Lõpulugu: Alan Arruda

Brasiillane, kelle süda ja kodu on Eestis

Kui Brasiiliast pärit Alan Monken Arruda 2007. aastal olude sunnil Nõmme Kaljusse mängima tuli, ei osanud ta ilmselt arvata, et just siit leiab ta oma elu armastuse. Praeguseks on aga just nii läinud ja tagasi kuumale kodumaale Arruda ei kipu, sest tema pere ja süda on Eestis.

Tekst: Kadi Parts | Fotod: erakogu

Alan Arruda ja tema pere: abikaasa Julia, vanem poeg Richard, kes hoiab süles perekoera Lunat, ja noorem poeg Fabian.

Sambarütmide riigis sündinud Alan Arruda asus samamoodi nagu paljud teised toonased Brasiilia poisiklutid jalkat taguma juba noorest peast ning midagi muud tal mõttes pole polnud. „Tunnen, et olen jalgpalli jaoks sündinud. Muudmoodi ei oska ma seda kirjeldada,“ tunnistab ta.

Kuigi väikese Alani vanemad toetasid tema unistust, ei teinud seda sugugi kõik sugulased. Arruda meenutab, kuidas kuulis oma nõbusid, tädisid ja onusid oma vanematelt küsimas: „Miks ta mängib jalgpalli? Ta ei jõua niikuinii kuhugi.“

Sugulaste suhtumisest lisamotivatsiooni saanud Arruda jõudis oma esimese välislepinguni 18aastaselt, kui tema senine koduklubi Serrano sõlmis lepingu Ungari suurklubi Ferencvárosega. Arruda meenutab, et lahkus oma Rio de Janeiro kodust talvel, mil seal oli ligikaudu 15 kraadi sooja, Ungaris ootas teda aga hoopis teine reaalsus. „Kui lennujaamast välja astusin, oli selline tunne, nagu oleks keegi mulle rusikaga näkku löönud!“ naerab Arruda meenutades.

Mitu keelt, moslemist peatreener Keeruline polnud aga mitte ainult uus kliima, vaid ka teine igapäevane mure: võõras keel. Arruda rääkis toona vaid portugali keelt, uue koduklubi loots vaid ungari keelt. Kuigi brasiillasel oli esialgu kaasas tõlk, ei teinud see elu palju lihtsamaks, sest kuna tõlgil puudus jalgpallitaust, läks nii mõndagi kaduma. Keeleprobleem lahenes aga siis, kui Arrudale tekkis tüdruksõber, kes rääkis hispaania keelt, mis on portugali keelega üsna sarnane.

„Vaikselt hakkas ta mulle ungari keelt õpetama, aga minu jaoks oli see justkui kaks keelekursust korraga, sest sain ka hispaania keelt õppida,“ selgitab Arruda. Ainsaks murekohaks jäi asjaolu, et toona ei saanud Arruda õppida inglise keelt, kuid juba mõned aastad hiljem oli seegi ambitsioonikal vutimehel selge.

Ungari järel siirdus Arruda Austriasse, kus ta esindas ASV Spratzerni värve. „Austria oli minu jaoks kõige kohutavam kogemus,“ tunnistab Arruda aastaid hiljem. Keerulise olukorra põhjus oli religioon. „Olen kristlane, mul on Jeesus Kristuse tätoveering ning kandsin mängusärgi all teist särki, millel oli ühe pühaku pilt. Spratzerni peatreener oli aga moslem ja tundsin, et ta vaatas mind alati altkulmu ja diskrimineerivalt. Tundsin end treeningutel ja mängudel ebamugavalt, see oli minu jaoks keeruline aeg.“

Nii juhtuski, et pooleteise hooaja järel lah

Pöörane keeltemöll Isa Alan räägib lastega portugali keeles, ema Julia omakorda vene keeles, ema-isa räägivad omavahel inglise keeles ja koolis õpivad poisid ka eesti keelt! kus Arruda Austriast, mängis hooaja teise poole Brasiilia madalamas liigas ja lootis siis siirduda Soome. Paraku selgus meie põhjanaabrite juurde sõites, et klubi ei suuda talle lubatud lepingut pakkuda, ning olukord tundus hapu. Appi tõttas eestlastele hästi tuttav brasiilia treener Fredo Getúlio Aurelio, kelle kaudu jõudis Arruda Nõmme Kaljusse. Brasiilia mängumees meenutab, et profitiimist tulles oli kontrast üsna suur. „Olin harjunud professionaalse tasemega, aga Kaljus polnud treeningutel isegi veepudeleid!“ meenutab ta. „Mõtlesin, et kui läheme väljakult vett jooma spordihoonesse, siis see võtab ju viis minutit aega! Selline üleminek oli päris kummaline.“

Eestist viis Arruda tee edasi Soome ja hiljem Gibraltarile, kus teda tabas sarnane saatus: ta pidi täitma mängiva treeneri rolli. Soomlaste juures juhtus asi selliselt, et Atlantise toonane loots lasti lahti ja liidriomadustega kaptenil Arrudal paluti treenerirolli täita ajutiselt, kuigi kokkuvõttes tegutses ta niiviisi lausa kolm aastat. Kui brasiilia pallivõlur 2015. aastaks Gibraltarile põrutas, tunnistas klubi pärast peatreeneri vallandamist, et raha uue juhendaja palkamiseks pole, ja kohe sooviti Arrudat tiimi tüürima. Nüüdseks Eestisse kolinud mängumees tunnistab, et ei pooldanud seda, kuid pidas siiski ühe aasta vastu, teise hooaja jätkas vaid treenerina. Korraks jõudis ta veel käia ka Soomes, aga siis kutsuti Tabasalu klubi juurde ja nüüdseks on ta otsustanud lõplikult Eestisse jääda. „Ma ei taha tagasi oma kodumaale minna, sest sealses ühiskonnas on asju, mis mulle ei meeldi,“ nendib Arruda. „Mind hoiaks Brasiilias vaid mu perekond, aga nüüd on mul Eestis oma perekond. Mulle meeldib Eesti riik ja siinsed inimesed, sellele kohale kuulub pool mu südamest.“ Noortetreeneri esimesed sammud Nüüdseks ongi Arruda Eestisse end täielikult sisse seadnud ning elab siin oma naise Julia ja kahe poja ehk üheksa-aastase Richardi ja seitsmeaastase Fabianiga. Kogenud vutimehe sõnul on poegade jalgpallilembusega nii ja naa. Nimelt olevat Richard mõnda aega astunud isa jälgedes, kuid otsustas ühel hetkel karate kasuks. Isale see meelehärmi ei valmista, ta toetab poja alavalikut igati.

Noorem poeg Fabian on aga vähemalt hetkel täielikult jalgpallivõlu küüsis. „Kui teda vaatan, siis kangastub mulle mu oma elu jalgpallis,“ räägib Arruda. „Iga kord, kui kodus mänge vaatan, istub ta mu kõrval, ning vabal ajal mängib „FIFAt“. Aga hetkel on veel vara teada, mis saab. Kui ta tahab jalgpalliga jätkata, siis toetan teda, aga kui mitte, siis toetan samuti.“

Arrudade pere juures väärib märkimist asjaolu, et tegemist on ka tõelise polüglottide perega: isa Alan räägib lastega portugali keeles, ema Julia omakorda vene keeles, ema-isa räägivad omavahel inglise keeles ja koolis õpivad poisid ka eesti keelt! Eestisse tulles oli Arrudal vaja just eelkõige inglise keelt, et Tabasalu klubis kahe noorterühmaga tööle asuda. Praeguseks juhendab ta kahte rühma: U14 ja U19 vanuseklassi noori, kellest esimestega alustas ta tööd juba 2017. aasta lõpus. Ta meenutab, et kuigi tal oli varem treenerikogemus nii Soomest kui Gibraltarilt, oli noormängijatega harjuda keeruline.

„Professionaalide treenerina valmistad mängud ja trennid ette, kõik tulevad kohale ja sa ei pea mängijate pärast muretsema,“ räägib Arruda. „Noortega on kõik vastupidine! Nende trennijõudmist mõjutab nii palju eri faktoreid – vanemad, kool jne –, et sa ei tea kunagi, kas neid on kohal viis, kümme või 20. Erinev on ka see, et noorte puhul võid mõne halva sõnaga purustada nende unistuse ja nad ei tulegi enam trenni. Samuti tuleb rohkem mõelda detailidele, sest sa ju alles arendad mängijaid.“ Ent mängijad polnud ainsad, kelle poolehoid Arrudal võita tuli: pugeda tuli ka vanemate südamesse. Brasiillane meenutab, et nii mõnigi lapsevanem kuulis tema tulekust juba enne, kui Arruda ise Eestisse jõudis, ja asus välismaalase tausta ühiste tuttavate kaudu uurima. Nüüdseks on kahtlused hajutatud ning Arruda sõnul sujub kõik edukalt.

Tulevikku ei taha Arruda liiga palju planeerida, vaid keskendub igati Tabasalule ja annab just selles klubis endast 100 protsenti. Jalgpall on rohkem kui mäng Suure südamega Alan Arruda rõhutab, et jalgpall pole pelgalt mäng, mille jaoks pall väljakule visatakse ja kus seda väravasse proovitakse saada. „Jalgpallitrenn on lastele koht, kus aega veeta ja seeläbi hoida eemale pahandustest: suitsetamisest, narkootikumidest, alkoholist,“ sõnab Arruda.

Ta selgitab, et just liiga palju vaba aega või kodused probleemid võivad lapsed viia halvale teele. Oma kogemuse kohta on tal rääkida südamlik lugu sellest, kuidas ühel tema treenitaval poisil oli kodus probleeme ning ta hakkas treeningutelt puuduma. Arruda märkas seda ja kutsus poisi ühel korral enda juurde. „Jõudsin ära öelda ainult oma küsimuse esimese sõna, kui tal juba pisarad voolasid,“ meenutab ta liigutavalt. „Rääkisime tema olukorrast ja selgus, et koduste probleemide tõttu hakkas ta kodust ära olema, õhtuti tänavatel jõlkuma. Ta tundis, et tal pole kodu ja ta ei saa vanematelt vajalikku tähelepanu. Pärast minuga rääkimist teadis ta – ja ka mu ülejäänud treenitavad teavad seda –, et probleemidega võib minu poole pöörduda. Väljakul olen ma treener, väljaspool väljakut nende sõber. Nüüd on see poiss igas trennis kohal.“