Jalka (oktoober 2024)

Rekordimees

Andre Frolov

Kuidas ungarlased õpetasid maailma jalgpalli mängima

Postritel

Eesti koondis, Karol Mets, Antonio Rüdiger

Eesti noortekoondis alistas Hispaania. Mis on neist nüüdseks saanud?

Hümnipolitsei järjekordne ohver

Verinoored

Otsustavate mängude aeg

Foto: Liisi Troska

Ühes oktoobrikuuga on kätte jõudnud koduse jalgpallihooaja lõpusirge. Mängida on jäänud veel üksikud voorud ja nendes tabeliosades, kus võitlus on eriti tihe, tundub iga mängu, iga punktivõidu ja iga punktikaotuse kaal eriti suur, kuigi võidu eest jagatakse täpselt samasugused kolm punkti nagu kevadel või suvel.

Meie jalgpalli visiitkaart ehk meeste rahvuskoondis saab aga oktoobris pidada kaks kodumängu – Rahvuste liiga matšid Aserbaidžaani ja Rootsiga annavad meile veelgi paremat aimu sellest, mis seisus Jürgen Henni meeskond parasjagu on. Esimesi järeldusi sai teha juba septembri mängude pealt, ent kaks oktoobri mängu

kahekordistavad senist valimit. Eriti märgiline on kohtumine Aserbaidžaaniga, mis on Rahvuste liiga C-tasandile püsima jäämise osas Eestile kõige olulisem.

Käesolev Jalka pakub mõnusat lugemist aga mitmelt rindelt. Kaaneloos pajatab oma teekonnast Bundesligasse Karol Mets, suures intervjuus räägib oma loo aga Andre Frolov, kellest sai septembris A. Le Coq Premium liigas kõige enam kordi platsil käinud mängija. 500 mängu meestest teeme juttu ka Järva-Jaani võistkonna legendi Arto Saarega ning Indrek Schwede suur lugu vaatab otsa sellele, kuidas on Ungari jalgpallitreenerid maailma vutilugu mõjutanud. Head lugemist ja ilusat jalgpallisügise jätku!

Karol Metsa karjäärikõver oli esialgu nagu viielisel koolipoisil: samm-sammult aina kõrgemale ja tippliigadele lähemale, kuniks vahepealsed aastad, paigalseis ja suisa vähikäik, kõik segi keerasid. Nüüd, 31aastaselt on ta aga jõudnud marjamaale, mängides nädalast nädalasse Bundesligas. Kuidas on üks Viljandi poiss nii kaugele jõudnud ja millised õppetunnid selle teekonna jooksul kaasa võtnud?

12 Raul Ojassaar

Persoonid & intervjuud

14 2-kõne: Karol Mets

20 Persoon: Mihkel Rääk

Andre Frolov jõudis septembris vägeva tähiseni, kui sai enda nimele Premium liiga mängude rekordi. Mida mees senisest karjäärist, meeskondadest ja tulevikuväljavaadetest räägib?

A. Le Coq Premium liiga lk 24–27

Soome tippklubi HJK juures töötab skaudina noor eestlane Mihkel Rääk, kel oli muu hulgas roll selles, et Kevor Palumets Belgiast just Soome siirdus. Kellega on tegu ja milliseid teid kaudu on alles 22aastane noormees jala nii kõrges mängus ukse vahele saanud?

24 A. Le Coq Premium liiga: Andre Frolov

42 Mängija luubi all: Helina Tarkmeel

44 Madalamad liigad: Järva-Jaani multitalent

Arto Saar

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid

3 Oktoober 6 Lembit Peegel

8 Nimed & numbrid

10 Lood & tsitaadid

22 Faktifoto: Rekordimees Andre Frolov

28 Taktika: kas tagant lühikese sööduga alustamine tasub end ära?

48 Koondis

Patrik Kristalist sai septembris noorim Eesti meestekoondislane läbi aegade. Mis on teistest meie verinoortest debütantidest saanud?

52 Maailm: kuidas Ungari õpetas maailma jalgpalli mängima

60 Klõpsud

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Madalamad liigad

39 5 aastat hiljem: Eesti U17 kolm, Hispaania U17 kaks

Mis on saanud mängijatest, kes osalesid 2019. aasta sügisel Eesti U17 koondise vägevas võidumängus Hispaania eakaaslaste üle?

50 Tunne oma vastast: Aserbaidžaani peatreener Fernando Santos

Poster

Eesti koondis

Karol Mets

Antonio Rüdiger

ESIKAANEL: KAROL METS FOTO: LIISI TROSKA NR 10 (202) 2024

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD: HEITI HELI KRIS ILVES

LAURA JAANSEN OTT JÄRVELA

KRISTJAN JAAK KANGUR

SIIM MARTTI KUBENSKY

SIIM PULST

KRISTJAN REMMELKOOR

MARKO SUSI

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: RAUNO PÕLD +372 5625 0298 rauno.pold@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU

AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Võitluslik kaotus

Kuhu sa enda meelest lähed? Mihkel Ainsalu on vastase haardesse võtnud.

Martin Miller on vastase seljatanud, ent pall on juba kaugele rännanud. Taamal piilub Alex Matthias Tamm.

Eesti koondis alustas Jürgen Henni käe all esimeses punktide peale mängus kaotusega – Rahvuste liiga turniiri alustuseks jäime kodus Slovakkiale alla 0 : 1.

Fotod: Lembit Peegel

Kohtumise ainsa värava autor oli Tomáš Suslov, kes sahistas meie võrku 70. minutil. Vaid hetk varem…

…oli Eesti ise teisel pool platsi hetkeks tähistada saanud, kui Rauno Sappinen mängis efektselt olukorrast välja Denis Vavro ja kihutas palli Martin Dúbravka jalgade vahelt võrku. Paraku tõusis värava järel suluseisulipp.

Tarmo Noop

Eesti Jalgpalli Liit tunnustas A. Le Coqi pikaaegset juhti

Tarmo Noopi hõbemärgiga erakordse panuse eest Eesti jalgpalli. A. Le Coqi ja EJLi koostöö on kestnud enam kui 20 aastat, mille jooksul on Eesti rahvusstaadion alates 2002. aastast kandnud A. Le Coq Arena nime ning meistriliiga alates 2013. aastast A. Le Coq Premium liiga nime.

Hiiumaa tegi saarte duellis Saaremaale tuule alla

Septembrikuise koondisepausi ajal toimus Eestis ka üks pisut teistsugune koondisemäng: Kärdla linnastaadionil sai Hiiumaa koondis traditsioonilises maavõistluses võidu Saaremaa rivistuse üle. Hiidlaste võidunumbriteks kirjutati lõpuks 5 : 2. Kohtumine oli tuline ja sündmusterohke: hiidlased läksid teisel poolajal suisa 5 : 0 juhtima, kusjuures nende meeskonna liider Andre Frolov lõi neljanda värava oma väljakupoolelt antud karistuslöögist! Hiiumaa lõpetas mängu aga Rico Piili punase kaardi tõttu vähemuses.

Premium liiga tegijatest olid peale Frolovi platsil FC Kuressaare kaitsja Rasmus Saar ja ründaja

Andero Kivi, mõne mängu Kuressaare esindustiimi eest oli tänavu kirja saanud veel mõni Saaremaa koondislane. Saarlasi esindas teiste seas ka mullu tippjalgpalliga hüvasti jätnud Sander Laht. Eelmisel aastal Kuressaares võitsid saarlased mängu 2 : 0, tunamullu jäid Kärdlas hiidlased peale 5 : 1. Samuti Kärdlas toimunud naiste maavõistlus oli ühepoolsem: selle võitsid saarlannad 11 : 1.

Tänavuse saarte matši meeskondade koosseisud

Hiiumaa: Rudolf Aun, Silvester Ilumets, Andre Frolov, Rico Piil, Martin Valkiainen, Jonatan Saarnak, Jaagup Esta, Hargo Liiving, Holger Sepma, Algis Kelder

104

aastat vana rekordi Eesti koondises lõi üle Patrik Kristal, tehes Rootsi vastu debüüdi 16 aasta, 9 kuu ja 27 päeva vanuselt, olles sellega läbi aegade noorim Eesti koondise eest platsil käinud mängija. Senine rekord pärines Eesti esimesest maavõistlusmängust Soomega 1920. aasta oktoobris, kui Raimond Põder käis väljakul 16 aasta, 10 kuu ja 14 päeva vanuselt.

JK Tallinna Kalev U19

Tallinna Kalevi U19 meeskond osaleb läbi aegade teise Eesti meeskonnana UEFA noorteliigas. Esimeses eelringis on nende vastane Andorra sama vanuseklassi meister Santa Coloma, keda avamängus Kadrioru staadionil võideti 7 : 0. Edu korral kordusmängus ootab kalevlasi järgmises ringis ees ei keegi muu kui UEFA noorteliiga tiitlikaitsja Pireuse Olympiakós.

Andre Frolov lõi hiidlaste kasuks kaks väravat.

Foto: Liisi Troska

Vahetusest: Sander Laur, Guido Kutser, Timo Vares, Andreas Elštein, Jaanus Sõmer, Karl Johan Kastein, Georg Linkov, Kasper Elissaar, Mihkel Naukas, Oliver Piil

Saaremaa: Markus Kubjas, Sander Sirel, Joosep Lonks, Rasmus Saar, Rando Tarkmeel, Sander Laht, Andero Kivi, Marcus Puust, Mattias Opp, Harold Robin Kallas, Indrek Mäeots

Vahetusest: Reivo Vinter, Rasmus Tristan Vahenurm, Tristan Tasa, Karl Vapper

Väravalööjad: Jonatan Saarnak, Andre Frolov (2), Hargo Liiving, Timo Vares – Sander Laht (pen), Mattias Opp

100+

võistlusmängus üle Eesti tähistati septembris kohtunike nädalat, kus noorte, naiste ja madalamate liigade mängudel mõistsid õigust kohtunike üksused, mis koosnesid tippliigade õigusemõistjate ja kohtunikuhakatiste kombinatsioonist.

18

päeva pikkuseks kujuneb Premium liiga kohtumine FCI Levadia ja Narva Transi vahel – ülitugeva vihmasaju tõttu 14. septembril katkestatud kohtumise teine poolaeg mängitakse lõpuni 2. oktoobril.

Nii nad ütlesid

„Vahepeal oli jalgpall ka, aga seda ma ei vaata. Minu isa huvitas jalgpall, aga mulle on see nii igav mäng. 0 : 0 – no mis sport see on?“ Kirjanik Teet Kallas

„Korra olen platsile läinud ka, täitsa esimesel turniiril, ja sõimasin kohtunikku. Laps oli väravas ja sai viga. Mingi tüüp sõitis, jalg ees, kätesse, laps oli maas ja nuttis. Kohtunik ei andnud vilet ega peatanud mängu. Närv ütles üles. Pärast seda olen suutnud end taltsutada, lugesin sõnad peale. Pärast seda intsidenti on mul ka kohtunikupaberid. Mul oli piinlik pärast, vabandasin õigusemõistja ees ka. Sai asja eest, aga tuleb aru saada, et ta on tulnud viieaastaste turniirile laupäeval omast vabast ajast ja siis mingisugune tolvan tuleb väljakule sõimama.“ Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov jalgpalli-lapsevanema elust

„Olen piisavalt vana, et Meistrite liigast ära tulla, aga piisavalt noor, et esiliigas sõita ja maailmas ringi vaadata.“

Rattur Rein Taaramäe vahetab Euroopa suurtuurid Aasia võistluste vastu

„Kindlasti leiab sellest mängust positiivseid külgi, aga ausalt öeldes olen juba väsinud sellest väiksest mentaliteedist, et rahuldume sellega, kui suudame lahingut pakkuda. On väga palju objektiivseid ja loogilisi põhjuseid, miks see mäng vastase kasuks läks, aga enam ei saa rahulduda sellega, et me pakume kellelegi konkurentsi.“

FC Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva pärast Meistrite liigas saadud 1 : 2 kaotust profinaiskonnalt Ferencváros

„Mäletan väga hästi, kuidas kõndisin tüdruksõbraga linnas ja mingi poistekamp kõndis vastu ja ütles: „Ou, see on ju see Ristikivi, kes aasta värava lõi!“ See oli ikka piinlik, täiesti jube.“

Hooaja alguses Pärnu Vapruse eest tragikoomilise omavärava löönud Ranet Ristikivi

Põhimõttekindel rannakoondis loobus ajaloolisest võimalusest

Eesti rannajalgpallikoondis tegi Itaalias Algheros peetud euroliiga superfinaalil mitmes mõttes ajalugu: esimest korda mängisid eestlased end Euroopa kaheksa parema sekka, veerandfinaalmatšist Valgevenega loobuti aga poliitilistel põhjustel.

12 meeskonna konkurentsis peetud superfinaal algas alagrupiturniiriga, kus Eesti võitles end välja keerulisest seisust: esimesed kohtumised Itaalia ja Hispaania vastu kaotati, mis tähendas, et viimases kohtumises Saksamaaga oli edasipääsuks kindlasti vaja võita. Selles mängus tulid eestlased välja nii 0 : 1 kui 1 : 3 kaotusseisust ning võitsid lisaajal 5 : 4, tagades sellega esimest korda ajaloos koha kaheksa parema seas.

Veerandfinaalide loos tõi Eestile aga vastaseks Valgevene koondise, kelle suhtes oli eestlastel juba enne kokku lepitud, et Valgevene rolli tõttu Venemaa sissetungis Ukrainasse otsustatakse nende vastu mitte mängima minna. Otsus tähendas Eestile mõistagi veerandfinaalis loobumiskaotuse andmist. Kõigi eelduste kohaselt otsustaks Valgevene vastu platsile mitte astuda ka teised Eesti jalgpallikoondised, kuid pärast 2022. aastat polnud Eesti ja Valgevene võistkonnad vastamisi sattunud.

Kuigi rannakoondis soovis Valgevene vastu laulda väljakul mängu eel ära Eesti hümni, kandes samal ajal õlgadel Ukraina lippu, otsustati lõpuks selle kahjuks, kuna korraldajate sõnul oleks sel juhul ähvardanud Eesti koondist suurem karistus kui lihtsalt mängu kaotamine, sest see oleks loetud poliitiliseks protestiaktsiooniks. Selle asemel tegid eestlased mängu ajal hoopis kõrvalplatsil koos Ukraina naiskonnaga trenni.

Valgevene koondis sai superfinaalil lõpuks neljanda koha, jäädes poolfinaalis alla Portugalile ja kolmanda koha mängus Hispaaniale. Eesti mängis Poola vastu 7.–8. koha peale ning sai lisaajal 3 : 4 kaotuse. Eesti oli turniiri jooksul ainus, kes Valgevene vastu loobumiskaotuse andis.

„Praegu pigem tundub, et just sellised Lõuna-Euroopa riigid on asjast liiga kaugel ja nemad kindlasti mängivad,“ selgitas koondise kapten Kristian Marmor Soccernet.ee-le. „Samas on reaalne võimalus, et Poola näiteks ei mängiks, kui nad kokku läheks. Ehk jah, toetus on loomulikult suur, aga paljude jalgpalliliitude jaoks on see teema ähmane. Meie jäime endale kindlaks.“

Superfinaali kaheksanda kohaga pole rannakoondise hooaeg veel lõppenud: oktoobris peetaval MM-valikturniiril loositi Eesti ühte alagruppi Portugali, Saksamaa ja Kasahstaniga. Hispaanias Cádizis toimuval valikturniiril pääsevad igast grupist edasi kaheksa sekka kaks paremat, misjärel tuleb playoff-ringis MM-finaalturniirile pääsemiseks alistada veel üks vastane.

Foto: Jose Manuel Alvarez, BSWW

Flora naiskond tegi lätlastele tuule alla ka

Meistrite liigas

FC Flora naiskond osales septembri alguses Ungaris naiste Meistrite liiga esimeses eelringis. Nelja naiskonnaga miniturniirilt naasis Flora kolmanda kohaga.

Neljandat hooaega järjest toimus naiste Meistrite liiga esimene eelring miniturniiride kujul – 50 osalevast riigist 43 meistrid olid jaotatud kümneks nelikuks ja üheks kolmikuks, igast seltskonnast pääses edasi teise eelringi vaid võitja.

Florale tõi loos nelikukaaslasteks kolm eri viisi tuttavat naiskonda: poolfinaalivastane Ferencváros on teadupoolest Eesti koondislase Vlada Kubassova koduklubi (kusjuures Kubassova siirdus sinna vähem kui aasta tagasi just Florast), teises poolfinaalis omavahel kohtunud Poltava Vorskla ja SFK Rīga olid aga mõlemad viimase aasta jooksul Floraga kohtunud – Riia naiskonna alistas Flora augustis Balti liiga finaalis, Vorskla naiskonnaga mindi vastamisi eelmise aasta Meistrite liiga turniiril, kui poolfinaalis jäädi ukrainlannadele alla lisaajal 3 : 4.

Kohtumine profinaiskonna Ferencvárosiga algas Florale hirmutavalt, sest juba esimesel mänguminutil sahistas Jadyn Edwards võrku. Vastusega ei jäädud aga võlgu – vaid neli minutit hiljem saatis Mari Liis Lillemäe Flora esimesel ohtlikul rünnakul palli võrku ja viigistas mänguseisu. Kuigi Katarina Elisabeth Käpa tõrjus avapoolajal Edwardsi penalti, lõi ameeriklanna 62. minutil värava, mis osutus 2 : 1 skooriga lõppenud matši võiduväravaks.

„Kui räägime vahetult pärast lõpuvilet, siis emotsioon on hetkel frustreeriv,“ rääkis Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva avamängu järel Soccernet.ee-le. „Kindlasti leiab sellest mängust positiivseid külgi, aga ausalt öeldes olen juba väsinud sellest väiksest mentaliteedist, et rahuldume sellega, kui suudame lahingut pakkuda.“ Seega ei jäänud Floral muud üle kui mängida miniturniiri kolmanda koha peale – seal tuli neile vastaseks vana tuttav SFK Rīga, keda alles paar nädalat varem Balti liiga finaalis võideti. Seekordses kohtumises oli Flora koosseis aga mõnevõrra nõrgem: vigastuse tõttu oli eemal ründaja Getter Saar, Jaanika Volkov liitus aga Šveitsi klubiga Servette. Haigestunud ründeliider Lisette Tammik sekkus mängu alles lisaajal. Väga kinnise ja pingelise kohtumise lõpplahendus saabus väravateta 120 minuti järel alles penaltiseerias, kus kolme tõrjega säras Flora puurilukk Käpa – sealjuures sekkus Käpa vahetusest just nimelt penaltiseeriaks.

Neliku ainsa amatöörnaiskonnana teistele kõvasti konkurentsi pakkunud Flora saagiks jäi lõpuks seega miniturniiri kolmas koht, finaalis teenis edasipääsu järgmisse ringi Vorskla, kes alistas ungarlannad 2 : 0.

Nii nad ütlesid

„Loomulikult oli mul kahju, et ei pääsenud ise liivale. Aga seisin, nagu koondisekaaslased ütlesid, vihmas nagu truu koer! Seisin tribüünil ja katsusin mõtteis kaasas ja toeks olla.“

Rannakoondise kapten Kristian Marmor pidi euroliiga superfinaalis tähtsast mängust Saksamaaga mängukeelu tõttu kõrvale jääma

„Kui mängid terve mängu noortejalgpalli ja annad kandiku peal võimalusi ette, siis ongi raske võita.“

Tallinna Kalevi keskkaitsja ja president Ragnar Klavan pärast 1 : 4 kaotust Tartu Tammekale

„Pooltes meeskondades seisavad väravavahid, kes olid kunagi Floras ja kes on juba näinud, kuidas ma penalteid löön.“

Vladislav Kreida pärast penaltieksimust Tartu Tammeka puuriluku Richard Alandi vastu

„Soovin Joonas Soomrele edukat paranemist. Tundus, et põlves mingi raks käis läbi, siis käis Andero Kivil hüppeliigeses raks läbi, Ralf-Sander Suvinõmmel käis käes raks läbi. Tahaks väga palju ropendada, aga hoian endale.“

FC Kuressaare kapten Märten Pajunurm pärast kohtumist Paidega, kus kolm Kuressaare mängijat vigastada said

„Esimesel poolajal avastasin kogemata, et minu häält on liiga hästi kuulda. Ütlesin ühel hetkel oma mängijale kehvasti ja sain aru, et see oli liiga vali.“

FC Flora poolkaitsja Markus Soomets Kalju–Flora mängust, mille avapoolaega fännid liiga varajase algusaja tõttu boikoteerisid

„Ilmselt nägite ka ise, et pool võistkonda võttis sellest streigist osa, mina kaasa arvatud. Ausõna oli selline tunne!“

Nõmme Kalju ründaja Alex Matthias Tamm sama mängu kohta, mille algus kulges küll Flora domineerides, aga lõppes Kalju 3 : 0 võiduga

Flora sangariks tõusis kahe mänguga kokku neli penaltit tõrjunud Katarina Elisabeth Käpa.

Foto: Läti jalgpalliliit

Hümnipolitsei järjekordne ohver

Inglismaal vallandunud hümniskandaal tuletas meelde, et ka Eestis on kindel kontingent jalgpallifänne, kellele on iga koondisematši puhul mängu üks olulisemaid hetki juba enne avavilet.

Pärast Gareth Southgate’i lahkumist sai Inglismaa koondise peatreeneri kohusetäitjaks senine U21 loots Lee Carsley. Inglismaal sündinud ja üles kasvanud, aga mängijana 40 korral Iirimaa koondist esindanud 50aastase Carsley esimene mäng Inglismaa peatreenerina viis ta saatuse tahtel just nimelt Iirimaale. Saatuse ninanipsud ei olnud sellega aga sugugi lõppenud: 2 : 0 võidumängus lõid inglaste väravad Declan Rice ja Jack Grealish. Rice esindas enne Inglismaa leeri valimist noorena kolmel korral isegi Iirimaa A-koondist,

Tekst: Raul Ojassaar

Grealish pidas kümmekond aastat tagasi kokku 19 kohtumist Iirimaa noortekoondiste eest.

Carsleyle on sügisesed Rahvuste liiga mängud sisuliselt üks suur töövestlus – kui need lähevad edukalt, saab ta kõigi eelduste kohaselt koondise peatreeneriameti päriseks endale. Kui väljaku peal on laiemale avalikkusele seni võrdlemisi tundmatu treener teinud seni ainult õigeid ja populaarseid otsuseid, siis enne Dublinis peetud kohtumist kargas osa Inglismaa meediast talle turja.

Põhjus oli väga lihtne: Carsley kinnitas mängueelsel pressikonverentsil, et ei kavatse Inglismaa hümni kaasa laulda. Mitte seetõttu, et ta tunneb end iirlasena või soovib sellega teha mingisuguse avalduse, vaid sellepärast, et tema sõnul viib see ta mõtted ja fookuse algavalt mängult mujale. „Hümni laulmine on midagi, mis on minu jaoks juba Iirimaa eest mängides olnud keeruline. Ma ei ole seda kunagi teinud, olen selle asemel keskendunud mängule ja oma esimestele tegevustele. Olen selle ka treeneritöösse kaasa võtnud, olen sel ajal juba tsoonis. Austan mõlemat hümni ja saan

aru, kui palju need riikidele tähendavad,“ lausus Carsley.

Oleks Carsley siis öelnud, et ta ei laula hümni kaasa, sest ei tunne end päriselt inglasena või midagi sellist – aga Inglismaa meedias avaldati seepeale mitu teda teravalt kritiseerivat artiklit, millest mõni läks koguni nii kaugele, et nõudis tema kohest vallandamist. Kindlasti oli vähemalt osa neist kirjutistest tähelepanu saamiseks pisut üle pingutatud, aga need ei oleks leidnud nii suurt kõlapinda, kui poleks olnud sektorit fännidest, kellele see arvamus nende oma tundeid peegeldas. Hümnilaulmise fetišeerimist näeme sageli ka Eesti jalgpallikoondise juures. On kindlad inimesed, kes kiruvad iga koondisemängu eel neid, kes hümni kaasa ei laula. Olgem ausad, mittelauljad on peamiselt vene rahvusest mängijad ning hümni mitte laulmine annab neile fännidele alust kahtluse alla seada nende mängijate eestimeelsuse, justkui polekski sinises särgis mängijad jalgpalliväljakul Eesti eest väljas. Kas nad ikka kindlasti jagavad samu väärtusi ja tõekspidamisi kui meie tribüünil või teleka ees?

Ja kõik need küsimused peavad vastuse saama selle minutikese jooksul enne mängu algust.

Personaalne, mitte kollektiivne teema

Peale fännide on hümnipolitseinikke olnud alati ka ajakirjanike seas. Ikka ja jälle kuuleb teatud ajakirjanike kirumist, kuidas üks või teine jälle (nagu see tuleks üllatusena!) hümni kaasa ei jorisenud. Pressitribüünil on mängu eel hümni kaasalaulmine pigem reegel, kusjuures ikka ja jälle leidub reportereid, kes peavad vajalikuks rõhutatult hümni

kaasa röökida, mitte lihtsalt laulda. Võimalik, et selleks, et kõik ikka aru saaksid, kui eestimeelsed ja Eesti poolt nad on. Võimalik, et selleks, et lihtsalt tähelepanu püüda.

Olen alati olnud kardinaalselt teises paadis –mind ei huvita karvavõrdki, kas keegi mängijatest või treeneritest laulab mängu eel hümni kaasa või mitte. Esiteks on see täiesti isikliku eelistuse küsimus, mis ei peakski kellegi teise asi olema, teiseks ei ole see minu arust jalgpalluri hindamise puhul kunagi olnud argument. Jah, mängu eel ühiselt hümni kaasa laulmine süvendab kindlasti tiimitunnet ja aitab mõnel mängijal ehk mänguks veel paremini häälestuda, kuid seda vaid siis, kui tahe hümni kaasa üürata tuleb mängija seest. Kindlasti ei sünni mingit kasu sellest, kui kedagi laulma sundida või isegi kaudselt survestada. Pealesunnitud või välise surve mõjul tehtavad asjad tekitavad eelkõige trotsi. Kas me tahame, et meie koondise mängijad peavad vahetult enne mängu tegelema millegagi, mis tekitab neis trotsi ja segab seeläbi mänguks valmistumist ja keskendumist?

Nooremana koondisemängudel ajakirjanikuna käies laulsin alati hümni kaasa, kuid viimasel ajal olen sellest tasapisi loobunud. Esiteks seetõttu, et… ma ei soovi seda teha. Rohkem põhjendusi polegi tegelikult vaja, ent võin ka pisut selgitada: tunnen, et seda mitte tehes alustan mängu vähem emotsionaalselt ja objektiivsemalt; samuti on see justkui väike vaikne protestiaktsioon nende vastu, kes nõuavad kõigilt mängijatelt eranditult hümni ajal suumaigutamist.

Ma ei tunne, et pean eestimeelsust igal võimalikul juhul hümni kaasa lõugamisega väljendama või et see mind kuidagi vähem eestlaseks teeks. Täpselt nagu ei tee särav käekell või kallid firmariided inimest rikkamaks või ilusamaks. Loeb ju sisu, mitte vorm!

Šveitslane Thomas Häberli otsustas Eesti koondise peatreenerina näiteks temale võõras keeles võõra riigi hümni kaasa laulda. Mulle tundus alati, et tegu oli õõnsa või suisa odavat populaarsust taotleva žestiga, aga sain aru, et paljud inimesed läksidki liimile. „Vaata, kui palju Eesti talle tähendab! Ta on südamega asja juures!“

Isegi kui tähendas – mis siis? Kas soovime oma koondise peatreenerilt seda, et ta laulaks mängu eel hümni kaasa ja oskaks peast „Kalevipoega“ tsiteerida, või seda, et ta paneks meie koondise jalgpalli mängima? Üks ei välista loomulikult teist, aga mulle jääb endiselt arusaamatuks see haiglane huvi nii väikest detaili kui hümni kaasa laulmine suureks ja oluliseks puhuda. Las igaüks teeb seda, mida tahab.

Lõpetuseks – kui koondisekutseid pidevalt tagasi lükkav Oliver Jürgens mängu eel hümni laulab, aga enam kui 100 mängu koondise eest pidanud Dmitri Kruglov seda ei teinud, siis kumb on või oli rohkem hingega Eesti koondise eest väljas?

Foto: Liisi Troska

31aastaselt unistuse täitnud KAROL METS:

olin kolm aastat tagasi täiesti teine

jalgpallur kui praegu

Augusti lõpus alanud jalgpallihooaeg välismaa tippliigades oli Eesti jalgpallile kaunis: ühel ja samal nädalal tegid tippliigas debüüdi nii Karl Jakob Hein kui Karol Mets. Kui 22aastane Hein on veel oma karjääri võrdlemisi alguses, siis 31aastasele Metsale oli debüüt Saksamaa Bundesligas mitme aastakümne pikkuse töö tulemus. Kusjuures veel mõni aasta tagasi ei oleks ilmselt paljud julgenud pakkuda, et ta üldse nii kõrgele tasemele mängima jõuab.

Tekst: Raul Ojassaar

See oli juba 13 aastat tagasi, kui toona vaid 18aastane Mets põhikoosseisumehena

FC Flora Eesti meistriks aitas. Kolm täishooaega Eestis tõid talle 2014. aastaks esimese välislepingu Norras Stavangeri Vikingis, sealt edasi läks ta Hollandisse NAC Breda ridadesse. Võrdlused Ragnar Klavaniga olid selleks hetkeks enam kui paslikud: Viljandist pärit vasakujalgne keskkaitsja, kelle karjäär oli kulgenud Flora kaudu Norrasse ja sealt Hollandisse…

Karol Mets

Sündinud 16.05.1993

Positsioon: keskkaitsja

Klubikarjäär: Viljandi Tulevik, FC Flora, Stavangeri Viking, NAC Breda, Stockholmi AIK, Al-Ettifaq, Sofia CSKA, FC Zürich, St. Pauli

Eesti koondises (2013–): 96/0

Kui Klavan astus Hollandis olles karjääriredelil veelgi ülespoole ning liikus lõpuks sealt Bundesligasse, Premier League’i ja Serie A-sse, siis Metsa võimalus saabus kardinaalselt teistsuguseid radu pidi.

Intervjuus Jalkale avab Mets oma põneva karjääri tagamaid ja räägib nii parimatest kui raskeimatest hetkist.

Karol, rääkisin hiljuti paari mängijaga, kes olid toona Floras, kui sa omal ajal Viljandist Tallinnasse kolisid. Nad tõid välja, et väljaku peal olid sa alati ambitsioonikas ja tahtsid kaugele jõuda, aga väljaku kõrval käiv elu ei olnud veel sellele sihile justkui järele jõudnud. Millisena sa ise seda aega mäletad?

Täpselt nii, nagu ütlesid – trenni- ja tööeetika on mul kogu aeg olnud väga hea, trenni mulle meeldib teha. Jalgpalliväline elu ei olnud mul aga tol ajal kõige paremini organiseeritud – ma ei elanud nagu profisportlane, vaid nagu tavaline 18aastane poiss. Küllaltki vara, 19aastaselt tekkis mul aga tüdruksõber, kes on praegugi minu elukaaslane. Temaga koos tekkis mul teatav distsipliin, tekkisid rutiinid ja harjumused. Tänu temale läks mu nooruspõlv korrapärasemaks, ta aitas mind suunata.

Ajas pisut edasi hüpates – 2020. aasta oktoobris siirdusid mängima Saudi Araabiasse. See üleminek tundus sinu varasemaid üleminekuid arvestades justkui täiesti ansamblist väljas olevat – seni olid liikunud karjääriredelil üles või teinud sammu kõrvale, aga Al-Ettifaqiga liitumine paistis vähemalt väljastpoolt kui suurliiga poole pürgimisest loobumine. Kas olid ka ise sel ajal valmis sellele unistusele käega lööma? Ei ole ju tavapärane, et mängija läheb mõnda „rahaliigasse“, tuleb sealt tagasi ja tal läheb nii, nagu sinul läinud on.

Kui see pakkumine mulle tehti, siis mõtlesin väga pikalt. Isegi kui kõik läbirääkimised olid peetud ja oldi jõutud pakkumiseni, mis kõigile osapooltele sobis, läks mul vaat et kaks nädalat, et lõplik jah-sõna öelda. Praadisin seda enda sees, ma ei olnud üldse kindel, tundsin, nagu müüksin osa oma südamest maha. Täpselt nii oligi!

Olin ka elukaaslasele rääkinud, et kui sinna läheme, siis suure tõenäosusega võivad Euroopas mõned unistused täitmata jääda. Kõik see oli teadlik ja läbi räägitud. Jõudsime mõlemad kokkuleppele, et siis on nii ja võtame pakkumise vastu.

Vaadates seda, kuhu elu sind praeguseks on toonud, siis sa seda ilmselt ei kahetse – aga kas teeksid selle otsuse uuesti?

Saudi Araabia klubiga liitumisest: „Praadisin seda enda sees, ma ei olnud üldse kindel, tundsin, nagu müüksin osa oma südamest maha.“

Ilmselt on see paljudel noortel meestel nii – senikaua elad ühikaelu ja tuba on sassis, kuniks keegi kõrvale tekib. Just, mul oli samamoodi. Senikaua, kuni kedagi kodus ei olnud, kes distsipliini aitaks hoida, ei elanud ma ka nagu profijalgpallur. Kõik läks sel ajal paika! Mõnes mõttes juhtus see küllaltki hilja, aga siiski veel nii heal ajal, et jõudsid tekkida muud head harjumused: toitumine, uni, see, kuidas puhkust sisustada. Olen talle selle eest väga tänulik!

Ühel hetkel tõi see kõik preemiaks juba ka välislepingu.

Ma arvan, et sellel oli kindlasti väga suur mõju. Tegin näiliselt lihtsaid asju, aga tegin neid hästi ja korrektselt. See kindlasti lihtsustas ja soodustas, et selline asi üldse võimalik oli.

Kui vaadata seda, kuidas mul tol hetkel läks, siis tegelikult oli mul AIKs olnud kohutav hooaeg. Ma küll mängisin kogu aeg, aga mul ei olnud hea hooaeg. Kui oleksin teinud hea hooaja, siis oleksin kindlasti võinud muid valikuid teha, aga kuna mängisin ebastabiilselt ja lausa halvasti, siis arvan, et see ei olnud halb koht, kuhu minna. Selles mõttes ma ei usu, et ajas tagasi minnes midagi muudaksin. Kogemuse mõttes oli Saudi Araabia uskumatult lahe – sain lähedalt näha nende kultuuri, seda, kuidas nemad elavad ja trenni teevad, kuidas nad mängivad ja milline on nende motivatsioon.

Mingis mõttes juhtus see sinuga justkui paar aastat liiga vara – suur jalgpalliplahvatus toimus Saudi liigas ju paar aastat hiljem. Samas klubis, kus sina mängisid, on praeguseks näiteks Georginio Wijnaldum ja Moussa Dembélé, peatreener aga Steven Gerrard. Vahepeal põikas sealt läbi ka Jordan Henderson. Kui peaksin kunagi sinna teist korda minema, siis nüüd oleksin selleks kindlasti paremini valmis ja usun, et mul läheks ka oluliselt paremini. Ma ei olnud tollal selleks täielikult valmis – kuna tulin AIKst halva hoo pealt, ei olnud ma piisavalt enesekindel,

see kõik kandus edasi ja lõpuks läkski nii, et targem oli sealt üldse ära tulla.

Ma ei sobinud sinna – mängisin seal Euroopa jalgpalli, aga seal ei saa niimoodi mängida. Sealse mängu füüsilisus mulle ei sobinud – olin sellega Euroopas teistmoodi harjunud ja seda ei saa sinna üle viia. Tegin seal hästi palju vigu ja penalteid. Kaitsemängijana peab seal oma mängustiili muutma, mul see ei õnnestunud.

Mis hetkel hakkasid asjad uuesti paremuse poole minema?

Kui tagasi Euroopasse tulin, siis pidin tegelikult kohe Zürichisse minema, aga kuna mu agent tegi seal mingeid imelikke liigutusi, siis Zürich lõpuks loobus minust ja pidin endale uue klubi leidma. Olin siis agendi vea tõttu kaks-kolm kuud ilma klubita – seepärast ei ole ta enam ka minu agent. Lõpuks jõudsingi Sofia CSKAsse, sest ma ei tahtnud olla pool aastat ilma klubita. Sofias ei olnud ma ka põhimängija, sest liitusin nendega käigu pealt siis, kui seal oli juba hooaeg alanud ja esimesed mängud mängitud. Mängisin seal küll üsna okeilt, mul läks hästi, aga ma ei mänginud kõiki mänge.

Sama hooaja jaanuaris ostis Zürich mu endale. See oli esimene märk sellest, et siit on võimalik

veel midagi lahedat või suurt teha. Kuna läksin jälle poole hooaja pealt meeskonda, kes oli kõigele lisaks sel hetkel tabeliliider, ei olnud ma päris põhimees – mängisin lõpuks 50–60 protsenti nendest mängudest, mida mul oli võimalik mängida. Treener ütles mulle, et väärin olla põhimees, aga kuna olime kõik mängud võitnud, siis ta ei tahtnud toimivat süsteemi muuta ja pidin oma võimalust ootama.

Teisel poolaastal tuli uus treener, kes ütles mulle ausalt, et näeb minu positsioonil üht teist mängijat esimesena. Läksin temaga rääkima, olin hästi valmistunud. Mul oli paberi peal kirjas hunnik statistikat: võidetud duellid, söödud, söödutrajektoorid, kiirus. Kõik sellised asjad ladusin treenerile ette ja küsisin: kuidas on võimalik, et mängib teine mees, kui kõik need näitajad on minu kasuks? Ta vastas mulle, et jah, mul on tugevad argumendid, aga eelistab teist mängijat, sest ta meeldib talle rohkem.

See ongi jalgpallis okei, olen talle tõesti tänulik, et ta ausalt nii ütles. Mina aga ütlesin agendile, et siit on selgelt vaja edasi liikuda. Ühel hetkel tuligi juba St. Pauli ja nii ta läks.

Kui võrdled praegu Bundesligas mängivat Karol Metsa selle Karol Metsaga, kes oli äsja Saudi Araabiast tagasi tulnud, siis mille poolest oled nüüd parem jalgpallur kui kolm aastat tagasi?

Need on kaks täiesti erinevat mängijat! Mul on vahepealse aja jooksul õnnestunud mitme hea treeneri käe all trenni teha ja näha, kuidas ja mida on mulle teistmoodi õpetatud. Kindlasti olen nüüd palju-palju parem mängija, kui sel hetkel olin.

Eesti koondises

võib Metsal juba tänavu täituda 100 kohtumist. Enne oktoobrikuiseid mänge on ta 96 matšiga ühel pulgal Henri Anieriga.

Foto: Liisi Troska

Oleme kuulnud palju sellest, kuidas Ragnar Klavan tegi veel Augsburgis mängideski lisatrenni, et sealt Premier League’i pääseda. Mart Poomi raamatut on ilmselt kõik jalgpallisõbrad lugenud ja sealtki tuleb peamise motiivina välja see, kui kõvasti ta kogu aeg lõhkus trenni teha. Kui palju sina oled ise lisatrenni teinud?

Ma pole kunagi trennis viilinud – olen alati teinud trenni väga hästi ja natuke rohkem ka. Lisatrenni kui sellist, mis planeeritud nädalase treeningukava juurde lisaks tuleks, ei ole ma kunagi teinud. Küll olen igapäevaselt teinud nii enne kui pärast trenni harjutusi ja jõusaali, aga nii, et planeeriks nädalasse kuhugi veel midagi lisaks, seda mitte – mängud ja graafik on nii detailselt ära planeeritud, et selleks ei jää lihtsalt võimalust.

Senisele profikarjäärile tagasi vaadates – mida oled pidanud ohverdama selle nimel, et praeguseks Bundesligasse jõuda?

Olen ju kõigist täielikult eemal olnud, elan mingisuguse oma mulli sees välismaal. Aasta jooksul olen Eestis kokku võibolla 30 päeva. See on kindlasti ohverdus, et lähedasi ja peret olen aastate jooksul näha saanud rohkem siis, kui nad mulle külla tulevad, mitte kodus Eestis. Aga midagi pole teha – sportlase karjäär juba on selline. Kui oleks

2-KÕNE

võimalus Eestis sellisel tasemel jalgpalli mängida, siis mängiksin Eestis!

Olen sinu puhul tähele pannud, et viimase umbes viie aastaga on sinu meediasuhtlus läinud kardinaalselt paremaks – sinust on saanud hea intervjueeritav. Vanasti tundus, et andsid hästi palju turvalisi vastuseid – kujutan ette, et täpselt selliseid, nagu mõnel jalgpallurite meediakoolitusel õpetatakse, et mitte pahandusse sattuda. Praegu räägid aga palju vabamalt, mõtestatumalt ja huvitavamalt. Kas see on olnud sul teadlik valik või on see tulnud iseenesest?

Võibolla olen ise kuidagi vabam – ehk tuleneb see suuremast enesekindlusest või kogemusest. Mingis mõttes võib see olla äkki pingelangus – muidugi tean, et vastutan oma sõnade eest, aga tunnen, et võin öelda rohkem, kui ma sel ajal ütlesin. Piir on justkui nihkunud – võin öelda rohkem ja ausamalt. See on läinud kuidagi omamoodi, ma ei ole selle peale mõelnud – ju olen ise vabamaks ja enesekindlamaks läinud.

jalgpalli liiga palju. Vaatasin EMi ülivähe, võibolla 20 protsenti. Tundsin lihtsalt, et olen täiesti väsinud ja tühi, mind isegi nagu ei huvitanud. Enda mänge ja trenne vaatan aga kindlasti järele – mulle meeldib ennast näha ja kui näen ennast midagi valesti tegemas, siis õpin selle pealt väga hästi.

Mängud mängudeks, aga vaatad järele ka trenne? Kõiki trenne?

Kuidas see välja näeb?

Meil on ümber treeninguväljaku kuus-seitse kaamerat, nii et eri nurkade alt on võimalik trenni järele vaadata. Treenerid analüüsivad seda, mulle aga meeldib vaadata, kuidas trenn läks. Trenni järel saadan videoanalüütikule kirja, et palun saada mulle treeningu link, sealt saan juba ise valida, mis kaameranurga alt ma mingit momenti vaadata tahan.

Aeg, mis sellele kulub, on ju päris arvestatav?

Kuidas on esiliigast kõrgliigasse tõus sinu igapäevaelu St. Pauli mängijana muutnud? Kas tänaval tuntakse veel rohkem ära või on tekkinud rohkem jalgpalliväliseid kohustusi või üritusi, millel tuleb kindlasti osaleda?

Tänaval tuntakse natuke rohkem ära küll, eks inimesed on natuke teadlikumaks saanud. Lihaletis liha ostes tunneb teenindaja ära ja räägib paar sõna viimasest mängust ja nii edasi – tähelepanu on läinud küll natuke suuremaks, aga minu puhul ei ole see midagi erilist.

Kui Jackson Irvine liigub Hamburgis ringi, siis temal on selles mõttes kindlasti teised mastaabid.

Eks seal ole ka harjutusi, mida ei pea järele vaatama – näiteks soojendust. Rohkem käib see mänguliste harjutuste või kindlate asjade kohta, millele on treener tol nädalal kindla rõhu pannud. Kui koju jõuan, siis 45 minutit kuni tund läheb sellele ikka.

Jalgpallimürgistusest:

„Kui suvine EM algas, siis tundsin, et minu jaoks on jalgpalli liiga palju. Vaatasin EMi ülivähe, võibolla 20 protsenti.“

Muidu on elu üpris samasugune, võibolla on meeskonnal olnud meedia poolel rohkem kohustusi. Telefirmade ja teleõigustega seotult tuleb aeg-ajalt mingeid videoklippe teha, kuhugi allkirju anda või kaamerasse midagi öelda, aga muus osas on elu esiliiga omaga üsna sarnane. Saksamaal on Bundesliga 2 vaadatavus ju samuti ülisuur, ka esiliiga on väga populaarne.

Kui palju sa ise jalgpalli vaatad? Nii oma kui vastaste mängu analüüsimise mõttes ja niisama?

Oleme ju kuulnud osast jalgpalluritest, kellel on töö tõttu jalkamängust nii kõrini, et nad vabal ajal ei tahagi seda jälgida.

Kui suvine EM algas, siis tundsin, et minu jaoks on

Mart Poomi ja mõni päev enne sinu Bundesliga debüüti La Ligas esimese mängu teinud Karl Heina mentori ja õpipoisi suhe on jalgpallisõpradele hästi teada. Sind on hästi palju võrreldud Ragnar Klavaniga – olete mõlemad Viljandist pärit vasakujalgsed keskkaitsjad, kes jõudnud Bundesligasse. Sinul ja Klavanil vist sarnast suhet ju pole – kui palju te üldse omavahel suhtlete?

Pigem ei suhtle. Kui näeme, siis kindlasti räägime juttu ja meie omavaheline suhe on alati olnud positiivne, aga ei saaks öelda, et me tihti suhtleme. Sünnipäevaks teineteisele õnne ikka soovime, aga pigem on see suhtlus pinnapealne. Kui kuskil ühises seltskonnas kohtume, siis võib muidugi ka pikemalt minna. Mul ei ole Ragnariga suheldes midagi sellist, et peaksin sõnu valima, saan olla mina ise – oleme ju ka koos mänginud.

On sul üldse praegu keegi, keda saad nimetada oma mentoriks?

Ei ole. Olen hästi isepäine, mulle meeldib küllaltki paljusid oma muresid ja probleeme ise lahendada. Kui on vajadus tekkinud, olen pöördunud ka

Mets ei jää enda sõnul võitudesse kauaks kinni, kaotused võivad teinekord aga mitu päeva närima jääda. Foto: Liisi Troska

Zürichis põhikoosseisukoha nimel võitlemisest: „Mul oli paberi peal kirjas hunnik statistikat: võidetud duellid, söödud, söödutrajektoorid, kiirus. Kõik sellised asjad ladusin treenerile ette ja küsisin: kuidas on võimalik, et mängib teine mees, kui kõik need näitajad on minu kasuks?“

spordipsühholoogi poole – mul on Eestis olemas inimene, kellega saan nendest asjadest rääkida.

Vahel ei räägi ma isegi elukaaslasele, kui mind sisimas midagi vaevab. Olen sellega harjunud ise hakkama saama.

Psühholoogiast rääkides – kui lihtsalt või raskelt sa võite ja kaotusi üle elad? Kui pikalt need emotsioonid sinu sees püsivad?

Võitudest saan kergesti üle, ma ei jää nendesse kauaks kinni. Muidugi meeldib mulle võite tähistada ja kogeda õnnetunnet ja positiivsust, aga nii küll ei ole, et kui mõne mängu võidan, siis võin kaks järgmist mängu rahulikult võtta või puhata. Kaotustesse võin küll teinekord kinni jääda, eriti kui olen selles mängus ise mingi jama teinud.

Milles see väljendub? Teed sa midagi, et sellest üle saada?

Ikka teen, sellega tuleb tegeleda. Ma vist ei suuda endale andestada, et suutsin midagi sellist teha või tol hetkel niimoodi mõelda. Olen enda peale kuri või pahane, see võib kesta mitu päeva.

Mis kell mängupäeva järel uni tuleb?

Hilja! Nüüd on meil näiteks kodumäng Slovakkiaga kell 21.45 (intervjuu toimus septembrikuu koondiseakna alguses – toim.). Umbes kell kaksteist öösel lõpeb mäng – kui aus olla, siis ma arvan, et rahulikult võib kella viieni nii minna, et vähkren voodis ja higistan. Üritan ikka varem magama minna, aga see pole nii lihtne.

Klubis on üldiselt lihtsam, sest mängud on tihtipeale varasemal ajal, näiteks kell üks või kell kolm päeval. Hilisemate mängudega on küll keerulisem,

Konstantin Vassiljevi koondisekarjääri lõpetamise järel sai Mets suvel püsivalt oma käe peale ka Eesti koondise kaptenipaela.

Foto: Katariina Peetson

21.45 on juba lausa ekstreemne, need muudavad ka järgmise päeva keeruliseks.

Magad sa sellisel juhul täispika une või ärkad ikka hommikul tavalisel ajal üles?

Nii ei ole, et lähen kell viis magama ja siis teen üheksatunnise une – kella kümne ajal läheb ikka uni ära. Mängupäevajärgne uni on lihtsalt häiritud.

Kui tavaline see tippjalgpallurite puhul on? Kas on ka neid, kelle und mängud üldse ei sega?

On ikka, mõni erand magab juba bussis, kui mängult tagasi sõidame. Julgen väita, et 80 protsenti jalgpalluritest ei suuda pärast mängu kohe magama jääda, see on meil selline ühine mure.

Kas see tuleb sellest, et emotsioonid tuleb kuidagi maha laadida? Või kerib mäng peas edasi-tagasi?

Pigem on see adrenaliin ja mingisugune pingelangus. Keha justkui ei olekski väsinud, mõistus ei ole väsinud, vaid ketrab mängu ja mingeid olukordi uuesti läbi. See on keeruline.

Mida soovitaksid sellele Karol Metsale, kes enam kui kümme aastat tagasi Eestist Norrasse läks?

Millised oleksid su põhisõnumid?

Mänguliselt oleks kõvasti nüansse, mida olen aastatega õppinud ja mis teevad mängu lihtsamaks, stabiilsemaks ja kindlamaks. Kindlasti oleks endale väga palju öelda positsioonivaliku, esimese puute, üle õla vaatamise ja kastis ründajaga kontaktis olemise kohta. Õpetaksin teda olema natuke kannatlikum, natuke rohkem keskendunud ja mitte nii kärsitu ja üliemotsionaalne.

Soome tippklubi skaut Mihkel Rääk

soovib peale Palumetsa veel

mängijaid Baltikumist HJKsse viia

Skaudina 33kordses Soome meisterklubis

HJK töötav eestlane Mihkel Rääk (22) räägib Jalkale, mida tema tegemised endast täpsemalt kujutavad. Klubile ise oma teeneid pakkunud Rääk aitas sinna mängima Kevor Palumetsa. Ta teeb suurel määral Jyväskylä linnast kaugtööd ning kinnitab, et HJKs ollakse temaga seni väga rahul.

Tekst: Kristjan Remmelkoor | Foto: erakogu

Mängijana piirdus Rääk noorteklassis Raplamaa JK esindamisega. „Olin väravavaht, kellel ei olnud palju talenti. Mul oli aga üsna palju vigastusi: murdsin jalgpalli mängides ära mõlemad randmed ja eri näpuluud. Kuskil 14aastaselt minu teekond lõppes. Mul tekkisid muud huvid, lõpetasin jalka mängimise ära ning tegin edasi jõusaali ja niisama sporti,“ meenutab ta.

Jalgpallifanaatikuks, kes päevas tundide kaupa vutti vahib, jäi Rääk aga edasi. Kõrgharidust asus ta omandama Kaunases Leedu spordiülikoolis.

„Kui olin kaitseväes, siis mulle sealne elu väga ei sobinud ja mõtlesin, et elus peab tegema midagi, mis päriselt meeldib. Ma lihtsalt guugeldasin, et kus õppida sporti,“ kirjeldab Rääk oma kõrgharidusteekonna algust.

„Leedu spordiülikoolis õppides hakkasin otsima väljundit, et endale kooli kõrvalt juba mingit praktikat ja CVd teha. Kirjutasin sealse regiooni kõikidele klubidele ja sain tööd Kaunase Žalgirise jalgpalliosakonna juures. Hakkasin esindusmeeskonna mänge analüüsima ja nendega kaasa reisima. Ma ei teeninud selle pealt midagi, olin põhimõtteliselt vabatahtlik.“

Kirjutas kõikidele, vastas vaid HJK „Kuna Žalgirise hooaja-algus oli jube kehv ja minu kontakt – abitreener, kelle kaudu sinna sain – lasti koos kogu staff’iga lahti, siis vahetasin ülikooli ja tulin Soome, et jalka juures jätkata,“ sõnab Rääk.

Nüüd õpib ta spordiäri Jyväskylä ülikoolis. Soome jõudnult oli tema taktika sama nagu Leedus: kirjutada kõikidele sealsetele klubidele.

„Mul vedas – HJK vastas mulle. Ükski teine klubi ei vastanud. Alguses näitasin natuke oma oskusi, HJK küsis mõne küsimuse ja saatsin neile ühe või kaks analüüsi. Neile meeldis see, mida teen ja mõtlen,“ jutustab Rääk.

Detsembris jõudis eestlane HJKga kokkuleppele ja tänavu jaanuarist hakkas tal seal töö pihta. Märtsis võttis ta ette ühe pikema reisi, käies järjest ära Austrias, Sloveenias, Horvaatias ja Slovakkias.

„See oli võrgustiku loomine, et muuta mängijate toomist lihtsamaks. Kohtusin eri klubide ja agentidega. Otseselt ma sellel reisil ühtegi konkreetset mängijat skautimas ei käinud,“ selgitab Rääk.

Palumets meeldis juba Paide päevilt Juuli alguses saavutas Rääk märkimisväärse töövõidu, kui HJKga liitus esialgu laenulepingu alusel (Belgiast Waregemi Zultest) 21aastane poolkaitsja, hooaegadel 2020–2022 Paide Linnameeskonnas mänginud Kevor Palumets. Eesti koondislane Palumets on kerkinud HJK põhimeheks, ta aitas meeskonna UEFA Konverentsiliiga põhiturniirile ja avas 14. septembril Soome kõrgliigas oma väravaarve.

„Kevor on mulle mängijatüübina juba Paide aegadest meeldinud. Vaatasin, et ta sobiks meile ideaalselt. Minul oli huvi teda üle tuua juba jaanuaris, kui klubil huvi puudus,“ märgib skaut.

„Ta oli põhimõtteliselt esimene mängija, kelle HJKsse tõin, ja tema liitumine tekitas mul peas ikka suuremat sorti ekstaasi! Oli suurepärane tunne. Minu analüüside kaudu on HJKsse tulnud ka Aserbaidžaani koondislane Ozan Kökçü, keda käisin Hollandis vaatamas, ja Lee Erwin.“

Aasta esimeses pooles kuulus HJK ridadesse ka Eesti keskkaitsja Andreas Vaher (tema üleminekuga Räägil seost polnud), kes aga esindusmeeskonnas läbi ei löönud. Seepärast oli Räägil põhjust ärevusega oodata, kuidas Palumets hakkama saab – kui järjest teine eestlane ebaõnnestub, siis on edaspidi klubisse kaasmaalasi tuua võibolla

keerulisem. Aga praegu ollakse Palumetsaga Räägi kinnitusel HJKs ülimalt rahul.

Palumetsa üleminek pole jäänud ainsaks Eestiga seotud diiliks, milleni HJK on tänu Räägi algatusele jõudnud. Nimelt leidis HJK endale koostööpartneriks Tallinna Kalevi, kellele laenas suvel kaks 19aastast Soome noortekoondiste kogemusega mängijat: Aaro Toivoneni ja Stanislav Baranovi.

„Kui ma HJKs tööd alustasin, siis meil olid suuremad koosolekud. Minu algatus oli, et võiksime leida ühe klubi, kuhu hakata talendikaid noori meesteklassis mängimiseks laenule saatma, siis oleks sealtpoolt lihtsam tuua ka meile talente testimisele. Ja see klubi võiks olla Eestis, kuna Eestis on mul kontakte. Suvel töötasime selle projekti kallal ja pidasime kohtumisi,“ tutvustab Rääk Kaleviga koostööni jõudmise protsessi.

Peale Palumetsa loodab Eestis sirgunud ja Leedus kõrgharidust omandanud Rääk viia HJKsse veel mängijaid Baltimaadest.

„Baltikumiga olen hästi sina peal, seal on tase ja ka palgatase Soome omast natuke madalam. Seega võiks sealt tuua talente siia, kust nad saaksid veel omakorda edasi liikuda,“ sõnab Rääk.

kuna õpin Jyväskyläs ja ma ei pea otseselt kontoris kohapeal viibima. Kontoris käin umbes korra nädalas, kindlasti käin kohal ka mängupäevadel,“ lausub Eesti skaut.

Suhtlemise, andmete analüüsimise ja videote vaatamisega võrreldes on Rääk seni staadionitel kohapeal mängijaid jälgimas käinud vähe, aga usub, et saab seda tulevikus kindlasti rohkem teha. Ta eelistab vaadata mängijate esitusi tugevamate meeskondade vastu. Enim meeldib talle jälgida ründajaid ja väravavahte.

„Mulle meeldib vaadata ka sotsiaalmeediat. Selle pilguga, et kas mängija on sobilik tüüp ja milline on tema psühholoogia. Olen käinud noortele mängijatele andmas ka loenguid, kus räägin, et kõik, mida nad igapäevaselt postitavad, on jälgimise all. Ei ole tark TikTokis mingeid mõttetusi luua,“ õpetab Rääk.

Sihib kõrgemaid ametikohti

Mullu neljandat aastat järjest Soome meistriks tulnud HJK alustas käimasolevat Veikkausliiga hooaega oma standardite järgi katastroofiliselt: vaid nelja võiduga esimesest 11 mängust.

„Suvel oli meil vaja hästi kiiresti igasse liini uusi mängijaid. Võtsin ette oma kontaktid, agendid, keda ma usaldan, pluss klubi poolt anti mulle veel agente juurde, et vaadata lihtsalt järjest profiile läbi ja valida eri positsioonidele parimaid mängijaid. Koostasin meie peaskaudile Óscar Garcíale iga positsiooni jaoks oma esiviisiku. Mõne mängija kohta paluti minult pikemat ülevaadet. Seejärel toimusid koosolekud, kus osalesid ka peatreener ja president,“ kirjeldab Rääk suvist tööprotsessi.

„Olen käinud noortele mängijatele andmas ka loenguid, kus räägin, et kõik, mida nad igapäevaselt postitavad, on jälgimise all.

Ei ole tark TikTokis mingeid mõttetusi luua.“

„Tulevikus tahaksime skautide võrgustikku natuke suurendada, siis jääkski mulle ideaalis maksimaalselt viis riiki, millele täielikult keskenduda: näiteks Baltikumi, Rootsi ja Norra liigad. Aga meie skautide projekt on veel noor ja ülestöötamisel. Selles mõttes sattusin klubisse heal ajal, et saan ise selles ülestöötamise protsessis osaleda.“

Jälgib mängijate sotsiaalmeediat

Umbes pooled mängijad, keda jälgida, tekivad Räägi radarile agentide kaudu ja pooled läbi andmebaaside. Iga päev kirjutab talle 20 kuni 40 agenti, kes kõik pakuvad mängijaid.

„HJKs ei ole mul mingeid kindlaid tunde, mille pean täis töötama. Teen seda rohkem kaugtööna,

„Kiirel perioodil vaatasin mängija kohta mitte väga spetsiifilise raporti kirjutamiseks ära kolm-neli mängu. Aga muidu võiks noormängijate puhul jälgida neid pool aastat. Me oleme eelarve poolest hästi jätkusuutlik klubi ja ei taha teha rutakaid otsuseid.“

Rääk on saanud klubilt oma töö kohta väga positiivset tagasisidet. „Nüüd hakkame töötama juba uue hooaja suunas, et mängijate saamine oleks lihtsam ja ei peaks nende eest üle maksma. Soovime vältida sellist totrust, et hooaja keskel on meeskond poolik ning tuleb jälle rutakalt otsida ja otsustada. Seekord tahame olla hoolikamad,“ sõnab skaut.

Rääk naudib praegust tööd ja näeb ka oma tulevikku jalgpalli juures. „Tahaksin arendada ka juhtimise poolt ja sihtida lõpuks natuke kõrgemaid positsioone. Aga skautimine jääb kindlasti samuti alles,“ ütleb ta.

Lisaks ei välista Rääk tulevikus näiteks jalgpallija muude spordiürituste korraldamist, sest varem on ta tegelenud pulmade ja sünnipäevade korraldamisega.

Rekordimees ANDRE FROLOV

Paide Linnameeskonna poolkaitsja

Andre Frolov sai septembris oma

nimele A. Le Coq Premium liiga rekordi – nimelt möödus ta mängude

arvu edetabelis Andrei Kalimullinist

ning on nüüd läbi aegade kõige rohkem Premium liiga mänge pidanud mängija.

Alates 2005. aastast on Frolov vähemalt ühes mängus kaasa teinud kõigil

Premium liiga hooaegadel peale ühe – 2007. aasta veetis ta esiliigas FC Flora duubeltiimis.

Täishooaega

veel kirjas ei ole

Kuigi sellise rekordini jõudmine eeldab nädalast nädalasse mängimist, ei ole Frolov veel Premium liigas mitte kordagi täishooaega ehk üldjuhul 36 mängu ühel aastal täis saanud – lausa kuuel hooajal on tal sellest puudu jäänud üksainus kohtumine. Kõige enam mänguminuteid kogus ta 2019. aastal, kui sai 35 mänguga Paide eest kirja 3043 minutit.

Esimene

värav juba

debüüdil

Tulevase rekordimehe esimene mäng

Premium liigas toimus 11. septembril 2005, kui Frolov esimest korda meistriliigamänguks

Flora koosseisu pääses. Kohtumine autsaideri

Tallinna Dünamo vastu lõppes A. Le Coq Arenal

Flora 7 : 0 võiduga, Frolov sekkus vahetusest 59. minutil, vahetades välja Teet Allase. Mängu seitsmenda värava lõi 86. minutil just 17aastane Frolov, triblades väravavahist

Grigori Ošomkovist mööda ja lükates palli tühja võrku.

Kuigi Frolovi karjäär Eesti meistriliigas on kestnud rohkem kui ühelgi teisel mängijal, on ta kõik need mängud pidanud vaid nelja meeskonna eest. 2005. aastal ja aastatel 2009–2016 esindas ta FC Florat, 2006. aastal Valga Warriori, 2008–09 FC Viljandit ning alates 2017. aastast on tegu Paide Linnameeskonna mängijaga.

Enam kui 500 mänguga vaid üks punane kaart

Nii suure mängude arvuni jõudmise eeldusi on mitu: esiteks tuleb olla piisavalt hea mängija, et Premium liiga tasemel vastu pidada, teiseks tuleb vältida vigastusi ja kolmandaks ka tarbetuid kollaseid-punaseid kaarte, mis endaga mängukeelu kaasa tooksid. Nii ongi Frolov toimetanud – Premium liiga karjääri esimese punase kaardi teenis ta alles 2023. aasta märtsis mängus Tallinna Kaleviga. Ka kollaste kaartide eest teenitud mängukeelde on tal karjääri jooksul olnud üksikuid, kuigi suure mängude arvu peale on hoiatusi tulnud kokku 51.

Kogu karjääri kestel on Frolov olnud üsna hea väravaninaga – oma 19st Premium liiga hooajast on ta ilma ühegi tabamuseta jäänud vaid 2009. ja 2010. aastal ehk viimasel 14 hooajal järjest on Frolov vähemalt ühe meistriliigakolli löönud! Kõige viljakamaks hooajaks osutus 2012. aasta, kui ta sai Flora särgis kirja kümme väravat. Paide ridades olid resultatiivseimad hooajad 2018 ja 2019, kui ta sai kirja 8 väravat + 7 söötu ja 7 väravat + 11 söötu. Neli meeskonda

70 väravat

Foto: Katariina Peetson

19 aastat ja 518 mängu hiljem.

Andre Frolov on uus Premium

liiga mängude kuningas

2024. aasta 21. september läheb ajalooraamatutesse päevana, mil Andre Frolov sai oma nimele A. Le Coq Premium liigas enim väljakul käinud mängija tiitli. Kolmel kümnendil Eesti kõrgliigas pallinud kogenud poolkaitsja rääkis Jalkaga 16. septembril, kui ta veel jagas Andrei Kalimulliniga mängude rekordit. 19 aastat on pakkunud nii rõõmu kui kurbust, rahulolu kui pettumust, suuri võite kui valusaid kaotusi. See kooslus on teinud Andre Frolovist Premium liiga vaieldamatu legendi.

Kui suur eesmärk oli sul selle rekordini jõuda?

Ega mul see karjääri alguses ega poole peal eesmärk ei olnud. Lihtsalt on niimoodi juhtunud, et olen Eesti liigas terve elu mänginud. Mida lähemale see tuleb, siis ikka tekib tunne, et tahad rekordit enda nimele, kui juba nii palju on tehtud. Jalgpallis ei tea ju kunagi – on vigastused, kõikvõimalikud muud asjad, mis võivad valesti minna. Olen mäng korraga võtnud.

Millal sa hakkasid mängude arvule nii mõtlema, et sul on see rekord võimalik oma nimele saada?

Ma arvan, et võibolla siis, kui umbes 450 mängu sai täis. Sellel hetkel vaatasin, et rekord ei ole enam nii kaugel, see on kahe hooaja jagu mänge. Oli tunne, et see on püütav ja võimalik ära teha. Ma siis rohkem sellele ei mõelnud ja nüüd on see hetk kätte jõudnud.

Mida see saavutus sinule tähendab?

Kunagi on võibolla ajalooraamatutes minu nimi. Sportlasena tahad ikka mingites asjades esimene olla ja alati võita. See on üks asi, kus mul on võimalus esimene olla. Loomulikult, väga vähestel tekib

Tekst: Siim Martti Kubensky / Fotod: Liisi Troska

selline võimalus. See on päris suur hulk mänge ja ma arvan, et võin selle üle uhke olla.

Oskasid sa kunagi unistada või arvata, et sina oled ühel hetkel Eesti kõrgliigas enim väljakul käinud mängija?

(Naerab – toim.). Kindlasti ei osanud. Eks eesmärk oli ikkagi ka välismaale minna ja seal karjääri teha. Seda ma ei ole teinud ja selle arvelt olen ma siin Eesti liigas pallinud ja neid mänge kogunud.

Kui palju sa sellele mõtled, et oleks tahtnud end ka välismaal proovile panna?

Ma liiga palju pead sellega ei vaeva. Tean kindlasti, et ma oleks olnud võimeline seda tegema, aga elu lihtsalt läks sedasi, nagu ta läks. Kui ma veel Floras mängisin, siis liiga palju variante ei olnud, et kuskile minna. Enne Paidega liitumist olid need mõtted, aga kuna siis tuli juba vaikselt ka pereelu peale, siis polnud enam see hetk, kus liigselt riskida, et kuskile minna ja proovida, mis oleks võinud olla üks variantidest. Oli pigem turvalisemat valikut vaja ja siis oli ka Paide poolt huvi minu vastu väga suur ja sai selline otsus tehtud.

Ehk siis võimalused peale Flora perioodi välismaale liikuda olid olemas, aga samas mingit garantiid ei olnud?

Andre Frolov

Sünniaeg: 18.04.1988

Positsioon: keskpoolkaitsja

Klubid: Tallinna FC Flora, Lelle SK, JK Pärnu Tervis, Valga FC Warrior, Viljandi JK Tulevik, Paide Linnameeskond

Saavutused: 3 korda Eesti meister (2010, 2011, 2015), 4 korda Eesti karikavõitja (2011, 2013, 2016, 2022), 5 korda Eesti superkarikavõitja (2011, 2012, 2014, 2016, 2023)

Premium liiga mänge/väravaid (26.09.2024 seisuga): 518/70

A-koondis: 6/0 (debüüt 8.11.2012 2 : 1 võidumängus Omaani vastu)

Jah, olid pigem sellised pakkumised, et lähen kuhugi testima. Lisaks veel, et mis võimekused olid klubidel palkadega. Oleks olnud noorem ja üksik mees, oleks võinud igasuguseid asju proovida, kui sulle ei ole majanduslik pool nii tähtis. Ma armastan jalgpalli väga palju, aga ma armastan oma perekonda rohkem.

Sa olid noorena Flora poiss, alustasid seal jalgpalliteekonda ja veetsid klubis mitu head aastat. Kuidas sa sellele ajale tagasi vaatad?

Jah, ma alustasin kümneaastaselt. Sattusin trenni pärast üht suve, kui sai kõvasti jalgpalli mängitud. Olin sportlik ja mulle meeldisid erinevad alad, aga ühel suvevaheajal sai sõprade-sugulastega palju jalkat mängitud ja see hakkas väga meeldima. Sügisest sai trenni mindud, seega jah, võrdlemisi hilja, kümneaastaselt. Mu vanemad organiseerisid midagi ja mul oli klassikaaslane Eerik Reinsoo, kes oli ka Flora trennis. Nii ma sin-

„Ma armastan jalgpalli väga palju, aga ma armastan oma perekonda rohkem.“

na sattusin ja jäin. Võib rahul olla – treeningutingimused olid head, grupp oli hea ja töötasin sealt ennast esindusse välja.

Ja seal sa tulid mitu korda Eesti meistriks ja karikavõitjaks. Kas Flora aeg tekitas sinus jalgpallurina suurt rahulolu?

Jah, kindlasti. Esimesed mängud Floras (esindusmeeskonnas – toim.) tegin aastal 2005. Mulle anti hooaja lõpus duublist üle tulles paar mängu, aga siis veetsin ühe aasta Valga Warrioris. Meil oli noor sats, olime Premium liigas, pärast seda aasta esiliigas ja siis poolteist hooaega olin Viljandi Tulevikus, kus sai ka korraliku kogemuse alla. Sealt edutati mind Florasse, kus tulid kolm meistritiitlit ja karikavõidud. Sportlasena oli kindlasti väga magus aeg, aga muidugi oli ka väga raskeid aegu.

Kas sul on mõni raske periood eriti hästi meeles, mis tagasi vaadates oli mingil määral õpetlik?

Flora puhul oli alati see, et sa mängid ainult tiitli peale, ja kui mõnel aastal libises see võrdlemisi varakult käest ära või oli ebaõnnestunud aasta, eks sa siis teadsid, et klubi ei ole rahul ja mängijad ning treenerid samamoodi. 2012. aasta hooajal oli klubil majanduslikult probleeme ning Levadiaga oli juba võrdlemisi suur vahe, aga meil oli omavaheline mäng Kadriorus. Kui me selle oleks võitnud, oleks hooaja lõpp võinud põnevaks minna. See oli kuulus 5 : 4 mäng, kus me tulime tagasi, aga Levadia sai viimasel minutil veel penalti (Flora oli 25 minutit enne mängu lõppu 1 : 4 kaotusseisus, kuid nad viigistasid skoori 87. minutil. Kuuendal üleminutil realiseeris Igor Morozov mängu kolmanda penalti ja Levadia võitis 5 : 4 –toim.). Mäletan, et see oli üks esimesi kordi, kus tõesti pisar tuli silma. See kõik tundus nii ebareaalne, uskumatu ja ebaaus. Sellega oli ka tiitel läinud, see oli raske hetk. Kas sealt oli midagi õppida… kindlasti oli, aga tuli lihtsalt kuidagi selle olukorraga hakkama saada ja tugevalt edasi panna.

Kas sa ütleksid, et see oli su karjääri kõige raskem hetk?

Ma ei ütleks, kaotuseid tuleb ikka ette. Ma arvan, et see on pettumust valmistanud mängudest enim meelde jäänud, kuna palju oli kaalul ja mäng oli ka täiesti sürreaalne. Pärast seda oli üliraske olla.

Kindlasti on läbi käinud ka see, kuidas minu Florast lahkumine oli, see ei olnud nii sujuv ja meeldiv, kui ta oleks võinud olla. See oli igapäevases protsessis raske aeg. Tuli endaga võidelda, et käia igapäevaselt kohal ja teha oma tööd.

Kuidas sa selle uudise vastu võtsid, et sa pärast 2016. aastat Floras ei jätka? Võib vist öelda, et sa olid sellel hetkel parimas mängijaeas. See oli raske tõesti. See oli mul karjääris esimene kord, kus ma olin jala tugevamalt koondiseukse vahele saanud ning olin stabiilselt seal. Meil ei olnud Floraga väga edukas aasta algus olnud ja mingi hetk tulid sealt signaalid. Mul ei olnud algusest peale selle vastu midagi, et klubi tahab värskendada, niimoodi asjad käivadki. Kui tahetakse kõrvale lükata, siis see ongi spordi osa. Lihtsalt suhtlus ja kuidas kõik toimus – see oli valus osa sellest, mis tegi selle (lahkumise – toim.) keeruliseks.

Florast lahkumise teate kohta:

„See oli igapäevases protsessis raske aeg. Tuli endaga võidelda, et käia igapäevaselt kohal ja teha oma tööd.“

Mainisid juba koondisemänge – sul kogunes neid A-koondise eest kuus tükki. Kuidas sa sellega rahul oled? Arvan, et koondise esindamine on iga profisportlase suur eesmärk, ja selle sa täitsid ära. Jah, selle üle on muidugi hea meel, et olen seal peale saanud, aga kindlasti oleks tahtnud rohkem ja stabiilne koondisemees olla. Ma usun, et mul olid selleks võimed olemas, aga kuidagi see läks nii, et neid ei tulnud juurde. Kui ma Paidega liitusin, siis ma olin parimas mängijaeas ja ikka töötasin igapäevaselt selle nimel, et koondisesse tagasi saada, aga kahjuks ei õnnestunud. Me ei mänginud Paidega esimestel aastatel Eesti kõrgliigas kõrgetele kohtadele, see oli võrdlemisi loogiline. Oleks pidanud veel paremat mängu näitama, ehk siis oleks saanud (naerab – toim.), aga ma kindlasti proovisin ja tean, et enda poolt oli see soov ja töötasin, et seda saada. Aga mis teha, eks koondis ongi keeruline koht, kuhu saavad vaid vähesed.

Rääkisime enne su karjääri keerulisematest aegadest, kuid millised on olnud su meeldivaimad ja rõõmsaimad hetked?

Kindlasti tiitlivõidud Floraga. Tiitli võitmine on hoopis mingi muu tunne. Kes seda tunnet ei ole kunagi kogenud, siis kindlasti soovitan (naerab –toim.)! 2010, kui ma tulin esimest korda meistriks, siis ma ei olnud veel konkreetne põhimees ja mängisin episoodiliselt. Siis ei olnud see tunne võibolla

nii võimas kui sellest järgmisel aastal, kus olin ise ka juba otsustavamas rollis ja andsin suurema panuse, siis oli see vähe magusam. 2015. aasta tiitel noore meeskonnaga oli ka mõnus.

Paidega liitudes oli juba algul plaan mingi aja järel Eesti tippklubiks tõusta ja see on kindlasti väga meeldiv, et oleme siia saanud. Ainult tiitel on puudu, muid karikaid oleme saanud. Kindlasti tahaks, et Paide saaks ka selle meistritiitli. Lisaks sellele, et mul Flora ajal euromängude edu ei olnud, on Paidega euroedu ka kogetud. Eesti liiga kõrval ongi see järgmine tase, et kuidas seal asjad käivad. See kindlasti annab igale mängijale kogemuse mõttes nii palju juurde, mida rohkem neid mänge on. See on ka tõesti väga meeldiv.

Sinu Paide ajast on veel vara kokkuvõtvaid jutte rääkida, sest see veel kestab, aga nagu sa mainisid, ei olnud Paide sinu liitudes veel Eesti tippklubi, nüüd aga on. Kas aeg Paides on vastanud ootustele või isegi ületanud neid? Jah, ootustele on kindlasti vastanud. Kas ka ületanud… võibolla, kui meil oleks tiitel juba pea kohal, siis oleks võibolla ületanud. Eks eesmärgid on ju alati suured. Esimesed aastad Paides ei olnud võibolla nii lihtsad, olime tabelikeskmikud, aga mul on väga hea meel, et see on, ma ütleks, Eesti parim klubi. Need, kes seda klubi juhivad, on väga head inimesed ja nende missioon on see olnud. Nii nagu algul ka minuga suheldi –kõik need asjad on realiseerunud ja klubi jätkab samamoodi iga-aastaselt arenemist.

on seitsme- või kaheksakordsed Eesti meistrid, see on juba väga palju. Ma arvan, et karikate hulga üle nuriseda ei saa, aga alati võiks rohkem olla.

Võibolla natuke provokatiivne küsimus, aga kumb klubi sulle hingelähedasem on, kas Flora või Paide?

Ma olen mõlemast klubist väga palju saanud, aga ma arvan, et Paide on kindlasti südamelähedasem. Need inimesed, kes on selle klubi ümber, on suhtunud minusse kokkuvõttes paremini. Austus ja muu selline on Paides olnud kõrgemal tasemel. Mõlemad on olulised klubid, aga Paide on kindlasti rohkem mu südames.

Sa oled praegu 36aastane, mitmekordne Eesti meister ja karikavõitja. Mis eesmärgid sul on veel saavutada?

See oleks loomulikult kirss tordil karjääris, kui suudaks Paidega Eesti meistriks tulla. Energiat on, tahaks veel kõvasti mängida. Võibolla võtame eesmärgiks 600 mängu, et näiteks see ära teha (naerab – toim.)!

Kui palju sa tunned, et sul nüüdsel ajal veel mänge paagis on? 600 mängu tundub praegu reaalne eesmärk.

Ma arvan, et see on vägagi tehtav, aga kõik ei sõltu minust. Kas klubi soovib ja vajab mind või on see mõni muu klubi, igatahes tunne on küll hea. Aga kunagi ei tea, eks vanus seab omad piirid, aga praegu tunnen end 36selt veel väga hästi. Üle maailmagi on jalgpallurite vanus kasvanud. Kuigi noored tulevad peale, siis alati on ka kogemusi vaja. Energiat on.

2012. aastal Levadialt saadud 4 : 5 kaotusest: „Mäletan, et see oli üks esimesi kordi, kus tõesti pisar tuli silma. See kõik tundus nii ebareaalne, uskumatu ja ebaaus.“

Ehk siis praegu karjääri lõpetamise mõtteid ei ole?

Ei, veel kindlasti ei ole.

Kas sa tahaksid, et keegi lööks sinu mängude rekordi üle?

Ei tahaks, ma võiks ikka alatiseks sinna jääda (naerab – toim.)! Tegelikult iga rekord on kellelegi purustamiseks, loomulikult on see kellegi teise puhul ka võimalik. Liiga jätkab arenemist ja kindlasti tuleb minusuguseid mängijaid, kes veedavad terve oma karjääri siin.

Kui peaks prognoosima, siis kas see pigem juhtub lähiajal või peame seda veel kaua ootama, kuni tuleb keegi ja lööb rekordi üle? Kui üldse tuleb?

Kolm meistritiitlit ja neli karikavõitu – kuidas sa neid saavutusi hindad?

Ütleme nii, et alati tahaks rohkem, aga ei saa öelda, et seda vähe oleks. Karikaid on kogunenud ja sportlasena tahad alati võita. Siin on mängijaid, kes

Eks see sõltub sellest, kui palju ma ise veel mänge juurde saan. Kui ma siin ikka veel mängin, siis sellega läheb kindlasti kauem aega. Tihtipeale sellised asjad võtavad suurema aja, aga eks näis. Kui keegi on kõvem mees, siis ta on kõvem mees ja ta on selle auga välja teeninud.

Kas tagant lühikesega alustamine tasub end ära?

Veel kümme aastat tagasi oli vägagi tavaline, et väravalöögi korral virutasid väravavahid palli kõrge kaarega keskvälja poole. Pikad ja kõrged väljalöögid on viimastel aastatel igal tasandil muutunud aga vaat et erandiks – üha rohkem näeb võistkondi, kes mängivad väravavahi valduses oleva palli lühikeselt lahti. Osalt on sellise arengu põhjus üks näiliselt lihtne reeglimuudatus, mis jõustus viis suve tagasi.

See nihe on omakorda väravavahi positsioonil kaasa toonud sisuliselt revolutsiooni. Kui Pep Guardiola 2016. aastal Manchester City peatreeneriks asunult meeskonna senise esikinda Joe Harti sisuliselt päevapealt ebapiisava jalaga mängu oskuse tõttu koosseisust välja viskas, tõi liigutus kaasa kõvasti kriitikat. Seda nähti sisuliselt Guardiola ekstravagantsina või püüdena uues klubis end kellegi arvelt kehtestada – oli Hart ju enne seda neljal korral võitnud Premier League’i kuldse kinda ehk saanud hooaja peale kirja kõige enam nullimänge, samuti peeti Inglismaa koondise esinumbrit maailma üheks paremaks löökide tõrjujaks. Võimalik, et enda kehtestamine oli kaasnähe, mis Guardiolale sobis, ent peamiselt tähistas see siiski otsustavat ja kardinaalset pööret City mängustiilis. Lühikesed söödud kaitsjatele said uueks normaalsuseks, pikad väljalöögid erandiks. Alates 2017. aastast on City esiväravavaht olnud Ederson, kelle sööduoskus ja enesekindlus palliga on väravavahtide seas absoluutne tippklass. Sealjuures oskab Ederson vajadusel väga täpselt anda ka ülipikki sööte, mis tähendab, et vastased peavad ka selleks variandiks valmis olema.

Inglismaa tippklubide näitel oleme viimastel aastatel näinud sarnast mustrit mitmel korral. Nii

Arsenal kui Manchester United on võrdlemisi hiljuti oma senise esikinda vahetanud välja põhjusel, et peatreener leiab, et asendaja suurepärane jalaga mäng kaalub üle need puudused, mis võivad uutel puurivahtidel olla löökide tõrjumisel. Suurepärased tõrjujad David de Gea ja Aaron Ramsdale on teinud ruumi André Onanale ja David Rayale, kes on palliga riskialtimad ning seetõttu mitmel korral valusate pallikaotustega silma paistnud – rääkimata sellest, et de Gea ja Ramsdale paistavad olevat väravavahi põhitöö ehk tõrjumise osas järglastest paremad. Kas tõrjumist peaks aga üldse väravavahi põhitööks nimetama? Mõelge korra sellele, mitu tõrjet üks väravavaht mängu jooksul keskmiselt teeb. See arv jääb selgelt alla kümne, piirdudes vahel vaid mõne üksiku pareerimisega mängus. Mängu jalaga alustamist ja söötmist tuleb aga mängus ette ju palju rohkem, isegi sellistes kohtumistes, kus väravavahi võistkond mängu domineerib ja pall oma värava alla eriti sageli ei jõua.

Viis aastat teistsugust vutti

Väravavahtide maailm muutus oluliselt 2019. aasta suvel, kui rahvusvaheline jalgpallireeglite eest vastutav nõukogu IFAB kehtestas näiliselt

Tekst: Raul Ojassaar / Foto: Ramsey Cardy, Sportsfile / UEFA via Getty Images

võrdlemisi tühise reeglimuudatuse. Kui varem pidi väravalöögi lahti mängima oma karistusalast väljapoole, siis viimased viis aastat see nõue enam ei kehti – väravaesise lahtilöögi võib teha kasvõi meetri jagu ühele või teisele poole. Vastasmängijad ei tohi seevastu endiselt löögi hetkel karistusalas olla.

Kui varem oli vastasvõistkonna ründemängijatel võimalik lühidalt lahti mängitud väravalööki sisuliselt ära hoida, hoides end iga kaitsemängija ligi, kellele lühike lahtilöök oleks võinud suunatud olla, siis reeglimuudatuse järel käitub karistusala piir justkui virtuaalse barjäärina, mis annab vähemalt paariks sekundiks selle sees olevatele mängijatele vabaduse. Iseäranis tehniliselt osavamad tippmeeskonnad on muudatust reeglites täiega enda kasuks ära kasutanud – kui veel hooajal 2017/18 mängiti näiteks Inglismaa Premier League’is lühidalt lahti (ehk oma väljakukolmandiku piires) vaid 18 protsenti väravalöökidest, siis hooajal 2023/24 oli see näitaja juba 53 protsenti.

FIFA tehnilises osakonnas jalgpalli globaalse arengu juhina (kõlav nimetus, eks!) töötav endine tipptreener Arsène Wenger tõi eelmisel aastal reeglimuudatuse mõjusid analüüsides välja, et

paljud jalgpalliinimesed ei osanud muudatuse mõju esialgu hoomata. „Reegli eesmärk oli jalgpalli kiiremaks ja vaatemängulisemaks muuta, kuid muutunud on palju enam. Selle põhiline efekt seisneb selles, et vastasvõistkond on võimalik nende väravast väga kaugele meelitada ja seejärel üritada pressingust palliga läbi mängida. Kui võistkond suudab esimesest pressingust läbi pääseda, avaneb väga suur ruum, kus ohtlik olla,“ sõnas Wenger.

Pressingu vastu aitab hea söödumäng

Just nimelt pressingust söötudega läbi mängimine on üks peamisi põhjuseid, miks oleme viimasel ajal näinud nii Eestis kui välismaal üha rohkem treenereid, kes soovivad näha oma võistkonda palju palliga mängimas ja kohtumisi sel viisil dikteerivad. Kui vastasvõistkond teeb kõrget survet, ei jää tehniliselt kehvematel kaitsemängijatel ja väravavahil muud üle kui pall, silmad kinni, pikaks lüüa. See võib mõnes mõttes tunduda palliga võistkonnale küll turvaline ja riskivaba lahendus, aga pikas plaanis ei ole see eriti jätkusuutlik: tõenäosus, et üksikud ründemängijad need pikad pallid kätte saavad, on üsna väike, veel väiksem on aga šanss,

et nendest rünnakuüritustest midagi ilusat tekib. Isegi kui ründajad söödu kätte saavad, on nad sageli isoleeritud – ülejäänud võistkonnakaaslased kipuvad sellises olukorras jääma tavaliselt sügavale oma väljakupoolele. Meenutame kasvõi märtsikuisest Poola–Eesti kohtumisest episoodi, kus oma väljakupoolel palli kätte saanud Oliver Jürgens viis selle kiirelt väljakul ülespoole, kuid jäi siis ihuüksi mitme kaitsja vastu ning murti juba keskväljal maha.

Ja pealegi – sellised silmad-kinni-pikad-pallid-ettepoole võtavad kaitsvalt võistkonnalt surve maha vaid viivuks. Kõrgelt suruv tiim saab palli kätte ja saab kohe uut rünnakut alustada.

Sellist olukorda vältides näemegi praegu palju võistkondi, kes üritavad isegi vastase kõrge surve korral mängida oma värava lähedal kiiret söödumängu. Kuna kõrge pressingu korral on survet tegeval võistkonnal mitu mängijat väljakul väga kõrgel, siis on törtsu individuaalse meisterlikkuse ja heade söötude korral võimalik pressingust

FC Floras ja Eesti U21 koondises väravavahtide treenerina töötav Aiko Orgla on enda sõnul selles osas ehk pisut vana kooli mees, kuid tema eelistab väravavahtide puhul eelkõige seda, et nad oleksid väravajoonel suurepärased tõrjujad.

„Eestis on üldiselt nii, et mida suurema kaaluga võistkond, seda rohkem on esikohal see, et väravavaht peaks ikkagi oskama tõrjuda. Küll on aga näiteks Levadias jalaga mängul väravavahi puhul väga suur roll,“ arutleb Orgla.

läbi mängida ja leida end ühtäkki olukorrast, kus vastase viis-kuus kaitsvat mängijat on väljakul ära jagunenud 60–70 meetri pikkuse ala peale. Teisisõnu: vaba ruumi on tohutult palju!

Sellise oma värava esisel lühikeste söötudega mängimise varjupool on mõistagi see, et iga väike eksimus võib kaasa tuua vastaste värava. Iga natuke kauemaks palliga jäämine, iga valesti antud sööt võib tähendada seda, et vastased saavad palli kätte sinu karistusalas. Tipptreenerid ja analüütikud on aga nendest riskidest teadlikud ja on arvestanud, et sellise stiili puhul on kasu suurem kui võimalik kahju. Jah, oleme tippjalgpallis näinud viimastel aastatel varasemast rohkem seda, kuidas väravavahid oma karistusalas piinlike eksimustega hakkama saavad ja vastastiimile justkui väravaid kingivad, kuid ei maksa unustada, et iga sellise „piruka“ kohta on üldjuhul palju rohkem neid episoode, kus väravavahid aitavad hea söödumänguga oma tiimil surve alt välja tulla.

hea idee isegi ei tundunud. Ma ei saanud justkui sellest loogikast aru, et mida see andma peaks – mängitakse korra lühidalt lahti, aga mis siis? Enne mängiti ju ka vahel lühidalt. Ma ei osanud esiti selle reegli eelist näha, aga selle mõju on tegelikult olnud väga suur.“

Puurilukuna ka ise aastatel 2007–2012 kokku 120s A. Le Coq Premium liiga mängus pallinud 37aastane Orgla toob välja, et kui ta ise noor väravavaht oli, ei olnud jalaga mängu harjutamine veel peaaegu üldse aktuaalne. „Põhiline erinevus praegusega ongi see, et üldse väravavahtidele jalaga mängu treeninguid teeme. Muidu olid väravavahid võistkonnas jalaga mängu teatud määral kaasatud, aga treener minuga otseselt jalaga mängu kordagi ei harjutanud – võibolla õpetati ainult pikka palli, et kuidas ja kuhu lüüa. Praegu aga seome väravavahtidel väga palju treeninguid ka jalaga mänguga – just reaktsiooni ja otsustega, et

Orgla ei ole päris nõus väitega, et söödumäng on muutunud tänapäeval väravavahtide puhul tõrjumise ees põhitööks. „Kui statistikat vaadata, siis enamik sööte on väravavahtidel mõne meetri pikkused ja ilma surve all olemata. Surve all olekuid väravavahil ka mängus üldiselt kümnete kaupa ei ole, need on pigem üksikud korrad. Väga suuri riske väravavaht ka reeglina ei võta. Ja kui võtab, siis on aja küsimus, millal ta eksib. Seejärel on juba küsimus treeneritele, kas sellise

FC Flora väravavahtide treener nõuab igatahes oma hoolealustelt eelkõige tipptasemel tõrjeid. „Kui väravavaht annab 50 head söötu, aga teeb ühe suure eksimuse, millest kaotad 0 : 1, siis panustaksin ise küll sellele, et ta oskaks ennekõike oma tööd teha ja kaitsta. Maitse asi – kes mida eelistab ja tahab. Lõpuks võiks väravavaht osata mõlemat – nii jalaga mängida kui kaitsta. Samas kui jalaga üldse mängida ei oska, pole tänapäeva jalgpallis ka eriti midagi teha. Aga pigem gramm rohkem võiks ta kaitsta osata!“

Foto: Katariina

Kasutades sooduskoodi JALKA15

saad kogu tellimuselt

soodustust -15%

Karol Mets

FC St. Pauli Eesti

Eesti koondis

Foto: Liisi Troska

Esireas vasakult Vlasi Sinjavski, Alex Matthias Tamm, Joonas Tamm, Karol Mets, Matvei Igonen, Karl Jakob Hein, Karl Andre Vallner, Mihkel Ainsalu, Maksim Paskotši, Mattias Käit, Märten Kuusk Teises reas vasakult mänedžer Miko Pupart, füsioterapeut Helvis Trääder, füsioterapeut Priit Lehismets, arst Kaspar Rõivassepp, füsioterapeut Marius Unt, peatreener Jürgen Henn, abitreener Joel Indermitte, väravavahtide treener Mart Poom, abitreener Arno Pijpers, kehalise ettevalmistuse treener Ilo Rihvk, videoanalüütik Ants Jaakson Tagareas vasakult Ioan Yakovlev, Martin Vetkal, Artur Pikk, Danil Kuraksin, Rauno Sappinen, Michael Schjønning-Larsen, Kevor Palumets, Robi Saarma, Mark Anders Lepik, Martin Miller, Markus Poom, Rocco Robert Shein, Patrik Kristal, Michael Lilander

Antonio Rüdiger

Real Madrid Saksamaa

Viis aastat suurest võidust:

Tamme staadionil kummuli löödud

Hispaania ainus täht särab Barcelonas

2020. aasta maikuu pidi olema nende poiste senise karjääri tipphetk. Kodune finaalturniir, vastaseks tulevased Harry Kane’id, Paul Pogbad ja João Cancelod. Koroonapandeemia tõmbas unistusele ootamatu kriipsu peale, aga õnneks ei tähendanud see, et Eesti jalgpall oleks jäänud tühjade kätega. Kaugel sellest!

Viis aastat tagasi ehk 2019. aasta 24. septembri õhtul võitis koduseks turniiriks valmistunud Eesti U17 koondis Tartus Tamme staadionil 3 : 2 Hispaaniat. Jah, Hispaaniat, kes on selles vanuseklassis kroonitud Euroopa meistriks rekordilised üheksa korda ning jõudnud järjepidevalt nelja parema sekka ka MMil.

Avapoolaeg kulges Tartuski ettearvatult. Bruno Iglesias avas pooltunni järel skoori, vaid poolteist minutit hiljem lasi Eesti kapten Maksim Paskotši

mõnelt meetrilt luhta hiilgava viigivõimaluse ning kohe seejärel lõi Israel Salazar 2 : 0. Ent teisele poolajale tuli kodumeeskond õnneks täiesti uue hingamisega.

57. minutil ei suutnud vastaste väravavaht püüda Tristan Toomas Teevälja kauglööki, esimesena oli jaol Karl Gustav Kokka ja vähendas vahet. Mõni minut hiljem teenis Kokka trahvikasti joonelt karistuslöögi ja saatis selle ise madalalt Hispaania kaitsemüüri alt võrku – 2 : 2! Eesti hiilgavale õhtule pani 83. minutil täpse löögiga võiduka punkti Aleksandr Šapovalov.

Eesti koosseis: Maico Rimmel, Martin Vetkal, Maksim Paskotši, Rasmus Kallas, Erko Jonne Tõugjas, Karl Gustav Kokka (90 + 3. Richard Tohver), Andrei Smirnov (78. Rocco Robert Shein), Nikita Ivanov (46. Tristan Toomas Teeväli), Danil Kuraksin (78. Aleksandr Šapovalov), Sten Jakob Viidas (46. Daniil Tarassenkov), Taaniel Usta. Pingile jäid Georg Mattias Lagus, Aleksandr Nikolajev, Sander Alex Liit, Daniil Sõtšugov.

Eesti U17, kes oli sama aasta jooksul juba alistanud ka Hollandi, Prantsusmaa ja Rootsi eakaaslased, jäi kodusest finaalturniirist küll Hiina nahkhiirte algatusel ilma, kuid samas olnuks see

Tekst: Kristjan Jaak Kangur

Hispaania kaks, Eesti kolm! Foto: Liisi Troska

nende karjääris nii või naa kõigest vahe-, mitte lõppjaam. 2012. aastal Eestis peetud U19 EMil üles astunud koondisest sirgusid küll näiteks A-koondise tugitalad nagu Karol Mets ja Artur Pikk, samuti koduse liiga legendid nagu Brent Lepistu ja Märten Pajunurm, kuid õige mitu selle koondise liiget tegi jalgpalliga varakult lõpparve. 2019. aastal Hispaaniale tuule alla teinud noorukitest on viie aastaga sirgunud noored mehed ja peaaegu kõik on ka jalgpalli juurde jäänud, ehkki mõne lend on olnud kõrgem kui teisel. Et mitme mehe CV ei vaja pikemat lahtikirjutamist, jaotagem platsil käinud 16 mängijat karjäärikõvera järgi mõttelistesse rühmadesse:

Maksim Paskotši, Martin Vetkal, Rocco Robert Shein – varakult välismaa noortesüsteemi siirdumisele on järgnenud esimesed sammud meestejalgpallis ja selle tulemusena ka Eesti A-koondisesse murdmine. Kõik kolm mängivad igapäevaselt korralikus välismaa liigas – Paskotši Šveitsis, Vetkal Rootsis ja Shein Hollandi esiliigas; Danil Kuraksin, Tristan Toomas Teeväli –Premium liigas kolmekohaline arv mänge kirjas. Kuraksinil kaasnes selle staatusega ka A-koondise kutse septembrikuisteks valikmängudeks, ühena vähestest end juba 2019. aastal kindlaks kõrgliigameheks lugeda tohtinud Teeväli pole seda (veel?) saanud;

Rasmus Kallas, Daniil Tarassenkov, Erko Jonne Tõugjas, Taaniel Usta – Premium liigas on ennast juba omajagu tõestatud ja kõigil vähemalt poolsada mängu kirjas, kuid A-koondise kutse valikmängudeks laseb end veel oodata; Aleksandr Šapovalov, Nikita Ivanov, Sten Jakob Viidas – taset justkui on, kuid vastakad lood... Šapovalov pani end proovile Freiburgis, tuli siis tagasi Eestisse, lõi Legioni eest hooajaga 11 väravat, kuid

Eesti U17 koondise algkoosseis Hispaania vastu. Esireas vasakult Nikita Ivanov, Andrei Smirnov, Martin Vetkal, Karl Gustav Kokka, Maico Rimmel.

Tagareas vasakult Danil Kuraksin, Taaniel Usta, Erko Jonne Tõugjas, Rasmus Kallas, Sten Jakob Viidas, Maksim Paskotši.

Foto: Liisi Troska

Floras läbimurret ei tulnud ja nüüd otsib ta seda Kreeka esiliigast. Ivanov tegi korraks põike Sloveenia esiliigasse, naasis siis Nõmme Kalju ridadesse, kuid pole seal oodatud moel silma paistnud. Viidas läks noorena Tabasalust Portugali, jäi sealt Paidesse naasnuna statisti rolli ja siirdus tänavuseks Soome tugevuselt kolmandasse liigasse, kus võitleb KPV ridades liiga parima väravaküti tiitli eest;

Maico Rimmel, Karl Gustav Kokka, Andrei Smirnov – Premium liigas on üht-teist tehtud, aga läbimurdeotsingud veel kestavad;

Richard Tohver – suurest mängust taandunud. Tohver on toonasest koosseisust Paskotši kõrval ainus, kellel Premium liiga mängu CVs kirjas polegi. Tema viimased kaks ametlikku kohtumist Ida-Virumaa Alliance’i särgis pärinevad 2022. aastast. Viie aasta eest Hispaania vastu pingile jäänud nelikust – ehkki samal turniiril pääsesid kohtumistes Sloveenia ja Portugaliga platsile kõik toonased koondislased – tegi varuväravavaht Georg Mattias Lagus tänavu kõrgliigas esimesed mängud. Daniil Sõtšugov oli samamoodi nagu Teeväli 2019. aasta nooruslikus Tallinna Kalevis juba kindel Premium liiga mees ja nüüdseks on tal mänge üle saja, kuid kitsamasse koondiseringi pole äärekaitsja seni mahtunud. Samas seisus on kolmandat hooaega Premium liiga põhimeeste sekka kuuluvad Sander Alex Liit ja Aleksandr Nikolajev

Hispaanial üksikud mehed kõrgliigas

Aga kuhu on jõudnud noored hispaanlased? Et sealne mängijate valik on sadu kordi suurem, pole üllatus, et kõrgeimasse tippu on seni suutnud murda neist vaid üks – Barcelonas mängiv vasakkaitsja Alejandro Balde. La Ligas on siiski platsile pääsenud veel mitu Eesti vastu astunud noort meest ning CVsid lapates leidub ka natuke Portugali, Saksamaad ja Hollandit.

Hispaania koosseis: Aitor Fraga, Néstor Lucas (63. Javi Serrano), Diego Almeida, Adrián Corral (63. Adrián Granado), Alejandro Balde, Rodrigo Alonso, Israel Salazar (71. Álejandro Jiménez), Bruno Iglesias, Nico Serrano (63. David Ruiz), Hugo Novoa, Carlos Álvarez (71. Miquel Juanola).

Pingile jäid Adrián Romero, Rubén Iranzo, Miguel Rodríguez, Marc Casadó.

Aitor Fraga – La Ligas seni tosin korda pingil istunud väravavaht ootab läbilööki, mängides praegu Real Sociedadi duubelmeeskonnas.

Néstor Lucas – Real Madridi kasvandik siirdus augusti lõpus Rayo Cantabriasse, mis mängib tugevuselt neljandas liigas.

Diego Almeida – Atlético Madridis sirgunud kaitsja oli eelmisel hooajal laenul Lucase värske tööandja Rayo Cantabria ridades ning läks suvel viiendas liigas mängivasse Unión Collado Villalbasse, mis on juulis sõlmitud koostöölepingu alusel sisuliselt Atlético kolmas võistkond.

Alejandro Balde – kui Barcelona sõlmib sinuga 18aastaselt lepingu, mille väljaostuklausel on 500 miljonit eurot, peab sinus ju midagi olema? 2021. aasta suvel Xavi pilku püüdnud Baldest sai hooajal 2022–23 Barcelonas nii selge põhimees, et hooaja lõpuks valiti ta La Liga sümboolsesse koosseisu. Talvel oli tulnud teinegi šokk – paar päeva enne Katari MMi algust kutsuti Balde ootamatult A-koondise juurde ja nädalapäevad hiljem jooksis ta juba Dohas Costa Rica vastu väljakule, tehes seega koondisedebüüdi MM-finaalturniiril! Praeguseks on tal Hispaania A-koondises kirjas seitse kohtumist. Kehtiva lepingu väljaostuklausel? Üks miljard eurot.

Rodrigo Alonso – kui üks Rodri murdis üheksa aasta eest Villarreali duublist põhikoosseisu, jõudis sealt paari aastaga Manchester Citysse ning seejärel juba Meistrite liiga hooaja ja EM-finaalturniiri parima mängija tiitlini, siis teine alles otsib oma suurt võimalust „Kollase Allveelaeva“ duubelrivistuses.

Israel Salazar – kui Real Madridi süsteemis läbilööki ei tulnud, läks ründaja esmalt Real Valladolidi noortemeeskonda ehk neljandasse liigasse. Sellest suvest on ta Portugali kõrgliigaklubi Praia Estoril mängija.

Bruno Iglesias – Real Madrid C ja Hispaania tugevuselt kolmas liiga, aga ka see pole sugugi halb koht, kus olla.

Nico Serrano – ääreründaja jõudis hooajal 2021–22 juba Athleticu ridades La Ligas väljakule ja sai kaasa teha isegi Real Madridi vastu kaotatud Copa del Rey finaalis, aga loodetud kõrget lendu ei tulnud. Viimastel aastatel on ta käinud laenul nii esiliigas kui ka Hollandi kõrgliigas, tänavu üritab taas pildile murda Athletic Clubi ridades.

Hispaania U17 algkoosseis Eesti vastu.

Vasakult Bruno Iglesias (10), Carlos Álvarez (20), Néstor Lucas (6), Nico Serrano (11), Alejandro Balde (3), Hugo Novoa (17), Adrián Corral (18), Diego Almeida (12), Rodrigo Alonso (8), Aitor Fraga (13), Israel Salazar (9).

Fotod: Liisi Troska

Hugo Novoa – RB Leipzigi kasvandik käis laenul Baselis, Utrechtis ja Villarreali duubelmeeskonnas, jõudes vahepeal mängida ka 15 mängu Bundesligas. Sellest hooajast on paremäär tagasi sünnimaal ehk La Liga klubi Alavés mängija.

Carlos Álvarez – Sevillas sirgunud poolkaitsja sai 2023. aastal selle eest ühes La Liga mängus üheksaks minutiks platsile, läks siis mullu suvel esiliigasse Levantesse ning kerkis seal kohe põhimeheks.

Javi Serrano – Atlético Madrid on keskväljamehe seni La Ligas viiel korral platsile lubanud ning lisaks laenanud teda esiliigasse Mirandési ja Ibizasse ning Austria kõrgliigasse Grazi Sturmi. Nii on Serrano ametlikult ka Austria meister ja karikavõitja, ehkki mängis nende eest vaid kaheksa liigamängu. Sel hooajal teeb Serrano uue katse Atléticos pildile pääseda.

David Ruiz – äärekaitsja kolis sel suvel Valenciast Real Madridi noortemeeskonda.

Adrián Granado – Atlético Madridi andekas keskkaitsja pidi 2021. aastal karjääri südameprobleemide tõttu lõppenuks kuulutama, kuid asus seejärel tööle treenerina.

Álejandro Jiménez – Villarreali kasvandikust sai sel suvel kolmandasse liigasse kuuluva Tarragona Gimnàsticu mängija.

Miquel Juanola – kaitsja ei suutnud Barcelona noortemeeskonnast kõrgemale murda ja siirdus 2022. aastal Šveitsi klubi Basel ridadesse, aga on ka seal esindanud vaid kolmandas liigas mängivat duubelrivistust.

Toonastest pingimeestest on Sevilla kasvandik Adrián Romero nüüd neljandas liigas Melilla ridades, Rubén Iranzo jätkuvalt Valencia duubelmeeskonnas, paar nädalat pärast Eestiga peetud mängu ehk 17aastaselt La Ligas debüteerinud Miguel Rodríguez laenati Celta Vigost selleks hooajaks Hollandi kõrgliigasse Utrechti ning Marc Casadó nimetati mullu Barcelona duubelmeeskonna kapteniks, kes on alates tänavusest märtsist viiel korral ka La Ligas platsile usaldatud.

Helina Tarkmeel

Hiljuti 19. sünnipäeva tähistanud Helina Tarkmeel tegi möödunud suvel debüüdi Eesti naiste A-koondise eest ja tõstis augusti keskel esimest korda Tallinna Flora naiskonnaga pea kohale Balti liiga võidukarika. Tarkmeelel oli Balti liiga võidus mängida suur roll, sest tema lõpuminutite täpne karistuslöök poolfinaalis viis Flora naiskonna finaali. Eesti parima naiskonna südamikus end arvestatavaks tegijaks mänginud Tarkmeelt analüüsivad Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva ja teda Kuressaares noorteklassides treeninud Reivo Vinter.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Ševoldajeva: Näeb hästi liini läbistavaid sööte, kuid peaks veelgi rohkem keha lahti hoidmiseks võimalusi leidma ja läbistavaid ründesööte otsima.

Vinter: Enda ees olevad variandid näeb väga hästi ära, aga selja taga toimuvast alati nii head pilti ees ei ole.

VASTUPIDAVUS

Ševoldajeva: Tema positsiooni kohta okei, kuid kaotab veidi plahvatuslikkuses, kui mäng on liiga intensiivne.

Vinter: Ei ole kunagi näinud, et ta ei jaksaks. Alati jaksab.

SISU

Ševoldajeva: Heatahtlik, toetav ja annab alati endast väljakul kõik. Kasvatamas vaikselt, aga järjekindlalt enesekindlust, et selle kaudu veelgi rohkem oma potentsiaali realiseerida.

Vinter: Alati suudab oma ära teha ja justkui anda endast kõik, aga kui tulevad ebaõnnestumised, siis see võib pingutuse ja sisu veidi kõikuma lüüa.

TEHNIKA

Ševoldajeva: Pole ühtegi halba sõna öelda, pigem leiab aina üllatavamaid aspekte tema mängus. Suurimad eksimused on rohkem seotud infokogumise, mitte tehnikapuudustega.

Vinter: Väiksema maa-ala peal võib vahel kiirete puudetega hätta jääda.

ÕHUVÕITLUS

Ševoldajeva: Veidi pelgab, kuid on aina julgemaks selles muutumas.

Vinter: Ajastamise ja võitlustesse julgemalt minemisega saab oma pikkuse juures veel juurde panna.

JÕUD

Ševoldajeva: Väga jõuline mängija, kes oskab hästi kasutada oma füüsilisi eeldusi.

Vinter: Väga sitke mängija, keda palli pealt naljalt ära ei lükata.

LIIKUVUS

Ševoldajeva: Väga liikuv ja mobiilne mängija, eriti oma kasvu kohta.

Vinter: Katab väga suurt ala väljakul ja teda mängimas vaadates on tunne, nagu ta oleks justkui igal pool.

KIIRUS

Ševoldajeva: Kuigi see ei pruugi esmapilgul välja paista, siis Helina on üks kiiremaid mängijaid naiskonnas.

Vinter: Helina on olnud alati väga kiire mängija, selle taha midagi jäänud ei ole.

SÖÖT JA LÖÖK

Ševoldajeva: Pole selliseid asju varem näinud – ulme!

Vinter: Söödu- ja löögitugevus on tal vägaväga hea. Viimastel aastatel on suured edusammud teinud selles, et nii söötudel kui löökidel on hakanud erinevaid tehnikaid kasutama.

Endine hüppealade spetsialist, kellest sai Eesti meister jalgpallis

Kes on su iidol?

Mul otseselt iidolit ei ole. Ma ei ole kedagi selliselt jälginud, aga lapsepõlves jälgisin veidi Cristiano Ronaldot. Lisaks vaatan alt üles ka oma vanematele.

Millise spordialaga sa tegeleksid, kui jalgpalli ei mängiks?

Ma arvan, et ma tegeleks kergejõustikuga ja teeks kõrgushüpet või mitmevõistlust. Oleme kergejõustikku kogu aeg koolis teinud ja gümnaasiumis käisin põhimõtteliselt kergejõustikukursusel, mis oli päris põnev. Mul on ka kaugushüpe hästi välja tulnud, aga kõrgushüppega käisin gümnaasiumis isegi võistlustel ja sain seal päris hea koha.

Kas sa pigem lööks värava või annaks väravasöödu?

Pigem valiksin värava, sest neid nähakse rohkem kui väravasööte. Väravad on jalkas olulised, eriti olulises mängus.

Kas sa eelistaks mängida 40kraadises kuumuses või –10 kraadiga?

Ma arvan, et ma mängiks –10 kraadiga, sest külmaga saaks sooja pesu alla panna, aga kuumaga ei saa väga midagi teha.

Mis on su lemmiklaul, mida enne mängu kuulata?

Mul ei ole lemmikut, aga kõik, mis tõmbab käima, on hea. Meil lastakse hästi palju Nublut ja muud sellist.

Mis on su lemmikriik, kus sa oled seni käinud? Mulle meeldis Türgi, seal on ilus ja põnev.

Mis on üks asi, ilma milleta sa ei suudaks elada?

Ma arvan, et mu telefon. Selle kaudu saab kõigiga suhelda ja asju vaadata.

CV

Helina Tarkmeel

Sünniaeg: 20.09.2005

Positsioon: keskpoolkaitsja

Koondised: U15 3/1, U17 7/1, U19 17/1, A-koondis 1/0

Klubid: FC Kuressaare, Tallinna FC Flora

Treenerid: Liisa Liesment, Reivo Vinter, Aleksandra Ševoldajeva, Taavi Midenbritt, Anastassia Morkovkina, Sirje Kapper

Kui sa peaks olema ühe tiimikaaslasega üksikul saarel, siis kes see oleks?

Ma arvan, et ma võtaks kaasa Eline (Ruth Häberli – toim.), sest temaga on väga lõbus ja ei hakka kunagi igav. Me üritaks saarelt koos ära saada.

Kui sa saaksid üheks päevaks olla mõni oma tiimikaaslane, siis kes sa oleksid?

Ma arvan, et ma oleks Kristina Teern, tundub tore omada mõlemat löögijalga ja palju väravaid lüüa.

Mis on su eredaim mälestus jalgpallist?

Minu jaoks oli oluline esimese meistritiitli võitmine. Ka koondisedebüüt on üks oluline punkt, mille tahtsin elus saavutada, kuid ma ei ütleks, et see on olulisem kui meistritiitel.

Järva-Jaanis 500. matši jahtiv Arto Saar:

saaksin ju Viktor Metsalt või Karel Voolaiult üle küsida, kas olen mängijana ikka arenenud ka

Võib ju mõtiskleda küll, et mis kannustas Andre Frolovi taga ajama Premium liiga mängurekordit, ja miks jahib 500. mängu pealtnäha tavaline amatöörpallur. Lubage tutvustada tavalisest teises võtmes –Arto Saar.

Kõik, kes vähegi tunnevad Paide Linnameeskonda või on kursis kogukonnajuhtidega, teavad väga hästi, milline aktiivne tegelane on Arto Saar. Ta on Järvamaal pannud käe külge arvukates valdkondades – alustades kõnnijalgpalli populariseerimisega, jätkates vabatahtliku pritsumehe ametiga Järva-Jaani tuletõrjeseltsis ja vallavanema ametiga nii endises Järva-Jaani vallas kui nüüdses Järva vallas – ning ajanud samal ajal ise ka järjepidevalt jalgpalli taga. Ja nii enam kui 500 kohtumises!

41aastase järvamaalase süda päris 500 välja kuulutama veel ei kipu, sest õige eesmärk veel täitunud pole. „Jah, kui arvestada kõiki hooaegu ning kõiki liigasid, siis tuleb 500 muidugi täis,“ tunnistab ta ajal, mil tehtud on kõikide sarjade ja tiimide peale 501 kohtumist. „Aga tegelikult on plaanis murda 500 mängu piir FC Järva-Jaani eest, ja see peaks saabuma ülejärgmisel aastal. Loodame, et tervis peab vastu – hetkel olen optimistlik.“

Saar alustas palluriteed Kõrvemaa JKs, kus ta veetis kaks hooaega. Pärast seda hakkaski ta tegusid tegema Järva-Jaani esindustiimis, mille ridades on praeguseks kirjas 470 kohtumist. Kõik see on muide kindlalt talletatud ka klubi Vikipeedia lehele, kust leiab muu hulgas suurimate väravalööjate paremusjärjestuse. Kui lisada juurde käimasoleva hooaja statistika, jääb Saar esikohal olevale Raido Vesperele alla 11 tabamusega.

Kummalisest jalgpallivigastusest: „2008. aasta suvel saime poest vist natuke kehva lupja, mis polnud hästi kustutatud. Oli märg ilm, kukkusin ja libisesin ning lupja sattus käise kaudu kaenla alla. Tundsin juba mängu ajal, et natuke nagu kipitab, ja siis peale mängu avastasin põlenud naha – või õigemini naha puudumise.“

Tekst: Laura Jaansen / Foto: erakogu

Tänavu 25. liigahooaega mängiv Saar hakkas jalgpalliga tegelema alles 12aastaselt. „Mitte mingisuguse kindla eesmärgi või kõrge sihiga,“ meenutab ta, kinnitamaks, et ei kahetse amatöörpalluri karjäärivalikut. Nii ongi ta üsna stabiilselt mänginud III liigas ehk ikka seal, kuhu FC Järva-Jaani on püsima jäänud.

Viktor Metsast, saepurust ja „kolmandast silmast“

Alguspäevilt ehk Jänedal tegutsenud Kõrvemaa JK aegadest (aastad 2000 ja 2001) meenub Saarele nii mõndagi värvikat. „Mäletan, kuidas Meelis Rikken meid oma kaubiku peale võttis ja koos [Tõnis] Vanna ja Idavainudega (vennad Taavi ja Taivo – toim.) trenni viis. Istusime rõõmsalt kaubiku põrandal ja olime täitsa rahul,“ toob ta ühe näitena välja, lisades, et kuna tiimis mängis ka legendaarne Viktor Mets, jagus õppimiskohti kamaluga. Kui 2002. aastal loodi FC Flora ja Järva-Jaani SK koostööna FCF Järva-Jaani SK, asus Mets tiimi juhendama.

„Esimestel hooaegadel oli meie koduks Jäneda staadion, sest Järva-Jaani oma oli liiga lühike. Käisime Jänedal mängudel oma autodega ja mäletan, et alguses oli mul punane ZAZ 968 ehk maakeeli sapikas, millele olid triibud peale tõmmatud ja millel aknad tuunitud,“ jätkab ta värvikate memuaaridega.

„Kuna meil polnud staadioni joonteks lupja ja värvi, siis kasutasime hoopis saepuru. Selleks oli mul alati Järva-Jaani puiduettevõttest kaasa võetud neli-viis kotti saepuru ning need reisisid mängudele justnimelt sapika esikapoti all! Muidugi kuna nädalavahetustel oli ettevõte suletud, siis pidi saepuru toomiseks roomama aia alt läbi… Nüüd kasutame juba aastaid ikka kustutatud lupja ja joonemasinat!“

See viib Saare juba järgmise looni. „2008. aasta suvel saime poest vist natuke kehva lupja, mis

Arto Saar mängimise kõrvalt Kasekal ehk Kasekopli staadionil vaheajamängu korraldamas.

Foto: erakogu

Väljakul külge

maha panna

Arto Saar juba ei karda!

Foto: erakogu

polnud hästi kustutatud. Oli märg ilm, kukkusin ja libisesin ning lupja sattus käise kaudu kaenla alla. Tundsin juba mängu ajal, et natuke nagu kipitab, ja siis peale mängu avastasin põlenud naha – või õigemini naha puudumise. Käisin peale seda kuu aega sidemeid vahetamas.“ Tagajärg oli karm.

„Ilmselt on see mu kõige kummalisem jalgpallivigastus. Kõige hullem oli vast see, kui sain sellisest tavalisest pea-pea-vastu koksust koljuluumurru, millest kohe aru ei saanudki. Peale mängu tundsin, et silmade vahele oleks nagu mingisugune kolmanda silma auk tekkinud, ja läksin igaks petteks EMOsse. Pilt näitas õnneks, et tegemist oli välimise koljuluu murruga, ehk ei midagi hullu! Väike paus ja sai edasi mängitud.“

Parim trenn on võistlus!

Liigume tagasi helgematele teemadele. Legendi staatusesse jõudnud amatöörpallur räägib, et muutunud on palju ja peamiselt paremuse poole. Plusspoolelt toob ta välja paberimajanduse, mida tänu ERISele enam suurt ei ole. Ka teevad mängu lihtsamaks lisandunud joonekohtunikud, kelle puudumine tõi kunagi „väga palju segadust ja väljakule mõttetut juttu“.

„Kindlasti on mängu tase tõusnud. Ka III liiga satsid kiigutavad palli ja teevad liikumisi. Meie tiim küll saab suhteliselt harva kokku ja iga mäng ongi natuke nagu selline hea trenn – seda näitab ka selleaastane tabeliseis,“ arutleb ta. „Meie suurim puudus on hetkel ilmselt konkreetse treeneri ja ühiste trenniaegade leidmine. On mõistetav, et kõigil on palju tegemisi ja punti ongi raske kokku saada. Ja siis olen ise korraga nii mängija, treener, mänedžer kui ka platsimeister, ent vaja oleks kõrvaltvaataja pilku. Ses osas mõtted tegelikult liiguvad,“ kinnitab Saar.

Näib muidugi, et vähemalt Saart trennide puudumine suurt ei mõjuta ning palju saab ära teha vana rasva pealt. „Parim trenn on muidugi võistlus!“ arvab mees, kes on sel aastal läbinud nii täispika

Multitalent! Arto Saar (vasakul) on aastaid kaasa löönud ka jalgpalligalal esinevas unistuste bändis – bassimehena. Foto: Liisi Troska

Ironmani kui mitu väiksemat triatloni. „Sel suvel võitsime venna Ahtoga ära Tori Põrgu triatloni, mis koosneb ujumisest, jooksmisest ja kanuusõidust,“ lisab ta justkui muuseas.

Hooaja peale keskmiselt 20 kohtumist pidanud Saart on enim kasutatud keskkaitses, kuid viimastel aegadel on ta toimetanud rohkem 10 peal. Muidugi on tulnud ette sedagi, et peab hoopis postide vahel seisma. Kuidas on see kõik teda kui mängumeest voolinud? „Enda mängu on niimoodi keeruline hinnata. Eks ma ikka olen natuke targemaks saanud ja ei lenda iga palli peale. Oskan kindlasti paremini positsiooni valida,“ analüüsib ta. „Samas selline noore mehe põlemine on jätkuvalt sees: mängin isukalt iga mängu ja olukorda. Vastastele valmistan endiselt natuke peavalu ja üsna tihti kaetakse mind autide ajal kahe mehega.“

Järva-Jaani igat kodumängu on sel hooajal külastanud keskmiselt 71 jalgpallisõpra, mis teeb varasematele aastatele kindlalt silmad ette. Kui panna need numbrid alevi elanikearvuga (949) ühte kalkulatsiooni, saaks laias plaanis väita, et igal mängul on kohal 7,5% kohalikust rahvast. Näiteks kodumängude külastatavuse edetabelit juhtiva konkurendi Raasiku FC Jokeri näitajaks tuleb ligi 5,8%.

Saar annab mõista, et Järva-Jaani mängudel tasub käia, sest publikut rõõmustavad ikka ja jälle vaheajamängud. Kunagi valmisid igaks kodumänguks kavad ning matši kõrvale sai nautida küüslauguleibu – neist tuli Saarel ajanappuse tõttu loobuda. Samas viskab ta õhku, et ehk võiks mingil hetkel need traditsioonid tagasi tuua.

Millised mängud on aga erilisemalt meelde jäänud? See küsimus saadab Saare sügavamatesse mõtetesse. „Liigast on meeles mõned magusad võidud. Näiteks 2019. aastal, kui hea rivaali Türiga (Türi Ganvix JK – toim.) Kasekas madistasime ja olime 2 : 3 taga, kuniks ma lõpus kaks väravat lõin – üks oli otse õhust karistusala tagant!“ meenutab ta.

Mälestusväärsest karikamängust: „Karikamängudest oli ägedaim ilmselt 2018. aasta kodumäng Tartu JK Tammekaga, kui suutsime rekordpubliku – 132 inimest – ees hoida kõrgliigasatsi kuival paarkümmend minutit. Kaotasime poolaja vaid 0 : 1.“

„Kui niimoodi mõelda, et treeneriteks on mul läbi aegade olnud Veiko Kurim, Viktor Mets, Karel Voolaid ja Margus Luts, kelle kõigiga peale Kareli olen nüüd Paide Linnameeskonnas tööl, siis saaks ju üle küsida – kuidas areng on olnud!? Kas üldse on…“ Saar tundub muheluse taustal kergitavat tänutäheks kaabut.

Kord aeti Tammeka üsna närvi See, et mängupäev on pidupäev, peab Saare kinnitusel paika ka madalamates liigades. „Kuna minu ülesanne on ka sats kokku saada ning korraldada kas kodumängu või loksutada võõrsilmängu logistikat, siis on see selline heas mõttes tavaline rutiin. Eraldi rituaale mul küll ei ole,“ selgitab ta. „Eks muidugi üritan kohtunikega head tuju üleval hoida ja küsin tavaliselt, kas täna mängime ikka vileni,“ lisab ta lõbusalt.

„Karikamängudest oli ägedaim ilmselt 2018. aasta kodumäng Tartu JK Tammekaga, kui suutsime rekordpubliku – 132 inimest – ees hoida kõrgliigasatsi kuival paarkümmend minutit. Kaotasime poolaja vaid 0 : 1. Teisel poolajal küll löödi viis veel, kuid äge oli vaadata ikka, kuidas Tartu meiega hakkama ei saanud. Kirusid väikest platsi ja olid muidu ka närvilised,“ toob ta toonaste Tipneri karikavõistluste 1/8-finaali välja.

Mis on ikkagi see, mis Saart ennast platsile tõmbab?

„Ühelt poolt enda tervis – et oleks põhjus pidevalt liikuda ja pingutada ning olla heas füüsilises konditsioonis. Teiselt poolt on see seltskond ja sõbrad, kellega on pea 30 aastat platsi jagatud. Pean oluliseks seda, et Järva-Jaanis oleks meeskond, kellele rahvas saab kaasa elamas käia,“ toob oma 25. liigahooaega mängiv Saar välja.

„Kindlasti on üheks motivatsiooniallikaks ka pojale Arturile eeskujuks olemine. Oleme koos saaliturniiridel käinud – ehk järelkasvu tuleb peale küll –, aga hetkel mängib ta liigat Paide (Linnameeskonna – toim.) all.“ Seda, kelle ja mille nimel lõpuni pingutada, jagub.

Ja kuigi Saar suurte eesmärkide seadja pole, siis teatud lootused on tal küll. „Sihiks on kindlasti see, et Järva-Jaani tiim jätkab tegevust ja Kasekoplis toimuvad liigamängud. Vahel on pakutud, et võibolla oleks rahvaliigas lihtsam, aga senikaua, kui see minust sõltub, tahaks mängida ikka süsteemsemalt ja suluseisuga mängu, mida vilistab litsentsiga inimene,“ räägib ta.

Koorub välja seegi, et praegune 11 meeskonna konkurentsis käes olev 10. koht ei vasta lootustele. „Olen igal aastal pannud eesmärgiks, et lõpetame hooaja tabeli esimeses pooles, kuid paar aastat pole see õnnestunud. Järgmine aasta teeme selle ära!“ lubab FC Järva-Jaani legend Arto Saar.

Alaealised debütandid –kui kõrgele võivad kanda

Patrik Kristali tiivad?

16aastasest Patrik Kristalist sai Stockholmis vahetusest väljakule astudes Eesti koondise ajaloo noorim debütant. Ta on läbi aegade kaheksateistkümnes mängija, kes alaealisena Eesti A-koondist esindanud, ning ületas Raimond Põdra ligi 104 aastat püsinud tippmargi, olles debüüdi hetkel kaks ja pool nädalat noorem kui Põder 1920. aastal.

Noortele tähtedele seatakse alati suuri ootuseid, aga kuivõrd on need õigustatud?

Mõistagi ei taga varane debüüt iseenesest veel midagi, lõviosa karjäärist seisab ju alles ees. Mingit aimu võib aga pakkuda võrdlus eelmiste debütantidega – kui kõrgele on nende tiivad kandnud? Jättes võrdlusmomendi huvides kõrvale 1920ndate debütandid, on peale Kristali veel kolmteist mängijat, kes debüteerisid taasiseseisvumise järel Eesti koondises alaealisena.

Patrik

Kristalist sai Eesti koondise ajaloo noorim debütant.

Foto: Liisi Troska

Kuraditosinast meie vaadeldavast mängijast koguni kaheksa debüteerisid A-koondises aastatel 1994 kuni 1997. Need olid koondisele valdavalt ebaedukad aastad, mis sundisid seadma pilke verinoorte mängijate poole. Pärast 2003. aastat on Eesti koondise eest väljakule pääsenud aga ainult kolm alaealist mängijat.

Tartust pärit keskkaitsja Janek Kiisman debüteeris 1994. aasta lõpus ning jäi esimese hooga koondiseringi püsima, kogudes aasta jooksul veel kuus kohtumist A-koondises. Samal ajal tuli ta FC Flora ridades Eesti meistriks, kuid järgmise edusammu asemel laenati ta Florast nõrgematesse klubidesse ja kadus koondise radarilt, kuniks ta lõpuks Tartusse naasis ja sealseid madalamate liigade klubisid esindama hakkas.

Keskväljamehe Marko Lepiku kõik kolm koondisemängu jäid 1995. aasta esimesse poolde ning need olid juhuslikku laadi. EM-valikmängus Sloveenias kaasati olude sunnil A-koondisse U19-koondislasi, kellega koos Lepik seal viibis, ning ülejäänud kaks mängu sai ta kirja Balti turniiril, kus Eestit esindas B-koosseis. Ta lõpetas tippjalgpalliga Eesti kõrgliigas kordagi mängimata, tehes omale nime hoopis muusikaartistina.

1995. aasta Balti turniiril said sisulise B-koondisega ametliku debüüdi kirja Andres Oper ja Andre Anis. Oper kinnitas end otsekohe A-koondisse, olgugi et tulevasel rekordväravakütil kulus jala valgeks saamiseks 16 koondisemängu. Tema võimas koondisekarjäär tõi kokku 134 mängu ja 38 väravat. Floras lõi ta väravaid kuni 1999. aastani, misjärel algas edukas väliskarjäär Taanis, Venemaal, Hollandis, Hiinas ja Küprosel. Kahe Eesti meistritiitli kõrvalt jõudis ta Taanis ja Hollandis karikafinaali ning valiti kolmel korral Eesti aasta jalgpalluriks.

Mitmekülgne vasakäär Anis ei esindanud aga kunagi Flora põhimeeskondagi, mängides klubisüsteemi teiste meeskondade eest. Ta esindas pikalt noortekoondiseid ning kogus 2000. aasta võistlusreisil Tais veel kaks A-koondise mängu.

Urmas Rooba debüteeris 1996. aasta Balti turniiril Läti vastu üks päev enne 18. sünnipäeva. Vasakkaitsja päästis 1 : 1 väravaga Eestile viigi ning jäi koondise püsivaks liikmeks kuni 2008. aastani välja. Tema arvele kogunes 70 mängu, kusjuures debüütmängus löödud värav jäigi tema koondisekarjääri ainsaks. Ohtratest vigastustest hoolimata tegi ta korraliku karjääri, tulles kolmekordseks Taani meistriks, korra Eesti meistriks ja Soomes pronksile.

Tekst: Siim Pulst

Kristen Viikmäe sai debüüdi kirja 1997. aasta alguses Liibanonis ning tõusis kiiresti põhitegijate hulka. Skoorimiseks kulus ründajal küll 17 kohtumist, aga lõpuks kogunes tema arvele 115 koondisemänguga 15 väravat, millest enamat on suutnud ainult kaheksa meest. Klubikarjääris jäi tema laeks Skandinaavia, kus ta mängis Norra ja Rootsi klubide eest, ja üks hooaeg Kreeka tugevuselt kolmandas liigas. Neljakordne Eesti meister tuli ka Norra karikavõitjaks.

Poolkaitsjad Maksim Smirnov ja Aivar Anniste debüteerisid 1997. aasta novembris Filipiinidel ning nende mängijakarjäär kulges ka edaspidi üsna sarnaselt. Paremäär Smirnov kogus 39 koondisemängu ja kaks väravat, tuli neli korda Eesti meistriks ning mängis lühikest aega Lätis. Anniste arvele jäi 45 koondisemängu ja kolm väravat, kolm Eesti meistritiitlit ning mõni aasta Norra ja Rootsi klubides, aga mitte kõrgliigas.

Jarmo Ahjupera pääses 2001. aasta suvel Balti turniiril väljakule 17 aasta, 2 kuu ja 21 päeva vanuselt, mida peeti Eesti koondise nooruserekordiks kuni Raimond Põdra sünniaja täpsustamiseni. Pikakasvulise ründaja järgmist koondisemängu tuli oodata üle kolme aasta ning tema esitused A-koondises jäidki üsna harvaks, kuni ta 2011. aastal end tugevalt pildile mängis ja playoff-mängus Iirimaa vastu põhikoosseisugi kuulus. Lõpuks jäi tema arvele siiski vaid 22 mängu ja üks värav. Klubikarjäärile jättis pitseri ränk jalavigastus, kuid sellest hoolimata mängis ta vahelduva eduga neli hooaega Ungari kõrgliigas.

Enar Jääger debüteeris 2002. aasta oktoobris maavõistluses Uus-Meremaa vastu, pannes aluse 15 aastat kestnud koondisekarjäärile, mille jooksul kandis ta A-koondise särki 126 korda – ainult viis meest on suutnud enamat. Neljakordne Eesti meister ja kahekordne Norra karikavõitja mängis karjääri jooksul ka Venemaal, Itaalias ja Belgias. Ragnar Klavan i unustusväärses debüütmängus kaotas Eesti 2003. aasta Balti turniiril 1 : 5 Leedule. Sellest hoolimata jäi ta koondiseringi ning esindas kodumaad läbi tõusude ja mõõnade regulaarselt kuni 2019. aastani välja. Karjääri lõpuosas lisandus veel kolm mängu, Rahvuste liiga sõelmängud Küprose vastu ja tänavune EM-valiksarja sõelmäng Poola vastu. Ühtekokku 130 mängu ja kolm väravat, mis kahvatub veel tema klubijalgpallisaavutuste kõrval. Norra, Hollandi, Saksamaa, Inglismaa ja Itaalia kõrgliigas mänginud mees valiti seitse korda Eesti aasta jalgpal-

Mattias Käit lõi juba oma teises koondisemängus kaks väravat.

Foto: Jana Pipar

luriks. Auhinnariiulil leiduvad muu hulgas Eesti ja Hollandi meistritiitlid ja Meistrite liiga hõbemedal. Frank Liivakust sai 2014. aasta maavõistluses Gibraltari vastu esimene alaealine mängija Eesti koondises 11aastase vaheaja järel. Praeguseks on 28aastase paremääre arvel 24 koondisemängu ja kolm väravat, kuid pärast 2020. aastat on ta vaid ühe korra lõpuminutiteks väljakule pääsenud. Noortejalgpalli Hollandis ja Itaalias mänginud Liivak on käinud läbi ka Hispaaniast, Bosnia ja Hertsegoviinast ja Iirimaalt, kuid enamik tema karjäärist on möödunud Floras ja Levadias, tulles kolm korda Eesti meistriks.

Kõik Eesti koondise alaealised debütandid

Patrik Kristal (16 aastat, 9 kuud, 27 päeva), debüüt 2024, koondises kokku 1/0

Raimond Põder (16 a, 10 k, 14 p), 2020, 1/0

Mattias Käit on sellest nimekirjast ainus, kes tänaseni koondise põhijõudude hulka kuulub. Ta debüteeris 2016. aasta alguses AÜEs peetud maavõistluses Rootsi vastu ning lõi juba oma teises koondisemängus, MM-valikmängus Gibraltari vastu kaks väravat. Praeguseks on tema arvel 54 koondisemängu ja kaheksa väravat. Fulhamis jalgpalluriks sirgunud poolkaitsja on mänginud Šotimaal, Sloveenias, Norras ja alates 2022. aastast Rumeenia tippklubis Bukaresti Rapid.

Jarmo Ahjupera (17 a, 2 k, 21 p), 2001, 22/1

Alfred Prunn (17 a, 4 k, 6 p), 1920, 1/0

Johannes Brenner (17 a, 5 k, 8 p), 1923, 16/4

Mattias Käit (17 a, 6 k, 8 p), 2016, 54/8

Andres Oper (17 a, 6 k, 12 p), 1995, 134/38

Ragnar Klavan (17 a, 8 k, 3 p), 2003, 130/3

Aivar Anniste (17 a, 9 k, 9 p), 1997, 45/3

Janek Kiisman (17 a, 9 k, 23 p), 1994, 7/0

Frank Liivak (17 a, 10 k, 19 p), 2014, 25/3

Enar Jääger (17 a, 10 k, 24 p), 2002, 126/0

Maksim Smirnov (17 a, 10 k, 30 p), 1997, 39/2

August Lass (17 a, 11 k, 6 p), 1921, 21/0

Kristen Viikmäe (17 a, 11 k, 16 p), 1997, 115/5

Marko Lepik (17 a, 11 k, 20 p), 1995, 3/0

Andre Anis (17 a, 11 k, 24 p), 1995, 3/0

Urmas Rooba (17 a, 11 k, 29 p), 1996, 70/1

Allikas: Mati Kesaväli

Nagu näeme, ei ole varane koondiseküpsus tipptasemel jalgpallurikarjääri tagatis, kuid vaevalt on see ka juhus, et osa sellesse nimistusse kuuluvaid mehi kujutab endast Eesti jalgpalli suurimaid edulugusid. Neli vaadeldud mängijat jõudsid koondise sajamänguliste eliitseltskonda ja Käidil on veel hea võimalus nendega liituda, kuid kolm varast arenejat ei küündinud isegi kümne koondisemänguni.

Tekstis kasutatud allikad: Mati Kesaväli, „Estonian Football 100 Years“, jalgpall.ee, Wikipedia

Usk paremasse tulevikku või ülikaitsev jalgpall?

Fernando Santose küsimus

Jalka palus Aserbaidžaani jalgpalliajakirjanikul

Rasim Mövsümzadäl enne oktoobrikuist

Eesti–Aserbaidžaani kohtumist rääkida pisut sellest, millises seisus on aserite meeskond pärast suvist treenerivahetust, kui Luigi De Biasi asemele asus Portugali koondise Euroopa meistriks tüürinud Fernando Santos.

Tekst: Rasim Mövsümzadä, Aserbaidžaani jalgpalliajakirjanik, Ballon d’Ori žüriiliige

Aserbaidžaani koondise suurim staar on peatreener – 70aastane Fernando Santos. Portugali peatreener, kes valiti muu hulgas Kreeka kõrgliiga kümnendi parimaks treeneriks (2001–2010) ning võitis Portugali koondisega 2016. aastal EM-tiitli ja 2019. aastal Rahvuste liiga, sõlmis Aserbaidžaani jalgpalliliiduga (AFFA) 12. juunil kolmeaastase lepingu võimalusega seda veel aasta jagu pikendada.

11. oktoobril, kui Aserbaidžaan kohtub Eestiga, on Santos ametis alles 121. päeva. Vaatame tema sõnade kaudu otsa sellele, mis on selle nelja kuu jooksul meie koondisega toimunud. On märgata, et igas sõnavõtus kasutab ta sõna „uskuma“, et oma esimesi põrumisi pehmendada.

Aserbaidžaani koondist tüürib teenekas

Fernando Santos.

Tema kommentaar pärast kodus saadud 1 : 3 kaotust Rootsilt: „Alustasime mängu hea rünnakuga, aga kahjuks ei suutnud me seda momenti väravaks realiseerida. Olime vastamisi tugeva vastasega, meie mängijad kaitsesid hästi. Isegi kui kaitsesime, mõtlesid meie mängijad ründamisele ja niipea, kui nad palli kätte said, asusid nad rünnakule. Meil oli esimesel poolajal veel võimalusi, samuti eksisime penaltil. Alustasime ka teist poolaega hästi ja lõime võimalusi, mida me kahjuks ära ei kasutanud. Kaotus ei heidutanud meid. Usume, et suudame teha häid tulemusi.“

Tema mõtted enne Slovakkia–Aserbaidžaani mängu: „Läheme kõiki mänge võitma. Tulin siia, sest usun Aserbaidžaani koondisesse.“

Tema kommentaar pärast 0 : 2 kaotust Slovakkiale: „Meie mängijad võitlesid lõpuni välja. Kõige olulisem on see, et peame muutma oma mõtteviisi ja mõistma, et suudame hästi kaitsta ja tugevaid rünnakuid kokku panna. Usun sada protsenti, et muudan seda meeskonda positiivses suunas.“

Santos oma esitlusel Bakuus: „Olen siin, sest AFFA juhtkond usub minusse. Proovime jõuda suurturniiridele – meie eesmärk on jõuda 2028. aasta EM-finaalturniirile. Hakkan perega Aserbaidžaanis elama, et see projekt ellu viia.“

Pärast seda, kui ta avaldas Rahvuste liiga esimese kahe mängu koosseisu: „Meie kogunemise eesmärk on ehitada üles võistlusvõimeline tiim, mis suudaks tulevikus riiki edukalt esindada. Maailmas pole treenerit, kes sooviks mõnd muud tulemust peale võidu. Soovime aga ehitada üles meeskonna, kus mängijad on enesekindlad ja ambitsioonikad. Tahame luua tiimi, millel on oma stiil, mis lööb palju väravaid ja laseb endale lüüa vähe.“

Tema mõtted enne Aserbaidžaani ja Rootsi mängu: „Meie mängijad saavad aru, et ülesanne on raske, aga näen neis võiduiha. Olen nende füüsisega rahul, proovime ära kasutada vastase nõrku kohti.“

Foto: Adam Nurkiewicz, UEFA via Getty Images

Nagu võib aru saada, alustas Santos tööd Aserbaidžaani koondise juures kahe kaotusega. See on tema karjääris koondisetreenerina esmakordne. 2010. aastal alustas ta Kreeka koondise eesotsas võidu ja viigiga, Portugali koondises 2014. ja Poola koondises 2023. aastal võidu ja kaotusega. Isegi kui mitte rääkida ainult esimesest kahest mängust, pole Fernando Santose juhitavad koondised mitte kunagi varem saanud kaht kaotust järjest. Huvitav oli ka Portugali väljaande A Bola peatoimetaja Luís Mateusi kommentaar Santose kohta Aserbaidžaani spordiportaalile Idman.biz:

„Tõde on see, et 36aastase treeneristaaži jooksul on ta võitnud vaid paar üksikut tiitlit, kuigi ta on selle aja jooksul pidevalt olnud tiitlipretendentide treener. Tema mängumudelit on palju kritiseeritud liigse konservatiivsuse ja vähese loovuse tõttu – ta on tihtipeale usaldanud vaid kindlat rühma mängijaid ja vältinud noorte mängijate põhitegijate sekka toomist. Ta ei ole eriti taktikaline treener, vaid peab oluliseks kindla mängijate grupi ja egode juhtimist ja organiseeritust pallita mängimisel. Mis puudutab Aserbaidžaani mänge, siis leian, et teil olid alguses tugevad vastased – samas ei maksa Fernando Santoselt imesid oodata, kui need imed ei põhine just väga suurel ettevaatusel ja ülikaitsval mängul.“

Ungari õpetas maailma jalgpalli mängima

Inglased leiutasid jalgpalli ja levitasid seda üle maailma, aga selle vormimisel on olnud tähelepanuväärne osa kahe maailmasõja vahel Budapestis küpsenud koolkonnal, mille eestvedajad olid ungarlased ja kohalikud juudid. Nemad viisid teadmised ja oskused Euroopasse ja Lõuna-Ameerikasse.

II maailmasõja eel kiusati Ungaris taga kohalike juutide asutatud Budapesti MTK klubi, mille võimud saatsid 1942. aastal laiali, kuid mis jäi siiski ellu, kandes vahepeal eri nimesid. Viiekümnendatel kasvas just sellest klubist välja mitu mängijat eesotsas Nándor Hidegkutiga, kes moodustasid maagiliste madjarite nime all tuntud ülieduka Ungari koondise. MTK mängib Ungari kõrgliigas tänini, kuigi viimastel aastatel pole omaaegset edu korrata suudetud. Viimati pääseti eurosarja 2016. aasta suvel, kusjuures klubi seni viimases euromängus Aserbaidžaani klubi Gabala vastu sahistas MTK võrku Sergei Zenjov. Foto: Valentin Flauraud, UEFA via Getty Images

Maailma jalgpalliajalugu on selgelt teadvustanud Ungari rolli selles, nimetades madjarite suurimaks panuseks nende imemeeskonna teod 1950. aastatel. Peamised verstapostid on 1953. aasta novembris suurepärase mänguga saavutatud 6 : 3 võit Londonis

Inglismaa üle, millele pool aastat hiljem järgnes hävitav 7 : 1 üleolek Budapestis, ning 1954. aasta MM-finaalis saadud 2 : 3 üllatuskaotus Saksamaalt. Enne seda kohtumist olid ungarlased olnud võitmatud 29 järjestikuses mängus (25 võitu, neli viiki alates 1950. aastast).

Tekst: Indrek Schwede

Hoopis vähem on teada, et Ungari roll tä napäeva jalgpalli vormimisel on suurem kui imemeeskonna pakutu. Jalgpallitaktika ajalooga tegelev britt Jonathan Wilson arvab, et kui jätta kõrvale 1990. aasta te lõpus FC Barcelonas tegutsenud ja sealt sirgunud treenerid, siis on maailma jalgpallile enim mõju avaldanud 1920. aastate lõpus ja järgmise kümnendi alguses Budapestis esile kerkinud koolkond. See põlvkond omakorda toetus eelkäijatele. Wilsoni sõnul: „Pole liialdus väita, et nüüdisaegne jalgpall vormiti esimesele maailmasõjale järgnenud viieaastase kaose jooksul Budapestis.“1

„Me mängisime jalgpalli, mida õpetas meile Jimmy Hogan“ Ka Ungari jalgpallile andsid tõuke bri tid. Neid mängis kohalikes klubides, aga veelgi tähtsamaks osutusid treenerid. Üks märgiline persoon oli šotlane John Tait Ro bertson, kes saabus Budapesti MTKd juhendama enne I maailmasõda. Tema sõnul kasutasid mängijad vaid üht jalga, peamäng oli väga nõrk ja puudus koostöö liinide vahel. Robertson suutis paari aastaga klubis juurutada šoti koolkonna tugevusi, milleks oli sel ajal eelkõige hea söödumäng.

MTKd Mandri-Euroopa tugevaimaks meeskonnaks ja selle taset pimestavaks.

Kui Ungari alistas ülalviidatud mängus Londonis Inglismaa 6 : 3, istus ta aukülalisena tribüünil... mitte Inglise, vaid Ungari jalgpalliliidu külalisena. Tal olid kaasas tema Birminghami Aston Villa noored, kellele ta lubas, et nad näevad väljakul midagi erilist. Pärast mängu lausus Ungari koondise peatreener Gusztáv Sebes inglise ajakirjanikele: „Me mängisime jalgpalli, mida õpetas meile Jimmy Hogan.“

Juudi päritolu mängijad emigreeruvad

Veelgi olulisemaks kujunes Inglismaal iiri perekonda sündinud Jimmy Hogani panus. Hollandi koondist ja Austria olümpiakoondist (koos Hugo Meisliga) juhendada jõudnud Hogan vahistati välismaalasena sõja esimesel päeval Viinis. Ta pääses küll vabadusse, kuid pidi elama võimude valve all. USA konsuli abiga õnnestus 1915. aastal kodumaale saata Hogani naine ja kaks last.

Gazeta de Notícias:

Aasta hiljem pääses Hogan Budapesti treenima sealset tippklubi MTKd. Enesekindlusest tal puudu polnud: oma nimekaardile laskis ta trükkida „Jimmy Hogan, number üks treener maailmas“.2 Teda loetakse nende hulka, kes tõid igapäevakasutusse pallurite taktikalise harimise koos tahvliga seinal ning mängijate positsioonide ja liikumise näitlikustamisega. Ta juurutas palli valdavat, voolavat ja liikumisel põhinevat stiili, mispärast on teda peetud ka totaalse jalgpalli esiisaks. Samas soosis ta vajadusel pikka söötu, et viia tasakaalust välja vastaste kaitse. Hogan ei pooldanud lihtsalt mängu ilu tagaajamist – ilus mäng pidi viima võidule. Kui Hogan 1919. aastal MTKst lahkus, purustas klubi Müncheni Bayerni 7 : 1. Ajakirjas Kicker nimetas ajakirjanik Walther Bensemann

Hogani külvatud seeme läks pärast maailmasõda kiiresti idanema. Sealjuures polnud sugugi kõik Ungarist sirgunud treenerid etnilised ungarlased. Silmapaistev osa neist olid juudid. 1899. aastal elas Budapestis 170 000 juuti – neljandik linna elanikkonnast. Samal ajal oli ühiskonnas keelevahetus: saksa keelelt mindi üle ungari keelele, aastatel 1881–1919 vahetas perekonnanime ligi 45 000 inimest. Aastal 1915 abiellus kolmandik juudi meestest teiseusulisega ja paljud juudid pöördusid ise ristiusku. Ungari identiteeti nähti kui midagi, mis on ületanud etnilisuse. II maailmasõja eel olukord muutus. Paljud juudid lahkusid kodumaalt kas majanduslikel kaalutlustel või antisemitismi tõttu. Ungari võimud kiusasid antisemiidist peaministri (1932–1936) Gyula Gömbösi tasemel taga Budapesti MTK klubi, millel oli juudi taust. 1942. aastal saadeti klubi laiali. Kuid põgenema pääsenud juudi jalgpallitreenerid võtsid oma ideed kaasa.

„Ungari meeskond mängis parimat jalgpalli, mida oleme eales näinud, kaasa arvates Inglismaa profimeeskonnad.“

Kolmanda Mandri-Euroopa riigina loodi Ungaris profiliiga 1926. aastal (Austrias kaks aastat ja Tšehhoslovakkias aasta varem). Klubid olid edukad tollases populaarses rahvusvahelises Mitropa karikasarjas: 1927 alustanud võistlusel võitsid kuni II maailmasõjani esikoha Budapesti Ferencváros (1928, 1937) ja Újpesti TE (1929, 1939). Koondisel läks kehvemini. 1924. aastal saadi olümpiamängudel Pariisis 0 : 3 šokk-kaotus Egiptuselt, kes tegi väravale täpselt kolm lööki! Tulevane peaminister Gyula Gömbös lausus, et meeskonnaliikmed ei esindanud ungari rahvast ega Ungari sporti, vaid internatsionaalset professionalismi. Igalt mängijalt võeti kaotuse kohta tunnistusi ja koostati niinimetatud must raamat. (Muuseas: vähemalt 11 mängijat 23st olid

1 Jonathan Wilson „The Names Heard Long Ago“. Blink, 2020 [esmatrükk 2019], 8.

2 Keith Baker „Fathers of Football“. Pitoh, 2015, 118.

Jimmy Hogan 1908. aastal.

Foto: Bridgeman Art Library / National Football Museum

juudid.) Selle pettumuse ja jalgpalli professionaliseerumise tõttu ei saadetud koondist 1928. aasta olümpiale. Aga mängijate suur eksport ja klubide turneed näitasid, kui tugev Ungari tegelikult oli. Gabriel Hanot, Prantsuse internatsionaal, treener ja spordilehe L’Équipe toimetaja, kahtles, kas britid on ikka enam parimad maailmas: „See on nagu võrrelda araabia tõupuhtaid taluhobustega.“3

Ferencvárosi Lõuna-Ameerika turnee

Budapesti Ferencvárosi 1929. aasta turneel Brasiiliasse kirjutas Rio de Janeiro ajaleht Gazeta de Notícias: „Ungari meeskond mängis parimat jalgpalli, mida oleme eales näinud, kaasa arvates Inglismaa profimeeskonnad. Nad õitsevad taktikaliselt ja see on nende peamise jõu allikas. Nende liikumised on teravmeelsed, leidlikud ja ootamatud, kuid need tulevad Ferencvárosi puhul välja loomulikult.“ 4 Kohalikud fännid olid vaimustuses, andes seisvad ovatsioonid Ferencvárosile.

Jonathan Wilson:

võideti 4 : 1. Ungarlased kurtsid kohtunike tegevuse üle, Tóthi sõnul olid vastased kiiremad, aga ungarlased taktikaliselt paremad. Muuseas, Ferencváros sai 2 : 5 kaotuse São Paulos kohalikult Palestra Itálialt (praegu Palmeiras), mida juhendas ungarlane Jenő Medgyessy, kelle eesnimi muutus uues elukohas Eugenioks, hüüdnimeks sai mees Marineti.

Imre Hirschl Uruguays ja Dori Kürschner Brasiilias

Ferencvárosi turnee järel jäi Lõuna-Ameerikasse klubi direktor Imre Szigeti, kes hispaaniapärastas nime Americoks ning viis Montevideo Nacionali kahe Uruguay meistritiitlini (1933, 1934). Samal, 1929. aastal saabus Lõuna-Ameerikasse Ungari juut Imre Hirschl, kes oli esimene välistreener Argentinas pärast brittide domineerimise lõppu riigis. Tema kohta pärinevad andmed on vastuolulised, aga Jonathan Wilson kirjutab joonealuses viidatud raamatus, et mees pani oma esimeses mängus La Plata Gimnasia y Esgrima eest väravavahi vasaksisemise positsioonile, keskpoolkaitsja väravasse ja tegi veel ümberpaigutusi ning võitis mängu. Teises mängus põhjustas ta mängijatele positsioone andes veelgi suurema segaduse ja võitis jälle. Ja siis jälle ja jälle.

„Pole liialdus väita, et nüüdisaegne jalgpall vormiti esimesele maailmasõjale järgnenud viieaastase kaose jooksul Budapestis.“

Kohalikele harjumatut WM-süsteemi rakendanud Hirschl kaasas meeskonda noori ja suutis nendeni viia olulisi teadmisi. Hiljem oli Hirschl peatreener mitme Lõuna-Ameerika tippklubi juures, tehes muu hulgas Buenos Airese River Plate’iga 1936. aastal kuldse duubli. Montevideo Peñarolis andis Hirschl debüüdi 1950. aasta MM-finaali võiduvärava lööjale Alcides Ghiggiale, kes hiljem nimetas teda oma elu parimaks treeneriks.

Budapesti kohvikujalgpall

Mängija István Tóth lausus Rio koondise vastu peetud mängu kohta: „Mängijad pulbitsevad rõõmust, näidates kõiki oskusi, mida võib jalgpallis ette kujutada. Mõju oli laastav... Triblingud, elegantsed esimesed puuted, suurepärased kombinatsioonid ja kiirus – see iseloomustas meie mängu! Virtuoossus, mitte jalgpall!“

Samas puudus ungarlastel niinimetatud tapjainstinkt, pakuti kunsti kunsti pärast ja skoorimine vajus pahatihti tagaplaanile. Ferencváros käis sama turnee raames ka Uruguays ja Argentinas. Uruguay koondisega, kes oli kahekordne olümpiavõitja, mängiti 3 : 3 ja 0 : 3, Montevideo linnameeskonda

3 Jonathan Wilson „The Names Heard Long Ago“. Blink, 2020 [esmatrükk 2019], 79.

4 Jonathan Wilson „The Names Heard Long Ago“. Blink, 2020 [esmatrükk 2019], 87.

Ungari jalgpallikoolkonna väljakujunemise üheks põhjuseks peetakse niinimetatud kohvikujalgpalli fenomeni, millel oli Viinis veelgi suurem mõju. Aga ka Budapestis. Seda on lihtne seletada võrdluse kaudu: kui Briti saarte pubides arutlesid mehed püstijalu pindi õllega jalgpalli üle, siis Kesk-Euroopa kohvikutes istuti laudade taga, kus oli võimalik kohvitassi, lusika ja suhkrutoosi abil taktikat visandada. Jalgpalli üle hakkasid arutlema ja sellesse tõsiselt suhtuma ka kohvikuid külastavad intellektuaalid ja kirjanikud. See soosis abstraktset mõtlemist ning lusikatest ja suhkrutoosist oli lühike tee diagrammideni.

Kohvikute mõju kohta Ungari jalgpallile on hea näide Budapesti Ferencváros, mis pidas oma koosolekuid Gebaueri kohvikus, kus pidi mõnda aega oma väravaposte hoidma. Ühe versiooni järgi oli klubi üks asutajaid Kornél Gabrowitz armunud Gebaueri kohviku omaniku tütresse ja palus sel anda klubile värvid. Tütarlaps oli valinud rohelise värvi piljardilaua ja lilla oma lemmikvärvi järgi. Pärast mitut särgipesu muutus lilla valgeks ja tänaseni on jäänud Ferencvárosi värvideks roheline ja valge.

Imre Hirschl (esireas vasakul) 1936. aastal võiduka River Plate’i meeskonnaga. Foto: El Gráfico

Árpád Weiszist sai 34aastaselt noorim Itaalia Serie A võitnud treener. Paraku oli tema saatus kurb: juudina viidi ta 1944. aastal Auschwitzi, kus tema ja ta pere mõrvati. Foto: fourfourtwo.hu

Hirschl oli Peñarolis 1949. aastal nii võimas, et Uruguay koondis tahtis teda endale, kuid kahe suurklubi Peñaroli ja Nacionali omavaheline rivaliteet sundis teda järgmisel aastal pärast lühikest aega lahkuma. Ta nimetati Nacionali selja taga salaja uuesti treeneriks, kuid kuna mehe hingel oli Argentinas toime pandud väidetav kokkuleppemäng, hääletasid teised klubid ta maha. Valikmängudel asendas puuduvat treenerit Hirschli poolt koondisse tagasi kutsutud Obdulio Varela, kes kasutas Hirschli taktikat. Viis nädalat enne MMi määrati treeneriks Juan López, kel olid sidemed mõlema suurklubiga. Uruguay võitis tiitli. On arvatud, et taktikaosa kujundaski Varela, kes nagu finaalis mänginud veel viis mängijat, sealhulgas skoorijad, oli Peñarolist.

Euroopaski edu maitsnud juudist Dori Kürschnerist (Kruschner) sai Flamengo treener 1937. aastal. Tema viljeldud jalgpall erines tollal Brasiilias mängitust, ta mängis Budapesti MTK niinimetatud peaajujalgpalli, mida oli õppinud mängijana Hogani käe all. Tal õnnestus teoks teha see, mis Euroopas jalgpalli vaatamas käinud Gentil Cardosol ei tulnud välja, sest Cardoso oli mustanahaline ja teda ei kuulatud. Kürschner viis sisse niinimetatud sistema , aga temagi uued ideed jäid esialgu võõraks ja ta vallandati järgmisel aastal pärast kaotatud avamängu. Ometi oli ta 1938. aasta MMil Brasiilia koondise nõustaja. 1939. aastal Argentina–Brasiilia mängus kasutasid brasiillased just Kürschneri Botafogos kasutatud kolmemehelist

kaitseliini ja revanšeerisid eelmises mängus saadud 1 : 5 kaotuse. Peagi sai sellest WM-asetusest (ehk 3-2-2-3) Ladina-Ameerika jalgpalli edulugu. Kürschneri ideed aitasid Brasiilial võita MM-tiitli 1958. aastal.

Ungari jälg Itaalias

Muu hulgas tõmbas Bukovi kesktormaja väljakul pisut tagasi – lüke, mida tänapäeval tuntakse valeüheksana. See nipp viis Ungari seitse aastat hiljem võiduni Inglismaa üle Wembleyl.

Ungari treenerid olid edukad ka Euroopas: Serie A avahooajal 1929/30 võttis kaasmaalaselt József Violalt Milano Interi peatreeneri posti üle juut Árpád Weisz (Veisz), kes viis klubi kohe esimesel aastal tiitlivõiduni. Ta oli 34aastasena noorim Serie A võitnud peatreener. Hiljem saavutas ta sama Bolognaga (1936, 1937). Weisz viis oma meeskondades sisse ka niinimetatud ritiro ehk enne mängu hotellis ööbimise. Interis drillis just Weisz tollal 19aastase tulevikukuulsuse Giuseppe Meazza mõlemajalgseks. Kahekordne maailmameister Meazza, kelle auks on nimetatud San Siro staadion Milanos, on nimetanud Weiszi oma elu parimaks treeneriks.

Itaalias on teinud hiilgava karjääri juut Ernő Erbstein, kes ehitas üles kuulsa AC Torino, hiljem lennuõnnetuses hukkunud Il Grande Torino. 1947. aastal kohtusid maavõistlusel Itaalia ja Ungari. Itaalia meeskonna kõik väljakumängijad olid Erbsteini treenitud Torinost. Kui Torino meeskonna lennuk kaks aastat hiljem Superga mäega kokku põrgates alla kukkus, leidis üks munk ühest kohvrist Torino särgid ja selle järgi saadi aru, kes olid alla kukkunud. Ühest kohvrist leiti ka nukk – Erbsteinil oli kombeks tütrele igast riigist selli-

Dori Kürschner 1937. aastal. Foto: A Noite, Rio de Janeiro

Marton Bukovi Građanski särgis. Foto: dinamo11.blogspot.com

ne tuua. Matustel oli pool miljonit inimest. Ungari mõju Itaalia jalgpallile on olnud erakordne. Aastatel 1920–1945 oli Itaalias 60 Ungari treenerit.

Valeüheksa juurutaja Márton Bukovi Üheks jalgpalli suurimaks taktikauuendajaks peetakse Márton Bukovid, kelle isa oli juut. Kui ta vanemad abiellusid, võttis ta endale isa perekonnanime Selinka, mida ta jalgpallikarjääri kestel ei kasutanud. Tema nimekuju on esinenudki mitmel viisil: sündides Bukovy, 1935. aastal muutis ta seda ja uueks nimeks sai Bokodi ning 1958. aastal Bukovi (sageli on kirjutatud ka Bukovai). Kuna Ungari kaotas pärast I maailmasõda 2/3 oma territooriumist (ja 1/3 etnilistest ungarlastest), sai Bukovi koos paljudega Tšehhoslovakkia kodakondsuse ja kui ta 1926 debüteeris Ungari eest, oli ta ametlikult Tšehhoslovakkia kodakondne.

Kui Briti saarte pubides arutlesid mehed püstijalu pindi õllega jalgpalli üle, siis Kesk-Euroopa kohvikutes istuti laudade taga, kus oli võimalik kohvitassi, lusika ja suhkrutoosi abil taktikat visandada.

Mängijana on teda peetud Ungari kõigi aegade parimaks keskpoolkaitsjaks, aga temast kujunes suurepärane treener.

Kuna ta ei tahtnud juhendada pallureid, kellega oli koos mänginud, siirdus ta Zagrebi Građans -

Mida Béla Guttmann tegelikult ütles?

Ungari kõigi aegade parimaks treeneriks peetakse juudi rahvusest

Béla Guttmanni, kes lahkus Ungarist lõplikult 1949. aasta alguses enne kommunistliku süsteemi jäika kinnistumist Ungaris. Guttmann elas kokku 14 riigis ja oli treener Ungaris, Austrias, Hollandis, Rumeenias, Itaalias, Argentinas, Küprosel, Brasiilias, Portugalis, Uruguays, Šveitsis ja Kreekas. Mängijana käis ta 1926. aastal maailmakuulsa Viini Hakoahi meeskonnaga Tallinnas, kus kinnitas ajakirjanikele, et ta pole juut.1 Treenerina olid tema suurimad saavutused kaks Euroopa karika võitu Lissaboni Benficaga aastatel 1961 ja 1962 ning selle eelkäija Mitropa Cupi võit 1939. aastal Újpest TEga. Ajakiri World Soccer reastas ta 2013. aastal maailma kõigi aegade parimate treenerite edetabelis üheksandaks. Teda on nimetatud maailma kõige populaarsemal spordialal kõige suuremat edu saavutanud juudiks.

kisse, mida olid varemgi tüürinud ungarlased. Endine koduklubi pommitas teda tagasikutsetega, kuid Bukovi ei naasnud. 1936. aastal alistas Građanski kodus Liverpooli 5 : 1, terve Zagreb läks hulluks. Vastukülaskäigul tuli kaotus 0 : 4, kuid Bukovi tegi Inglismaa turneest järelduse, et Kesk-Euroopa stiil on liiga maneerlik ja vaja on sirgjoonelisemat lähenemist. Muu hulgas tõmbas Bukovi kesktormaja väljakul pisut tagasi – lüke, mida tänapäeval tuntakse valeüheksana. See nipp viis Ungari seitse aastat hiljem võiduni Inglismaa üle Wembleyl. Ka varem oli katsetatud midagi sarnast, näiteks G. O. Smith Corinthiansis 1890ndatel, Luis Ravaschino Independientes 1920ndatel ja Matthias Sindelar Austria Wunderteamis 1930ndatel, aga esimest korda taganes kesktormaja sisuliselt poolkaitsesse.

Rootsis tegi head tööd Ungari juut Lajos Czeizler, kes töötas IFK Norrköpingus alates 1941. aastast kaheksa hooaega. Ta tavatses meeskonda võtta tehniliselt häid ründajaid ja paigutada nad siis muudele positsioonidele. Tema käe all treenis Georg Åby Ericson, kes hil -

Béla Guttmann hooajal 1925/26

Viini Hakoahi mängijana.

Foto: Spiegel Online, Berenberg Verlag

Tänapäeval meenutatakse Guttmanni seoses Lissaboni Benficale needuse pealepanemisega: kui Guttmann

1 „Viini Hakoahi gastrolli nõrk lõpp“. Päevaleht 6.08.1926.

2 David Bolchover „The Greatest Comeback“. Biteback Publishing, 2017, 237.

oli teist aastat järjest võitnud Benficale Euroopa karika, keeldus klubi juhtkond tema palka tõstmast. Seepeale Guttmann lahkus, öeldes, et klubi ei võida lähema saja aasta jooksul Euroopa karikat. Sealt alates on Benfica kaotanud kõik viis Euroopa karikavõistluste finaali ja lisaks kolm UEFA karika / Euroopa karika finaali. Briti kirjanik David Bolchover võttis nõuks välja uurida, mida Guttmann tegelikult ütles. Tema uurimise kohaselt ilmus ülaltoodud ütlus esimest korda avalikkuse ette seitse aastat pärast Guttmanni surma 1988. aastal väljaandes A Bola, kui Benfica kaotas Euroopa karika finaalis penaltiseeria järel PSV Eindhovenile. Bolchoveri sõnul on sellele kõige lähedasem tsitaat Guttmanni enese suust 1966. aasta 4. mail Mundo Deportivole öeldu: „Keegi ei saa võtta minult kaht Euroopa karikat, mida ma aitasin võita ja mida mitte keegi teine ei võitnud ega võida kunagi.“2 1970. aastal hakkas Guttmann valju häälega irooniliselt naerma, kui A Bola ajakirjanik küsis, kas Portugalis on treenerit, kes võiks Benfica viia Euroopa karika võiduni.

jem juhendas Rootsi koondist 1974. ja 1978. aasta MM-finaalturniiril. Czeizleri käe all alustas profikarjääri Rootsi kõigi aegade parimaks ründajaks peetav Gunnar Nordahl, kes võitis AC Milaniga kaks scudetto ’t ja skooris 257 mänguga 210 väravat. Tema käe all mängis ka Nils Liedholm, kes võitis hiljem AC Milanis neli Itaalia meistritiitlit. 1947. aastal tegi Czeizler Norrköpingiga turnee Inglismaale, kus võideti Charltonit 3 : 2, Sheffield Unitedit 5 : 2 ja Newcastle’it 3 : 2. Järgmisel aastal alistati Chelsea 4 : 1 ja šotlaste Hibernian 3 : 1. Pärast Rootsile võidukat 1948. aasta olümpiat siirdusid Nordahl ja Liedholm AC Milani, kus neid ootas ees Lajos Czeisler! Üheskoos võideti 1951. aasta scudetto . Czeizler ise juhendas hiljem teisi saapamaa klubisid ja ka Itaalia koondist ning Lissaboni Benficat, millega tegi 1964. aastal Portugalis kuldse duubli.

Ungari treenerid MM-võite vormimas Eespool on välja toodud mõned olulisemad Ungari jalgpallitreenerid, kelle jälg on eriti suur Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Mõistagi on neid veel. Näiteks György Orth, kes oli mängijana paremgi ja ääretult populaarne kodumaal, kuid kes juhendas nii enne kui pärast II maailmasõda mitut Lõuna-Ameerika klubi ja koondist. Muu hulgas saavutas Peruu 1957. aastal oma esimese võidu Argentina üle ja kaks aastat hiljem võidu Inglismaa üle just tema juhendamisel. Kui Peruu ja Ungari mängisid 1960. aasta olümpial samas alagrupis ja sõitsid koos rongiga Roomast Napolisse, veetis Orth enamiku aega ungarlastega.

Jonathan Wilson on välja toonud, et Ungari treeneritel on olnud suur roll mitme riigi MM-tiitli võidus. Näiteks Árpád Weisz, Ernő Erbstein ja István Tóth aitasid kaasa Itaalia triumfile 1934. ja 1938. aasta MMil. Uruguay võidu 1950. aastal vormis Imre Hirschl, kes muutis ka Argentina jalgpalli. Brasiilia vutt sai hoo

Ungarlaste tüli Itaalias

Veel Guttmanni ütlemisi

Guttmann oli hea psühholoog ja oskas mängijaid õigesti kohelda. Ta kiitis oma mängijaid ja rõhutas, kui head nad on. Arvatakse, et José Mourinho võis temalt palju õppida, sest kui portugallane oli noor, räägiti Guttmannist palju. Paraku püsis Guttmann klubide juures vähe aega. Talle kuulub ütlus: „Esimesel tööaastal saab treener töötada rahulikult, teine on keerukam ja kolmas saatuslik. Treener domineerib loomade üle, kelle puuris ta oma etendust annab, ja seni, kuni ta nendega enesekindlalt ja kartmatult tegeleb. Aga hetkest, kui ta pole enam kindel oma hüpnootilises energias ja esimene kartusvihje ilmub tema silmadesse, on ta kaotanud.“

Béla Guttmanni passipilt Argentinas elamise ajast. 1953. aastal Quilmesi meeskonda juhendades oli ta 54aastane. Foto: liveauctioneers.com

Veel mõni ilmekas ütlemine Guttmannilt: „Mänge ei võideta laupäeval või pühapäeval, vaid nädala sees treeningutel.“

„Igal meeskonnal peab olema oma süsteem, mis on kohandatud mängijate omadustega. Nii nagu rätsep ei tee küürakale sama ülikonda kui tavalisele mehele, nii ei saa ka treener paigutada kõiki samasse süsteemi.“

„Ma olin alati ründamise poolt. 0 : 0 oli minu jaoks hea algskoor. Ma ei aktsepteeri seda kunagi lõppskoorina.“

„Profijalgpallis pole edu ilma ohverdusteta! Ilma raudse distsipliinita ei võida ükski armee kunagi lahingut, rääkimata sõjast! Ja Euroopa karika mängud on sõda. Kui mu mängijad ei taha end ohverdada, peavad nad leidma tööd sardiinivabrikus. Nad ei pea jalgpalliga leiba teenima.“

Ungari päritolu tipptreenerite suur emigratsioon vabasse maailma tõi kaasa nende tihedad kontaktid. 1955. aasta veebruaris kohtusid Milanos Béla Guttmanni juhendatud AC Milan ja Lajos Czeizleri tüüritud Sampdoria. Paar päeva enne omavahelist Serie A kohtumist kutsus Guttmann kaasmaalase koos naisega õhtul baari. Seal läks tüliks, millesse sekkusid abikaasad. Czeizleri naine viskas Guttmanni naist pudeliga. Kiseldi ja karjuti. Tabeli teises pooles paiknev Sampdoria võitis liiga liidrit 3 : 1. Kaks päeva hiljem Guttmann vallandati. Sealtmaalt lasi Guttmann alati lisada lepingusse, et teda ei tohi vallandada, kui meeskond on tabelijuht. Mängijad saatsid Guttmannile südamliku kirja. Milan tuli kevadel meistriks ja kui külla saabus Budapesti Honvéd, kutsusid ungarlased Guttmanni mängujärgsele banketile. Milani mängijad kasutasid juhust ja kinkisid Guttmannile kuldse tahvli kirjaga „Béla Guttmann, Itaalia 1954/55. hooaja meistri AC Milani peatreener“.

sisse pärast Dori Kürschneri saabumist. Sellesse loetellu võib lisada ka Béla Guttmanni (vaata lisalugusid), kes ei toonud küll Brasiiliasse 4-2-4 süsteemi, mis võeti üle ilma Ungari mõjuta, kuid kes andis teadmise, mida see süsteem tähendab. Kui Brasiilia 1958. aastal esimest korda maailmameistriks tuli, juhendas koondist Vicente Feola, kes oli olnud Guttmanni abi São Paulos vahetult enne finaalturniiri. Pärast võitu ütles Feola: „See võit on 50% Guttmanni oma, kuna ma kopeerisin tema meetodit.“5

Tugeva jälje üle Euroopa jättis veel mitu käesolevas artiklis käsitletud ja käsitlemata jäänud Ungari treenerit. Neile omakorda andis vundamendi Jimmy Hogan, kelle novaatorlikke ideid Inglismaal tõrjuti. Wilsoni sõnadega: inglased viisid jalgpalli maailma, aga Ungari treenerid arendasid seda kahe sõja vahel ja õpetasid maailma mängima moel, nagu me seda teame.

5 David Bolchover „The Greatest Comeback“. Biteback Publishing, 2017, 181.

Sadas nii vihma kui väravaid

Septembrikuu pakkus küll üldiselt suviselt soojasid ilmasid, kuid meie jalgpalliväljakutel sai muu hulgas näha ka tormi –seda nii ilma kui ka spordi mõttes.

Peapalli nimel võitlevad Eesti ja Saksamaa U21 koondise mängus Tanel Tammik ja Nicolò Tresoldi. Saksamaa U21 eestlastele ei halastanud: Kadriorus toimunud kohtumine lõppes külaliste 10 : 1 võiduga. Foto: Liisi Troska

Veetakistus platsil! Foto: Liisi Troska

Eesti tüdrukute U19 koondis võitis Balti turniiri täiseduga: Lätist saadi jagu 1 : 0, Fääri saartest 5 : 0 ja Leedust 3 : 1. Võiduka viimase kohtumise järel kastis Viktoria Toding peatreener Reivo Vinteri karikast külma dušiga üle. Foto: Liisi Troska

– 100 protsenti.

FCI Levadia ja Narva Transi vaheline A. Le Coq Premium liiga kohtumine jäeti tõeliselt tugeva vihmasaju tõttu suisa pooleli. Võiks ju arvata, et vihmatantsu polnud sel hetkel enam teha vaja, aga tundub, et mängijad tegid sellest ikka oma interpretatsiooni!

Eesti U19 naiskond Fääri saartele löödud väravat tähistamas. Foto: Liisi Troska

Foto: Katariina Peetson

Õhuniiskus

Ja maapinna niiskus niisamuti! Foto: Katariina Peetson

30 minutiga

leidsid omaniku kõik

Eesti–Inglismaa mänguks turule paisatud 1800 üksikpiletit.

Manuel Neuer

sai Jalka kaasautorilt Andres Mustalt hääle Euroopa parima jalgpalluri valimisel. 54 UEFA liikmesriigi ajakirjanikud hääletasid võitjaks Cristiano Ronaldo.

84 : 62

oli esiliigas Pärnu Linnameeskonna väravate vahe 27 vooru järel. Keskmine mänguskoor 3,1 : 2,3!

Võiduga alanud valiksari 2

014. aasta oktoobrikuu Jalka kaaneloos lahati Eesti koondise tegemisi – sinisärgid olid uut EM-valiksarja alustanud magusa 1 : 0 võiduga Sloveenia üle. Muu hulgas arutati 21aastase Karol Metsa küsimust – klubis keskkaitsjana tegutsenud Mets toimetas Magnus Pehrssoni käe all koondises hoopis kaitsva poolkaitsjana.

Kultuuriajakirjanik Silvia Urgas kirjeldas arvamusloos jalgpalliülekannete ajal levinud niinimetatud honey shot’i fenomeni. „Mäletate ju küll neid kaadreid tänavuselt MMilt, kus rõõmuhõisetes või siiski hoopiski agoonias väänleva publiku seast otsiti lausa imepärase kaameratööga üles piltilus neiu. Niisugusel kaadril on oma nimi – honey shot,“ selgitas Urgas. „Honey shot toidab lääne ühiskonnas valitsevat arusaama, et naistele on igati sobilik tänaval järele karjuda või nende välimust kommenteerida. Ei tahaks kuulda neid märkusi, mida purjakil mehed baaris jalkat vaadates järsku ekraanile ilmuva kaunitari kohta teha võivad.“

Indrek Schwede tõi oma arvamusküljel välja 1993. aasta detsembris Eesti Spordi Lehes ilmunud artikli, kus Eesti jalgpalli kohta oli arvamust küsitud eri elualade esindajatelt ja kolmelt Pelgulinna poisilt. Nii mõnigi toonane arvamus meie väga algusjärgus jalgpalli ja koondise kohta oli üsna naelapea pihta. Näitleja ja lavastaja Eino Baskin tõi näiteks välja, et tema hinnangul on koondisel vaja asjatundjat välistreenerit, kirjanik Mihkel Mutt aga sõnas, et jalgpall on „õudselt tähtis rahvusliku eneseteadvuse tõusule“. „Ja ma ei saa aru, miks see nii vilets on,“ lisas Mutt. Näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver arvas aga näiteks, et jalgpallil on rohkem perspektiivi kui suusatamisel. „Muru on meil rohkem kui lund.“ Poliitik Mart Laar: „Oli näha, et hooaja vältel läks meie koondise mäng paremaks… aga nad said ikkagi kloppi. Tribüünil istudes oli siis küll selline tunne, nagu oleks ise pihta saanud.“

Siim Kera tõi välja mõne Eesti meistriliiga (või suisa koondise) tasemel mängija, kes on

mängimise kõrvalt kõrghariduse omandanud. Endine lõvipoiss ja FC Kuressaare kapten Priit Reiska omandas näiteks Saksamaal Kieli ülikoolis doktorikraadi ning töötas Tallinna ülikoolis professorina, nii meeste- kui naistekoondise toonased rekordinternatsionaalid Martin Reim ja Kaire Palmaru olid aga mõlemad lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli.

Oma tegemistest rääkis vaid 22aastaselt putsad varna riputanud, aga sellest hoolimata 25 koondisemängu kirja saanud Ott Reinumäe (pildil). Konstantin Vassiljevi, Dmitri Kruglovi, Martin Vungi ja Enar Jäägeri eakaaslane oli selle aastakäigu üks lubavamaid talente, kuid ühel hetkel ei pääsenud ta välismaale mängima ja jäi eemale ka koondiseringist, mistõttu otsustas ta vutikarjääri lõpetada ja hoopis transpordialal tööle hakata.

Mikk Reintam meenutas, kuidas tema kunagine Jyväskylä JK tiimikaaslane Eero Markkanen ühtäkki Real Madridi pääses. „Zinedine Zidane läks DVDga tehnilise direktori juurde ja ütles, et ma tahan seda meest! Kui Zidane annab trennis tsenderdusi ja Markkanen lööb sisse, siis on see iga jalkapoisi unistus,“ sõnas Reintam.

Legioni klubi asutaja ja treener Mihhail Artjuhhov meenutas, et nooruspõlves lõpetas ta jalgpalli mängimise armastuse tõttu. „Olin 17aastane ja kõrvuni armunud ning tundsin, et ei suuda poolteist kuud ilma oma tüdrukuta olla, et lähen ilma temata hulluks,“ meenutas Artjuhhov põhjust, miks ta Eesti NSV noortekoondise võistlusturneest loobus.

Mängijaks luubi all oli Kaspar Paur, postritel olid Sergei Pareiko, Erik Lamela, Fernando Llorente ja Filipe Luís.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. 2014. aasta alguses anti Eesti jalgpallihooaja eel välja ajakiri Eesti Jalgpall 2014, kust sai muu hulgas leida Premium liiga ja esiliiga hooaja giidi kõikide meeskondade koosseisu ja fotodega, samuti intervjuusid, statistikat ja muud põnevat. Ajakirjas toodi välja ka kaheksa noort Premium liiga talenti, kel tasus tol hooajal silma peal hoida – näiteks olid seal Henrik Pürg, Pavel Marin, Mihkel Ainsalu, Kevin Aloe ja Herol Riiberg. Üks noor talent oli aga ajakirja kaanel – kes? Hiljem Eesti koondisessegi jõudnud, sõlmis ta juba väga noorelt lepingu välisklubiga ning on Premium liigas teinud kaasa alla ühe täishooaja jagu kohtumisi.

2. Läti klubi RFS tegi tänavu suvel ajalugu ning pääses Euroopa liiga põhiturniirile, korrates sellega Ventspilsi 2009. aasta saavutust. Euroopa liiga põhiturniiril on läbi ajaloo mänginud kuus Eesti mängijat: Ragnar Klavan, Sergei Zenjov, Sergei Pareiko, Henrik Ojamaa, Joonas Tamm ja küsitav. Milline Eesti jalgpallur mängis Euroopa liiga alagrupiturniiril kaks hooaega tagasi?

3. Milline on Eesti meeste seas kõige populaarsem eesnimi, mille kandja pole mitte kunagi mänginud meie A-koondises? Eesnimede edetabelis leiame selle meestenimede seast 12. kohalt (eestipäraste nimede seas on see lausa neljas) ning kuigi seda kannab Eestis 5105 meest, ei tasu seda nähtavasti lapsele nimeks panna, kui temast tulevast vutikoondislast soovida. Teistelt spordi- ja elualadelt leiame selle eesnime kandjaid siiski omajagu – näiteks on selle eesnimega üks endine väga teenekas korvpallur, praeguse valitsuse minister ja teenitud palga mõttes üks Eesti läbi aegade edukamaid pallimängijaid.

4. Hiljuti Eesti vastu mänginud Rootsi koondise vasakäärel Ken Semal on üks eripära, mille poolest ei ole ta maailma profijalgpallurite seas kindlasti ainus, kuid paistab siiski teiste seast välja, sest on üks kõrgema profiliiga mängijaid, kes on sellest eripärast avalikult ja häbitundeta rääkinud. Sama eripära on (valdavalt küll leebemas vormis) väidetavalt (olnud) näiteks Elvis Presleyl, Marilyn Monroel, Kendrick Lamaril, Samuel L. Jacksonil, Shaquille O’Nealil ja Ed Sheeranil. Milline eripära see on?

5. Tartu Välk 494 on ilmselt eelkõige tuntud hokimeeskonnana, kuid paarkümmend aastat tagasi tegutses madalamates liigades ja vahepeal isegi esiliigas ka samanimeline jalgpallitiim. 2005. aastal lõi nende ridades kaasa üks endine teise spordiala proff, kes paistis aga silma inetustega: 15. mai kohtumises sai ta punase kaardi vastasmängija tõukamise eest, 4. septembril sai ta aga hakkama eriti koleda teoga, kui astus FC Fauna mängijale jalgpallisaapaga pähe ja sai selle eest mitmekuulise mängukeelu. Kes see paharet oli? Tema vennapoeg on jalgpallis olnud palju kombekam ja jõudnud ka Eesti koondisesse.

Foto: Katariina Peetson

Sina oled kohtunik

1. Mängija sooritab küljesisseviset. Vastasvõistkonna mängija seisab meetri kaugusel ja takistab küljesisseviske sooritajat, kes selle peale hoolimatult takistajat palliga viskab. Milline on sinu otsus?

a) kollane kaart mõlemale mängijale

b) punane kaart viskajale, kollane kaart takistajale

c) kollane kaart viskajale, suuline hoiatus takistajale

d) kollane kaart takistajale, suuline hoiatus viskajale

2. Väravavaht paneb palli mängu väravaesisest lahtilöögist. Löök on tugev ja jõuab ründajani, kes oli löögi hetkel selgelt suluseisupositsioonil. Enne kui tekib väravalöömise võimalus, libistab kaitsja end hoolimatult samale ründajale jalgadesse. Sinu otsus?

a) suluseis, kaitsjale kollane kaart

b) suluseis, kaitsjale suuline hoiatus

c) karistuslöök ründavale võistkonnale, kaitsjale kollane kaart

d) vabalöök ründavale võistkonnale, kaitsjale kollane kaart

3. Märkad mängu kaheksandal minutil, et ühe võistkonna väravavaht on kindad käest võtnud ja need värava taha maha visanud. Kuidas käitud?

a) kollane kaart järgmisel mängupausil

b) palud järgmisel mängupausil kindad uuesti kätte panna

c) peatad mängu ja palud kindad uuesti kätte panna

d) lased mängul jätkuda

see ei ole nendele kohustuslik.

1. Õige on variant a – reegel 15 sätestab, et vastast, kes segab või takistab viskajat ebaausalt (sealhulgas vahemaad eirates), tuleks hoiatada ebasportliku käitumise eest. Samuti tuleks hoiatada ebasportliku käitumise eest mängijat, kes vastast hoolimatult palliga viskab. Mäng jätkub vabalöögiga viskaja võistkonna kasuks. 2. Õige on variant c – reegli 11 järgi ei rikuta suluseisureeglit, kui mängija saab palli otse väravaesisest lahtilöögist. Kuna mäng -pa rasjagu käis, tuleks kaitsjat hoolimatu vea eest hoiatada kollase kaardiga. 3. Õige on variant d – reegel 4 lubab väravavahil kanda kindaid, kuid

Vastused

Patrik Kristal (kaanel koos isa Markoga)

Karol Mets

Margus

Ta kogeleb 5. Toomas Liivak (vennapoeg Frank Liivak)

Vastused

Oktoobrikuu sünnipäevad

1.10 Mark Švets 48

1.10 Albert Prosa 34

2.10 Kalev Pajula 55

2.10 Sirje Roops 32

2.10 Liis Lepik 30

2.10 Matvei Igonen 28

4.10 Signy Aarna 34

4.10 Bogdan Vaštšuk 29

5.10 Margus Kröönström 55

5.10 Joel Lindpere 43

5.10 Madis Vihmann 29

6.10 Andrei Kalimullin 47

6.10 Janno Jürisson 44

6.10 Tarmo Kink 39

7.10 Sander Sinilaid 34

9.10 Kert Kütt 44

10.10 Maaren Olander-Doyle 49

11.10 Aleksandr Volkov 30

14.10 Tõnu Vanakesa 62

14.10 Meelis Lindmaa 54

14.10 Andrei Karhu 44

14.10 Taavi Midenbritt 35

14.10 Lisette Tammik 26

15.10 Bert Klemmer 31

16.10 Vjatšeslav Smirnov 67

16.10 Erkko Liiv 33

17.10 Gerlin Naisson 46

18.10 Lembit Peegel 88

19.10 Viktor Neštšeretnõi 74

19.10 Aivar Pohlak 62

20.10 Erko Saviauk 47

20.10 Karolin Kaivoja 32

20.10 Ander Ott Valge 26

21.10 Igor Prins 58

22.10 Hillar Maldre 93

22.10 Aleksandr Starodubtsev 73

22.10 Maksim Rõtškov 51

23.10 Gleb Pevtsov 24

26.10 Priit Adamson 49

27.10 Timo Teniste 39

28.10 Gerd Müller 53

28.10 Martin Lepa 48

28.10 Enver Jääger 42

28.10 Sander Saga 37

29.10 Tõnu Sirel 67

29.10 Rein Pajunurm 61

29.10 Maria Sootak 34

29.10 Ralf-Sander Suvinõmm 23

30.10 Elar Tarkus 41

30.10 Ragnar Klavan 39

Norra antidopinguliit soovis surnud jalgpallureid testida

Norra koondise peatreener Ståle Solbakken rääkis septembrikuise koondiseakna jooksul toimunud pressikonverentsil, et riigi antidopinguorganisatsiooni käitumine pani teda arvama, et talle üritatakse varjatud kaameraga vingerpussi mängida.

Nimelt tulid dopingukütid Norra koondise juurde ning palusid dopinguproovi andma kuus pallurit: Erling Braut Hålandi, Jørgen Strand Larseni, Antonio Nusa, Oscar Bobbi, Einar Gunderseni ja Jørgen Juve. Hålandi, Larseni ja Nusaga ei olnud probleeme, küll aga ülejäänud kolmega: vigastatud Bobb ei olnud üldse koondise juures, Gundersen ja Juve surid aga üks 1962. ja teine 1983. aastal!

Ilmselt heitsid dopingukütid väga pealiskaudse pilgu Norra koondise ajaloo parimate väravaküttide edetabelile: aastatel 1928–1937 koondist esindanud Juve on seal 33 väravaga (veel!) rekordimees, Håland on 32 kolliga teine ning 1917–1928 mänginud Gundersen kolmas.

TIITLIVÖÖ

Tiitlivöö vahetas

viimaks omanikku

Pärast seda, kui Premium liiga liidermeeskond FCI Levadia on lõviosa senisest hooajast tiitlivööd enda käes hoidnud, on see lõpuks liikvele pääsenud: juba teist korda sel hooajal napsas selle Levadia käest Tallinna derbis ära FC Flora, kes alistas levadialased augusti eelviimasel päeval 2 : 1. Oktoobrikuu Jalka numbrini ei suutnud Flora seda aga enda käes hoida, sest tulises lahingus jäädi Hiiu staadionil alla Nõmme Kaljule ning loovutati sellega vöö nõmmekatele.

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 29. september, Tartu JK Tammeka – Nõmme Kalju FC

2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Karikatuur: Meelis Naudi

Vana Kristal aseritega müdistamas

Oktoobrikuus ootab meie meestekoondist ees kaks kodumängu: üks Aserbaidžaani, teine Rootsiga. Mõlemad vastased on meile juba head tuttavad: Rootsiga kohtume 23. korda ajaloos, aseritega 11. korda. Rootsist rohkem oleme mänginud vaid Läti (57), Leedu (52) ja Soomega (38), Aserbaidžaani ja Rootsi vahele mahub selles nimekirjas napilt vaid Andorra (12).

Eesti esimene kodumäng Aserbaidžaaniga toimus 1997. aastal Viljandi linnastaadionil, kui saime 2000 pealtvaataja ees Urmas Kirsi väravast kirja 1 : 0 võidu.

Sel fotol heitleb aseritega Marko Kristal – võimalik, et sel sügisel saab sama teha tema poeg Patrik! Muide, 1997. aasta alguses kohtusid Eesti ja Aserbaidžaan ka Küprosel ning läbi aegade esimese värava kahe riigi omavaheliste mängude ajaloos lõi seal just Kristal.

LHV edetabel

Augustikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):

1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

2. (2.) Tallinna FC Flora

3. (4.) FC Nõmme United

4. (5.) FC Elva

5. (6.) JK Tallinna Kalev

6. (3.) Nõmme Kalju FC

7. (10.) JK Tabasalu

8. (7.) Pärnu JK Vaprus

9. (9.) Viimsi JK

10. (16.) Tallinna FCI Levadia

11. (11.) Viljandi JK Tulevik

12. (8.) Paide Linnameeskond

13. (12.) FC Kuressaare

14. (14.) Raplamaa JK

15. (–) FC Tallinn

16. (17.) Rakvere JK Tarvas

17. (13.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

18. (20.) FC Kose

19. (15.) JK Welco

20. (–) Saku Sporting

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

RISTSÕNA

Septembrikuu ristsõna õige vastus oli „Miki on mängus“.

Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti–Aserbaidžaani Rahvuste liiga kohtumisele Tõnu Ivanov. Võitjaga võtame ühendust.

Oktoobrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. oktoobriks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja siililogoga fliisist pleedi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.