Tartu kõige suurem nuhtlus Siim oli noort Axl Rose’i meenutav tudeng, kes lösutas ülikooli raamatukogu einelaua fuajees paksul pruunil diivanil ja õppis keemiat. Eksam oli lähedal, aga noormehel oli keskendumisega probleeme nagu alati. Diivanil mehe kõrval olid väikeseformaadiline avatud laptop, millel plinkis paar dialoogiakent ning uhiuus nutitelefon. Kogu aeg möödus inimesi, Siim tõstis iga kord pilgu ning nii polnud ime, et ta keemiasse süveneda ei suutnud. Siinsamas nurga taga olid WC-uksed, needki kolksusid häirivalt, aga Siim ei läinud mujale, sest rahval pidi pilgu peal hoidma – ta hängis ja õppis üheaegselt. Kostis kontsade klõpsumist ja WC nurga tagant väljus pikkade jalgadega kõhn kaunitar, kõndis üle fuajee einelaua avatud klaasusteni, seisatas, luges ukselt mingit teadet ning tuli siis tagasi. Siim neelatas, sest neiu oli raamatukokku sobimatult seksikas ja kordades litsakam kui keskmine üliõpilane. Neiu oli vast kakskümmend aastat vana, kõrgete kulmutriipudega, mille alt vaatasid nagu mingist unenäolisest kõiksusest välja tumepruunid uitlevad silmad. Pikad süsimustad juuksed olid üle parema õla ette rinnale visatud, pealael olid juustesse torgatud laiad päikeseprillid, neiu hoidis kõrva ääres telefoni, aga ei rääkinud sellesse. Kahvatukollane tükk riiet, mida ta seljas kandis, algas altpool õlgasid ning kattis napilt ära koha, kus kehast jalad said ja kuna ‹ 33 ›
kõik, mis neiul seljas oli, näis rõhutavat seda, et tal ei ole midagi seljas, küsis Siim endalt, et kui see ka ei ole ideaalne naine, kes siis üldse on. Reiel liigutas pikk lihas, valged, hirmkõrge kontsaga kingad muutsid kaunitari sammu suure aeglase linnu omaks, kes rannal edasitagasi jalutades ja kaela kenutades püüdis vees kala märgata. Kingaklõpsud lõppesid ja neiu jäi telefoni kõrva ääres hoides Siimu diivani ees seisma. „What?” küsis kaunitar hääletult, üksnes huultega, ja kergitas kulme. „Ah?” päris Siim sosinal vastu. „Mida sa must tahad?” küsis neiu käheda häälega inglise keeles. Noormees neelatas, sest sellise naise lähedalolek tegi iga mehe ärevaks, kui ei, oli mees haige. Oli see üldse üliõpilane? Raamatukogus võis muid inimesi ka liikvel olla. „Ei midagi,” vastas Siimgi inglise keeles ja ohkas. Ta pilk käis tahtmatult kaunitari säärtel ja libises siis üle keha näkku tagasi. Neetud keemia, neetud tuupimine, mõtles noormees. Normaalsel päeval oleks ta üritanud naisega tutvust teha, aga täna ei saanud, sest eksam oli väga tähtis. „Sa ei taha minust midagi?” küsis neiu, telefon endiselt kõrva ääres, ja ajas silmad suureks. Tahan! röökis Siim mõttes, aga tema suu oli nagu vett täis, ta naeratas lollakalt ja tema näole tekkis vildakas irve. Naine kehitas õlgu ja läks edasi, kaugenedes koos oma imelise kehaga, mida Siim aplalt silmadega õgis – kõps-kõps-kõps. Kogu sündmus oli kestnud ehk pool minutit, kuid sellest piisas, et veri noormehes käima lüüa ja nüüd võis vaid küsida, kas peale jääb mõistus, mida ‹ 34 ›
esindas keemiaõpik diivanil või iha, mida esindasid erutusest higised käed. Neiu jõudis nurgani, Siim ohkas mõistusele järele andes kurvalt ja sirutades käe õpiku poole. Saatuse kingitusest oli raske loobuda, noormees teadis juba praegu, et see minnalaskmine jääb teda pikaks ajaks kummitama, kuid siis kõpsumine katkes ning kollases riidetükis keha peatus. Siimu süda hakkas verd organismis veel kiiremini ringi ajama ja mees muutus näost roosaks, kui neiu oma pikkade, valgeks värvitud küüntega käe seinale lüliti kõrvale toetas, ette kummardas ja tagumikku hööritas. Pruunid silmad vaatasid üle kahvatu õla ja noormehe pea hakkas ringi käima. Hööritamine otsustas asja. Kepp, mõtles Siim, vabalt vedelev kepp. Neiu kadus nurga taha ja keemiaraamat plaksatas kinni, Siim lükkas jalad diivani ees seisvatesse valgetesse madalatesse nahkkingadesse ning sulges ka laptopi. Kaotada ei tohtinud hetkegi, keemia tähtsus oli kahanenud punktikeseks silmapiiril, samal ajal kui iha naisekeha järgi seisis elevandina otse tema ees ja vehkis londiga. Siimu sarnasus Ameerika lauljale Axl Rose, kui see oli alles paarikümne aastane, oli hämmastav. Kuigi ta loomulik juuksevärv oli teine, toonis ta oma pikad kahlud regulaarselt punaseks ning kandis peas tagurpidi nokkmütsi, laia peasidet või mõlemat korraga. Kahekümne ühe aastase keskmist kasvu varaküpse Rapla päritolu keemiatudengi seljas oli täna sinise- ja valgeruuduline lühikeste käistega särk, selle all valge T-särk ning jalas musta nahkrihmaga sinised teksad. Noormehe näonahk oli hele ja õrn, lõuajoon peaaegu naiselik, pilk hallides silmades kalkuleeriv. Peas kandis ta valget, tagurpidi ‹ 35 ›
keeratud nokkmütsi, pikad punased juuksed langesid mütsinoka alt seljale, vasakul randmel tolknes paar peenikest nahkvõru. Siim toppis laptopi pika rihmaga musta üleõlakotti, libistas telefoni taskusse ja tõusis. Kui ta nurgale jõudis, kõpsusid kontsad juba trepil. Noormees jooksis mõned sammud, pööras paremale laia koridori ja kiikas üle käsipuuserva – naine kaugel all seisatas korraks, vaatas üles ja naeratas. Valged nahkkingad peaaegu ei puutunudki astmeid, kui Siim laskus. Mu nägu on mu lotovõit, mõtles Siim, sest ilmselt oli just see naises tema vastu huvi äratanud. Keegi oli Siimule kunagi öelnud, et ta on jänes Guns N’ Rosese mehe aurikus, aga Siim ainult naeris sellise jutu peale. Kuulsad inimesed said automaatselt rohkem sugu teha kui teised, ütles ta endale, ja see ei ole minu süü. Mõni istus edubuldooseris oma suurte lihaste või karvase selja tõttu ja sahkas vile huulil naisi laiali, teine meenutas Axl Rose’i ja jutul lõpp, vingusid ainult need, kellel polnud midagi ette näidata ehk kaotajad. Kui Siim alla jõudis, vilksatas kahvatukollane juba välistrepil. Noormees otsis välja plastlipiku ja ulatas selle riidehoiutädile, nähes läbi klaasuste, kuidas naine raamatukogu ees vasakule pööras ja justkui hõljus Kitsa tänava suunas minema. Pooljoostes viskas Siim selga musta suvejaki, väljus ja tõttas naisele järele, ent laskis rattahoidikute juures hoogu maha, sest seal askeldas heledate lokkidega tüdruk, sinise peapaela, mustade retuuside ja beeži lotaka kampsuniga. Hetkeks tundis noormees end kahe magneti vahele asetatud kirjaklambrina, ent üks tõmme on märksa võimsam ning mälestus nõtkest kehast ja pikal jalal liigutanud lihasest vedas ‹ 36 ›
vaese metallitükikese vastupandamatu jõuga all-linna suunas. Axl Rose’i nägu lõi naistele Siimust esimese mulje, siis tulid juba muud nähtused, sisemine sarm ja üllatused, samuti ei mänginud tema kompleksis vähetähtsat rolli igaveseks pooleli jäetud maal, mis seisis ta ühikatoas. „Väävelhappe Lisa,” ütles Siim, kui oli jälle mõne tütarlapsega ühikatuppa seilanud, „on minu vastukaal Mona Lisale ning kirjeldab seda, mis on maailma üleüldise lagastumise päevil järele jäänud surematutest väärtustest ja ilust.” Maal „Väävelhappe Lisa” kujutas endast tossavate korstende taustal köögitoolil istuvat kaunist naist, kellele oli just klaasitäis väävelhapet näkku visatud ning kes karjus valu käes. Naise pikkade heledate sõrmede ja hoolitsetud küüntega käed lebasid tal rahulikult süles. Inimmaius kaugel ees hakkas treppidest alla minema ja Siim pani sammu juurde. Ta ei saanud hästi aru, mis nipiga maa tema ja naise vahel üldse ei vähenenud, kuigi tema minek oli noore, kiire ja heas vormis oleva mehe oma, eesmineja kõõlus aga tikk-kontsadel. Naise nõtket keha vaadates meenusid Siimule Lenny Kravitzi laulu „Dancin’ Til Dawn” sõnad. The way she moves, really talks to me, ütlesid need ning Siim tundis, kuidas Kravitz teda ärritab, sest hea naisekeha rääkis iga mehega, mitte ainult kuulsustega. Siimule ei mahtunud hinge, et Kravitz oli järjekorras esimene ja tema kuulus vaatamata oma tuntud näole nende molkuste hulka, kes Kravitzi seljataga oma järge ootasid. Treppideni jõudes nägi Siim neiut juba all majanurga taha pööramas. Üle kahe ja kolme astme hüpates oli noormees mõne hetkega Ülikooli tänaval ja pööras vasakule, aga jäi siis ehmunult seisma, sest vahemaa eesminejaga ‹ 37 ›
ei olnud vähenenud, mis oli täiesti uskumatu. Kas oli võimalik, et see habras olend, see kõrgetel kontsadel kõõluv ime pistis iga kord nurga taha kadudes jooksu? Pikkade jalgade kohal õõtsuv kollane kleidike sisenes Barclay parki, Siim hakkas sörkima ja hõikas: „Hei! Oota!” Naine vaatas tagasi, aga ei peatunud. Siim jõudis parginurgale, naine aga juba Küüni tänavale Kalevi kommipoe juurde. Järjest rohkem inimesi jäi Siimu teele, mees põikles nende vahel, pikad jalad vilksatasid ees ning tundus, et need on lõpuks ometi hoo alla lasknud. Siimu kott takerdus lapsekäru taha, ta rapsas selle lahti, nii et punased plastmasskarud käru küljes kõrisesid ja rüsis edasi, eespool karjus keegi: „Tulevad! Tulevad!” ja jälle nägi Siim korraks kollast kleiti, siis valgeid kingi ja siis musti juukseid, millesse olid torgatud päikeseprillid. Raekoja platsil toimus mingi üritus, laat või kontsert või midagi muud sellist. Rahvast oli kõvasti – mida platsi poole Siim jõudis, seda keerulisemaks edasitungimine muutus, inimesed seisid tihedalt üksteise vastas ja paistsid miskit ootavat, mis ei olnud veel alanud. Laat ei tundunud see siiski olevat, käis mõte läbi Siimu pea, sest lette ja müüjaid polnud – ilmselt siis kontsert või näitemäng. „Lubage läbi, lubage läbi!” korrutas Siim end edasi pressides, astus sinises teksatagis mehe varbale ja see tõukas ta eemale. „Ärge trügige!” ühmas mees tigedalt. „Sorry, sorry,” vabandas Siim, jätkates ometi trügimist. „Ma pean läbi pääsema!” Eespool pärnapuu all rahva seas passiv neoonvestis politseinik märkas Siimu, haaras puusalt raadiosaatja, ‹ 38 ›
ütles sellesse midagi lühidat ning asus siis üliõpilasele appi. „Laske inimene läbi!” käsutas ta ja rahvas tõmbuski viisakalt tagasi, nii et Siimu ja politseiniku ette tekkis poole meetri laiune inimseintega kanal. Siim näitas näpuga ettepoole ja hüüdis: „Sinna!” „Ja-jah,” viskas politseinik üle õla. „Ma tean.” „Mida?” küsis Siim üllatunult, aga politseinik ei öelnud rohkem midagi. Kusagilt ülevalt kostis valju põrinat, see kaugenes ja lähenes, aga midagi näha ei olnud, lapsed rahva hulgas hoidsid päid kuklas, lootes katuste kohal lennumasinat silmata. Raekoja platsi kõnniteed olid rahvast pungil, aga keskmine, munakividega sillutatud osa tühi. Seal paiknesid küll välikohvikud, mille beežide päikesevarjude all oli rahvast tihedalt, kuid avaplatsile keegi ei tunginud. Õhus oli tunda iselaadset pinget ja ootust, politseinik haihtus kuhugi ära, jättes Siimu esimesse ritta seisma ning segaduses ringi vaatama. Jõe pool ulatus inimtühi munakivipind umbes Viltuse maja jooneni, edasi tuli taas tihe rahvamass ja mõned noored olid isegi Kaarsilla kaarele roninud, istusid seal ja jõid päikese käes vastuhelkivatest plekkpurkidest õlut. Kell tornis lõi kolm pauku, Siim vaatas üles, lootes kusagil põrisevat lennumasinat näha, aga seda ei paistnud endiselt. Nüüd nägi üliõpilane jälle kollases kleidis neiut, kes seisis teisel pool vaba platsipinda esimeses reas ja viipas kutsuvalt. Siim laiutas kurvalt käsi, aga neiu muudkui viipas, et tule, tule ometi! Olukord oli keeruline, Siimu peas liikuvad mõtted otsisid olukorrast kiiruga väljapääsu. Üksi üle selle üüratu platsi minna oli kõhe, inimesed ümberringi olid ka kuidagi kahtlaselt vaikseks ‹ 39 ›
jäänud, jättes mulje, et kohe hakkab midagi juhtuma, läheb lahti tantsusõu või maandub helikopter presidendiga. Õhk oli pingest tihe, põrin katuste kohal oli muutunud stabiilseks ja selgeks, ei kaugenenud ega lähenenud, lihtsalt oli ja oli, miski nagu ootas üleval oma aega. Jätkuvalt viipav neiu ei mõjunud Siimule ja ta ei võtnud vedu, jõllitas ainult teise peenikesi jalgu ja naeratas nagu idioot. Neiu pani käed suu ette ja hüüdis inglise keeles: „Tule nüüd, mida sa ootad?” Siim ei liigutanud ja neiu hüüdis uuesti. „Kuuled või? Tule siia!” Siim seisis, nagu oleks ta pistikust välja tõmmatud tolmuimeja, aga kui neiu paar sammu rahva ette munakividele astus, tagumiku tema poole pööras ja võdistas, ilmus noormehe otsaesisele higipiisk. Ta värises erutusest, ent endiselt jäi julgusest puudu ning ta ei läinud liikvele. „Noh!” hüüdis keegi purskkaevu poolt kärsitult, millele järgnes kümnest suust kostev keelav sisin. Siim vaatas sinnapoole, aga muidugi ei olnud võimalik aru saada, kes hüüdis ja miks. Neiu muutus juba üsna kannatamatuks, ta seisis endiselt seljaga platsi poole, ajas jalad õlgade laiuselt harki ja tõstis parema käe pea kohale, näidates Siimule OK märki. Mõtted Siimu peas olid ebaselged ning erutus oli ta halvanud, mees tõstis jõuetult käe ning näitas sama märki vastu. Neiu nägi seda, raputas pead ning asetas mobiili enda kõrvale maha. Tõstnud nüüd ka teise käe pea kohale, lükkas neiu selle keskmise sõrme otse OK-märgi O sisse ja liigutas edasi-tagasi. Siim tundis, et ta hakkab lämbuma. Tema pea jõnksatas ja ta tõi esile veidra häälitsuse, mille peale kostis rahva hulgast ‹ 40 ›
naeruturtsatusi. Ma olen koer, kes näeb keppi, mõtles Siim, puhast, oksakohtadeta keppi. Kui naine teises platsiservas ette kummardas ja vilksatas valge aluspüksiserv, läks Siim liikvele. Kepp, vasardas ta peas ainult üks kandev mõte. Vabalt vedelev kepp. Kepp-tänavalkepp-vabalt-kepp-vedelev-kepp-kepp. Naine võngutas korraks tagumikku, haaras siis maast telefoni ja hõikas sellesse: „Now!” Põrin katuste kohal valjenes järsult ning siis justkui visati inimeste kohale kõikuma pisike kollane helikopter, mille jalasel seisis mustas ülikonnas mees, ruupor käes, tumedad juuksed võimsa tuule käes lainetamas. Siim jäi keset platsi seisma ja vaatas üles, neiu pikad jalad pressisid end rahva sekka ja kadusid, jättes noormehe maailma palge ette ihuüksi. Millegipärast tuli Siimule just nüüd meelde, mis täna kesklinnas toimus. Raamatukogus pirukaid süües oli ta pilk Tartu Postimehele langenud, mille esikaanel seisis suur pealkiri „James Bond väisab Tartut” ja sees leidus pikk lugu. Artikkel rääkis Siimu suureks üllatuseks sellest, et kuigi kuulsat agenti tunti põhiliselt ilukirjanduse ja filmide kaudu ning teda peeti väljamõeldud tegelaseks, eksisteeris ta paralleelselt ka reaalsuses. Praegusel ajal viibis Bond üleeuroopalisel turneel, liikudes etendusi andes linnast linna ja sattus selle käigus ka Tartusse. Hommikupoolikul pidi 007 avama Annelinnas uue moodullasteaia, külastama seejärel vanadekodu ja kinkima selle juhatajale sünnipäeva puhul lilled ning kommikarbi, edasi tulid ekskursioonid nii linna kodutute varjupaika kui ka loomade omasse, hiljem lõunasöök ühes kesklinna restoranis, mille nime hoiti kiivalt saladuses ning lõpuks kohtumine rahvaga Raekoja platsil. ‹ 41 ›