Pelé ongi jalgpall!

Ta elas moto „Kui oled esimene, oled esimene, kui oled teine, ei ole sa mitte keegi“ järgi, mistõttu üritas ta alati olla parim. Mitte keegi teine pole ei varem ega hiljem tulnud kolmekordseks maailmameistriks.

Ta saabus jalgpallimaailma kui meteoor. Koondisedebüüdil, 16 aasta ja üheksa kuu vanuselt tegi ta Argentina vastu skoori ning on senimaani Brasiilia koondise läbi aegade noorim väravalööja.

MM 1958. 1958. aastal alustas ta MM-rekordite ümber kirjutamisega. 17aastaselt sai temast MM-ajaloo noorim väravalööja, samuti finaali noorim mängija ja väravalööja. Finaalis Rootsi vastu oli üks tema tabamus MM-ajaloo kaunimaid, kui ta tõstis palli karistusalas üle kaitsja ja saatis selle seejärel väravasse.

Mis oli Brasiilia enne Peléd? Edutu meeskond! Brasiillased olid MMil tulnud korra teiseks ja kolmandaks, kuid mitte kordagi maailmameistriks. Esimest korda võitsid brasiillased Jules Rimet’ trofee 1958. aastal Peléga ning vaid 12 aastat hiljem olid nad juba kolme tiitliga kõigi aegade edukaim riik. Lisaks püsisid brasiillased MM-finaalturniiril kaotuseta 13 mängu järjest – ka seda seeriat pole suudetud hiljem korrata. Pelé ajastu järel on Brasiilia 50 aasta jooksul suutnud võita vaid kaks MM-tiitlit – 1994. ja 2002. aastal.

Copa América. Erinevalt Lionel Messist, kes võitis Lõuna-Ameerika meistritiitli alles kuuendal katsel, osales Pelé sel turniiril vaid korra – 1959. aastal tuli ta koondisega teiseks, kuid oli turniiri parim mängija ja kaheksa kolliga ka parim väravakütt. Brasiilia koondises lõi ta kokku 92 mänguga 77 väravat – alles eelmisel aastal jõudis Neymar talle väravate arvu poolest järele, kusjuures seda alles oma 124. koondisemängus.

Botafogo de Ribeirão Preto meeskonda 1964. aastal Campeonato Paulistas ehk São Paulo osariigi meistrivõistlustel. Santos võitis kohtumise 11 : 0!

Ta on legend! Ta on jalgpallikuningas! Ta ongi jalgpall!

„Jalgpall on ainus spordiala, mis ühendab kõik inimesed, olenemata sellest, kas oled rikas, vaene, must või valge. Jalgpallis oleme üks rahvas. See ongi jalgpalli võlu,“ on Pelé öelnud.

MM 1970. Pelé karjääri kroonijuveel oli 1970. aasta MM-finaalturniir. Toonast Brasiilia koondist peetakse senimaani jalgpalliajaloo parimaks meeskonnaks. Kuus võitu kuuest mängust, 19 väravat – mitte keegi teine pole pärast neid ühel MMil nii palju väravaid löönud. Finaalis Itaalia üle võetud 4 : 1 võit on vaid üks kolmest nii suurest finaalis saadud võidust. Pelé arvele jäi sel turniiril neli väravat ja kuus väravasöötu, finaalis sai ta neid kirja 1 + 2 – mitte keegi teine pole ühel MMil andnud rohkem väravasööte. Tofiq Bahramov. Aserbaidžaanlane Tofiq Bahramov (seesama mees, kes luges 1966. aasta MM-finaalis ära inglaste ründaja Geoff Hursti vastuolulise värava) oli 1970. aasta MMil abikohtunik poolfinaalmängus, kus Brasiilia alistas Uruguay 3 : 1. Oma 1971. aasta raamatus „Kohtunik näitab keskringi suunas“ meenutas Bahramov, kuidas ta Brasiilia–Uruguay kohtumise järel koos Brasiilia meeskonnaga televiisorist Itaalia ja Lääne-Saksamaa vahelise poolfinaali lisaaega vaatas.

Pelé:

„Jalgpall on ainus spordiala, mis ühendab kõik inimesed, olenemata sellest, kas oled rikas, vaene, must või valge. Jalgpallis oleme üks rahvas. See ongi jalgpalli võlu.“

„Hoolimata sellest, et ruum, kus televiisor asus, oli üsna suur, läks seal kiiresti kitsaks. Mina sain kohtunikuna istuda tugitoolis, aga paljud mängijad istusid põrandal. Minu lähedal oli metallist toolil Pelé – ilma särgita, sinistes lühikestes pükstes. Jälgisin teda pidevalt silmanurgast – ta vaatas mängu lapseliku huviga. Kui Gerd Müller sööstis vapralt väravavaht Albertosi ja kaitsja Poletti vahele ja palli väravasse suunas, panin tähele, kuidas Pelé tahtmatult tema liigutusi matkis.

Kui kokku panna kõik ametlikud ja mitteametlikud mängud ja turniirid, lõi Pelé karjääri jooksul kokku üle 1300 värava. Tahan siinkohal tähelepanu pöörata sellele, et kuna ametlikke kohtumisi oli tol ajal võrdlemisi vähe, korraldasid klubid pidevalt kommertsvõistlusi, tuure ja sõprusmänge, mille väärtus ei olnud olemuse poolest ametlike võistlusmängude kõrval oluliselt väiksem. Pelé isiklikuks rekordiks ühes mängus jäi kaheksa väravat – sellega kostitas ta Santose meeskonna ridades

Kui Müller seejärel oma teise värava lõi, kargas Pelé püsti ja hüüdis rõõmsalt: „Müller! Müller!“ Minuti jagu hiljem lõid aga itaallased võiduvärava ja sammusid ise finaali.

Olime vaadanud vägevat mängu. Otsisin välja oma kohtunikumärkmiku ja pastaka ning palusin talt autogrammi. Pelé oli endiselt äsja lõppenud mängu lummuses ning ei saanud esialgu minust üldse aru. „Autogrammi, autogrammi,“ kordasin ennast. „Aa, autogrammi,“ vastas Pelé, olles justkui üles ärganud, ning kirjutas mu märkmikusse sujuvalt oma allkirja.“

Euroopa. Pelé ei võitnud ei 1958., 1970. ega ühel- gi teisel aastal Ballon d’Ori, sest toona oli see auhind mõeldud parimale Euroopas mängivale jalgpallurile. Tema veetis aga suurema osa karjäärist Lõuna-Ameerikas. Kui ta oleks vastu võtnud Milano Interi, Juventuse või mõne teise klubi pakkumise, oleks tema nimi kindlasti olnud ka kuuekümnendate kõige kallimate üleminekute nimekirjas.

Santos. Samas oli Pelé õnnelik ka ilma Euroopata, sest tema koduklubi Santos oli tol hetkel üks maailma paremaid meeskondi. 1962. ja 1963. aastal võitsid nad Copa Libertadorese ning ka Euroopa –Lõuna-Ameerika trofee, kui esmalt alistati Benfica ja siis AC Milan. Brasiilia 1962. aasta 22-liikmelises MM-koondises oli Santosest seitse mängijat.

Ballon d’Ori sümboolne koosseis. Ajakiri France Football korraldas 2020. aastal ajakirjanikest koosnenud rahvusvahelise žüriiga hääletuse, et panna positsioonide kaupa paika kõigi aegade parim koosseis. Pelé jõudmine 11 parema sekka oli loogiline – olgugi et ta sai hääletusel kokkuvõttes vähem punkte kui Lionel Messi (792), Franz Beckenbauer (738) ja Cristiano Ronaldo (730), tuleb märkida, et erinevalt teistest oli Pelé positsioonil väga tugev konkurents – brasiillane konkureeris Diego Maradonaga ning nad teenisid 655 ja 602 punkti.

Osalesin žüriiliikmena sel hääletusel ja kirjutasin ründavate poolkaitsjate arvestuses Pelé nime kõhklemata esikohale. Talle järgnesid minu sedelil Maradona, Zinédine Zidane, Ferenc Puskás ja Roberto Baggio.

„Ma leian, et Pelé oli neist kõigist parem. Minu jaoks ei ole siin küsimustki. Pelé oli palju rohkem kui täiuslik mängija. Tal olid kõik omadused, mida ründajal on vaja, tal polnud ühtegi puudust. Maradona oli vapustav mängija, kuid tal polnud sellist füüsist nagu Pelél ja ta ei löönud nii palju väravaid. Messi on vapustav mängija, kuid ta ei löö palli peaga nii hästi kui Pelé ja ei suuda mõlema jalaga lüüa nii hästi kui Pelé, tema arsenalis ei ole selliseid liigutusi nagu Pelél. Cristiano Ronaldo on vapustav mängija, kuid ta ei ole nii hea, kui oli Pelé, ja ta ei suuda anda nii häid sööte kui Pelé. Kui võtta Cristiano Ronaldo ja Messi ning panna nad kokku, siis oleks alles mängija, keda saaks Peléga võrrelda!“ kiitis Pelé kunagine koondisekaaslane Tostão.

Pelé veel üks eripära on see, et erinevalt sellistest legendidest nagu Alfredo Di Stéfano ja Ferenc Puskás, Johan Cruijff ja Franz Beckenbauer, Diego Maradona ja Michel Platini ei proovinud ta kunagi kätt treenerina. Sellegipoolest ei unustatud teda kunagi, kuigi ta lõpetas profikarjääri juba 1977. aastal. Tema nimi on saanud jalgpalli sünonüümiks.

Pelé, kes hiljuti, 82-aastaselt suri, ütles kunagi veebiajakirjale The Talks: „Kui ma ühel päeval suren, olen õnnelik, sest ma püüdsin anda endast parima. Minu spordiala võimaldas mul teha nii palju, sest see on maailma suurim spordiala.“

Hüvasti, õnnelik mees!

Jalgpall ei unusta sind kunagi!