Maailm: Indrek Schwede Belgradi madinal

Ida-Euroopa vihaseim madin Belgradis

Eelmise aasta aprillis külastas Jalka IdaEuroopa kõige kõvemaks derbiks peetavat Crvena Zvezda ja Partizani duelli Belgradis, mida nimetatakse igaveseks madinaks. Tribüünidel toimuvat vaatasime rohkem kui mängu murul. Seda tegid ka kohalikud. Kahest kangest ja nende vastasseisust pajatamegi.

Tekst ja fotod: Indrek Schwede

Ka seekord siirdus Jalka üht Euroopa suurimat derbit vaatama koos jalgpalliränduri Antti Kasega. 25. aprillil toimus Belgradis Serbia meistrivõistlustel Crvena Zvezda ja Partizani mäng. Piletite hankimisel oli meil abiks kohalik jalgpallihuviline Vladimir Ljubinković, kes aitas hiljem selgitada nähtut-kuuldut-kogetut. Aga piletitega ei tohikski Belgradis olla probleeme, nagu kirjutab oma ingliskeelses raamatus „Belgradist Buenos Aireseni“ Glasgow’st pärit Lee Colvin, kes on oma silmadega käinud vaatamas 15 kõva madinat ja jagab näpunäiteid, kuidas seda kõige säästlikumalt teha 1 .

Crvena Zvezda staadion ehitati 1963. aastal ja kuna alguses mahutas see 110 000 pealtvaatajat, sai endale hüüdnimeks tänini kasutatava Marakana. Mõistagi pärineb nimi Rio de Janeiro hiigelmõõtmetega Maracanalt. Praegu mahutab Crvena Zvezda kodu 55 500 pealtvaatajat ja kannab ametlikult klubi endise mängija Rajko Mitići nime. Kuigi mäng oli kõvast puust, oli vabu kohti palju. Koos meie kahega oli mängul 21 862 piletiga pealtvaatajat.

Sidemed kriminaalse maailmaga Siirdusime varakult enne mängu staadioni poole, et saada osa tuliste poolehoidjate rituaalidest. Crvena Zvezda fännidel on tavaks koguneda enne mängu staadioni idapoolse külje kõrval asuvas väikeses pargis, kus juuakse, lauldakse ja sätitakse vaimu valmis.

Avastasime eest tühja pargi ja sinna sissepääsuteid tõkestavad politseinikud. Tegemist oli ette

MÄNGUSALLE EI SALLITA: „Must ja punane värv ei mahu kõrvuti ühe salli peale!“

vaatusabinõuga, et hoida ära Partizani fännide võimalikku sisenemist parki ja suuremat sorti kaklust, nagu on lähiajaloos juhtunud. Uurisime juba varem linna peal, kus müüdi jalgpalliatribuutikat, kas sellise olulise madina puhul tehakse ka mängusalle. Vastuseks saime vaid kõvera muige saatel öeldud sõnad: „Must (Partizan – toim.) ja punane (Crvena Zvezda – toim.) värv ei mahu kõrvuti ühe salli peale!“ Teisisõnu: Belgradis pole mõeldav, et igipõliste rivaalide vahelisel mängul müüdaks või ostetaks salli, kus peal mõlema klubi logo ja värvid. Vastasseis ja vihavaen on sedavõrd tugevad, et konkurendi sümbolitega atribuutikat ei nõustuks kandma ükski fänn.

Vähe sellest, et vastase poole turritatakse – vaenujalal on ka sama klubi toetajad isekeskis. See avaldus visuaalselt staadionil, kus külalismeeskonna Partizani fännigrupeeringud paigutusid tribüünil kolme erineva rühmana. Meie lahke giid Vladimir rääkis nende nugade peal olevate Partizani fännirühmade tekkeloo kohta järgmist: „Ultragrupeeringutel on Serbias tugevad sidemed kriminaalse maailmaga. Nii Delije kui Grobari (vaata kõrvallugusid – toim.) liidritel on kriminaalne taust, neid tapetakse sageli tänavatel teiste kurjategijate poolt ja neid võib tihti näha telerist, kui käsitletakse maffiaga seotut. See seletab ka Partizani ultragrupi Grobari lugu. Paljud Partizani kodustaadioni lõunatribüüni (Partizani fännisektor – toim.) tegelased ei jaganud narkootikumide, varastatud autode ja muu sellise müügist saadud tulu nendega, kes pidanuks saama oma protsendi. Viimased lahkusid lõunatribüünilt ja asutasid oma ultrarühmituse Zabranjeni (tõlkes „keelatud“ – toim.). Nii tekkis kaks eraldi Partizani toetavat ultrate gruppi. Siis pääses üks ultrate juhte Miloš Radosavljević vangist ja moodustas oma rühmituse. Sellel on tema hüüdnime Kim järgi nimetus Kimijevci (tõlkes „Kimid“ – toim.).“ restoranis valitsenud sulni õhkkonna põhjust, kui ta kirjutas, et „tegemist oli gangsterifilmi stseeniga, kus maffiapere laiendatud koosseis üheskoos lõunastab“ 2 . Päev hiljem rääkis Wilson Marakana staadioni kuuekümnendates eluaastates uksehoidjaga, kes oli oma töö saanud tänu Delijele. Mees oli kunagi olnud fännikoordinaator-tribüünikoreograaf, kes käis Crvena Zvezdaga kõikjal. Kuid nüüd soovitasid arstid mehel nõrga südame tõttu vaiksemalt võtta. Kui Wilson küsis, kas ta vaatab derbit kodus telerist, vastas Mile Šnuta hüüdnime kandnud uksehoidja hambutu naeratusega: „Ei. Olen tribüünil kuni surmani. Surra Crvena Zvezda eest on auasi. 3 “ Samamoodi on auasi teha konkurentide elu kibedaks. Kui olime Anttiga tribüünil umbes tund enne avavilet kohad sisse võtnud, jäi meist vasakule kodusatsi ja paremale Partizani fännide otsatribüün, kust paiknevast valjuhääldist üürgas põhjakeeratuna Crvena Zvezda fännilaule. Ja otse selle jubeda plekihäälse kõlari all paiknes üks kolmest Partizani ultrarühmitusest. See mõjus sadistlikuna isegi neutraalsele kõrvaltvaatajale. Crvena Zvezda otsatribüün oli vaatemänguline nii valges kui pimeduses: kui süüdati tõrvikud, peegeldus valgus vastu küljetribüünil istujate nägudelt. NÕRGA SÜDAMEGA FÄNN: „Olen tribüünil kuni surmani. Surra Crvena Zvezda eest on auasi.“

Sadistlik valjuhääldi vaenlase lauludega Mulle meenus Briti vutiajakirjaniku Jonathan Wilsoni kogemus 2002. aasta Belgradi madinast, mis toimus Partizani staadionil. Need kaks väljakut on teineteisest 400 meetri kaugusel ning Wilson läks kahe kohaliku õdedest ajakirjanikuga enne mängu einestama Marakana staadioni kõrval asuvasse väikesesse restorani, mis oli täis Crvena Zvezda fänne. Seal hakkas talle silma üks nahktagis ja teksapükstes kolmekümnendates kergelt kiilanev mees, kes juhatas teenindajate asemel inimestele nende kohti kätte. Aeg-ajalt palus ta ülimalt viisakalt tõsta ringi külastajate laudu või neil ümber istuda, et teha ruumi uutele saabujatele. Eriti aupaklikult olevat ta käitunud vanade, vaevalt omil jalul liikuvate fännidega. Üks õdedest ütles Wilsonile, et tegemist on Crvena Zvezda ultrate rühmituse Delije ühe liidriga. Nüüd taipas Wilson selle

Partizani staadioni lähedal oli palju seinamaalinguid sõprusklubi Moskva CSKA auks. Pildil üks neist kirjaga: CSKA või sure.

Dorćoli tänavamaalingud

Järgmisel päeval pärast Belgradi madinat siirdusin üksinda linna peale. Külastasin Partizani kesklinnas asuvat poodi ja ekslesin südalinnaga piirnevatel tänavatel. Kuni sattusin korduvate motiividega seinamaalingute peale. Olin Partizani ultratele „kuuluvas“ Dorćoli-nimelises linnajaos. Dort tähendab türgi keeles number nelja ja jol teed, mis praeguses kontekstis tähendab ristteed. Teise maailmasõja järel sakslaste poolt purukspommitatud linnaosas on mõnusad vaiksed tänavad koos hubaste kohvikutega, kus klientideks kohalikud. Ei mingit turistilõksu! Väline sulnis pilt oli karjuvas vastuolus teadmisega, et Dorćol on just kõige vägivaldsemate ultrate pesa. Seinamaalingutel olid tuntud kirjanikud, luuletajad, näitlejad ja teised Partizaniga seotud ühiskonnategelased koos oma tsitaatidega või lihtsalt saatelausetega. See on pseudotaidurliku Partizani rühmituse liikumise GTRi kätetöö 4 . GTR – Grobari Trash Romanticism (Grobari Prügiromantism – toim.) – on üks neljast Partizani juurde loodud Jugoslaavia-nostalgiat väljendavast liikumisest 5 . Muuseas, ka Partizani kodustaadionil on rõhutatult minevikku põrnitsev nimi: JNA ehk Jugoslaavia rahvaarmee

staadion. Muide, seal võitis Eesti 2010. aastal oma edukas EM-valiksarjas Serbiat 3 : 1.

Oma linnajagu on ka Crvena Zvezdal, milleks on Senjak. Seal elavad paljud klubi ultrate tuntud ja vähem tuntud poolehoidjad. Mõlemal Belgradi tippklubil on sõprusklubid välismaal. Partizan sõbrustab Moskva CSKAga, millel on kassi-koera suhted Moskva Spartakiga, mis on omakorda Crvena Zvezda sõprusklubi. Partizani staadioni lähedal annavad CSKA-le pühendatud seinamaalingud märku heast läbisaamisest selle Vene klubiga. Partizanil on aga pisut seletamatu sümpaatia Thessaloníki PAOKiga. Nimelt on Partizani toetajad (nagu Serbia vutifännid üldiselt) parempoolsed rahvuslased ja antikommunistlikud, kuna PAOK on enesekirjelduse järgi antifašistlik ja anarhistlik. Ühised vaenlased on Euroopa Liit, horvaadid ja albaanlased.

Serbia staadionitel on tavaline, et tribüüne ilmestavad sõjakurjategijate Radovan Karadžići või Ratko Mladići suured fotod. Üldist meelsust väljendavad kirjas ja helis väljendatud loosungid nagu „Nuga, traat, Srebrenica“, „Tapa horvaat“ või „Tapa pederast“ 6 .

Punane ja must klubi, Delije ja Grobari Nii Crvena Zvezda (Punane Täht) kui Partizan on asutatud 1945. aastal: esimese asutas Serbia ühendatud antifašistlik noorsooühing ja teise Jugoslaavia rahvaarmee. Crvena Zvezdal olid tihedad sidemed Jugoslaavia siseministeeriumiga ning ta pole end kommunismi juurtest tänaseni lõplikult lahti tõmmanud. Just kommunistliku pärandi tõttu on mõlemad rõhutatult parempoolsed ja rahvuslikud ja Serbia staadionitel pole ruumi vasakpoolsusele. Samas on Partizan olnud läbi ajaloo avatud eri rahvustele, mille ere näide on asjaolu, et 1950ndail oli klubi presidendiks hilisem Horvaatia president Franjo Tuđman 7 . Delije (tõlkes „vapper, kangelane“ – toim.) on Crvena Zvezda ultrate ühendus, millele andis nime (sõja)kurjategija Željko Ražnatović ehk Arkan. Tema kujundas Delijest Jugoslaavia lagunemise aegses sõjas paramilitaarse üksuse, mis läks rindele jalgpallitribüünidel omandatud lauludega. Delije haavatud liikmeid käisid rindel vaatamas Crvena Zvezda jalgpallurid. Arkan tapeti 2000. aastal ja samal aastal kaotas samuti sõjakuritegudes süüdistatud president Slobodan Milošević presidendivalimised, kuid keeldus võimu käest andmast. Delije oli aga otsustav jõud, mis pühkis opositsiooniga ühinedes eest parlamendihoonet kaitsva politseiaheliku ja kukutas diktaatori. Partizani ultrate nimetus Grobari (tõlkes „hauakaevajad“ – toim.) on nime saanud asjaolust, et klubi staadion asub surnuaia kõrval.

Meie lähiümbrus oli jätkuvalt täis piletiga „teleoperaatoreid“, kelle telefonid olid suunatud põlevale otsatribüünile. Ei pane imestama, et Youtube on täis selle mängu videoid, mis on üles võetud just meie tribüünilt ja näitavad Crvena Zvezda fännide etendust.

Pärast mängu põrkusime ühe Serbia valitsuse otsusega: staadioni lähedal paiknevasse hotelli jõudes ei müüdud meile õlut. Selgus, et kaks tundi enne ja kaks tundi pärast matši on alkoholi müük teatud kaugusel staadionist keelatud. Huvitav oli see, et sadakond meetrit meie hotellist oli see ühes kõrtsis lubatud. Ju jäi meie hotell just nende keelumeetrite sisse.

Ah jaa, mängu tulemust mina enam ei mäleta. Pean internetist järele vaatama. Ahah: Crvena Zvezda võitis 2 : 1. Kaks väravat löödi penaltist, neist Partizani ainus koll viimasel minutil – ikka ei meenu midagi! Selline mäng oli. KÖITEV ETENDUS Crvena Zvezda fänne vaatasime rohkem kui mängu. Ja see pole liialdus. Etendus, mis varjutas mängu Õhtu peaesinejad olid oma otsatribüünil paiknevad kodufännid. Seal oli lippe, loosungeid ja värvikombinatsioone, mis moodustasid hiiglaslikke mustreid. Kui kõlas avavile, läks tõeliseks kontserdiks: Crvena Zvezda otsatribüün laulis hinge tagasi tõmbamata järjest 20 minutit. Ja siis ikka ja jälle. Tribüünile ilmusid teatud vaheaja järel aina uued loosungid ja lipud. See hästi orkestreeritud etendus ei tõmmanud ainuüksi minu ja Antti tähelepanu, vaid Delije tribüüniotsa filmisid ja pildistasid ka tavalised pealtvaatajad küljetribüünil. 11. minutil tõmbas endale tähelepanu Partizani fännide lastud saluut, aga selle trumpas üle Crvena Zvezda 30. minutil tekitatud roheline suits, mis kattis terve otsatribüüni. Kuuldud lärm, laulud, saluut ja nähtud tribüünikoreograafia oli nii mõjus, et kui me Anttiga vaheajal üksteisele otsa vaatasime, pidime tõdema, et Crvena Zvezda fänne vaatasime rohkem kui mängu. Ja see pole liialdus.

Meil olnuks võimalus saada Vladimiri kaudu piletid ka Crvena Zvezda ultrate sekka, nagu me olime 2018. aasta novembris Istanbulis Galatasaray ultrate sektoris. Aga osalt turvakaalutlustel eelistasime neutraalsemat istepaika ja tänu sellele saime eemalt kaasa elada etendusele, mille sees olles olnuks kogemus teine, kuid üldpilt jäänuks tõenäoliselt vaesemaks.

Vaheajal tehti ka poliitikat. Meie tribüüni ees staadioni jooksuradadel astus mees, kes kandis õigeusu vaimuliku pildiga suurt plakatit, mille sõnum oli arusaadav vaid vene keelt mõistes: ilma Kosovota on (Serbia) nagu ilma südameta.

Teine poolaeg möödus meil nagu esimenegi, aga selle vahega, et väljas oli pimenenud. See lisas Crvena Zvezda fännide sektorile uusi toone. Varem värviküllasel tribüünil süttisid tõrvikud, mille heidetud valgus langes küljetribüünil istujate nägudele. 11. minutil kärgatas teisel otsatribüünil ühe Partizani ultrarühmituse saluut.

1 Lee Colvin, „Belgrade to Buenos Aires“ (Lee Colvin 2019). 2 Jonathan Wilson, „Behind the Curtain“ (Orion 2006), 104. 3 Sealsamas. 4 Ivan Đorđević, Relja Pekić, „Is There Space for the Left? Football Fans and Political Positioning in Serbia“ (Soccer & Society 3/2018), 369. 5 Sealsamas, 361. 6 Sealsamas, 356. 7 Sealsamas, 369.