Raul Ojassaar

Viimast lahkumismängu nägi A. Le Coq Arena 2016. aastal, kui viimase koondisemängu pidas Joel Lindpere. Vahepealse ajaga on päris mitu meest ennast lahkumismänguks järjekorda pannud, kuid koroonapiirangud ja tihe kalender pole neid rohkem võimaldanud pidada. Foto: Oliver Pütsep

Mis saab

lahkumismängudest?

Olen alati pidanud lahkumismängude traditsiooni Eesti jalgpallikoondises toredaks ja sobivaks viisiks tunnustada neid mängijaid, kes on aastate jooksul koondisele väga tugevalt toeks olnud. Jalgpallikoondiste kalendri muutumine on aga tekitanud olukorra, kus senisel kujul toimuvad lahkumismängud võivad olla ajale jalgu jäämas.

Tekst: Raul Ojassaar

100 või enama koondisemänguni jõudnud palluritele on seni lahkumismänge korraldatud kaheksa, neist viimane 2016. aasta juunis Joel Lindperele. 100 või enama koondisemänguga pallureid on vahepeal kamaluga juurde tulnud: Konstantin Vassiljev (137/25) ei näita hoolimata 37 eluaastast väsimise märke ning viimast sõna pole vast veel öelnud ka Ragnar Klavan (127/3). Enar Jääger (126/0) lõpetas sportlaskarjääri juba 2020. aastal, Dmitri Kruglov (115/4) ja Aleksandr Dmitrijev (106/0) pole nende ridade kirjutamise ajaks küll veel mängijakarjääri lõpetanud, kuid koondiseringi nad enam selgelt ei kuulu. Seega ootab meid lähiajal ees vähemalt üks (Jääger), aga tegelikkuses pigem viis lahkumismängu, sest igasugune loogika ütleb, et ka Vassiljevi ja Klavani karjäär lõppeb pigem järgmise paari aasta jooksul kui hiljem.

Ja altpoolt on 100 mängu klubi veel täiendust saamas! Sergei Zenjov (93/14) võib vabalt sinna jõuda juba tänavusel aastal. Taijo Teniste (88/0) ja Sander Puri (88/4) puhul tuleb tõdeda, et pigem on nende jõudmine sajaliste sekka ebatõenäoline kui tõenäoline – aga kummagi puhul kindlasti mitte võimatu. Henri Anier (77/17) ja Karol Mets (75/0) ei ole sealjuures samuti kaugel, aga õnneks paistab, et kumbki mees pole lähiajal ka putsasid varna riputamas.

Koondistejalgpalli kalender on osalt koroona-

viiruse tõttu, aga osalt ka Rahvuste liiga tekkimise ja muu ümberstruktureerimise järel viimase paari aasta jooksul oluliselt muutunud. Neid aegu, mil pidada maavõistlusmänge, mis veel viis-kuus aastat tagasi olid täiesti tavalised, enam sisuliselt ei ole. Jah, 2022. aasta koondisekalender on niigi aasta lõpus toimuva MMi tõttu väga eripärane, aga lihtne näide: kui Eesti alistab märtsi lõpus Küprose ja pääseb Rahvuste liigas C-tasandile, ei ole kalendris kogu 2022. aasta jooksul teoreetiliselt mitte ühtegi sellist kohta, mis lubaks pidada ametlikku sõpruskohtumist.

Võimalik, et midagi saab teoreetiliselt korraldada novembri keskel vahetult enne MM-finaalturniiri, kuid ideaalne aeg see lahkumismänguks kindlasti ei ole – tegu oleks novembrikuise matšiga, mis peetaks tõenäoliselt küllaltki ebaatraktiivse vastase vastu kehva ilmaga. Nagu kõrvalolevast tabelist saab näha, on senised lahkumismängud üldjuhul peetud soojal ajal, ainus erand oli Raio Piiroja viimane matš Islandi vastu, mis peeti märtsi viimasel päeval. Pealegi on olnud kuulda, Naljaga pooleks võiks veel et sel ajal plaanitakse mängida hoopis Balti turniiri, mille tõsiselt võtmise korral ei annaks ka siis lahkumismängu teeriti ülbe olla ja kellegi lahkumismängu korraldada kitada. ka Rahvuste liiga mängus 2023. aastal ei ole olukord sugugi San Marino vastu! parem – kuna praeguse plaani kohaselt peetakse märtsist novembrini kõikide koondiseakende jooksul (nii märtsis, juunis, septembris, oktoobris kui novembris kaks mängu) EM-valikmänge, avaneksid meile üksikud kuupäevad sõpruskohtumisteks vaid juhul, kui satuksime kuueliikmelise asemel viieliikmelisse alagruppi. Ja ka siis võivad valikmängudest priid kuupäevad olla kas märtsi keskel või novembri keskel…

Lahkumismängude hüvanguks tuleks seega loota, et Eesti saab märtsis Küproselt tappa ja langeb D-liigasse – siis vabaneksid meie jaoks kalendris hoobilt üks suurepärane mänguaeg

Lahkumismängud Eesti koondises

Tabelis mängija nimi, koondisemängud/väravad, lahkumismängu kuupäev, vastane, mängija minutid lahkumismängus ja publikuarv juunis ja teine septembri lõpus. Naljaga pooleks võiks veel eriti ülbe olla ja kellegi lahkumismängu korraldada ka Rahvuste liiga mängus San Marino vastu! Alati on muidugi võimalik sõpruskohtumisi korraldada ka ametlikest mängupäevadest erinevatel kuupäevadel. Millise koondise me aga siis kokku saaksime ning kas selline lahendus oleks lahkumismängu vääriline?

Aeg on küps ka Balti turniiri reformiks

Kõige sellega seoses on ette näha, et tulevikus võib päris keeruliseks minna ka Balti turniiri senise formaadi alusel korraldamine. Tuletame meelde: alates 2008. aastast on Balti turniiri korraldatud regulaarselt iga kahe aasta tagant suurturniiriga samal aastal suve alguses. Tuleb vaid „õnne tänada“, et ükski Balti riik selle aja jooksul EMile ega MMile ei ole pääsenud – ent iseäranis EM-finaalturniiri suurenemise tõttu on see ilmselt aja küsimus, millal see lõpuks juhtub. Täpselt nii, nagu kirjutasin juulikuus pärast Eesti võitu – Balti turniirile rahvusvahelises kalendris mingisugusegi staatuse ja au säilitamiseks oleks hädavajalik see tsükkel ümber vaadata ning hakata turniiri tihenenud koondistekalendri tingimustes korraldama iga nelja aasta tagant, sidudes selle MM-finaalturniiride aastatega. Suurele MMile pääsemine on Balti riikidele endiselt väga-väga raske ülesanne, mistõttu võiks regulaarsus olla niisama hästi kui garanteeritud. Ning kui keegi kolmest tõotatud maale jõuabki, jääks turniir tol aastal lihtsalt ära. Kui Balti turniir tänavuse aasta lõpus toimub, oleks ka ideaalne võimalus uuele tsüklile üle minna ning korraldada järgmine turniir mitte 2024., vaid 2026. aastal. Selline lahendus peaks sobima mõlemale poolele – nii neile, kes soovivad, et Balti turniir toimuks oma kaugeleulatuva ajaloo ja muljetavaldava järjepidevusega endiselt sportliku tõsidusega, kui ka neile, kes peavad seda praegu punnitatud libavõistluseks, mida meeskonnad piisavalt tõsiselt ei võta ning mis sunnib Balti riike üksikuid maavõistluseks mõeldud koondiseaknaid omavahelisteks mängudeks „raiskama“. Hundid söönud, lambad terved!

Marko Kristal 143/9 20.04.2005 Norra 27 4000 Martin Reim 157/14 06.06.2009 Ekvatoriaal-Guinea 32 2150 Mart Poom 120/0 10.06.2009 Portugal 31 6305 Indrek Zelinski 103/27 21.05.2010 Soome 17 5650 Kristen Viikmäe 115/15 03.06.2013 Valgevene 41 3192 Andres Oper 134/38 26.05.2014 Gibraltar 36 4805 Raio Piiroja 114/8 31.03.2015 Island 12 5334 Joel Lindpere 107/7 01.06.2016 Andorra 44 4658

Kas lahkumismängudele on alternatiive?

Mis siis lõppude lõpuks üle jääb, kui ühel hetkel tulebki tõdeda, et senisel kujul lahkumismängude pidamine ei ole edaspidi enam kas üldse võimalik või lihtsalt otstarbekas?

Kõige lihtsam ja esimesena pähe tulev lahendus on lahkuvatele mängijatele sõumängude korraldamine, mille puhul ei oleks tegu ametlike koondisemängudega, kuid mis oleks mõnel muul viisil atraktiivseks tehtud. Oluline võiks olla küsimus – kuidas tuua tribüünile

Rohkem ilusat eesti keelt!

Balti turniiri võiks liigutada nelja-aastase tsükli peale.

Foto: Jana Pipar

Jaanuari alguses toimus taas kord traditsiooniline noorte korvpalliturniir, mis kannab ametlikult ingliskeelset nime Baltic Sea Basketball Cup. Juba 20aastase ajalooga turniirist võtavad tavapäraselt osa Eesti, Läti, Soome ja Rootsi noortekoondised, hea tasemega turniiri ajaloos on ka Eesti väljakutelt läbi käinud mitu hilisemat tähtmängijat, kellest mõni on otsapidi jõudnud välja isegi NBAsse. Kõik on tore ja ilus. Ent iga kord, kui selle turniiriga seoses uudiseid avaldatakse, jääb mind üks asi kriipima: korvpalliliit ja ka korvpalliinimesed nimetavad seda eesti keeles Balti mere karikaturniiriks. Tuletagem aga nüüd meelde: kas see meri, mis meid Soomest ja Rootsist eraldab, on Balti meri või ikka meile suupärasem ja ilusama kõlaga Läänemeri? Miks mitte siis Läänemere karikaturniir? Balti meri ei pruugi nimetusena tehniliselt täiesti vale olla, aga isegi meie ÕS ütleb, et see ei ole soovituslik nimekuju. Teemat laiendades on sarnaseid juhtumeid meie spordielus veel ja veel näha. Tartu ja Otepää kandis sõidetav populaarne võidusõit on meie spordimeedias ja ka kõnekeeles millegipärast kinnistunud ingliskeelse Rally Estoniana, mitte Eesti rallina. Paradoksaalsel kombel ei nimeta meie äärmiselt laiapõhjaline WRC-kajastus mitte ühtegi teist MM-sarja etappi ingliskeelse nimetusega, vaid ikka omakeelselt: Soome ralli, Monte Carlo ralli, Safari ralli jne. Võistluse ametliku nimena las jääda Rally Estonia, aga eestikeelses meedias ja kõnes võiks seda ju siiski Eesti ralliks nimetada. Ühes hiljutises „Spordireporteri“ saates toodi välja analoogne olukord ka jalgpallist: Brüsselis asuv staadion, millel ka Eesti koondis viimastel aastatel mitu korda mänginud on, kannab endise Belgia kuninga Baudouini nime, aga isegi eestikeelses meedias on suhteliselt levinud, et areeni nimetatakse King Baudouini staadioniks, mis on veider kombinatsioon inglis- ja eestikeelsest nimest ning ei ühti isegi ei selle flaami- ega prantsuskeelse nimega. Huvitav küsimus on aga see, kuidas nimetada eesti keeles seda trofeed, mille meie koondis möödunud suvel lõpuks Eestisse tõi. Kas tegu on Balti turniiri võitjakarikaga (nagu on seda publikut, kes muidu tuleks sinna Eesti koondivaldavalt nimetanud Eesti Jalgpalli Liit) või võib selle kohta öelda ka Balti karikas, mis on levinud kõnekeeles? Dissonants tuleb se ametlikuks mänguks, aga meelelahutuslikuks siin välja ka Balti turniiri nime osas: eesti keeles on tegu turniirisõumänguks mitte? On selge, et kui tegu ei ole ga, ent nii läti (Baltijas kauss) kui leedu (Baltijos taurė) keeles on sportliku tähtsusega kohtumisega, on publikut turniiri nimi otsetõlkes Balti karikas – sarnast mustrit järgib ka kohale meelitada raskem, ning peale karjääri ingliskeelne Baltic Cup. lõpetanud mängija tunnustamise ja tänamise peaks sellisel üritusel olema veel mingi väärtus. Testimonial-tüüpi kohtumised pikalt ühes klubis mänginud pallurite auks on näiteks Inglismaal suhteliselt levinud ja ka võrdlemisi populaarsed, kuid sealse jalgpallikultuuriga ei ole meil enda oma mõtet võrrelda.

Huvitav on jälgida, kui suurt huvi tuntakse sel suvel toimuva legendide lahingu vastu – kui jalgpalliliit detsemb- Kui Kostja Vassiljev viimaks ris 100. sünnipäeva tähistas, avalikustati, et suveks kavandatakse kohtumist, millest võtavad osa mängijad, kes on karjääri lõpetab, oleks ju tohutult vinge, kui kolm suurt viimase 30 aasta jooksul koondist esin- sõpra Vassiljev, Dmitrijev ja danud. Mõned analoogsed üritused Kruglov saaksid A. Le Coq (nagu näiteks Eesti ja Soome legendide lahing 2018. aastal, mille rivistused olid muljetavaldavad) on seni ka toimunud Arenal suure publiku ees teha viimase kummarduse ning sellesama Eesti–Soome heitluse üheskoos. publikuarvuks märgiti küllaltki viisakas 1506. Nagu tabelist võib näha, oleks see lahkumismänguna olnud aga selgelt kõige väiksema publikuarvuga kohtumine. Ehk annaks midagi välja mõelda suurte valikmängude või Rahvuste liiga kohtumiste juurde? Publik oleks sellega garanteeritud, ent sellist fookust nagu eraldi lahkumismängu puhul tunnustatav mängija kindlasti ei saaks. Enne mängu või vaheajal saaks lahkuja küll tähelepanu keskpunkti asetada, ent… see poleks vist päris see, mis? Hoopis tõenäolisem ja parem lahendus tundub aga see, et lahkumismängudeks sobilikud üksikud kohad ja hetked siiski leitakse ning mõned neist lihtsalt kombineeritakse. Kui Kostja Vassiljev viimaks karjääri lõpetab, oleks ju tohutult vinge, kui kolm suurt sõpra Vassiljev, Dmitrijev ja Kruglov saaksid A. Le Coq Arenal suure publiku ees teha viimase kummarduse üheskoos. Selleks tuleb Dmitrijevil ja Kruglovil muidugi veel omajagu oodata, aga tundub, et vormis püsimisega neil erilist probleemi ei ole!