Kohtunikud: Andres Kalvik, Siim Suurmets

Kohtunike kursustelt rahvusstaadionile

Sügisel A. Le Coq Arenal rahvaliiga A-tasandi finaalmatšil FC Lebo Ülesande ja JK Pärnu Sadama vahel õigust mõistnud kohtunikebrigaad Andres Kalvik, Siim Suurmets ja Rait Ojanurme on suurepärane näide vutihuviliste kohta, kes läksid jalgpallikohtunike kursustele asja proovima ning leidsid endale pikaajalise ja positiivseid emotsioone pakkuva hobi.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Oliver Tsupsman

Kui Kalvik alustas jalgpallikohtunikuna 2013. aastal ja lõpetas äsja oma seitsmenda hooaja, siis head sõbrad Suurmets ja Ojanurme on vutiplatsil õigust mõistnud viis aastat. Kõik kolm tunnistavad sealjuures, et sattusid kohtunikuks võrdlemisi juhuslikult.

„Olin juba varem võrkpallikohtunikuna tegutsenud ning lugesin Õhtulehest lugu Toomas Nõmmistest, kellest sai toona esimene kohtunik, kes vilistanud Eestis kõrgliiga tasemel nii jalg- kui korvpalli. Seal oli juures jutt Uno Tutkiga (jalgpalliliidu peakohtunik), kes rääkis, et jalgpallis on kohtunikest puudus. Nii mõtlesingi proovida,“ meenutab Kalvik oma algusaegu vuti vilemehena. „Aeg läks edasi, elu tõi määramisi ja siin ma nüüd olen!“

Suurmets ja Ojanurme läksid kohtunike kur

SIIM SUURMETS: „Kõiki olukordi ei saagi alati platsil näha, aga otsused, ükskõik millised nad ei oleks, tuleb mängijatele, treeneritele ja publikule maha müüa.“ sustele Ojanurme mahitusel, kusjuures kumbki pole varem mängijana Eesti liigades osalenud. „Olen jalgpalli jälginud väikesest peale, aga trenni pole ise kunagi läinud – mängijapoolt minus ei ole,“ selgitab Ojanurme. „Olin aga tihti mõelnud, kuidas end jalgpalliga rohkem siduda. Internetis jäi juhuslikult silma, et sellised kursused toimuvad, ja tekkis mõte, et võiks minna – kas just kohtunikuks saada, aga vähemalt saaks reeglid selgeks.“

Ühel aprillikuu päeval sattuski Ojanurme Põlvasse naistemängule debüteerima. „Mäletan seda hästi, sest oli jube külm ja kogu mängu sadas kaela paduvihma. Koju sõites mõtlesin endamisi, et ma ei taha enam kunagi platsile minna! Osa mänge oli aga juba ette ära määratud ja need tuli ära teha. Järgmised enam nii hullud ei olnudki ja iga mänguga hakkas kohtunikutöö järjest rohkem meeldima.“

Kui esimest mängu abikohtunikuna Kalvik enam nii hästi ei mäleta, siis debüüt peakohtunikuna on temalgi suurepäraselt meeles. „See oli kas III või IV liiga mäng, Piraaja oli üks meeskondadest. Kui mina arvasin, et lähen platsile, olen karm ja kehtestan ennast kiiresti, siis reaalsus oli midagi hoopis muud! Korüfeed nagu Roald Johannson ja Mustafa Çelik hakkasid seal hoopis mind „õpetama“…“

Ka Suurmetsa sõnul võis algus olla tagasi vaadates tegelikult krobeline, kuid sel hetkel ta seda nii hästi ei tajunud. „Kui sa pole varem kohtunike ja eriti abikohtunike tööd, liikumist ja žeste telekast jälginud – mida ei ole ju tegelikult enamik inimesi –, siis see vajab harjumist. Praktikaga jõuab kõik aga kenasti kohale. Väike ärevus on endiselt iga mängu eel sees, aga aastatega on tulnud selle kõrvale üha suurem enesekindlus.“

Praktika olulisust rõhutavad väga ka Kalvik ja Ojanurme. „Tahaksin kõikidele uutele kohtunikele südamele panna, et viie või kümne mängu järel ei ole õige aeg järelduste või otsuste tegemiseks,“ selgitab Ojanurme. „Võib sattuda lihtsalt halb päev või halvas tujus meeskonnad. Sel hetkel tuleb meeles pidada, et saabub ka neid hetki, kus kõik 22 mängijat tulevad lõpuvile järel sind tänama.“

Kuigi kohtunikutöö võib paratamatult kaasa tuua ka pettunud mängijate sõimu, siis naudivad Kalvik, Suurmets ja Ojanurme kõik oma tegemisi täiel rinnal. „See on mängu sees olemine! Fännina sellist kogemust ei saa,“ kuulutab Ojanurme. „Kohtunikuna ei ole samas sellist võidusurvet – tuleb lihtsalt õigel ajal õiges kohas olla ning otsused õigesti teha. Eneseareng on samuti suur motivaator, lisaks on kohtunike seltskond väga tore. Olen selline inimene, et üksi ma näiteks treenida väga ei taha, aga kohtunike pundiga on hea koos harjutada.“

Kuigi kõik kinnitavad, et kohtunike hulgast leiab igasuguse iseloomuga inimesi, on siiski mõned omadused, mis vilemeestele ja -naistele eriti kasuks tulevad. „Reeglite tundmine, see selleks – aga peakohtunikul on sellest vaat et veel olulisem suhtlemisoskus. Kõiki olukordi ei saagi alati platsil näha, aga otsused, ükskõik millised nad ei oleks, tuleb mängijatele, treeneritele ja publikule maha müüa,“ toob Suurmets välja.

Rahvaliiga finaalmatši Lillekülas meenutavad kõik hea sõnaga, pidades seda oma kohtunikukarjääri seni eredaimaks kohtumiseks. „Kui määramine tuli, siis oli juba see suur üllatus, sest arvasin, et sinna lähevad kõrgema tasemega kohtunikud,“ meenutab Ojanurme. „Ju siis nähakse meis midagi!“

Suurmetsa sõnul pani uhkel staadionil mängu teenindamine teda isegi õige pisut kahetsema. „Murule astudes oli tunne muidugi äge, aga tekkis ka veel see mõte: mis oleks olnud, kui oleks juba algusest peale veel rohkem pingutanud ja asjaga veel tõsisemalt tegelenud? Ehk oleks saanud seal mõne „päris“ mängu teha? Samas oli ka rahvaliiga finaal päris hea tasemega.“ „Kohtunike kool“ saab uuenduskuuri Tänavu algavad uute jalgpallikohtunike kursused märtsi lõpus ning esimest korda toimuvad need kahes faasis: kui varem peeti kogu koolitus kolme nädala jooksul, siis nüüd on esimene osa 28.–29. märtsil ja teine 13.–14. juunil. Koolitus toimub ühel ajal kuues Eesti linnas: Tallinnas, Tartus, Rakveres, Võrus, Viljandis ja Haapsalus. „Kohtunike kooli“ kursusele oodatakse kõiki alates 15aastaseid huvilisi, ja kui mujal õpivad mehed ja naised üheskoos, siis Tallinnas toimub aprillis ka eraldi naiskohtunike kursus.

„Viimaste aastate kogemus on näidanud, et kui kogu õpe mahutada kolme nädalasse, on see olnud osalejatele liialt mahukas: liiga palju ja liiga kiiresti,“ selgitab EJLi kohtunike osakonna koolitusjuht Hannes Kaasik.

„Tänavu saavad alustavad kohtunikud esimeses faasis baasteadmised jalgpallireeglitest ja kohtunikutöö alustõdedest. Selle faasi lõppedes saab kohtunik klubikohtuniku staatuse, mis võimaldab tal litsentseeritud kohtunikuna teenindada teatava tasemeni noortemänge, lisaks sellele on esimeses faasis põhirõhk abikohtuniku tegevusel ja suluseisu tõlgendamisel. Pärast selle faasi lõppu saab kohtunik aprillis ja mais teenindada jalgpalliliidu määramisi abikohtunikuna, tutvudes ameti köögipoolega. Juunis toimuvas teises faasis keskendutakse väljakukohtuniku tööle ja minnakse reeglite tundmisel rohkem süvitsi,“ lisab Kaasik.

„Kohtunike kooli“ kursusele saab end registreerida ja jooksvat infot jälgida jalgpall.ee veebilehel.

Foto: Maria Laanjärv

SPIN: viis aastat maailmaparandamist

2015. aasta jaanuaris alguse saanud SPINi programmil täitus viis tegevusaastat. Jalka vaatab sel puhul koos programmi tegevjuhi Keit Fomotškiniga tehtule tagasi ning piilub ka tulevikku.

Tekst: Raul Ojassaar

SPINi eeskuju on Inglismaal 2006. aastal loodud Kickz (nüüd Premier League Kicks), mis töötab sarnasel põhimõttel ja on sellel maal ka märksa laiapõhjalisem. „Kuna Premier League haarab väga paljusid inimesi ja inspireerib noori-vanu, naisi-mehi, siis on jalgpall spordialana ka noorte sotsiaalsete oskuste arendamiseks

väga hea vahend. Eestisse jõudis programm 2013. aastal, kui siseministeerium otsis kogukondlikke ennetuslahendusi, mis oleks senikasutatavatega võrreldes pisut kastist väljas,“ meenutab Fomotškin.

Heateo sihtasutusest kasvas seejärel välja just nimelt SPIN, mis alustas esimeste rühmadega 2015. aastal Põhja-Tallinnas ja Lasnamäel. Praeguseks on gruppe üle Eesti 24, mille juures tegutseb kokku 43 treenerit – muu hulgas ka näiteks nii praegused kui endised meistriliiga mängijad ja treenerid.

Mida see programm endast aga õigupoolest kujutab? „SPIN pole ainult jalgpallitrenn, vaid sotsiaalsete ja enesejuhtimise oskuste arendamine. Kooli õppekavas nimetatakse neid oskusi üldpädevusteks. Meie fookus ongi nende oskuste arendamisel, jalgpall meeskonnamänguna on sel

33 335 kontakttundi sisustas SPIN hooajal 2018/2019.

10% paraneb SPINi programmis osalevate noorte õppeedukuse keskväärtus juba ühe hooaja järel.

21% osalejatel paraneb koolikohustuse täitmine.

leks lihtsalt vahend. Noored tulevad trenni, mis on kaheosalised: üks on jalgpallitreeningu osa ja teine on eluoskuste osa (inglise keeles life skills), mis viiakse ellu jalgpalliliste harjutustega,“ selgitab Fomotškin. „Jalgpall aitab õpitut kinnistada ja näitlikustada.“

Lapsed jõuavad SPINi juurde tavaliselt koostöös kogukonnaga: kõige sagedamini soovitab noortele programmi kool, kuid partnerite sekka kuuluvad näiteks ka noorsoopolitsei, lastekaitse ja noortekeskused, kus pärast kooli aega veedetakse. „Nemad hoiavad silmad lahti ning näevad, kellel võiks olla SPINi programmist kasu, et saada väärt oskusi ja veeta vaba aega turvaliselt.“

Jalgpallitreener ja eluoskuste treener Igal rühmal on peale jalgpallitreeneri abitreeneriks noorsootöötaja/sotsiaalpedagoogi/psühholoogi taustaga inimene, et lastega tegeletaks võimalikult oskuslikult ja professionaalselt.

„Meie treeneriprofiil on pisut teistsugune kui „tavalise“ trenni treeneril. On teatud isikuomadused, mis on SPINi treeneri puhul edu saavutamisel väga olulised: üks neist on tugev kuulamisoskus, teiseks on avatus ja kolmandaks kannatlikkus,“ avab Fomotškin.

„SPIN pole niivõrd sportlikule tulemusele orienteeritud – tahame toetada noorte liikumisharjumust ja terveid eluviise, kuid treenerid ei pea tingimata töötama selle nimel, et kõik jõuaksid jalgpallis tippu. Teine aspekt, mis väga tähtis, on vaimu ja füüsise tasakaal. Programmi põhieesmärk on noorte sotsiaalsete ja enesejuhtimise oskuste arendamine. Kui töötada tugevalt vaimuga, siis jõuab ka tippspordi mõttes kaugemale. Lisaks paneme süstemaatiliselt rõhku ja ressurssi

Konstantin Vassiljev SPINi programmi noortele kogemusi jagamas. Foto: Andrei Liimets

SPINi programm laienes 2019. aasta lõpus ka Tõrvasse. Foto: Andrei Liimets

Eeskujudele eeskujuks

Fomotškin käis hiljuti Briti Nõukogu ja Suurbritannia saatkonna abiga Inglismaal, kus tutvus Chelsea ja Arsenali näitel sellega, kuidas Inglise tippklubid Kicksi abil kogukonda panustavad, ning rääkis Eesti näitel ka oma kogemustest.

„See on hämmastav, kui palju suudavad Inglismaa klubid kogukonna jaoks tööd ära teha ja kui palju seal tahet seda kõike teha leidub. Nende jaoks on kogukonnatöö loomulik asi, mida teha – see võiks järjest rohkem ka Eestis praktikas toimida.“

Kuigi Eesti SPIN on eeskuju võtnud just Inglismaa Kickzist, leidsid inglased mitu aspekti, mida tahaksid hoopis eestlastelt üle võtta. Sealsetele klubidele meeldis Fomotškini sõnul väga näiteks SPINi põhimõte, kus jalgpallitreeneri kõrval töötab abitreenerina noorsootöötaja, sotsiaalpedagoogi või psühholoogi taustaga inimene, samuti kiideti SPINi põhjaliku teadusliku mõju hindamise läbiviimise ja saadud sisendi kasutamise eest programmi edasiarendusel. Muljet avaldas ka SPINi süstemaatiline lähenemine eluoskuste sessioonide läbiviimisele.

Muide: kui Inglismaal on Kickzist välja kasvanud A-koondislased nagu Raheem Sterling ja Wilfried Zaha, siis Eestis on SPINist seni jõutud U17 koondise tasemeni.

1600 last on Eestis SPINi programmis osalenud.

24 rühma toimib hetkel üle Eesti, neist kolm koosnevad vaid tüdrukutest.

43 treenerit kuulub kõikide rühmade peale kokku SPINi programmi.

Ain Tammus: SPIN on suur võimalus märk maha jätta

FCI Levadia esindusmeeskonna väravavahtide treener Ain Tammus on SPINi programmis treenerina osalenud kõik viis aastat ning tõdeb, et ta on ka ise selle aja jooksul noortega töötades arenenud.

„Sattusin SPINi juurde tänu heale sõbrale Theimo Tülpile, kes oli toona Levadia tegevjuht ja tõi SPINi klubisse. Olime omal ajal koos noortetreenerid ning meil tuli juba siis tegeleda mõnede poistega, kes vajasid rohkem jälgimist,“ meenutab Tammus. „Kontrolli kontrollimatut – see oli märksõna, millega alguses peale hakkasime. Algus oli päris keeruline, aga treeneriameti ja arengu mõttes on see väga hea koht. Kui kõik läheb libedalt, pole vajadust peeglisse vaadata, aga kui tekivad probleemid, on vaja hakata mõtlema ja sealt tuleb ka areng. Vahel, kui on raske, mõtled ikka, et „ei saa“. Meie oleme aga võtnud aluseks lause: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.“

Tammuse sõnul on ta ka oma silmaga näinud, kuidas programm noori aitab. „Vahel olen ikka kohtunud poistega, kellega kunagi SPINis alustasime. Mõnedel ei lähe hästi, aga suurem osa on tublid ja saavad oma eluga hakkama. See on suur asi.“

Miks peaksid treenerid SPINi programmis osalemise peale mõtlema? „Mis mees sa oled, kui sa ei proovi maailma muuta? Oleme ju loodud ehitama, peame endast midagi maha jätma ja see on väga hea võimalus midagi või kedagi muuta. See annab suurt rahulolu, kui näha, et kellelgi läheb hästi ja ta on oma elus muutuse teinud,“ jagab Tammus oma mõtteviisi. „SPIN on kahtlemata edulugu. Minu jaoks on isegi laste eksimused edulugu, kui nad nendest õpivad ja omad järeldused teevad.“

Treener Ain Tammus peab SPINi projekti suureks õnnestumiseks. Foto: Ain Peil

treenerite professionaalse arengu toetamisele ja vaimse tasakaalu hoidmisele: näiteks on neil kõigil 24 tundi päevas kättesaadav spordipsühholoogi abi ning meeskonnale toimuvad hooaja jooksul regulaarsed supervisioonid ja erinevad täiendõppepäevad.“

Teemad, millega treeningutel tegeletakse, on struktureeritud, aga oma sõna on sekka öelda lastel endil, kel tuleb aeg-ajalt omavahel kokkuleppele jõuda, mida järgmiseks teha või kes külla kutsuda.

Treeningukuu on jaotatud teemanädalateks: igal nädalal tegeletakse kindla teemaga, kusjuures see, milliste teemadega tegeletakse rohkem, oleneb noortest ja rühma dünaamikast. „Kakskeelse grupi puhul pannakse tavaliselt suuremat rõhku näiteks tolerantsusele, rahvustevahelistele erinevustele ja koostööle,“ toob Fomotškin näiteks.

Aeg-ajalt toimuvatel külalissessioonidel jagavad SPINi noortele kogemusi profijalgpallurid, politseinikud, päästeametnikud ja isegi lauljad.

„Korra kahe kuu jooksul saavad noored ise valida, millises vaba aja veetmise kohas sessioon läbi viia,“ jätkab Fomotškin. „Kõige levinumaks sooviks on Tallinnas muidugi T1 Super Skypark, aga käiakse ka bowling’ut mängimas või Megazone’is.“

Uued harrastajad Kuigi senised tulemused on noori abistades olnud silmapaistvad, ei saa SPINi siiski pidada imevahendiks, mis kõigi noorte puhul mõjub või töötab. Eesti jalgpallile on see aga väga tänuväärne programm, sest toob juurde uusi harrastajaid.

„Umbkaudu kolmandik meie programmi lõpetanutest liigub edasi mõne klubi juurde ja jätkab jalgpallitreeningutega,“ teab Fomotškin. „Teine

kolmandik leiab mõne muu trenni või huviala, kolmas kolmandik lastest on aga selline, kellega meil ei õnnestu eesmärke saavutada. Nad ei ole programmis väga pikalt, kukuvad välja ja meil ei õnnestu neid tagasi motiveerida.“

Viimase osa sekka loetakse aga ka need noored, kes programmi küll proovivad, kuid kes näiteks leiavad, et jalgpall neile huvi ei paku.

Tunduvalt suuremale osale mõjub SPIN aga suurepäraselt. Programm aitab täita koolikohustust, muuta paremaks nii õppeedukust kui ka käitumist, arendada enesekohaseid ja sotsiaalseid oskusi. „SPINi programmi viimase nelja aasta mõju-uuringud on näidanud, et noor võiks meie programmis olla vähemalt kaks aastat – see on minimaalne aeg, et meie jaoks olulised oskused kinnistuksid. Paraneb enesekontroll, enesehinnang, enesetõhusus ja ühiskondlike normide järgi tegutsemine, väheneb impulsiivsus.“

Aastaks 2028 soovib SPIN laieneda kõikidesse Eesti maakondadesse. „Ootame meie meeskonnaga liituma kõiki treenereid, kes on huvitatud arendavast kogemusest ja tahaksid panustada noorte arengusse,“ lisab Fomotškin.

SPINi programmi pearahastajad on Euroopa Sotsiaalfond, Siseministeerium, Briti Nõukogu, UEFA Foundation for Children ja Heateo Mõ

SPINi programmis arendatavad sotsiaalsed ja enesejuhtimise oskused

^ eesmärkide seadmine ^ suhtlusoskus ^ kuulamisoskus ^ emotsioonide juhtimine ^ konfliktide ennetamine ja lahendamine ^ eneseväljendus ^ võistkonnatöö ^ ajaplaneerimine ^ enesekindlus ^ pingetaluvus ^ palju muud

jufond. SPINi programmi rahastavad veel Tallinna linn, Kohtla-Järve linn, Tartu linn, Pärnu linn, Viimsi vald, Keila linn, Rae vald, Tõrva vald, SA Archimedese noorteagentuur Euroopa solidaarsuskorpuse programmist ja AS Tallinna Vesi. SPINi programmi strateegiliste partnerite hulka kuuluvad ka Eesti Jalgpalli Liit, politsei- ja piirivalveamet, Heateo sihtasutus ja Tallinna spordija noorsooamet.

KONSTRUEERITUD JA TOODETUD EESTIS Koduväljakud korda kodumaise tehnikaga!

Hüdrauliline kunstmuruhari - 2090€

• Masina tagahaakes kasutatav hüdrauliline hari ühtlustab täitematerjali ja tõstab lamandunud murulibled. 4-meetrine töölaius ja hüdrauliliselt tõstetavad tiivad teevad harjast tõsise töövahendi ka suurte väljakute hooldamisel. • Harjal kasutatavad harjaplokid on lihtsalt vahetatavad. • Nutikas tõstetavate küljesektsioonide lahendus teeb harjaga manööverdamise mugavaks. Ülestõstetud tibadega asendis on harja lihtne hoiustada, selleks kulub vaid 2,7 m² • Parandamaks väljaku imamisvõimet, saab harjale lisavarustusena paigaldada teraspiid, mis kobestavad täitematerjali ning seeläbi kuivab väljak sadeveest kiiremini.

Kunstmurusahk - 1995€

• Suure jõudlusega sahk lume koristamiseks kunstmuruväljakutelt. • 4-meetrise töölaiusega sahal on tibade asendi muutmise võimalus. Seetõttuu saab hõlpsalt lund kuhja kokku koguda või sõidu ajal ühelt küljelt teisele suunata. • Saha tööterad on lihtsalt vahetatavad nii et vastavalt muru eripärale saab kasutada kas kummi polüuretaani (PUR) või tekstiili ja kummi segust tööteri. • Saha töökõrgus on tugirataste reguleerimise abil muudetav. Rattad hoiavad saha tera vajalikul töökõrgusel ja ei lase lõikuda murusse. • Rattad pöörlevad 360 kraadi ümber oma tugitelje, seetõttu ei kahjusta need manööverdamisel muru.