Jalka (märts 2025)

VIVATBE T.EE

Jälle algab kõik, algab uuesti

Aga kõik ei ole täpselt nii nagu ennegi – iga jalgpallihooaeg toob meile midagi uut. Uued näod platsil ja platsi kõrval, uued esilekerkijad, uued tegijad, uued tulemused, uued jutupunktid… seda loetelu võiks vist lõputult jätkata. Seda, mida täpselt kodune jalgpallihooaeg 2025 meile toob, hakkame peagi üheskoos jälgima. Millised olid aga viimased hooajaeelsed ennustused, tunnetused ja mõtted, saate lugeda käesolevast Jalkast – nii fännide kui ka ajakirjanike pilgu läbi.

Huvitavat lugemist on Jalkas loomulikult veel: kaaneloos vastab lugejate küsimustele Markus Poom, ajaloorubriigis tutvustab Indrek Schwede aastakümnetetagust suurvõistlust Mitropa Cup ning võistkonnakaaslasi räägib taga Harju JK Laagri kapten Andres Järve. Lisaks saab teada, kuidas võiksid klubid sotsiaalmeedias toimetada ning mida on jalgpalliliidu presidendikandidaatide retoorika kõnelenud meie jalgpallikultuuri kohta.

Head lugemist ja tulist uut jalgpallihooaega!

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

KAANELUGU

LK 14–20

Lugejate küsimustele vastab

Markus Poom, kes räägib nii oma põnevast lapsepõlvest, Iirimaa tippjalgpalli kogemisest, väravast Chelseale kui ka sellest, miks ei saanud temast isa eeskujul väravavaht.

Kolumn

KOHUSTUSLIK

LUGEMINE:

Jalgpalliliidu presidenti valivad selle liikmed, kes on enamjaolt jalgpalliklubid. Klubidest rääkides on kombeks rõhutada nende sotsiaalset rolli, aga miks ei ole teadaolevalt ükski klubijuht lubanud konsulteerida enne valiku langetamist oma kogukonnaga?

Mõtisklusi lk 12–13

12 Siim Pulst

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Persoonid & intervjuud

14 Lugeja küsib: Markus Poom

40 Mängija luubi all: Rommi Siht

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid

3 Märts

6 Lembit Peegel

8 Nimed & numbrid

10 Lood & tsitaadid

28 Tagaseljajutud: Harju JK Laagri

42 Ennustus

Ajakirjanikud ennustavad Premium liiga hooaja eel Jalka veergudel juba kuuendat korda.

44 Fännid

Mida ootavad algavalt hooajalt Premium liiga klubide fännid? Võtsime nööbist kinni iga klubi ühel fännil ja uurisime välja!

50 Ajalugu

Indrek Schwede kirjutab põhjalikult Mitropa Cupist, mis oli mõnes mõttes Meistrite liiga enne Meistrite liigat.

60 Klõpsud

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Muu

22 Sotsmeedia

Kuidas võiksid Eesti klubid kiirelt muutuvas sotsmeediamaailmas toimetada ja kuidas teevad seda praegu meie selles vallas kõige silmapaistvamad klubid?

26 Litsentsimine

Mida uut tuli tippklubidel tänavu teha, et uueks hooajaks litsents välja teenida?

58 Noortetöö

Eestis hakkab sellest aastast alates tööle uudne süsteem, kus klubide noortetööd hinnatakse avalikult ja kindlate kriteeriumite alusel. Mida see kõik täpselt tähendab ja miks seda tehakse?

Poster

Henrik Ojamaa

Leandro Trossard

Gianluigi Donnarumma

Emre Can

ESIKAANEL: MARKUS POOM FOTO: KATARIINA PEETSON

NR 3 (207) 2025

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD:

HEITI HELI

KRIS ILVES

LAURA JAANSEN

KRISTJAN JAAK KANGUR

SIIM MARTTI KUBENSKY

ERKO LITVJAKOV

SIIM PULST

KRISTJAN REMMELKOOR

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

EESTI JALGPALLI LIIDU

AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Koondise kapten Raio Piiroja paistis alati silma ka ausate ja siiraste väljaütlemistega ajakirjanduses. Siin on ta 2010. aastal intervjuud andmas.

A. Le Coq Arena ametlik avamäng 2001. aastal viis vastamisi Eesti ja Hollandi. Vastaste tähtründajat Patrick Kluivertit püüab ohjes hoida Raio Piiroja.

Tarmo Rüütli 2011. aastal enne playoff-mängu Iirimaaga. Nagu näost aimata, oli kodune 0 : 4 kaotus tuju morniks teinud, kuid kohaliku lõviga oli ta lahkelt valmis poseerima.

Fotografiskas on avatud Lembit Peegli esimene isikunäitus „Peegel/Pildis“!

Publikule avaneb sissevaade spordifotograaf Lembit Peegli loomingusse – kõnekad ja mõjusad fotod Eesti spordikultuuri loost aastatest 1970–1990, sekka kilde hilisematest spordihetkedest. Lembit Peegli roll on kodumaa kultuuriloos oma aja mõjukaima spordielu-jäädvustajana hindamatu ning tema isikunäitus on oluline samm püüdluses säilitada tema pärandit, mis ei ole üldsusele siiamaani kättesaadav olnud. Näitus esitleb ka seninägemata kaadreid tema tohutust pildikogust.

Priit Penu

Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige ja FC Kuressaare president Priit Penu teenis Vabariigi Presidendilt teenetemärgi. Alar Karis tunnustas Penu tema panuse eest mullateaduse edendajana. Teenetemärgi sai veel mitu spordiajakirjanikku, näiteks ka Eesti jalgpalliajaloo talletamisega tegelenud Tiit Lääne ja Jalka kolleegiumi liige Anu Säärits.

Rocco Robert Shein

Mullu Eesti aasta parima jalgpalluri hääletusel kolmanda koha saanud Rocco Robert Shein siirdus jaanuari lõpus Hollandi esiliigaklubist Dordrecht Norra kõrgliigameeskonna Fredrikstad ridadesse. 21aastasest Sheinist sai mõlemale klubile märgiline pallur: nimelt tegi pisut vähem kui ühe miljoni euro suurune üleminekutasu temast Dordrechti klubi ajaloo rekordmüügi ja Fredrikstadi ajaloo rekordostu. Dordrechti puhul on ta endiselt ka klubi rekordost – kaks aastat tagasi maksti tema eest Utrechtile umbes 250 000 eurot.

Eestis kasutatakse esimest korda saalijalgpallis kohtunike videotuge

15. ja 16. märtsil Tartus toimuvatel karikavõistluste finaalneliku mängudel kasutatakse Eestis esimest korda „saalijalgpalli VARi“, mis annab kohtunikele kindlates olukordades võimaluse otsused mängu ajal video pealt üle vaadata.

Saalijalgpalli videotugi (video support) võimaldab kummagi meeskonna peatreeneril esitada kohtuniku otsuse kohta vaie nelja mängumomendi puhul: värav, penalti, punane kaart ja vale isik. Vaide esitamise järel mäng peatatakse ning kõnealune olukord kuvatakse kohtunikele väljaku ääres paikneval monitoril.

Kui vaie on põhjendatud ja kohtunik muudab ülevaatuse järel esialgset otsust, jääb treenerile samal poolajal vaide esitamise õigus alles. Kui esialgne otsus jääb kehtima, pole treeneril selle poolaja jooksul enam vaideid võimalik esitada. Oluline on ka see, et avapoolajal kasutamata jäänud vaie ei kandu edasi teise poolaega ning kui mäng läheb lisaajale, on treeneritel võimalik vaie esitada ka seal.

monitoril kohtunikele teleülekande tootja. Rahvusvaheliselt kasutatakse videotuge peamiselt UEFA ja FIFA suurturniiridel.

Videotoega mängudes määratakse kohtunike tiimi neljas kohtunik, kes asetseb mängu vältel samamoodi nagu kolmas kohtunik võistkondade tehniliste alade vahel. Peale põhikaamera kasutatakse videotoega kohtumistes mängupaigas kolme lisakaamerat. Vaidlusaluseid olukordi kuvab

8

minutit läks Alex Matthias

Tammel aega, et Sloveenia kõrgliigas oma debüüdil värav lüüa. Ljubljana Olimpija ründaja lõi 5 : 0 võidumängus Primorje vastu mängu avavärava.

10

kohtumist ootab eelseisvas EMvaliksarjas sel ja järgmisel aastal ees Eesti U21 koondist, kellele loositi vastasteks Prantsusmaa, Šveits, Island, Luksemburg ja Fääri saared. Valiksari algab juunis ja lõpeb järgmise aasta oktoobris.

Saalijalgpalli karikavõistluste finaalnelikus kohtuvad poolfinaalides 15. märtsil rahvaliigameeskond Rõuge Saunamaa ja Jõhvi Phoenix ning Tallinna FC Bunker Partner – Tartu Ravens. Nii poolfinaalid kui 16. märtsil toimuv finaal mängitakse Tartus A. Le Coqi spordihoones.

665

inimest jälgis Sillamäel Eesti saalijalgpalli U19 koondise EM-kvalifikatsiooni eelringi kohtumist Põhja-Makedoonia vastu. Tegu on Eesti saalijalgpallikoondiste kodumängude publikurekordiga. Rahva toetus aitas Eesti EMvaliksarja põhiturniirile, kus märtsi lõpus kohtutakse Tšehhis lisaks korraldajatele ka Poola ja Kreekaga.

Foto: Eóin Noonan, UEFA via Sportsfile

Premium liiga oluline reeglimuudatus: üleminekuaken on

varasemast

paindlikum

Premium liiga klubisid tervitab tänavu rõõmustav reeglimuudatus, mis on seotud mängijate üleminekuturuga. Nimelt on suvel võimalik meeskonda täiendada varasemast poole pikemalt, andes klubidele rohkem mänguruumi koosseisuga vangerdamiseks.

Suvise üleminekuakna pikenemist lubas FIFA mängijate registreerimise kord, mida muudeti. Kui varem ei saanud suvel pikemat registreerimisperioodi kehtestada, siis uute reeglite kohaselt on see võimalik. FIFA sätestab, et aasta peale võivad nii hooajavaheline kui -sisene registreerimisperiood kesta kokku kõige rohkem 16 nädalat. Kui hooaegade vahel on lubatud pikkus kaheksa kuni 12 nädalat, siis hooaja keskel saab mängijaid nüüd registreerida nelja kuni kaheksa nädala jooksul. Eesti Jalgpalli Liit otsustas suvist registreerimisperioodi pikendada võimalikult palju, mispärast kestab see alates tänavusest hooajast 1. juulist 22. augustini. See tähendab, et klubidel on suvel võrreldes varasemaga poole pikema perioodi jooksul võimalik meeskonda muuta, sest varem kestis hooajasisene üleminekuaken kuu aega.

Jalgpalliliidu jalgpalli korraldamise osakonna juhataja Mihkel Uiboleht selgitab, et FIFA muutis reeglit, kuna mitu kevade-sügise süsteemis mängivat liigat sättis hooajasisese üleminekuakna ajale, mil oli sügise-kevade süsteemis mängivate liigade hooajaeelne üleminekuaken. „See põhjustas olukorra, kus kevade-sügise süsteemis mängivates liigades oli üleminekuaken ebaloogilises kohas,“ jätkab ta. Uiboleht lisab, et Eestis sellega probleemi ei olnud, kuna suvine täiendamise võimalus oli ja on jätkuvalt siinse hooaja keskel.

Pikenenud suvine üleminekuaken peaks tegema klubide elu lihtsamaks, sest ajasurve väheneb ning seepärast on üleminekuakna ajal tegutsedes rohkem paindlikkust. Uiboleht toob näite mängija kohta, kes võib suvel eurosarjas õnnestunult mängides välismaale siirduda, kuid see tähendab omakorda, et klubi peab tõenäoliselt otsima lahkunud mängijale asendaja. Pikenenud ajaaken annab rohkem aega kaaluda eri võimalusi.

Reeglimuudatus võib samuti tulla kasuks juhtudel, kui mõni (välis)mängija pole vastanud ootustele või saab ootamatult tõsise vigastuse ja klubi soovib tema tõttu meeskonda täiendada. Seni oli pärast üleminekuakna sulgumist võimalik tuua septembri alguseni endale üks vabaagent, kuid nüüd on koosseisuprobleemidele reageerimise aeg kuu aja võrra pikem.

Uiboleht selgitab, et üleminekuaken Eestis avaneb 1. juulil, kuna tahetakse vältida ebavõrdse olukorra tekkimist. Kuna 18. voor mängitakse juuni lõpus, tähendab see, et potentsiaalsete täienduste toomise hetkeks on kõik meeskonnad omavahel kaks korda läbi mänginud. „Siis on stardiplatvorm kõigil sama,“ sedastab Uiboleht.

Ta ütleb, et klubid on soovinud saada rohkem paindlikkust, mida reeglimuudatus pakubki. „Kõik üle maailma on olnud harjunud, et hooajasisene üleminekuaken on neli nädalat. Selles mõttes on see märkimisväärne muudatus,“ arvab Uiboleht.

Reeglimuudatuse kiidab heaks ka FCI Levadia tehniline direktor Dmõtro Škrebets, kes toob samuti välja, et klubil on võimalik mängija müümise järel meeskonda täiendada. „Kui sa müüsid mängija üleminekuakna viimastel päevadel, siis sul puudus võimalus tuua talle asendus,“ selgitab ta. Kuigi Škrebetsi sõnul parandab muudatus klubide reageerimisvõimekust, ei ole ta kindel, et probleem kaob täielikult. „Kui vaatame teisi liigasid ja üleminekuaknaid Euroopas, siis paljud neist sulguvad septembris,“ selgitab ta.

Nii nad ütlesid

„Ma polnud lund varem näinud ja kliima on tõesti väga erinev. Praegu muidugi ootan, millal lumi ära sulab. Tuleb välja, et mulle külm tegelikult ei meeldi ja ma juba igatsen päikest. Aga küll ma kohanen, see pole üldse probleem.“

Narva Transi portugallasest täiendus

Afonso Correia

„Ma arvan, et kõik muutus minu jaoks siis, kui kolisime Eestisse ja isa andis raamatu välja. Kui seda lugesin, sain aru, mis kõik päriselt toimus. Ma ei teadnud kõiki detaile ja lugedes sain aru, et see on ebareaalne, mis ta on kogenud. Ja mida ta mulle rääkimata on jätnud! Miks ta pole mulle neist asjadest rääkinud!? Ma vist olin kuulnud, et Manchester Unitedil oli huvi ta vastu, aga lugesin raamatust, et laual oli kaks­kolm pakkumist ja need lükati tagasi. See oli lausa nii lähedal!?“ Markus Poom sai isa Mardi karjääri mõnest detailist teada alles isa raamatut lugedes

„Nii süüdimõistev kui õigeksmõistev otsus on nii riigi kui spordiringkonna poolt tervitatav, mõlemal juhul saabub oodatud ja loodetud selgus. Selle kriminaalasja lahendiga loodetavasti saab natuke selgust, kas kokkuleppemängud on kuriteona käsitletavad või mitte, kas nad on käsitletavad kelmusena või nad seda ei ole. Ja kui nad seda ei ole, siis mis põhjusel ei ole, ja anda teekaart seadusandjale. Kõik saavad ju aru, et kokkuleppemängude puhul pole keskne küsimus kannatanu kaitses, vaid selles, kuidas tagada ausa mängu, ausa spordi põhimõtte kaitsmine.“

Kihlveopettuste kaasuse prokurör

Vahur Verte

„Jah, see, et Paide sai endale Patriku, oli neile kindlasti kasulik. Samas ma ei tea, mis oleks võinud olla, kui ta oleks saanud Curro Torrese käe all treenida ja mängida ka. Võibolla küll mitte nii palju kui Paides. Ja ega ma saangi jah Marko Kristalist ka aru, sest ta tahtis oma pojale parimat ja otsustas seega nii. Olgu, aga seda ei tehtud eetiliselt! Samas ma ei oska ka öelda, kuidas seda oleks võinud nii­öelda õigesti teha.“

FCI Levadia president Viktor Levada aastatagusest üleminekust, millega Patrik Kristal liikus Levadiast Paide Linnameeskonda

Tekst: Siim Martti Kubensky

Valimisvõitlus paljastab meie jalgpallikultuuri kurva tõe

Jalgpalliliidu presidenti valivad selle liikmed, kes on enamjaolt jalgpalliklubid. Klubidest rääkides on kombeks rõhutada nende sotsiaalset rolli, aga miks ei ole teadaolevalt ükski klubijuht lubanud konsulteerida enne valiku langetamist oma kogukonnaga?

Vastupidi, levinud on küüniline seisukoht, et isegi avalikkuse kõnetamine on presidendikandidaatidele tühi vaev, sest tähtis on vaid hääleõigusega klubijuhte veenda. Kandidaatide käitumine üldiselt kinnitab seda arusaama. Ragnar Klavan teatas kandideerimisest väga hilja, tuli esialgse programmiga välja veel ligi kaks kuud hiljem ning osa tema tiimist püsib tänaseni saladuses. Aivar Pohlak on omakorda jaganud kommentaare ainult reaktsioonina vastasleeri avaldustele ning ütles Delfile otsesõnu, et tegemist ei ole avalikkuses peetava võitlusega.

See ei ole otsene etteheide valimisvõitluse osalistele, sest nende siht on valimised võita ja mõlemad pooled keskenduvad mõistagi sellele, mida nähakse selle sihi saavutamiseks tarvilikuna. Et aga presidendikandidaadid ei tunneta kogukondade veenmise pakilist vajalikkust, on iseenesest kõnekas ja kurb fakt.

Esiteks on see murekoht jalgpalli ülesehituse demokraatlikkuse seisukohalt, sest idee poolest peaks

legitiimsus kanduma rohujuuretasandilt klubidesse, klubide kaudu jalgpalliliitudesse ja liitude kaudu rahvusvahelistesse katusorganisatsioonidesse. Kui rohujuuretasand on aga otsustusprotsessist ära lõigatud, siis tekib oht funktsionääride omavoliks kõikidel tasanditel.

Teiseks väljendab selline olukord konkreetselt Eesti jalgpallikultuuri vaesust. Isegi kui kogukonnad on vormilise sõnaõiguseta, on fännide arvamusel arenenud jalgpalliriikides ikkagi oluline mõju, meenutagem näiteks edukaid superliigavastaseid proteste või Saksamaa Bundesliga välisinvestorite kaasamise plaani, mille fännid maha surusid. Eesti jalgpallifännide löögirusikas on aga nõrk, sest kuigi ala harrastajaskond on korralik, jääb jalgpalli sotsiaalne osa tagasihoidlikuks.

Miks on see nii? Mulle näib, et jalgpallikultuurist räägitakse Eestis liiga tihti kultuursuse võtmes. Rõhutatakse vajadust juurutada tarkust, traditsioone ja väärtuseid, kuid selline lähenemine sisaldab juba olemasolevaid hinnanguid selle kohta, mis on õige ja hea.

Jalgpallikultuuri peamine nurgakivi on aga alati olnud massiline publikuhuvi ning kõik muud kihid ja tahud rajanevad sellel. Kui kümned tuhanded inimesed käivad nädalast nädalasse staadionil ja tarbivad jalgpalli muul moel, siis selle sünergia ja tähelepanu pinnalt kerkivad fänniklubid, rivaliteedid ja jagatud arusaamad justkui iseenesest. Ent kui jalgpallikultuuri üritatakse külvata juba selgeks määratud raamide sisse, siis võib see mõjuda siht-

Tekst: Siim Pulst

Kuhu jääb meie jalgpallifännide hääl? Foto: Liisi Troska

rühmale elitaarse, eemalepeletava või lihtsalt liiga kitsana. Ühesõnaga – esmane siht jalgpallikultuuri edendades on jõuda massideni, mis eeldab publikuhuvi esikohale seadmist ja rohujuuretasandi võimestamist.

Eesti jalgpallis ei leidu vist kitsaskohti, mida poleks üritatud välja vabandada lapsekingades jalgpallikultuuriga. Argument algab sellest, et nõukaaja katkestus mõjus kohalikule jalgpallile halvavalt, vabariigi alguses tuli ülesehitustööd alustada nullist, mistõttu läks rõhk muudele valdkondadele kui publikuhuvi, ning lõpuks on praeguses heaoluühiskonnas juuri kasvatada juba eriti keeruline proovikivi. Miks jalgpalli ei toetata? Sest kultuur. Miks publikut ei ole? Sest kultuur. Miks klubid lonkavad?

Sest kultuur. Miks noored loobuvad?

Sest kultuur. Ja nii edasi.

kaugemale jääb otsustustest publik kui jalgpallikultuuri tegelik kandja ja edasiviija.

Eesti jalgpallifännide

löögirusikas on aga nõrk, sest kuigi ala harrastajaskond on korralik, jääb jalgpalli sotsiaalne osa tagasihoidlikuks.

Ning kui jalgpallikultuuril loomulikuks alt-üles-arenguks eeldusi ei nähta, siis jõutakse ikka ja jälle järelduseni, et kõikvõimalikke kitsaskohti tuleb parandada forsseeritult ülevalt alla. Seda nii positiivsete (näiteks kogukonnajuhtide projekt) kui ka negatiivsete (näiteks klubis treenitud mängijate reeglid) meetmetega. Sellistes meetmetes pole tingimata midagi halba, aga mida suurem rõhk läheb kesksele juhtimisele, seda

Senised tulemused on Eesti jalgpallikultuuri edendamisel olnud ebarahuldavad, aga kahjuks ei pööra ka Klavani programm sellele teemale erilist tähelepanu. Pealtvaatajaid mainitakse seal ainult riivamisi taristuga seotult ning mõõdikute hulgas on üldsõnaline eesmärk: kasvatada jalgpalli sotsiaalset mõju aastaks 2033 x korda. Sellise ebamäärase sihi asemel või vähemalt kõrval peaks olema konkreetne eesmärk kasvatada kordades Premium liiga jälgitavust ja tuua Eesti koondise mängudele alati ligikaudu täismaja.

Kahtlemata on Eesti jalgpallis palju muudki, mis vajaks parandamist ja arendamist, kuid jalgpallikultuuri edendamine masside haaramise ja köitmise kaudu peaks olema kõige tähtsamate eesmärkide hulgas. See loob aluse ja eeldused arenguks, lisavahendite ja veel suurema hulga inimeste kaasamiseks, niisiis mõjutab see otseselt või kaudselt kõiki teisi valdkondi ja küsimusi.

Kuni jalgpallipubliku huvidel ei ole otsustajatele ettekirjutavat tähendust ja kuni tippjalgpalli arendamise prioriteet ei ole massiline jälgijaskond, jääbki jutt jalgpallikultuurist ainult haledaks vabanduseks igale kitsaskohale.

Markus Poom on üks väheseid Eesti koondisesse jõudnud jalgpallureid, kes on sündinud ja nooruspõlve veetnud Eestist väljaspool – tema puhul Inglismaal.

MARKUS POOM:

Foto: Katariina Peetson

Mis on jalgpallurina sportliku poole pealt kõige raskem? (@karli_keder_)

Nii palju, kui ma olen enda karjäärist õppinud, siis see, kuidas sa suudad end pärast mingisuguse tiitli või karika võitu motiveerida, et teha seda uuesti ja uuesti ja uuesti. Ma arvan, et kõigile ei ole võitjamentaliteeti kaasa antud. Siis sa peadki kogu aeg iseendaga tegelema ja uusi eesmärke püstitama.

Ka tipus on vahepeal lihtne langeda mugavustsooni või lasta jalga natuke sirgeks. Vahet ei ole, mis riigi meister sa oled. Lihtsalt mul on olnud au seda väljakutset kogeda nii Eesti kui Iirimaa meistrina.

Mis on jalgpallurielus üleüldse kõige raskem? (@karli_keder_)

Ma arvan, et ohverdamine: sa ei saa alati tähtsatel eraelulistel sündmustel või tähtpäevadel kohal olla. Nagu mul ju oli – lapse sünniga (naerab – toim.)! Aga jalgpalluriamet on väga hinnatud ja äge. Ka kindlasti paljud teised ametid, ehk vahet ei ole, millega sa tegeled – kui sa tahad sellel alal tippu jõuda, siis see nõuab mingisuguseid ohverdusi. Me kõik peame neid ühel või teisel hetkel tegema.

Noor ja sile poiss! 2017. aasta suvel FC Flora särgis. Foto: Jana Pipar

jäänud kestma. Arvan, et see on üks asi, mida ma jään oma karjääris edaspidi ka kasutama.

Ei ole lihtne, kui jalgpallurina on sul pidev pinge ja kohustus võita ning samal ajal ei tea sa kunagi, mida elu võib tuua. Kuna ka eraelus olid mul sel perioodil pigem keerulisemad ajad, siis tundsingi, et on vaja kellegagi rääkida, ja see tuli mulle väga palju kasuks. Selle pärast ei pea piinlikkust tundma.

Kas sa said temalt mingisuguse hea universaalse nipi, mida teistele ka edasi anda? (Brit T.)

„Mul on tunne, et mul ei ole sellist väravavahi-iseloomu.

Ja mu emal on tegelikult väga hea meel selle üle, et ma ei saanud väravavahiks – vaadates isa vigastusi.“

Kas sa oled rasketel hetkedel pöördunud oma muredega ka spetsialisti poole? (Brit T.) Jah. Meil oli Shamrock Roversis spordipsühholoog, kes käis igal mängupäeval kohal, ning mängijad ja tegelikult ka kogu staff – kes iganes tundis vajadust – said tema juures käia. Kasutasin tema abi eriti just viimasel aastal ning see väga hea suhe on

Üks asi, mida me oleme väga palju arutanud, on sisekõne iseendaga. Vahepeal meie aju mõtleb välja mingeid asju või teeb järeldusi, mis ei pruugi tõesed olla. Teinekord on vaja natuke läbi analüüsida, millised mõtted sul tekivad, ja küsida endalt, kas see on tõsi või mõtled asju natuke üle. Saadki oma peas leida reaalseid tõendeid, et mis olukorras on see mõte tõene ja millal väär.

Meie aju töötab kogu aeg, tekib nii häid mõtteid kui ka halbu. Ka halbade mõtetega tuleb mõnes mõttes toime tulla, neid aktsepteerida, aga samas ei tohi lasta neil oma arengut pärssida. Siis tulebki oma mõtteid korrigeerida ja leida see õige sisekõne oma peas.

Kas sa mäletad oma Premium liiga debüüti? Mis mõtetega sa platsile läksid ja platsilt tulid? (Rene K.) Jah, kui ma ei eksi, siis see oli võõrsil Rakvere Tarva vastu. Võitsime selle mängu – ma küll ei mäleta,

mis skooriga (4 : 1 – toim.). Aga ma sain mängu teisel poolajal.

Eks ikka olin närvis. See oli mõnes mõttes järgmine samm minu karjääris ja samm, mida ma kindlasti tahtsin teha. Olin selle võimaluse üle väga õnnelik. Ma sain päev varem teada, et olen koosseisus ja kui läheb hästi, siis arvatavasti saan ka mängu. Sellistes esimestes mängudes on alati sees hea mõnus ärevus. Mäletan, et ma sain isegi ühe korra löögile, aga see läks täiesti metsa, sest ma olin lihtsalt nii äksi täis! Tahtsin end ainult näidata ja ringi joosta (muigab – toim.).

Aga eks kõik sellised esimesed mängud tulebki lihtsalt läbi elada. Pärast seda, järgmistes mängudes ei olnud enam nii suurt närvi sees.

Kas sa oma esimest Premium liiga väravat ka mäletad? Milline see oli? (@andrikristianjoe)

Las ma mõtlen… See oli vist Sportland Arenal ja Narva Transi vastu (25.04.2017 – toim.).

See oli üleüldse päris äge päev! Mäletan, et ma sel hooajal olin pigem pingi peal ja tihti hea sõbra Mark Anders Lepikuga – sekkusime mõlemad vahetusest ka sel korral. Ta lõi 3 : 2 värava ja ma lõppseisu toonud 4 : 2 värava (mõlemad 90+ minutitel – toim.)! See mäng tuli kuidagi väga raskelt, aga siis tulid pingilt kaks noort ja tõid võidu!

Võitsime sel aastal meistritiitli ja peatreener Arno Pijpers tõi hooaja lõpus just selle mängu ja meie kahe panuse veel eraldi välja. See oli noore jalgpallurina äge hetk ja mälestus.

Mäletan, et pall jõudis minuni paremast äärest ja mul oli kuidagi jube palju aega, jõudsin kolm korda mõelda, kuidas löögile lähen. Lõpuks lõin lihtsalt tugevalt maast ette posti. Ja läks sisse. Äge!

Tähistus oli muidugi selline… huvitav (muheleb – toim.). See oli selline loomulik juubeldamine lihtsalt. Ega mul nende tähistustega lähebki alati kuidagi huvitavalt: ma lähen nii äksi täis, keha tahab kõik emotsioonid korraga välja lasta.

Kuidas oli Iirimaal mängida? Mis on parem ja mis on halvem võrreldes Eestiga? (@logistikamaku) Ma arvan, et parem on kindlasti atmosfäär ja mängude intensiivsus. Iirimaal ei ole vahet, millise meeskonna vastu sa mängid – kõik tahavad tulla ja näidata, kõrge pressiga. Väga vähesed mängud on sellised, kus vastane võtab madala bloki ja kaitseb ainult enda väravat. Üleüldse on see intensiivsus päris haruldane: isegi koondisemängudes või euromängudes ei ole vahepeal sellist olukorda, kus mul on palliga nii vähe aega kui Iiri liigas.

Aga mis on kehvem? Ma ütleks, et teatud väljakutingimused. Okei, Eestis mängid sa ka suure osa hooajast kunstmuru peal, aga selle kvaliteet ja väljaku suurus on ikka piisavalt head. Seal on mõned staadionid päris kulunud ja vajaksid väljavahetamist. Samas eks see käib ka mõnes mõttes Iirimaa jalgpalli juurde: kui sa suudad sellistest kohtadest võiduga koju tulla, on tuju alati palju parem, aga

Inglismaal Premier League’i mängija pojana veedetud kihvti lapsepõlve oskab Poom vanemaks saades aina paremini hinnata.

Foto: Katariina Peetson

teisalt võivad sinna kaotsi minna punktid. Aga jah, olgu see muruväljak või kunstmuruväljak – mõned kohad ei tohiks olla jalgpallimängimiseks kõlblikud (naerab – toim.).

Mida mäletad mängupäevast Chelseaga? (Kristjan K.)

Eks ta oli igas mõttes eriline päev. Muidugi oli mul esmalt hea tunne lapse sünni pärast, aga samas oli mul terve päeva selline eriti hea tunne sees. Tundsin sisimas, et me lööme värava. Ütlesin meie ründajale veel mitu korda, et ole valmis, sul tekib võimalus ja me lööme värava! Ma olin selles nii kindel. Mingil hetkel mõtlesin, et aga miks see ei võiks mina olla. Mingi pall võib ikka ette põrgata, kunagi ju ei tea.

Aga jah, sa ikka paned tähele kogu seda elevust ja melu, mis staadionil ja selle ümber on, aga samas pead aru saama, et tuleb mängule keskenduda. Ehk ma üritasin seda kõike ühest küljest nautida, aga tuletada endale ka meelde, et me tahame midagi näidata samuti. Mitte lihtsalt kuidagi ära mängida ja siis laiali minna.

Mäletan, et üritasin soojenduse ajal leida tribüünilt rahva seast isa ja väikest venda, aga andsin

mingil hetkel alla ja lõpetasin. Õnneks enne mängu leidsin nad ikka üles. Ja siis, kui mäng pihta hakkas, oli see nagu iga teine. Läksin mängu nii sisse.

Milline oli see emotsioon, kui olid Chelseale Stamford Bridge’il värava löönud? (@k1pl3_levadia)

Mäletan, et kui see pall mulle enne lööki ette põrkas, siis no tõesti, nii staadionil kui mu enda sees oli täielik vaikus! Mitte ühtegi mõtet ei tekkinud. Lihtsalt proovid palli tabada. Ja kui pall väravasse läks, siis jah, sellist tunnet ma pole kunagi varem tundnud!

Elu on selles mõttes ikka huvitav. Mul oli Iirimaal pigem keerulisem aasta, aga kuidagi see värav tasus end ära. Kui ma oleks aasta alguses teadnud, et ma löön Chelsea vastu värava, oleksin mõelnud küll, et kuidas selline asi võimalik on (naerab – toim.). Aga näed, on! Kindlasti jään seda päeva väga heade mälestustega meenutama.

Milline on su läbi aegade lemmikvärav? (@setokovamees)

2019. aastal Eesti U23 koondise kaptenina sünnimaa Inglismaa vastu mängimas.

Foto: Jana Pipar

tekkinud, aga pole õnnestunud. Oleks kahtlemata auasi lüüa koondise eest värav ja tahan seda kindlasti saavutada. Kas õnnestub, seda näitab aeg.

Mis tasemele tahaksid karjääri jooksul kindlasti välja jõuda? (@sander.simpson)

Ma arvan, et ma seda otse niimoodi välja ei ütleks, aga kindlasti on järgmine samm mu karjääris väga suure kaaluga. Sellest oleneb väga palju ja eks selle järgi saab võibolla mingid sihid paremini paika panna. Mingid ambitsioonid on mul kindlasti. Kas ma jõuan sinna tippu-tippu välja, never say never (ära iial ütle iial (inglise keeles) – toim.), aga arvan, et ma praegu ei sihi päris esiviisiku liigasid, vaid selle ümber olevaid natuke nõrgemaid liigasid, mis on kindlasti ka väga hea kvaliteediga.

„Meie aju töötab kogu aeg, tekib nii häid mõtteid kui ka halbu. Ka halbade mõtetega tuleb mõnes mõttes toime tulla, neid aktsepteerida, aga samas ei tohi lasta neil oma arengut pärssida.“

Kas sa oleksid pigem hea mängija nõrgas tiimis või nõrk mängija tugevas tiimis? (Maksim M.)

Ma arvan, et ikka see Chelseale löödud. Seda on hetkel raske üle trumbata.

Millal tuleb esimene värav koondises? (@kasperlepik)

See on järgmine unistus. Mingid momendid on mul

Jalgpallurina tahad sa ikkagi mängida ehk ma pigem oleks see hea jalgpallur nõrgemas tiimis. Ja selle kaudu teeksin loodetavasti oma meeskonda ka paremaks. Mängimine on nauditavam, aga kindlasti annab väärtuslikku kogemust ka see, kui oled noore mängijana keskkonnas, kus su ümber on väga head mängijad ja saad nende pealt õppida isegi koos trenni tehes. Eks oleneb muidugi, millises karjääripunktis sa oled ja milline on su

ambitsioon. Ja tuleb püsida ka kahe jalaga maa peal. Keskkonnavahetus ei pruugi alati olla see õige samm: mõnikord oled sa õiges keskkonnas, aga vale mentaliteediga.

Kas sinu arvates on Eesti koondisega võimalik jõuda EM-finaalturniirile? (@mikk.luik)

Jaa, ma usun küll. Ma usun, et ühel hetkel tekib see võimalus, ja ma tõesti loodan, et me suudame selle saavutada. Ja et see ei ole liiga kauges tulevikus. Selle nimel tuleb palju vaeva näha ja tööd teha ning kindlasti peab peale tulema ka kvaliteetseid noormängijaid. Me oleme olnud olukorras, kus EM-finaalturniir on käegakatsutav – usun, et see võimalus tekib uuesti, ning siis peame selleks valmis olema varasemast rohkemgi.

Kui palju jalkasärke sul on? Milline on kõige nimekamalt mängijalt?

(Mona R.)

Shamrock Roversiga 2023. aastal Iirimaa meistriks tulek ja edukas eurosuvi 2024. aastal andsid Poomile võimaluse mängida Konverentsiliiga põhiturniiril. Siin pildil on ta (alumises reas paremalt teine) valmistumas mänguks Walesi klubi The New Saints vastu. Foto: Charles McQuillan, UEFA via Getty Images

nii-öelda isiklik suhe Jumala ja Jeesus Kristusega. Üritan ikkagi iga päev, kui mul on aega ja püsib meeles, lugeda piiblit ja kindlasti ka palvetada.

Mul oli juba üles kasvades kuklas mõte, et tahaks kunagi kristlane olla, aga ma ei osanud täpselt öelda, kuidas ma selleni jõuan. Siis kohtasin abikaasat Rebecat, kes aitas sellele teekonnale kindlasti kaasa.

„Ma pean ennast kristlaseks. Minu jaoks tähendab see, et mul on niiöelda isiklik suhe Jumala ja Jeesus Kristusega.“

Ma arvan, et umbes 20. Päris paljud on mu enda särgid ning siis pigem nende omad, kellega olen koondisemängudes vahetanud. Ka mängust Chelseaga sain ühe särgi juurde – Jadon Sancho oma. Aga jah, üritan vahepeal enda särke ka alles hoida, sest kunagi ei tea, millal tekib võimalus neid kellelegi ära anda või kinkida. Tore on oma särke jätta alles ka erilisematest mängudest. Siis olen lasknud meeskonnakaaslastel autogrammi ka peale panna. Mulle meeldib, kui on selline tore tükike minevikku kodus alati olemas.

Ma ütleks, et praegu on neist kõige kuumem nimi Viktor Gyökeres. Sain tema särgi 2023, kui olime Rootsiga ühes EM-valikgrupis.

Kas sa oled usklik? Mida see tähendab? (Sander J.) Jah, ma usun Jeesus Kristusesse. Ma pean ennast kristlaseks. Minu jaoks tähendab see, et mul on

Ma arvan, et usk on aidanud mind jalgpallurikarjääris edasi. See on pannud jalgpalli ja elu üleüldse natuke teise perspektiivi ja võtnud mingis mõttes pinget enda pealt ära. Minu jaoks ei ole tagasilöögid juhuslikud, vaid need on reaalsed kogemused, mille ma olen pidanud läbi elama, et oleksin täpselt see inimene, kes ma praegu olen. Jah, mingites hetkedes sa ei saa aru, miks sul ei vea või asjad ei õnnestu kohe, aga iga asi tuleb omal ajal. Ma tõesti usun, et kõik on Jumala kontrolli all ja mul on vaja lihtsalt seda järgida. Jumalal on meie kõigi jaoks plaan olemas.

See on selline väike nüanss mu juures, mida väga paljud isegi ei tea. Ma ei ole ise ka sellest avalikult niimoodi rääkinud. Aga kindlasti on usk minu elus väga tähtsal kohal.

Kui palju sa käid kirikus? Kas kristlasena on raske ka, kui pühapäevad on tihti kinni?

(@andreasugam)

Jah, ma üritan pühapäeviti ikka kirikus käia, aga jalgpallurina pole alati lihtne seda teha. Iirimaal oskas mu üks hea sõber, kes elas varasemalt Dublinis, kohe soovitada mulle üht kogudust ja hakkasin seal käima algusest peale. Aga kui ma pühapäeval – eesti keeles ongi nii ilusti otseselt „püha päev“ – kirikusse ei jõua, siis on mu jaoks ikkagi tähtis hoida mõtteid Jumala peal. Ehk ma kasvõi vaatan YouTube’ist järele mingit jumalateenistust või kuulan kristlikke laule.

Miks, kuhu, kuidas?

Sotsiaalmeedia pakub präänikuid neile, kes toimetavad isu ja hoolega

Premium liiga ja esiliiga klubidele on tehtud

sotsiaalmeedia kasutamine kohustuslikuks.

Arvestades, et sisu luuakse palju, ja seda ei tee vaid jalgpalliklubid, tuleb teha tõsiseid jõupingutusi auditooriumi pilgu püüdmiseks.

Ning ka siis pole edu tagatud.

Sotsiaalmeedia ja sealjuures nutitelefonid on olnud inimeste asendamatud kaaslased juba aastaid. Laias maailmas on värskelt välja mõõdetud, et sotsiaalmeediat kasutab 5,24 miljardit inimest, mis moodustab kogu elanikkonnast 63,9 protsenti. Eesti on väärika digi- ja nutiriigina keskmisest mõistagi tublisti eespool: sotsiaalmeediat kasutab 78,7% elanikest ehk 1,04 miljonit inimest (2024. aasta jaanuari seisuga). Samal ajal kui kohalike internetikasutajate arv küündib lausa 1,24 miljoni inimeseni.

Need arvud kinnitavad, et ülimalt suur hulk inimesi ei eksisteeri mitte vaid füüsiliselt – näiteks ühena 300 peast tribüünil –, vaid ka virtuaalmaailmas. Kusjuures päevas keskmiselt 2 tunni ja 21 minuti jagu ehk näiliselt tuleb klubidel suuta end kasvõi loetud sekunditeks mahutada perioodi, mis on võrdne lisaajale läinud jalgpallimatšiga. Ei tundu ju raske?! Või siiski…

Eesti Jalgpalli Liit on kahe meeste tippliiga klubidele ette kirjutanud, et platvormide Facebook ja Instagram kasutamine on kohustuslik (juhendis A-kategooria nõue). Ja mitte vaid kombel, et piisab konto olemasolust ja aeg-ajalt mõne postituse ülesviskamisest, vaid rõhk on pandud sõnale „regulaarne“. Ehk näiteks Premium liiga puhul tuleb Facebookist järgmise kodumängu info saada kätte „mõne minutiga“ ning Instagrami peab nädala jooksul jõudma vähemalt 14 postitust! On see kõigi kümne klubi puhul nii nui neljaks – näib kahtlane.

Mario Leo:

nik suur publikuhuvi, mida saab teisendada kas ülivajalikuks toetuseks tribüünidel, fänninänni ostuhuviks, paremateks sponsorlepinguteks või millekski neljandaks-viiendaks. Selle taustal on pisut narr mõelda, et võibolla tuleb veel kellegi suunas küsivalt kulmu kergitada.

No aga see pole ju nii lihtne!

Sakslasest sotsiaalmeediaekspert Mario Leo käis veebruari keskpaigas Eesti klubidele tutvustamas, kuidas selles keerulises maailmas esmalt pinnal püsida ja siis ka tulemuslikult askeldada. Ta kinnitas, et teema on ülimalt relevantne vaatamata sellele, et Eesti jalgpall on mõne konkurendiga võrreldes kordades pisem ning seeläbi on tagasihoidlikumad teisedki väärtused.

„Kuna tänapäeva maailmas kasutab sotsiaalmeediat suur osa inimestest, siis klubina on oluline olla esindatud seal, oma inimeste keskel. Ehk sotsiaalmeedias tekib ka selline omaette ühiskond, kus klubid peavad oma kogukonna jaoks olemas olema,“ põhjendab ta, kinnitades, et kohal ei pea olema tingimata igas kanalis, vaid neis, kus on just selle konkreetse klubi huvilisi kõige enam.

„Kui klubis on vaid üks meedia eest vastutav inimene, siis on täiesti okei kasutada üht-kaht keskkonda.“

„Kui klubis on vaid üks meedia eest vastutav inimene, siis on täiesti okei kasutada üht-kaht keskkonda,“ rahustab ta. „Kui sellisel klubil on aga viis-kuus kontot, siis on hästi lihtne end sinna sisse kaotada, ja siis kannatavad eesmärgid. Ning neid saavutatakse järjepidevuse ja regulaarsuse kaudu: ole juba kokkulepitud aegadel kohal, sest lisaks inimestele on kellavärgina ilmuva sisu ootuses ka algoritmid.“

Elu on näidanud, et kui valida prääniku ja piitsa vahel, siis esimese mõju, põhinedes positiivsusel, on sügavam. Lihtsalt praegusel juhul on eeskujuliku sotsiaalmeediakajastuse prää-

Ootustel ja ka teistele tunnetele ja mõtetele toetuval psühholoogilisel taustal on sotsiaalmeedias koht, veelgi rohkem siis, kui sisu puudutab niisugust emotsionaalset mängu nagu jalgpall. Leo kirjeldab olukorda, kus kõrgetele kohtadele mängivat meeskonda ootab ees tabeli tagumise poole tiim ning sotsiaalmeedias käsitletakse seda kui lihtsat võitu. Reaalsuses saadakse aga lüüa.

„Niiviisi tekib olukord, kus ootus, mille klubi ise on oma sõnumiga loonud, ei lähe reaalsusega kokku. Ning fännid tunnevad end petetuna, sest

Tekst: Laura Jaansen

nad ei saanud seda, mida neile enne mängu lubati. Sellised olukorrad lõhuvad usaldust,“ kirjeldab selsamal põhjusel xG-vastane olev sakslane ning pakub lahenduseks luua sellistel hetkedel postitusi, milles rõhutatakse, et fännide(!) abil püütakse soovitud tulemus kätte saada.

Kui aga võistkonda pole saatnud edu, kuid sotsiaalmeediasse riputatakse üles pilte, kus mängijad teevad rõõmsa näoga trenni, on rõhuasetus samuti väär. „Publikule jääb mulje, et neid ei huvita need kaotused – sest nad ju naeratavad,“ märgib Leo. „Siis tuleb kasutada hoopis pilte, kus on näha kirge, pingutust ja pühendumust. Fännid tahavad saada kinnitust, et tiim näeb raskest seisust väljatulemiseks vaeva.“

Oskust lugeda ridade vahelt läheb vaja mujalgi – näiteks kui klubil on vaja midagi hingelt ära saada, kuid avalik ruum seab piire. Ehk seesugune olukord, kus mängutulemust jääb suuresti varjutama kohtunike käkk. Leo toonitab üle, et igal juhul tuleb austada vastaseid ja teisi asjaosalisi. See aga ei tähenda, et sõnum peaks auditooriumile saatmata jääma.

„Siis saab näiteks kirjutada midagi võtmes, et „täna ei pidanud nii minema…“, ja küll fännid oskavad seda vestlust jätkata. Jah, ka meediaspetsialistina oled sa osa tiimist ja elad kõiki neid emotsioone läbi, aga igasugust kriitikat tuleb esitada väga läbimõeldult,“ lisab Leo.

Ilusad pildid või koledad videod?

Mario Leo toonitab nii oma ettekandes kui hiljem Jalka küsimustele vastates korduvalt, et kuigi nii mõnigi kuldne reegel on olemas, siis palju oleneb klubist ja tema auditooriumist. Näiteks võib ühes keskkonnas olla igati paslik pruukida hoopis inglise keelt, teises toetuda tugevalt aga kogukonnale. Rääkides lugude jutustamisest, mis on tänapäeval sotsiaalmeedias aina kõrgemal positsioonil, juhib ta Premium liigale kui kümne klubi osalusel peetavale võistlusele tähelepanu heast küljest. Sest võrreldes 18–20tiimiliste liigadega on rivaliteeti – kes mängib tiitlile, kes eurokohale ja kes väljalangemise peale – ja põnevust justkui rohkem. Põnevus peab jõudma ka sotsiaalmeediamaailma, milles on täpselt nii palju kihte, kui on platvorme. Eestis keskendutaksegi peamiselt Facebookile ja Instagramile, mis on Leo kinnitusel vägagi eriilmelised.

2004. aastal loodud Facebook põhines algul kirjana esitatud sõnumitel, millel praegu puudub selle ajaga võrreldav lennuvõime. „See lihtsalt ei tööta enam. Inimesed arvavad, et tekst üksinda on igav,“ põhjendab Leo. „Facebooki kasutajatele, kes on teiste keskkondade külastajatega võrreldes vanemad, meeldivad aga statistika ja faktid. Näiteks võiks klubi oma postitusega rõhuda sellele, kas üks või teine mängija jätkab kolmematšilist skoorijada või saab tulevase kohtumisega kätte hooaja kümnenda tabamuse.“

Mario Leo jagas

Eesti klubidele tarkusi juba teist korda – esimest korda käis ta siinseid klubisid koolitamas 2020. aastal.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Instagramis jällegi numbrid ja graafikud ei toimi, sest sealne kasutajaskond ootab kirge, energiat ja emotsionaalseid lugusid. Leo sõnul kasutatakse Instagramis aina rohkem videokeelt, mis annab hea võimaluse läheneda mängijatele personaalselt, kuigi jätkuvalt on turgu ka hästi klõpsatud fotodel. Justnimelt fotodel, mis kannavad vahetuid emotsioone, mitte nii väga graafiliselt loodud piltidel.

Aga kui see emotsioonidest pungil foto või vinge värava video pole eriti hea kvaliteediga? „Eks oleneb jälle, milline see sisu on. Kui see on suurepärane värav, millest rohkem materjali pole, siis on video tehniline kvaliteet teisejärguline. Kui aga inimesed eeldavad sellelt postituselt head kvaliteeti, siis ei tohi järeleandmisi teha,“ vastab Leo. Ta lisab, et alati on võimalik kehvema kvaliteediga postitusi riputada üles story’na, sest see kannab väärtust ikka, kuid kaob jälge jätmata 24 tunni möödudes.

Story ’del on minekut ka siis, kui klubi soovib fänne sisuloomesse kaasata. Näiteks on populaarne postitada tekstikastikesega küsimus,

ametivendi, kes üritavad kõike üksi ära teha ja on aasta lõpus seetõttu läbipõlemise äärel või läbi põlenudki,“ selgitab Kallasmaa, kes kinnitab, et kolme spetsialisti koostöö annab klubile võimaluse kommunikeerida mida iganes – kas meeskonna, naiskonna, noorte või muudel teemadel – tipptasemel nii kvaliteedi kui kvantiteedi mõttes.

Küll aga peab see kõik algama kirest, usub Kallasmaa. Ta räägib, et on juba lapsepõlvest peale elanud jalgpalli sees ning nii teeb ta praegu oma unistuste tööd. „Elan justkui sellises ülitoredas simulatsioonis, kus mul on iga päev võimalik kujundada ühe tippklubi kommunikatsiooni. Ja seda atraktiivse ja seksika moe kaudu, et see pakuks häid emotsioone nii minu eakaaslastele kui ka noorematele ja vanematele jälgijatele,“ muheleb ta rahulolevalt.

Samas, nagu ikka, pole head ilma halvata. Kallasmaa räägib, et peab klubi jaoks laias plaanis olemas olema 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Niisiis on hästi oluline osata end ise reguleerida – millal võiks tööpäeva lõppenuks kuulutada ja minna kas trenni või lihtsalt varem magama.

„Eurosuvest tuleb meelde, kuidas me videograafiga veel kell kolm öösel monteerisime vlogi kokku. Samas järgmine hommik – mängupäeval –algas juba 7.30. Ja siis tuligi selle nelja unetunniga hakkama saada,“ meenutab ta raskemaid hetki, mis püsima ei jäänud. „Aga need ilusad võidud Pärnus ja kõik muud head emotsioonid korvavad vähesed unetunnid!“

Karl-Thomas Kallasmaa:

„Liiga palju on olnud neid ametivendi, kes üritavad kõike üksi ära teha ja on aasta lõpus seetõttu läbipõlemise äärel või läbi põlenudki.“

Paide on Eestis üks neist klubidest, kes teeb aktiivselt tööd ka välismaisel suunal. Hea partner on paidekatele Gambia klubi Real de Banjul, mis tähendab, et sealseid jalgpallisõpru jõuab aina rohkem ka Paide kanalitele. „Meie Facebooki jälgijatest moodustavad gambialased 8,5 ning Instagramis 10 protsenti,“ toob ta välja, märkides neist esimese puhul, et eestlaste osakaal jääb seal mõneti üllatuslikult alla poole. „Eks see on igati loogiline küll, et nähes Paidesse tulnud gambialaste edulugusid – näiteks meil pool aastat mänginud Abdoulie Ceesay läks Bundesliga klubisse St. Pauli – hakkavad meie tegemised aina rohkem korda minema ka Gambias.“

Karl-Thomas Kallasmaa Paide Linnameeskonna sotsiaalmeedia jaoks sisu filmimas.

Foto: Liisi Troska

Ning see pole kaugeltki ainus välismaine pilk, mis Paideni on ulatunud. Eelmise aasta suvel tegi klubile nime ka poolkaitsja Oskar Hõim ning tema võidu vääriline viigivärav, mis lendas Pärnu rannastaadionil Bala Town FC ristnurka 120 + 1. minutil. Suurepärane sooritus jõudis videona ka ülimalt populaarse Instagrami konto 433 seinale, kus see püsis mingil põhjusel vaid üks-kaks tundi. Kallasmaa sõnul sellest piisas: Paide Linnameeskonna kanalile jõudis seeläbi 1,5 miljonit unikaalset uudistajat!

Mida seega üsna rikkaliku kogemuste pagasiga Kallasmaa teistele sotsiaalmeediaspetsialistidele soovitab? „Meil on suurepärane võimalus võtta inspiratsiooni laiast ja vabast veebist ehk vaadata, mida teevad näiteks Chelsea või Manchester United, Dortmundi Borussia või Müncheni Bayern,“ sõnab ta. „Ma ei soovita jääda meie konnatiiki kinni ja võistelda siin ülejäänud Premium liiga klubidega, vaid sihtida tähtede, mida esindavad maailma tippklubid, poole. See pole mingisugune imiteerimine, vaid just inspiratsiooni otsimine ja seeläbi oma klubi kommunikatsiooni parandamine.“

Mida uut nõuti tänavu klubide litsentseerimisel?

Detsembrikuu Jalkas kirjutasime tähtsast netovara reeglist, mis hakkas 2025. aastast Premium liiga klubidele kehtima. Aga milliseid uusi nõudmisi pidid litsentseeritavate liigade (Premium liiga, esiliiga, esiliiga B, naiste meistriliiga) klubid veel tänavu täitma hakkama?

Tekst: Kristjan Remmelkoor

Alustame sportlikest kriteeriumitest, mille eesmärk on parima ja mitmekülgse keskkonna loomine mängijatele. Litsentseeritavates liigades osalevate klubide kõikide noortevõistkondade peatreeneritel peab nüüdsest

olema vähemalt UEFA C kvalifikatsioon ning Premium liiga klubides peab olema minimaalselt üks UEFA A kvalifikatsiooniga noortetreener.

UEFA litsentsi taotlevatel klubidel (neil, kes on taganud tänavuseks koha eurosarjas või loodavad koha veel karikavõistluste lõpplahenduse järel teenida) peab olema nagunii vähemalt kolm UEFA A kvalifikatsiooniga noortetreenerit, nii et Eesti Premium liigas on reegel leebem.

Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) arendusdirektori Mihkel Uibolehe sõnul oli valdaval osal Premium liiga klubidest vähemalt üks UEFA A noortetreener juba varem olemas. Mõni üksik klubi pidi nüüd uue lahenduse leidma, aga probleeme kellelgi ei tekkinud.

Tänavusest aastast peab igal Premium liiga klubil olema noorteklassides vähemalt viis poistevõistkonda (varem pidi olema neli), kuid see

muudatus ei põhjustanud kellelegi vähimaidki raskusi, kinnitab Uiboleht. Tüdrukutevõistkondi peab neil olema endiselt vähemalt üks.

Sellest aastast on litsentsikorda sisse viidud ka täpsustus, et esindusvõistkonna peatreener peab töötama klubis täistöökohaga lepingu alusel. Uibolehe sõnul on EJL eeldanud tegelikult varemgi klubidelt täiskohaga peatreeneri olemasolu, aga nüüd lihtsalt muudeti EJLi dokumendis sõnastus konkreetseks.

„Premium liigas pole ühtegi sellist probleemi olnud, aga esiliigadest üks klubi – nimesid nimetamata – proovis esitada mõni aeg tagasi meile lepingut, mille järgi töötas peatreener vabatahtlikkuse alusel. Me seda katset tookord läbi ei lasknud, aga et ennetada tulevikus taolisi olukordi ja et kõik oleks selge, siis panime selle litsentsikorda sisse. Loomulikult võib võistkonna peatreeneril olla klubis ka mingeid teisi kohustusi, aga ta peab olema klubis täiskohaga töötav inimene,“ räägib Uiboleht.

Uue juriidilise kriteeriumina pidid klubid visuaalse identiteediga seotud elemendid (nagu logo, vapp, ametlik nimi ja värvid) patenteerima. EJL võttis selle reegli kehtestamise puhul eeskuju UEFAst.

Alates sellest aastast peavad Premium liiga klubide visuaalse identiteedi osad olema patenteeritud.

Foto: Liisi Troska

„Neljal Premium liiga klubil oli juba enne litsentseerimisprotsessi algust logo patenteeritud, aga oli ka tipptasemel klubisid, kes polnud veel seda teinud. Asja mõte on kaitsta klubide kaubamärki, et keegi teine ei saaks seda kasutada. Ja kui kaubamärgil tekib väärtus, siis on klubil võimalik see endale bilanssi võtta. Asi on natuke seotud ka klubi järjepidevusega – et kui üks klubi mingil põhjusel ära kaob, siis ei ole teoreetiliseltki võimalik samasuguse visuaalse identiteediga uut klubi luua,“ selgitab arendusdirektor.

Kõik käesolevas artiklis seni mainitud kriteeriumid on A-astmega nõudmised ehk absoluutselt kohustuslikud – nende mittetäitmise korral ei saa EJL klubile litsentsi väljastada.

Kokkuvõttes tõdeb Uiboleht, et kui netovara reegel välja jätta, siis rohkem suurejoonelisi uuendusi tänavuseks litsentsikorda ei ilmunud: „Kõige suurem energia ja tähelepanu läks klubidega suhtluses netovara reegli peale. Kuna see on UEFA poolt tulnud selleks, et jääda, siis klubid peavad sellega kohanema ja toime tulema. Rohkem nii revolutsioonilisi muudatusi ei ole.“

Alates 2026. aastast peab esiliiga klubidel olema UEFA B GK kvalifikatsiooniga väravavahtide treener – see on B-astmega kriteerium (seda mitte täites saab klubi küll litsentsi kätte, aga kaasnevad sanktsioonid). Alates 2027. aastast hakkab Premium liiga klubidele kehtima B-astme nõudena spetsiifilise kvalifikatsiooniga kehalise ettevalmistuse treeneri olemasolu.

Mihkel Uibolehe sõnul proovis üks esiliigades mängiv klubi mõni aeg tagasi litsentseerimisel esitada lepingut, mille põhjal töötas esindusmeeskonna peatreener klubis sel positsioonil vabatahtlikkuse alusel. Enam nii teha ei saa.

Foto: Katariina Peetson

Jan-Kenyon Nõukas

väravavaht, 2006

Üks osa nelikust, kes käis Tallinna Lilleküla gümnaasiumis. Kui mina olin 10. klassis ja tema 6. klassis, siis käisime koolidevahelistel jalgpallivõistlustel, kus mina ja mu klassivend Oliver Lepik olime treenerid. Sel ajal oli Jan-Kenyon kõige lühem vend tiimis ja mängis keskväljal. Nüüd on ta väravavaht!

Sigvard Suppi

kaitsja, 2006

Tabasalu kutt, kes meiega just ühines. Ta on jätnud väga tööka inimese mulje. Vaatamata tema kasvule pole kunagi keskkaitses toimetanud. Tulevik on selle venna jaoks helge!

Kirill Aleksandr

Antonov

kaitsja, 2003

Kirja on meie riietusruumis väga oluline lüli, kes ühendab võistkonna üheks. Pärast jalgpallurikarjääri näen teda töötamas õhtujuhina. Tema parim sõber tiimis on Markus Kesa.

Andreas Kaevats

kaitsja, 2004

Andu võib peale vaadates tunduda väga kuri ja karm nagu üks korralik keskkaitsja ikka. Tegelikult on ta rohkem nagu pehme kaisukaru. Kui talle väga palju pinda käia, siis võib hammustada.

Jako Kariste

kaitsja, 1999

Jako on meie oma metalhead. Sarnaselt Kaevatsile väljakul täielik sõdalane, aga selle kõrval väga meeldiv inimene. Keegi, kellega saad rääkida ükskõik millest. Meister dad joke’ides.

Markus Kesa

kaitsja, 2008

Tiimi pesamuna, kellel on tohutu potentsiaal. Kindlasti võistkonna lemmiktegelane, kes toob kõigile naeru näole. Eelmisel aastal mängis suurus suuremate putsadega ja see tõttu alles sel aastal tsenderdamise enam-vähem paika saanud. Suur Xboxi armastaja ja trennis alati dive’ib

Kaspar Laur

kaitsja, 2000

Tallinna Lilleküla gümnaasiumi vilistlane lisaks mulle ja Reimaale. Tiimi tulekust saadik on olnud Reimaa sabarakk. Koolidevahelistel olen temaga ühes tiimis mänginud, nüüd lõpuks ka Harjus. Palvetan iga kord, kui trennis standardolukordasid harjutame, et oleks temaga samas tiimis. Võidab iga õhuvõitluse ilma hüppamata.

Karl Vali

kaitsja, 2007

Harju oma kasvandik, kellest üks ühe vastu olukorras kunagi mööda ei saa. Ta on korralikult lihast juurde pannud ja näeb juba mehe moodi välja. Kohusetundlik inimene, kes annab endast alati 100%.

Kristjan Sommer

kaitsja, 2007 Tema iseloomustamiseks sobib hästi „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“. Ilmselt kõige tagasihoidlikum mängija riietusruumis, aga väljakul korralik elajas. Rakvere poiss, kes on vaikselt hakanud end avama ja räägib riietusruumis teistega juttu.

Joonas Beilmann

poolkaitsja, 2007

Joonas tuleb iga päev trenni uue outfit’iga. Tal on täiesti omamoodi riietusstiil, mis kandub edasi ka väljakule. Omamoodi mängija. Näen teda kui tulevast liidrit tiimis.

Usalifa José Indi poolkaitsja, 1999

Rudenko toakaaslane, kes meenutab väga N’Golo Kantéd. Vaikne inimene, aga väljakul meeletu tööraadiusega keskpoolik, keda kõik armastavad. Tal hakkab olema sel aastal väga oluline roll meie tiimis.

Imre Kartau

poolkaitsja, 2006

Imret saab võrrelda peres oleva väikevennaga, kes käib sulle kogu aeg närvidele. Aga kui keegi peaks talle liiga tegema, siis kõik tiimis võitlevad tema kaitseks. Itaalias hea kooli vahepeal saanud ja palliga väga terav.

Foto: Octavio Passos, UEFA via Getty Images

Gianluigi Donnarumma

Paris Saint-Germain

Itaalia

Foto: Franco Arland, UEFA via Getty Images

Foto: Tullio Puglia, UEFA via Getty Images

Foto: Liisi Troska

Emre Can Dortmundi Borussia Saksamaa

Rommi Siht

18aastane Rommi Siht lõi hooajal 2024 tõeliselt särama, olles hõbedal lõpetanud Nõmme

Kalju FC üks olulisemaid keskväljalülisid. Suurepärase mootori ja tööeetikaga noort poolkaitsjat iseloomustavad Kalju peatreener Nikita Andrejev ja praeguseks Nõmme mändide alt lahkunud Kaido Koppel, kes võimaldas Sihile Premium liiga debüüdi.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Koppel: Esinduse treeningutega liitudes näitas kohe, et leiab väljakul vaba ruumi ja suudab palli lihtsate söötudega sinna edasi viia. Viimase aasta jooksul on taset tõstnud ja andis otsustavaid väravasööte.

Andrejev: Mitmel positsioonil mängides suudab ta võrdselt hästi mõista kõiki taktikalisi detaile. Tema otsused väljakul kinnitavad seda.

JÕUD

Koppel: Keha oskab väljakul kasutada ja saab duellides hakkama.

Kindlasti on siin arenemisruumi.

Andrejev: Selles aspektis peab ta oma näitajaid parandama, et saavutada tulevikus edu välismaal. Viimase aastaga on toimunud märgatav areng.

SISU

Koppel: Suurim tugevus on tema peas. Esiteks teeb ta väljakul noore mängija kohta ebatavaliselt küpseid otsuseid. Lisaks on ta hea keskendumis- ja õppimisvõimega. Kui siia lisada veel tema töökus, siis on tegemist suurepärase kombinatsiooniga. Olen kindel, et tema senine kiire areng ei olnud hetkeline sähvatus. Rommi jõuab kindlasti kaugele.

Andrejev: Väga töökas ja distsiplineeritud mängija.

TEHNIKA

Koppel: Palli kontrollimisega Rommi üldiselt hätta ei jää ehk jalgpalli ABC on paigas. Huvitav on näha, kuidas ta saab hakkama euromängudes, kus peaks aega ja ruumi vastaste vahel vähem olema.

Andrejev: Ta peab parandama oma tehnilisi oskusi, mis võimaldaks tal väljakul kiiremini ja kvaliteetsemalt otsuseid langetada.

ÕHUVÕITLUS

Andrejev: Ta ei karda minna õhuduellidesse ja suudab hästi hinnata palli lendamise trajektoori, kuid see on veel aspekt, mille kallal töötada.

VASTUPIDAVUS

Koppel: Tööraadius väljakul on hea.

Andrejev: Üks meeskonna parimaid mängijaid selles aspektis. Suudab hoida kiiret tempot kogu mängu vältel. Ta taastub mängudest väga hästi ja suudab taluda aktiivset mängugraafikut.

LIIKUVUS

Koppel: Üldine koordinatsioon on heal tasemel. 1 vs. 1 kaitses on arenemisruumi – näiteks kogenud Henrik Ojamaa tempomuutuste vastu mängides ei olnud jalgade töö piisavalt hea.

KIIRUS

Andrejev: Kiirus ei ole tema tugevaim külg, kuid tema mõtlemise kiirus ja sealjuures mängu mõistmine on suurepärased.

SÖÖT JA LÖÖK

Koppel: Keskväljamängijana peab lööma natuke kaugemalt kui ründajad ja seepärast võime tunnustada tema löögitehnikat. Lisaks tooksin esile tema tsenderdusoskuse, mis on kindlasti üle Eesti keskmise.

Andrejev: Rommil on hea söödukvaliteet ja -tehnika – seda nii pikkadel kui ka lühikestel distantsidel. Löök on üks tema tugevamaid omadusi, mida ta tõestas korduvalt ka eelmisel hooajal.

AJAKIRJANIKUD: Levadia tuleb meistriks,

Kalevit ootab turbulentne

Jalka korraldas juba kuuendat aastat

järjest A. Le Coq Premium liigat kajastavate ajakirjanike seas ennustuse, et peale väikese võistlusmomendi tekitamise mõõta

temperatuuri: millised meeskonnad on hetkel kuumad, millised aga külmad?

Suurem osa küsimusi on aastast aastasse jäänud samaks, aga iga kord üllatame ka mõne teistsuguse küsimusega, mis paneb ehk mõtlema natuke teises suunas kui klassikalisel „kes võidab, kes jääb viimaseks“-ankeedil.

Sel aastal palusime näiteks nimetada ühe mees-

Heiti Heli, Soccernet.ee

Kris Ilves, Soccernet.ee Ott Järvela, Postimees

hooaeg

konna, kes vahetab hooaja jooksul peatreenerit, ja ühe meeskonna, kes seda kindlasti ei tee. Seda ennustades tuleb lisaks eeldatavatele tulemustele arvestada ka muid allhoovuseid.

Üsna selgelt pakuti kõige rohkem hooajasisest peatreenerivahetust Tallinna Kalevile, kes juba mullu Teemu Tainio käe all eriti heade tulemustega silma ei paistnud. Läbi käisid ka sagedase peatreenerivahetaja kuulsusega Narva Transi ja samuti FC Flora nimi. Florat ja Transi pakuti sealjuures ka võistkondadeks, kes treenerit hooaja jooksul ei vaheta – Konstantin Vassiljevi töökoht Floras on ajakirjanike summaarsel hinnangul sealjuures kõige vähem ohus, sest Florat pakuti selles küsimuses napilt kõige rohkem.

Eigo Kaljurand, Delfi/EPL

Madis Kalvet, Delfi/EPL

Kristjan Jaak Kangur, Soccernet.ee

Gunnar Leheste, Delfi/EPL

Raul Ojassaar, Soccernet.ee Kes tuleb Eesti meistriks?

Milline näeb välja esikolmiku järjestus?

Kes võidab suvel Eesti karika?

Kellest saab Premium liiga parim väravakütt?

Mitu mängu võidavad Eesti klubid eurosarjades kokku?

Kas Harju JK Laagri teenib rohkem punkte kui kaks aastat tagasi (23)?

Nimeta üks võistkond, kes vahetab enne hooaja lõppu peatreenerit.

Nimeta üks võistkond, kes ei vaheta enne hooaja lõppu peatreenerit.

Millises järjestuses lõpetavad hooaja Pärnu Vaprus, FC Kuressaare ja Tallinna Kalev?

Kui suureks osutub Premium liiga ühe mängu rekordpublik?

Paide, Kalju

Paide, Flora

Flora, Paide

Paide, Flora

Paide, Kalju

Paide, Flora

Agyiri

Kalev

Nõmme Kalju FC Flora FC Flora Pärnu Vaprus FCI Levadia FC Flora Paide Linnameeskond Narva Trans

Vaprus, Kalev, Kuressaare

Vaprus, Kuressaare, Kalev Kuressaare, Vaprus, Kalev

Vaprus, Kalev, Kuressaare

Vaprus, Kalev, Kuressaare

Vaprus, Kalev, Kuressaare Kuressaare, Vaprus, Kalev Vaprus, Kuressaare, Kalev

Eesti meistri suhtes suurt küsimust justkui ei ole – kõik peale jalgpalliliidu fotograafi Liisi Troska ennustasid, et FCI Levadia suudab tiitlit kaitsta. Paide, kelle tiitliga sihib Troska soolopunkti, oli enamikul märgitud hõbedale. Ehk isegi väikese üllatusena ennustasid enam kui pooled ajakirjanikud, et FC Flora jääb teist aastat järjest medalita.

Tabeli tagumises pooles peetakse kolmikust Pärnu Vaprus, FC Kuressaare ja Tallinna Kalev kõige paremas seisus olevaks Vaprust, püsimajäämise heitlust prognoositakse eelkõige Tallinna Kalevi ja Harju JK Laagri vahele, kuid ei välistata ka FC Kuressaare sinna vajumist.

Vaata suurest tabelist, kuidas keegi ennustas! Prognoosid said lukku 16. veebruari seisuga.

FCI Levadia suutis viimati meistritiitlit kaitsta 2014. aastal. Nüüd prognoosivad ajakirjanikud, et see juhtub uuesti.

Foto: Katariina Peetson

Katariina Peetson, EJLi fotograaf

Siim Pulst, Soccernet.ee

Kristjan Remmelkoor, Soccernet.ee

Kaspar Ruus, Delfi/ EPL

Debora Saarnak, ERR

Marko Susi, Postimees

Aet Süvari, ERR Mart Treial, Õhtuleht

Liisi Troska, EJLi fotograaf

Andres Vaher, Õhtuleht

Rasmus Voolaid, Õhtuleht

Levadia, Kalju, Paide Levadia, Paide, Kalju Levadia, Paide, Kalju Levadia, Paide, Flora Levadia, Paide, Kalju Levadia, Paide, Kalju Levadia, Paide, Flora Levadia, Paide, Kalju

Ernest Agyiri

Paide, Levadia, Kalju Levadia, Paide, Flora Levadia, Flora, Paide

Paide Linnameeskond Nõmme Kalju FCI Levadia Nõmme Kalju FCI Levadia Paide Linnameeskond FCI Levadia FCI Levadia

Bubacarr Tambedou Rauno Sappinen Sten Reinkort Robi Saarma Robi Saarma

Bubacarr Tambedou

Bubacarr Tambedou Robi Saarma Guilherme

Sappinen

Kalev

Kalev

Levadia Pärnu Vaprus Pärnu Vaprus

Vaprus, Kalev, Kuressaare

Vaprus, Kalev, Kuressaare

Vaprus, Kuressaare, Kalev Kuressaare, Vaprus, Kalev

Vaprus, Kalev, Kuressaare

Vaprus, Kuressaare, Kalev

Kuressaare, Vaprus, Kalev

Vaprus, Kalev, Kuressaare

Kuresaare, Vaprus, Kalev

Kalev

Kalev

Vaprus, Kuressaare, Kalev

Vaprus, Kuressaare, Kalev

FCI

Tallinna

Tallinna

Brandon Paimal, FC Flora

Ootan eelmise hooajaga võrreldes sammu edasi. Alla eurokoha ei tohi teist aastat järjest lõpetada! Algkoosseis on tugev, aga põhiküsimus ongi selles, kas noored, kellest mitu juba mullu karastuse said, teevad sammu edasi. Kui teevad, siis on võimalik kohta parandada küll. Näiteks Andero Kaares ja Roland Lukas võiksid seda suuta. Kui meeskonnas on tekkinud positiivne hingamine ja kutid ise usuvad, et on võimalik teha samm edasi, siis ongi!

Eks meil on muidugi tänavu ka palju muudatusi. Terve treenerite tiim on ju vahetunud. Jah, ühelt poolt on neil võibolla natuke vähe kogemust, aga teisalt on ju tiimis endiselt Aiko Orgla, kes on seal olnud juba... no päris 20 aastat mitte, aga kümme juba küll! Ma selle pärast liiga palju ei muretse.

Tähtis on, et mängijad saaksid aru, mis logo nad kannavad. Et see ei ole niisama, vaid sellega kaasneb ka vastutus. Kõik on meeskonnamängijad ja tuleb olla tiimi eest väljas, mitte individuaalse asja peal.

Mis veel? Ei tahaks siinkohal Evertoni-sugust väikeklubi-mentaliteeti võtta, et mängud Levadiaga oleksid meie jaoks nagu karikafinaalid, aga suurtest mängudest võiks häid emotsioone saada küll! Ja muidugi kannaksid need ka lõpptulemusele lähemale.

Liigalt suuremas plaanis ootan publikuarvu kasvu. Tahaks näha, et iga klubi paneb mängukorralduses juurde. Samuti loodan mõistlikke mänguaegu, et keset hooaega ei tekiks vastikuid üllatusi, ja põnevat liigat – et nii tipus kui allotsas oleks kõik võimalikult kaua lahtine.

Chris Murro, Paide Linnameeskond Nüüdisaegseim Paide jalgpallihall rõõmustab ka kõige jalkakaugemat inimest, saati siis mind, kes ma olen Paide Linnameeskonna ultrafänn. Kuna tänu hallile toimuvad meeskonna treeningud kodulinnas, olen igapäevaselt osake nende tegemistes.

Kohe algaval uuel Premium liiga hooajal loodan näha väiksemate klubide tulisemat vastupanu suurematele. Julge pealehakkamisega on võimalik võtta kolm punkti ka näiliselt võitmatutelt. Oma poistelt ehk Paide Linnameeskonnalt ootan tarku otsuseid ja tugevat ühtekuuluvust meeskonnana. Kõrgeim koht on eesmärk, kas kõik või mitte midagi.

Kuna jalgpall on meeskonnamäng, siis ühtegi meest ma eraldi välja ei too, sest vajalikud on kõik. Supermehed on hoopis klubi president Veiko Veskimäe ja spordidirektor Gert Kams, ilma nendeta poleks ju midagi. Minu südames on jalgpall ja inimesed, kes selle võrratu mänguga seotud. Loodan oma suurt särgikollektsiooni jätkuvalt täiendada, soe käepigistus ja lahke naeratus muudab maailma ilusamaks. Jalgpall on võrratu!

Foto: Taimo Tann Arume

Foto: Janek Eslon

Mika Keränen, Tartu Tammeka

Ootan väga uut hooaega! Üks põhjus on see, et meil on mõned aktiivsed inimesed, kellega teeme fänniklubi. Võibolla nime on veel vara välja öelda, aga see tuleb! Oleme juba mitu koosolekut pidanud ja eesmärk on see, et vaatame rahulikult, kuidas see areneb, aga tahame, et kõik julgeksid meiega liituda, kui see soov vähegi on – sõltumata sellest, kellega tegemist! Meil on sõbraliku fänniklubi plaan. Juba see iseenesest teeb hooaja alguse minu jaoks põnevaks.

Meeskonna osas olen õnnelik ja rahul, et tuumik on peale Tanel Tammiku sama. Nii mõnelgi aastal on olnud tunne, et kõik jooksevad jälle ära Tallinnasse. Aga et Tammik on Levadias, on tore, ja talle soovin muidugi edu kõikides mängudes... välja arvatud Tammeka vastu!

Igatahes mulle tundub, et võib tulla väga lahe hooaeg. Eks ma loodan igal aastal, et saaks medalitele mängida ja ükskord ka euromänge Tartus näha! Tammeka seis tundub hea, samas me ju ei tea veel täpselt, mida teised klubid on teinud. Aga kihlvedudega ma ei tegele ja selle peale, mitmendaks me tuleme, ei julgeks ma kihla vedada isegi oma parima sõbra Contraga!

Martti Grenberg, Pärnu Vaprus

Ega konkreetset eesmärki koha mõttes ei olegi ma enda jaoks paika pannud. Pigem tahaks võtta asja mängu kaupa. Tähtis oleks, et meeskond on võimalikult paljudes mängudes lõpuni sees.

Tuumik on meil eelmisest aastast küll ühtpidi koos, aga... paari olulist tugevust oleks ikka tahtnud. Kahjuks vist vahendeid selleks ei leidunud, mis teha. Sammu edasi tahaks näha uutelt noortelt ründajatelt, nii Matthias Limberg kui ka Marten-Chris Paalberg tunduvad olevat ilusti koosseisu murdnud.

Hooajaeelsetes mängudes olemegi löönud palju väravaid. Ega need mängud liiga palju ei näita, aga positiivne ikka. Olen realistlikult optimistlik!

Ilja Dalinger, Narva Trans

Olen uue hooaja suhtes ettevaatlikult optimistlik. Narva Trans mängib uue peatreeneri käe all lõpuks selgelt eristuva stiiliga jalgpalli – agressiivselt –, ja see meile väga meeldib. Samuti on treener Roman Kožuhhovski isiklikult väga meeldiv inimene. Olen teda juba aastaid tundnud ja ta on alati olnud väga-väga tore.

Loodan, et leiame stabiilsuse nii väljakul kui ka väljaspool seda, sest viimastel aastatel on olnud nii palju muutusi – mõned õigustatud, mõned mitte nii väga. Tõeline proovikivi on meeskonnale kevad, kuid praegu on üldine meeleolu väga positiivne.

Hea on ka see, et oleme suutnud alles hoida suure osa eelmise hooaja põhimeestest. Ainus suurem kaotus on German Šlein, mis on meie jaoks muidugi halb, kuid ta on suurepärane mängija ja väärib kindlasti võimalust end välismaal proovile panna. Viimaste aastate jooksul on meil olnud nii palju treenereid ja veelgi rohkem mängijaid, kes on tulnud ja läinud, et fännide üldine meeleolu on see, et tahame stabiilsust ja järjepidevust ning olla selle meeskonna üle uhked igal nädalal!

Martti Grenberg (paremal). Foto: Svetlana Valijeva

Foto: erakogu

Foto: Liisi Troska

Lauri Tõld, Kuressaare

Ootan võite – nagu iga fänn! Aga seda iseloomuliku mängupildi kaudu. Eestis on vist nüüdseks juba kõik sellest Kuressaare „pikk ette ja ise järele“-stiilist rääkinud, aga kui see on meie identiteet, siis me võtame selle hea meelega vastu. Meie armastame oma klubi ikka!

Muutusi on palju ja eks need mõjutavad kindlasti. Aga meie mängupilt on kõigi peatreenerite all alates Jan Važinskist olnud üsnagi sama. Üks Kuressaare fänn ei pea seda tingimata tähtsaks. Tuleb leida hea tasakaal oma olemuse ja tulemusliku mängupildi vahel. Tuumik on meil paigas – Märten Pajunurm kaptenina jätkab! See on juba väga tugev alus.

Usun, et Kuressaare toetajaid on tegelikult igal pool üle Eesti, nii et tahaks näha arvukalt publikut kõikjal. Et mängule jõudmine oleks auasi! Ainult nii saab tõsta publikuarve ja olla üheskoos Eesti jalgpalli taga.

Marten Vettik, Harju JK Laagri

Kõigepealt tahaks püsimajäämist näha. Kindlasti tahaks ka seda, et klubi kasvandikele antaks võimalust. Sel aastal tundub seis selles mõttes juba rõõmustavam kui eelmisel Premium liiga hooajal. Kõige rohkem loodaks, et mu oma sõbrad Kristjan Kriis ja Ander-Joosep Kose silma paistavad!

Kindlasti on ka sellest abi, et mingid kogemused kõrgliigast on meeskonnal juba olemas. Pool koosseisu on sama, kokkumäng ei tohiks muret tekitada. Peatreener Lauri Nuuma on küll vormiliselt uus, aga tema tunneb klubi ja klubi tunneb teda.

Aga jube kurvaks teeb ausalt öeldes tribüüni olukord. Millal me selle kaasava eelarve võitsimegi, 2023. aasta suvel? Siiani ootame. Kui viimati küsisin, siis öeldi, et selleks hooajaks tuleb, aga siiani ma pole seal ehitamist näinud. Võiks juba katuse pea kohale saada küll. Igatahes ootame väga hooaja esimest mängu Levadiaga! Plaan on korrata Sportland Arenal seda, mida tegime kahe aasta taguses avamängus, kus oli üle 500 inimese.

Kalevi Premium liiga koosseis on sel aastal suhteliselt nooruslik, lahkunud on mitmed vanemad mängijad ja nooremaid on klubisiseselt ümber rivistatud. Aga muidugi on ka uusi tugevaid mängijaid juurde tulnud. Loodan, et valikud on olnud Kalevi jaoks produktiivsed. Paljuski on antud oma klubi noortele mängijatele võimalus suures mängus osaleda, mis on kindlasti vaade kindlamasse tulevikku.

Ootan eelkõige põnevaid ja ilusaid mänge, et poisid püsiksid terved ja suudaksid sama innukalt võtta hooajast parima. Tähtis on liikuda ikka tõusvas ja kindlas joones ning püsida tabelis teistega konkurentsis.

Soovin, et kogu meie klubi areneks ja kõik oleksid alati terved ja hoitud! Kalevlased elavad kindlasti südames kaasa ka nii Premium liigale kui ka klubi presidendi toimetustele väljaspool klubi – ikka muutuste ja uuenduste suunas.

Anu Roht, Tallinna Kalev

Marten Vettik (vasakul). Foto: Katariina Peetson

Lauri Tõld (vuntsiga) Kuressaaret toetamas. Foto: Katariina Peetson

Foto: Tallinna Kalev

Mitropa Cup –Meistrite liiga eelkäija

1927. aastal alustanud Mitropa Cup oli Mandri-Euroopa tugevaimate jalgpalliriikide klubiturniir, mida võib pidada Meistrite liiga eelkäijaks. See oli niinimetatud Doonau koolkonna – Austria, Ungari, Tšehhoslovakkia – kuldne periood. Poliitilistest pingetest ja ülesköetud publiku käitumisest laetud turniir kaotas oma mõjujõu, kui Saksamaa annekteeris 1938. aastal Austria.

Mandri-Euroopa esimesed profiliigad asutati Kesk-Euroopas: Austrias 1924, Tšehhoslovakkias 1925 ja Ungaris 1926. See andis nimetatud triole edumaa endast suuremate Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa ees. Aga elukutselisuse legaliseerimine sundis otsima ka uusi sissetulekuallikaid mängijatele. Esmaseid läbirääkimisi uue võistluse asjus nimetatud kolme riigi ja nende lähimate naabritega peeti aastatel 1925 ja 1926. Katusealust püüti leida ka FIFAst, mille kongress 1926. aastal Pariisis mõtte maha laitis. Mõttetalgutel osalesid samuti Poola, Jugoslaavia, Rumeenia ja vahepeal suurte reisikulude tõttu kahtlema hakanud Itaalia. Huvi näitas üles Rootsi, kelle pärast ilmselt kitsendati nimi Kesk-Euroopa karikavõistlusteks.

Esimese karika võidab Praha Sparta Üks uue turniiri mõtte algatajaid oli legendaarne Austria treener Hugo Meisl, kes palus FIFA kongressilt uuesti toetust 1927. aastal Helsingis. FIFA polnud huvitatud. Seepeale leppisid Austria, Tšehhi, Ungari, Šveits ja Itaalia Veneetsias juulis 1927 kokku, et uuel klubide turniiril hakkavad osalema Austria, Tšehhi, Ungari ja Jugoslaavia. Šveits jäi kõrvale, sest riigis polnud professionalismi. Itaalia, kus puudus profiliiga, kuid professionalism oli alates 1926. aastast lubatud, jäeti välja, sest tema suhted Austriaga olid halvad: 1926. aastal oli Benito Mussolini alustanud italiseerimist Põhja-Itaalia saksakeelse

Just selline nägi välja Mitropa Cupi võidukarikas. Foto: magliarossonera.it

vähemuse seas, eriti Lõuna-Tiroolis. Itaalia liider Mussolini võõrustas 1927. aasta septembris Hugo Meislit, kuid see kohtumine ei andnud tulemusi. Saksamaa manööverdas end ise välja, sest ei nõustunud konkureerima profiklubidega – Saksamaal seadustati elukutselisus alles 1963. aastal Bundesliga moodustamisega. Samas kaasati nii Šveits kui Itaalia koondiste turniirile, mis kandis nime Kesk-Euroopa karikavõistlused (Central European International Cup), ja esimene turniir kestis 1927–1930.

Sparta eest skoorinud Josef Silný näppas mängupalli, mille võttis kaasa hotelli, kus üks Tšehhi fänn selle 750 krooni eest ära ostis.

Kaheksa osalejaga klubide turniir alustas 14. augustil 1927. Austria poolt osalesid riigi meister ja Viini (ehk riigi) karikavõitja, Tšehhoslovakkia poolt meistrivõistluste kaks parimat. Ungari kaks esindajat selgusid meistrivõistluste nelja parima vahel toimunud miniturniiril. Nii juhtuski, et meistriliigas seitsme punktiga järgmist edestanud Ungari meister Budapesti Ferencváros jäi sel turniiril kolmandaks ega pääsenud Mitropa karikale. Mängud toimusid süsteemis kodus-võõrsil, kaasa arvatud finaal. Üks finaliste oli Praha Sparta, mis alguses ei olnud osalemisest huvitatud, sest klubi presidendi sõnul olnud tegemist (Austria-Ungari) monarhiameelse turniiriga.

Tekst: Indrek Schwede

Sparta purustas esimeses finaalmatšis kodus 25 000 pealtvaataja ees Viini Rapidi 6 : 2. Kordusmängus sai Rapid 38 000 huvilise ees 2 : 1 revanši, kuid karikas rändas Prahasse. Sparta eest skoorinud Josef Silný näppas mängupalli, mille võttis kaasa hotelli, kus üks Tšehhi fänn selle 750 krooni eest ära ostis.

Aasta hiljem kaotas Rapid jälle finaalis, seekord oli võitja Budapesti Ferencváros, mille massöörina tegutses eestlane Albert Vollrat. Esimese mängu vaheajal Budapestis tegi Ungari lendur Károly Kaszala staadioni kohal uhkeid tiire. Ungarlased võitsid 7 : 1. Korduskohtumises sai Rapid jälle väikese revanši – 5 : 3. Aga Ferencváros võttis esimest korda maailma jalgpalli ajaloos kolmikvõidu: samal aastal võidetud riigi meistritiitli, karika ja rahvusvahelise tiitlivõidu Mitropa Cupi kujul!

Nime sai sponsorilt: Mitropa AG

Eesti Spordileht kajastas

Mitropa Cupi tõsiseltvõetavalt, avaldades sealt isegi fotosid.

Mitropa Cup sai nime Saksa firmalt Mitropa AG, mis valmistas magamis- ja restoranivaguneid rongidele, mis liikusid KeskEuroopas. Mitropa ongi lühend saksakeelsest Mitteleuropast ehk Kesk-Euroopast. Karika ametlik nimi, mis on graveeritud ka karikale, on La Coupe de l’Europe Centrale, aga seda ei nimetatud niimoodi kuskil. Austrias oli see tuntud kui Mitropapokal, Ungaris Mitropa Kupa või Közép-európai Kupa, Tšehhoslovakkias aga Středoevropský pohár.

Mitropa AG oli spordi toetamisega tegelenud varemgi ja Mitropa karikavõistlustel pakkus ta hinnaalandust fännidele, kes sõitsid rongiga võõrsile oma meeskonda toetama. Võidumeeskond sai karika, kus olid osalevate jalgpalliliitude ja finalistide nimed, ning Viini Neumarktil asuva purskkaevu koopia.

Tallinna Sport võidab Mitropa Cupi finalisti!

1929. aastal asendasid Jugoslaavia klubisid Itaalia omad. Turniiri komitee otsustas lõunaslaavlased üle parda heita, sest sõidud olid kallid, aga Jugoslaavia klubide mängud tõid vähe sisse ning tase oli ka nõrk. Viimati nimetatud põhjusel hüljati huvi üles näidanud Šveitsi taotlus. Esimest korda tunnustas turniiri FIFA, paludes saata ka eelmiste hooaegade tulemused, et need oma almanahhis avaldada, ning andis Mitropa Cupi asutajatele oma kongressil Viinis kuldmedali. Prantsusmaa püüdis kopeerida turniiri formaati ja kutsus Luksemburgi ja Portugali moodustama Lääne-Euroopa karikavõistlusi. Analoogset formaati kaaluti samuti Põhja-Euroopas ja servapidi oli sisse arvatud ka Eesti. Kumbki võistlus teoks ei saanud.

Mitropa Cup toimus ilma tiitlikaitsja Ferencvárosita, mis siirdus turneele Lõuna-Ameerikasse. Itaalia kaks esindajat Torino Juventus ja Genoa 1893 lendasid välja kohe veerandfinaalis. Finaalis alistas Újpest Praha Slavia.

Kahel esimesel aastal finaalis kaotanud Viini Rapid sai oma tahtmise 1930. aastal, olles esimene võidukas Austria klubi. Ka viies hooaeg aastal 1931 tõi uue tšempioni, sealjuures oli tegemist kahe sama riigi klubiga finaalis: First Vienna alistas Viini AC (WAC). Kaotaja puhul oli tegemist Tallinna publikule hästi tuttava meeskonnaga, mis samal suvel oli mänginud meie JS Estonia, VS Spordi ja ESS Kalevi vastu. Estoniast käis viinlaste jõud üle 3 : 0 ja nende tähtmängija Heinrich Hiltl, kes oli sama aasta Mitropa Cupi parim väravakütt, saavu-

tas kübaratriki. Kuid Eesti meister Tallinna Sport, kelle väravat kaitses legendaarne Evald Tipner, alistas Kadriorus 5500 pealtvaataja ees kanged külalised 3 : 1! Meie poolt tegid skoori Leonhard Kass penaltist, Karl-Rudolf Silberg ja Friedrich Karm. WACiga mängis ka Kalev ja kaotas 1 : 3.

Tulevase MM-finaali eelmäng

1932. aastal pääses esimest korda finaali Itaalia klubi: Bologna Sportiva. Seal ta mängida ei saanudki, sest teise poolfinaali kordusmäng Torino Juventuse ja Praha Slavia vahel katkestati. See oli kõva paar: kaks aastat hiljem mängis Itaalia ja Tšehhoslovakkia vahelises MM-finaalis nendest koosseisudest neli itaallast ja seitse tšehhi ehk pool 22 MM-finalistist!

Kuna avamängus oli Slavia kodus võitnud 4 : 0, vajasid itaallased oma kodus suurt võitu. Slavia mängijatele pandi surve peale igast torust: kohe pärast Torinosse saabumist ründas neid rühm Juve fänne. Kui kaptenid keskringis kätt surusid, tabasid Slavia kollkiprit František Pláničkat publiku hulgast visatud kivikesed. Plánička lebas pärast seda mõnda aega murul. Juventus avas skoori 15. minutil ja suurendas edumaad 40. minuti penaltist, mis Praha ajalehtede kinnitusel olevat määratud publiku survel. Poolaja lõpus korjas Slavia ründaja František Junek väljakult kivi ja viskas rahva sekka. Seda märkas Juve väravavaht Giampiero Combi, kes teavitas kohtunikku. Järgnes suur tüli mängijate vahel, mida tuli lahutama politsei. Juventuse mängija Umberto Caligaris lähenes ähvardavalt alale, kus töötas Tšehhoslovakkia raadiokommentaator Josef Laufer.

Mitropa Cupi kõigi aegade parim väravakütt on 50 tabamusega ungarlane György Sárosi.

Kui kaptenid keskringis

Aastaid hiljem meenutas Tšehhoslovakkia koondise suurimaks väravakütiks tõusnud Antonín Puč, kuidas linnas neile kaitset pakkunud ja neid eskortinud politsei valvas meeskonda nii tõhusalt, et mängijad ei saanud endale isegi juua osta: „Kui me pärast mängu hotelli naasime, olid terves naabruskonnas üles rivistatud politseiahelikud.“

kätt surusid, tabasid Slavia kollkiprit František Pláničkat publiku hulgast visatud kivikesed.

Teisest poolajast oli möödunud 50 sekundit, kui Plánička maha kukkus. Võimalik, et teda tabas järjekordne kivi. Järgmise päeva Itaalia ajalehed kirjutasid, et kuna arstid ei leidnud ühtki märki kivitabamusest, oli Plánička öelnud, et sai päikesepiste. Spekuleeriti ka võimalusega, et kokkukukkumist põhjustas vaheajal joodud jäävesi. Tšehhoslovakkia press oli teisel arvamusel: nende väravavaht sai psühholoogilise trauma, mis ei lubanud tal mängu jätkata. Slavia mängijad lohistasid Plánička väljakult ära ega tulnudki tagasi. Hiljem, kui asja arutati, kinnitas ka Austria kohtunik Adolf Miesz, et Plánička ei saanud vigastada ja mäng pidanuks jätkuma.

Otsus tehti rohkem kui kuu aega hiljem: arvesse võeti ka esimeses kohtumises toimunut ja mõlemad meeskonnad diskvalifitseeriti. Järgnes Slavia protest, mis lükati tagasi. Neli kuud hiljem novembris võeti vastu lõplik otsus: Bologna on Mitropa Cupi võitja. Sellega seoses lisandus võitjate hulka ka Itaalia klubi.

Austria Napoleoni surm

1934. aastal suurendati osalejate arvu: igast riigist osales neli klubi. Turniir oli nii prestiižikas, et selle tähtsuse kohta ringles anekdootlik lugu sellest, kuidas FC Viini Johann Horvath jättis vahele MM-finaalturniiri esimese mängu, et osaleda oma klubiga miniturniiril, kus selgus Austria neljas Mitropal osaleja. Seetõttu jõudis ta MMile hiljem, aga Hugo Meisl lisas ta ometi ¼-finaalis Ungari vastu koosseisu. Kokku käis 35

Bologna president ja kapten Renato Dall’Ara (vasakul) ja Mirko Pavinato (paremal) trofeega 1961. aastal, kui turniiril enam maailmasõjaeelset tähtsust ei olnud. Foto: La Stampa

Mitropa Cupi ajaloos on kõige edukamana võitnud 16 tiitlit Ungari klubid. Kõige edukam on kuue tiitliga Vasas SC, aga kaks karikavõitu on ette näidata ka Ferencvárosi suurklubil. Kokku on Mitropa Cupi võit ette näidata suisa kuuel Ungari klubil. Foto: David Balogh, UEFA

Getty Images

sama aasta MMile kvalifitseerunud Austria alistas 3. aprillil Saksamaa 2 : 0. Mängupäeva hommikul ilmus ajalehes Völkischer Beobachter mängijate toetus nädal hiljem toimuvale ühinemisreferendumile: teiste seas olid ühinemise poolt ka Saksamaa vastu skoorinud Matthias Sindelar ja Karl Sesta. Mõistagi polnud tegu pallurite vaba tahteavaldusega. Referendumil hääletas ühinemise poolt 99,73% osalenuist.

Kuna Saksamaal oli professionalism keelatud, pidid ka Austria profiklubid muutuma amatöörklubideks, mis oli tagasilöök maailma ühele eesrindlikumale jalgpallikultuurile. Austria liiga muutus osaks Saksa liigasüsteemist ja selle võitja

Mitropa Cup Eesti ajakirjanduses

Mitropa karikavõistluste kulg ja tulemused olid Eesti ajakirjanduse spordirubriikides oluline teema. Tähelepanu pöörati ka rivaliteetidega kaasas käinud kirgedele, olgu poliitilisel või publiku käitumise tasandil. Näiteks Uudisleht (5.07.1936) kirjeldab Mitropa Cupi mänge, kus oli ägeda võistluse ja ühtlasi „riiu, kõrvakiilude ja publiku terrori õhkkond“. Ajaleht toob näiteks Viini Admira sama aasta üllatusliku kodukaotuse Tšehhoslovakkia mitte eriti tuntud

mängis teise liiga võitjaga Suur-Saksamaa meistritiitlile. Loobuda tuli Mitropa karikavõistlustest. Šveitsi klubid loobusid majanduslike raskuste ja kehvade tulemuste pärast.

Samal aastal võttis Saksamaa endale jõuga Tšehhoslovakkia koosseisu kuulunud Sudeedimaa ja järgmise aasta märtsis likvideeris Tšehhoslovakkia riikluse. Mitropa Cupi korraldav komitee eiras soovitusi, et puuduvaid meeskondi asendaksid kaks Poola ja kaks äsja moodustatud Slovakkia riigi meeskonda, ning lubas Praha klubidel edasi mängida. 1. septembril puhkenud II maailmasõda lõi Mitropa karikavõistlustele uue haava: loobusid Itaalia klubid. Finaali jõudsid Budapesti Ferencváros ja Bukaresti Rapid, mis pärast kolme viigiga lõppenud mängu Zagrebi Građanski vastu pääses lõppvaatusele mündiviske abil. Finaal jäi pidamata Ungari territoriaalsete pretensioonide tõttu Rumeenia aladele. Peagi tungiski Ungari Transilvaaniasse.

Mitropa Cup lõpetab 1992. aastal Pärast sõda mängiti Mitropa Cupi 1951. aastal Zentropa Cupi nime all. Osalesid Viini Rapid, Viini Wacker, Rooma Lazio ja Zagrebi Dinamo (endine Građanski). Pärast nelja-aastast pausi jätkati 1955. aastal, kuid samal aastal alustati ka Euroopa riikide meistrite karikavõistlustega, tänapäevase Meistrite liigaga, mis võttis endale tähtsaima rahvusvahelise klubivõistluse staatuse. Sellele lisandusid peagi Euroopa riikide karikavõitjate sari ning UEFA karikavõistlused. Nii jäi Mitropa Cupi turniir unustusse langenud klubidele ja neile, kes ei pääsenud mängima Euroopa prestiižsetele karikatele. Vahemikus 1979–1992 oli Mitropa Cup idee poolest riikide II liiga võitjatele. Langes nii turniiri kui ka Kesk-Euroopa jalgpalli tase. Turniiri viimane võitja 1992. aastal oli Banja Luka Borac.

klubile SK Prostějov, millele järgnes kordusmäng, mille austerlased võõrsil võitsid 3 : 2. Admira juhtis 9. minutiks 2 : 0. Eduseisu ja edasipääsemist kaitsnud väljakuperemehed mängisid toorelt ja juba 13. minutil eemaldati nende mängija (Uudisleht kirjutab paarist eemaldatud mängijast – toim.). Ajalehe kinnitusel järgnes pealtvaatajate terror: „Kõiksugu asjadega pommitati Admira mehi ja kohtunikke, üks tshehhi mängija andis admiralasele kõrvakiilu jne.“ Statistika näitab, et teisel poolajal eemaldati neli austerlast ja nad lõpetasid seitsmekesi.

Uudislehe pealkiri 7. juulist 1936 – Mitropa Cupil valitseb riid ja terror!

via

Eesti klubid hakkavad noortetöö kvaliteedi järgi jaotuma viiele tasandile

Sel aastal käivitub Eesti jalgpallis viietasandiline noortetöö kvaliteedistandardi süsteem. Iga süsteemiga liituv klubi saab kindlate kriteeriumite alusel oma nime taha tähise.

Noortetöö kvaliteedistandardi väljatöötamisega on tegelenud EJLis töörühm, kuhu kuuluvad praegu Mario Pruul, Mario Hansi, Janno Kivisild, Birgit Veebel ja Jan Harend. Projekti on juhtinud alates 2023. aastast Pruul. See, kas tähiseks saab tööversioonis olnud tärnide süsteem (üks kuni viis tärni) või midagi muud, ei ole veel lõplikult selge.

„Esialgne plaan oli süsteem käivitada 2024. aastal. Aga kuna tundsime, et me ei ole veel täielikult valmis, siis võtsime endale ühe lisa-aasta. Sest startida saab ainult ühe korra ja kui see start oleks valestart, siis läheks keeruliseks süsteemi hiljem ilusti jooksma saada,“ räägib Pruul.

Kõik klubid alustavad ühelt joonelt ehk algse idee järgi peaks esimesel aastal olema kõigil võimalik saada ainult esimene tärn, teisel aastal kõige enam kaks tärni, kolmandal kolm jne. Sellegipoolest saavad klubid võimaluse esimesel aastal ka teist tärni taotleda. „Jõudsime järeldusele, et meil on selleks võimekus olemas, sest need on ERISepõhised kriteeriumid. Kuid keegi ei saa minna otse taotlema kolmandat, neljandat ega viiendat taset,“ täpsustab projektijuht.

EJLi töörühm on kogunud informatsiooni teistest riikidest, kus sarnased süsteemid juba kehtivad. Aga mõistagi võetakse arvesse Eesti olusid – ühestki välisriigist ei saa süsteemi üks ühele üle võtta. Algne idee saadi omal ajal Taani mudeli järgi, infot hangiti ka näiteks Leedust ja Soomest. Pikemalt uuriti Poola näidet. Aga kõige põhjalikumaid mõjutusi saadi kokkuvõttes Walesi süsteemist.

„Olime oma töögrupiga nädal aega Walesis kohapeal, vaatasime, mismoodi nende süsteem praktikas käib. Walesis ongi noortetöö hindamise süsteem töös olnud kõige pikemalt. Hiljuti nad restruktureerisid seda. Meie jaoks oli see hea koht,

et uurida, mis mõtetega nad alguses teele asusid, miks pidasid vajalikuks asju muuta ning mismoodi üleüldse nende süsteem käib,“ sõnab Pruul.

Miks peaksid klubid süsteemiga liituma? EJLi noortetöö kvaliteedistandardite loomise suurim eesmärk on parandada Eestis tehtava noortetöö kvaliteeti. Samuti tahetakse saada paremat ülevaadet siinsel jalgpallimaastikul toimuvast ning osata mõista, mida klubid kõige enam kvaliteetseks noortetööks vajavad ja kuidas EJL neid selles aidata saab.

Klubidele on süsteemiga liitumine täiesti vabatahtlik. See tähendab, et klubi võib liitumata Eesti noorte meistrivõistlusi edasi mängida ja olla EJLi liige.

Miks siis klubid süsteemiga liituma peaksid?

Pruul vastab: „Meil oleks siis võimalik klubisid paremini toetada, näiteks saaksime neile pakkuda koolitusi vastavalt vajadustele. Oleme loonud ka paar finantspräänikut. Tegeleme jalgpalliliidu juhatuse tasandil sellega, et siduda antud süsteemiga noormängijate üleminekutasud – kui klubi saavutab kogu aeg järgmisi tasemeid, siis järelikult klubi ka investeerib ressursse enda noortetöösse rohkem; läbi rohkema investeerimise peaksid ka sealt keskkonnast tulevate mängijate üleminekutasud olema suuremad.“ Hansi lisab, et kõrge hinne süsteemilt võiks olla igale klubile hea mõõdupuu ja auasi.

Pruuli sõnul on klubid noortetöö hindamise süsteemi juba pikalt oodanud ning andnud selle loomise kohta EJLile väga positiivset tagasisidet, keegi pole teatanud, et sellega ei liitu. Projektijuht näeb uues süsteemis EJLi ja klubide vahelise hea koostöö võimalust. Kehtima hakkavate täpsete kriteeriumite suhtes võetakse ka klubide seisukohti arvesse (lisaks Eesti riigi, FIFA, UEFA ja EJLi reeglitele-nõudmistele), sest eesmärk on luua võimalikult terviklik ja kõiki osalisi arvestav lahendus.

Viies tase kui kosmoselaev

Noortetöö kvaliteedistandardi kriteeriumid jaotuvad kahte suuremasse kategooriasse: sportlikud ja organisatoorsed. Sportlikud kriteeriumid puudutavad näiteks treenereid, mängijaid ja metoodikat; organisatoorsed näiteks raamatupidamist, üldjuhtimist ja strateegilist vaadet.

Tekst: Kristjan Remmelkoor

Viimane lihv

Veebruarikuu möödus Eesti klubide jaoks viimase ettevalmistuse tähe all. Lisaks trennidele anti hooaja eel võistkondadele viimast lihvi kontrollmängudega, kus kohtuti ka naaberriikide klubidega.

Kui ei saa jala või peaga, peab proovima muid võimalusi! Paistab, et Paide Linnameeskonna ründaja Muhammed Suso on Tartu Welco mehe Igor Sokolovi… ümber puhunud! Foto: Liisi Troska

Anna siia! FC Flora eest mängis hooajaeelses treeningmängus

Läti esiklubi RFS vastu mitu noort mängijat, nende seas 16aastane

Patrick Pihlak, kes on fotole jäänud senegallaselt Mor Tallalt palli näpates. Foto: Liisi

Jalgpalliballett!

Mööda! Paide väravavaht Ebrima Jarju saadab palli silmadega.

Hooajaeelne aeg küll, aga tervist tuleb hoida. Kes siis enne punktide peale mängude algust vigastada tahab saada? Foto:

Troska

Foto: Liisi Troska

Foto: Liisi Troska

Liisi Troska

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Küsitava välismaise tippmängija (sündinud 23.02.1992) nime sünnilugu on omapärane eksitus: tema esimene klubi trükkis ühe mängu eel tema perekonnanime särgile kogemata trükiveaga, aga kuna pallur esines selles kohtumises suurepäraselt, hakkaski ta ebausklikult mängijana seda „valet“ nime kandma. Selle trükiveaga nime all on ta võitnud koondisega oma maailmajao meistritiitli ning klubiga mitu Meistrite liigat. Kes see on?

2. Milline Eesti jalgpallis kehtiv rekord on väljendatav arvuga 14 ja Daaniel Maanase nimel?

3. Viimati 2014. aastal toimunud kahe Šotimaa klubi omavaheline kohtumine tekitab omapärase sõnademängu, sest kahe klubi kindlas järjestuses esitamine moodustab hoopis ühe Inglismaa profiklubi nime. (Lihtsustav võrdlus: kui Lätis oleks klubi nimega Floralevadia, siis Eesti kohtumine Flora–Levadia moodustaks selle Läti klubi nime.) Kahest Šoti ja ühest Inglismaa klubist on kõrgliiga tasandil praegu vaid üks, kuid see üks on oma riigi ajaloo üks edukamaid klubisid.

4. Transfermarkti andmebaasis on sellise mängijanimega pallureid lausa 137 – neist kõige väärtuslikum on Brightonis palliv 23aastane ründaja, kelle turuväärtuseks hinnatakse 50 miljonit eurot. Enam kui miljoni euro väärseks hinnatakse ka Al Waslis, Grêmios ja Hull Citys mängivaid nimekaime. Üks sellenimeline mängija on ka Premium liigas, kelle turuväärtuseks hindab Transfermarkt 275 000 eurot. Hetkel Hull City ridadesse kuuluv sellenimeline mängis mõni aasta tagasi koos Ragnar Klavaniga Cagliaris. Mis nimi neid mängijaid ühendab?

5. Selle Eesti koondiseski mänginud tegevjalgpalluri isa oli Eesti tasemel kõva käsi korvpallis, mõlemad õed on aga tugevad sõudmises. Kõik on omal alal võitnud Eesti meistrivõistluste medaleid. Millist perekonnanime see spordipere kannab?

5. Reinkort

4. João Pedro

Queens Park Rangers

3. Šotimaa klubid on Queen’s Park ja Rangers, Inglismaa klubi

2. Enim väravaid ühes väikeste karikavõistluste mängus

1. Casemiro (tegelik perekonnanimi Casimiro)

Vastused

Sina oled kohtunik

1. Tõsisele veale järgneb kannatanud võistkonnal kohe ilmne väravasaavutamise võimalus. Milline on sinu otsus?

a) peatad kohe mängu ja eemaldad vea teinud mängija

b) annad edu, aga esimesel mänguseisakul eemaldad vea teinud mängija

c) annad edu, kuid eemaldad vea teinud mängija esimesel mänguseisakul või siis, kui ta palli pärast võitlusesse läheb

d) annad edu ja küsid värava korral skoorinud tiimi kaptenilt, kas nad soovivad, et värav loeks ja vastane jääks platsile või et värav ei loeks ja vastane saaks punase kaardi

2. Kaitsja peatab ilmse väravasaavutamise võimaluse palli tahtlikult käega mängides. Vilistad rikkumise märgiks, kuid kohe pärast seda paneb ründaja palli rikkumisekohale ja lööb selle kiirelt väravasse. Sinu otsus?

a) värav loeb, punane kaart käega mänginud pallurile

e) värav loeb, kollane kaart käega mänginud pallurile

b) värav loeb, distsiplinaarkaristus ei ole vajalik

c) värav ei loe – kollase või punase kaardi korral jätkub mäng kohtuniku vilega

3. Kohtuniku palli mängides peavad teised mängijad jääma vähemalt … meetri kaugusele.

a) 9,15

b) 4

c) 2

d) kindlat distantsi ei ole määratud

3. Õige on variant b – reegel 4 sätestab, et teised mängijad peavad asetsema pallist vähemalt nelja meetri kaugusel, kuni see on mängus.

2. Õige on variant b – reegli 12 järgi ei tohi mängu jätkata, kui kohtunik on otsustanud mängijale kollast või punast kaarti näidata, välja arvatud juhul, kui -kannata nud võistkond tekitab kiire lahtimängu abil ilmse väravavõimaluse ning kohtunik ei ole alustanud distsiplinaarkaristuse protseduuriga. Karistus määratakse järgmisel mängupausil. Kui rikkumine oli ilmse väravavõimaluse peatamine, siis rikkujat hoiatatakse sellisel juhul kollase kaardiga, sest kuna samast olukorrast sündis värav, ei hoidnud tema tehtud viga ilmset väravavõimalust ära.

1. Õige on variant c – reegel 12 sätestab, et kohtunik peab sellises olukorras võimaluse korral kasutama edu printsiipi. Kuna olukorras on ilmne -väravavõima lus, siis tuleb lasta mängul jätkuda, kui aga sama mängija (tõsise vea autor) läheb palli pärast võitlusesse, peab kohtunik mängu peatama.

Vastused

Foto: Katariina Peetson

Märtsikuu sünnipäevad

2.03 Rauno Alliku 35

2.03 Karl Johan Pechter 29

2.03 Renate-Ly Mehevets 26

2.03 Markus Soomets 25

3.03 Märt Siigur 82

3.03 Ivo Lehtmets 50

3.03 Annaliis Strigin 27

4.03 Siim Roops 39

4.03 Karl Mööl 33

5.03 Artur Pikk 32

5.03 Anastasia Ivanova 26

7.03 Jaanus Mutli 51

8.03 Jaanus Getreu 52

8.03 Mihkel Ainsalu 29

9.03 Aleksandr Puštov 61

10.03 Erki Kesküla 56

10.03 Silver Nõmmiksaar 40

10.03 Vladimir Avilov 30

11.03 Inger Fridolin 26

12.03 Siim Luts 36

13.03 Martin Klasen 35

14.03 Reio Laabus 35

15.03 Priit Pikker 39

15.03 Richard Aland 31

16.03 Aavo Tomingas 65

16.03 Andri Hõbemägi 53

16.03 Andrei Stepanov 46

16.03 Laura Jaansen 27

16.03 Katarina Elisabeth Käpa 18

17.03 Roman Minlibajev 38

19.03 Sergei Bragin 58

19.03 Marko Lipp 26

20.03 Tanel Üprus 29

21.03 Viktor Alonen 56

21.03 Jan Harend 38

21.03 Kalmer Klettenberg 38

22 03 Ruslan Mironov 53

23.03 Kevin Kauber 30

24.03 Roman Ubakivi 80

24.03 Viktor Mets 71

25.03 Madis Rajando 36

26.03 Bruno Rammo 50

26.03 Brent Lepistu 32

27.03 Aleks Taurafeldt 80

27.03 Mikk Haavistu 41

27.03 Meelis Peitre 35

28.03 Ats Kutter 34

28.03 German Šlein 29

29.03 Aleksandr Volodin 37

29.03 Riin Emajõe 32

31.03 Mihhail Artjuhhov 57

Lumi ja valged särgid?

Pole probleemi!

Rumeenia kõrgliigas sai Mattias Käidi koduklubi Bukaresti Rapid veebruari keskel kodus 1 : 0 võidu Botoșani meeskonna üle. Mäng toimus väga lumisel õhtul ning kuigi väljakujooned võõbati kiirkorras punaseks ja mängimiseks kasutati oranži palli, oleks ühe valiku võinud veel teha – nimelt mängis Botoșani meeskond üleni valges vormis, mis tegi teleülekandes nende mängijate valgest platsist eristamise üsna keeruliseks!

Everton sai uue staadioni avamängus ninanipsu

Pika ja rikkaliku ajalooga Evertoni jalgpalliklubi ootab sel suvel ees märgiline hetk: nimelt kolitakse minema enam kui sajandi jooksul nende kodustaadioniks olnud Goodison Parkilt ja seatakse end sisse sadamapiirkonda ehitatud tuttuuel, enam kui 52 000 inimest mahutaval areenil. Veel enne, kui suured mängud sinna kolivad, peeti veebruari keskel uuel areenil esimene proovimäng, kus olid vastamisi Evertoni ja Wigani U18 meeskond. Esimese värava löömise au uuel staadionil sai endale Wigani 18aastane poolkaitsja Harrison Rimmer, kes otsustas ajaloolise hetke enda jaoks ära kasutada – nimelt näitas ta tribüünide poole provokatiivselt kuut sõrme, viidates Evertoni linnarivaali Liverpool võidetud kuuele Euroopa karikale!

Foto: ekraanitõmmis

Karikatuur: Meelis Naudi

Veebruarikuu ristsõna õige vastus oli „Fotograaf“

Õige vastuse eest võitis EJLi talvemütsi Carina Adolfsson. Võitjaga võtame ühendust.

Märtsikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 18. märtsiks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise fännisalli.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.