Koondis: naistekoondise uued peatreenerid

Naistekoondise uued peatreenerid:

Eesti peab iseloomu näitama!

Eesti naiste jalgpallikoondises algas uue aastaga uus ajastu. Soomlase Jarmo Matikaineni neli aastat kestnud töö koondise peatreeneri ja naistejalgpalli arendusjuhina lõppes ning edaspidi on ametid löödud kaheks. Koondist hakkavad juhendama Eesti oma naised: ameti võtavad üle Anastassia Morkovkina ja Sirje Roops.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

Eesti koondise uued peatreenerid Sirje Roops ja Anastassia Morkovkina. Ainsa naisena on seni Eesti naistekoondist juhendanud Maaren Olander, kes tegi seda vähem kui kümne kohtumise jagu aastatel 2000–2001. 29aastane Roops kuulus mängijana ka ise aastatel 2014–2016 koondise ridadesse ning sai kirja 15 mängu. Kogu klubikarjääri on ta aga veetnud Tammekas: 12 meistriliigas mängitud hooaja järel asus ta 2018. aasta lõpus naiskonna peatreeneriks, olles enne juhendanud ka klubi tüdrukuid ja duubelnaiskonda. 40aastane Morkovkina Eesti jalgpallisõpradele pikemat tutvustamist mõistagi ei vaja. Meie läbi aegade parim naismängija esindas koondist peaaegu 20 aastat ning lõi 75 mänguga sinises särgis 40 väravat. Kaheksal korral Eesti aasta parimaks jalgpalluriks valitud Morkovkina asus kohe mängijakarjääri lõpetamise järel samuti treeneritööle: 2018. aastal oli ta klubi viimasel naiste meistriliiga hooajal Pärnu JK peatreener, pärast seda on ta noori poisse ja tüdrukuid õpetanud Viimsi JKs. Morkovkinat ja Roopsi tutvustaval pressikonverentsil tõdes EJLi president Aivar Pohlak, et mõte Eesti oma naistreenerist koondise juures idanes tegelikult juba pikemat aega. „Plaan oli juba varem paigas – jõuda ühel hetkel naispeatreenerini ja näha Eesti naist naistekoondist juhtimas olid eesmärkidena kogu aeg olemas. Võimalikke variante oli palju, lõpuks jõudsime Sirje ja Anastassia kombinatsioonini,“ sõnas Pohlak, kes

nimetas uue duo ühe suure ülesandena põlvkondade vahetuse läbiviimist. „Tõmbaksin siin teatud paralleeli meestekoondisega, kus on samuti olnud liikumist välistreeneri ja kodumaise treeneri vahel. Üks märksõna – põlvkondade vahetus. Seda on oma treeneritel alati lihtsam teha, sest Eesti treener vaatab koondise juhtimist reeglina rohkem kui protsessi, välistreener aga vaatab seda rohkem ühe ajalõiguna ja üritab sinna oma panust jätta. Põlvkondade vahetus on selle sammu üks olulisemaid tähendusi.“

Kui Morkovkina (AM) tuleb uue ametikoha puhul Viimsi klubist ära ning jätkab päevatööga betoonifirmas, siis Roops (SR) jääb koondise peatreenerina ametisse ka Tammeka lootsina. Uusi treenereid tutvustanud pressikonverentsi järel istus treenerite duo Jalkaga maha ning avas intervjuus pisut oma mõttemaailma.

Sirje Roops

Naljaga pooleks – ega me ju ei tea riike, kus on kaks presidenti, või selliseid firmasid, kus on kaks direktorit. Kuidas te koos hakkama saate – kui palju te seda omavahel arutanud olete, millised rollid teil olema hakkavad?

SR: Oleme seda omavahel päris palju arutanud. Kui saime teada, et selline variant on õhus, siis enne pakkumise vastu võtmist suhtlesime omavahel ja üsna kiirelt sai selgeks, miks see otsus on tulnud – saime ka ise aru, et see klapib. Sportlik pool jääb pigem minu õlgadele, võistkonna motiveerimine, nõustamine ja see pool jääb rohkem Nastja kanda – täiustame teineteist hästi. Oleme suures plaanis paika pannud suunad, mille eest keegi vastutab, aga kõik otsused võtame koos vastu. Oleme mõlemad noored treenerid ja otsuste läbiarutamine on meie jaoks vajalik. Sirje Roops: „Minu üks südameasi või

Kui üks teist ütleb, et paneme ründesse missioon elus on üldse olnud mängija a, teine aga ütleb, et mängija b, arendada Eesti naistejalgpalli.

siis kumb peale jääb? SR: Oleneb, kumb paremini ära põhjendab! Mu varasem kogemus on näidanud, Kõigile mängijatele, kes minu käe alt on läbi käinud, olen et suurt vahet pole, kas oled abitreener alati edastanud sama sõnumi: või üks kahest peatreenerist, protsess tahan, et neil oleksid paremad on tegelikult sama: kui annad mõtte, peab olema ka põhjendus. tingimused kui mul, et nad oleksid paremad mängijad

Sirje, kui said Tammeka peatreene- kui mina.“ riks, siis ütlesid, et oled täiega mugavustsoonist välja tulnud. Kolm aastat hiljem seisad naiste A-koondise ees. Kumb hüpe mugavustsoonist välja sinu jaoks suurem oli?

SR: Need kaks olukorda on suhteliselt sarnased,

aga see hüpe on ikka natuke suurem. Mind natuke päästab see, et olen olnud naistejalgpalSündinud: 02.10.1992 li süsteemis päris kaua sees. Mängijana: 2005– Peatreenerina alustades ei ol2018 Tartu Tammeka. nud ma suure jalgpalliga kõrEesti koondises: 15/0 gemal tasemel kokku puutunud. Klubitreenerina: noortetree- Viimase kolme aastaga olen aga oma nerina Tartu Santos (2015) ja Tartu Tammeka (2016–), Tammeka esindusnaiskond (2018–) vigadest palju õppinud ja see protsess on mind ka siia aidanud. Kogu treeneriKoondisetreenerina: Eesti karjääri olen olnud koondistega seotud, U15 tüdrukute abitreener (2019), alates U14 piirkondlikest treeningutest Eesti naiste A-koondise abitree- – seetõttu on süsteem üsna tuttav. ner (2021), Eesti naiste A-koondise peatreener (2022–) Nastja, sinu treenerikarjäär kulges ju mõTreenerilitsents: UEFA A nes mõttes samamoodi: kohe mängijana

lõpetamise järel võtsid sama võistkonna

Anastassia treenerina üle ja oled nüüd, vaid mõned

Morkovkina Sündinud: 06.04.1981 Mängijana: 1995–1996 Narvane, aastad hiljem jõudnud koondise juurde. AM: Ma ei nimetaks seda hüppeks. Usun, et iga treener, kes on pühendunud ja otsustanud, et ta läheb seda teed, 1996–1999 TKSK, on protsessis nii sees, ja mingis mõttes 2000–2017 Pärnu JK. tundub see edasiminek loogiline. MõtEesti koondises: 75/40 lesin loomulikult, et jõuan kunagi naisKlubitreenerina: 2018–2019 Pärnu JK. Noortetreenerina Viimsi JK 2020–2022 Koondisetreenerina: Eesti tekoondisesse, aga ei osanud arvata, et see juhtub nii vara – olen neli aastat treener ja võtan juba sellise suure rolli. naiste A-koondise peatreener SR: Mängijana lõpetamise järel on (2022–) minu ambitsioon kogu aeg olnud saada Treenerilitsents: UEFA B naistekoondise peatreeneriks. Kas ma kujutasin ette, et see juhtub 2022. aastal? Kindlasti mitte. Samas ei kujutanud ma neli aastat tagasi ette ka seda, et olen naiste meistriliigas peatreener. Selles mõttes on see tõesti olnud loomulik asjade käik. Uus põlvkond treenereid on peale kasvamas, me oleme tahet täis, soovime õppida, areneda ja proovida saavutada parimat tulemust. AM: Me ei peatu sellel, mida me oskame või teeme, vaid õpime iga jumala päev inimesi rohkem tundma. See on hetkel number üks. SR: Minu üks südameasi või missioon elus on olnud arendada Eesti naistejalgpalli. Kõigile mängijatele, kes minu käe alt läbi on käinud, olen alati edastanud sama sõnumi: tahan, et neil oleksid paremad tingimused kui mul, et nad oleksid paremad mängijad kui mina. See on mõnes mõttes lihtne eesmärk, mille olen treenerina seadnud, ja järgin seda kogu aeg. Kui mul on võimalus anda Eesti jalgpalli nii suur panus kui siin, kus saan keskkonda mõjutada paremuse poole, on see ainult hea asi. AM: Kui võrrelda seda, kus me olime, ja seda, millised võimalused on täna… Tase on palju-palju parem, see on fakt. Meil on siin maailmaparandaja! (Naerab – toim.).

SR: See on mul olnud suur südameasi, sest olen ise läbi ja lõhki naistejalgpallis üles kasvanud. Kui Nastjal on siin võibolla meestejalgpalli poolt palju sees, siis mina olen venna kaudu väikesest peale olnud selle poolega seotud. Samal ajal oli naistejalgpall midagi, mis eristas mind minu vennast, see on minu jaoks tähtis asi.

Sirje Roopsi kuus aastat vanem vend Siim mängis aastaid Tartu Tammeka, Viljandi Tuleviku ja Tartu Santose ridades ja sai 2007. aastal ühe mängu kirja ka A-koondises.

AM: Ta hakkab nutma! (Mõlemad naeravad – toim.).

SR: Ei, see on minu jaoks lihtsalt väga tähtis valdkond.

AM: Mina kasvasin selles mõttes meeste keskkonnas, et Narvas ei olnudki naistejalgpalli. Kui Sirje kasvas üles, siis oli naistejalgpall juba Eestis olemas, kui mina kasvasin, siis seda veel ei olnud. Meil on nii erinev taust – selles mõttes ongi see praegu superkombo. On minu maailm ja tema maailm. Ma näen reaalselt kõike teistmoodi, pisut meeste perspektiivist.

Isegi Hollandi ajakirjanikud räägivad, et Hollandi naised ei ole piisavalt tehnilised ja võidavad mänge tänu sellele, et nad on vaid individuaalsete oskuste poolest vastasest paremad. Kui võrdleme Eestit ja Hollandit, siis koondisemängijad saavad seal samamoodi kriitikat, vahe on lihtsalt selles, et nemad saavad seal raha. Meie mängijad saavad pidevalt vastu pead, aga mitte mingit toetust. See on tore, et meie mõistame, mis reaalselt toimub, mis keskkonnast me tuleme.

SR: Välismaalt ja teisest kultuuriruumist tulnud treeneritega võrreldes on meil lihtsam mängijatega, nende põhimõtete ja ellusuhtumisega samastuda. Põlvkondade vahetumise ja nooremate mängijate tulemisega saame neile olla heaks toeks ja mõistame neid paremini. Aeg on näidanud, et kui treenerid siia väljastpoolt tulevad, siis võivad nad suures šokis olla, kui saavad teada, kui vähe halle siin on ja millistes tingimustes mängijad kasvavad. Meie oleme aga nende mängijatega samas paadis.

Sirje, kas Tammeka peatreenerina ei või koondise juhendajana ette tulla ebamugavaid olukordi või huvide konflikte? Praegugi on ju koondise koosseisu mitu Tammeka mängijat kuulunud. Kas hakkab olema imelik tunne neid koondisesse kutsuda või sealt välja jätta?

SR: Olen tegelikult olnud sarnases olukorras, mitte küll A-koondise juures, aga tüdrukute U15 koondise abitreenerina, olles samal ajal ka Tammekas noortetreener. Ka siis oli suur osa koondisekandidaatidest tegelikult minu mängijad. Minu

jaoks jookseb selge piir kahe rolli vaEesti naiste jalgpalli- hel. Kui peakski keerulisemaid olukordi tekkima, tuleb kindlasti mängu koondise peatreenerid ka Nastja, kes näeb Tammeka män1994–1997 Raimo Paulberg gijaid teise pilguga. 1997–1998 1999–2000 Jüri Saar Aleksandr Nesterov Selle aasta lõpus ootab teie koon2000–2001 Maaren Olander dist ees valikmäng Prantsusmaaga. 2002–2007 Jüri Saar Naistekoondise puhul tundub mõ2008 Aivar Lillevere neti paratamatu, et mõnes mängus 2009–2016 2016–2017 2018–2021 2022–Keith Boanas Indrek Zelinski Jarmo Matikainen Anastassia Morkovkina minnakse platsile teadmises, et vastas on 11 maailma tippklubide proffi ja erilist tulemust pole mõja Sirje Roops tet mängust oodata. Kuidas sellises

olukorras naiskonda motiveerida?

AM: See on mingis mõttes väga lihtne küsimus. Minu jaoks on kõige tähtsam mitte alla anda. Tuleb näidata, et oskad mängida. Mina olen ka oma karjääri jooksul mänge väga suurelt kaotanud. Kui Pärnuga Wolfsburgi vastu mängisime, saime kogu Euroopa silme all kahe mängu kokkuvõttes 0 : 27. Põhiline asi oli aga ka nende vastu näidata, et suudad ja oskad mängida – kasvõi 30 minutit. Tahame Euroopale, Kasahstanile ja Kreekale näidata, et eestlased oskavad mängida ja väga hästi. Just palliga.

Aga kui palli vastaselt kätte ei saa?

AM: Mitu korda saab mängus väravavaht palli mängu panna? Kelle käes siis pall on? SR: See on lihtsalt paratamatus, see ei ole kellegi süü. Kui vaatame noorteklasse, siis U19 ja U17 tasanditel on loodud natuke teistsugune Rahvuste liiga stiilis

Anastassia Morkovkina: võistlussüsteem, kus omavahel mängi„Tahame näidata, et vad võrdsema tasemega võistkonnad. Usun, et mingil hetkel liigub ka naisteeestlased oskavad mängida jalgpall sinnapoole või teeb vähemalt ja väga hästi. Just palliga.“ samme selles suunas. Kui võtame sügisese Inglismaa ja Läti mängu, mis lõppes inglaste 20 : 0 võiduga, siis selle järel tunnistasid ju kõik osapooled, et midagi peab muutuma, sest mitte keegi ei võida sellistest mängudest. Kui võtame Läti, siis me oleme ju enam-vähem samas paadis. Sel aastal on meil mängud Kreeka ja Kasahstaniga, kellega võime oma oskused hästi proovile panna. Samas sügisel seisame silmitsi maailma tõelise tipu Prantsusmaaga. Mängijate motivatsiooni hoidmine sellise mängu puhul on tõesti suur proovikivi. Prantsusmaa võitmine paistab praeguses arenguetapis utoopiline, aga peame sellest mängust võtma enda jaoks maksimumi – meie treeneritena saame mängijaid aidata, teha koos arusaadavaks, millised ülesanded ja rollid neil sellises keerulises vastasseisus on. Kui lööme värava või teeme nullimängu, on see suurepärane saavutus. Ja kui suudame natukenegi vastastele enda püstitatud ülesannetes ära teha ja iseloomu näidata… AM: Et mängijad julgeksid näidata!