TARISTU
Eesti kunstmurud:
betoonvaipadest tippklassi kateteni Eestis asub jalgpalliliidu andmetel 64 täismõõtmetes kunstmurukattega jalgpalliväljakut. Kui praegu peame kunstmuruväljakuid jalgpallis täiesti loomulikuks ja lausa asendamatuks nähtuseks riikides, kus kliima kogu hooaja vältel naturaalsel murul mängimist pärsib, siis alles selle aastatuhande algul oli tegemist täiesti uudse lahendusega. Tekst: Eva-Maria Kriisa
A
lgusaastatele mõeldes ei tasu silme ette manada pilti väljakutest, mida näeme praeguseid kevadisi tippliigade kohtumisi vaadates. Esimesed kunstmurukatted saabusid Eestisse kasutatuna ning toona rajatud väljakutel puudus praegune silmale tuttav liiva-kummipehmendus ehk treeniti ja mängiti üsna sportlasvaenulikul kunstmurulibledest „vaibal“. Visuaalselt küll roheline, aga jalge all kivikõva. Oluliselt etem variant kui kruusapinnas, ent kiidusõnu liiga heldelt ei jagatud: pehmenduse puudumine tähendas jooksmisel arvestatavat põrutust ja seega oli vigastusoht loodusliku muruga võrreldes oluliselt suurem. Looduslikul murul kogu hooaja vältel Eesti kliimas aga mängida ei saa – meie riigi ainus altküttega muruväljak on A. Le Coq Arena, mille ettevalmistuskulud ulatusid näiteks tänavuse märtsikuise koondisemängu puhul vägagi suurte summadeni. Selliste iga-aastaste summadega ei tuleks toime ükski omavalitsus, rääkimata klubidest. Niisiis ongi kunstmuruväljakud meie jalgpallile täiesti asendamatud ning lubavad liigahooaega pidada märtsist novembri-detsembrini, mil muruväljakud on kas sopa- või mõne aasta näitel ka paksu lumekihi all. Seega loob kunstmurupinnas klubidele olukorra, kus väljakutingimused tegevusi ei pärsi. „Muidugi on mõnes kohas kunstmuru värskem ja ümbritsev hoonestus uhkem, aga väljakut ennast silmas pidades saavad meie treenerid teha sama, mida teevad Manchester City või Real Madridi noored. Selle koha pealt vabandusi ei ole,“ räägib Eesti Jalgpalli Liidu infrastruktuuri juht Targo Kaldoja muiates.
22
JALKA MAI 2022
Sportland Arena on Eesti esinduslikem kunstmuruväljak. Värskelt on uue katte saanud ka kõrval asuv Nike Arena. Foto: Kaupo Kalda / kaupokalda.com
Valgustusega kunstmuruväljak võimaldab treeninguid soovi korral läbi viia varahommikust hiliste õhtutundideni ning eriti oluline on see varakevadel ja sügisel, mil päevavalgust jagub lühemaks ajaks. Kunstmurude suureks eeliseks võib pidada ka nende multifunktsionaalsust. Näiteks eelistatakse väiksemates piirkondades väljaku asukohta valides, et see asuks mõne õppeasutuse lähedal. Seeläbi saab väiksem klubi väljakut jagada näiteks kohaliku kooliga – hommikuti saab kool viia kunstmurul läbi kehalise kasvatuse tunde ja pärastlõunal klubi jalgpallitreeninguid. Kunstmurukate loob sobiva koha ka näiteks kergejõustikutreeninguteks – isegi oda saab spetsiaalse kummist otsaga visata! Ühtlasi talub kunstmuru seesugust suurenenud koormust selgelt paremini kui looduslik murukate. Seepärast on kunstmuruväljakutesse raha investeerimine täielikult õigustatud, sest üks väljak katab korraga väga suure arvu noorte liikumis- ja sportimisvajaduse.
Väljakud tänapäeval omavalitsuste ülesanne
Kunstmuruväljakute järele tekkis kiirelt vajaduspõhine nõudlus, mida jalgpalliliit algul ka ise rahaliste toetustega propageeris. Kui tippklubid kõrvale jätta, on uute väljakute rajamine jäänud nüüdseks valdavalt omavalitsuste ülesandeks. Selle arvelt on jalgpalliliit alates 2015. aastast saanud üha enam investeerida klubide kasvuks vajalikesse niinimetatud pehmetesse väärtustesse, näiteks noorsportlaste stipendiumite ning noortetöö ja kogukonnajuhtide kujul. „Jalgpall on Eestis kasvanud nii suureks, et täna ei pea jalgpalliliit
