Miks?

Miks torgitakse vahetult enne mängu ja kahe poolaja vahel jalgpalliväljaku muru?

See on üks neist asjadest, mida me tavaliselt ilmselt suvisel ajal jalgpallimängu vaatamas käies eriti tähelegi ei pane. Kui võistkonnad on väljakul soojenduse lõpetanud, tulevad nad platsile ja teevad oma tööd; täpselt sama lugu kordub ka pärast esimest poolaega mängu vaheajal.

Tekst: Raul Ojassaar

Meenutus 2020. aasta võõrsilmängust Armeeniaga, kui väljak oli lahtiseid mättaid ja mutimullahunnikuid meenutavaid kühme täis.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Karikatuur: Margus Kontus

Väljakumeistrid tulevad märkamatult väljakule, imelikud hargid käes, ja kukuvad seal muru torkima, sulandudes üldisesse melusse sujuvalt sisse. Nagu enne öeldud: sageli ei pane neid tähelegi! Niisama sujuvalt kaovad nad sealt ka võistkondade naasmise eel ära, vabastades areeni vutimängu kangelastele. Millega nad seal aga täpsemalt tegelevad, võib tavavaatajale jääda arusaamatuks – või siis ei ole olnud kunagi põhjust selle peale pikemalt mõelda.

Niisiis – miks käiakse mängu eel ja kahe poolaja vahel väljakul muru torkimas?

Vastab Lilleküla jalgpallikompleksi staadionimeister Mihkel Puusepp: „Eesmärk on suures plaanis mängu jälgi tasandada ja siluda – et visuaalselt oleks väljak ilus vaadata ja palluritel parem mängida. Kolmeharulise hargiga torgitakse lahtiseks löödud mättad tagasi muru külge kinni, samuti tasandatakse neid kohti, kus on kaapekas tehtud või jalaga kõvasti pidurdatud, nii et muru sisse on auk jäänud. Sellega tõstetakse pinnast ja muru uuesti üles.

Kui hargiga lahtisele mättale peale astuda, siis ta jääb sinna täitsa enam-vähem hästi kinni. Loomulikult – kui seda uuesti jalaga lüüa, siis ta kipub uuesti lahti tulema, aga muud varianti visuaalset pilti ja väljaku mängitavust parendada ei ole.

Kui A. Le Coq Arenal on näiteks Eesti koondise mängud, siis on selle töö peal neli meest, kes jõuavad nii soojenduse järel kui kahe poolaja vahel sisuliselt kogu väljaku üle käia. Perfektseks kõike muidugi ei saa, aga keskendutakse olulisele – kõige hullemas olukorras on tavaliselt väravavahi kastid, siis karistusalad ja nurgalöögi kohad. Kui ühelt väljaku poolelt teisele liikuda, siis kõik, mis ette jääb, käiakse samuti jooksvalt üle. 15 minutiga jõuab tegelikult päris palju!“