja vett, omaette kööki, vannituba, vesiklosetti ja keskkütet. Ruumiga ei olnud samas priisata, näiteks Kuusemetsade kahetoalises korteris oli ela mispinda veidi üle 40 ruutmeetri. Uue asumi elanike arv ületas sada tuhat. Urve kodumaja rahvas moodustas oma moodi läbilõike ühiskonnast. Paljud mehed töötasid tehastes töölistena, naised olid meditsiiniõed, juuksurid, õmblejad ja koristajad. Sama katuse all elasid ka üksikud intelligentsi esindajad, nagu insener, moekunstnik ja Eesti Raadio korrespondent. Kokku mahutas Tammsaare tee 84 elamu kuuskümmend korterit. Elanikke oli üle 150. Eestlased moodustasid enamiku, venelased kolmandiku, sekka mõned ukrainla sed, lätlased, juudid ja üks tšuvašš. Eestlased olid valdavalt esimese põlve linlased. Urve isa põlvnes Raplamaalt ja ema Paide kandist. Venelaste juured ulatusid üle kogu Nõukogude Liidu. Paljud neist olid rännanud Eestisse esimestel sõjajärgsetel aastatel Petseri- või Pihkvamaalt. Aga tuldi isegi Habarovskist ja Amuuri kandist. Miilitsat lendlehtedest teavitanud meditsiini õde pärines Novgorodi oblastist. Paberite järgi oli ta rahvuselt eestlane.

Kuigi kohalikud rääkisid oma elukohast kui Mustamäest, kuulus piirkond ametlikult

Oktoobri rajooni koosseisu. See oli üks paljudest auavaldustest 1917. aasta sügisel Ve nemaal toimunud bolševike võimuhaaramisele. Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon ehk ametliku lühendi järgi SSOR saatis Raivo Tamme põlvkonda igal pool. Lasteaias lehvitas väikemees koos eakaaslastega punast lipukest, endal peas müts suure viisnurgaga ja kirjaga “Aurora”. Seinalt seiras lapsi lipsu ja habemega kiilakas mees – Nõukogude Liidu rajaja Vladimir Iljitš Lenin. Kui Raivo läks 1972. aastal kooli, ootas poole sajandi eest surnud Lenin teda sealgi ees. 1.c klassis asus õppima 38 last. Enamik neist hakkas kandma rinnas väikest viis nurka, mille keskel säras kuldset värvi poisslapse nägu – noor Lenin. Märk tähendas kuulumist oktoobrilaste nimelisse organisatsiooni. Mõne aasta möödudes said Raivo Tammest ja teistest tema klassi õpilastest pionee rid. Nad said rinda uued märgid, mis kujutasid juba vanemat, palja pealaega Leninit, ja sidusid kaela punased kaelarätid. Klassifotodelt ei olnud rätikute värv küll näha, sest Raivo Tamme fotoalbumisse kleebitud pildid olid mustvalged. Inimesed fotodel, ka isa ja ema, olid tõsised, otsekui kandes nähtamatut koormat. Siiski leidus samas albumis kuus täiesti teistsugust, värvilist polaroidfotot. Ema nägi kuldpruunis kleidis kaunis välja ja naeratas. Tislerist isa seisis lühikeste käistega valges särgis kodumaja ees, taamal pere helesinine Zaporožets, mida rahvasuu “maanteemuhuks” kutsus. Kahelt fotolt vaatas vastu Raivo ise, juuksed potisoengus ja silmis rõõmus pilk. Värvipildid täitsid albumis kolm lehekülge ja nende juurde oli kirjutatud lapse püüdliku käekirjaga: “Suvi 1977 kui Roland käis meil.” 13

Naftainsener Roland Leopold Laan oli Raivo vanaonu. Ta elas Kanadas. Perekon nalegendi kohaselt varjas ta ennast 1941. aastal Nõukogude mobilisatsiooni ajal kase otsas, sidudes end rihmaga puutüve külge kinni. Hiljem hoidus ta ka Saksa sõjaväe eest, läks Soome ja astus mereväekooli. 1944 naasis noor ohvitser koos teiste Soome mundris võidelnud eestlastega kodumaale. Kui Nõukogude armee sissetungi ei õn nestunud peatada ja rinne kokku varises, siis põgenes ta Eestist uuesti. Nüüd Tallinna külastades peatus vanaonu Roland Viru hotellis. Mustamäel elava tele sugulastele sõitis ta külla trolliga ja ilmus nende ukse taha maruvihaselt. Ta oli küsinud tänaval teed, aga ettesattunud inimesed ei saanud eesti keelest aru. Nördinud vanaonu tõotas, et tema enam siia oma jalga ei tõsta. Ta oli noorest pea le sõnapidaja mees. 1939. aastal Eesti kaitseväes aega teenides iseloomustas ülemus teda sõnadega: “Tõsine, jonnakas, kangekaelne, vihakandev.” Raivo tahtis üle kõige, et vanaonu tuleks tagasi. Aga mitte keegi ei teinud selleks midagi. Nii otsustas poiss asja ise ette võtta.

Siis meenus Raivole märtsi algul toimunud juhuslik kohtumine. Ühel päeval, kui nad koos sõpradega koolist koju läksid, astus neile Tammsaare teel garaažide vahel vastu lühikest kasvu jässakas mees. Võib-olla kergelt vintis, silmis vihane pilk. Mees hakkas lastega juttu ajama. Ta luges ette luuletusi ja vist isegi laulis midagi rahvuslikku, nagu “Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel!”. Muu hulgas üt les tundmatu neile oma nime – Ants Schönberg. Kui Raivo lõpuks Schönbergi nime ülekuulajatele avaldas, tekitas see miilitsates äratundmisrõõmu. 37aastane Schönberg osutus õiguskaitseorganite vanaks tuttavaks. Üheksanda klassi õpilasena osales ta mitmes vägistamises. Kohus saatis ta neljaks aastaks paranduslike tööde laagrisse, kus süüdimõistetud pidid riigi heaks poolmuidu tööd rügama ja üht lasi ümber kasvama. Sellise minevikuga isik sobis miilitsale suurepäraselt. Ametliku uurimisversiooni kohaselt soovitas just Schönberg lastel “organiseerida “oma kom panii” ja alustada võitlust venelastega”.

Esimese katse tegi Raivo koos ühe klassivennaga. Poisid küsisid tänaval vastutulevalt

Kui Jaan Murumets 15. märtsi õhtul koju jõudis, oli miilits teda juba otsimas käinud.

vanemalt naisterahvalt kellaaega. Kui võõras vene keeles vastas, sülitas klassivend talle näkku. Naine vihastas ja hakkas poisse taga ajama. Nad pääsesid pakku, aga va hejuhtumist jäi paha maik. Raivo otsustas tegutseda anonüümsemalt. Ta joonistas paberile Eesti lippe ja hei tis neid koduaknast välja. Aga hing ihkas enamat. “Mul oli mõte, et lähen Viru hotelli. Sõidan liftiga üles, lähen katusele ja viskan tuhat lendlehte alla. Lendlehed lendavad üle kogu Tallinna ja inimesed loevad neid.” Raivo jõudis valmistada võib-olla paarsada lendlehte. Vajaliku paberi pani ta kõrvale koolis, kui võttis seal vastu makulatuuri. Hüüdlausete sõnastamisel mee nus poisile vanatädi, kelle juures tema vanaema kohvitada armastas. Ükskord kurtis tädi, et vanasti oli suhkur magusam, nüüd aga tuleb seda tassi sisse palju rohkem panna. Raivo ei olnud sinimustvalget lippu mitte kunagi lehvimas näinud, kuid ta leidis oma tegevuse jaoks innustust perekonna ehtekarbist. Seal hoiti kahte pisikest asja, mida poiss ikka ja jälle imetles. Üks oli näpuotsasuurune sinimustvalge ripats. Teine oli tilluke nuga, mis asus alumiiniumist tupes, kuhu olid graveeritud Eesti Vabariigi vapiloomad – kolm lõvi – ja kiri “Kohtla-Järve 1946”. Esemed kuulusid Raivo onule Osvald Käbinile, samuti endisele soomepoisile, kes istus pärast sõda vangis. Raivo sõpradel olid oma reliikviad. Jaan Murumetsa kodus hoiti kusagil sahtli põhjas umbes tollipikkust juppi sinimustvalget värvilinti. Tema pinginaaber Märt Allikmäe teadis täpselt, et need värvid tähendasid “normaalset elu”. Seda õpetas poi sile vanaisa, kes tegutses Eesti ajal advokaadina ja suhtles vabariigi kõrgkihiga. Nüüd lähtus taat põhimõttest, et tema Vene riigile tööd ei tee, sai kõige väiksemat pensio ni ning teenis lisa turul lilli ja mett müües.

Raivo ei tahtnud rääkida miilitsatele ei ehtekarbis peituvatest aaretest ega Kanada va naonust. Aga teda ei jäetud rahule. Miks ikkagi joonistasid pioneerid kodanliku Eesti lippu ja kirjutasid nõukogudevastaseid tekste?

Siis helises telefon. Keegi naine teatas, et poisil tuleb järgmisel päeval kooli minna, nagu poleks midagi juhtunud. Esimese tunni ajal kutsuti poisid klassist välja. Kooli ukse ees ootas must Volga. Direktor Kelder istus autos ja tegi suitsu. Ta oli närvis. Sõit läks Tallinna vanalinna Pagari tänavale. Seal asus Eesti NSV Julgeoleku Komitee, rohkem tuntud venekeelse lühendi järgi KGB (Комитет государственной безопасности – КГБ). Raivoga hakkas tegelema eestlannast ohvitser. “Mis sul on venelaste vastu? Te ju mängite õues koos jalgpalli?” “Venelastega ei mängi.” “Mängite küll. Mõni päev ei mängi, mõni päev mängite kõik koos. Mis sul on ve nelaste vastu?” “Me ei ole venelastega sõbrad.” “Mis sa räägid? Kõik olete sõbrad. Raivo, kas sa tead, mis asi on koloonia?” Kolooniaks nimetati erikooli, kuhu saadeti seadusega pahuksisse sattunud õpila si. Seda teadis Raivo väga hästi. Lõpuks oli ta hüsteerias, nuttis ja jäi kõigega nõusse. “Arvasin, et mind viiakse ik kagi vangi. Lõpuks nad ütlesid, et nad loodavad, et me enam ei kohtu. Teised said noomituse, aga mind kui lendlehtede tegemise eestvedajat pandi miilitsa lastetuppa arvele. Kui midagi veel juhtub, siis pidi minema väga halvasti.”

See ei olnud tühine hoiatus. Suvel 1975 märkas üks laulupeo proovilt koju tõttav

eesti mees Russalka mälestussamba lähedal asuval pingil halli papitükki. Selle mõ lemat poolt kattis trükitähtedega kirjutatud tekst, mis algas hüüdega “Surm vene okupantidele!”. Muu hulgas oli lendlehel kirjas: “Moodustage salku vastupanu liikumiseks, ig noreerige kommunistide käske, ärge tunnistage neid oma ülemateks! Võtke relvi arsenalidest, miilitsa ja sõjaväe patrullidelt. Meie liikumisel on kõige moodsamad 15

kaasaegsed relvad, kaasa arvatud lennukid ja allvee raketikandjad. Kommunism on oma aja ära elanud ja ta purustatakse!” Leidja viis papitüki miilitsasse, kust see jõudis julgeolekusse. Seal leidus samasu guse käekirjaga ähvardusi juba terve peotäis. Neid oli saadetud postiga mitme aasta jooksul muu hulgas Eestimaa Kommunistliku Partei juhtkonnale ja sõjakomissaridele. Üks kiri lubas muuta “Eesti teiseks Dallaseks”, viidates ühemõtteliselt USA presidendi John Kennedy tapmisele Texases. Teine kiri nõudis nõukogulike loosungite eemalda mist Tallinna masinaehitustehase fassaadilt. Muidu ähvardati tehas põlema panna, direktoril aga lubati valida enda võllatõmbamiseks meelepäraseim laternapost. Ähvardustele oli alla kirjutanud kas “Kolonel Öökull”, “Kolonel Lainer” või “Ooberst von Dietrich”. Vahel nimetas salapärane autor end Eesti Iseseisvuse Eest Võitluse Staabi või Eesti Fašistliku Partei esindajaks. Kõigi nende varjunimede taga peitus Aarne Suurtee. 40aastane mees elas koos koristajast emaga Kopli liinidel ühetoalises korteris. Raha teenis ta pudelite korjami se ja hipodroomi totalisaatoril mängimisega. Veebruaris 1977 võttis KGB ta kinni. Suurtee tabamist peeti nii oluliseks, et sellest kanti ette Moskvale. NSV Lii du Prokuratuur avas Tallinnas toimuva juurdluse jälgimiseks eraldi salatoimiku. Juba aprillis otsustas Eesti NSV Ülemkohus, et Suurtee kujutab endast “ühis konnale suurt sotsiaalset ohtu”. Nõukogudevastase agitatsiooni eest võis mõista kuni seitse aastat vabadusekaotust. Kuna ekspertide arvates oli tegemist kroonilise vaimuhaigega, siis tunnistati mees süüdimatuks. Ta saadeti sundravile eripsüh hiaatriahaiglasse, esmalt Leningradi, hiljem Kaasanisse. Pärast Suurtee juhtumit said linnade ja rajoonide prokurörid ametialase ringkirja. Eesti NSV prokuröri I asetäitja Ülo Roots kurtis, et viimasel ajal on sagenenud riigilipu teotamised ja sinimustvalgete lippude heiskamised. Ta nõu dis kõigi selliste kuritegude põhjalikku uurimist. Muu hulgas soovitas Roots “üle kuulata kurjategija perekonnaliikmeid, naabreid, kaasõpilasi, töökaaslasi”.

POLKOVNIK KULJUS TEGUTSEB: EKP Keskkomiteele saadetud postkaart ja Tallinnas levitatud lendleht viisid Aarne Suurtee 1977 sundravile eripsühhiaatriahaiglasse.

Nõukogudevastase tegevuse eest kohtu alla andmiseks pidi süüdlane olema

teo toimepanemise ajal vähemalt 16aastane. Raivo Tamm ja tema sõbrad olid nooremad. See nad päästiski. Tallinna miilits koostas eriteadaande “alaealiste grupi kinnipidamisest”. Dokument oli vene keeles ning salajane. Selles loeti üles kõigi nelja lapse ja nen de vanemate täpsed nimed, töökohad, ametid ja kodused aadressid. Eriteadaandele kirjutas alla Tallinna miilitsaülem, polkovnik Marko Tibar. Ants Schönbergiga pidi hakkama tegelema KGB. Kolmas õppeveerand hakkas lõpule jõudma. Klassijuhataja Ingrid Eylandt oli ka hel eelmisel veerandil hinnanud Raivo käitumist “eeskujulikuga”. Nüüd pani ta poisile “mitterahuldava”, nagu ka ülejäänud asjaosalistele. Lendlehtedega seotud laste vanemad kutsuti kooli välja. Urve meditsiiniõest ema Linda Kuusemets ei julgenud üksi minna ja võttis kaasa sepast abikaasa. Kartus kar mist karistamisest osutus asjatuks. Direktor käskis teha kodus lastele selgeks, et “nii ei saa käituda”. Aastaid hiljem meenutab naine: “See oli nii lõbus koosolek.”

Urve Kuusemetsast sai mõneks nädalaks elav vaatamisväärsus: “Venna klassi vennad, kes olid minust neli aastat vanemad, käisid mind kui imelooma vaatamas.” Märt Allikmäe jaoks lõppes lendlehtede tegemine üllatusega. “Muidu ma olin iga tembu eest kodus peksa saanud,” ütleb ta. “Seekord ma rihma ei saanud.” 1982. aastal tuli Märt raadio teel juhitavate purilennukite alal NSV Liidu noorte meistriks. Ta oleks pidanud sõitma võistlema Ida-Saksamaale, aga sinna teda ei lubatud. Tammede kodus peitsid vanemad sinimustvalge ehte ja kolme lõviga noatupe poja eest ära.

Intervjuu Tallinna 32. keskkooli endise direktori Harri Keldriga. 22. august 2013

Intervjuu endise Tallinna miilitsaülema Marko Tibariga. 24. oktoober 2013 Kas Raivo Tamme ja tema sõprade juhtum tuleb tuttav ette? Ei tule. Niisuguseid asju ei jäeta meelde 30 aastaks. See juhtum oli siiski nii tähtis, et te kandsite sellest ette siseministrile? Ma ei julge öelda, mis siin taga oli. Võib-olla oli mingi konkreetne korraldus? Kelle gi ema oli partei liige? Kümme varianti, mis siin võis olla, kes siin pihta võis saada, kellele võidi ette heita… Selleks, et seda kõike mõista, kallis sõber, tuleb teha tööd selles sfääris mitu aas tat. Tihtipeale mõni tühi-tähi asi tekitas kõlapinna ja anti talle kaalukus.

Kui tihti tuli ette, et õpilased tegid koolis nõukogudevastaseid lendlehti või sinimust valgeid lippe? Ei, mina ei tea. Niisukest poliitilist laadi ettevõtmisi ei oska mina küll... Minu mäles tuses ei ole seda.

Nõukogudevastastest asjadest tuli igal juhul ette kanda? Üldiselt jah. Kui keegi purjuspäi midagi laulis ja jälge ei jäänud, see võis jääda ette kandmata. Aga kus jäi jälg maha, siis igal juhul. Aga neid oli vähe. Asi läks käima meie liinis, meie pidime andma esimese faabula ja edasi tegeles naabermaja (KGB – autori märkus).

Ma olen nende õpilastega rääkinud, üks neist on tuntud näitleja Raivo Tamm. Kurat, mis aastal see asi siis juhtus? 1978? Kus mina sel ajal olin?

Neid juhtumeid käsitleti tõsiselt? Suhteliselt. Mitte mingisugust maailmalõppu neis ei nähtud.

Te olite 32. keskkooli direktor. Kurat! Ei, minu mälu ei võta enam. Kui mina sel ajal koolidirektor olin, siis mina üt len, et need asjad käisid minust mööda. Minuni nad ei jõudnud. Vilets direktor, ei tea, mis kurat toimub! Te lastega miilitsas, KGBs ei käinud? Et ma oleksin lastega, õpilastega, koos miilitsameeste käes olnud, seda ei tea. Mina kahtlen, et niuke asi üldse oli. See oleks meelde ka jäänud, jumal hoia! Küllap ta oli vist niimoodi, et see asi õieti kooli kõvasti ei jõudnud, kui need Jukud võeti ja viidi miilit sasse, võib-olla nende vanematega tegeldi? No mul oleks ikka meeles ka old, kui oleks nahutada saanud. Sest siis oleks pidanud ju koolidirektor ametist maha võetud saama. Õpilastel läks siiski hästi, kedagi koolist välja ei visatud. No pidi kuidagi reageerima. Ma nüüd mitte mälu järgi... aga ma kujutan ette, kui niisugused asjad on juhtunud, käitumise hinne võib minna mitterahuldavaks üheks veerandiks, sellega on asi lõppenud. Õpilane jääb edasi ja õpib ja kõik. Et see oleks toonud õpilase elule suurt kukerpalli, seda minu mälu ei mäleta. Kool pidi korralda ma oma elu niimoodi, et sellest Jukust või Mallest inimene kasvab. See on tähtis. Ja seda sai tehtud.