2-kõne: Marko Savić

2-KÕNE

Marko Savići sõnul ei võtaks ta nooremat iseennast mitte mingil juhul oma meeskonda mängima.

Foto: Raido Kull / Soccernet.ee

Marko Savić –

Euroopa tippakadeemiate kaudu rahulikku Tallinnasse

36aastane serblane Marko Savić nimetati FCI Levadia meeskonnas tänavuse hooaja eel lõpuks ka ametlikult peatreeneriks – eelmise hooaja teisel poolel nägime mängude ajal omapärast pilti, kus aktiivselt juhendas võistkonda abitreenerina üles antud Savić, samal ajal kui peatreener Vladimir Vassiljev rahulikult kõrvalt vaatas. Uut hooaega alustavad Savić ja Vassiljev peatreenerite tandemina.

Tekst: Raul Ojassaar

Levadias teisel ringil (Savić töötas klubis ka

Aleksandar Rogići abitreenerina) olev Savić rääkis Jalkale oma nooruspõlvest, pallurikarjäärist, treeneriks saamisest, elust Eestis ja Levadia algavast hooajast.

Marko, sind nimetati algavaks hooajaks nüüd ametlikult üheks Levadia peatreeneriks – enne olid ametlikult Vladimir Vassiljevi abitreener.

Kas tunne on nüüd ka teistsugune või oli see lihtsalt formaalsus, arvestades, et paistsid vägesid juhtivat ka eelmisel hooajal? Tunne teistsugune ei ole, pigem on see tõesti formaalsus. Kui eelmisel aastal Viktor Levada mulle helistas ning mind tagasi kutsus, leppisime kohe kokku, et tegutseme selliselt kahe peatreeneriga. Klubi ei olnud sel hetkel heas seisus ning oli vaja teha palju tööd. Nüüd lihtsalt ütlesime kõigile välja, et tegutseme peatreeneritena koos.

Üheks põhjuseks on ilmselt ka see, et Vladimir Vassiljevil on olemas UEFA Pro litsents, sinul aga mitte. Minul on jah veel UEFA A litsents. See on aga vaid üks põhjustest. Kogu meie treenerite tiimil on jalgpalli suhtes sarnane filosoofia, vaatame jalgpalli sama pilguga. Seetõttu on lihtne ülesandeid eri inimeste vahel jaotada – midagi teen mina, midagi teeb Vladimir, midagi Tarmo Kink, midagi võibolla Jevgeni Gurtšioglujants, Uroš Nikolić ja nii edasi. Lõpuks teeme otsused muidugi mina ja Vladimir, aga kõigil on oma arvamus ja arvestame nendega. Asja teeb lihtsamaks ka see, et olime varem juba poolteist aastat koos töötanud.

26 JALKA MÄRTS 2021

2-KÕNE

Rääkides Levadia treeneritest – eelmise hooaja lõpus oli teil mängude ajal pingile üles antud väga palju treenereid: peale sinu ja Vassiljevi veel Kink, Gurtšioglujants, Nikolić, Vladimir Malinin ja Ain Tammus. Öeldakse, et kui köögis on liiga palju kokkasid, ei tule söögist midagi välja. Kas teil seda ohtu ei ole? Kindlasti mitte. Kui siia tulin, oli lisaks minule Vladimir (Vassiljev – toim.), Ženja (Gurtšioglujants – toim.) ja Ain, peale selle tõin endaga kaasa Uroši. Tahtsin tiimi aga rohkem treenereid. Näiteks Vladimir Malinin on meie akadeemias noor ja andekas treener – soovisin, et tal oleks võimalus meie juures õppida ja areneda. Tarmo Kink on küll endine mängija ja tal on nüüd ka treenerilitsents olemas, aga kogemust veel vähe. Usun, et peaksimegi oma klubis niimoodi töötama, et pidevalt uusi treenereid juurde tooma.

Saan aru, et Eestis on asi rahas. Aga kui minna Manchester City kodulehele, kas tead, mitu treenerit neil esindusmeeskonnaga töötab?

Kindlasti üle kümne? 43! Jah, räägime küll Manchester Cityst, mille vahe Eesti klubidega on väga suur, aga usun, et jalgpall liigub tegelikult selles suunas. Kui Tarmo Kinki meile tahtsin, rääkisin seda juttu ka klubile: meil on ju olemas eraldi väravavahtide treener. Väravavahi väärtus on aga maksimaalselt ehk 100 000 eurot. Erik Sorga müüdi poole miljoni eest, eraldi ründajate treenerit meil aga ei olnud. Minu jaoks ei ole see normaalne. Kui on väravavahtide treener, siis peaks olema ka ründajate ja kaitsjate treener,see on tänapäeva jalgpallis tavaline.

Eestis on häid noori treenereid, aga nende harimisega peab natuke vaeva nägema. Soovin selles osas aidata ja selle abil ka Levadia töö uuele tasemele viia.

Paljud Eesti jalgpallihuvilised ei pruugi sinust väga palju teada. Kas oled siin koos perega? Jah, olen – olin ka eelmisel korral, kui Levadias töötasin. Armastan Levadiat ja soovisin tagasi tulla, aga oluline oli ka see, et mu naine absoluutselt armastab Tallinnat! See on tõesti ilus linn ja ka ma ise naudin seda. Mina olen pärit Belgradist, mis on suurem linn, aga tema on üles kasvanud Novi Sadis, mis sarnaneb Tallinnaga pisut rohkem. Võimalik, et Tallinn meenutab talle rohkem kodu kui Belgrad. Mulle meeldib, et võrreldes Belgradiga on Tallinn rahulik ja aeglane, inimesed on viisakad ja kultuursed.

Tallinna inimesed räägivad sama asja Tartu kohta. Ma tean. Vova Vassiljev on Tartust pärit, olen sellest palju kuulnud! (Naerab – toim.).

Marko Savić

Sündinud: 19.07.1984, Belgrad Positsioon mängijana: ründav poolkaitsja Klubid mängijana: Crvena zvezda, Belgradi Grafičar, FK Žarkovo, Obilići Mladi, FK Sarajevo, Rilski Sportist, Varna Spartak, Obrenovaci Radnički Treenerikarjäär: FK Žarkovo, Crvena zvezda, FK Krasnodar, Voždovac, Crvena zvezda, FCI Levadia, Voždovac, FCI Levadia

Tarmo Kingi palkamisest: „Meil oli olemas väravavahtide treener. Väravavahi väärtus on maksimaalselt ehk 100 000 eurot. Erik Sorga müüdi poole miljoni eest, eraldi ründajate treenerit meil aga ei olnud.“

Millega ennast vabal ajal jalgpallist välja lülitad? Kodus olles üritan olla väga hea abikaasa ja isa, aga muus osas olen väga suur spordiinimene. Armastan korvpalli vaadata ja mängida, olgugi et ma väga pikk ei ole. Lisaks meeldib mulle väga tennis. Loen palju, kuigi viimasel ajal on kahe väikese lapse kõrvalt see natuke raske. Vaatan filme ja meile meeldib naisega väga teatris käia. Praegusel koroonaajal on see niikuinii keeruline, aga mu naine ei oska veel ka nii hästi vene keelt, et venekeelsest teatrist aru saada.

Kasvasid Belgradis üles ajal, mil Jugoslaavia lagunes ja ümberringi toimusid verised sõjad. Milline oli su lapsepõlv? Olen väga õnnelik, sest mu lapsepõlv oli selline, kus mina ei pidanud kõigele sellele kordagi mõtlema. Mu vanemate jaoks oli asi ilmselt teistmoodi, aga mina olin toona rõõmus laps, kes mängis kogu päeva teistega koos jalgpalli ja muid sportmänge. Käisin heas koolis, mul olid head õpetajad. Minul oli kõik hästi, aga vanemate jaoks oli olukord kindlasti väga raske.

Jalgpalli hakkasid mängima Belgradi Crvena zvezdas. Just nii. Alustasin küll alles 11aastaselt, aga olin väga andekas mängija. Jõudsin Bulgaaria kõrgliigasse ning mängisin Serbia liigas Obilići klubi eest, mis oli toona veel heal tasemel meeskond (Obilić on siiani ainus klubi peale Crvena zvezda ja Partizani, mis on suutnud Jugoslaavia lagunemisejärel riigi meistriks tulla – toim.).

Praegu tagasi vaadates ei oleks mina treenerina aga ennast mängijana mitte kunagi meeskonda võtnud. Olin küll piisavalt hea, et näiteks Levadias mängida, aga asi polnud tasemes.

Milles siis? Mängisin ründava poolkaitsjana, aga mulle meeldis ainult palliga mängida. Nii ei saa aga tõsist jalgpalli mängida. Tahtsin ainult palli, mul oli väga hea tehnika, aga kaitses joosta mulle ei meeldinud.

Mulle tundub naljaga pooleks, et kirjeldad Levadia värsket täiendust Zakaria Beglarišvilit. (Naerab – toim.). Zakaria on palju parem jalgpallur, kui mina kunagi olin!

Mängisid ka Bosnia klubis FK Sarajevo. Seal on mänginud ka teine Levadia uus mängija Frank Liivak. Oleme sellest palju rääkinud! Frank oskab isegi natuke serbia keelt ja saab sellest aru. Sarajevo

2021 MÄRTS JALKA 27

2-KÕNE

on ilus linn toredate inimestega ja FK Sarajevo on suur klubi paljude fännidega.

Mängisid Serbia, Bosnia ja Bulgaaria kõrgliigades. Mis oli tugevaim klubi, kus pallisid? Kus mängisid oma parimat jalgpalli? Tugevaim klubi oli ilmselt tol ajal Varna Spartak. Nad olid varem mänginud eurosarjades. Kui sinna jõudsin, olime tabeli keskel ja mängisin ise päris hästi.Ma ei mänginud küll palju – mul olid seal suured probleemid vigastustega. Suurem takistus oli isegi aga see, et ma ei käitunud eriti professionaalselt.

Mida see tähendab? Tegin hommikul trenni ära ja siis mängisin vahepeal sõpradega minijalgpalli ning õhtul käisin veel korvpalli toksimas. Minu probleem oli see, et ma ei mõelnud kui proff. Olin suur talent, kuid ei jõudnud sinna, kuhu oleksin tahtnud. Arvasin noorena, et süüdi on treener, kes mind ei mängitanud, või klubijuht, kellele ma ei meeldinud, aga nüüd tagasi vaadates saan aru, et probleem oli ainult minus endas. Eks me kõik arva noorena, et teame kõike kõige paremini.

Elust FK Krasnodari akadeemias: „Valisime tuhandest kandidaadist esialgu välja 82 mängijat ning tegime seejärel lõpliku valiku 22 mängijaga. Mul oli tiimis 12 treenerit.“

jalgpallur, küll tugevuselt kolmandas liigas, aga temast sai õpetaja. Veres on sees ka jalgpalliarmastus – mu isa ja vanaisaga oli täpselt samamoodi.

Ütlesid, et alustasid päris väikeste laste treenimisest. Kuidas jõudsid profijalgpallini? Esimeses grupis olid nelja- ja viieaastased poisid, aga umbes iga poole aasta tagant võtsin mõne grupi juurde. Alustasin 2010. aastal, 2013. aastaks töötasinaga juba Crvena zvezda akadeemias, mis on kogu Ida-Euroopa üks paremaid akadeemiaid. Pärast seda tõi FK Krasnodar mu enda juurde – olin seal kõigepealt kuu aega katseajal ning siis sõlmisin nendega lepingu.

Krasnodari akadeemiast räägitakse väga uhkeid lugusid. Milline nägi sealne elu ja konkurents välja? Jõudsin sinna 2014. aasta juulis ja olin 2002. aasta põlvkonna peatreener. Täpselt sel ajal võtsime eri linnadest poisid enda juurde kokku – nad elasid ja õppisid seal kõik koos. Valisime tuhandest kandidaadist esialgu välja 82 mängijat ning tegime seejärel lõpliku valiku 22 mängijaga. Mul oli tiimis 12 treenerit. Organisatsiooni tase on uskumatult hea.

Lõpetasid karjääri 26aastaselt. Kas vigastuste tõttu? Jah, mul oli ristatisideme ja meniskivigastuste tõttu mitu põlveoperatsiooni. Vigastused kippusid korduma ja korduma. Üritasin ühel aastal pärast kolme operatsiooni tagasi tulla, aga pidin lõpetama. See oli minu jaoks väga raske aeg, aga hakkasin kodu lähedal asunud klubis kohe väikeseid lapsi treenima. Ma ei oleks osanud arvata, et treeneritöö sobib mulle veel paremini, aga tegelikult on see mul natuke isegi veres sees, sest ka mu isa oli

�FCI Levadia peatreenerite tandem: Vladimir Vassiljev ja Marko Savić. Taamal jalutab väravavahtide treener Ain Tammus.

Foto: Jana Pipar

Kas Krasnodarist jõudsidki otsaga Levadiasse? Mitte päris. Olin seal kaks ja pool aastat, misjärel naasin Serbiasse ja töötasin aasta Voždovaci klubi akadeemias. Seejärel olin väga korraks veel Crvena zvezda akadeemias, enne kui Aleksandar Rogić mu Levadiasse kutsus.

Kuidas te Rogićiga tuttavaks saite? Kohtusime siis, kui tegin oma UEFA A treenerilitsentsi. Ta andis meie grupile mõnda kursust, misjärel me umbes aasta aega üksteist ei näinud. Ühel hetkel sai temast aga Levadia peatreener ning ta kutsus minu enda juurde kaasa.

Üllatas see sind? Tegelikult mitte. Olin alustanud viieaastastega ja jõudnud kahte Ida-Euroopa parimasse akadeemiasse. Minu jaoks oli see ideaalne aeg noortejalgpallist proffide juurde siirduda.

Paistab, et Rogićil hetkel tööd ei ole. Kas suhtlete omavahel endiselt, kas ta jälgib Levadia tegemisi? See on päris värske uudis – Rogićist saab Serbia U19 koondise peatreener. Igapäevast suhtlust meil omavahel ei ole, seega ma ei oska öelda, kui palju ta Levadiat jälgib.

Lahkusid Levadiast esimest korda natuke enne Rogićit. Kuidas veetsid vahepealse aasta? Töötasin Voždovaci klubis U19 meeskonna peatreenerina kuus-seitse kuud ning sain seejärel

28 JALKA MÄRTS 2021

2-KÕNE

esindusmeeskonna abitreeneriks. Olin seal aga pigem isegi peatreener, kuid kuna mul Pro litsentsi ei ole, ei saanud mind ametlikult selleks nimetada.

Seega sisuliselt sama kokkulepe nagu Levadias? Midagi sarnast, jah. Töötasin teise treeneriga koos ja tulin siis tagasi Levadiasse.

�Levadia värske täiendus Frank Liivak on samamoodi nagu Savić varem mänginud Bosnia suurklubis FK Sarajevos.

Foto: Liisi Troska

Kas otsus tulla kõvema tasemega liigast Eestisse oli raske? Ma ütleks, et Levadia on Voždovacist parem klubi. Jah, Serbia liiga on Eesti liigast parem ja mängijad on ilmselt seal paremad, aga Levadia ja Flora võiksid vabalt Serbia kõrgliigas hakkama saada. Crvena zvezda ja Partizan on ühel tasemel, aga ülejäänud on sealt tükk maad allpool. Voždovaci ja Levadia eelarve on sarnane, aga kui Voždovaci poliitika näeb ette noorte mängitamist ja nende müümist, siis Levadia tahab tulemust ja ainult tulemust.

Otsus oli võrdlemisi lihtne, sest nagu enne rääkisin, siis armastan tõeliselt Tallinnat ja mulle meeldib Eesti inimeste mentaliteet. Tunnen, et Levadia on minu klubi, samamoodi nagu tunnen, et Krasnodar on minu klubi. Viisin mõni aeg tagasi Levadia treenerid sinna nädalaks ajaks stažeerima. Crvena zvezda ja Voždovac on samuti minu klubid, aga otsus ei olnud raske. Voždovacis olin samuti millegagi juba alustanud, aga Levadias sain olla peatreener ja tiitlite nimel võidelda.

Oled nüüd kahel korral Eestis elanud ja töötanud. Kuidas kirjeldad Eesti jalgpalli Serbia inimestele, kes võivad mõelda, et Marko, kuhu sa nüüd jälle läksid? Serbias on üks probleem – me arvame, et meie mängijad on maailma parimad. Kui töötad Hispaanias, siis on see võibolla veel okei, aga isegi Inglismaa ja Saksamaa peale krimpsutatakse juba nina. Mis siis veel Eestist rääkida – Serbia inimesed ei tea Eesti jalgpallist suurt midagi. Eelmisel aastal mängis meie juures Nemanja Lakić-Pešić, kes tuli ühel hetkel minu juurde ja ütles, et ta ei oodanudsiit sellise tasemega jalgpalli. Ta arvas, et tuleb siia ja domineerib! Nüüd on meil väga korraliku kogemuse ja kvaliteediga vasakkaitsja Milijan Ilić, kes arvas samamoodi, et siin on üks tase, aga tegelikult on see tunduvalt kõrgem.

Muidugi – Levadia, Flora ja Paide on ühel tasemel, ilmselt ka Nõmme Kalju, aga ülejäänud kuus on natuke allpool. Kvaliteet ei ole aga tegelikult nii kehv, kui igalt poolt kuulen. Isegi Eestist!

Kui UEFA liigade reitingutabelit vaadata, on Premium liiga ühes pundis koos Andorra, Fääri saarte ja pisiriikidega. Tegelikult ei ole asi siis nii hull? Absoluutselt mitte. Eestil on väga head noored

Mark Anders Lepikust: „Olen Serbias kõigile rääkinud, et palun lihtsalt vaadake seda noort poissi Florast! Minu meelest on ta oivaline mängija.“

mängijad. Näen küll mõnda muud probleemi, millest ma ei soovi rääkida, aga siin on häid mehi. Võtame näiteks (Mark Anders – toim.) Lepiku – olen Serbias kõigile rääkinud, et palun lihtsalt vaadake seda noort poissi Florast! Minu meelest on ta oivaline mängija.

Meil on väga häid noori ka Levadias. Artjom Komlov on 2002. aastal sündinud – töötasin nii Crvena zvezdas kui Krasnodaris selle aastakäigu absoluutsete tippudega ning Komlov on nende tasemel. Samamoodi Karl Rudolf Õigus. Eestis on palju häid noori. Georgi Tunjov on uskumatult heal tasemel. Usun, et veel paar aastat head tööd jalgpalliliidu ja klubide poolt ning kõik on palju parem, kui tulemused praegu näitavad.

Levadia juurde tagasi tulles – tõite uueks hooajaks meeskonda üle kümne uue mängija. Kui keeruline on meeskonda peaaegu nullist üles ehitada ja kohe tulemusi loota, kui konkurendid on tunduvalt rohkem kokku mänginud? Ma ei soovi meid teistega võrrelda, sest meil on meie oma olukord. Ühest küljest on see raske, aga teisalt ehk mitte nii raske, kui tundub. Läheme iga päevaga üha paremaks ning saime mängijaid oma stiili järgi valida.

Uue hooaja eesmärgid – tiitel ja ainult tiitel? Aga eurosarjas? Muidugi tiitel. Eurosarja osas peame kõigepealt

2021 MÄRTS JALKA 29

karika võitma. Meil on aga treeneritega veel üks eesmärk – tahame mängida meie mängustiiliga. Minu jaoks on see vaat et isegi olulisem – tahan võita, aga tahan võita oma filosoofiat kasutades.

Milline on sinu filosoofia? Üks asi on palli hoides mängida, aga tahan väljakul kõike kontrollida. Kõike ei saa muidugi kontrollida, aga see kehtib ka minu elus – tahan, et mul oleks kontroll, vähemalt üritan seda omada. Palliga mängu kõrval on minu jaoks aga vaat et veel olulisem see, kuidas minu võistkond ilma pallita tegutseb. Üleminekud kaitsest rünnakule ja rünnakust kaitsesse on olulised. Jalgpallis on paljud asjad olulised ning tahame neid kõiki hästi teha. See ei ole lihtne, aga see on mu eesmärk, selliselt näen jalgpalli.

Ütlesid, et soovid kõike kontrollida. Selliseid inimesi kutsutakse tavaliselt kontrollifriikideks… Ei, ma ei ole kontrollifriik. (Muigab – toim.). Põhimõte on selles, et igas olukorras teaksid meie mängijad, mida soovime teha. Formatsioonid nagu 4-3-3 või 4-4-2 on ajakirjandusele. Treenerite jaoks on muud asjad olulised. Näiteks on meil üks asetus, kus mängime palli tagant lahti, teine asetus, kus meil on pall keskväljal, ja kolmas asetus, kus oleme rünnakul. Asi ei ole formatsioonis, vaid põhimõtetes.

Kes on treenerina sinu suurimad mõjutajad? Enamasti on need korvpallitreenerid. Armastan korvpalli ja vaatan seda palju – jalgpallitreenerid võtavad korv- ja käsipallist sageli asju üle. Minu jaoks on perfektne treener Svetislav Pešić, samuti ka Dušan Ivković – nad on mõlemad korvpallitreenerid.

�Esimesel korral oli Savić (vasakul püsti) FCI Levadias Aleksandar Rogići abitreener.

Foto: Jana Pipar

Jumaldab korvpallitreenereid: „Minu jaoks on perfektne treener Svetislav Pešić, samuti ka Dušan Ivković – nad on mõlemad korvpallitreenerid.“

Nad on ju mõlemad ülikarmid treenerid, kes karjuvad oma mängijate peale? See on vaid üks osa, mis avalikkusele välja paistab. Me ei näe seda, kuidas nad mängijatesse austusega suhtuvad ja kuidas nendega treeningul suhtlevad. See, mis mängus välja tuleb, on emotsioon. Sport ja jalgpall ongi üks suur emotsioon. Kui tuled meie treeningut vaatama, siis on asi hoopis teisiti – tahaksin mõelda, et peame väga kõrgel tasemel vestlusi. Mängu ajal ei ole aga selleks aega – siis ei ole demokraatiat, siis on nii, nagu treener ütleb.

Ivković on öelnud, et peab üheks paremaks mängijaks, kellega ta koos on töötanud, eestlast Martin Müürseppa. Ma tean seda! Tarmo Kink on mulle seda öelnud. (Naerab – toim.).

Jalgpallitreenerite juurde tulles – keda pead praegustest tipptreeneritest parimaks? Minu lemmik on ilmselt Marcelo Bielsa. Samuti meeldivad mulle Thomas Tuchel ja Bayerni peatreener Hansi Flick. Ma ei tea Flicki kohta liiga palju, aga kui vaatan, kuidas Bayern mängib ja mida platsil teeb, siis see on imeline.

Jalgpalliajaloo parim treener on sada protsenti Pep Guardiola, aga ma ei ole tema niivõrd suur fänn. Guardiola on karm, tal on kindlad asjad, mida mängijad peavad väljakul tegema. Bielsal on rohkem filosoofia – mängijalon võimalik valida, mida igas olukorras teha, talle ei ole see ette kirjutatud.

Flora edestas Levadiat mullu enam kui 20 punktiga. Mida ütled neile, kes ei usu, et seda vahet on võimalik tagasi teha? Usun, et oleme eelmise aastaga võrreldes 50 protsenti tugevamad. Eelmisel aastal alustas hooaega üks treener oma filosoofiaga, poole hooaja pealt tuli aga teine treener täiesti teistsuguse filosoofiaga. Selline olukord on klubi jaoks ohtlik. Kui on kaks samasuguse mõtteviisiga treenerit, on asi lihtsam. Tunnetan tänavu stabiilsust, meil on 22 heal tasemel väljakumängijat ja kaks head väravavahti, meil on võrdne ja sügav tiim. Nüüd on meie asi teha headest indiviididest suurepärane meeskond. Pool võistkonda teab eelmisest aastast hästi, millist jalgpalli soovime mängida. Usun tõesti, et oleme uuel hooajal tiitlivõitluses sees.

Vene keele

õppis Savić Krasnodaris töötades puhtalt ära.

Neljaliikmeline

Savićite pere elab Tallinnas – peale treeneri ja tema abikaasa ka kolmeaastane poeg ja aastane tütar.

Belgradi Crvena zvezda

fänn on Savićite pere juba kolmandat põlve: punatähtede toetajad on olnud ka Savići isa ja vanaisa.

30 JALKA MÄRTS 2021