Taristu

Eesti kunstmurud:

betoonvaipadest tippklassi kateteni

Eestis asub jalgpalliliidu andmetel 64 täismõõtmetes kunstmurukattega jalgpalliväljakut. Kui praegu peame kunstmuruväljakuid jalgpallis täiesti loomulikuks ja lausa asendamatuks nähtuseks riikides, kus kliima kogu hooaja vältel naturaalsel murul mängimist pärsib, siis alles selle aastatuhande algul oli tegemist täiesti uudse lahendusega.

Tekst: Eva-Maria Kriisa

Algusaastatele mõeldes ei tasu silme ette manada pilti väljakutest, mida näeme praeguseid kevadisi tippliigade kohtumisi vaadates. Esimesed kunstmurukatted saabusid Eestisse kasutatuna ning toona rajatud väljakutel puudus praegune silmale tuttav liiva-kummipehmendus ehk treeniti ja mängiti üsna sportlasvaenulikul kunstmurulibledest „vaibal“. Visuaalselt küll roheline, aga jalge all kivikõva. Oluliselt etem variant kui kruusapinnas, ent kiidusõnu liiga heldelt ei jagatud: pehmenduse puudumine tähendas jooksmisel arvestatavat põrutust ja seega oli vigastusoht loodusliku muruga võrreldes oluliselt suurem.

Looduslikul murul kogu hooaja vältel Eesti kliimas aga mängida ei saa – meie riigi ainus altküttega muruväljak on A. Le Coq Arena, mille ettevalmistuskulud ulatusid näiteks tänavuse märtsikuise koondisemängu puhul vägagi suurte summadeni. Selliste iga-aastaste summadega ei tuleks toime ükski omavalitsus, rääkimata klubidest. Niisiis ongi kunstmuruväljakud meie jalgpallile täiesti asendamatud ning lubavad liigahooaega pidada märtsist novembri-detsembrini, mil muruväljakud on kas sopa- või mõne aasta näitel ka paksu lumekihi all. Seega loob kunstmurupinnas klubidele olukorra, kus väljakutingimused tegevusi ei pärsi. „Muidugi on mõnes kohas kunstmuru värskem ja ümbritsev hoonestus uhkem, aga väljakut ennast silmas pidades saavad meie treenerid teha sama, mida teevad Manchester City või Real Madridi noored. Selle koha pealt vabandusi ei ole,“ räägib Eesti Jalgpalli Liidu infrastruktuuri juht Targo Kaldoja muiates.

Sportland Arena on Eesti esinduslikem kunstmuruväljak. Värskelt on uue katte saanud ka kõrval asuv Nike Arena.

Foto: Kaupo Kalda / kaupokalda.com

Valgustusega kunstmuruväljak võimaldab treeninguid soovi korral läbi viia varahommikust hiliste õhtutundideni ning eriti oluline on see varakevadel ja sügisel, mil päevavalgust jagub lühemaks ajaks. Kunstmurude suureks eeliseks võib pidada ka nende multifunktsionaalsust. Näiteks eelistatakse väiksemates piirkondades väljaku asukohta valides, et see asuks mõne õppeasutuse lähedal. Seeläbi saab väiksem klubi väljakut jagada näiteks kohaliku kooliga – hommikuti saab kool viia kunstmurul läbi kehalise kasvatuse tunde ja pärastlõunal klubi jalgpallitreeninguid. Kunstmurukate loob sobiva koha ka näiteks kergejõustikutreeninguteks – isegi oda saab spetsiaalse kummist otsaga visata! Ühtlasi talub kunstmuru seesugust suurenenud koormust selgelt paremini kui looduslik murukate. Seepärast on kunstmuruväljakutesse raha investeerimine täielikult õigustatud, sest üks väljak katab korraga väga suure arvu noorte liikumis- ja sportimisvajaduse.

Väljakud tänapäeval omavalitsuste ülesanne

Kunstmuruväljakute järele tekkis kiirelt vajaduspõhine nõudlus, mida jalgpalliliit algul ka ise rahaliste toetustega propageeris. Kui tippklubid kõrvale jätta, on uute väljakute rajamine jäänud nüüdseks valdavalt omavalitsuste ülesandeks. Selle arvelt on jalgpalliliit alates 2015. aastast saanud üha enam investeerida klubide kasvuks vajalikesse niinimetatud pehmetesse väärtustesse, näiteks noorsportlaste stipendiumite ning noortetöö ja kogukonnajuhtide kujul. „Jalgpall on Eestis kasvanud nii suureks, et täna ei pea jalgpalliliit

KLUBIJALGPALLI

21. mai 2022 A. Le Coq Arena

NAISTE KARIKAFINAAL KELL 13.00 U19 ELIITLIIGA FINAAL KELL 16.00

TIPNERI KARIKAFINAAL KELL 19.00

kedagi tegutsema suruma – harrastajate arv loob selle surve ise. Meie eesmärk on algusest peale olnud, et klubid suhtleksid ise omavalitsustega ning võtaksid algatuse ja vastutuse enda peale,“ räägib Kaldoja. Klubidele ja omavalitsustele ollakse siiski nõu ja jõuga abiks ka tänapäeval, näiteks pakutakse neile tasuta jalgpalliväljakute projekte, mille hind küündib mitme tuhandeni.

Uute kunstmuruväljakute rajamise taga on rohkelt paberimajandust ja bürokraatia hammasratta pöörlemise kiirus oleneb väga mitmest lülist. Esmalt peab olemas olema poliitiline tahe, nii et omavalitsus annab investeeringuks rohelise tule. Sellele järgneb hulk paberimajandust ning siis alustatakse väljaku projekteerimist. Selleks kõigeks kuluv aeg varieerub palju – näiteks väiksemates piirkondades liiguvad asjad suuremate linnadega võrreldes selgelt kiiremini edasi. Ehitusprotsessile kulub kolm-neli kuud. Seega võtab väljaku valmimine Kaldoja sõnul optimaalselt aega aasta-poolteist. „Enamasti venitab protsessi rahastus, mitte tahe. Eks see sõltub suuresti omavalitsuste prioriteetidest,“ selgitab Kaldoja.

Kunstmuru on muruväljakuga võrreldes rentaablim

Pärast väljaku valmimist annab väljaku paigaldaja üle hooldussoovitused. Kuigi mingil määral võivad need varieeruda, on rusikareegel paigas. Et saada kunstmuru lible püstisesse asendisse ja tasandada täitekummiga, tuleb kunstmuru 25–30 kasutustunni järel (umbes kord nädalas) harjata. Jooksvalt tuleb jälgida väravaesiseid alasid ja penaltipunkte, mis saavad suuremat koormust, ning alati peaks olemas olema väike kott kummipuru, et seda vajaduse korral väljaku kulumise vältimiseks käsitsi juurde visata. Lisaks tuleks aastas korra-kaks teha puhastust ning

kuna lumelükkamisega väheneb väljakutel täide, tuleks seda igal kevadel lisada. Kuigi visuaalsel vaatlusel on kunstmuruväljaku hooldusvajadust keeruline hinnata, sest libled on püsivalt rohelise ilmega, on regulaarsed protseduurid jätkusuutlikkuse perspektiivist ülimalt olulisel kohal. Esimesed Eesti kunstmuruväljakud pandi maha, neile anti kõvasti hagu ja hooldusest suurt lugu ei peetud. Mõne aasta pärast vaatas vastu sile plats, mis kriitikat ei kannatanud. „Tänaseks on olukord kõvasti paranenud – klubid hoolitsevad ise selle eest, et neil oleks väljaku hea seisukorra säilitamiseks vahendid olemas,“ räägib Kaldoja. „Selles mõttes on kunstmuru ja looduslik muru sarnased, et mõlemad vajavad järjepidevat hooldust,“ räägib Kaldoja. „Muruväljakul torkavad väravaesised kahjustused kohe silma, kunstmuru puhul neid visuaalselt ei näe, aga olukord Üks esimesi kunstmuruväl- on korraliku hoolduseta tegelikult sama, lihtsalt jakuid Eestis murulible on roheline.“ Üks suur vahe siiski on – pandi maha kunstmuruväljaku hooldamine on rahakotile oluWismari staa- liselt sõbralikum. Keskmise aastase hoolduskulu dionil, aga nagu hinnavahe on muruplatsiga võrreldes kahe-kolpildiltki näha, ei olnud see mekordne. Kui lisada juurde tõsiasi, et kunstmupraeguste peh- ruväljakuid saab kasutada aasta ringi ja pidevalt mete platsidega – muruväljakute optimaalne kasutusaeg on 18–20 võrreldavgi, tundi nädalas –, on nende kahe vahe veelgi ilmmeenutades sem. pigem rohelist betoonkatet. Regulaarse hooldusega on väljak olenevalt inSel 2002. aasta tensiivsusest kasutuskõlblik 10–12 aastat, mille fotol heitlevad järel tuleb kate välja vahetada. Tippväljakute puseal FC Levadia hul on nõuded veelgi rangemad: peale muu tuleb ja Narva Trans. teha pidevaid koormuskontrolle, väljakut väga Foto: Lembit Peegel regulaarselt hooldada ning katet vahetada juba viie-kuue kasutusaasta järel. Kaldoja sõnul on kvaliteetsemate kunstmurude puhul hooldusele selgelt rohkem rõhku panema hakatud – klubid on selles valdkonnas oluliselt teadlikumad. Kui muruväljakute hoolduse teemal on aastast aastasse läbi viidud mitu koolitust, siis lähitulevikus Targo Kaldoja: on jalgpalliliidul plaanis korraldada se„Jalgpall on Eestis kasvanud minar ka kunstmuruväljakute hooldanii suureks, et täna ei pea jalgpalliliit kedagi tegutsema mise kohta. Kuigi praeguseks on Eestis kunstmuruväljakutega üldpildis päris hästi, suruma – harrastajate arv on arenguruumi siiski kõvasti: kui vaaloob selle surve ise.“ data väljakute arvu 10 000 inimese kohta, jääme näiteks Soomele selgelt alla. Jalgpalliliidu infrastruktuuri arengukava kohaselt peaks Eestis olema 10 000 elaniku kohta vähemalt üks täismõõtmetes kunstmuruväljak. Kiire matemaatika – 1,3miljonilise rahvaarvu puhul tähendaks see 130 väljakut, tagamaks jalgpallurite arvu kasv ja selleks vajalikud treeningutingimused. Praegu on meil olemas 64 täismõõtmetega ja 35 vähendatud mõõtmetega väljakut, seega ollakse eesmärgi poole küll teel, ent ideaalini on veel minna.