Jalka (veebruar 2025)

Kas pallimängude

Kristjaniga või ilma?

Dmitri Kulikov: koondislasest tippkohtunikuks

Postritel

Švedovski,AleksanderDani

Olmo, Antoine

Griezmann, Alex Grimaldo

„Progressão“ arvustus: kas jalgpallur on käsitööline?

In memoriam: Raimo Paulberg

VIVATBE T.EE

Hooaja ettevalmistus uuel tasemel

Foto:

Kahe jalgpallihooaja vaheline aeg möödub kiiresti. Hinged on nüüd tõmmatud ja jalad seinalt taas kõhu alla migreerunud – ettevalmistus uueks hooajaks on meie tipptiimidel täie hooga käima läinud. Rõõm on tõdeda, et varasemast taas kohe mitme grammi jagu kvaliteetsemalt: võrreldes eelmise talvega on üle Eesti taas kerkinud mitu uut jalgpallihalli, mis on näiteks Narvas, Paides ja Kuressaares viinud talvise jalgpalliharrastamise uuele tasemele.

Tänavuse aasta teine Jalka on seekord pisut kaldu naistejalgpalli ja kohtunike poole. Kaaneloos jagab mõtteid eelmise aasta lõpus FC Florast lahkunud ja naistekoondise peatreeneriks saanud Aleksandra Ševoldajeva, samal ajal tutvustame teile treeneritandemit, mis võtab Ševoldajeva järel Flora naiskonna tüürimise üle – kes on Ljubov Maksimova ja Reivo Vinter?

Kohtunikest võtame ette nii ühe vanema tegija kui mitu nooremat. Oma teekonnast tippmängijast tippkohtunikuni pajatab Eesti koondiseski platsile pääsenud Dmitri Kulikov, noored Harju JK Laagri kasvandikud räägivad aga oma ambitsioonidest ja sellest, kuidas neist üldse ühel hetkel mängija asemel kohtunik sai.

Võistlusmängud ei ole enam üldse kaugel – mõnusat ootust!

Liisi Troska

KAANELUGU

LK 16–19

Eesti naistekoondis mängib alanud aastal aegade teist Rahvuste liiga tsüklit. Saavutusspordile omaselt püsivad mõtted sel kõige kuldsemal, ent mida oodata, kui uus ajajärk algas krahhiga, mida iseloomustavad numbrid 0 ja 8? Peatreener Aleksandra Ševoldajeval on mõtteid küllaga.

KOHUSTUSLIK

LUGEMINE:

Miks arvavad mõned inimesed siiani, et ainult (olümpia)medalite võitmine on see, mis paneb inimesi sportlastele kaasa elama ja pakub emotsioone? Igal aastal näeme korduvalt, kuidas see nii ei ole, ometi seatakse medalite tootmist (nagu see olekski meie väiksuse juures liinitööna võimalik) sageli prioriteetseks.

Mõtisklusi lk 12–15

12 Raul Ojassaar

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Persoonid & intervjuud

16 Koondis: Aleksandra Ševoldajeva

20 Fänn: Daniel Lullu

Jõhvist pärit 43aastane Lullu on kogu elu olnud spordifänn. Teda huvitab korvpall, hoki, suusatamine, aga kõige südamelähedasem ala on mõistagi jalgpall.

22 Persoon: Dmitri Kulikov

Kuidas sai A. Le Coq Premium liiga ja Eesti koondise tasemel jalgpallurist ühel hetkel Eesti tippkohtunik?

28 Naised: Flora naiskonna uus treeneritandem Kes on Ljubov Maksimova ja Reivo Vinter, kes võtsid värskelt üle viimastel aastatel meie naistejalgpalli valitsenud FC Flora tüürimise? 48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse

42 Koondis: Annika ja Hõbepall

48 Maailm: Oscar parima draama eest –

Hiina superliiga tõus ja hukk

54 Arhiivist: Mart Poomi esiti katki jäänud siirdumine

ESIKAANEL: ALEKSANDRA ŠEVOLDAJEVA FOTO: LIISI TROSKA

NR 2 (206) 2025

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD: HEITI HELI

KRIS ILVES

LAURA JAANSEN

KRISTJAN JAAK KANGUR

SIIM MARTTI KUBENSKY

ERKO LITVJAKOV

SIIM PULST

KRISTJAN REMMELKOOR

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

60 Klõpsud

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Muu

40 In memoriam: Raimo Paulberg

Jaanuaris meie seast lahkunud Pärnu jalgpallitreenerit meenutavad tema õpilased ja kaasteelised.

44 Arvustus: „Progressão“ Poster

Aleksander Švedovski

Dani Olmo

Antoine Griezmann Álex Grimaldo

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU

AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

2021. aasta „lumelahingut“ Sportland Arenal FCI

Levadia ja FC Flora vahel mäletate? Külmakraadide ja paksu lume kiuste mängiti ära A. Le Coq Premium liiga viimase vooru lahing, mis selgitas meistritiitli saatuse.

See ei ole aga sugugi esimene (ja võib arvata, et ka viimane!) kord, kui Eestis on lund trotsides jalgpalli mängitud. Meenutame mõnda nendest seikadest!

Talvised tervitused!

2008. aasta märtsikuu sõpruskohtumine kahe põhjamaariigi Kanada ja Eesti vahel toimus tõeliselt erakorralistes tingimustes – Tallinna tabas tol päeval tõeliselt tugev lumesadu, mistõttu avanes nii pealtvaatajatele kui ametiisikutele haruldane võimalus nii enne mängu kui vaheajal ise platsile tulla, labidas kätte haarata ja käed külge panna! Tihe lumesadu kestis kogu mängu vältel.

Eesti võitis tolles mängus Kanadat lõpuks 2 : 0 – esimene tabamus kirjutati vastaste kapteni Paul Stalteri omaväravaks, teise sai enda nimele Vjatšeslav Zahovaiko, kes triblas just nii vastaste väravavahist mööda ja lükkas palli võrku. Tegu oli Tarmo Rüütli esimese võidumänguga koondise eesotsas.

Fotod: Lembit Peegel

Kui Eesti–Kanada mäng oli sõpruskohtumine, siis 2012. aasta U17 vanuseklassi EM-valikturniiri kohtumine Eesti ja Walesi noorte vahel oli sellest kaugel. Tallinnas mängitud neljaliikmelises valikgrupis olid Eesti vastased vaid Briti võistkonnad Inglismaa, Põhja-Iirimaa ja Wales. Ootamatu oktoobrikuise lume tõttu tõsteti kohtumine kunstmurule ning tihedas lumesajus küll alustati, aga 25. minutil jäeti mäng liiga tugevaks muutunud saju tõttu pooleli.

Kuigi võiks arvata vastupidist, sobis lumes mängimine rohkem Walesile, kes jõudis valgel vaibal mängitud 25 minuti jooksul 1 : 0 juhtima asuda. Mäng jätkus sellest punktist alles mitu nädalat hiljem novembris, kui Eesti kaotusseisu Sten Sinisalu, Svjatoslav Jakovlevi ja Märten Kuuse (pildil) tabamustest ümber pööras ja 3 : 1 võitis! Võit tagas meie noortele pääsu eliitringi ehk Euroopa 28 parema sekka.

Eesti noori toetasid lumemöllust hoolimata ka valjuhäälsed fännid.

Eesti toonases U17 koondises mängis mitu hilisemat A-koondislast: pildil on just pealelöögi sooritanud Rauno Sappinen, tema ja värava löönud Märten Kuuse kõrval said hiljem meestekoondislaseks veel Frank Liivak ja Mark Oliver Roosnupp.

Fotografiskas on avatud Lembit Peegli esimene isikunäitus „Peegel/Pildis“!

Publikule avaneb sissevaade spordifotograaf Lembit Peegli loomingusse – kõnekad ja mõjusad fotod Eesti spordikultuuri loost aastatest 1970–1990, sekka kilde hilisematest spordihetkedest. Lembit Peegli roll on kodumaa kultuuriloos oma aja mõjukaima spordielu-jäädvustajana hindamatu ning tema isikunäitus on oluline samm püüdluses säilitada tema pärandit, mis ei ole üldsusele siiamaani kättesaadav olnud. Näitus esitleb ka seninägemata kaadreid tema tohutust pildikogust.

Duo Media Networks

2028. aasta jalgpalli EM-finaalturniiri näitamisõigused Eestis võitis endale Duo Media Networks. Otseülekandes tuuakse vaatajateni kõik 51 kohtumist koos jalgpallistuudioga. Duo Media Networksi tuntuim telekanal on Kanal 2.

Kirkeliis Lillemets

Tartu Tammeka kasvandikust Eesti koondise ründaja Kirkeliis Lillemets tegi talvel võimsa ülemineku, liitudes Tammekast naiste Bundesliga tipptiimiga Leverkuseni Bayer. Esialgu hakkab 19aastane Lillemets peamiselt siiski mängima Bayeri teises võistkonnas.

FIFA litsentsi sai mitu uut Eesti kohtunikku

FIFA väljastas Eesti Jalgpalli

Liidu esitatud nimekirja alusel 2025. aastaks rahvusvahelise litsentsi 17 Eesti kohtunikule.

Eesti meeskohtunikest said väljakukohtuniku litsentsi Joonas Jaanovits, Kristo Tohver ja esimest korda rahvusvaheliste mängude teenindamise õiguse saanud Karl Koppel. Nii Jaanovitsile kui Tohverile väljastati ka videokohtuniku litsents. Eelmisel aastal oli Koppeli asemel FIFA litsents Juri Frischeril.

Abikohtunikuna said alanud aastaks FIFA rinnamärgi Silver Kõiv, Sten Klaasen, Aron Härsing, Veiko Mõtsnik, Sander Saga ja uue tulijana Riivo Stolts. Eelmisel aastal oli Stoltsi koht Neeme Neemlaidil.

Naistest teenis rahvusvahelise väljakukohtuniku litsentsi Reelika Turi, kellele väljastati esimest korda ka videokohtuniku litsents. Abikohtuniku litsents väljastati taas Karolin Kaivojale, Sandra Nigulisele ja Liisa Liesmentile.

Saalijalgpallikohtuniku litsents väljastati Grigori Ošomkovile ja Jagnar Jakobsonile. Rannajalgpallikohtunikest teenisid litsentsi Ago Kärtmann ja Andrei Karhu. FIFA litsents väljastatakse üheks kalendriaastaks ja see võimaldab oma spetsifikatsiooni järgi teenindada rahvusvahelisi mänge FIFA ja UEFA egiidi all toimuvatel võistlustel.

67

2,1 miljonit

päeva oli vahet Gambia koondise ründaja Abdoulie Ceesay viimasel Premium liiga mängul ja esimesel Bundesliga kohtumisel. Aasta alguses siirdus 21aastane Ceesay üllatuslikult Paide Linnameeskonnast otse Karol Metsa koduklubisse St. Pauli.

jälgijat on TikToki platvormil Nõmme Kaljus testimisel viibinud Nigeeria poolkaitsjal Stanley Godianil.

864

mängu ja 216 väravat on Premium liigas kahe peale kokku kirjas esiliigameeskonna Nõmme United kahel talvisel täiendusel Andre Frolovil ja Zakaria Beglarišvilil.

Karl Koppel on alanud aastast FIFA kategooria väljakukohtunik. Foto: Svetlana Valijeva

„Jalgpallisõbrad teavad, et üleminekuehk transfeeriaken, mille jooksul võivad jalgpalliklubid registreerida uusi mängijaid, avaneb kaks korda aastas: juulis-augustis ja jaanuaris. Eesti poliitikas õnneks või õnnetuseks sellised reeglid ei kehti, iga poliitik saab mõne minuti jooksul ennast ühest parteist välja registreerida, et siis kohe teisega liituda. Ükskõik, kui naeruväärne see tegevus ka ei tunduks.“

Kolumnist Mart Soidro

„Linnade vahel on alati konkurents, mis väljendub kõiges alates asutamisdaatumi tahapoole nihutamisest ja lõpetades tänavakuritegevuse vähesusega. Kellel on väärikamad traditsioonid, elavam tänavakunst ja uhkem arhitektuur? Kust on pärit rohkem suurkujusid, kus on inimestel kõrgem sissetulek, paremad kohvikud, jalgpallimeeskond jne?“

Kirjanik Mihkel Mutt

„Mõtleme tulevikule ja oleme uhked, et peale tulevad Vaaksid ja Kristalid.“

EOK president Kersti Kaljulaid spordiaasta tähtede galal peetud kõnes

„Paide mängis vist Floraga A. Le Coq Arenal. Karl Mööl, kellega ma muidu väga hästi läbi saan, vingus pool tundi iga asja peale. See ei paistnud välja, aga ma sõimasin ta lihtsalt läbi. Pärast seda oli rahu majas ja olime sõbrad edasi.“

Kohtunik Martti Pukk tunneb, et tal on endise mängijana omaaegsete mängukaaslastega väljakul lihtsam suhelda

„Ma vahetasin Slovakkiaga mängu järel Lobotkaga särke, nii et ju see pidi nii minema!“

Kevor Palumets siirdus Slovakkia kõrgliigaklubisse Podbrezová Železiarne, mille omanikeringi kuulub ka Slovakkia koondislane Stanislav Lobotka

„Nad kasutavad väljendit pelea, ma kutsun seda kakluseks – iga mäng on kaklus! Me mängime sellist formatsiooni, et keskväljal tuleb lihtsalt igasse duelli täiega sisse minna. Ma pole vist elu sees mängudes nii palju vigu teinud kui nüüd Hispaanias. Vajadusel tuleb mängija julmalt maha võtta.“

Naistekoondislane Marta Liisa Staalfeldt elust Hispaania tugevuselt neljandas liigas

Parimad staadionid on Paides ja Jõhvis

Eesti Jalgpalli Liit (EJL) valis 2024. aasta parimaks naturaalmuruga staadioniks Paide linnastaadioni ja parimaks kunstmurukattega väljakuks Kiviõli Arena.

2002. aastal avatud Paide linnastaadionit kasutab koduväljakuna Paide Linnameeskond. Loodusliku muruga väljakul toimuvad jalgpallivõistlused ja -treeningud ning staadionil on võimalik korraldada ka võistlusi ja treenida kergejõustikualadel.

Kunstmuruväljakutest teenis esikoha Kiviõli Arena, mis valmis 2021. aastal. Mullu võõrustas seal esiliiga B kohtumisi Jõhvi FC Phoenix. Samamoodi nagu Paides on Kiviõli staadionil peale jalgpalli võimalik tegeleda kergejõustikuga.

Parimad staadionid selgitatakse välja A. Le Coq Premium liiga, esiliiga ja esiliiga B võistlustasandil mängivate klubide koduväljakute vahel. Jalgpalliliidu staadionite komisjon on välja töötanud kriteeriumid, mille põhjal väljakuid jälgitakse, ning hooaja jooksul hindavad inspektorid koostöös kohtunikega, kuidas staadionid nendele punktidele vastavad. Hindeid jagatakse viiepallisüsteemis.

EJLi jalgpallikompleksi alla kuuluvad väljakud hindamisel ei osalenud.

Varasemad võitjad

2023 – Kadrioru staadion, Holmi jalgpallipark

2022 – Pärnu rannastaadion, Kohtla-Järve kunstmurustaadion

2021 – Vändra murustaadion, Kohtla-Järve kunstmurustaadion

2020 – Pärnu rannastaadion, Võru kunstmurustaadion

2019 – Kadrioru staadion, Nike Arena Elva

2018 – Kadrioru staadion, Vändra kunstmurustaadion

2017 – Kuressaare linnastaadion, Sepa jalgpallikeskuse kunstmurustaadion

2016 – Kadrioru staadion, Tartu Annelinna kunstmurustaadion

Paide linnastaadion suvises hiilguses. Foto: Liisi Troska

Jalgpalliklubide

lauatenniseturniiri

teiseks meistriks

kerkis Erki Kesküla

Aasta alguses toimusid A. Le Coq Arena siseruumides teist korda jalgpalliklubidele mõeldud lauatennisevõistlused. Põneval turniiril tuli esikohale JK Tabasalu must esindus treener Erki Kesküla isikus.

Eesti Jalgpalli Liit korraldas turniiri koostöös logistikaettevõttega Ferroline Group ja Eesti lauatenniseliiduga, et tuua jalgpallikogukond hooajavälisel ajal kokku. Esimest korda peeti sarnane turniir eelmise aasta veebruaris, toona võitis FC Audrut esindanud Antti Luigemaa. Turniiril osales kokku 17 võistkonda, kes olid jagatud nelja alagruppi. Võistkondi sai esindada kokku kuni kaks mängijat, keda sai mängude jooksul vahetada. Kõik mängud turniiril mängiti põhimõttel „parem kolmest“ ehk kahe seti võiduni.

Lisaks teenekale treenerile Keskülale oli kohal mitu jalgpallisõpradele ka laiemalt tuntud mängijat-treenerit. FCI Levadiat esindas näiteks Eesti koondise väravavaht Karl Andre Vallner, JK Tallinna Kalevi eest olid väljas 2023. aastal treeneritandemina klubi meeskonna ajaloolisele pronksile vedanud Aivar Anniste ja Daniel Meijel. Vallneril õnnestus alagrupist küll täiseduga edasi pääseda, kuid seejärel jäi ta veerandfinaalis alla FC Reaalile. Anniste ja Meijel pääsesid samuti alagrupist edasi, kuid jäid seejärel Keskülale alla. Igast alagrupist pääses veerandfinaali kaks paremat. Veerand- ja poolfinaalidele järgnesid kolmanda koha mäng ja suur finaal.

Poolfinaalides olid edukad JK Tabasalu Must ja FC Reaal, kelle omavaheline finaal lõppes Tabasalu paremusega. Poolfinaalide kaotajad Põhja-Tallinna JK Volta ja JK Tabasalu Valge kohtusid kolmanda koha mängus, kus oli võidukas Volta.

Turniiri esikolmik

1. JK Tabasalu Must (Erki Kesküla)

2. FC Reaal (Martin Saar, Kristjan Liiv)

3. Põhja-Tallinna JK Volta (Raimond Lind)

Nii nad ütlesid

„Ma tahaks väita, et see areng on mänguliselt olnud meeletu ning ka kõik need tugisüsteemid lähevad aasta-aastalt paremaks. Lihtsalt võibolla pole need sammud olnud nii kiired, kui me tahaks. Võtame ühe hiliseima töövõidu – meie vormisärkidel on lõpuks nimed. See on tegelikult nii pisike asi, aga mängijana on seal suur vahe, kas su seljal on nimi ka või on seal ainult number.“

Koondisekarjääri lõpetanud Karina Kork naistekoondist puudutavatest detailidest

„Mõned vanad tegijad olid, kellega sain ka vabal ajal natuke olla, aga nüüd peab uued ja nooremad sõbrad leidma.“

39aastane Ats Purje on ainus vanem mängija, kes kahe hooaja vahel Tallinna Kalevisse alles jäi

„Kui aus olla, siis Welco trennidest kumas läbi see, et isegi esiliiga tasemel ei ole võimalik aastal 2025 enam tiksuda. Viis või kümme aastat tagasi oli see kergemini tehtav, aga nüüd on nõudmised läinud igal pool üha suuremaks. Ja kui tahad jalgpalli mängida, siis peab juba selles liigas professionaalselt tegutsema.“

Profikarjääri lõpetanud Karl Rudolf Õigus käis pärast seda treenimas esiliigameeskonnaga Welco

„Mida rohkem enda ümber ringi vaatasin, seda rohkem sain aru, et mu ümber on reaalselt need inimesed, keda olen Instagramis imetlusega jälginud sellest ajast saadik, kui jalgpalli mängima hakkasin.“

Kirkeliis Lillemets siirdus Tartu Tammekast Saksamaa kõrgliigasse Leverkuseni Bayerisse

„Mul ei olnud penalteid lüües kunagi mingisugust närvi sees. Lihtsalt mõtlesin, et lähen lööma, ja teadsin, kuhu ma löön – kui läheb sisse, on super, kui läheb mööda või väravavaht teeb supertõrje, siis järelikult pidi nii minema. Ma ei stressanud.“

Karjääri lõpetanud Merily Toom ei tundnud penalteid lüües pinget

„Inimesed märkavad meie kvaliteetset tööd. Tundmatu nimega meestest oleme jõudnud selle staatuseni, et tullakse ja tahetakse teada, mida me teeme.“ STK Šamoríni peatreener Vladimir Vassiljev on Slovakkia esiliigas ainus treener väljastpoolt Tšehhit ja Slovakkiat

Turniiri esikolmik: vasakult FC Reaali esindajad Kristjan Liiv ja Martin Saar, võitja Erki Kesküla ning pronksine Raimond Lind. Foto: Liisi Troska

Pallimängude Kristjani asemel on tarvis mõtteviisi muutust

Eesti olümpiakomiteele ja spordiajakirjandusele tuleb au anda. Eesti aasta sportlaste valimisest, spordiaasta tähtede galast ja Kristjanite jagamisest on kamba peale suudetud tekitada suur ja spordiringkonnas üldiselt alati palju kõneainet tekitav sündmus, kusjuures kaasatud on sisuliselt kõiki: hääletavad peale rahva nii spordiajakirjanikud kui alaliidud, galaõhtul pääsevad lavale lisaks tippsportlastele ju ka võistkonnad, noorsportlased, treenerid, kogukonnahinged ja paljud teised.

Mõnes mõttes tundub, et aasta sportlase tiitel on justkui natuke ülehinnatud (vaevalt et mõni sportlane seab selle endale eraldi eesmärgiks või unistab kuldsest Kristjanist, mitte oma alal edu saavutamisest), teisalt on aga arusaadav, et valikute äärmiselt subjektiivse iseloomu pärast on lõpuks põnev, kes parasjagu igas kategoorias peale jääb. Spordiajakirjanikel on loomulikult tööd kõvasti, et nendel teemadel arvamust avaldada, vahtu üles lüüa, valikuid põhjendada ja teinekord ka kritiseerida.

Ja „subjektiivne“ on nende valimiste puhul väga oluline märksõna. Sellele vihjab juba nimetus –välja ei kuulutata mitte aasta parimaid sportlasi, vaid aasta sportlasi. Ma ei tea, kuidas teiega, aga minu jaoks on nende kahe mõiste vahe üsna märkimisväärne. Kui valiksime parimaid sportlasi, peaks justkui näpuga mööda tulemusi järge ajama, aasta sportlast valides on valikukriteeriume minu jaoks aga palju rohkem.

Mille alusel valida?

Olles nüüdseks juba peaaegu kümmekond aastat hääleõiguslike spordiajakirjanike sekka kuulunud, olen iga aasta lõpus sattunud endamisi juurdlema, millisel alusel peaksin valiku tegema. Niisama igasse kategooriasse esimesed viis pähe tulevat nime tulistada oleks ju pealiskaudne ja ebaõiglane – spordiajakirjanikud on eraldi hääletajate kategooriana esile tõstetud ju just seepärast, et neid võiks pidada kõige avatuma silmaringiga ja objektiivsemateks. (Paratamatult teatud piirini – mitte keegi meist ei jõua korraga süvitsi ja põhjalikult silma peal hoida kogu Eesti spordil ja sportlastel. Alati tekivad isiklikud lemmikud, isiklikud suhted ja eelistused.)

Kuidas aga kõrvutada kaht täiesti erineva spordiala tegijat või võrrelda eri alade suurvõistluste

tiitleid? Kui palju peaks üldse kaalu andma aasta saavutused, kui palju mõni eriline hetk, spordiväline tegevus või midagi muud silmapaistvat?

Olen aasta-aastalt ise jõudnud selleni, et hindan konkreetsete saavutuste asemel eelkõige emotsioone, mida on sportlased pakkunud, teiste valikut ja lõpptulemusi arvestades olen ilmselt keskmisest rohkem üritanud arvesse võtta ka sportlaste mõju ja tuntust laiemas maailmas. Samas ei ole ma kordagi lähtunud kindlast valemist või kriteeriumide kogumist, sest olen aru saanud, et läheksin sellega varem või hiljem niikuinii vastuollu. Erandeid on spordimaastikul ju tohutult palju - ühest küljest pole kohvritega MM- ja EM-tiitleid koju tassivad veemotosportlased olnud kordagi arvestatavad aasta sportlase kandidaadid, samas elab pool Eestit kaasa kettagolfar Kristin Lätile, kes tegutseb samamoodi mitte olümpiaalal, mille kandepind ja konkurents maailmas on samamoodi nagu veemoto puhul võrdlemisi väike.

Täiesti eraldi teema, millel siinkohal ei ole mõtet pikemalt peatuda, on aasta treeneri ja aasta noorsportlase valimised, mis on läinud ehk juba liiga laiaks ning vajaks pisut kitsendavaid kriteeriume. Aasta treeneri puhul on alati üheskoos kandideerinud näiteks Eesti sportlase välismaalasest treenerid ja välismaiseid sportlasi treenivad eestlased, keda kõrvutada on tihtipeale tunnetuslikult väga keeruline. Noorsportlaste puhul on vanusepiir seatud aga põhjendamatult kõrgele (23 aastat), mistõttu satub nominentide sekka palju neid, kes juba täiskasvanute seas tegusid teevad. Eneli Jefimoval on praeguste reeglite järgi näiteks omapärane võimalus aasta noorsportlaseks tulla veel 2029. aastalgi, aasta pärast kolmandat olümpiat!

Igasugused selleteemalised lõputud vaidlused ja väitlused ongi see, mis muudab aasta sportlaste

Tekst: Raul Ojassaar

valimise ühest küljest intrigeerivaks, teisalt vähetähenduslikuks. Mina olen aastate jooksul korra hääle andnud isegi sportlasele, kes tol aastal vist ei osalenudki ühelgi suuremal võistlusel – ühel aastal tunnustasin oma viisikus ultratriatleet Rait Rataseppa, kes oma hästi kajastatud-turundatud hullumeelsete ettevõtmistega mitteametlikke maailmarekordeid ründas ja sellega ilmselt tuhandeid inimesi inspireeris. Rait Ratasepp on selles mõttes hea näide: minu silmis ei vaja sportlane tingimata mõnd kuldset saavutust või medalisadu, et silma paista. Ideaalis ei peaks sportlase funktsioon ja roll ühiskonnas piirduma medalimasinaks olemisega.

Jutud sellest, kuidas EOK peaks Eestile „medaleid tootma“, kõlavad minu jaoks üldse tülgastavalt. Miks arvavad mõned inimesed siiani, et ainult (olümpia)medalite võitmine on see, mis paneb inimesi sportlastele kaasa elama ja pakub emotsioone? Igal aastal näeme korduvalt, kuidas see nii ei ole, ometi seatakse medalite tootmist (nagu see olekski meie väiksuse juures liinitööna võimalik) sageli prioriteetseks.

Maailmaalad jäävad teenimatult tagaplaanile

Olen Jalka veergudel varemgi kirjutanud, et jalgpall on aasta sportlaste valimistel olnud alati justkui unustatud väärtus. Ei ole ju ette näidata medaleid, kulda ega karda! Kristjaneid on jalgpallirahvale jagunud vaid ühel aastal – 2011. aastal valiti Eesti jalgpallikoondise imelise sügise ja EM-valikturniiril alagrupist edasi pääsemise tuules koondis aasta võistkonnaks ja Tarmo Rüütli aasta treeneriks.

Jutud sellest, kuidas EOK peaks Eestile „medaleid tootma“, kõlavad minu jaoks üldse tülgastavalt. Miks arvavad mõned inimesed siiani, et ainult (olümpia)medalite võitmine on see, mis paneb inimesi sportlastele kaasa elama ja pakub emotsioone?

Tuletame korra meelde, kuhu meie jalgpall toona jõudis – mitte olümpiavõiduni, MM-medalini ega EMil kaheksa sekka. Oh ei – me ei jõudnud ju isegi EM-finaalturniirile kohale, vaid tegime enda jaoks pretsedenditu sammu ning mängisime otsustavaid mänge EMile pääsemise nimel, jõudes tehniliselt võttes Euroopas kohtadele 17–20. Ometi piisas sellest, et Eestit haaraks mõneks kuuks võrdlemisi raskekujuline futboliiditõbi. Jalgpallitrenne ummistati uute vutipoiste ja -tüdrukutega, kellest mõned on praeguseks jõudnud meie A-koondist tugevda-

Eelmisel aastal valiti parimaks meesjalgpalluriks Karol Mets, kes aasta sportlase hääletusel ei olnud omapärasel kombel isegi mitte parim jalgpallur! Foto: Liisi Troska

ma. Parlamendis loodi arusaamatu eesmärgiga jalgpalli toetusrühm, ajalehed pasundasid suurest Iirimaa-vastasseisust esikaanel.

Kas need medaliusku inimesed siis ei mäleta seda? Toome võrdluse meie viimase olümpiavõiduga – pärast seda, kui Eesti epeenaiskond 2021. aastal Tōkyōs kullale tuli, leidis tee vehklemistrenni spordiregistri andmetel sadakond uut noort. Eesti vutikoondise põgus edu 2011. aastal kasvatas aga noorte vutilaste arvu neljakohalise arvu võrra. Need on täiesti erinevad suurusjärgud. Kui siia juurde võtta ka vehklemiskogukonna sisetülid ja vehklemisliidu totaalne võimetus sportlik edu toetajateks teisendada, siis kummast oli lõpuks Eesti ühiskonnale ja rahvale rohkem kasu, rohkem mõju: kas jalgpallikoondise tublist saavutusest või meie vehklemisneliku jõudmisest ülima unistuse, olümpiavõiduni?

kuid üldine suund ei peaks olema selline, et minna vähima vastupanu teed pidi medalijahile – selle asemel tuleks fookus seada hoopis rahvast kõige rohkem kaasavatele ja kõige rohkem emotsioone tekitavatele spordialadele.

Pallimängude Kristjan oleks sel juhul justkui lohutusauhind neile, kes endale Kristjanit muul viisil niikuinii ei võidaks – aga nii ei peaks olema!

Selle asemel et minna tagasi nõukogude aega, hüljata jalgpallisugused maailmaalad ja leida selle asemel võimalikult palju väikese konkurentsiga spordialasid, kus võimalikult vähese vaevaga võimalikult palju (olümpia)medaleid võita, peaksime lõpuks ometi medalikultusest lahti saama ja suuremat pilti nägema. Muidugi peaksime toetama sportlasi, kes on väiksematel aladel tippu jõudnud,

Nagu jalgpallikoondise näitel välja tõin, on suurtel aladel vägeva emotsiooni latt hoopis teises kohas kui medalikolmiku või olümpiavõidu juures. Ühelainsal võidul mõne suure vastase vastu või heal esitusel valik- või eurosarjas on suurem mõju kui olümpiamedalil nišialal. Midagi pole teha, spordialad ei ole võrdsed.

Viimase aja üks teravamaid näiteid selle kohta, kui kinni me endiselt medalikultuses oleme, oli 2021. aasta Kristjanite jagamine, kus aasta naissportlase tiitlile kandideerisid olümpialt individuaalse pronksi ja võistkondliku kulla võitnud Katrina Lehis ning tennises maailma esikümnesse murdnud ja sügisese fantastilise seeria toel WTA aastalõputurniiril finaali pääsenud Anett Kontaveit. Kuigi on selge, et tennises nõuab sedavõrd kõrgele jõudmine kordades ja kordades suuremast konkurentsist läbinärimist ja see on maailmas tõeliselt tunnustatud ala (naiste seas ehk isegi vaat et maailma kõige enam jälgitud spordiala, mille tipud on kõige tuntumad?), siis

Tennise maailma edetabelis teisele kohale tõusnud Anett Kontaveiti ei peetudki lõpuks mitte kordagi aasta sportlase tiitli vääriliseks. Kaia Kanepile jagus vaid üks Kristjan. Foto: Katariina Peetson

kaalusid Lehise medalid napilt need üle. Rahvahääletuse võitis Kontaveit, aga nii ajakirjanikud kui alaliidud eelistasid vehklejat.

Pallimängude Kristjan – tänan, ei Võistkondlike pallimängualade säravad tegijad on alatasa jäänud individuaalsete Kristjanite jagamisel totaalselt tagaplaanile. Kujutage pilti – viimati valiti mõni pallimängija aasta sportlaseks 34 aastat tagasi, kui Tallinna Kalevi korvpallimeeskonna legendaarse NSV Liidu meistritiitli tuules pärjati Tiit Sokku. Seepärast on viimaste kuude jooksul kerkinud siin-seal õhku mõte, kas spordiaasta tähtede galale ei peaks lisanduma veel üht – aasta meessportlase, naissportlase, treeneri ja võistkonna kõrvale ka aasta pallimänguala sportlase Kristjan. Kuigi mõte tundus ka mulle esialgu põnev, olen selle peale mõelnuna jõudnud omadega sellesse leeri, mis sellist auhinda galale ei soovi. See tähistaks justkui allaandmist ja tunnistamist, et individuaalsportlased on palluritest mingil moel ülimuslikumad ja väärtuslikumad. Pallimängude Kristjan oleks sel juhul justkui lohutusauhind neile, kes endale Kristjanit muul viisil niikuinii ei võidaks – aga nii ei peaks olema! Ühel hetkel jõuab meie spordikultuur lihtsalt sinnani, et suudame kollektiivselt pallimängualade saavutusi objektiivsemalt hinnata ja neid ka individuaalmedalitega kõrvutada. Varem või hiljem see juhtub, olen selles veendunud.

Hea näide, et seni pole me veel sinna jõudnud, oli möödunud aasta lõpus puhkenud väikestviisi skandaal selle ümber, et põhimehena Saksamaa esiliiga võitnud ja sügisel Bundesligas debüteerinud Karol Mets jäi nominatsioonist ilma, samal ajal kui alles sügisel La Ligasse pääsenud Karl Jakob Hein oli valiku seas olemas. Jalgpalliliit oli nomineerinud mõlemad, kuid EOK sportlaskomisjon otsustas mingil põhjusel Metsa joone alla jätta, Heina aga kümne nominendi sekka mahutada, kuigi oli üsna selge, et kui aastat tervikuna vaadata, oli Mets teinud kõvemad 12 kuud. Takkapihta valiti ta ka Heina ees aasta parimaks jalgpalluriks. Aga las jääda.

Pealegi – kes siis täpselt sellele pallimängualade Kristjanile kvalifitseeruksid? Kas peamiselt individuaalselt võistlevad tennisistid (ikkagi palliala!) peaksid valikus olema või peaks see olema reserveeritud võistkondlikele pallialadele? Kas litriga mängitav jäähoki ikka läheb selle alla? Kas mees- ja naispallurid kandideerivad ühele või eraldi auhinnale? Kas aasta pallimängusportlane saab ühtlasi olla aasta mees- või naissportlane?

Kui läheb nii, nagu läks võistkondade valimisega, kui Ott Tänaku aasta meessportlaseks valimise järel otsustati, et rallisõitja peaks kandideerima koos kaardilugejaga võistkondade arvestuses, mitte individuaalselt, siis oleksid pallimängijad automaatselt mees- ja naissportlase konkurentsist justkui väljas. Seda me ju ei taha?

Pallimängijate Kristjanid –kes oleksid seni võitnud?

Jalka vaatas natuke ajas tagasi, uuris aasta sportlase hääletuse tulemusi ja teoretiseeris – kes oleks võitnud (või võinud võita) pallimängualade Kristjani, kui seda oleks alates taasiseseisvumisest välja antud? Võtsime võimalusel aluseks iga aasta hääletuse tulemused – kui ükski pallimängija üldhääletuses kõrgele ei jõudnud, tegime selle aasta tulemuste ja edu põhjal subjektiivse valiku. Võtsime siinkohal tinglikult kampa ka tennise. Siin on tulemused!

1991* Tiit Sokk korvpall

1992 Tiit Sokk korvpall

1993 Aivar Kuusmaa korvpall

1994 Tiit Sokk korvpall

1995 Tiit Sokk korvpall

1996 Martin Müürsepp korvpall

1997 Mart Poom jalgpall

1998 Mart Poom jalgpall

1999 Mart Poom jalgpall

2000 Martin Müürsepp korvpall

2001 Mart Poom jalgpall

2002 Andres Oper jalgpall

2003 Mart Poom jalgpall

2004 Martin Müürsepp korvpall

2005 Maret Ani tennis

2006 Kaia Kanepi tennis

2007 Kaia Kanepi tennis

2008* Kaia Kanepi tennis

2009 Kristjan Kangur korvpall

2010 Kaia Kanepi tennis

2011 Konstantin Vassiljev jalgpall

2012 Kaia Kanepi tennis

2013 Kaia Kanepi tennis

2014 Kristjan Kangur korvpall

2015 Ragnar Klavan jalgpall

2016 Ragnar Klavan jalgpall

2017 Anett Kontaveit tennis

Pallimängijate Kristjanite väljaandmise korral võiks Mart Poomil peale kuue Eesti parima jalgpalluri tiitli olla ka viis pallimängude Kristjanit.

Foto: Katariina Peetson

2018 Ragnar Klavan jalgpall

2019 Anett Kontaveit tennis

2020 Anett Kontaveit tennis

2021 Anett Kontaveit tennis

2022 Anett Kontaveit tennis

2023 Maik-Kalev Kotsar korvpall

2024 Henri Drell korvpall

* Võitis aasta sportlase tiitli.

Ühel päeval tükk vabariigi aastapäeva

tordist, teisel mäng punktidele

–kuidas võtta uuest graafikust kõik?

Eesti naistekoondis mängib alanud aastal aegade teist Rahvuste liiga tsüklit. Saavutusspordile omaselt püsivad mõtted sel kõige kuldsemal, ent mida oodata, kui uus ajajärk algas krahhiga, mida iseloomustavad numbrid 0 ja 8? Peatreener Aleksandra Ševoldajeval on mõtteid küllaga.

See, et naistekoondis sai mullu novembris uue peatreeneri Aleksandra Ševoldajeva, on juba vana uudis. Senikaua aga, kui uusi matše pole peale tulnud, pakuvad kõneainet esimeses aknas peetud mängud: uus ajajärk algas lausa 0 : 8 kaotusega Kosovole, kes ei tohiks olla Eesti jalgpallist nii kaugel ees. Paar päeva peale krahhi näitasid eestlannad rutakatele järeldajatele koha kätte ning heastasid kõiksugu vead sama vastase 2 : 1 alistamisega. Sellele sügistalvisele stardipaugule vaatab Ševoldajeva tänaseni mõneti ettevaatlikult tagasi, ent samas näib juhtunule olevat hulk ratsionaalseid selgitusi.

„Mis ikka kaasneda saab, kui sul on ka üldiselt keeruline periood ja jalgpalliliselt juhtub üks kõige ekstreemsemaid asju, mis üldse olla saab?! Väga palju inimlikke emotsioone! Aga õnneks saime koos staff’iga kõikidele asjadele väga-väga kiiresti mingid loogikad taha. Keegi ei paanitsenud,“ meenutab Ševoldajeva debüütmängu naiste A-koondise peatreenerina.

Tema sõnul võttis mängijate seas võimust pettumus ja segadus, sest kohtumisele mindi uuele algusele omase elevuse ja tuhinaga. Ent mõlema poolajaga lõi Kosovo – keda Eesti polnudki kunagi võitnud – neli väravat. „Ja siis möödub kaks päeva ja sa

seitse

Aleksandra Ševoldajeva tegi sammu naistekoondise peatreeneriks saamise poole pärast üliedukat aega FC Floras – üheksa hooaega tõid

meistritiitlit, kuus karikavõitu ja mullu ka Balti liiga karika.

Tekst: Laura Jaansen / Fotod: Liisi Troska

võidad 2 : 1… See tegelikult kirjeldab päris hästi, kui ebastabiilne on meie tase. Ei ole ju võimalik, et keegi muutus nende kahe päevaga väga palju paremaks treeneriks või mängijaks. Või et esimeses mängus me ei pingutanud ja teises pingutasime. Need asjad ei käi niimoodi,“ analüüsib koondise loots.

„Asi oli selles, et me andsime esimeses mängus mängijatele väga palju üldist infot ja vaatasime, kuidas nad sellega toimetavad. Teises mängus sidusime info ära sellega, mida nad olid teinud,“ jätkab ta. „Ehk kogu sellele hirmule ja paanikale tuli võimalikult kiiresti leida ratsionaalsed põhjused. Ja teise mänguga tõestasimegi, kui paljuks me oleme võimelised, kui tegutseme teadlikult võistkonnana. Väga-väga paljud asjad olid teises mängus juba meie kontrolli all.“

Aegade esimene võit Kosovo üle annabki võimaluse vaadata laagrile tagasi ka rahuloluga. „Kehv tunne on siiamaani. Muidugi on kehv tunne, aga siis mõtlen, et okei, mul on olemas edukas näide, kuidas me sellisest olukorrast välja tulime,“ toob Ševoldajeva välja, mõtiskledes seejärel: „Kas me oleks pidanud midagi kuidagi teistmoodi tegema – kindlasti, aga ma ei ole veel 100% kindel, mida.“

Ševoldajevaga sõlmiti leping neljaks aastaks, mis tähendab sama palju valiktsükleid (lisaks Rahvuste liigale ka MM ja EM). Kas oli hirmu, et asi lõppeb enne, kui see alatagi saab? Ševoldajeva kinnitab, et pärast esimest laagrit oli jutuajamisi ja aruandmist küll. „Oleks laager lõppenud selle esimese mänguga või et võidame esimese mängu ja kaotame teise 0 : 8… Näen, et kuna tulemused läksid tõusvas joones, siis on meil mingisugused asjad ikkagi kontrolli all. Kuna see on kogu selle perioodi algus, on olulisem, millised on meie järgmised sammud ja mängud.“

Naistekoondis, kes on varasematel aastatel tulnud veebruaris kokku laagriks ja sõpruskohtumisteks soojal maal, peab tänavu Eesti mõistes juba sügaval talvel punktimängu. Ning mitte lihtsat, sest Rahvuste liiga avamäng toob vastu Iisraeli, kellele jäädi pooleteise aasta eest kahe vastasseisu kokkuvõttes alla lausa 1 : 9. Ning skoor toetas mängupilti, sest kui vastane andis Eestile kohati pusimisruumi, siis näidati kiirelt vastu kliinilist realiseerimist.

Vihmases Prištinas esiti saadud 0 : 8 kaotus ehmatas, kuid Ševoldajeva sõnul olukord paanika mõõtmeid ei võtnud.

„Muidugi, vabalt võib ka olla, et kuna ma ei ole varem A-koondise peatreener olnud, siis minu jaoks on sõprusmäng kaardistamise koht – mis toimib ja mis mitte. Ma ei ole kunagi olnud eriline paanitseja, kui asjad ei suju. See tõenäoliselt oligi mu enda viga, sest oleks ju olnud võimalus mingeid asju konservatiivsemalt teha. See on A-koondis, keda vaadatakse ja kellelt oodatakse tulemust, ja mina siin tulin ja mõtlesin, et lihtsalt vaatame, kuidas on! Võibolla on see ka üks põhjendus, miks asjad nii läksid.“

Kosovo vastu 0 : 8 kaotuse järel saadud 2 : 1 võidust: „Ei ole ju võimalik, et keegi muutus nende kahe päevaga väga palju paremaks treeneriks või mängijaks. Või et esimeses mängus me ei pingutanud ja teises pingutasime.“

„Oleme kõik teadlikud, et loos ei ole lihtne. Aga ma tunnen, et keskkond on jalgpalliliidus suhteliselt ratsionaalne ja pigem ei olda asjades väga-väga kinni. Eks kui pikemaajaliselt tuleb mingit jama, siis tõenäoliselt jah tuleb vestlus, et aru saada, kas ma ikka oskan oma tööd või mida ma teen!“ muigab Ševoldajeva, kelle koondisel tuleb peale Iisraeli mängida tänavu ka Bulgaariaga.

Käed-jalad tööd täis!

Kuigi uueks aastaks on koondisel kirjas vaid neli mängu, ei tähenda see, et Ševoldajeva saab istuda, jalg üle põlve. Näiteks peale käesoleva loo tarbeks tehtud intervjuud istub Ševoldajeva maha A-koondise meeskonnaga, et analüüsida Kosovos tehtut veel edasiste mängude jaoks. Peale peatreeneriameti toimetab Ševoldajeva eri koondiste koordinaatorina ning peale selle üritab ta võimalikult palju toetada ka tiime naiste meistriliigas.

„Ega ma otseselt kellegi töösse sekkuma ei hakka, sest usun, et klubide treenerid on ise pädevad ja teevad oma tööd kindlasti väga-väga hästi. Aga me pakume klubidele toetust just fitnessi poole pealt. Meil on Maria Sootak, kes saab aidata nii hooaja ettevalmistusega kui läbi hooaja füüsilise

Teiseks mänguks tehti oma järeldused ning kaheksaväravaline kaotus heastati 2 : 1 võiduga.

vormi säilitamise või parandamisega. Lisaks sellele on ta valmis tutvustama klubidele ka jõusaali aluseid – näiteks mis raskuseid valida ja milline on õige tehnika. Ehk ta saab olla päris kasulik nii jõusaali kui üldise liikuvuse, vastupidavuse ja kiiruse poole pealt, tuleb osata vaid küsida.“

Kuna enne A-koondisesse tööle asumist toimetas Ševoldajeva pikalt naiste meistriliigas, oskab ta teisteski kohtades südant valutada. „Ma tahaks kõikide klubide peatreenereid ja staff’e kuidagi liita või ühtsemaks muuta ja teha rohkem koostööd. Jah, me siin küll konkureerime omavahel ja igaüks tahab edu saavutada, mis on loomulik, aga ma näen, et Eestis võib see meid vahepeal natukene segada. Me oleme veel nii-nii väikesed. Selleks et me oleksime võimelisemad veel paremini omavahel konkureerima ja tegema seda ka väljas olevate klubide ja koondistega, peame tegema rohkem koostööd. Nii banaalne kui see ka pole, siis koos töötamine on see, mis tegelikult edasi viib. Ma pean sellele kõigele veel mingisuguse struktuuri taha saama, aga umbes selline mõte mul on.“

gukogemust oleks rohkem all, sai koondis talvel kahel korral kokku. „See esimene aken tuleb kindlasti kõige keerulisemal ajal. Kindlasti proovime sinna ette saada mingisuguse sõpruskohtumise, et mängijad saaksid kordusi ja näeksime koondise kontekstis oma hetkeseisu. Peale seda oleme kindlasti targemad ka selles osas, mida Iisrael teeb: neil on ka uus peatreener, kelle esimene ametlik mäng on paar päeva enne meie omavahelist kohtumist.“ Eriline valgusvihk on niisiis 21. veebruaril toimuval Bulgaaria–Iisraeli matšil.

„See on A-koondis, keda vaadatakse ja kellelt oodatakse tulemust, ja mina siin tulin ja mõtlesin, et lihtsalt vaatame, kuidas on!“

Kuna alanud aasta esimene pool toob koondisele neli punktimängu – veebruari lõpus Iisraeliga, aprilli alguses Bulgaariaga ning mais-juunis mõlema nimetatuga –, ongi oluline eeskätt see, mis toimub vahepealsel ajal klubis. See, et mängijad saaksid kätte piisava koormuse ja mängupraktika, jääb lõppude lõpuks klubide teha. „Mängijad on eelkõige klubi mängijad ja alles siis koondise mängijad. Muidugi saame neid toetada ja toetamegi, aga eelkõige jääb suurem osa klubide ja mängijate endi teha,“ toonitab Ševoldajeva.

Kõige keerulisem ongi olla valmis punktimänguks ajal, kui tavaliselt koguvad alles hoogu kohtumised taliturniiril. Selleks, et 11 vs. 11 män-

Ševoldajeva jutust jääb kumama, et kui talvekuud saavad seljatatud, hakkab pall aina libedamalt vuhisema. „Enamasti saavutavad mängijad väga-väga hea vormi kevade lõpus – ütleks, et maikuu ongi ehk kõige magusam. Aga selleks, et olla ka veebruaris heas vormis, on oluline hakata vaikselt koormusi tõstma. Sealjuures tuleb ka kvaliteedile rõhku panna: ei loe, mitu inimest on trennis või milline see harjutus täpselt on, sina ise pead alati rihtima kõige paremat taset. Just sellise mõtteviisi juurutamine on ülimalt oluline – näiteks et mängija ei jää pärast olukordi seisma,“ rõhutab Eesti koondise juhendaja.

Koondise värske treeneritiim ise pidas Kosovo-proovikivile vastu ning saab nüüd mõningast lihvi juurde. Ševoldajeva kinnitab, et tema kõrvale jäid paika nii abitreener Valeri Makarov, kehalise ettevalmistuse treener Maria Sootak kui ka väravavahtide treener Kristjan Tamme. Lisaks liitus tiimiga abitreener Andris Altsaar.

„Mul on tõesti väga hea meel selle üle, et kogu staff, kes oli Kosovos, on motiveeritud jätkama. Ja ma olen eriti rahul meie kooslusega: me olime üksteist ikka enne näinud ja teadsime üht-teist, aga et me tulime koos sellest null-kaheksast kahe

trenniga välja ja tegime 2 : 1 – juba see näitab, et me toimime hästi,“ rõõmustab Ševoldajeva.

Aga kui hea seis on mängijatega?

Kui Ševoldajeva pani tiimiga kokku esimest nimekirja, tuli kohe välja arvata Kairi Himanen, Karina Kork ja Maarja Saulep, kes teatasid hooaja lõppedes (koondise)karjääri lõpetamisest. Lisaks tegid oma korrektiive vigastused ning U19 koondise EM-valikmängud. See tähendas, et võimaluse sai mitu uut nime ning debütante sõitis Kosovost tagasi koguni kuus: Liselle Palts, Marta Staalfeldt, Valeria Liik, Katarina Elisabeth Käpa, Anastasia Ivanova ja Lisandra Rannasto. Koondiseringis on praegu aga 50–60 mängijat, mis tundub ühest küljest hea hoomatav arv, samas – olgem ausad – ei jäta see ihaldatud mänguruumi. Seda ei taha Ševoldajeva liialt rõhutada. „Oluline on hoopis see, mida sa selle numbriga teed. Muidugi on see võrreldes teiste riikide või valikutega ikka väga väike, aga samas senikaua, kui seal on kvaliteeti ja sisu, ei ole põhjust muretseda. Meie töö on seda sisu realiseerida,“ teatab ta.

ääremängijat ja neile ideaalis sama palju vahetusi, siis võib raskusi tekkida,“ proovib ta murekoha skeemiks silme ette tuua.

„Nii banaalne kui see ka pole, siis koos töötamine on see, mis tegelikult edasi viib.

Küsimuse peale, millist mängijat Ševoldajeva koondises eelistatakse, joonistab ta mõttes ette teistmoodi skeemi. See koosneb kolmest osast, mis kannavad eri väärtusi. „Esimene on mõtteviis ehk mängija on väga motiveeritud, ta toetab teisi, ta ei anna alla ning ta näiteks ei vaidle kohtunikuga või ei jää käsi laiutama mingite olukordade peale. See mängija keskendub sellele, mida ta saab kontrollida,“ kirjeldab ta.

Ent ka sisu poolest on kohti, mis sunnivad Eesti koondist kaarte ümber mängima. Ka varem on õhus olnud teadmine, et äärekaitsjaid on vähe –seda kinnitab Ševoldajevagi. „Keskpoolkaitsjaid, keskkaitsjaid ja ründajaid on palju, aga seegi arv on suhteliselt väike. Kui mõtleme traditsioonilisele 4-4-2 või 4-3-3 mudelile, kus oleks vaja nelja

Ševoldajeva peamised abilised on abitreener Valeri Makarov ja kehalise ettevalmistuse eest hoolitsev Maria Sootak (mõlemad pildil). Treeneritiimi lisandus uueks aastaks ka abitreener Andris Altsaar.

„Teine asi on mängija füüsiline võimekus. Kui kiiresti ta võtab otsuseid vastu, millised on ta esimesed plahvatuslikud sammud, kas ta jaksab avanemisi teha terve mängu jooksul,“ jätkab Eesti koondise peatreener. „Kolmandaks tuleb mängija tehniline võimekus – pallikontrollist söötude ja löökideni välja.“

Ševoldajeva kinnitab, et alati on kuskil mingisugused puudujäägid. Need võivad sõltuda ükskõik millest – kasvõi sellest, et tegu on lihtsalt veebruarikuuga. Ning siis tasub meeles hoida, et mitut elementi saab arendada ning need võivad ajas aina paremaks muutuda. „Seepärast ongi väga oluline käia aasta ringi võimalikult palju mänge vaatamas ja hoida silma peal ka meie välismaale liikunud mängijatel. Mingite mängijate taset me teame ja oleks väga-väga imelik, kui nad koondisest välja jääksid. Samas kinnitan, et ma julgen valida mängijaid ka hetkevormi järgi,“ toob ta välja.

Aga kuidas lahendada olukorda, kus ühte mängijat tahavad nii U19 kui A-koondis? Etteruttavalt võib öelda, et nii-öelda uhkemal rivistusel eesõigust pole. Ševoldajeva selgitab, et esmatähtis on lähtuda potentsiaalsest mänguajast ning seejärel sellest, mil moel saab see konkreetne mängija koondist aidata. „Näiteks viimases A-koondise nimekirjas oleks olnud veel kaks-kolm mängijat, kui U19 oleks samal ajal samuti sõpruskohtumisi pidanud,“ väidab ta.

„Aga näiteks kui mõlemal koondisel on valikmängud, siis lähtume sellest, kas see mängija oleks A-koondises põhikoosseisus või mitte. Kui ei, siis oleks mõistlik anda ta U19 juurde. Eks natuke loeb seal ka ühe või teise positsiooni komplekteeritus,“ jätkab Ševoldajeva, kelle sõnul anti mängijatele endilegi eelmise aasta viimases koondiseaknas valikuvõimalus.

Vähemasti veebruaris jääb seesugune peamurdmine ära, ent aprillis, kui U19 koondis (sel kevadel veel põhisünniaastaga 2006) peab valikmänge, on teema taas aktuaalne. Sellesse vanuseklassi kuuluvad teiste seas Kosovos debüüdi teinud Käpa ning teine potentsiaalne esikinnas Liisa Liimets. Lisaks Annegret Kala ja Aleksandra Kelli, kel on A-koondises kirjas 13 ja kaks mängu, ning samuti ülimalt talendikas Karola Purgats. See on muidugi õnneks positiivne peavalu.

Korstnapühkijast fännikoordinaator: jalgpall ei ole ainult see, et inimene tuleb ja vaatab mängu

Jõhvist pärit 43aastane Lullu on kogu elu olnud spordifänn.

Teda huvitab korvpall, hoki, suusatamine, aga kõige südamelähedasem ala on mõistagi jalgpall.

Pikaaegne Manchester Unitedi austaja avastas 2014. aastal, et tema kodulinnas mängitakse samuti tipptasemel jalgpalli, kui toona osales A. Le Coq Premium liigas Jõhvi FC Lokomotiv, kus mängisid Lullu tuttavad ja sõbrad. Hooaja jooksul 18 punkti kogunud Lokomotiv finišeerus üheksandal real, ent üleminekumängude kaudu jäädi positsioonist kõrgliigas ilma, kui võõrsilvärava reegli tõttu jäädi koondskooriga 1 : 1 alla Viljandi JK Tulevikule.

Hiljem madalamates liigades pallinud Lokomotiv kandis seda nime 2018. aastani, kuniks nimetati ümber Jõhvi FC Phoenixiks. Tänapäeval esiliiga B-s ja saalijalgpalli meistriliigas osaleva klubi fännikoordinaatorina toimetabki endine kaevandaja ja viimased kuus aastat korstnapühkijana leiba teeninud Lullu.

Daniel, kuidas sai sinust Phoenixi fännikoordinaator?

Kui lühidalt öelda, siis käisin klubi juures kogu aeg abis ja ühel hetkel tehti pakkumine. Istusin vahepeal kontoris ja rääkisin oma ideedest, mida võiks korraldada, et rahvas meelitada mängule ja et neil oleks seal lõbus. Jalgpall ei ole ainult see, et inimene tuleb ja vaatab mängu. Oluline on see, mis toimub enne ja pärast kohtumist ning vaheajal. Jalgpall algab ligikaudu poolteist tundi enne avavilet, sel hetkel saabun alati mina, et end õigele lainele saada, ja lõppeb tund pärast lõpuvilet – selle aja jooksul peab tegema kõike, et rahvas tuleks staadionile.

Korraldasin klubi jõulupidusid, tegime suurte mängude puhul uhkeid paraade, kus olid õhupallid ja tasuta jäätis, et oleks midagi ka noorematele jalgpallisõpradele. Rahvast käis esialgu väga vähe, aga nüüd on meil väga soliidsed numbrid nii saalis kui õues.

Millal nägid esimest jalgpallimängu?

1990. aastal, kui Itaalias toimus MM-finaalturniir. Isa vaatas seda ja ma ühinesin temaga. Ma olin Horvaatia poolt, sest mulle meeldisid nende ruudulised särgid. Viimased 15 aastat olen pöialt hoidnud Inglismaale. Kui Inglismaa mõnelt suurturniirilt välja kukub, siis minu jaoks on võistlus läbi.

Kui palju oled sa ise jalgpalli mänginud?

Ainult rahvaliiga tasemel ja sealgi polnud ma mingisuguse erilise tasemega, pigem olen tugitoolisportlane ja see, kes teistele küljejoone taga häälekalt kaasa elab.

Millal hakkasid sa niisama vaataja asemel tulihingeliseks fänniks?

Mul mängis poeg kümme aastat Lokomotivis/ Phoenixis ehk seeläbi sai minust ka selle klubi

Tekst: Heiti Heli

Alati trummiga, alati kohal! Foto: Dmitri Fedotkin

toetaja. Ma käisin kogu aeg nende mängudel üksinda trummi tagumas, et nendele noortele kaasa elada. Algul oli natukene imelik seal üksinda olla, aga hiljem oli mul ükskõik, mida teised lapsevanemad arvasid.

Seda pole õnneks ammu olnud, aga mulle ei meeldi inimesed, kes tulevad jalgpallimängu ajal ütlema, et ma peaksin tasa olema. Ma olen seepeale näidanud, et uks on seal, kui tahetakse teatrisse minna. Kui ma lähen mängule, siis ma tahan oma meeskonnale kaasa elada.

Sellega seoses meenub mul üks lugu. 2023. aastal käisime Tartus omadele kaasa elamas, kui mängiti Welco duubli vastu. Ühe Welco mängija vanaisa riidles meiega, et me teeme liiga palju lärmi, aga mängu järel tuli seesama mängija meid kiitma, et teeme lahedat asja ja paneksime samamoodi edasi. Eks inimesi on erinevaid. Kui sa sõidad 300 kilomeetrit maha, et omadele kaasa elada, siis sa oled tõeline fänn, vähemalt mina arvan nii.

Sa oled ametilt korstnapühkija. Oled sa tajunud, kas jalgpallil ja korstnapühkimisel on mingeid sarnasusi?

Ise ma pole mingeid sarnasusi täheldanud, pigem on need kaks täiesti erinevat asja, mis on minu arvates hea. Kui sul on rutiin töö-kodu-töö-kodu, siis on hea, kui on nädalavahetusel jalgpallimatš, kus saab end välja elada. Tulemus ei ole alati kõige olulisem, sest see tunne kaob üsna pea ära ning tekib ootus järgmise kohtumise osas.

Ainuke seos, mis hetkel jalgpalli ja korstnapühkimise kohta mul pähe tuleb, on see, et vanasti mängisid korstnapühkijad Nõmme staadionil pagarite vastu jalgpalli. Kahjuks seda üritust enam ei toimu.

Teie keskmine külastatavus on saalis 234, murul 134. Kui palju tööd on nende arvude nimel tehtud?

Ütlen ausalt, et me ei aja neid numbreid taga, aga oleme väga õnnelikud, et nii palju rahvast käib jalgpalli vaatamas.

Meil on saalis loterii, näiteks jõulude ajal olid inimestele toredad auhinnad, mis läksid neile väga korda. Iga mängu vaheajal loosime välja palli, millel on kõikide mängijate autogramm. Ma ei ole ühegi teise võistkonna matšil sellist asja varem näinud. Inimestele meeldivad tasuta asjad, aga näiteks paljud krimpsutavad nina, kui pilet maksab kasvõi kaks või kolm eurot. Kui ma kunagi pileteid müüsin, lasin peaaegu kõik tasuta sisse (naerab – toim.).

Vahepeal käib meil 300 või 400 inimest saalis, aga Tallinnas on näiteks 30 vaikivat inimest – see ei ole jalgpall, see on teater. Mulle on alati imponeerinud Flora ja Nõmme Kalju fännid, kes suudavad ka 15 inimesega kõva möllu teha. Mul on suur unistus näha Jõhvis kõiki häälekalt kaasa elamas. Tahan, et inimesed tuleksid, oleks möll ja kõik kadestaksid, et ainult meil on selline.

„Kui rääkida Phoenixi mängudest, siis meie mängudel on käinud pooleaastased lapsed, veteranid, ühe korra isegi lasime koera saali, et ta ei peaks autos üksinda külmetama.“

Kohalikud nimetavad sind Jõhvi jalgpallihingeks, sest sa oled ilmast sõltumata igal mängul alati kohal oma trummiga ja elad omadele kaasa. Kui tähtis see nimetus on sulle? Ei, ei ole tähtis. Mulle pole kunagi meeldinud, kui keegi räägib, et ma olen siin mingisugune jumal. Ma ei taha keegi tähtis olla, ma olen lihtsalt klubile abiks. Mingisugune hing ma ka ei ole, sest hinge moodustavad kõik need inimesed, kes tulevad õues või saalis toimuvale mängule kohale.

Rääkides saalijalgpallist. Mis on saalijalgpalli fenomen, miks seda Ida-Virumaal nii palju vaatamas käiakse? Narva United FC, Sillamäe Silla FC ja FC Phoenix moodustavad koduse külastatavuse poolest esikolmiku.

Võibolla sellepärast, et talvel pole midagi teha ja saalis saab mõnusalt soojas mängu jälgida. Phoenixi mängijad pole ka päris saalijalgpallurid, vaid meie mehed hoiavad end talvel lihtsalt vormis, sest meil puudub jalgpallihall.

Aga kui palju tööd me oleme teinud... Ma ei teagi. Meil on fännidega oma grupp ja klubil samuti, nädala alguses kirjutame, et mäng on nädalavahetusel, ja sealt see kõik algabki. Inimesed kutsuvad oma tuttavaid ja nemad omakorda oma tuttavaid ning nii see läheb. Kõik toimub kuidagi loomulikult – nagu lumepalliefekt.

Phoenix ei ole ainult meeskond või klubi, me oleme üks suur pere. Meil toimuvad tihti ühisüritused, näiteks hiljuti käisime bowling’us. Meil on oma klubimaja, kus pea iga nädalavahetus mängime mänge, suvel istume poole ööni väljas, grillime ja räägime jalgpallist. See kõik ühendabki. Ei ole ainult üks inimene, on kogukond, kes fännab seda klubi.

Miks peaksid inimesed minema Phoenixi mängu vaatama?

Ma ei ütleks, et inimesed peaksid meie mängudele konkreetselt tulema, vaid inimesed peaksid minema vaatama tiimi, kes tegutseb nende kodukohas. Olgu selleks Tallinnas Kalju või Levadia, Paides Paide või Kuressaares Kuressaare. Inimesed istuvad laupäeval kodus, joovad õlut ja mõtlevad, mida teha. Minge jalgpalli vaatama, see on kõige parem. Jalgpall pakub emotsioone, mida ei saa mitte kusagilt mujalt. Oma klubi pakub võimalust end välja elada, saada tuttavatega kokku ja inimestega suhelda.

Aga kui rääkida Phoenixi mängudest, siis meie mängudel on käinud pooleaastased lapsed, veteranid, ühe korra isegi lasime koera saali, et ta ei peaks autos üksinda külmetama. Kõik on alati oodatud ja kõigile jagub tegevust.

Dmitri Kulikovi teekond tippmängijast tippkohtunikuks

Dmitri Kulikov on musternäidis selle kohta, et pika ja eduka jalgpallurikarjääri järel võib ka kohtunikuna veel nii mõndagi saavutada. Jalgpallurina on Kulikov kodumaa pinnal kätte saanud kõik, teenides meistritiitleid ja karikavõite ning pääsedes ka koondisesärgis väljakule. Samas on ta pärast kõike seda roninud ka kohtunike hierarhia kõrgematele astmetele ning teenindanud viis hooaega mänge Eesti kõrgliigas.

Tekst: Eva-Maria Kriisa

Praegu tegutseb Kulikov aktiivse saalijalgpallikohtunikuna.

Foto: Dmitri Fedotkin

Kuigi praegu on tema igapäevatöö seotud ERRis ajakirjanikuametiga, tegutseb ta endiselt madalamates liigades ja vilistab mänge ka saalijalgpalli kõrgliigas. Samuti on ta juba mitmendat hooaega kohtunike vaatleja.

Dmitri Kulikov elab enda sõnul eesmärgiga alati miskit juurde õppida. Niisiis oli igati loogiline, et kui ta 35aastaselt kohtunike kooli kuulutust silmas, tuli kiirelt otsus end sinna osalejana kirja panna. „Vaatasin – 25 eurot, hea hind! Hakkan kohtunikuks,“ meenutab ta.

Otsus kohtunikutööga alustada oli tegelikult siiski põhimõttelisem. Mängijana oli Kulikov vaidleja tüüpi ja sai rahulolematuse väljanäitamise eest nii mõnegi kaardi. Mängude arhiivi sukeldudes võib näha ka seda, et karjääri jooksul on tema suunas välkunud nii mõnigi punane kaart. „Võibolla tegin teistele haiget natukene. Ma ise talusin valu hästi, mul olid kogu aeg luumurrud ja traumad, nina on viis korda katki olnud ja näos on titaaniumplaat.“ Kulikovi sõnul oli tal mängijana tunne, et ega need kohtunikud eriti vilistada ei oska, seega ei jää muud üle, kui tuleb ise amet selgeks õppida ja näidata, kuidas asi päriselt käima peaks.

„Ma ise talusin valu hästi, mul olid kogu aeg luumurrud ja traumad, nina on viis korda katki olnud ja näos on titaaniumplaat.“

Esimene poolaeg jäi kodumeeskonna kasuks 3 : 0 ehk mäng oli suuresti tehtud, sest kodus kaotas Lantana 0 : 1. Kuna toona kehtis ka võõrsilvärava reegel, siis viit väravat sellise võistkonna vastu ei olnud lihtsalt reaalne lüüa. „Teisel poolajal treener ütleski meile, et mehed, mäng on tehtud ja kõik on selge, näidake lihtsalt ilusat jalgpalli. Pinge läkski kuidagi ära ja mängisime palju paremini kui enne. Surusime nad kasti, lõime posti ja latti, olid päris head võimalused. Publik alguses vaikis, aga siis hakkas ka meid toetama – plaksutasid, kui tegime midagi hästi,“ räägib Kulikov mängust, mida jälgis ligikaudu 17 000 pealtvaatajat.

„See pealtvaatajate tase näitas mulle, kuidas vastast saab mitte ainult sõimata, vaid ka austada. Mäng lõppes 5 : 0, nad lõid meile veel kaks väravat. Muidugi nad toetasid enda meeskonda ja laulsid oma ilusaid laule, aga see kogemus näitas mulle, kuidas saab olla viisakas pealtvaataja. Nii võiksime ka siin Eestis teha – toetada oma mängijaid, aga mitte olla samal ajal ülbe vastase vastu.“

Päris nii see mõistagi ei läinud. „Tuli välja, et ma väga reegleid ei tunne. Kui kursusele läksin, siis teadsin umbes 40 protsenti reeglitest. Olles seejuures juba 20 aastat mänginud,“ ütleb Kulikov naerdes.

Karjääri suurimatest mängudest

Enne kohtunikukarjäärist vestlemist vaatame tagasi Kulikovi mängijakarjäärile.

Säravaimatele hetkedele tagasi vaadates tuleb esimesena esile Eesti koondises peetud mäng: 2003. aasta 3. juulil mängis ta Valga linnastaadionil esimese poolaja kohtumises Leeduga. „Mäng ise oli ebaõnnestunud, aga see oli ikkagi koondisemäng, kus ma esindasin oma riiki. Olen selle üle väga uhke,“ meenutab Kulikov, kes on tegelikult käinud korra väljakul ka noortekoondise eest.

Samuti toob ta esile Lantana ridades peetud euromängu. 1998. aasta augustis mindi UEFA karikavõitjate sarjas Edinburghis Tynecastle Parkis vastamisi Šotimaa klubiga Heart of Midlothian FC. „See oli päris kõrgeklassiline mäng. Saabusime kaks tundi enne mängu politseieskordiga staadionile ja nägime tänavatel, kuidas inimesed perekonna ja gruppidega mängule liikusid. Staadion oli ilus ristkülikukujuline nagu meie A. Le Coq Arena. Ilma jooksuradadeta päris jalgpallistaadion.“

Kulikovi sõnul oli staadion rahvast täis juba selleks hetkeks, kui tund enne mängu soojendusega alustati. „Pealtvaatajad tegid sooja, laulsid oma laule. See oli nii organiseeritud ja ilus, publik oli nii viisakas.“

Eredalt on Kulikovil meeles ka esimene hooaeg kõrgliigas, kus ta krooniti kohe meistriks. Lantanasse kutsuti ta pärast seda, kui oli esiliiga tasemel jäänud silma Norma ridadest. „Lantana oli selline tõusev täht. Tol aastal tulimegi ka meistriks.

Kuidas Kulikov (koos Eiko Saarega) kohtunikele teed rajas

Kui Eiko Saar vilistamise lõpetas, panid kohtunikud talle kokku ühe mälestuste raamatu, kus igaüks meenutas üht ühist lugu. „Eiko on selline naljamees. Teda armastavad kõik, nii mängijad kui kohtunikud. Ta oskab ootamatul hetkel nalja visata ja see võtab pinge ära,“ räägib Kulikov. Ka tema pani raamatusse kirja oma loo.

Lugu pärineb ajast, mil mängudel määrati väljakule kokku kuus kohtunikku – peale harjumuspärase neljase meeskonna olid seal ka niinimetatud väravatagused kohtunikud. Kulikov oligi juhuslikult üks nendest ühel sellisel mängul, kus peakohtunik oli Eiko Saar.

„Ühe nurgalöögi ajal küsis ta minult tõsise tooniga, et miks mina nurgalööki ei näita. Noh, siis ma näitasin – kui peakohtunik käskis, siis nii ma tegin. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et kust ta üldse võttis sellise asja. Sellist asja meil tol hetkel praktikas küll ei kasutatud. Mõtlesin edasi veel seda, et kui väravaesine löök tuleb, mismoodi ma seda siis näitan – lihtsalt värava poole või viie meetri peale? Pole ju loogiline asi!“ meenutab Kulikov naerdes.

„Sellel hetkel saingi aru, et Eiko tegi lihtsalt nalja. Kui ta mul teist korda ka nurgalööki näidata palus – läks naljaga veel edasi –, siis ütlesin talle, et näitan talle siis ka penaltit ühel sellisel hetkel, kus seda tegelikult pole. Kui sa teed nalja, ma teen ka nalja! Sel momendil juba terve brigaad naeris raadioside vahendusel.“

Huvitaval kombel sai nali hiljem reaalsuseks, sest väravatagused kohtunikud pididki hakkama UEFA suuniste järgi nurgalööke ja väravaesiseid lööke näitama. Niisiis olid Saar ja Kulikov väikestviisi teerajajad – Saar tuli välja ideega ja Kulikov näitas, kuidas seda ellu viia.

Ütleme nii, et minu kogemus oli selline, et tulin esimest korda meistriliigasse ja kohe sain meistriks!“ meenutab ta.

„Istusin pool aastat pingil. Lõin siis värava Transi vastu, mis oli väga oluline mäng, sest võiduga saime enne hooaja lõppu tiitli ära kindlustada. Seis oli 0 : 0. Pärast olid tulemas rasked mängud, mille puhul ei teadnud, kas võidame või mitte, ja sellepärast oli oluline Narvat võita. Sain siis kuskil seal 85. minutil platsile ja lõin kohe esimese puu-

„Väga hea, et nad siin on,

aga...“

Kohtunikukarjääri jooksul kogetud põnevamaid intsidente meenutades tuleb Kulikovile meelde madalamate liigade mäng, kus läksid vastamisi kaks tasavägist meeskonda – Koeru ja Saku. „Mäng toimus Koerus. See oli päris kartulipõld – põllumajanduslik maa, mille nurka oli sisse lõigatud jalgpalliväljak. Sellist asja olengi ühe korra elus näinud,“ meenutab Kulikov. Õhtu staarid olid aga mitte väljakul, vaid selle kõrval viibinud asjaosalised. „Oli pühapäev ja mingid kohalikud fännid, arvatavasti pärast väga lõbusat laupäeva õhtut, tulid kasti õllega sinna oma meeskonda toetama. Mäng oli hästi jõuline ja närviline, pidin palju vilistama, oli kaarte. Siis oligi nii, et pärast esimest poolaega karjusid fännid: „Kohtunik, siit väljakult sa ei lahku!“ Pärast teist poolaega karjusid aga: „Kohtunik, sa ei tule siia kunagi tagasi!“ Muutsid vist igaks juhuks meelt,“ räägib Kulikov kergelt naerdes. „Pärast mängu tuli treener ja vabandas nende eest. Tänasin, et ta seda tegi, aga ütlesin, et see on ikkagi väga halb, kui kohtuniku suhtes nii käitutakse, ja pean selle protokollis ära mainima. Samas ütlesin ka seda, et on suurepärane, et nad üldse käivad! Poolehoidjad on väga tähtsad. Palusin siiski, et nad teeksid natuke selgitustööd, et saaksime koos kasvada. Oleme intelligentsed ja leiame midagi paremat, mida ergutuseks karjuda.“

tega värava, 1 : 0 võitsime. Hiljem sain kulla kaela ja oleksin võinud tegelikult karjääri ära lõpetada, sest rohkem tiitleid mul kõrgliigas ei tulnud,“ ütleb naerdes Kulikov, kelle mängijakarjäär jätkus tegelikult veel siiski aastaid.

„Ütlesin talle, et käisin maailmameistrivõistluseid vilistamas ja tahan nüüd väljakukohtunik olla.“

Samuti on eredalt meeles 2013. aasta saalijalgpalli meistriliiga finaalseeria otsustav kolmas mäng, kus Kulikov lõi Anži eest kolm esimest väravat ja aitas sellega meeskonnal Narvas 9 : 2 võiduga meistriks tulla. Ka kohtunikukarjäärist toob ta esile saalijalgpalli finaalmängud, kus on alati kohapeal kaasa elav publik.

Kiirtee väljakukohtunikuks?

Muusikute MM!

2013. aastal läbis Kulikov kohtunike kooli ja jõudis kodumaal paar mängu ka abikohtunikuna teha. Samal aastal toimusid Moskvas muusikute jalgpalli maailmameistrivõistlused ning aasta enne Krimmi okupeerimist osales seal ka Eesti võistkond. „Sellel võistlusel koosnesid võistkonnad loomingulistest inimestest – olid muusikud, teatriinimesed, kunstnikud, ajakirjanikud. Mina

2017. aastal Tartu Tammeka ja FC Flora Premium liiga mängu peakohtunikuna. Foto: Jana Pipar

Mida ütleks Kulikov mõnele praegusele tegevmängijale, kel seljataga pikk karjäär ning kellele tundub, et pärast putsade varnariputamist on kohtunikutööga alustada liiga hilja?

„Mina alustasin 36aastaselt. See ongi selline vanus, kus mängimine lõpetatakse. Kui jõudu, jaksu ja soovi jalgpallis edasi tegutseda on, siis on minu arvates endise mängijana väga hea kohtunikutöö ette võtta. Teiste mängijate seas on autoriteeti, sind tuntakse ja seega on lihtsam leida ühist keelt nii endiste kaaslaste kui vastastega. Tavaliselt ongi mängijatel see argument, et kuule, kohtunik, sa pole ise mänginud, mida sa üldse jalgpallist tead! See ei ole tõsi. Kohtunikuks saavad tõesti ka need, kes ei ole ise mänginud, aga kes armastavad jalgpalli, jälgivad seda ning teavad jalgpallist palju rohkem kui mängijad. Samas on kindlasti eelis, kui sa oled mängus sees olnud ja tajud, mida mängija momendis tunneb. Eriti selliste hallide alade puhul oskad paremini otsuseid vastu võtta, seejuures mitte näpuga reeglites järge ajades, vaid reeglite ja jalgpalli vaimus. See annab võimaluse mängu paremini ühendada. Kui armastad jalgpalli, siis jää jalgpalli!“

läksingi sinna ajakirjaniku, mitte jalgpallimängijana, kuigi sinna võis kaasa võtta kaks üle 35aastast veterani,“ meenutab toonaseks mitu kodumaa liigade tiitlit korjanud ja koondise eestki väljakul käinud Kulikov.

Ühel hetkel pöördus üks korraldajatest Kulikovi poole ja tegi ettepaneku, et kuna kohtunikupaberid on käes, võiks ta paar mängu ka sellel turniiril vilistada. Seda, et ta kodumaal vaid neljas mängus lippu käes oli hoidnud ja peakohtunikuna tegelikult tegutsenud ei olnudki, ta kellelegi ei öelnud. Esimeseks mänguks anti Kulikovile Türgi ja Rumeenia vastasseis, mis on juba paberil päris tuline. Mäng ise oli ka tuline, aga Kulikovi õnneks oli Rumeenia nii hea, et lõi esimesel poolajal juba viis väravat, ja kohtumise saatus sai kiirelt otsustatud. Vähene kogemus siiski täiesti märkamata ei jäänud. „Abikohtunikud olid noored, kes olid Venemaal juba esiliigasse jõudnud ja teenisid sellel turniiril lihtsalt lisaraha. Kuna tegin seal selliseid vigu, mida teekski üks noorkohtunik, kes esimest korda vilistab, siis nad vaatasid küll natuke imelikult. Siis nad küsisid minu käest, et kas meil ongi

Aastalõputurniiri legendide turniiril oli Kulikov Tallinna Kalevi satsis. Foto: Liisi Troska

kohtunike tase nii nõrk, ja ma vastasin: „Mehed, kuulge, mul on esimene mäng. Ärge olge nii ranged.“ Siis nad ütlesid, et ohhoo, esimese mängu kohta polegi nii paha, ja andsid mulle paar nõuannet,“ meenutab Kulikov naerdes.

Esiliiga tasemel kohtunikega sai ta veel teenindada näiteks Ukraina ja Sloveenia mängu, kus läks ka kergeks kähmluseks, ent kaaslaste kogemuse toel said kaardid õigetele osalistele jagatud ja olukord lahendatud.

Tagasi Eestisse jõudnult pöördus Kulikov Uno Tutki poole. „Ütlesin talle, et käisin maailmameistrivõistluseid vilistamas ja tahan nüüd väljakukohtunik olla,“ meenutab ta. Nii läkski, armastus ameti vastu kasvas aina suuremaks ning kolm aastat pärast kohtunike kooli läbimist tegigi ta Eesti kõrgliigas kohtunikuna debüüdi.

Miks ikkagi jalgpall?

„Jalgpall on minu elu armastus ja mulle meeldib olla igas ametis. Okei, treener ma ei ole tahtnud olla, see on päris raske amet. Lisaks peab seda tegema igapäevaselt, aga minu jaoks on peamine ajakirjandusetöö, mis mulle meeldib. Jalgpall on rohkem selline hobi, millele panustan päris palju aega,“ räägib Kulikov.

Tema sõnul on need kaks eluala teda inimesena suuresti kujundanud. „Selline elu mulle meeldib – mul on ajakirjandus, mis on väga huvitav elukutse, mul on kohtunikutöö, mis on ka elukutsena väga põnev. Mõlemad tegid mind paksunahaliseks. Oskan inimestega käituda, tunnen natuke psühholoogiat.“

„Kohtunikuamet on väga alahinnatud. Ega sind keegi mängijatest väga ei väärtusta. Kui teed kehva partii, siis sind ikka sõimatakse, kuigi enamasti mitte avalikult – jälle see vilistas ja eksis meie vastu, ei andnud penaltit ja mis iganes muud. Kui teed hea partii, siis parimal juhul surutakse kätt ja öeldakse, et hea vile oli. Nii nagu peabki. Aga et selleni jõuda, tuleb roppu vaeva näha. Nagu mängijategi puhul, on vaja palju verd ja higi selleks, et saada heaks kohtunikuks – korrektseks, paksunahaliseks, viisakaks. Sest eks see ajab närvi ka, kui mõnikord näkku sõimatakse, aga sa pead jääma viisakaks, sest amet kohustab.“

„Kui armastad jalgpalli, siis jää jalgpalli!“

Kõrgliigas tegutses Kulikov väljakukohtunikuna kokku viis hooaega ja pani aktiivsele vilistamisele punkti 2020. aastal. Põhjus oli sama, mis sai sõjaväes olemise ajal saatuslikuks ka mängijana: vorm läks käest ära. „Ei teinud piisavalt trenni ja vorm ei kõlvanud enam. Vanust oli ka juba 42. Üldiselt ongi 40 selline piir kohtunikuna – kui sa just meeletus vormis ei ole –, kui minnakse kas nii-öelda pensionile või inspektoriks. Mina läksin inspektoriks ja olen seda siiamaani.“

Saalijalgpall südames

Kuigi suure jalgpalli mängimine asendus üsna loomulikul viisil kohtunikutööga, võinuks Kulikov tegelikult küllaltki kiiresti ka saalijalgpallis kohtu-

„Huvitav on ka see, et tegelikult sõltub mängu iseloom päris palju kohtunikust. Mõnikord mängijad tahavadki ise natuke jõulisemalt mängida ja on seejuures üksteise vastu viisakad. Mõnikord näed aga, et nad ei taha mängida, vaid lihtsalt üksteist sõimata, ja see rikub mängu mainet. Mängu maine on kõrvaltvaatajale väga oluline. Jah, jalgpalli armastab maailmas kõige rohkem inimesi, aga need mustad asjad jätavad ikkagi mängu kuvandile pleki.“

„Tahan veel lõpetuseks öelda – armastage jalgpalli, tehke seda kirega ja jalgpall maksab teile tagasi!“

nikutööga alustada. Seal oli üks suur aga – nimelt tuli otsus ise saalijalgpalli mängimine lõpetada küllaltki raskelt. Seega läkski nii, et kuigi suures jalgpallis oli Kulikov putsad varna riputanud ja tegeles vaid kohtunikutööga, siis saalijalgpallis tuli ta FC Anži ridades veel korduvalt meistriks ja karikavõitjaks. Saavutas sisuliselt kõik, mida Eestis saavutada annab.

„Mul oli saalis tõesti suur dilemma – kas olen mängija või kohtunik. Tundsin end veel mängijana kõlblikuna ja mul oli kirg mängida. Tahtsin lüüa väravaid ja võita, see soov oli minu jaoks instinkt,“ kirjeldab Kulikov, kes valis seepärast esialgu mängimise juurde jäämise. „Teadsin, et mul ei ole hiljem enam nii palju jõudu ja siis saan rahulikumalt vilistada.“

Viimased mängud saalijalgpalli kõrgliigas pidas Kulikov 2015. aasta kevadel. Pärast seda jätkaski ta saalijalgpallis kohtunikuna ning teeb seda tänaseni.

Praegu, kui ta vilistab lisaks saalijalgpalli kõrgliigale ka madalamate liigade mänge, on ta enda sõnul väga heas vormis. „Võtsin ennast viimasel kahel aastal kokku. Käin viis korda nädalas jõusaalis, MyFitnessis on mu lemmikud grupitreeningud Studio X ja BodyPump. Olen sel aastal nii heas vormis, et sain tehtud kõrgliigakohtunike füüsilised testid,“ räägib Kulikov, kel vanust praeguseks 47 aastat.

Dmitri Kulikov (nr 2) enne ainsaks jäänud A-koondise mängu. Foto: Igor Saveljev

Flora sai uue peatreeneriduo kujul helerohelise võõba.

Maksimova: muretsesin, mida on mul

Eesti parimatele mängijatele anda?

Seitsmekordne Eesti meister Tallinna FC Flora on aastast aastasse võitnud enamvähem kõike, mida võita annab. Seda peaaegu veatut süsteemi õlitas eelmise aasta lõpuni Aleksandra Ševoldajeva, kelle rohelistesse treeneriputsadesse astusid duona Ljubov Maksimova ja Reivo Vinter.

Tekst: Laura Jaansen

Nii Maksimova kui Vinter on Eesti naistejalgpalli austajatele tuttavad nii klubi- kui koondiserindelt: kui endine naiste meistriliiga tegija on viimastel aastatel tegutsenud Flora duubelnaiskonna ja neidudekoondiste (U15 ja U17) peatreenerina, siis Saaremaalt pärit Vinter on FC Kuressaare kõrvalt jaganud näpunäiteid ka (Ševoldajeva juhendatud) U17 ja U19 koondisele. Mõlemad tunnetavad seeläbi hästi, millisele nõudlikule positsioonile on nad edenenud.

Kes on Ljubov Maksimova?

„Puutusime kokku põhimõtteliselt iga päev, sest töötasime samas kontoris. Arutasime palju nii naiskonna kui üldiselt Flora tüdrukutesüsteemi kohta. Ja kui Leks oli koondisega Tallinnast väljas, olin mina see esimene inimene, kes teda asendas naiskonna juures. Sain nendega käia ka Meistrite ja Balti liiga mängudel,“ kirjeldab UEFA B kvalifikatsiooniga Maksimova. „Mul on kindlasti lihtsam kui Reivol, sest ma tean juba kogu seda süsteemi ning tunnen mängijaid – nii esindusest kui noori, duublist tulijaid.“

Ljubov Maksimova:

„Praegu näen, et vähemalt esinelik üritab taktikaliselt mängida ja midagi omalt poolt kogu aeg vastu panna. See omakorda arendab ka treenereid.“

1993. aasta septembris sündinud Maksimova kerkis naiste meistriliigas pildile 18 aastat hiljem, kui ta asus mängima Levadiasse. Kuus hooaega ja sadakond kõrgliigamatši pärast seda jõudis ta Pärnu JKsse, kust kolme aasta möödudes tagasi pealinna Kalevi ridadesse jõudis. 2021. aastal naiste meistriliigas viimast korda mängijana üles astunud endise poolkaitsja saagiks jäi 161 tippliigakohtumist.

Treeneritööni jõudis Maksimova Levadia-päevil, kui toona naiskonda juhendanud Maksim Rõtškov tegi pakkumise treenida tüdrukute rühma. Sealt hakkas lumepall vaikselt veerema, ja see viis Maksimova 2022. aastal Florasse. Kolme hooaja jooksul töötas ta peamiselt duubelnaiskonnaga, mis tähendab, et kokkupuude esinduse ja selle treeneri Aleksandra Ševoldajevaga oli ülimalt tihe.

Aga mis joonistub välja siis, kui võrrelda Flora uusi peatreenereid käekirja järgi? „Ma arvan, et ma olen emotsionaalsem. Ma lähen täiega kaasa platsil toimuvaga. Näiteks kui me duubliga mõne mängu kaotasime, olid järgmised 24 tundi päris rasked – istusin ja analüüsisin, mida valesti tegime,“ käib Maksimova välja. „Reivo tundub just selline rahulik ehk juba selles mõttes oleme leidnud tasakaalu. Ja mänguliselt ka: mulle väga meeldib palliga mäng – olgu, ilmselt Reivole ka –, aga ta on väga tugev just kaitsefaasis. Ehk kui me töötasime mängumudeli kallal, siis keskendusin mina sellele, kuidas tahame palliga toimetada, ja tema töötas kaitsega.“

Kes on Reivo Vinter?

1997. aasta veebruaris sündinud Vinter jõudis suure jalgpalli lävele 2013. aastal, mil ta kuulus kahes FC Kuressaare Premium liiga kohtumises vahetusmängijate sekka. Debüüt Eesti tippliigas pidi aga ootama lausa viis aastat: hooajal 2018 usaldas peatreener Jan Važinski Vinterit esimest korda platsile aprillis 17 minutiks Nõmme Kalju FC vastu, kogu aasta peale tuli kokku sama palju (17) mänge. 2020. aastast Kuressaare eest madalamatel tasanditel võistelnud universaal Vinter mängis Premium liigas kokku 21 korda.

Vinter jõudis treeneriametini peale kaitseväge, kui jutt noore mehe tööotsingutest jõudis FC Kuressaare kõrvu. Vinter alustas lasteaiatreeningutega, ent siis, kui klubist lahkus ainus naistreener, oli ta valmis treenima tüdrukuid. Asi

Ljubov Maksimova ülesanne on peale Flora esindusnaiskonna ka duubelnaiskonna eest vastutada.

Foto: Katariina Peetson

klappis ning Vinter jäigi tüdrukute- ja naistejalgpalli poolele pidama.

Huvitav, miks? „Ma olen selle peale nii palju mõelnud, et miks ma sinna sobin. Arvan, et äkki on see seotud mu iseloomuga: suudan vajadusel olla piisavalt pehme, aga samas ka nõudlik. Näen, et tüdrukud, eriti just nooremad, vajavad natuke suuremat toetust võrreldes poistega,“ pakub UEFA A kvalifikatsiooni omandav Vinter välja. „Ajas olen muutunud küll nõudlikumaks. Selle poole pealt just, et kui meil on võistkonnaga mingisugused ühised kokkulepped, siis seal ei saa olla ühtegi järeleandmist. Just läbi selliste asjade nõuan maksimaalset pingutust.“

Klubitöö ja mängimise kõrvalt jõudis Vinter ka koondisejalgpalli. Neidude U17 ja U19 tasandil töötas ta Ševoldajeva abilisena, kusjuures mullu suvel kerkis Vinter vanemate neidude paremiku peatreeneriks. „Kokkupuuted Leksiga algasid tegelikult juba ammu enne seda: kui ma treenisin veel Kuressaares, siis ta käis paar korda meil treeningutel,“ märgib ta. „Aga jah, olles treenerikarjääris temaga palju koos töötanud ja suhelnud, on meil väga palju ühiseid arusaamasid,“ lisab Vinter kinnitamaks, et Florasse tööle asudes ei hüpanud ta päris tundmatusse vette.

Kes on pea-peatreener?

Kuna kaks pead on ikka kaks pead, kel võivad olla erinevad mõtted, siis tekib paratamatult küsimus, kuidas leiavad kaaspeatreenerid erimeelsuste korral lahenduse. Maksimova sõnul pole olukordi, milleks ollakse teoreetiliselt valmis, praktikas eriti ilmavalgust näinud.

„Leppisime kokku, et jagame kõik sõbralikult ära, täpselt pooleks,“ kinnitab ta. „Pigem on nii, et me täiendame ja paneme teineteist heas mõttes proovile. Näiteks ma panen trenniks kokku ühe harjutuse, aga Reivo tuleb ja ütleb, et sel pole head suunda, kuigi peaks. Tekib arutelu, mis viib meid ühiselt mingisuguse teise ja veel parema harjutuseni. Või kui Reivo pakub midagi välja, siis küsin mina, et miks sa just seda teha tahad. Arutame ja leiame koos selle kõige parema lahenduse.“

Selline Ševoldajeva järel eriti rohelisena näiv ning alles ühist keelt leidev duo pole vähemalt Vinteri ja Maksimova tunnetuse järgi mängijaid verest välja löönud. „Me oleme mõlemad väga töökad ja usun, et tänu sellele oleme mängijate seas usaldust tekitanud. Nii palju kui oleme tagasisidet saanud, siis trennidega ollakse rahul,“ märgib Maksimova.

Vinter nõustub. „Mängijatega peetud vestlustest on pigem läbi kumanud, et treenerite enda hirm on isegi suurem olnud. Mängijad ootavad küll sarnast professionaalsust, samas nad mõistavad, et me ei ole samad inimesed: mina olen Reivo ja Ljuba on Ljuba, me kumbki pole Leks. Igaühel on

Álex Grimaldo Leverkuseni Bayer

mingisugune oma nägemus ja oma meetodid. Aga ei, mingit pinget ei ole, et me peaksime suutma Leksiga sarnaselt toimetada, ja kui me seda ei tee, siis jookseme lati alt läbi,“ tunnetab ta.

Mida võiks uus hooaeg tuua?

Nii Maksimova kui Vinter on uue hooaja eel mõistagi elevil. Esmalt omaenda uue proovikivi pärast, samas vaatavad nad õhinaga ka konkurentide poole, kellest mõnel on samuti uus peatreener. „Kõik tundub väga põnev, uus ja huvitav, sest on teisigi treenereid, kes on uut hingamist toomas ja tahavad jalgpalli väga palju edasi arendada. Usun, et tuleb huvitav hooaeg!“ rõõmustab Vinter, kes samal ajal võidusurvet ei tunne. „Ma ei ütleks, et see tekitab mingisugust pinget. Pigem on see meie enda ootus: me tahame seeriat jätkata ehk võita kõiki ja kõike.“

Sellist pinget ei tunne ka Maksimova, kel oli enne töö vastuvõtmist hoopis teistsugune mure. „Mõtlesin, et mida saan mina, noor treener, anda Eesti parimatele mängijatele, kes on juba nii palju võitnud?! Kahtlesin just selles,“ meenutab ta. „Samas mul on just selline iseloom, et kui on mingi raske väljakutse, siis ma pigem just ütlengi, et davai, ma võtan selle vastu! Mingisugune lihtne olukord mind nii väga ei motiveeri. Võibolla tun-

Reivo Vinter on Floras ka naiste- ja tüdrukutejalgpalli koordinaator.

Foto: Liisi Troska

dub see mõne jaoks lihtne, et tule ja võta tiim, kes on juba Eesti meister, aga tegelikult on see päris-päris raske just vaimse poole pealt. Nemad on ilma sinuta juba võitnud.“

Samas pole võitmine võõras ju Maksimovale endalegi, kes tuli aastal 2017 PJKga Eesti meistriks. Seejärel algaski pärnakaid kolme punktiga edestanud Flora valitsusaeg. „Kui ma mängisin, siis ei olnud nii palju taktikalist jalgpalli. Pigem mängiti individuaalsete või võistkondlike oskuste peale. Praegu näen, et vähemalt esinelik üritab taktikaliselt mängida ja midagi omalt poolt kogu aeg vastu panna. See omakorda arendab ka treenereid, et mida ma nüüd siis teen, kui nad pressivad nii või naa,“ võrdleb ta.

Mis on see Flora nii ja Flora naa, kumbki peatreener otse loomulikult ei reeda. „Kui me võtame praeguse hooaja ettevalmistuse osa, siis siin oleme jätnud ülisuure osa sarnaseks, sest füüsiline ettevalmistus on viimastel aastatel olnud hea. Kui me vaatame aga jalgpallilist poolt, siis suuri muudatusi näha ei saa. Muidugi, eks sõltuvalt mängijate valikust, mis ei ole veel 100% kindel, võivad väikesed erinevused sisse tulla,“ vihjab Vinter.

Maksimova võtab aga kokku: „Miks me oleme siin – selleks, et teha oma parimat mängu ja tänu sellele ka parimat tulemust!“

Foto: Christian Kaspar-Bartke, UEFA via Getty Images

Antoine Griezmann

Atlético Madrid

Prantsusmaa

Foto: Florancia Tan Jun, UEFA via Getty Images

Aleksander Švedovski

JK Tallinna Kalev

Eesti

Foto: Katariina Peetson

Dani Olmo

FC Barcelona

Antoine Griezmann

Hispaania

Atlético Madrid

Prantsusmaa

Foto: Aitor Alcalde, UEFA via Getty Images

Florancia Tan Jun, UEFA via Getty Images

Álex Grimaldo

Leverkuseni Bayer Hispaania

Kannatlik võitleja RAIMO PAULBERG

Jaanuaris lahkus meie seast 65aastasena Eesti naistekoondise esimene peatreener Raimo Paulberg (14.04.1959 – 19.01.2025).

Paulberg ehk sõpradele Paula jääb jalgpalliinimestele meelde ülitööka ning suure südamega mehena, kes suutis jääda rahulikuks isegi siis, kui teismelised hoolealused teda eri moel aasisid ja tema kulul vempe korraldasid. Mängijana oli ta kõva võitleja – seda omadust süstis ta hiljem ka oma edukatesse treenitavatesse.

Pärnakas Paulberg tuli universaalse mängijana (kõige sagedamini tegutses ta paremkaitses ja poolkaitses) Pärnu Kalakombinaadi koosseisus Eesti NSV karikavõitjaks (1981) ja teenis kaks kõrgliiga hõbemedalit (1978, 1981). Treenerina kogus Paulberg tuntust naistejalgpalli arendajana, aga kasvatas üles ka mitu põlvkonda Pärnu poisse.

Üks tema tiimikaaslane

Kalakombinaadis oli Jüri Saar, kes tegutses hiljem samuti naistejalgpallis. „Paula, nagu me teda kõik kutsusime, oli väljakul hirmsalt tugeva mootori ja tahtejõuga, ta ei andnud kunagi alla.“

Saar meenutab, et ühel Eesti NSV linnadevahelisel spartakiaadil mängis Paulberg Pärnu võidus võtmerolli: „Enne turniiri sadas päevi tohutult vihma, Pärnu Kalevi staadion muutus sopaseks mudaauguks. Vett lendas ja pall ei liikunud. Aga Paula oli igal pool, kus oli vesi ja pall. Ta jõudis seal kõige rohkem mütata ja võistkonnale kasu tuua.“

Kalakombinaadist siirdus Paulberg pärast 1981. aasta hooaega Pärnu KEKi ridadesse. Mängijakarjääri järel tegutses ta noortetreenerina. Tema esimesest treeningurühmast sirgusid hilisemad koondislased Raio Piiroja ja Taavi Rähn.

Viis korda Eesti parimaks jalgpalluriks valitud ja muu hulgas Norra karikavõidu saanud keskkaitsja Piiroja on tuntud kõva võitlusvaimu poolest. 114kordne internatsionaal arvab, et just võitlemine oligi põhiline asi, mille Paulberg talle kaasa andis. „Tema põhiasi oligi see, et platsi peal tuleb

Raimo Paulberg (tagumises reas vasakul) 1993. aastal Pärnu Centrali tüdrukutega. Kohe Paulbergi kõrval seisab Varje Paat.

Foto: erakogu

võidelda. Arvan, et haarasin sellest õpetusest suhteliselt hästi kinni.“

Vastased lihtsalt joosti üle Suurt edu saavutas Paulberg Eestis naistetreenerina. 1991. aasta sügisel moodustas ta tüdrukutest võistkonna. 1994. aastal peeti Eestis esimene ametlik naiste meistriliiga hooaeg, mille see Paulbergi võistkond (keskmise vanusega umbes 14,5 aastat!) täiseduga võitis. Viie hooaja jooksul teeniti kõrgliigas kokku kolm meistritiitlit, ühed hõbe- ja ühed pronksmedalid. Tiim kandis sponsorite vahetumise tõttu aastate jooksul eri nimesid: Pärnu Vapper, Pärnu Rivaal, Pärnu Central, Pärnu Central-Jõmm, Pärnu Central-Sport, Pärnu Wiiking. Vast moodustatud Eesti naistekoondise peatreenerina tegutses Paulberg aastatel 1994–1997.

Paljud pallurid mängisid seega Paulbergi käe all nii klubis kui ka koondises. Nende hulka kuulusid samuti Gerlin Naisson ja Varje Paat (endise nimega Tugim), kes meenutavad, et treener rõhus üldfüüsilisele ettevalmistusele.

„Meie esimesed võidud (klubis – toim.) tulidki tänu sellele, et lihtsalt jooksime füüsiliselt vastased üle,“ ütleb Paat. Naisson avaldab sarnast arvamust: „Ega meil tehnikat ei olnud, aga jooksime väga palju – kuigi me viilisime ka (naerab – toim.) –, ja tänu heale füüsilisele põhjale suutsime kohe võidulainele purjetada.“

Piiroja mäletab samuti, et Paulbergi trennides (poisid ja tüdrukud tegid Paulbergi käe all tihti-

Tekst: Kristjan Remmelkoor

peale koos trenni) pidi palju ilma pallita liduma: „Ta oli noor treener ja omal ajal ei olnud ju mingeid treenerite koolitusi, igaüks vaatas ise, kuidas oskab. Kuna tema ise oli mängija, kelle stiil rajanes võitlusel ja füüsilistel eeldustel, siis ka meie noortena jooksime küllaltki palju. Võibolla jooksime rohkem, kui mängisime jalgpalli!“

Hoolealuste praktilised naljad

Treenitavatele meeldis Paulbergi kulul praktilisi nalju teha. Piiroja mäletab, et treener sõitis punase Žiguli 01-ga, millel olid uksed kogu aeg lukust lahti. Ja ühe saalitrenni järel lükkasid lapsed treeneri auto nurga taha peitu. Kui mees siis saalist välja tuli, arvas ta, et keegi on sõiduvahendi (tollal oli see väga kallis asi) pihta pannud. Lastel oli nalja nabani.

„Me panime teda ikka korralikult proovile, armu väga ei andnud,“ tunnistab ka Naisson. „Laagrites pasteerisime teda, toppisime talle igasuguseid asju kotti, suutsime mingeid aknaid ära lõhkuda. Ta kannatas selle kõik välja ja ei öelnud meile kunagi ühtegi halba sõna. Ta lihtsalt oli vait ja solvunud natuke aega, aga kuna me olime toona oma arust nii pullivennad, siis suutsime ta üsna pea jälle naerma ajada. Kaua ei saanud ta meie peale solvunud olla, see polnud lihtsalt võimalik!“

Paadi sõnul oli Paulberg mängijatega väga leebe: „Ta oleks võinud olla meiega tunduvalt karmim, arvestades, kuidas me teismelisena temaga käitusime. Ta ei osanud üldse kuri olla.“

Vedas väikese autoga 8–10 tüdrukut koju Hoolimata autopeitmise ja ka käigu väljalükkamise naljadest sõidutas Paulberg hoolealuseid treeningute järel heatahtlikult koju. Naissoni sõnul suudeti Pärnu Niidupargi staadionilt väikesesse autosse mahutada korraga kaheksa kuni kümme tüdrukut, lisaks kümmekonna palliga pallikott.

Naisson kiidab, et Paulberg suutis hoida võistkonnas head tiimivaimu. „Mina sain sealt endale eluaegsed sõbrannad,“ märgib ta. „Noorena oleks väga lihtne trennidele käega lüüa ja mingitele ahvatlustele järele anda. Aga tänu Raimole tulnud ägedale tiimivaimule, heale füüsilisele vormile ja võitudele jäime jalgpalli juurde.“

1998. aastal liideti Paulbergi tüüritud naiskond Jüri Saare juhendatud Pärnu JKga ning kahest tugevast naiskonnast sai üks. Treenerina jäi satsi vedama PJK juhendaja Saar, kes oli Paulbergilt 1997. aastal üle võtnud ka koondise juhendamise.

„Ega meil ülearu mängijaid ei olnud. Naistejalgpalli populaarsus oli olematu, seepärast oli vaja võistkonnad üheks liita,“ selgitab Saar. „Treeneriks jäin mina, ma täpselt ei mäletagi, miks see nii läks. Aga meie sõprust Paulaga see ei muutnud, käisime koos välismaal veteranide pundis mängimas, veel

2010. aastal oma eduka PJK/Vapruse poistevõistkonnaga. Meeskonna kapten Robert Kirss seisab paremal. Foto: erakogu

läinud aasta septembris pidasime ühise laua taga minu sünnipäeva ja nüüd oli plaan aprillis tema sünnipäeva pidada.“

Paulbergi kasvandikud aitasid võistkondade ühinemise järel Pärnu JK-l naiste kõrgliigas edukalt jätkata. Tänu ka nende panusele oli PJK 2017. aastaks 13kordne Eesti meister (pikaajaline loots Saar oli peatreener kõigil 13 võidukal korral).

Töökas ehitaja

Põhitöö mõttes oli Paulberg tegelikult ehitaja. Vutitreeneriamet oli kõrvaltöö. Pärast kahe Pärnu naiskonna ühinemist tegi Paulberg jalgpallist pausi, aga mõne vaheaasta järel võttis enda hoole alla Pärnu Vapruse 1994. aastal sündinud poisid. Nende eesotsas tuli ta 2010. aastal B-klassis Eesti meistriks.

Meistervõistkonna kapten oli praegune FCI Levadia esindusmeeskonna ründaja Robert Kirss. „Raimo oli mu esimene treener, kes oli minuga põhimõtteliselt kogu aja läbi noorteklasside. Ta oli suure südamega, väga abivalmis, töökas ja lahke inimene. Ta tuli sageli trenni andma peale põhitööd, aga ei jäänud kunagi hiljaks,“ kiidab Kirss.

Ründaja kommentaaridest selgub, et Paulbergi lahked harjumused polnud ka uue põlvkonna juhendamise ajaks muutunud: „Mäletan, kuidas ta tihtipeale aitas poisse trenni ja sealt koju viia, kui oli bussi peale jõudmisega raskusi või kellelgi oli lihtsalt abi vaja.“

Saare sõnul oli Paulberg ehitajana ülimalt töökas, nädalalõppudelgi leidis ta vaba aega harva. Ikka oli vaja mitme maja kallal toimetada ja mitmel inimesel abiks olla.

„Ta oli väga sõbralik, rahulik ja tasakaalukas. Ma ei teagi, et ta oleks kunagi kellegagi kas jalkaväljakul või mujal pahandanud,“ iseloomustab Saar kadunut.

Piiroja sõnul põrkas ta vutikarjääri järel Pärnu linnas tihti Paulbergiga juhuslikult kokku: „Ta oli tore inimene ja tugev töömees. Kui linnas kohtusime, siis olime ikka mõlemad tunkedes!“

„Ta oli väga hooliv. Midagi halba ei saagi tema kohta öelda,“ lisab Paat. „Meie pundil tulid tulemused ja kogu see seltskond suhtleb omavahel endiselt. Järelikult tegi Raimo midagi õigesti.“

Tammikule taas Annika, Sheinile esimene Hõbepall

Traditsiooniliselt kuulutati uue aasta teisel päeval Tallinna vanalinnas asuvas Beer Gardenis välja lõppenud aasta ilusaimad koondiseväravad. Eesti jalgpalliajakirjanike klubi (EJAK) valis naiste A-koondise aasta ilusaimaks tabamuseks Lisette Tammiku kolli EM-valikmängus

Luksemburgi vastu, meestekoondises aga Rocco Robert Sheini tabamuse Rahvuste liigas Aserbaidžaani vastu.

Kui 2023. aastal lõi meestekoondis kogu aastaga vaid viis väravat, siis seekord oli valik tunduvalt suurem, sest 12 kohtumisega sahistasid sinisärgid vastaste võrku 11 korral: kaks väravat löödi maavõistlusmängudes, viis Balti turniiril, kolm Rahvuste liigas ja üks EMi playoff-kohtumises Poolale. Huvitaval kombel löödi kolm kõige ilusamat väravat ühes mängus – Rahvuste liigas

saadud 3 : 1 võidumängus Aserbaidžaani vastu, mis jättis meid kokkuvõttes C-liigasse püsima. Kõik kolm löödud väravat teenisid ka esikohapunkte, kõige ilusamaks tunnistati lõpuks Rocco Robert Sheini kena soolovärav, mis tegi teisel poolajal seisuks 3 : 1. Shein sai keskjoone lähedal palli, kandis selle vastase karistusala juurde ning tegi seejärel madala löögiga skoori.

Tekst: Raul Ojassaar

Tammik.

Foto: Brit Maria Tael Shein.

Foto: Jana Pipar

Hõbepall 2024

Vasakult paremale: skoorija nimi, mäng koos kuupäevaga ning kogutud punktid, sulgudes esikohtade arv.

1. Rocco Robert Shein Aserbaidžaan (11.10) 159 (16)

2. Vlasi Sinjavski Aserbaidžaan (11.10) 131 (10)

3. Ioan Yakovlev Aserbaidžaan (11.10) 125 (12)

4. Mark Anders Lepik Leedu (11.06) 45

5. Kevor Palumets Rootsi (12.01) 34

6. Alex Matthias Tamm Fääri saared (8.06) 21

7. Alex Matthias Tamm Soome (26.03) 20

8. Martin Vetkal Poola (21.03) 14

9. Daniil Kuraksin Fääri saared (8.06) 9

10. Henri Anier Fääri saared (8.06) 8

11. Edgar Tur Fääri saared (8.06) 4

Annika 2024

Vasakult paremale: skoorija nimi, mäng koos kuupäevaga ning kogutud punktid, sulgudes esikohtade arv.

1. Lisette Tammik Luksemburg (12.07) 189 (37)

2. Annegret Kala Hongkong (27.02) 107 (1)

3. Kairi Himanen Albaania (31.05) 102

4. Kristina Teern Kosovo (2.12) 66

5. Katriin Saulus Läti (27.10) 37

6. Anette Salei Leedu (24.10) 32

7. Vlada Kubassova India (21.02) 15

8. Vlada Kubassova Kosovo (2.12) 10

9. Lisette Tammik India (21.02) 9

10. Anette Salei India (21.02) 2

11. Kristina Teern Luksemburg (16.07) 1

12. Vlada Kubassova Leedu (24.10) 0

Kõikide esikolmikusse jõudnud väravate puhul oli tegemist mängija debüütväravaga koondises.

Annika puhul oli esikoht üsna selge: 12 tabamuse konkurentsis sai Lisette Tammiku võõrsil Luksemburgi vastu löödud värav esikohapunktid kõikidelt hääletajatelt peale ühe. Tammikule tõi esikoha efektne ja tehniliselt väga keeruline ülepealöök, kui ta keskväljalt vastase karistusalasse tulnud kõrge palli käärlöögiga enda selja taha väravasse suunas. Teise koha ja ühe esikohavaliku teenis Annegret Kala esimene värav Eesti koondises, kui ta 1 : 0 võidumängus Hongkongi vastu palli peaaegu poolelt platsilt otse karistuslöögist sisse lõi – vastaste kaitsjad ja väravavaht hindasid palli lendu valesti ja lubasid sellel ülikaugelt sisse põrgata.

EJAKi liikmete seas toimunud valimistel reastas iga hääletaja nii meeste kui naiste seas viis ilusamat tabamust.

Kuna Sheinile oli tegu esimese koondiseväravaga, oli see mõistagi ka tema esimene Hõbepall. Varem on debüütväravaga Hõbepal -

Senised Hõbepalli võitjad

Aasta ja nime järel vastane, kelle võrku võidupall löödi.

1995 Martin Reim Sloveenia

1996 Argo Arbeiter Andorra

1997 Martin Reim Leedu

1998 Sergei Terehhov Fääri saared

1999 Martin Reim Fääri saared

2000 Indrek Zelinski Hongkong

2001 Andres Oper Holland

2002 Teet Allas Moldova

2003 Indrek Zelinski Andorra

2004 Kristen Viikmäe Liechtenstein

2005 Andres Oper Slovakkia

2006 Tarmo Neemelo Türgi

2007 Indrek Zelinski Andorra

2008 Vjatšeslav Zahovaiko Fääri saared

2009 Konstantin Vassiljev Armeenia

2010 Tarmo Kink Serbia

2011 Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa

2012 Konstantin Vassiljev Poola

2013 Konstantin Vassiljev Holland

2014 Siim Luts Tadžikistan

2015 Sander Puri St. Kitts ja Nevis

2016 Konstantin Vassiljev Gibraltar

2017 Mattias Käit Küpros

2018 Siim Luts Ungari

2019 Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa

2020 Rauno Sappinen Põhja-Makedoonia

2021 Mattias Käit Belgia

2022 Konstantin Vassiljev Malta

2023 Rauno Sappinen Austria

2024 Rocco Robert Shein Aserbaidžaan

Senised Annika võitjad

2020 Kristina Bannikova Läti

2021 Vlada Kubassova Fääri saared

2022 Vlada Kubassova Leedu

2023 Lisette Tammik Iisrael

2024 Lisette Tammik Luksemburg

li võitnud Sergei Terehhov (1998), Teet Allas (2002), Tarmo Neemelo (2006), Konstantin Vassiljev (2009) ja Siim Luts (2014). Hea märk on Sheinile see, et sellest seltskonnast ei õnnestunud vaid Neemelol hiljem koondiseväravate saldot kasvatada!

Annika vaid viieaastase ajaloo jooksul sai Tammikust aga juba teine mängija, kes auhinna võitnud kaks korda järjest. Kui esimene Annika läks 2020. aastal Kristina Bannikovale, siis järgmised kaks Vlada Kubassovale ning seni viimased kaks on võitnud just Tammik. Sealjuures võib Tammiku ülepealööki pidada üheks ilusamaks, kui mitte kõige ilusamaks väravaks, mis Eesti koondise eest kunagi löödud!

Hõbepalli ja Annika auhinna valmistas klaasikunstnik Eeva Käsper, kes on seda tööd teinud alates 2005. aastast. Varasemal kümnel korral oli Hõbepalli autor keraamik Kadri Jäätma. Auhindade väljaandmist toetab Paf.

Kas jalgpallur on käsitööline? Ökoloogilise jalgpallitunnetuse võimalused ja piirid

„Progressão. Kuidas oleme jalgpalli mõistnud vääriti“ esitab juba pealkirjas lugejale väljakutse ning eessõnas keeratakse vinti kiiresti ja kõvasti peale.

Vastandudes Soomes (ja Eestis) levinud läänelikele paradigmadele, aju- ja inimkesksetele mõtestamisviisidele, peetakse vajalikuks näha jalgpalli hoopis inimeste ja keskkonna tihedas koostoimimises. Positivistlike ja reduktsionistlike teooriate asendamine holistlikega „pakub rikkalikumat viisi mängu näha, juhendada ning oskusi ja oskuslikku mängu arendada“ (lk 19), usuvad autorid

Jani Sarajärvi ja Jussi-Pekka Savolainen.

Nii radikaalne avang tekitab palju küsimusi ja vastuväiteid, mis kerkivad paratamatult esile, kui keegi nimetab meie senist arusaamist jalgpallist nii lootusetult vääraks, et selle korrigeerimiseks on vaja plats puhtaks lüüa ja see täiesti uuele alusele rajada. Just Euroopas on maailma kõige tugevamad koondised, kõige ihaldatumad võistlused, kõige sügavam jalgpallikultuur – miks läänelik mõtlemine nüüd ühtäkki enam ei sobi? Isegi kui holistlik tunnetus on veenvam kui meie senised teoreetilised raamistikud, siis miks peaks sellega ka praktikas kaasnema paremad jalgpallioskused? Kellele see raamat üldse mõeldud on – akadeemikule, kes üritab mõista jalgpalli kui nähtust, või jalgpalluritele ja treeneritele, kelle eesmärk on edu väljakul?

Eelmise hooaja alguses oli raamatu üks

autoreid Jani

Sarajärvi põgusalt

Nõmme Unitedi peatreener.

Foto: Katariina Peetson

„Progressão“ üks peamisi tugevusi seisnebki oskuses lugejat parajalt varvastel hoida – see haarab jalgpallisõbra endaga kaasa, provotseerib ja veenab teda, viskab õhku uusi kontseptsioone ja termineid ning siis selgitab neid äärmise kannatlikkusega. Selle kõige taustal liigub raamat loogilist rada pidi edasi ja enamik lugejate ootuspärastest küsimustest saab umbes 300 leheküljega rahuldavalt klaaritud.

Lääneliku mõtlemise juures häirib autoreid ennekõike komplekssete nähtuste (mille hulka kuulub ka jalgpall) taandamine mehhanistlikeks osadeks. Jalgpallis tähendab see näiteks tehniliste elementide harjutamist lahutatuna mängust, aga ka andmekeskset lähenemist, mille puhul moonutavad järeldusi vaikivad eeldused. „[Et] mõista meie kognitsiooni ja tegevusi, peame mõistma kogu keha (koos)mõju meile, samuti keskkonna ja keha koostoimet, kus keskkond mõjutab meid ja meie mõjutame oma keskkonda“ (lk 38–39).

Olles enne tunnistanud, et selline mõtteviis resoneerib ida filosoofiatega, tekitab küsimusi autorite valik seada mitmel puhul meile eeskujuks Portugali. Tuuakse välja ajaloo austamine Portugali jalgpallikoolitustel, sealse spordikultuuri kogukondlikkus ja mängukesksus. Kahtlemata on Lõuna- ja Põhja-Euroopa kultuurierinevused tuntavad, aga kui raamat vastandub läänelikele mõttemallidele, siis miks seada poodiumile riik, mis asub Euroopas ja on endise koloniaalimpeeriumina olnud eesrindlik lääne kultuuri eksportija? Selle küsimuse tagant piilub välja laiem teema: kui holistlik mõtteviis pakub jalgpalli arendamisel olulist eelist, siis miks on näiteks Aasia jalgpalli saavutused nii tagasihoidlikud?

Tekst: Siim Pulst

Suur osa raamatust keskendub ökoloogilise vaate tutvustamisele ning kohandab seda jalgpalli spetsiifikaga. Autorid selgitavad üksikasjalikult ja paljudele allikatele viidates, kuidas mõistetakse inimese toimimist ja oskuste arendamist ökoloogilise dünaamika raamistikus. „Meie teadmised ei kasva mudelitena ajus, vaid tänu uutele viisidele tajuda maailma, iseennast ja eriti iseennast maailmas“ (lk 99). Seda kõike näitlikustatakse isiklike meenutustega oma karjäärist ja illustreeritakse ohtrate joonistega, ning tasapisi jõutakse abstraktselt tasandilt üha konkreetsemate jalgpalliliste väidete ja suunisteni.

Näiteks räägitakse jalgpallimängu ettearvamatusest ning leitakse, et kui „kaose olukordi peetakse mängu osaks, tuleks mängijaid ja meeskondi arendada neis edukalt toimima“ (lk 135). Kaose harjutamine kõlab vastuolulise sõnapaarina, kuid autorid viitavad jalgpallimängu piirangutele (näiteks mängureeglid või tegevuse põhimõtted), mistõttu ei ole kaoseolukorrad siiski täiesti juhuslikud ja mingil määral peaks olema võimalik neiks valmistuda.

Sama vastuolulisena kõlab esmapilgul järgmine väide: „Ökoloogilise lähenemise põhioletus on, et õiget tehnikat ei ole olemas“ (lk 166). Ent ka siin pehmendatakse väite esialgset radikaalsust, selgitades kohe, et „liigutuses [on] siiski mõningad põhiomadused, mis näivad realiseeruvat alati“, olgugi et „need on seotud pigem jõu juhtimisega kui täiusliku tehnika põhiaspektidega“. Oskuslikuks saamiseks ei piisa tehnika õppimisest, vaid tuleb õppida tundma oskuse põhiolemust ja keskkonnaga kohaneda (lk 174). Olles Soomes ja Eestis keskendunud liialt tehnikale, oleme me autorite hinnangul „arendanud mängijad mittesobituvateks kopeerijateks“, aga „selleks, et osata tantsida... tuleb tantsida teistega“ (lk 177).

Kui holistlik mõtteviis pakub jalgpalli arendamisel olulist eelist, siis miks on näiteks Aasia jalgpalli saavutused nii tagasihoidlikud?

Sedasorti kõlavaid väiteid esitatakse läbi terve raamatu, aga mida edasi, seda lähemale jõutakse praktiliste sammudeni pallimurul, ja lõpuks kooruvad välja ka vastused eespool mainitud suurtele küsimustele. 9. peatükis saab sisuliselt selgeks, et see raamat on suunatud ennekõike jalgpallitreeneritele – kõik pusletükid pannakse kokku terviklikuks treeninguväljaku kirjelduseks, kus treeneri ülesanne on mudeldada mängu niimoodi, et see esindaks piisavalt hästi tegelikku võistlusolukorda. Tutvustatakse piirangutepõhist juhendamismeetodit, mille järgi treener lähtub harjutuste valikul „indiviidi, keskkonna ja ülesande piirangute koosmõjust“ (lk 233).

Seda meetodit kirjeldades minnakse detailideni välja ning jalgpallitreenerist lugejale on tegemist rikastava teabega, olgu ta arvamus ökoloogilisest vaatepunktist milline tahes. Kõige konkreetsemate suunisteni välja jõudes selgub nimelt, et autorite nägemus ei ole praktikas sugugi nii radikaalne, kui see teoorias välja paistis. Nad möönavad, et treener peab oma parima äranägemise järgi treeningul piiranguid kehtestama ja nende piirangutega manipuleerima. Täpsustatakse küll, et seda tuleb teha mängijatele „võimaluse andmiseks, mitte limiteerimiseks“ (lk 241), aga vaevalt väidaks enda valitud harjutuste kohta midagi muud ka traditsioonilisemate meetoditega treener. Peale selle rõhutavad autorid situatsioonipõhise võtmeinformatsiooni tähtsust, aga jällegi – küllap on igal treeneril oma nägemus selle kohta, mis on olulisim. Niisiis ei ole tegu mustvalge valikuga, kas trennis peaks harjutama eraldiseisvalt standardseid elemente või terviklikult mängulise ettearvamatusega toimetulemist. Küsimus on pigem selles, kuidas detailide ja terviku, korduste ja variatsioonide, lihtsustamise ja võistlusolukorra vahel õige tasakaal leida. Ent kui autorite pakutavat lähenemist saab vaadelda levinud treeningumetoodikatega samal skaalal ja küsimus on vaid tasakaalupunktides, siis milleks on üldse tarvilik nii radikaalne vastandumine senistele paradigmadele? Siinkohal tuleb rõhutada, et teoreetilise raamistiku väärtus ei piirne vaid selle lihtsustatud tegutsemissuunistega. See sisukas raamat sisaldab tohutult nüansse, mis lähevad lühikokkuvõttes paratamatult kaduma, ning need nüansid aitavad moodustada üldpilti, mille omaksvõtt suunab meie otsustusi laiemal tasandil. Isegi kui treeningumeetodite põhialus jääb samaks, mõjutavad teoreetilised eeldused meie valikuid ja määravad rõhuasetusi. Teooriast tulenevad arusaamad kanduvad treeninguväljakule näiteks selliste hinnangutena: „Harjutuse eesmärk võikski olla kohanenud mängijate asemel kohanemisvõimeliste mängijate kujunemine...“ (lk 257).

Raamatu viimase pika peatükiga saab lõpliku kinnituse, et ökoloogiline vaade on autoritele midagi palju enamat kui vaid jalgpalliline arenguvõimalus – see on alus kogu maailma mõistmiseks. Lääne teadusele, haridusele ja juhtimisele ei vastanduta mitte eeskätt jalgpallilistel põhjustel, vaid kuna keskendumine valedele asjadele „on viinud meid sõdadeni ning loomade ja kogu planeedi

ARVUSTUS

väärkohtlemiseni“ (lk 281). Autorid soovitavad pöörduda tagasi jalgpalli loomuse juurde ja avaldavad raamatu laiema ambitsiooni: „Eesmärk on jalgpalliantropoloogia arendamine, kus inimesed kulgevad teiste inimestega koos ning kus teadus- ja arendusprogrammid luuakse inimeste maailmas, mitte ei piirdu vaid kolonialistlikul viisil andmete kogumise ja analüüsimisega ning teabepõhise juhtimisega väljastpoolt“ (lk 282). Lõpuks minnakse veel kaugemale: „Juhtimise ja uurimistöö põhieesmärk on aidata jalgpalliühiskonnal kasvatada tarkust ehk oskust mõista, mis on elus väärtuslik – mitte ainult iseenda jaoks, mitte ainult jalgpalli, vaid kõigi jaoks“ (lk 287–288).

Nende suuremate eesmärkide seisukohalt ei muutuks raamatu põhisõnum oluliselt, kui pealkiri oleks hoopis „Progressão. Kuidas oleme maailma mõistnud vääriti“ või kui jalgpalli asemel kasutataks mõnd muud nähtust, mille najal ökoloogilise tunnetuse väärtust demonstreerida. Ent see on siiski raamat jalgpallist, kirjutanud igati kompetentsed asjatundjad, ning kahtlemata kasulik lugemine igale jalgpallitreenerile ja kõigile teistele, kes soovivad mängu (ja maailma) olemust sügavamalt mõista. See pakub kuhjaga mõtteainet, ärgitab arutlema ja inspireerib kaaluma uusi vaatenurki – isegi juhul, kui autorite vaated tervikuna lugejat ei kõneta.

mitte teoreetiline veenvus paberil, vaid resultaadid väljakul. Autorid näivad olevat veendunud, et jalgpalli sügavam mõistmine tuleb mängijate ja võistkondade arengule kasuks. Raamatu lõpuosas väidetakse, et jalgpallis tegutseja on käsitööline, kes peab „olema tundlik oma keskkonna suhtes ja elama sellega koostoimes“ (lk 271).

Oma mõtteid on Sarajärvi käinud tutvustamas ka Eesti Jalgpalli Liidu koolitusel.

Foto: Liisi Troska

Osaliselt peab jalgpalli ja käsitöö analoogia paika, aga autorid ei pööra tähelepanu nende erinevustele, mis on samuti kaalukad. Eelkõige selles osas, et erinevalt käsitöölisest, kelle töö seisneb peaaegu täielikult oma visiooni realiseerimises ja kes võib seda visiooni igal ajahetkel ükskõik mis moel ja määral muuta, on jalgpalluritöö vastupidi üks erakordselt tihedalt reguleeritud eluala. Mängureeglid, taktikalised printsiibid, võistluste juhendid ning paljud muud rööpad ja ettekirjutused suruvad jalgpalliprofessionaalid suhteliselt jäikadesse raamidesse. Tulemusspordi loogika allutab kogu jalgpallisüsteemi kesksetele standarditele, mida hoiavad igapäevaselt üleval hierarhiad nii võistkondades, jalgpalliklubides, jalgpalliliitudes kui rahvusvahelistes katusorganisatsioonides – ja loomulikult ka eri tasandite vahel. Käsitöölise vabadus on oma kätetööd arendades jalgpalluri omast võrreldamatult suurem ning tema võib omale ise valida ka eesmärgid, mille järgi juhinduda, samas kui jalgpallis on tegevuste lõppeesmärk raudselt paigas – võit!

Eetilised ja eksistentsiaalsed kaalutlused seisavad reaalses maailmas jalgpallilisest loogikast muidugi kõrgemal, aga jalgpalliväljakul annavad need teed tulemusspordi käivitavale jõule ehk võidujanule, mille jaoks tuleb mobiliseerida kõik reeglipärased vahendid. Ilmselt on holistilisest ökoloogilisest lähenemisest võimalik ammutada väärt konkurentsieeliseid ka palliplatsile, kuid vaevalt juhataks selle vaatepunkti täielik ülevõtmine meid Eesti jalgpalli kuldajastusse (vähemalt mitte sportlike tulemuste poolest).

Raamatu viimase pika peatükiga saab lõpliku kinnituse, et ökoloogiline vaade on autoritele midagi palju enamat kui vaid jalgpalliline arenguvõimalus – see on alus kogu maailma mõistmiseks. Lääne teadusele, haridusele ja juhtimisele ei vastanduta mitte eeskätt jalgpallilistel põhjustel, vaid kuna keskendumine valedele asjadele „on viinud meid sõdadeni ning loomade ja kogu planeedi väärkohtlemiseni“.

Ent kas see kõik viib jalgpalli ka sportlikult edasi? See on küsimus, millele ei anna lõplikku vastust

Autorid nendivad, et tehnoloogia saatis inimese küll Kuule, aga „kui vaadata inimkonna tegutsemist viimaste aastatuhandete jooksul, võime märgata, et meid ei tohiks üldse lubada kusagile mujale asju segi pöörama“ (lk 285). See on reaalses maailmas tugev eetiline argument, aga mida maksab see jalgpalliuniversumis, kus maailmameistritiitel on Kuu ja sellest kõrgemal ei paista midagi? Või oleme me siiski võimelised kujutlema ja ehitama jalgpallimaailma, kus valitsevad suuremad väärtused kui sportlik edu?

Kasutades sooduskoodi JALKA15

saad kogu tellimuselt soodustust -15%

Oscar parima draama eest –

Hiina superliiga tõus ja hukk

Juventusesse? Atléticosse? Interisse või Milani?

Poolkaitsja Oscari mänguminutid olid pärast Antonio Conte saabumist Chelseas kokku kuivanud ja brasiillane pidi tõsiselt kaaluma, kus karjääri jätkata. Kaalumisel oli hulk variante, üks ahvatlevam kui teine. Mitte keegi ei osanud arvata, et 25aastane mees, kes kuulus Euroopa tippliigade silmapaistvamate mängijate sekka, kolib järgmiseks kaheksaks aastaks Hiinasse ning et temast saab tahtmatult sealse kõrgliiga kiire tõusu ja veel kiirema languse sümbol.

Päev enne 2016. aasta jõulupühi teatas Hiina kõrgliigaklubi Shanghai SIPG, et nad on Oscariga käed löönud. Chelsea sai 52 miljonit naela ehk toonases mõistes veidi üle 60 miljoni euro, brasiillane hakkas aga teenima umbes 470 000 euro suurust nädalapalka.

Aastas tegi see tema sissetulekuks pisut üle 24 miljoni euro – ja seda pärast maksude mahaarvamist. Palgatõus võrreldes Chelsea-päevadega oli neljakordne. SIPGi linnarivaalid Shenhua klubist ei saanud mõistagi võlgu jääda ning viis päeva hiljem löödi Carlos Tévez oimetuks 700 000 euro suuruse nädalapalgaga. Iseasi, kas selle eest ka midagi enamat saadi. „Hea puhkus,“ iseloomustas argentiinlane aastaid hiljem Hiinas veedetud aega üleoleva lakoonilisusega.

Mis tundub tagantjärele hullumeelne, oli seda ka toona... noh, ikkagi, aga natuke vähem. Pigem oli Oscari palkamine lihtsalt uus tegelikkus. Hiina superliiga oli tõusuteel, peatreenerina olid seal juba töötanud näiteks Manuel Pellegrini, Fabio Cannavaro ja Sven-Göran Eriksson. 2017. aastaks palkas SIPG Erikssoni asemele André Villas-Boase ja Shenhua uruguaylase Gustavo Poyet’, suvel tõi Jiangsu Suning tüüri juurde koguni Fabio Capello.

Tekst: Kristjan Jaak Kangur

Oscar 2017. aastal Shanghai eest säramas.

Foto: Johannes Eisele, AFP/Scanpix

Mängijate nimekiri oli samuti muljetavaldav. Oscari ootasid Hiina liigas ees kaasmaalased Paulinho, Ramires ja Hulk, aga ka Gervinho, Ezequiel Lavezzi ja Burak Yılmaz. Ning see oli alles algus, sest peagi lisandusid Tévez, Javier Mascherano, Alexandre Pato, Yannick Carrasco...

Eelmise kümnendi Saudi Araabia

Toonane Hiina oli sisuliselt sama, mis on praegune Saudi Araabia – värskelt avanenud turg, kus oldi valmis maksma Euroopa tippliigadest saabunud tipptreeneritele ja -mängijatele ulmepalka. Ning palganumber ei meelitanud sinna enam ainult karjäärilõpetajaid, vaid ka parimas jalgpallurieas mängijaid.

Üks neist oli värskelt Premier League’i ja Euroopa liiga võitjaks kroonitud ning Brasiilia koondises 48 kohtumist mänginud Oscar. Pikaks veninud Hiina-seiklus sai otsa alles kaheksa aastat hiljem. 2024. aasta viimastel päevadel lõi ta kolmeks aastaks käed São Pauloga, kus ta poisikesena karjääri alustas.

Kui ajalukku kiigata, siis oldi Euroopas kümmekond aastat tagasi aga suures mures. „Hiina klubidel on rahaline võimekus, et meelitada endale mis tahes Euroopas mängiv mees,“ kurtis Arsenali toonane juhendaja Arsène Wenger, kui Suning oli äsja üle maksnud Liverpooli, et saada Donetski Šahtarist kätte andekas brasiillane Alex Teixeira. „Hiinas valitseb suur poliitiline tahe saada jalgpalliturul suureks tegijaks. Premier League’il on põhjust muretseda.“

saavad nad lisaks presidendi toetusele ka ülemaailmset reklaami.

Valitsuses aga juba kääris. Kas 33aastasele Tévezile aastas makstavad 35 miljonit eurot on ikka parim investeering? Või riisuvad koore hoopis Jorge Mendesi sugused superagendid? Vaid kuus nädalat enne 2017. aasta hooaja algust kärbiti korraga platsile lubatavate välismaalaste arvu kolmelt neljale. SIPG oli aga palganud lisaks Oscarile ja Hulkile veel Portugali legendi Ricardo Carvalho ja kohalikus liigas end väravakütina juba tõendanud brasiillase Elkesoni...

Rikkam kui Mbappé ja Lewandowski

Veel 2024. aastal võis Oscar kiidelda maailma jalgpallituru suuruselt kuuenda palgaga. Barcelona maksis Robert Lewandowskile ja Real Madrid Kylian Mbappéle vähem, rääkimata Müncheni Bayernist ja Harry Kane’ist või Manchester Cityst ja Erling Hålandist. Brasiillasest ettepoole jäid selles tabelis ainult Cristiano Ronaldo, Neymar, Karim Benzema, Riyad Mahrez ja Sadio Mané ehk eranditult Saudi Araabiast naftaraha kokku roobitsevad mehed.

SIPGi linnarivaalid Shenhua klubist ei saanud mõistagi võlgu jääda ning viis päeva hiljem löödi Carlos Tévez oimetuks 700 000 euro suuruse nädalapalgaga. Iseasi, kas selle eest ka midagi enamat saadi. „Hea puhkus,“ iseloomustas argentiinlane aastaid hiljem Hiinas veedetud aega üleoleva lakoonilisusega.

Praeguseks teame, et Wenger siiski eksis. Hiina jalgpallirevolutsioon, mis tundus vähem kui kümne aasta eest vääramatu, vajus mõne aastaga lössi nagu tühjenev kuumaõhupall. Valitsuse kehtestatud palgapiirangute järel andis liigale surmahoobi COVID-19 pandeemia. Pärast selle puhkemist on Hiinas uksed sulgenud ja pankroti välja kuulutanud 39 profiklubi.

Pandeemia tagajärjel elas Hiina kinnisvaraturg üle kõigi aegade suurima kriisi. Üle poole kõrgliigaklubidest toetus aga rahaliselt just sellele sektorile. Valitsus leidis pealekauba, et vaja on keskenduda kodumaiste talentide arendamisele, mistõttu kehtestati välismaalaste sissetoomisele ja nende palkadele sajaprotsendiline maksukoormus.

Ilmselgelt on Hiina riik, kus ohjad on poliitikute, mitte ärimeeste käes. Kuniks president Xi Jinping leidis, et Hiinast peaks saama maailma jalgpalli valitseja, suisa ärgitati suurettevõtteid raha klubidesse valama. Jaemüügikett Suning ja kinnisvarahiid Evergrande uskusid, et vastutasuks

Miks jäi nooruses paljulubavalt Pampade Xaviks ristitud Oscar Hiinale truuks ka siis, kui kõik teised sealt põgenesid – kes tugevama taseme, kes parema palga otsinguil? Miks ei kasutanud ta võimalust mängida end Euroopas tagasi pildile, murda ehk uuesti Brasiilia koondisesse? Et see on võimalik, näitas Paulinho, kes naasis 2017. aastal Barcelona ridadesse ja käis 2018. aasta suvel Brasiiliaga MMil, lüües seal väravagi.

Mõistagi on lihtne öelda, et Oscari huvitas vaid raha. Aga tema loo mõistmiseks tuleb lasta rääkida kontekstil.

Samamoodi nagu paljud teised Brasiilia jalgpallurid kasvas Oscar vaeses peres. Ta oli vaid kolmeaastane, kui isa liiklusõnnetuses hukkus, ning ema pidi kolm last üksinda üles kasvatama. Brasiilias on neil, kel õnnestunud haljale oksale jõuda, kombeks hoolitseda nii lähisugulaste kui ka kogu suguvõsa ja sõprade eest. „Veel rohkem raha“ saab sellisel juhul mõnevõrra kaalukama tähenduse.

Brasiillase kiituseks peab ütlema, et erinevalt paljudest ametivendadest ei ole ta kunagi Hiinasse siirdumise põhjustest saladust teinud. 2017. aastal antud intervjuus uskus ta siiski, et naaseb varsti Euroopasse: „Kõik jalgpallurid tahavad teenitud rahaga peret aidata. Mõtlesin Hiinasse tulles rohkem lähedastele kui oma karjäärile. Aga üle kõige naudin tipptasemel mängimist.“

Pahapoisi mainega Carlos Tévezi teekond Hiinas jäi lühikeseks – muu hulgas süüdistas Shanghai Shenhua peatreener teda ühel hetkel ülekaalus. 730 000 eurot tiksus Tévezi pangaarvele aga iga nädal sellegipoolest. Foto: AFP/Scanpix

Läks teisiti, sest 2019. aasta detsembris lõi Oscar SIPGiga käed veel viieks aastaks. Tegu oli ühelt poolt geniaalse sammuga, sest vaid aasta hiljem kehtestas riik välismaalaste palgapiiranguks 3 miljonit eurot. Ent Oscari 24 miljoni suurust aastapalka see reegel tagasiulatuvalt mõistagi ei puudutanud.

Teisalt tähendas karm palgalagi, et liiga voolas tippmängijatest vaid mõne aastaga tühjaks. Ning kui sellele lisandus veel force majeure ehk koroonapandeemia, oligi kõik läbi. 2020. aastal esimest korda Hiina meistriks tulnud Jiangsu Suning pani kolm kuud hiljem emafirma rahaliste raskuste tõttu päevapealt uksed kinni, iga järgnev hooaeg tõi kaasa veel paari-kolme tippklubi taandumise.

Premium liigast Hiina staariks

Välismängijaid jagub Hiina liigasse praegugi –näiteks eestlastele on tuttav esmalt paar aastat Cangzhous veetnud ja seejärel Zhejiangi kolinud endine Paide Linnameeskonna ründaja Deabeas Owusu-Sekyere. Muide, tema eelmine koduklubi Cangzhou Mighty Lions oli üks viimaseid õnnetuid, kes tänavuse aasta alguses liigasüsteemist välja visati, põhjus suured võlad.

Sama saatus tabas Hiina ühte edukamat klubi Guangzhou. Tunamullu 34 mängust vaid kolm võitnud ja esiliigasse pudenenud Guangzhou kuulus viimased tosin aastat Evergrande’i kinnisvaraettevõttele, mis kerkis väärtuse poolest 2018.

aastal kogu maailma tippu. Kolm aastat hiljem varises ettevõte kokku ja see juhatas sisse tee Hiina kinnisvarakriisile.

Hooaegadel 2011–19 üheksast võimalikust Hiina meistritiitlist kaheksa võitnud Guangzhou krooniti 2013. ja 2015. aastal Aasia Meistrite liiga võitjaks, akadeemia tasandil alustati koostööd Real Madridiga, aga nüüd näitavad kõik märgid, et 70aastase ajalooga klubi on peagi sunnitud tegutsemise lõpetama. Guangzhousse kerkima hakanud uue, 100 000 pealtvaatajat mahutama pidanud esindusstaadioni ehitus jäeti pooleli juba 2022. aasta keskel.

Oscari ja Hulki vedamisel Guangzhoult 2018. aastal tiitli näpanud Shanghai SIPGil, mis ristiti 2021. aastal suupärasemalt Shanghai Portiks, on läinud veidi paremini. Mängijana Inglismaa kõrgliigas ja Austraalia koondises tegusid teinud Kevin Muscati juhendamisel on kahel viimasel aastal meistriks tuldud, sadamalinna sissetulekud võimaldavad klubil pinnal püsida. Üsna kõnekas on seegi, et 2024. aastal suutis neile tiitliheitluses konkurentsi pakkuda vaid linnarivaal Shanghai Shenhua, teised jälitajad jäid juba paarikümne punkti kaugusele.

Hiina piinlik põrumine

Olgugi see objektiivselt võttes loogiline ja võibolla isegi õige asjade käik, aga superliiga kiire kokkukukkumine pole piinlik mitte ainult Hiina

spordile, vaid kogu riigile. President Xi sõnastas üle kümne aasta tagasi, veel asepresidendi ametis olles kolm isiklikku unistust: et Hiina koondis jõuaks MMile, et Hiina võõrustaks MMi ja et Hiina võidaks MMi.

Kuigi riigis on viimase mõnekümne aasta jooksul toimunud nii suve- kui ka taliolümpiamängud, ei jõua jalgpalli MM sinna niipea. Korraldajad on paika pandud kuni 2034. aastani ja kuna siis toimub suurturniir Saudi Araabias, ei tohiks Aasia manner praeguste mängureeglite järgi niipea uut võimalust saada. Arvestades FIFA presidendi Gianni Infantino müüdavust, pole see mõistagi kivisse raiutud, aga nii või teisiti on praegu mõttetu ennustada, mis (spordi)maailmast kümmekonna aasta pärast saab.

Esimest ja seni viimast korda MMil (2002. aasta omal) ära käinud ning seal mitte ainult Brasiiliale, vaid ka Costa Ricale ja Türgile kindlalt alla jäänud Hiina koondis pole rohkem suurele peole jõudnud. Katarisse pääsemisest jäädi seejuures väga kaugele, sest otsustavas grupifaasis võideti kümnest mängust üksainus, ning teekond 2026. aasta MMile kulgeb esialgu samuti üpris vähelubavalt. Aasias on Hiina koondis praegu heal juhul esikümne lõppu kuuluv jõud.

meroniga. Mõni nädal hiljem ostis Hiina konsortsium 265 miljoni naela eest Citys 13protsendilise osaluse.

Hiinlased ei unustanud mõistagi ka rohujuuretasandit. 2020. aastaks pidi riigis olema 70 000 uut väljakut ja 20 000 treeningukeskust, koolides muudeti jalgpall lastele alates kuuendast eluaastast kohustuslikuks. Küünikud leidsid mõistagi, et Xi üritab seeläbi oma populaarsust kasvatada ning Euroopa tippjalgpalli järele hullule rahvale meeltmööda olla. Pragmaatikud leidsid, et selleski pole midagi halba, sest samasugused jõujooned on mujal maailmas juba aastakümneid kehtinud.

Ometi oli riigi koondis väljakul alatihti püsti hädas Hongkongi masti vastaste murdmisega. Mis siin MMist rääkida, kui isegi Aasia meistrivõistlustel pole pärast 2004. aasta finaalikohta viiel katsel veerandfinaalist kaugemale jõutud! Tunamullu jäädi alagrupis, kuhu kuulusid veel Katar, Tadžikistan ja Liibanon, sootuks võiduta.

Ning ega noori tähtigi kuskilt peale kasva –2000ndate alguses Manchester Citys pallinud Sun Jihai on endiselt Euroopas üks tuntumaid Hiina jalgpallureid. Teisiti ei saaks see praegu ollagi, kuna peaaegu kõik koondislased mängivad kodumaal, kaasa arvatud mõne aasta eest La Ligas Espanyoli eest pisut silma paistnud Wu Lei.

Mõistagi on lihtne öelda, et Oscari huvitas vaid raha. Aga tema loo mõistmiseks tuleb lasta rääkida kontekstil.

Õigupoolest on Hiina oma mõjuvõimu kehtestades põrunud igal rindel. 2014. aastal käskis president suurfirmadel peale kodumaa klubide toetamise omandada osalusi ka Euroopa tippklubides, eeskätt Inglismaal. Xi käis koguni ise Manchester City treeningubaasis ning tegi ühispildi Sergio Agüero ja brittide toonase peaministri David Ca-

Pole suur ime, et miljonid jalgpallifännidest hiinlased suudavad samastuda pigem igal nädalal teleriekraanilt nähtavate Euroopa tippklubide, mitte kodumaiste meeskondadega. Ning võib vaid ette kujutada, millise tundega jälgivad Hiina riigijuhid seda, kuidas Lähis-Ida naftariigid teevad praegu maailma jalgpallis kõike, mida hiinlased veidi varem tegid – aga väga-väga palju paremini.

„Neist hiinlastest ei saa ka järgmise 50 aastaga asja,“ nähvas Tévez ülbelt, kui oli Shanghai Shenhua eest aastaga 30 mängu pidanud, neli väravat löönud, selle eest pöörase summa sisse kasseerinud ja tagasi kodumaale lennanud. Võibolla kuuleme Hiina jalgpalli uuest tõusust siiski veidi varem kui poole sajandi pärast, aga üks peaks hiinlastel küll selge olema: kui tahta, et Hiinal maailma jalgpallis üldse mingit lootust oleks, siis 33aastasele argentiinlasele nädalas 700 000 euro maksmine lootust kindlasti ei suurenda.

Suure jalgpallifännina üritas Hiina president Xi Jinping koduriigis vutirevolutsiooni korraldada. Praeguse seisuga on see selgelt ebaõnnestunud. Foto: Brendan Moran, AP/Scanpix

Kuidas MART POOM peaaegu

Soome siirdus

1991. aasta oli Mart Poomile segane ja mitme tagasilöögiga. 1990. aastal Tallinna Spordi ridades mänginud Poom soovis 1991. aasta algul siirduda välismaale ning saigi võimaluse proovida Soomes Kuopion Palloseuras. Esimest korda sõitis ta KuPSi juurde juba 1991. aasta jaanuaris ning oli sealsetest tingimustest (muu hulgas kruusakattega sisehall!) vaimustuses.

Mart Poom 1993. aastal. Foto: Lembit Peegel

Elulooraamatus meenutab Poom: „Treeningtingimused olid minu jaoks midagi imelist. Võisin kasutada kalju sisse ehitatud jooksuradu ja jõusaali. Seal oli matisein, hakkasin täielt hoolt vastu seda hüppama: kujutlesin, et lähen kõrgeid palle võtma, ja harjutasin kehavõitlust. KuPSis oli väravavahtide treener Pekka Hieta ehk Pulu, kelle käe all sain esimest korda spetsiaalset väravavahitrenni.“

Poom oli Kuopios mitu nädalat ning sõitis veebruari algul kahekuulise viisaga tagasi Soome, kuid sai pisut vigastada ja ei saanud tööluba, mis võimaldanuks tal meeskonnaga ametlikult liituda. Maikuus naasis Poom Eestisse, et Floraga liituda ja mängupraktikat saada. Mänguluba tuli oodata Moskvast, sest Eesti ei olnud veel taasiseseisvunud.

„Mänguloa saamine Moskvast oli õhus, seetõttu pidin 6. juunil Kuopiosse sõitma. Päev varem mängisin Flora eest teise liiga mängu Kopli Dünamo vastu. Umbes 15 minutit enne lõppu jäin natuke hiljaks üks-üks olukorrale vastuminekul: vastane jõudis palli väravasse lüüa ja kuna tal oli hoog sees, purustas ta mu lõua,“ kirjeldab Poom raamatus.

Lõuavigastusest peaaegu taastununa vigastas Poom seejärel suvel põlvemeniskit ja sai augusti keskel teate, et KuPS ei ole temast enam huvitatud. Talvel avanes siiski uuesti uks Soome ning 1992. aasta veebruaris liitus ta lõpuks Kuopio meeskonnaga ametlikult, saades seal enne Eestisse naasmist kirja üheksa kõrgliigamängu.

28. maist 1991 pärit faksist ilmneb, et veel enne Poomi lõuavigastust olid FC Flora ja KuPS väravavahi üleminekus jõudnud juba kokku leppida. Eesti Jalgpalli Liidu toonaste määruste järgi pidi Flora teenitult üleminekusummalt lausa veerandi alaliidule maksma!

Säilinud on ka jalgpalliliidu toonase peasekretäri Siim Markuse kiri Moskvasse Nõukogude Liidu jalgpalliföderatsiooni esimehele Vjatšeslav Koloskovile (kes oli tol ajal ka FIFA asepresident). Seal palutakse Poomi üleminekuks luba – see kiri on pärit 3. maist 1991.

Noor vilemees: läksin

kohtunike kooli taskuraha teenima, aga nüüd tahan saada FIFA kohtunikuks!

Öeldakse küll, et jalgpallikohtuniku töö on tänamatu, aga tegelikult ei ole asi päris nii hull. Küsige näiteks kolme Harju JK kasvandiku käest, kes alustavad kohtunikuna juba viiendat hooaega!

Kaspar Krill, Roomet Pärn ja Janari Vaher on kõik 19aastased kohtunikud, kel nooruse kohta vilistamiskogemust juba omajagu. Kõik kolm arengu- ehk KAAT-rühma kuuluvat kohtunikku said eelmisel hooajal abikohtunikuna praktikat esiliigas, Krill ja Pärn said esimese vilistamiskogemuse ka esiliiga B-st. Eesti mõistes juba tipu lähedale jõudmine on aga kõigi puhul olnud natuke juhuslik, sest mõned aastad tagasi ei läinud kohtunike kooli ükski neist selle eesmärgiga.

Krill ja Vaher käisid kohtunike koolis 2021. aasta alguses, Pärn nende eeskujul sama aasta suvel. „Paar sõpra-tuttavat tegid pool aastat enne paberi ära ja kuna mängisime kõik koos jalgpalli, siis nende kaudu tekkis ka mul huvi – esmalt lihtsalt selleks, et taskuraha teenida,“ tunnistab Krill. Samasugune muster joonistub välja ka teistel – ka Vaher meenutab taskuraha teenimise eesmärki, nii tema kui Pärn hüppasid heas mõttes, pea ees, tundmatus kohas vette.

„Pulli pärast tegin paberi ära!“ muigab Pärn. „Mängijana ei teadnud ma kohtunikutööst suurt midagi – eks ikka vahepeal vaatasin, et pagan, need kohtunikud ei tea midagi! Kohtunike koolis ära käinult hakkasin mõistma, et nii lihtne töö see polegi. Hakkasin jalgpalli ka teisest perspektiivist nägema.“

Vaher: „Midagi erilist oodata ma ei osanud, teadsin peamisi liigutusi ja žeste, aga sellist mõtet, et sellega tõsisemalt tegelema hakata, mul kohtunike kooli minnes ei olnud. Läksin pimedasse metsa!“

Tekst: Raul Ojassaar

Kaspar Krill aastalõputurniiril tööhoos.

Foto: Katariina Peetson

Kõik kolm olid sealjuures pikalt ja võrdlemisi edukalt noorteklassides mänginud. 2023. aasta lõpus otsustasid nad aga mängimise asemel keskenduda kohtunikutööle. KAAT-rühma (lühend: kohtunike arenguprogramm „Algusest tippu“) valitaksegi noorepoolsed kohtunikud, kelle eesmärk on saada tulevikus tippkohtunikuks. Rühma liikmed saavad mängudele rohkem määramisi ja neile antakse rohkem tagasisidet, samas nõutakse neilt rohkem ka pühendumist ning ühistrennides ja koolitustel-seminaridel osalemist.

Kord nädalas toimuvaid kohtunike ühistrenne kiidavad noormehed kui ühest suust. „Trennidest on just füüsiliselt väga kasu – need on üldiselt päris spetsiifilised ja lükkavad pulsi päris kõrgele. Nüüd, kui olen kolm kuud iga nädal kohtunike trennis käinud, tundsin näiteks, et olin aasta avamänguks tunduvalt paremini valmis ja paremas vormis kui eelmisel aastal. Vormile annab see palju juurde. Ja trenni lõpus jalgpallimängimine on mõnus preemia!“ kiidab Krill. Pärn lisab, et ühistrennid annavad väga palju juurde ka ühtsustunnet, mis on üks kohtunikkonna trumpe.

Vägevad emotsioonid Kolmiku sõnul on kohtunikutöö juures parim osa heast mängust saadav emotsioon. „Kui mõlemad tiimid käivad pärast mängu lõppu minu juurest läbi ja tänavad hea vile eest, siis tekib küll tunne, et ju siis läks hästi! Emotsioon pärast head mängu või hea atmosfääriga mängu on samuti väga kihvt. Kohtunikkonna ühtsus ja perekonnatunne on ka väga lahe. Isegi kui ei ole jalgpalli igapäevaselt jälginud, siis see on töö, mille abil saab jalgpalli veel rohkem armastada, selle sisse sulanduda ja seda teise nurga alt näha,“ kinnitab Pärn.

Krill lisab: „Ühest küljest on see lihtne, samas ka keeruline. Mulle meeldib tegelikult mängijatega suhelda – selliste mängijatega, kes seda tahavad ja ei tule lihtsalt minu peale karjuma või midagi nõudma. Kui räägin mängijaga ja ta mind mõistab ja austab, siis mulle see väga meeldib. Väljakul on kõige mõnusam tunne anda korrektne edu, kust tuleb värav. Siis tean, et ma ei kiirustanud ja tegin õiget asja, millest oli ka väljakul kasu.“

Janari Vaher (kohtunikest vasakpoolseim)

FC Flora ja Tallinna Kalevi naiskonna kohtumise eel.

Foto: Liisi Troska

Roomet Pärn on peakohtunikuna toimetanud ka naiste meistriliigas.

Foto: Katariina Peetson

Palju kiidetakse ka rahvusvahelistelt mängudelt saadud kogemusi. „Saan teha pidevalt tuttavate inimestega mänge, eriti kui saad mängu ajal peakomplekti kaudu veel omavahel suhelda ka. See tõmbab kindlasti käima! Samuti on ägedad rahvusvahelised mängud – sain näiteks kevadel teha Põhja-Iirimaa ja Malta U17 mängu ja seda taset tunnetada. Suuremad mängud esiliigas ja esiliiga B-s samamoodi, eriti veel siis, kui need hästi lähevad,“ kinnitab Vaher.

Kõvemat karjääri kui Kristo Tohver! KAAT-rühma liikmed kinnitavad, et kohtunikutöö ei ole kindlasti kergete killast, aga seni kogetu on neid pannud selgeid sihte seadma – rahvusvahelise taseme kohtunikuks saada on täiesti reaalne eesmärk. „2021. aastal kohtunike kooli minnes ma sellele absoluutselt ei mõelnud – tahtsin lihtsalt jalgpalli teise nurga alt näha, paar mängu teha ja natuke taskuraha teenida, aga praeguseks on sellest välja kujunenud sisuliselt minu töö. Silme ees on reaalsed eesmärgid, sihid ja unistused, mille nimel töö käib – tahan saada FIFA kohtunikuks,“ kinnitab Pärn enesekindlalt.

Ka Vaher toob ühe eesmärgina muheledes välja rinnale FIFA embleemi saamise. „2023. aastal suvel olin Rootsis Gothia Cupil, kus sain ninna esimese sõõmu välismaa jalgpallist. Mul läks seal väga hästi, mind valiti U18 vanuseklassi finaalmängu neljandaks kohtunikuks. See toimus suurel staadionil paari tuhande inimese ees. Kogu kogemus oli nii positiivne, et tahtsin seda veel ja veel tunda. Nüüd tahaksin teha veel ägedamat karjääri kui Kristo Tohver! Või siis vähemalt sama ägedat.“

Kohtunike kool 2025 alustab varsti! Lisainfo leiad QR-koodi kaudu:

KOHTUNIKE aasta arvudes

Jalgpallikarussell ei saaks mitte kuskil aina pöörelda ilma kohtuniketa – nii ka Eestis. Vaatame siinkohal tagasi mõnele olulisele ja põnevale arvulisele näitajale, mis meie vile- ja lipumeeste ning ka naiste tööd iseloomustavad!

400 mängu abikohtunikuna täitus eelmisel hooajal Premium liigas Sten Klaasenil. Suurte tähisteni kõrgliigas jõudsid veel abikohtunikud Aron Härsing (300) ja Silver Kõiv (300). 8155

Eesti meistrivõistluste määramist läks jalgpalliliidu kohtunike osakonnast 2024. aastal kohtunikele välja. Sellele lisandusid sõpruskohtumised ja rahvusvahelised matšid.

Foto: Katariina Peetson

483

aktiivset jalgpallikohtunikku

tegutses eelmisel

aastal Eestis. Tegu on rekordiga.

16,8 mängul mõistis eelmisel aastal keskmiselt üks jalgpallikohtunik õigust.

Neli

uut FIFA kategooria tunnistust pälvisid alanud aastaks Eesti kohtunikud. FIFA kategooria peakohtunik on nüüdsest Karl Koppel, Riivo Stolts on FIFA kategooria abikohtunik. Videokohtunikuna said tunnustuse Joonas Jaanovits ja Reelika Turi, kes on mõlemad ka FIFA kategooria väljakukohtunikud.

Soojendus päris hooajaks

Jaanuarikuu tõi meile tagasi jalgpalli – kellel pikema, kellel lühema talvepuhkuse järel alustati taas ettevalmistusmängudega, kusjuures ühe olulise areenina on sellest aastast kasutada ka uhiuus Paide jalgpallihall. Just seal pidas mitu Eesti tipptiimi tänavu esimese kohtumise.

Sees! SJK tegi Paide vastu skoori penaltist.

Paide väravavaht

Ebrima Jarju vaatab olukorda ühelt, soojendusel olnud Paide vahetusmängijad teiselt poolt.

Foto:

Paide uus ründaja Sten Reinkort sattus kohtumises soomlaste Seinäjoki vastu vastaste piiramisrõngasse.

Foto: Liisi Troska

Liisi Troska

Kummipuru ja liiva koguse järgi võib kinnitada: jah, on küll tutikas väljak! Foto: Liisi Troska

Hooajaeelsed kohtumised on sõprusmängud – Narva Transi viga saanud kaitsja Shalva Burjanadze aitasid väljakult ära Transi füsioterapeut Vladislav Vesselov ja Paide väravavaht Marko Meerits. Foto: Liisi Troska

Tagasi suures mängus! Endine Eesti koondise peatreener Karel Voolaid liitus uue hooaja eel FCI Levadia taustajõududega.

Mõõtu võeti ka pinksis: jalgpalliklubide lauatenniseturniiril sai teiste seas näha ka Karl Andre Vallneri oskusi.

Foto: Liisi Troska

Kõige teravamat kätt näitas aga JK Tabasalu treener Erki Kesküla, kes tuli lõpuks turniiri võitjaks. Foto: Liisi Troska

Foto: Liisi Troska

7,5

tundi andis oma raamatu esitlustel autogramme Mart Poom.

7000

eurot oli FC Flora hooaja piletitulu.

Modenas

koondisemängul käis fänn Žurawski ära nii, et ülemus sai alles pärast jutu sees teada, et teda nädal aega tööl polnudki.

Islandist Vladivostokini

2015. aasta veebruarikuu

Jalka kaanelugu oli intervjuu väravavaht Mihkel Aksaluga, kes rääkis oma ajast välisklubides Sheffield United FC ja Seinäjoki JK. Teises ta parajasti mängiski. Praegu teame, et Aksalu lõpetas karjääri alles 2024. aasta novembris. Kuid juba ligi kümnend varem pidi ta intervjuus vastama küsimusele, kas ta vigastuste tõttu oli olnud valmis lõpetama. „Ei,“ kõlas kindamehe vastus.

„Oli küll väga raskeid aegu, näiteks siis, kui peale seljaoperatsiooni hoolega taastusravi tegin, kuid sellele vaatamata valu ei taandunud. Ma ei saa öelda, et mul loobumismõtteid üldse ei olnud, aga kui need olid, siis vaid sekunditeks.“

Aksalu rääkis ka sellest, mida ta teeb, kui külastab Saaremaad, kust ta pärit on: „Kui olen sattunud, siis käin ja piilun vanad staadionid üle. See on minu väike rituaal, et olen endised trennikohad autoga läbi sõitnud. Vaadanud, mis neist saanud on ja kas keegi seal veel treenib või on mingid majad peale ehitatud.“

Jalka tegi juttu ka Saaremaa esindusklubi FC Kuressaare toonase peatreeneri (praeguse FC Flora presidendi) Pelle Pohlakuga. „Hiljuti mõtisklesin elukaaslase Mariega, kuhu ma võinuks ise jalgpallurina jõuda, kui pingutanuks rohkem ja professionaalsemalt,“ avaldas Pohlak. „Natukene isegi nukrutsesin. Marie aga ütles, et ma vaataksin asja positiivsest küljest: see, et ma praegu (26aastasena – toim.) ise ei mängi, annab mulle treenerina teiste omavanuste ees edumaa.“ Lisaks kinnitas Pohlak, et on ihu ja hingega Eesti patrioot ning ei kujutaks võõrsile kolimist ette.

Seevastu oli võõrsil väga kaugetes paikades leiba teeninud Vladimir Voskoboinikov (pildil koos Himki jõehobuga), kes oli mänginud klubijalgpalli

nii Hiinas kui ka Vladivostokis. Voskoboinikov meenutas Jalkale, et Vladivostoki Lutš-Energia spordidirektor lasti Moskvas maha just enne seda, kui Eesti ründaja pidi uue lepingu allkirjastama.

Pikemat artiklit sai lugeda ka Islandi jalgpallist. Eestis kerkib eri maakondades jalgpallihalle praegu, aga Islandi vuti edulugu (FIFA edetabelis tõusti kahe ja poole aastaga 103 koha võrra) selgitati juba toona just 15 täismõõtmetes jalgpallihalli rajamise ja treenerite tulemusliku koolitamisega.

Rakvere treener Carina Victoria Adolfsson kirjutas oma kolumnis, et parem võistkonnavaim tuleb tekitada eelkõige mängijate, mitte klubi või treeneri huvides: „Mängija on see, kes eelkõige vastutab oma tuleviku eest: et oma unistused ja eesmärgid täide viia. Treeneri jaoks mängijad tulevad ja lähevad.“

Indrek Schwede kontrollis Béla Guttmanni väljaöeldud reegli „kolmas hooaeg on saatuslik“ paikapidavust Eesti klubivuti viimase aja treenerite hulgas. Ning leidis, et nii Igor Prinsi kui ka Martin Reimi puhul see reegel tõepoolest kehtiski.

Eesti koondise fännid Papa ja Žurawski rääkisid, kuidas neil õnnestub koondisemängudel käimiseks töölt ära saada. „Tööandja oli väga mõistlik ja me tegime lepingulisa, mille kohaselt oli mul Eesti A-koondise kodumängu päev vaba,“ selgitas Frank Kolde ehk Papa. „Paari kodumängu järel täiendati seda lepingupunkti ja anti ka mängupäevale järgnenud päev vabaks.“

Mängija luubi all oli Mihkel Ainsalu, postritel särasid Siim Luts, Carlos Tévez, Aaron Ramsey ja Alejandro Domínguez.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Millise Eesti jalgpalliklubi esimene nimi oli JK Masuudinaine? Premium liigasse pole see klubi küll mitte kordagi veel jõudnud, ent viimase aastakümne jooksul on alati mängitud kas esiliigas või esiliiga B-s.

2. 2006. aastal maailmameistriks tulnud Itaalia koondis erineb ühe nende võistlussärkidel olnud kujundusliku nüansi poolest kõikidest teistest senistest maailmameistritest. Mille poolest olid Itaalia 2006. aasta särgid maailmameistrite rivis erilised? Täpselt sama nüansi poolest paistsid 2006. aasta MMil silma ka kõik teised Puma särkidega mänginud meeskonnad, kusjuures seda oli märgata vaid mängijaid tagantpoolt vaadates. Jalgpallis on selle nüansi kasutamine võrdlemisi harv nähtus – ei meenu, et Eestis oleks tipptasemel ükski klubi seda kasutanud.

3. 2012. aastal tuli Olivier Giroud’ 21 värava toel Prantsusmaa meistriks klubi, kes pole sel sajandil ei enne ega pärast seda isegi mitte kordagi esikolmikusse jõudnud. Milline klubi see on?

4. Rahvusvahelisest jalgpallielust sisuliselt isoleeritud Venemaa kõrgliigas mängib Žigulide tehase poolest tuntud Togliatti linna klubi – mis nime see kannab? Sama nimega on üks Ohio linn USAs, kus sündisid omapärase kokkusattumusena kaks hilisemat korvpalli superstaari LeBron James ja Stephen Curry.

5. Poksikuulsus Muhammad Ali vaatas 1966. aasta jalgpalli MM-finaalturniiril Lääne-Saksamaa ja Hispaania kohtumist, kuid lahkus matši vaheajal, kirjeldades nähtut ühe sõnaga. Millise sõnaga?

„Igav!“

Mängija nimi oli särgile trükitähtede asemel kirjutatud -väikes te tähtedega

Tartu JK Welco

Vastused

Sina oled kohtunik

1. Keskringis teeb mängija hoolimatu vea vastasmängija vastu. Tekib rüselus mängijate vahel, kuhu sekkub ühe võistkonna treener ja hakkab kohtuniku otsuse peale protestima. Milline on sinu otsus?

a) palud treeneril kohe platsilt lahkuda

b) karistad treenerit kollase kaardiga ja palud tal kohe platsilt lahkuda

c) karistad treenerit punase kaardiga

2. Ründaja triblab viimastest kaitsjatest mööda ja lööb palli tühja värava poole. Enne kui pall jõuab väravasse, läheb mänguvahend õhust tühjaks ja jääb väravajoonel seisma. Kuidas mängu jätkata?

a) kohtuniku pall ründavale võistkonnale, sest pall oli nende valduses

b) kohtuniku pall kaitsvale võistkonnale

c) vabalöök ründava võistkonna kasuks kohast, kus tehti pealelöök

3. Ründaja liigub palliga nurgalipu poole ning mängib palli seinasööduga nurgalipust endale tagasi, söödab selle seejärel teisele võistkonnakaaslasele, kes värava lööb. Sinu otsus?

a) värav loeb

b) vabalöök kaitsva võistkonna kasuks – nurgalipu pihta ei tohi palli meelega lüüa

c) vabalöök kaitsva võistkonna kasuks ja kollane kaart lipu pihta löönud mängijale

3. Õige on variant a – nurgalipp on mänguväljaku osa ja selline tegevus on lubatud.

2. Õige on variant b – reegel 8 sätestab, et kui mäng jätkub kohtuniku palliga -karistus ala sees, kukutatakse pall kaitsva võistkonna väravavahile.

Õige on variant c – reegel 12 sätestab, et võistkonna ametiisik tuleb eemaldada, kui ta tuleb väljakule kohtunikuga vastandamiseks (sh vaheajal või pärast mängu).

Foto: Liisi Troska

Veebruarikuu sünnipäevad

2.02 Ülo Kikas 62

2.02 Valeri Karpin 56

2.02 Vladimir Voskoboinikov 42

2.02 Joonas Tamm 33

2.02 Reivo Vinter 28

2.02 Michael Schjønning-Larsen 24

3.02 Mart Poom 53

3.02 Lauri Nuuma 38

3.02 Kristjan Lukk 33

5.02 Eva-Maria Niit 23

7.02 Sepo Vilderson 62

7.02 Geit Prants 43

7.02 Liis Pello 37

7.02 Gerli Israel 30

8.02 Jan Õun 48

10.02 Ivan O’Konnel-Bronin 52

10.02 Konstantin Nahk 50

10.02 Kristen Viikmäe 46

10.02 Tarmo Neemelo 43

11.02 Raivo Nõmmik 48

11.02 Tihhon Šišov 42

11.02 Jürgen Kuresoo 38

11.02 Aljona Sasova 37

11.02 Magnus Villota 27

11.02 Jevgeni Demidov 25

12.02 Richard Barnwell 46

12.02 Alo Bärengrub 41

12.02 Andrei Sidorenkov 41

12.02 Juri Frischer 41

12.02 Pille Raadik 38

12.02 Ave-Lii Laas 26

13.02 Vladimir Vassiljev 37

14.02 Daniela Mona Lambin 34

14.02 Sander Lepik 32

16.02 Kaspar Paur 30

17.02 Liivi Sõrmus 31

18.02 Aivar Anniste 45

18.02 Aleksandr Dmitrijev 43

18.02 Marek Kaljumäe 34

19.02 Andra Karpin 46

19.02 Andreas Vaikla 28

20.02 Martti Pukk 48

20.02 Jaanika Volkov 20

21.02 Aron Härsing 36

21.02 Martin Vetkal 21

22.02 Hans Näks 64

23.02 Ants Kommussaar 78

23.02 Risto Kallaste 54

23.02 Arvo Kraam 54

23.02 Karina Kork 30

23.02 Eva-Maria Kriisa 25

24.02 Oleg Harlamov 59

24.02 Ingemar Teever 42

24.02 Silver Kõiv 42

24.02 Sten Jakob Viidas 22

27.02 Kristian Marmor 38

27.02 Markus Poom 26

28.02 Peeter Pihel 45

28.02 Karl Andre Vallner 27

28.02 Aleksandr Šapovalov 28

Sol Campbell… Narvas!

Jaanuari keskel võisid Narva inimesed linnas liikudes kohata tõelist jalgpallilegendi – peamiselt Tottenhamist, Arsenalist ja Inglismaa koondisest tuttavat keskkaitsjat Sol Campbelli! Campbell elas piirilinnas kaasa tennisistist tütrele, kes seal peetud turniiril osales.

Narvalased ei jätnud võimalust kasutamata ning korraldasid Premier League’is 503 mängu pidanud Campbellile põgusa kohtumise Eesti Premium liigas üle 500 kohtumise mänginud Stanislav Kittoga.

Karikatuur: Meelis Naudi

Konstantin Nahk 50

10. veebruaril tähistab juubelit A. Le Coq Premium liiga legend Konstantin Nahk. Seitsmekordne Eesti meister tuli eelmise sajandi lõpus kahel järjestikusel hooajal meistriliiga parimaks väravakütiks ning võitis kõik oma tiitlid Levadia poolkaitseliini tähtsa osana. Aastasaja algul mängis ta põgusalt ka Soome ja Valgevene kõrgliigas.

Viimase Premium liiga kohtumise pidas Nahk 2014. aasta suvel 39aastasena, kuid aitas veel neli aastat pärast seda JK Tabasalul esiliiga B-sse tõusta. Veel 2019. aastal tegi Nahk 44aastaselt Tabasalu eest kaasa kuues esiliiga B kohtumises, enne kui putsad varna riputas.

Eesti U21 koondise eest lõi Nahk 16 mänguga viis väravat, A-koondise esindamisest aga keeldus.

Sel fotol näitab Nahk Levadia kaptenina uhkusega 2010. aastal võidetud meistritiitlit, mis jäi tema karjääri viimaseks.

LHV edetabel

Detsembrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

2. (2.) Tallinna FC Flora

3. (5.) Nõmme Kalju FC

4. (6.) FC Nõmme United

5. (4.) FC Elva

6. (8.) JK Tallinna Kalev

7. (7.) Pärnu JK Vaprus

8. (3.) Paide Linnameeskond

9. (10.) JK Tabasalu

10. (9.) Viljandi JK Tulevik

11. (12.) FC Kuressaare

12. (11.) Raplamaa JK

13. (14.) Viimsi JK

14. (19.) FC Tallinn

15. (–) JK Narva Trans

16. (17.) Rakvere JK Tarvas

17. (–) Põhja-Tallinna JK Volta

18. (13.) Tallinna FCI Levadia

19. (16.) Pärnu JK Poseidon

20. (20.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

Foto: Lembit Peegel

VANA FOTO

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Detsembrikuu ristsõna õige vastus oli „Kindel kaitse“ Õige vastuse eest võitis EJLi talvemütsi Alar Haavistu. Võitjaga võtame ühendust.

Veebruarikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 18. veebruariks. Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi talvemütsi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.