Naised

Tüdrukute jalgpalli kants Tabasalu ootab meistriliiga debüüti

Tabasalu JK naistejalgpalli osakonnal oli mullu harvanähtavalt edukas aasta. Esindusnaiskond võitis esiliigas kõik mängud ning teenis mäekõrguse ülekaaluga pääsme meistriliigasse, tüdrukute võistkonnad tulid aga nii U17 eliitliigas kui U15 vanuseklassis Eesti meistriks. Kõiki kolme võistkonda ühendavad peatreener Martin Tšegodajev ja abitreener Kersten Lõppe.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Liisi Troska

„Meie tüdrukute grupid on alati olnud tublid ja ka eelmistel aastatel poodiumikohtade peale mänginud, aga varem on alati millestki natuke puudu jäänud,“ selgitab Tšegodajev. „Vahel on juhtunud ka nii, et üks grupp võidab ja teine tuleb kolmandaks, aga seekord juhtus kuidagi nii, et mõlemas kahes noorteklassis tuli esikoht ja naiskonnaga tõusime veel ka meistriliigasse. Edu saladuseks võib vast nimetada järjepidevat heal tasemel tööd nii klubi sees kui tüd- Poiste ja tüdrukute treenimise rukute enda sees – nad on olnud erinevusest: tublid, motiveeritud ja käinud hästi trennis. See kõik on meid edasi viinud.“ „Tüdrukud on trennis paremad kuulajad – nad kuulavad

Tallinna külje all asuvast Tabasalu paremini, kui näiteks mõnd alevikust on saanud naistejalgpallis harjutust seletada. Poistel läheb vaat et tõmbekeskus. Tüdrukute seas on jalgpall populaarne, heade tulemuste toel on ka uusi noori see vahel ühest kõrvast sisse ja teisest välja – tüdrukud võtavad lihtsam trenni meelitada. Tabasalu infot kiiremini omaks.“ võiks olla ka hea näide meie Premium liiga tippklubidele, kelle naistejalgpalli osakond üht või mõlemat jalga lonkab (loe sellest täpsemalt lk 8) – julge pealehakkamine on juba pool võitu. „Kui tahta kasvõi Eesti mõistes suurklubina pildis olla, siis ma arvan, et tüdrukute jalgpall võiks igal juhul olemas olla. Minult küsitakse tihti: kuidas Tabasalus nii palju tüdrukuid on ja kuidas nad nii hästi mängivad? Meie eelis on see, et Tabasalu JK on Harku vallas number üks spordiklubi, konkureerivaid spordialasid väga palju ei olnudki ja mingil hetkel õnnestus klubil see hästi ära kasutada. Paljud lapsed on ju ühe kogukonna osad – klassiõed-klassivennad ja koolikaaslased, seda nii poiste kui tüdrukute gruppides. Eks siis on ka lihtsam sõna levitada, lapsed saavad ise koolis heas mõttes reklaami teha ja jälle võetakse keegi uus trenni kaasa,“ arutleb Tšegodajev. „Meil on ka jalgpalliperekondi – on ette tulnud, et peres on kaks poega ja üks tütar ja kõik mängivad jalgpalli. Üldiselt usun, et tüdrukute toomine jalgpalli juurde muutub ajas lihtsamaks, samas on meil kasvõi lähiriikide Soome, Rootsi ja Norra peale mõeldes veel väga palju minna – seal on naistejalgpalli kultuur meist aastaid eespool. Üks suur proovikivi, mis Eesti tüdrukute jalgpallis on, seondub sellega, et mingi hetkeni ollakse küll jalgpalli juures, aga ühel hetkel loobutakse. Üks ohukoht on põhikooli lõpp, teine gümnaasiumi lõpp – vahel kolitakse kaugemale või ei nähta ennast enam jalgpalli juures, paratamatult tehakse elus valikuid. Heade mängijate jalgpalli juures hoidmine on kõva katsumus.“ Tabasalu naiskond on tervikuna väga noor – tiimi tuumiku moodustavad mängijad sünniaastatega 2003–2005, kes on ise Tšegodajevi käe alt noortevõistkondadest üles kasvanud. Sünniaasta poolest said paljud neist osaleda ka U17 eliitliigas. Arvestades seda, et suur osa naiskonnast on just gümnaasiumi lõpetamise vanuses, seisab treeneri mainitud ohukoht ees ka Tabasalul. „Meil tuleb selle nimel tööd teha, et loobujaid oleks võimalikult vähe, aga eks sellist olukorda kogevad igal aastal paljud võistkonnad. Vahel aga ei olegi midagi teha, nüansse on palju.“

Meistriliigasse kerkis sisuliselt Tšegodajevi enda loodud grupp

Tabasalu JK ridades on endine noortekoondislane Tšegodajev naiste- ja tüdrukute jalgpalli arendamisega tegelenud juba 2014. aastast. „Klubi oli tunduvalt väiksem, kui ta praegu on – seal tegeles vaid üks tüdrukute grupp, mille esimeseks tree-

neriks oli Liis Pello. Ühel hetkel vahetas ta aga Pikaaegse tippelukohta ja grupp jäi treenerita. Jüri Talu, kes tol ajal klubis tegutses, kutsus seepeale mind treekohtuniku Lauri Salei tütar Anette on Tabasalu neriks – alguses käisin lihtsalt asendamas ja aita- naiskonna üks mas, aga sealt ma pisiku külge sain ja lõpuks grupi juhtmängijaid. endale võtsin.“ Terava äärerünEsimeseks grupiks oli Tšegodajevil juhendada 1999. ja 2000. aastal sündinud neiud, ent sellest daja arvele jäi lõppenud hooajal esiliigas 12 väragrupist ei ole praeguses naiskonnas enam sisu- vat, U17 eliitliigas liselt mitte midagi järele jäänud – meistrivõist- aga 29 kolli. lustel ei osaletud, selle asemel käidi üksikutel turniiridel. Pall oli aga veerema pandud – uue rühma moodustas Tšegodajev juba kolm-neli aastat noorematest tüdrukutest ning selle tuumik kannabki nüüd olulist raskust ka Tabasalu esindusnais- Esiliigas vaid võitude konnas. Kui praegu on Tšegodajev ametis vaid tüdrukute ja naistega, siis tunnistamisest: „Mingil hetkel võis mängijatel varem on ta treeneritööd teinud ka alateadvusesse hiilida see, et poistega. Abitreenerina on ta karas- katsumus pole piisavalt suur.“tust saanud Tabasalu klubi sees Jüri Talu ja Risto Sarapiku kõrval, aga kätt on saanud proovida ka Martin Klaseni juures Nõmme Unitedis.

Poiste ja tüdrukute treenimise erinevuse kohta toob Tšegodajev välja mitu aspekti. „Kõik indiviidid on mõistagi erinevad, aga kui üldiselt rääkida, siis tüdrukud on trennis paremad kuulajad – nad kuulavad paremini, kui näiteks mõnd harjutust seletada. Poistel läheb see vahel ühest kõrvast sisse ja teisest välja – tüdrukud võtavad infot kiiremini omaks. Tüdrukud mängivad rohkem võistkonnale, poisse on palju ka selliseid, kes mängivad rohkem enda jaoks. Poisid on enesekindlamad, tüdrukuid peab rohkem toetama ja julgustama. Tüdrukutel võib kõik justkui olemas olla, aga vahel ei pruugi nad kogu oma potentsiaali välja näidata. Siin peabki heas mõttes kõrval olema ja aitama.“ Oma treenerifilosoofiast rääkides rõhutab Tšegodajev palliga mängu ja tehnika olulisust. „Tahame olla palliga mängiv võistkond. Noorteklassides ja naiste esiliiga tasemel oleme ründetegevusele suunatud – tahame väljaku viimasel kolmandikul olla ohtlikud ja julged. Oluline on ka saavutada ühtne ja hea võistkond, mis ei põhineks üksikutel mängijatel – kõik peavad teadma ja teostama oma ülesandeid väljakul ja seda võistkonna nimel tegema,“ selgitab treener. „Üks asi, millele meie tüdrukute jalgpallis rõhku paneme, on ka tehniline pool – tahame aidata neil just tehniliselt paremaks saada. Poistel võivad asjad nagu palli omaksvõtt, söödu- ja löögitehnika tulla kiiremini välja ja kiiremini kinnistuda, aga me üritame tüdrukute puhul seda juba noorest peast palju arendada. Kui hiljem tahad neilt midagi suuremat nõuda, siis peavad nad neid asju juba oskama.“ Peatreener Tšegodajevit iseloomustab Tabasalu naiskonna kapten Laura Jaansen hea suhtleja ja mängijatega suhestujana. „Ta on inimesena väga meeldiv: sõbralik ja rahulik. Tema treeningud on alati väga läbimõeldud: ta proovib alati teha asjad huvitavaks ja lõbusaks. Kui ta näeb, et mängijatel on mõnes trennis motivatsiooni vähevõitu, siis võib ta järgmises trennis näiteks kullimänguga üllatada! Võime vahel teha väga teistmoodi asju, tema käe all on mul olnud ühed kõige huvitavamad trennid,“ kiidab Jaansen.

Seljavõit esiliigas

Kui 2020. aastal said Tabasalu naised hooaja hea alguse järel esiliigas Lasnamäe Ajaxi / Paide LNi järel lõpuks teise koha ning meistriliigasse ei kerkinud, siis mullu midagi juhuse hooleks ei jäetud: aasta kogenumana ja targemana võideti kõik 16 kohtumist ning kuigi hooaeg jäeti lõpuks koroonapiirangute tõttu pooleli, ei olnud kahtlustki, et naiskond on meistriliigaks valmis. Kaitseliini tugitala Lisete Tammeveski teenis esiliigast sügisel kutse suisa A-koondisesse, U19 koondises on Tabasalust põhitegijateks ründaja Sandra Pärn ja keskpoolkaitsja Marta Liisa Staalfeldt. Sügisel end väga heast küljest näidanud U17 koondises säras äärel Anette Salei, keskväljal on koduseks EM-finaalturniiriks valmistuva koondise üheks juhtmängijaks Mia-Lisette Sarapik.

„Ütleme nii, et kindlasti oli hooaja jooksul mänge, millega ma absoluutselt rahul ei olnud, ja võibolla me mõnes mängus isegi ei väärinud võitu, aga mingil hetkel võis mängijatel alateadvusesse hiilida see, et katsumus pole piisavalt suur,“ nendib Tšegodajev lõppenud hooaja kohta. „Trennides käimine ja suhtumine, mängudele orienteeritus ja kõik näitasid, et tarvis oleks natuke suuremat suutäit. Sellest aastast me selle võimaluse aga kindlasti saame – tuleb korralik proovilepanek.“

Eesmärkidest rääkides ei taha Harjumaa aasta noortetreeneriks valitud juhendaja väga kindlaid veksleid välja käia, kuid tema sõnadest võib välja lugeda, et Tabasalu ei lähe meistriliigasse lihtsalt selleks, et seal püsimajäämise eest heidelda – sihid on juba debüüthooajal seatud märksa kõrgemale. „Suur unistus oleks esimesel hooajal kindlasti see, kui suudaksime ennast tabeli keskele välja mängida. Viies-kuues koht oleksid näiteks sellised positsioonid, millega võiksime esimesel hooajal juba väga rahul olla – ja sealt näitab juba aeg, kuhu edasi.“

Kapten Jaansen on eesmärkidest rääkides pisut julgem. „Kõrgliigaga kohanemise sammu tahaksime justkui vahele jätta. Me ei tahaks niimoodi mõelda, et tahaksime hirmsasti püsima jääda – pigem mõtleme nii, et esikolmik võib olla liiga suur amps, aga usume, et oleme võimelised esikolmiku lähedale ennast mängima küll,“ sõnab Jaansen. „Enesekindlust meil natuke on – eelmise aasta alguses mängisime taliturniiril ühe kohtumise kõrgliigas mängiva Tammekaga ja see matš näitas selgelt, et oleme suutelised seal mängima. Võitsime, hoolimata sellest, et meil oli mitu põhimängijat puudu! Ma arvan, et tagumise poole satsid on meie jaoks täiesti mängitavad, eespool on teised veel nii palju rohkem kogenud, et nendega läheb raskeks.“

Kergelt provokatiivse maiguga küsimuse peale – millal hakkab Tabasalu tiitli peale mängima? – muutub Tšegodajev lõbusaks. „Ma ei hakka praegu midagi lubama – hea koht selle küsimiseks on ilmselt täpselt aasta pärast, kui esimene hooaeg meistriliigas on läbi ja saame parema pildi ette sellest, millises seisus me oleme ja mis on vahepealse aastaga juhtunud. Selle nimel me lõppude lõpuks ju tööd teeme, aga kindlat aastat või vahemikku ma kindlasti hetkel ütlema ei hakka!“

Keskpoolkaitsja Marta Liisa Staalfeldt aitas Tabasalu U17 naiskonna meistriks kaptenina.

23aastane „veteran“ sattus naiskonda füsioterapeudi kabinetist

Selles, et võistkonna kapten on üks selle vanemaid mängijaid, ei ole midagi ebatavalist. Küll võib aga ootamatu olla, et kõrgliigahooaega alustavas võistkonnas on selline mängija vaid 23aastane! Märtsis sünnipäeva tähistav Laura Jaansen on varem meistriliigas pallinud nii Levadia kui Nõmme Kalju ridades, Tabasalus alustab ta oma kolmandat hooaega. „Mõned aastad tagasi olin otsustanud, et Kaljus ma ei jätka, kui tegin muud trenni ja lõi üks vigastus välja, mis tähendas, et pidin füsioterapeudi juurde minema. Kuna vana tiimikaaslane Nõmme Kaljust, Anette Rõõmussaar, oli välismaal füsioterapeudiks õppinud ja oli selleks hetkeks tagasi Eestis, siis läksin tema vastuvõtule. Tema võttis kohe kinni: ahaa, sa ei mängi enam jalgpalli? Läheme Tabasallu! Tuli välja, et tema oli ka sinna minemas ja nad otsisidki just kogenumaid mängijaid, see oligi aasta, kui naiskond esiliigas alustas. Sisuliselt kogemata sattusin Tabasalu ridadesse!“ meenutab Jaansen lõbusalt. Seesama Rõõmussaar ongi ainus mängija, kes on Tabasalu naiskonnas Jaansenist vanem – sedagi vaid aasta jagu.

Lõppenud hooaja jooksul kapteniks ülendatud Jaansen tunneb, et pael õlavarre ümber on temast nooremate seas teinud eeskuju. „Kuna ma olen teistest vanem, siis eks ma niikuinii olen natuke selline tiimi mama: vaatan, et kõik oleksid õnnelikud, käin ja küsin ja olen treenerite ja mängijate vahelüliks. Natuke tunnen küll, et see on minu kohustus, et kõik oleksid rahul.“