Miks ei võinud maises ilmas pattudel kaalu olla, et nad veidigi rõhuksid Grigori õlgadele; miks oli vanamees nii ergas, miks ei vajunud ta jalad sügavale mudasse, et näidata kõigile tema hinge raskust? Ta astus Kevinile lähemale ja põrnitses teda oma ainsa silmaga, lausudes vaikselt, ent tungivalt: „Keegi tapab su venna ära, kas sa lased tal minna? Keegi vägistab su õe ära, kas sa lased tal minna, kui sa ta kolmkümmend aastat hiljem kätte saad? Kas sa ütled, et mis olnud see olnud, kas sa võtad temaga viina, kallistad teda ja unustad ära?” „Midagi peab tegema,” möönas Bek. „Nii seda jätta ei saa.” „Sul tõendeid on üldse selle NKVD mehe kohta?” küsis Kevin. „KGB,” parandas Taaniel. „Tol ajal oli juba KGB. Kui ma praegu seda olukorda vaatan, siis minu meelest ei pea meie tõestama tema süüd, vaid tema oma süütust. Aga kui see sind rahustab, siis jah, ma tean, ma olen teinud uurimistööd. Asi pole ju ainult Johanneses. Kes teab, palju inimesi sellise mehe käest läbi käis? Kümneid, sadu? Nagu kuradi Adolf Eichmann!” „Kes?” Taaniel rapsas käega. „Johannes ise rääkis seda?” „Ei – paps. Ta on viis aastat aina rääkinud sedasama, mida ma enne ütlesin, kuidas Johannes peaaegu jalgadest ilma jäi ja päris terveks enam ei saanudki. Näljutamised ja kangiga vastu talda peksmised ja kõik see.” „Kuseks lõi,” pani Bek diagnoosi. „Täiega kuseks. Kui minu isaga oleks nii tehtud ja ma teaks, kes tegi, siis ma ajaks kangi tulel punaseks ja...” Ta vangutas laitvalt pead. „Viis aastat, päriselt?” Taaniel kehitas õlgu. „Ja kogu selle aja on Griša siin elanud? Su isa on ikka jobu küll; vabandust, mees, aga nii on; ma ei ütle paha pärast, saad aru. Kui 404
ma Afgas käisin, siis ma ju rääkisin kohalikega ja nägin, kuidas seal elu käib. Kui seal oleks keegi sellise sita keeranud ja see oleks välja tulnud, oleks tal keset küla kõigi nähes kõri maha võetud. Ja mitte ainult. Selle mehe vanemad oleks ise vere ära pühkinud, raipe ise auku ajanud ja siis oleks toonud terve lamba tänuks, et aitasid neil sellisest häbist lahti saada.” Taaniel ei öelnud midagi. Ta mõtles Johannesele ja Nikolaile. Oli päevi, kus ta tundis kogu ulatuses seda ületamatut kolmenelja põlvkonda, mis neid lahutas, ning terveid nädalaid, kus ta ei loovutanud kummalegi mehele ühtki mõtet. Ent teistel kordadel ei suutnud ta vahel magamagi jääda, mõeldes nimeliselt ja mittenimeliselt eestlastele, keda vangistati ja piinati nii oma kodumaal kui ka gulagides; piinajateks mitte ainult mehed, vaid ka naised; ühtaegu vaeveldes ja fantaseerides, kuidas tema selliste inimestega käituks. Oli see normaalne? Aga kas oli siis ebanormaalne nõuda õiglust, puhtpõhimõtteliselt? Kevin ütles midagi ministrite saabumise kohta ja ta kehitas õlgu. Seda parem, et kõik on rahvast täis – inimeste tähelepanu on mujal. Ta kolkis rusikaga Griša uksele, teised selja taga ootamas, ning kui uks paotus, torkas saapanina vahele ja trügis sisse. Griša oli tumesinises ülikonnas, ilma pintsakuta, sinine valgetäpiline kikilips ümber ülestõstetud krae. Ta tegi ilma vastupanuta kaks ebakindlat sammu tahapoole. Sarkisjan ja Kevin järgnesid talle. „Mida... mida see tähendab?” nõudis Griša nõrgal häälel, mõistes ilmselt isegi, et sellisele sissetungile ei saa järgneda kohmetu vabandus, et tegu oli kahetsusväärse eksitusega ja saapajäljed (põrandalt, võib-olla ka inimestelt) tehakse viivitamatult puhtaks. „Hakkad minema kuhugi või?” 405
„Ei,” ütles Griša, saades isegi aru, et see kõlab võltsilt. „Lepingu sõlmimiseni on veel aega, ära muretse,” ütles Taaniel. „Võta enne külalised vastu.” Nad tõukasid ta enda ees elutuppa. „Seo ta kinni,” käskis Taaniel Kevinit. „Tooli peale. Käed selja taha, jalad toolijalgade külge.” „Millega?” „Mis sul viga on, ise ei taibanud nööri kaasa tuua?” Ta pöördus Grigori poole. „Kus sa nööri, teipi või midagi sellist hoiad?” Griša näitas käega ebalevalt alumiste köögikappide poole. „Näed siis,” ütles Taaniel Kevinile. „Tegutse.” Taaniel vaatas ringi, tõmbas paar korda ninaga ja krimpsutas nägu. Vanadele inimestele tuli külge mingi ebameeldiv lõhn, mis ei kadunud lõplikult ka pestes ja millest imbusid läbi ka kõik ruumid, kus nad pikemat aega viibisid – aga siin toas lõhnas niimoodi unustamine. Seintel rippusid ikoonid, mille kuld hiilgas lambivalguses. Ta oli ühtaegu ärevuses ja ükskõikne; süda pekslemas, aga käed rahulikud. Elu oli talle kätte mänginud võimaluse lõpuks midagi teha ja midagi tõestada – võtta ette see Antsul alatasa hingel olev ärategemine, mida ta Taanielilt ootas. Aastad, kus ükski tema tegu polnud Antsu meele järele, ei teeninud kordagi ära kiitust, ei saanud kunagi tähelepanu, nii väga kui ta ka püüdis. Ta keeldus olemast invaliid, keeldus olemast mingi komplekt, mida määratlevad puuduv silm ja kahjustunud maks... Ta märkas Kevini ja Beki nägudel pinevust ja ootust – ja aimas seal kahtlust, kas ta tegelikult suudab? Kas ta läheb oma tegudega sinna, kuhu sõnad on juba tee rajanud? „Mis see on?” küsis Taaniel. Ta sirvis pabereid. „Käsikiri? Noh, Tolstoi sa igatahes pole. Aga liigume asja juurde.” Ta istus kaksiratsi enda ette keeratud toolile ja lõi käe kaasatoodud paberile. 406
„Kohtuasi,” teatas ta. „Riik versus Solak, oktoobris 1967 toimunu asjus.” Griša naeris nõrgalt. „Milline riik? Poisid, milline riik?” „Eesti riik muidugi.” „Praegu olete te Vene riigi pinnal.” „See pind on samamoodi okupeeritud nagu oli ülejäänud Eesti.” „Ei ole, täiesti ametlikult...” alustas Griša. „Ettekääne!” käratas Taaniel. „Kohe näha, mis masti mees sa oled, Solak.” Ta lasi mehe silmaaluse pihta nipsu, jättes maha punetava laigu. Griša oiatas. Taaniel vaatas talle uurivalt otsa, tõi käe uuesti lähemale ja lasi talle teise nipsu teise silmaaluse pihta, kuigi Griša üritas pead eemale keerata. „Mida sa ütlesid ametliku kohta?” Griša lasi pea longu ja pomises tuhmil häälel: „Mitte midagi. Mida teil vaja on?” Taaniel heitis pilgu paberile ning võttis asjaliku ilme, mida rikkusid ainult tumedad raamid silmade ümber. „Süüalune: Grigori Vassiljevitš Solak, sündinud 1936 Vologda oblastis Tšerepovetsi linnas, hariduse omandanud 11. keskkoolis, tol ajal põhikool. Ma ei hakka ükshaaval küsima, ühesõnaga, vastab see kõik tõele?” „Jah,” kostis Griša. Sarkisjan loivas selle peale lähemale ja rapsas Grišale lohaka rusikahoobi vastu kõri, nii et too köhima hakkas. „Räägi ära!” nõudis ta. Taaniel tõstis keelava käe. „Oota, Sarka, kõik omal ajal.” Ta pöördus uuesti Grigori poole. „Mida sa tead oktoobris 1967 toimunust?” „Selleks on arhiivid. Mina ei tea midagi.” „Ära valeta!” kähvas Taaniel. „Kes sa siis olid? Mis ametis sa olid?” 407
„Operatiivvolinik.” „Ma tahan, et teised ka kuuleks. Kus?!” „NSVLi Riikliku Julgeoleku Komitees.” „Ja sa kuulasid inimesi üle.” Vaikselt ütles ta: „Kuulasin.” „Ja nende seas – Johannes Rauda. Raudnaggelit. Tunnista!” Siinkohal näis Grigori kõhklevat. Ta silmad ekslesid ruumis. „See oli ammu. Võib-olla. Ma ei mäleta enam. Kui sa oleks elanud nii kaua nagu mina, oleksid unustaksid sa ka üht-teist. Kui sa kord oled elanud nii kaua kui mina, siis näed, et isegi halvad asjad ununevad.” Taaniel raputas pead. „Sa peaks olema õppinud nondelt teistelt, kuidas valetada.” Ta andis Sarkisjanile märku. „Kergelt.” Sarkisjan lõi Grigorit tagantkätt mõõdetud hoopidega põsesarnade pihta. Matsuv heli. Grigori oiatas. Taaniel ei öelnud midagi, hingas sügavalt sisse-välja ja silmitses meest. „Kust ülikonna said?” küsis ta siis. „Sul on nii hea pension, et saad ülikondasid osta?” „Naine kinkis pulma-aastapäevaks,” ütles Grigori. „Kus naine praegu on?” Grigori vaatas kõrvale. „Suri nelja aasta eest.” Ta lausus vaikselt, meenutades: „Me pidime koos hakkama teatris käima. Galja oli alati tahtnud, et me oleks selles osas kultuursemad... tõsi on, et meil ei olnud pikka aega lihtsalt võimalust. Pidime „Veneetsia kaupmeest” vaatama ja „Eksituste komöödiale” olid ka juba piletid ette ostetud ja ma ütlesin, et vaataks siis Stoppardit ka, kuigi ta arvas, et see on tema jaoks liiga moodne. Võtsime sinna ka piletid.” Ta viipas kuhugi toa poole. „Need on seal... riiulis siiani. Kaks nädalat enne aga Galja...” Ta jäi vait ja neelatas. „Ja mis ma üksi enam.” 408
Taaniel rabas tal särgihõlmadest ja tõmbas ta enda vastu, nii et nööbid eest tulid ja klõbinal põrandale kukkusid. „Sina mõtled lõbutsemisest, aga meil on siin natukene teine meeleolu!” sisistas ta ja tõukas mehe tagasi, nii et too oma tooliga kõikus, peaaegu tasakaalu kaotas, aga jäi pidama. „Meie jaoks pole vaja nii pidulikult riides olla,” ütles Taaniel. „Ma ütleks, et võta see ära, aga see tähendab, et ma peaks paluma Kevinil kõik need vaevaga tehtud sõlmed uuesti lahti teha ja siis uuesti kinni panna. Tüütu. Mida teha, mida teha...” Ta läks kööki, tõmbas kolina saatel sahtleid lahti ja tuli siis pika noaga tagasi. Ta kükitas Grigori selja taha. „See on kingitus...” ütles Grigori. „Galjalt. Ma pole seda kandnudki.” Taaniel sättis noa pintsaku saba vahele ja tõmbas. Riie andis vaikse praginaga järele. „Poisid...” ütles Grigori anuvalt. „Korralikult teritatud, mis?” küsis Taaniel. Ta tõmbas noaga nööride vahelt ning Grigori aiahtused tähendasid, et vahel läks noaots ka riidest sügavamale. Mõningase pusimise peale jõudis ta kaeluseni ja tõmbas tera sealt läbi. Ta andis noa Sarka kätte ja lasi tal teha mõlemad käised. Edasi jäi vaid pintsaku ja särgi pikad räbalad nööride vahelt välja sikutada; paljastus kondine helevalge rind, suur lohk abaluude vahel, üksikute karvatuustidega õlad ning punased täkked keset selga. Taaniel uuris seda ilmaimet. „Kuule, kas sul on kõrvad karvased?” Ta keeras mehe pead käte vahel ühele ja teisele poole ja osutas sõrmega. „Hahaa, näe, karvad kasvavadki kõrvadest välja. Täitsa lõpp. Kuule, millega sa ajad neid?” Ta tõstis Griša rinnalevajunud pea üles ja lõi teda kergelt ühele ja teisele poole näkku. „Ära maga.” 409
„Kääridega?” küsis Kevin, kes nõjatus vastu seina, käed rinnal ristatud, nii et ta niigi lühike kael kadus üldse ära. „Pikkade kääridega,” nõustus Taaniel. „Otsi mulle.” Kevin kehitas õlgu. „Kus sul käärid on?” küsis Taaniel Grišalt. Too näitas nõrgalt ühe köögisahtli poole. Vasak silm oli tal juba kinni paistetanud ning paistis, et parem on minemas sama teed. „No näed siis. Teeme riigi poolt sind korda.” Ta noogutas Kevinile, kes võttis instrumendid ettevaatlikult kätte. Väljaulatuvad karvad tulid kergesti, edasi oli raskem. „Lükka sügavamale,” õpetas Taaniel, „kõike ei saa muidu kätte.” Kevin liigutas terasid pool sentimeetrit ja klõpsis natuke. „Ei, sügavamale, päris sisse.” Ta vaatas natuke, muutus vihaseks, haaras Kevinil käest ja surus koos kääriotstega Grišale kõrva. „Sügavamale! Mis sa hellitad temast! Raisk küll. Sügavamale!” Ta liigutas kääripäid valjude klõpsatustega lahti ja kokku. Terves ta peas, terves ta kehas oleks justkui kohisenud, ta tajus end seismas pool meetrit kõigist pikemana, poolenisti omaenda kehast väljas, nagu laineharjale tõstetuna. Ta oleks tahtnud naerda, aga samas tundis, kuidas vesi pressib tagantpoolt silmadele. Griša halises midagi. Taaniel tõmbas käärid välja, need olid määrdunud. Ta viskas need tagantkätt põrandale. Kui Griša pea otseks keeras, valgust ta kõrvast väike verenire. Taaniel ohkas ja patsutas teist põsele. „No mida me sinuga teeme? Nii ei saa ju.” Ta kobas jakitaskut, võttis sealt välgumihkli ja plõksis seda paar korda.
410