Jalka (november 2024)

Naiste meistriliiga mängijate anonüümne

küsitlus

Postritel

Robi Saarma, Kai Havertz, Kevin Aloe, Cole Palmer

Kuidas Eesti jalgpalli keskus oleks hoopis

Pelguranda kerkinud

Koondis plussis 11 Euroopa vastasega

Jalka konverents tuleb taas

EESTI JALGPALLI SUURTOETAJA

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

Viimane pingutus

Novembrikuu toob meile mitmel rindel viimase selguse. A. Le Coq Premium liigas on küll võitja ja viimane koht juba selged, kuid ülejäänud kohtade peale tõotab madin viimase vooruni välja kesta ning esiliigaski on asjad veel päris lahtised. Meister on selge ka naiste seas, kuid sealgi käib ülejäänud kohtade peale põnev heitlus.

Viimast selgust ootab ka Eesti koondis, kes valmistub novembris võõrsil Aserbaidžaani ja Slovakkia vastu peetavate kohtumistega tänavust Rahvuste liiga turniiri lõpetama. Eriti oluline on just esimene kohtumine aseritega – kodumängus saadud 3 : 1 võit tähendab, et Eestile piisab võõrsilmängus viigist, et vältida grupis viimaseks jäämist ja D-liigasse langemist.

Käesolev Jalka käsitleb nii ajatuid kui aktuaalseid teemasid. Kaaneloos rivistame ekspertžürii abiga Eesti läbi aegade kümme parimat jalgpallurit ning arhiiviloos vaatame tagasi plaanidele, mille kohaselt oleks võinud enam kui 30 aastat tagasi kerkida suur jalgpallikompleks Pelguranda. Suures intervjuus räägib oma jalgpalluriteest Tartu Tammeka põhitegijaks tõusnud Herman Pedmanson, samuti avaldame juba traditsiooniks saanud anonüümse küsitluse tulemused naiste meistriliiga mängijate seas. Põnevat lugemist leidub mõistagi veel – mõnusat avastamist ja ilusat jalgpallihooaja lõppu!

Foto: Liisi Troska

Jalgpallis on parimate mängijate valimine alati väga subjektiivne ja keeruline ülesanne. Kuidas kõrvutada ründajat ja kaitsjat või ääremängijat ja väravavahti? Otsustasime Eesti parimaid meesjalgpallureid välja selgitades minna süvitsi. Selleks panime kokku kümneliikmelise ekspertidest koosneva žürii, kus on esindatud nii treenerid, ala kauaaegsed eestvedajad, ajakirjanikud kui ka fännid. Arvamust avaldas nii vanem, keskmine kui ka veidi noorem generatsioon.

Juba neljandat hooajalõppu järjest küsib Jalka eri teemade kohta arvamust meie meistriliiga mängijatelt – kordamööda meeste ja naiste käest. Tänavu on kord taas naiste meistriliiga pallurite käes. Naised lk 40–43

24 A. Le Coq Premium liiga: Herman Pedmanson Kuidas sai tervise tõttu jalgpalliga lõpparve teinud teismelisest maletajast lõpuks ikkagi Tartu Tammeka põhitegija? Oma loo räägib Herman Pedmanson

28 Mängija luubi all: Maksim Pavlov

52 Rannajalgpall: Kristian Marmori

100 koondisemängu

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid

3 November

6 Lembit Peegel

8 Nimed & numbrid

10 Lugu & tsitaadid

22 Koondis

39 Miks?

Rubriik „Miks?“ küsib seekord, miks jalgpalliväljakuid liivatatakse.

40 Naised: naiste meistriliiga mängijate anonüümne küsitlus

44 Naised: jalgpall ja menstruatsioon

48 Arhiivist

Tänapäeval tuksub Eesti jalgpalli süda Lilleküla jalgpallikompleksis, aga mõnikümmend aastat tagasi oleks pidanud suur jalgpallikeskus kerkima hoopis mõni kilomeeter sellest loodesse, otse mere äärde.

56 Maailm: Ott Järvela postkaardid Euroopa-reisilt

60 Klõpsud

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Muu

14 Esikümme

Kes on Eesti jalgpalli kümme läbi aegade parimat mängijat?

Poster

Robi Saarma

Kai Havertz

Kevin Aloe

Cole Palmer

RAGNAR KLAVAN, MART POOM, KAROL METS, ANDRES OPER JANA PIPAR, LEMBIT PEEGEL NR 11 (203) 2024

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD: HEITI HELI KRIS ILVES

LAURA JAANSEN

KRISTJAN JAAK KANGUR

SIIM MARTTI KUBENSKY

ERKO LITVJAKOV

SIIM PULST

KRISTJAN REMMELKOOR

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: MATTIAS KAUK +372 5650 9217

MATTIAS.KAUK@JALGPALL.EE

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU

AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Eesti koondise väravavaht Karl Jakob Hein on küll vaid 22aastane, kuid sai oktoobris kirja juba oma 33. ja 34. koondisemängu ning teeb samal ajal tegusid ka Hispaania kõrgliigas. Kohtumises

Rootsiga jäi objektiivi ette olukord, kus Hein noppis palli Inglismaa kõrgliigas Brightonis mängiva Yasin Ayari jala pealt.

Hein on ees

Fotod: Lembit Peegel

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.

Müügil Rahva Raamatus ja Apollos www dicefootball eu

Raymond Verheijen

Novembris toimub Eesti Jalgpalli Liidus kaks treeneritele suunatud täiendkoolituspäeva, kus teadmisi jagab maailmakuulus tippkoolitaja Raymond Verheijen. Hollandlase välja töötatud periodiseerimisteooriat kasutavad profivõistkonnad üle maailma. Koolituspäevadele saab end kirja panna ERISe veebikeskkonnas.

Sillamäe Silla FC

Eesti saalijalgpallihooaja avalöök oli traditsiooniline superkarikafinaal, millest väljus teist aastat järjest võitjana Sillamäe Silla –seekord alistati ülipõnevas kohtumises 5 : 4 Tallinna FC Bunker Partner.

Rannakoondis jäi MM-finaalturniirist mõne sammu kaugusele

Eesti rannajalgpallikoondise võistlushooaeg sai oktoobris lõpu Hispaanias Cádizis, kus toimunud valikturniiril jagati välja piletid järgmisel aastal Seišellidel toimuvale MM-finaalturniirile. 21 osalenud koondise seast pääses finaalturniirile vaid neli, seega oli valiksõel tavapäraselt tihe. Esimeses faasis jaotati meeskonnad kuude alagruppi. Eesti mängis seal edukalt, saades oma nelikus Portugali järel ning Saksamaa ja Kasahstani ees teise koha. Seejärel pääseti 16 parema sekka, kus astuti vastu tugevale Šveitsile, kellele jäädi alla 3 : 6. Sealjuures ei jäänud eestlased oma sooritusega sugugi rahule.

„Meie enda mäng oli alla meie taseme – kinkisime neile väravaid, tegime rumalaid vigu ja oli palju praaki,“ nendib koondise peatreener Andreas Aniko. „Nad küll lasid meil mängida, mis oli mõnevõrra üllatav. Saime mõne värava tagasi löödud, aga Šveits oli ohtlik ikkagi terve mängu vältel.“

5.–6.

koha teenis Eesti esindus Roomas Euro Dream Cupi saalijalgpalliturniiril, kus osalesid 12 Euroopa riigi esindused. Võistlus oli suunatud mängijatele, kes on kogenud vaimse tervisega seotud muresid nagu depressioon, ärevus, bipolaarne häire, skisofreenia või sotsiaalne diskrimineerimine.

Eesti koondis

Foto: Manuel Queimadelos / Quality Sport Images

Kaheksandikfinaali võitnud meeskonnad jagati veel viimases faasis omakorda kahte alagruppi, mõlema grupi kaks paremat teenisid koha MM-finaalturniiril. Euroopat esindavad järgmisel aastal Portugal, Hispaania, Valgevene ja Itaalia ehk needsamad neli tiimi, kes ka eelmisele MMile pääsesid. Rannakoondisel on hooaeg lõppenud – esimest aastat peatreeneri rollis olev Aniko jääb aastaga kokkuvõttes rahule. „Täitsime ühe eesmärgi, kui saavutasime Euroopas kõrgema koha kui möödunud aastal – tulime kaheksandaks. Salamisi lootsime, et jõuame ka MM-valikturniiril teisele alagrupiturniirile, kus mängitakse finaalturniiri kohtadele, aga eks sinna olegi keeruline pääseda,“ räägib Aniko. „Samas valmistab minus suurt heameelt väravavahtide mäng ja rünnakufaas – taga enesekindel ja ees lööme ilusaid kombineeritud väravaid. See pakub igati head emotsiooni ja positiivsust,“ sõnab peatreener lõpetuseks.

11.

korda tuli Eesti jalgpallimeistriks FCI Levadia, kes kindlustas seekordse meistritiitli juba neli vooru enne hooaja lõppu.

7

punkti kogus lõppenud EM-valiktsüklis Eesti U21 koondis, kes võitis oktoobris kodus nii Iisraeli kui Kosovot. Seitse punkti on sama palju, kui meie U21 koondisel õnnestus eelmises kolmes EM-valiktsüklis kokku võita!

MM-valikturniiril.

Nii nad ütlesid

„Jalgpallis on nii, et keegi lõi omavärava ja kõik plaksutavad, et vau-vau, lõi omavärava. Aga need ei ole su toetajad. Need on vastasmeeskonna toetajad. Poliitikuna pead uudistesse jõudma. Hästi raske on uudsete vaimukate nurkadega uudiskünnist ületada, väga palju lihtsam on –pane aga oma väravasse ja pooled plaksutavad.“

Riigikogu rahanduskomisjoni juht Annely Akkermann

„Toit on päris okei. Kui kohalikku toitu mitte süüa, siis on hea.“

Erik Sorga Vietnami köögist

„Meil pole riietusruumi! Meil on suur baas ja igal mängijal oma tuba. Kui lähen trenni, siis vahetan oma toas riided ja liigun väljakule. Ausalt öeldes ma ei tea, miks. Äkki nad ei tea, et mujal on kõigil riietusruumid.“

Erik Sorga koduklubi Ho Chi Minh City elukorraldusest

„Esiliigas mängiva klubina ei ole meie mängijad veel lepingutega profid ning vähim, mis me nende jaoks teha saame, on see, et nad päriselt tunneksid ennast jalgpalluritena. Iga mängija tahab ju suure publiku ees mängida ning tunnetab hästi seda, kui klubi nende jaoks midagi ekstra teeb. See läheb mängijatele korda.“

Tartu Welco tegevjuht

Edgar Leht pealtvaatajate tribüünile meelitamisest uhke mängukorralduse abil

„Mu vend armastas jalgpalli ning me arutasime tihti eri meeskondade mängustiili. Hakkasin nutma, mõistes, et ta ei helista mulle, et rääkida Eesti ja Rootsi rahvuskoondise kohtumisest.“

Lavastaja Georg Malvius venna surmast

„Eesti jalgpalli ja koondise arendamise nimel peaks Eesti rahvas käima staadionitel. Internetis negatiivsete kommentaaride kirjutamine ei aita

Eesti jalgpalli.“

FCI Levadia spordiosakonna juht

Mihhail Gulordava

Jalka

konverents

käsitleb jalgpalli seoseid hariduse, tervise, majanduse ja kultuuriga

Ajakirja Jalka seitsmes jalgpallikonverents toimub teisipäeval, 26. novembril algusega kell 14.30 Eesti Jalgpalli Liidu Elmar Saare nimelises konverentsikeskuses. Kavas on viis ettekannet ja aruteluring.

„Jätkame sissetallatud rajal ja pakume maailma kõige populaarsemale spordialale akadeemilisi kõrvaltvaateid,“ räägib konverentsi korraldaja Indrek Schwede. „Seekord vaatame jalgpalli treeneri, kasvatusteadlase, spordiarsti, majanduseksperdi, spordiajaloolase ning semiootiku, kultuurikriitiku ja kunstiteadlase pilgu läbi.“

Mulluses vestlusringis osalesid Joosep Susi, Mirko Ojakivi, Johannes Vedru ja Raul Toomla. Foto: Brit Maria Tael

EJLi tehnilises osakonnas projekti „Mängija tee tippu“ juhtiv Mario Hansi otsib muu hulgas vastust küsimusele, kuidas määratleda talenti. „Oluline küsimus on, kas me peaksime keskenduma talendi leidmisele või pigem uskuma inimeste potentsiaali. Igal mängijal on potentsiaal ja meie ülesanne on luua keskkond, mis toetab selle realiseerimist.“

Tallinna ülikooli õpetajahariduse professor Katrin Poom-Valickis arutleb selle üle, mida õpetajad ja jalgpallitreenerid üksteiselt õppida võiksid. „Õpetaja ja treener, toimetades küll erinevas keskkonnas – klassiruumis ja spordiväljakul –, on vanemate kõrval tihti kaks kõige olulisemat täiskasvanut, kes mõjutavad lapse või nooruki sotsiaalset, vaimset ja füüsilist arengut. Õpetajalt ja treenerilt oodatavad kvaliteet ning rollid kattuvad paljuski, kuid on ka erisusi.“

Majandusekspert Raivo Vare tõdeb, et jalgpall on spordifenomen ja maailma populaarseim spordiala, aga sellest räägitakse igal pool ja kogu aeg nagunii. „Mida ta veel on? Psühholoogiline, sotsiaalne, ajakirjanduslik, poliitiline ja ka majanduslik fenomen. Viimasel on märkimisväärne mõju eelkõige jalgpallimaade, aga ka paljude väikeriikide majandusele. Eesti sellel foonil liialt silma ei paista, kuid ka siin on tal oma roll.“

Tartu ülikooli kliinikumi spordiarst-resident Liis Ott arutleb oma ettekandes selle üle, kas ja kui palju mõjutab menstruaaltsükkel naissportlase sooritust. „Menstruaaltsükkel on iga naise, ka naisjalgpalluri igapäevase elu osa oma murede ja rõõmudega. Samas pole suured uuringud suutnud tõestada, et menstruaaltsükkel mõjutaks oluliselt naissportlase sooritust.“

Spordiajaloolane Tiit Lääne vaatleb jalgpalli kohta Välis-Eesti spordielus. „Suure põgenemise ajal Eestist, 1944. aastal lahkus koos teiste sportlastega läände vaid üksikuid jalgpalli tippmängijaid. Jalgpall, mis vabas Eestis oli juhtpositsioonil, kaotas selle pagulaskonna seas korv- ja võrkpallile.“

Vestlusringi teema on seekord „Kuidas jalgpall tähendab?“. Selle üle vahetavad mõtteid Tallinna ülikooli semiootika ja tõlkeuuringute professor Daniele Monticelli, kultuurikriitik Alvar Loog ning kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner. Juturingi juhib kirjandusteadlane Joosep Susi. Kõik ettekanded ja kokkuvõte arutlusringist avaldatakse Jalka jaanuarikuu numbris.

Konverentsil osalemine on tasuta, kuid vaja on enne registreeruda, mida saab teha 25. novembrini aadressil https://shorturl.at/w05Nr. Ettekandeid ja aruteluringi saab jälgida ka jalgpalliliidu Facebooki ja YouTube’i kanali vahendusel.

SAAVUTA UUS SPORTLIK TASE TIPPTASEMEL NUTIKELLAGA F Ē NIX ® 8

ÜLETA PIIRE

Jalgpallurid ja puuduv ISAPUHKUS

Ühest küljest on isad ja lapsed jalgpallis võrdlemisi nähtaval kohal – mõelge näiteks Marko ja Patrik Kristali, Dzintar ja Ragnar Klavani, Mart ja Markus Poomi, Risto ja Ken Kallaste ja teiste isa-poja või isa-tütre duode peale, kes meie jalgpallielu rikastavad. Aeg-ajalt tundub, et profimängijatele on aga lapse sünd justkui väike asi, mis tähtsat jalgpallihooaega korraks häirib.

Eks me kõik ole kuulnud (ja näinud neid) värskelt isaks saanud jalgpalluritest, kes platsil väravaid löövad, seejärel sünnitushaiglasse tervitusi saadavad ja kaaslastega titetantsu vihuvad. Eesti koondise ajaloo üks säravamaid mänge tuli ka ju täpselt sellise „kütuse“ pealt, kui 2013. aastal lõi Konstantin Vassiljev Hollandi võrku kaks väravat. Vassiljevi tütar Viktoria oli sündinud kaks päeva enne mängu.

„Kõik on hästi ja oleme tähtsa sündmuse puhul äärmiselt õnnelikud. Jana ja Viktoria on nüüdseks ka juba kodus,“ sõnas Vassiljev toona Õhtulehele, mis kirjutas, et pallur sai hoolimata koondisekohustusest veeta Hollandi-mänguks valmistudes aega ka pere seltsis. „Olin nende juures haiglas nii eile kui ka täna hommikul ja tänan, et mulle seda võimaldati.“

Ei saa päriselt välistada, et Õhtuleht mõistis neid sõnu valesti ja tegelikult tänas Vassiljev koondise asemel haiglat, kes lubas tal lähedasi külastada, aga kui need sõnad olid tõesti suunatud koondise personalile ja toonasele peatreenerile Tarmo Rüütlile, siis tekib neid lugedes küll hetkel kummaline tunne. Mis mõttes „võimaldati“?

Kui keegi ses olukorras midagi võimaldas, oli see ju Vassiljevi abikaasa Jana, kes soostus abikaasa teened sel hetkel Eesti koondisele loovutama! Kostja Vassiljevil ei olnud mitte mingit kohustust koondise juures olla – „koondisekohustus“ on ju puhas sõnakõlks, sest mitte keegi ei sunni mängijaid koondisesse tulema. „Kohustus“ on see ainult mängijate endi peas.

Käesoleva kirjutise eesmärk ei ole mitte kuidagi Konstantin Vassiljevit selle enam kui kümne aasta taguse otsuse pärast häbistada – kaugel sellest. Vassiljevi väravad Hollandile andsid Eesti jalgpallisõpradele unustamatu elamuse ning võib arvata, et aitasid kaasa ka tema edasisele karjäärile. Raske uskuda, et ta tagantjärele midagi oluliselt teisiti oleks teinud. 2 : 2 viik, mis oleks vabalt võinud olla ka 2 : 1 võit, on üks uhkemaid mänge Eesti jalgpallikoondise ajaloos.

Tõin selle stsenaariumi välja hoopis selleks, et ilmestada profijalgpallis ülimalt levinud suhtumist, nagu oleks jalgpallimängimine midagi tõeliselt püha – isegi nii püha, et vutti minnakse paaripäevase abitu beebi ja elu ühe suurema katsumuse läbi teinud rampväsinud naise kõrvalt tihtipeale taguma ka tavalistes reamängudes.

2021. aastal tellis näiteks Inglismaa klubi Leeds United suisa helikopteri, et ääreründaja Dan James otse sünnitusmajast tuua… ei, mitte tähtsale püsimajäämislahingule ega karikafinaalile, vaid vaat et kogu hooaja kõige tähtsusetumale võistlusmatšile ehk liigakarika kolmanda ringi mängule Fulhamiga. Vaid mõni tund pärast lapse sündi viskas James klubi dressi selga, astus kopteri pardale ja kihutas Manchesterist Londonisse, et seal platsile astuda. Leedsil oli teda „väga vaja“, sest kaks nende ääremängijat olid erinevatel põhjustel juba rivist langenud.

Kuigi see tundub vaat et ülepingutatud stsenaarium, siis tippjalgpallis on see täiesti tavaline. Ja mängijatel endil ei ole sellise solgutamise vastu midagi – nad tahavadki mängida, et oma kohta meeskonnas mitte ohtu seada.

The Athletic viis paar aastat tagasi Inglismaa jalgpallurite seas läbi väikese küsitluse, kust selgus, et mitte ükski mängija ei olnud isegi hetkeks kaalunud isapuhkusele jäämist. „Tippjalgpall on totaalne meritokraatia. See ei ole nii nagu mõnel üheksast viieni kontoritööl, kus sind asendatakse, ja kui tagasi oled, istud lihtsalt sama laua taha,“ sõnas samas artiklis üks agent. Jalgpallis on asi lihtne: iga puudumine, iga eemalolek võib mängija positsiooni tiimis halvendada. Kui võistkonna liidrid ehk teoreetiliselt isegi saaksid seda endale lubada, siis reamängijad, kes võitlevad trennis iganädalaselt selle eest, et mänguminuteid teenida, ei taha vabatahtlikust mängu- ja treeningupausist isegi mõelda.

Tekst:

Raul Ojassaar

Törts inimlikkust, palun!

Kohati võib selline meritokraatia minna suisa üle piiri. Sama agent tõi välja, et on kuulnud juhtumist, kus meeskonna peatreener oli tulivihane, et mängija naise keisrilõike kuupäev pandi võistkonna mängupäevale, ning palus seda muuta. Manchester Unitedi ja Evertoni endise mängumehe (ja Inglismaa naistekoondise hilisema peatreeneri!) Phil Neville’i abikaasa Julie rääkis aga hiljuti, kuidas Phil oli talle abiellumise järel ausalt öelnud, et armastab teda väga, aga jalgpallile naine siiski mehe peas vastu ei saa. Kui sündimas oli nende teine laps, kes oli mitu kuud enneaegne, oli olukord ühel hommikul ühtäkki väga ohtlik – Juliel olid suured verejooksud ning arstid ütlesid, et nad peavad lapse nüüd ja kohe keisrilõikega välja võtma. Vutimees küsis seepeale arstilt, kaua sellega aega läheb, ja soovis trenni minna! „Ma olin väga halvas seisus, kartsin, et suren. Lapse süda lõpetas löömise kümme minutit pärast seda, kui Phil lahkus. Lõpuks jõudis ta küll tagasi, aga ta visati kohe palatist välja, kuna mind viidi kiirelt operatsioonile,“ rääkis Julie Neville. „Ta ütleb, et seekord poleks jalgpall tõesti pidanud prioriteet olema.“

Pavel Marin 2021. aastal tütre sündi väravaga tähistamas. Foto: Liisi Troska

Õnneks on olemas ka vastupidiseid näiteid. 2008. aastal läksid Liverpooli toonase peatreeneri Rafael Beníteze ja keskpoolkaitsja Xabi Alonso suhted sassi, kui Alonso seadis poja sünni tähtsuselt ettepoole Liverpooli Meistrite liiga võõrsilmängust Milano Interiga. „Talle ei sobinud, kui ütlesin, et tulen Itaaliasse ainult siis, kui kõik on korras. Pidin tegema otsuse ja jäin perega. See ei olnud lihtne otsus, sest minu töö ei ole tavaline töö ja see ei olnud tavaline mäng, aga ma ei kahetse midagi,“ sõnas Alonso.

Benítezega võrreldavat suhtumist näitas üles Inglismaa koondise toonane peatreener Fabio Capello, kes lubas varuväravavahil Ben Fosteril küll pika hambaga mängueelsel päeval sünnituse juurde minna (Foster ei jõudnud õigeks ajaks), kuid käskis tal järgmiseks päevaks naasta, et sõprusmängus teine poolaeg mängida. Foster kimaski koondise juurde tagasi, kuid Capello muutis meelt ja jättis Fosteri sootuks pingile, mispeale ei nõustunud ta enam kordagi Capello juhendatavasse koondisesse tulema.

Sellest kõigest tulenebki isadepäeva puhul sõnum mängijatele ja treeneritele: törts inimlikkust tuleb alati kasuks! Kumb on lõppude lõpuks olulisem: kas olla kangelane enamjaolt võhivõõraste jalgpallifännide jaoks või oma perekonna tarvis?

Eesti jalgpalli kõigi aegade esikümme.

Kas Poom või Klavan? Kui kõrgele on kerkinud Heina-nimeline komeet?

Kui esikuuik eraldus teistest üsna selgelt, siis sealt edasi läks pilt kirjuks, kokku teenis punkte 28 mängijat. Kümneliikmelise žürii arvamused lahknesid kõige enam Konstantin Vassiljevi suhtes.

Žürii koosseis

Roman Ubakivi, Aivar Pohlak, Tarmo Lehiste, Igor Prins, Jürgen Henn, Anastassia Morkovkina, Markus Jürgenson, Indrek Schwede, Ott Järvela, Rootsi Kunn (Toomas Kalmet)

Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka arvamusi. Eriti jalgpallis. Tänapäeval tehakse palju pingeridasid, tihti sünnivad need puusalt tulistades: üks inimene istub pooleks tunniks maha, vaatab lakke ja panebki järjekordse kõigi aegade mis tahes edetabeli kokku. Vaatad, loed ja unustad.

Otsustasime Eesti parimaid meesjalgpallureid välja selgitades minna süvitsi. Selleks panime kokku kümneliikmelise ekspertidest koosneva žürii, kus on esindatud nii treenerid, ala kauaaegsed eestvedajad, ajakirjanikud kui ka fännid. Arvamust avaldas nii vanem, keskmine kui ka veidi noorem generatsioon. Muidugi on eri ajastute mängijate võrdlemine meelevaldne ja subjektiivne. Liiga tõsiselt seda võtta ei tasu. Kuidas sa ikka kõrvutad sada aastat tagasi paljakäsi palle noppinud Evald Tipnerit ja tänavu eestlaste pilgud La Ligale tõmmanud Karl Jakob Heina? Või 1940. aastal Kadrioru staadionil 8500 pealtvaataja ees Läti vastu kaks kolli põrutanud ja Eesti võidule tüürinud Richard Kuremaad, Nõukogude Liidu noortekoondisse pääsenud pallivõlurit Ott Mõtsnikku ja rahvuskoondise särgis 38 korda skoorinud Andres Operit?

Iga žüriiliige sai õiguse ja suisa kohustuse luua oma süsteem ja loogika, millest lähtuda. Kusjuures need lähenemised olid kohati peaaegu sama pae-

luvad kui tabel ise. Ei ole olemas õigeid ja valesid vastuseid ega absoluutset tõde, küll aga võib sellist koondarvamust ilma valehäbita presenteerida Eesti jalgpalli igati adekvaatse kõigi aegade edetabelina. Esialgne kartus, et nimekirjad tulevad väga sarnased, osutus alusetuks. Kokku mainiti koguni 28 jalgpallurit, ühegi hindaja esikümme ei langenud täielikult kokku lõpliku pingereaga ja näiteks Konstantin Vassiljev teenis ühelt žüriiliikmelt esikoha eest maksimaalsed kümme silma, samas kaks jätsid ta punktideta.

Tegelikult on juba üksik mainimine ja kasvõi ühelt arvajalt kümnenda koha eest teenitud üks punkt väga kõva tulemus – sellel konkursil osalevad ju põhimõtteliselt tuhanded ja tuhanded Eesti jalgpallurid.

Esikümne piiri peal käis väga äge rebimine. Kõige napimalt jäi esikümnest välja Lõvide põlvkonna ja 1990ndate Eesti koondise liider Martin Reim (12 punkti). 12. kohta jagasid 75 aastat tagasi Mandri-Euroopa tippklubis Viini Austria pallinud Arnold Pihlak ja meie kõige alahinnatumaks jalgpalluriks tituleeritud Enar Jääger (mõlemal 10 punkti kolmelt hindajalt). Kahelt žüriiliikmelt teenis punkte Joel „Mina otsustan mänge!“ Lindpere (9 punkti).

10. Ott Mõtsnik, 13 punkti

Midagi ei ole teha, valisime küll kõigi aegade parimaid, aga varasemate ajastute vutimeestel on paratamatult keerulisem. Mitu žüriiliiget lähtus loogikast, et annavad punkte üksnes jalgpalluritele, keda on oma silmaga näinud. Üks suur erand oli jalgpalliajaloolane Indrek Schwede, kes teadlikult tahtis pakkuda läbilõiget kogu ajaloost. Samas 1963. aastal sündinud ründaja Ott Mõtsniku puhul on piisavalt palju neid, kes ta trikke on ise näinud. „Ta on mängija, kes jättis mulle ainulaadse mulje,“ meenutas legendaarne fänn Rootsi Kunn, kodanikunimega Toomas Kalmet. „Pall oli justkui liimitult jala küljes. Ilmselt Mõtsnik ja Tarmo Kink on üldse Eesti kõige andekamad jalgpallurid.“ Schwede jätkas: „Ta oli kunstnik väljakul: tema liikumised ja olukordade lahendused olid äraarvamatud, vahel näis, et ta on külaline mõnelt teiselt planeedilt. Paljud tulid jalgpalli vaatama Mõtsniku

Tekst: Märt Roosna

pärast. Isegi NSV Liidu II liigas ootasid paljud Venemaa ja Ukraina linnadest pärit fännid Tallinna klubi külaskäiku, et näha edurivi „number üheksat“. Mõtsnik on meenutanud üht liigutavat hetke, kui kord tuli teda lilleõiega tänama vana mees, kes oli nii küürus, et ei saanud talle isegi otsa vaadata.“

Mõistagi teenis liidu noortekoondisse murdnud väravakütt punkte esimeselt treenerilt Roman Ubakivilt, aga ka Eesti Jalgpalli Liidu presidendilt Aivar Pohlakult.

9. Evald Tipner, 19

Eevi või Tipu. Nii tunti aastatel 1924–1939 Eesti koondise väravas seisnud Evald Tipnerit rahvasuus. Tema puhul kehtis lihtne reegel – kui esikümnesse asetati, siis juba kõrgele. Eesti jalgpalli karikasarja nimikangelast mainisid nii Ubakivi, Schwede kui ka aastaid kõrgel tasemel agenditööd teinud Tarmo Lehiste.

„Ilmselt rahva poolt läbi aegade kõige armastatum Eesti jalgpallur, keda korduvalt kätel kanti,“ mõtiskles Lehiste. „Ja ilmselt ka esimese iseseisvumisaja hinnatuim Eesti jalgpallur Euroopas.“

Foto: Tiit Lääne arhiiv

Ott Mõtsnik 1984. aastal Tiraspoli meeskonna vastu müttamas.

Foto: Lembit Peegel

Mida peaks jalgpallur tegema tänapäeval, tekitamaks sellist vaimustust, et pealtvaatajad ta mängu järel kätele haaraksid? 194sentimeetrine Tipner kaitses koondise ja Tallinna Spordi eest väravat, mängis tihti ülemeelikult publikule, aga esines ka edurivis ja sai karjääri jooksul kirja kokku 37 tabamust.

„Teda võrreldi välismaa ajakirjanduses Euroopa parimate väravavahtidega, temast avaldati välismaises pressis karikatuure ja mõne mängu järel kirjutati vaimustunult, et sellist mängu poleks suutnud näidata isegi maailma parimad väravavahid,“ rääkis Tipneri kolmandaks asetanud Schwede.

8. Tarmo Kink, 21

Kümnest žüriiliikmest neli andsid punkte vasakul äärel mehetegusid teinud Tarmo Kingile. Kui teenekas treener Igor Prins põhjendas valikut eelkõige välisklubides tehtud karjääriga – pääses 17aastaselt Moskva Spartakisse, lõi Ungaris Győri ETOs 40 mänguga 15 väravat, sai hakkama ka Inglismaa esiliigas Middlesbrough’ värve kaitstes, lisaks mänginud Itaalia esiliigas, Ukrainas, Šotimaal ja Soomes –, siis teiste puhul olid argumendid pigem emotsionaalsemat laadi.

Endine mängija ja praegune telekommentaator Markus Jürgenson seadis Kingi koguni kolmandaks: „Sellise vasaku jala löögiga meest pole Eestis olnud ei enne ega pärast. Miks ta mul nii kõrgel kohal on? Sest kui see mees ka praegu trennis palli taha astub, siis ta ikka teeb. Ja see on fenomenaalne!“

Talle sekundeeris Eesti rahvusnaiskonna peatreener Anastassia Morkovkina: „Suurepärane tehnika, väga andekas, suur mõju nii koondisele kui ka klubidele. Kõik teadsid, et kui Tarmol lüüa lasta, võib tulla imeilus värav. Inimene lihtsalt julges proovida. Ei lasknud pead norgu, kui löök või trikk ebaõnnestus, proovis, kuni välja tuli. Oli nii enesekindel, et seda tuleks kõigil temalt õppida.“

Kingi ülistamisele pani punkti Rootsi Kunn: „Me kõik mäletame ta kauglööki Belgradis Serbia vastu, see ongi Eesti koondise ilusaim värav.“

Foto: Raimond Raadik

7. Karl Jakob Hein, 26

Elame ikka päris ilusal ajal, kui meil on kõigi aegade edetabelis 22aastane väravavaht seitsmendal kohal, teenides punkte täpselt pooltelt hindajatelt.

Kerge avanss? „Ma ei nimetaks seda avansiks,“ kostis Eesti koondise peatreener Jürgen Henn. „Minu jaoks ta ongi praegu seitsmes. Ta on ikkagi Hispaania kõrgliigas olulises rollis, võib pidada seal põhimängijaks, meil pole ju kuigi paljud sellisele tasemele küündinud.“

Prins asetas verinoorelt Londoni Arsenali süsteemi pääsenud Heina kolmandaks, Pohlak üllatas sellega, et pani Heina teiseks, täpselt Mart Poomi ette. „Nii persooni kui jalgpallurina terviklik ja ei tohiks olla ühtegi takistust seismaks mõne Euroopa tippklubi väravas,“ usub Pohlak.

Koondises raudseks esiväravavahiks tõusnud ja tänavu Real Valladolidi eest mitu nullimängu teinud Heinas nähakse potentsiaali tabelis kiirelt tõusta. „Poole aasta pärast tõuseb minu tabelis kaheksandal kohal olev Hein Martin Reimist mööda ja aastatega liigub üha kõrgemale. Potentsiaal tõusta number üheks on väga suur,“ märkis kirglik jalgpalliajakirjanik ja Postimehe sporditoimetuse juht Ott Järvela.

6. Raio Piiroja, 39

Kui hakati rääkima enneolematust võitluslikkusest, oli selge, et kohe järgneb Raio Piiroja nimi. Tabeli kuus esimest said punkte peaaegu kõigilt, seega üksmeel oli nende suhtes üpris suur. Pärnust pärit keskkaitsja platseerus kindlalt kuuendaks –punktivahe nii ta ees kui ka taga on selge.

Kui nii mõnegi tippu jõudnud palluri puhul on peamine argument edukas klubikarjäär, siis Piiroja puhul toonitati pigem koondisesärgis tehtud esitusi.

„Kindlasti Eesti koondisele läbi aegade kõige olulisem mängija,“ sõnas Piiroja kolmandale kohale seadnud Lehiste. „Ta mängijaomadused ei olnud tippklubide jaoks väga hinnatud, aga Eesti koondisele olid need omadused üliolulised. Ta roll oli väga oluline koondise parima saavutuseni, EM-valiksarjas playoff’i jõudmise juures. Hiljem, kui teised jätkasid, aga Raio mitte, selliseid tulemusi enam ei tulnud. Ilmselt ainuke Eesti mängija, kellest sai välisklubis (Fredrikstadis) oma tiimi tõeline legend. Kaks väravat ja võit karikafinaalis ning veel aastaid hiljemgi tervitatakse teda Fredrikstadis täisstaadioni ovatsioonidega.“

Piiroja tehnilised oskused olid viisakalt öeldes keskpärased, nii väljapaistvaks mängijaks tõusis ta eelkõige tänu suurele südamele, visadusele, heale töövõimele ja kartmatusele.

Jürgenson: „Ta on esimene mees, kes võtta enda kõrvale, kui minna Eesti eest sõtta. Ja ma mõtlen siin suuremalt kui jalgpall.“

Morkovkina: „Selliseid võitlejatüüpe on väljakul tõeliselt vähe. Ei tea, kes võtaks praegu kanda Raio Piiroja rolli. Sellist kirglikkust ei leiaks praegu kelleltki, too põlvkond mängis nii suure südamega.“

Foto: Lembit Peegel

Foto: Liisi Troska

5. Konstantin Vassiljev, 52 Kõige rohkem läksid arvamused lahku 40aastase keskväljamaestro Konstantin Vassiljevi suhtes – Jürgenson pani ta esikohale, samas kaks meest jätsid sootuks punktideta. Roman Ubakivi loogikast ja hindamissüsteemist saate lugeda kõrvalloos, aga miks jättis Kostja kuivale ka fännide esindaja Rootsi Kunn?

„Need, kelle tabelisse panin, on olnud paremad. Säravamad ja nähtavamad,“ selgitas Rootsi Kunn, et mehe klubikarjäär jäi mõnevõrra tagasihoidlikuks. „Ma poleks teda esikümnesse pannud ka ilma selle skandaalita. Võibolla ongi ta nii 11. või 12. kohal. Ta mängis Venemaal, aga Permi Amkar polnud mingi tippklubi. Okei, koondise eest on ilusaid väravaid löönud, aga Euroopas ei säranud.“

Prins ei nõustu: „Poolas oli ta ikkagi tuntud mängija, lisaks kõik see, mis ta on koondise jaoks teinud.“

Jürgenson on sama meelt: „Minu silmis läbi aegade parim jalgpallur, kes on Eesti koondisesärki kandnud. Tema geniaalsus ja teistmoodi mõtlemine... Mul õnnestus ta kõrgajal temaga ühte trenni sattuda, nägin meest esimest korda lähedalt ja mõtlesin pärast: no misasja?!“

Argumente on Vassiljevi kasuks mitu: võtmetegelane nii 2011. aastal EM-valiksarjas playoff’i murdes kui ka kümme aastat hiljem FC Floraga Konverentsiliiga põhiturniirile jõudes. Edukas periood Poolas. Meeldejäävad väravad. Mõju kaasmängijatele, eriti rünnakufaasis.

„See, kuidas ta toetab tiimi, kuidas juhendas, kuidas oli mängijatega nii hooliv ja samas nõudlik. See tegigi temast ideaalse kapteni,“ lisas Morkovkina.

„Ta oli mängija, kelle pärast tuldi staadionile,“ tõdes Henn.

Võitlus viienda kuni kolmanda koha nimel oli ülitihe. Muide, kui esimest korda said punktid kokku löödud, oli Vassiljev hoopis kolmas. Kontrollimise käigus selgus aga, et sisse oli lipsanud viga. Nimelt saatis Pohlak kaks nimekirja: lisaks Eesti kõigi aegade esikümnele ka eraldi edetabeli „Mõju koondisele, esikümme“. Kui esimeses oli Vassiljev kaheksas, siis esialgu eksikombel arvestusse läinud teises suisa esimene.

4. Andres Oper, 53

Tegu on tabeli parima ründajaga, kelle paigutas esikaheksasse üheksa hindajat. Järvela saatelause oli lakooniline, samas üsna ammendav: „Eesti kõige edukam ründaja nii klubi- kui ka koondisejalgpallis.“

Henn kaalus apteekrikaalul viimase hetkeni Operi ja Piiroja vahel ning... „Panen ikka Operi viiendaks ja Piiroja kuuendaks. Ründajana on Eesti koondises keerulisem silma paista,“ põhjendas ta.

Jürgenson tunnistas, et tal vajus Operi tipphetkede videoid vaadates suu ammuli – kui kiire, kui tugev, kui ehtne ründaja! „Mees on suutnud koondise eest lüüa 134 mänguga 38 väravat ehk värava iga 3,5 mängu tagant,“ rehkendas Jürgenson.

Oper ja tema 38 väravat olid suur inspiratsiooniallikas meie parimale naisskoorijale Morkovkinale. „Mu suur soov oli koondises temast rohkem väravaid lüüa. See oli mu jaoks väga põhimõtteline,“ muheles Morkovkina.

„Lõpetasin kübaratrikiga ja sain kokku 40 väravat!“

Resultatiivselt tegutses Oper ka paljudes välisklubides – Taanis Ålborgis lõi 28 väravat (117 mänguga), Moskva Torpedos 8 (53), Hollandis Roda eest 32 (103) ja Küprosel Néa Salamíse särgis 8 (42).

„Sai välismaale väga noorelt tänu ühele heale omadusele – pikale kiirusele,“ analüüsis Lehiste. „Hiljem arenes mängijana eri klubides ja muutus mitmekesisemaks. Torpedos mängis oma aja väga kõrgel tasemel. Mitu meeskonnakaaslast vedas varsti Venemaa EMi poolfinaali. Oli väga lähedal saamaks esimeseks väljakumängijaks Premier’ liigas.“

Foto: Jana Pipar

Foto: Lembit Peegel

3. Karol Mets, 57

Kuidagi vaikselt on 31aastane keskkaitsja roninud üha kõrgemale ja mõneti isegi üllatuslikult leiame ta tabelis kolmandalt realt. Kuid juhuslikku pole siin midagi: Mets ei mahtunud vaid ühe žüriiliikme (Indrek Schwede) esikümnesse, teenis kaks kolmandat kohta (Järvela, Morkovkina), neli neljandat kohta (Henn, Prins, Jürgenson, Pohlak) ja edestas tasavägises rebimises üsna napilt, aga kindlalt Operit-Vassiljevit.

„Veel viis või natuke rohkem aastat tagasi olnuks mul Oper ja Piiroja eespool. Aga Mets on teinud klubis head karjääri: Hollandi kõrgliiga, Šveitsi meister, Saksamaa esiliiga võit, Bundesligas põhimees. Lisaks mänginud Norras ja Rootsis,“ loetles Henn.

„Ja koondises liigub üle 130 mängu kursil,“ lisas Järvela. Praegu on neid kirjas 96.

Teistest mõneti eristuvate otsustega silma paistnud Jürgenson eelistas Metsa isegi Klavanile. „Minu silmis jagavad nad neljandat-viiendat kohta, aga panin neljandaks Metsa,“ sõnas Jürgenson. „Panin puhtalt selle pealt, et olen temaga jalgpalliväljakul rohkem kokku puutunud kui grammi võrra kõvema klubikarjääriga Klavaniga, tean ta mõttemaailma paremini. Kuidas ta vahendeid valimata on rühkinud eesmärgi poole. Isegi Viljandist Florasse tulles oli ta suhtumine selline: mina siia Eesti kõrgliigasse küll ei jää!“

2. Mart Poom, 82

Poom on Poom. Mingis mõttes polegi siin justkui midagi vaja lisada. No millise teise Eesti sportlase auks on pruulitud eraldi õlut (meenutuseks: kuulus peavärav Sunderlandi eest – Poominator!)? Kes mäletab koondisemänge Poomi ajal, see nõustub: paganama erinev tunne oli kohtumist vaadata nii, et Poom oli väravas, võrreldes sellega, kui teda mingil põhjusel ei olnud.

Kaks valijat (Schwede ja Morkovkina) andsid nahkkindamehele maksimumpunktid, teise koha punktid lisandusid viielt (Henn, Lehiste, Prins, Järvela, Rootsi Kunn).

„Poom on mänginud maailma tugevaimas liigas ehk Premier League’is, kus oli oma meeskonna põhimängija ja omal positsioonil liiga parimaid: statistiliste näitajate põhjal kuulus Poom parimail aastail ka Premier League’i kuue parima väravavahi hulka,“ toonitas Schwede. „Mis tähendab, et ta oli hiilgeaastatel maailma parimaid väravavahte maailma kõige populaarsemal spordialal. Ta valiti Derby County fännide poolt aasta mängijaks, mis on väga suur tunnustus.“

Aga mille poolest esimeseks valitud Ragnar Klavan parem on? „Poom jääb Klavanile alla, sest mängis tippliigas lühemat aega ega olnud nii kõvas klubis mängumees,“ vastas Järvela.

Henn tunnistas, et tema jaoks on nende kahe suurkuju vahe üliväike: „Võibolla mõnel teisel päeval oleksin Mardi ette pannud, just seepärast, et tema roll koondises on olnud suurem. Pluss ta oli teerajaja välismaale.“

Ubakivi käe all karastunud Poom on hea näide selle kohta, et läbilöömisel on kõige alus suhtumine. „Kindlasti kõige töökam ja tahtejõulisem mängija, kes alustas kõige kaugemalt ja pidi tippu jõudmiseks läbima kõige raskema teekonna,“ lausus Lehiste.

Pohlakul on seletus ohtratele vigastustele, milleta Poom võinuks jõuda veelgi kaugemale: „Mart jõudis tippu läbi töökuse ja enesepiitsutamise. Pidi tipptasemel läbilöömiseks ületama loomulikest omadustest lähtuvaid tõkkeid, mis tõi kaasa palju vigastusi, sest tõkete ületamiseks pidi eirama loomulikke kaitsemehhanisme.“

Muide, kuluaarides sahistatakse, et Nõmme Unitedit vedaval Poomil on kuulsat omanimelist õlut tegelikult veel kuskil keldrinurgas alles, aga ta hästi ei julge 2003. aastal Sunderlandi õlletootja Darwini pruulitud kesvamärjukest enam avada...

Foto: Jana Pipar

Foto: Lembit Peegel

1. Ragnar Klavan, 90

Meie igati väärikas, laiapindne ja esinduslik žürii on rääkinud: Eesti kõigi aegade parim jalgpallur on Ragnar Klavan. Praeguses hetkes on otsus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Viljandist Liverpooli murdnud Klavan pälvis koguni kuus esikohta (Lehiste, Pohlak, Henn, Prins, Rootsi Kunn, Järvela).

„Üheksa hooaega esiviisiku liigades on ammendav argument,“ sõnas Järvela. „Klavan oli Liverpoolis mängumees hooajal, kui jõuti Meistrite liigas finaali. Tegi mitu edukat hooaega Saksamaal Augsburgiga, lisaks ühe eduka hooaja Cagliariga Itaalias.“

Schwede eelistas siiski Poomi, põhjendades, et too oli erinevalt Klavanist tippliigas oma positsiooni

Roman Ubakivi: kaheksa

üks parimaid. Lehiste rõhuasetus on teistsugune: „Poomist ettepoole asetan Klavani eelkõige selle pärast, et ta sai absoluutses tippklubis Liverpoolis rohkem mänguaega kui Poom Arsenalis.“

Seda kirjeldabki huvitav fakt, et mõlema mehe koduklubi jõudis Meistrite liigas finaali. Arvestades, et Eesti-sugune väikeriik ilmselt ei jõua kunagi EMil ega MMil finaali, siis Champions League’i kuldmedal ongi sisuliselt suurim saavutus, milleni Maarjamaa vutimees jõuda võib. Aga kui Poom sai hõbemedali kaela ikkagi Arsenali kolmanda väravavahina ja reaalselt platsil ei käinud, siis Jürgen Klopp vajas Klavani teeneid 15 matšist kaheksas (sekkus vahetusest ka Romaga peetud poolfinaali korduskohtumises), mänguminuteid tuli kokku 298.

Lõppakordiks anname sõna veel korra Pohlakule, kes – on see väike Sõrve sääre huumor või mitte? – serveerib meile ühe huvitava avalduse: „Ragnar lõi läbi tänu kõrgele jalgpallilisele intellektile, see tähendab, et ta intuitiivne, loomulik mängust arusaamine oli erakordne. Ta on teise põlvkonna jalgpallur, kusjuures Ragnari isa Dzintar jäi minu jaoks napilt esikümnest välja.“

Kes veel punkte teenisid? Indrek Zelinski 7, Georgi Rjabov 6, Toomas Krõm 6, Raul Nell 6, Richard Kuremaa 5, Sergei Pareiko 4, Vjatšeslav Zahovaiko 4, Leonhard Kass 3, Urmas Rooba 3, Henri Anier 2, Tiit Kõmper 1, Marek Lemsalu 1, Sergei Zenjov 1, Rauno Sappinen 1.

meest on olnud tugevast rahvusvahelisest klassist

Millise loogika alusel žüriiliikmed personaalse esikümne koostasid?

Üldjuhul võeti arvesse nii mängija klubikarjääri kui ka koondisematše, mõistagi kaldus mõnel raskuskese ühele ja teisel teisele poole. Aga oli ka sootuks eripärasemaid lahendusi.

Markus Jürgenson kujutas endale ette, et on võistkonna kapten ja saab kõikide Eesti mängijate hulgast valida oma tiimi. Nii juhtuski, et Mart Poom oli ta valikus kaheksas ja Ragnar Klavan viies, aga esineliku moodustasid Karol Mets, Tarmo Kink, Andres Oper ja Konstantin Vassiljev. Endise ründemängija Anastassia Morkovkina loogika lähtus sellest, et kõige tähtsam on taga asjad korras hoida: esimene seega Poom, järgnesid Klavan ja Mets, edasi keskväljamehed Vassiljev ja Martin Reim. „Juba ise mängijana väravaid lüües tänasin oma tiimi, nii Pärnus kui ka koondises, öeldes, et mina ei saa särada, kui mu taga pole selliseid mängijaid,“ lausus Morkovkina.

Palju määrab puhtalt isiklikult saadud emotsioon. „Mina panin Indrek Zelinski kuuendaks. Miks? Mäletan hästi aega, kui ta läks Ålborgi ja seal Andres Operiga koos mängis,“ jutustas Rootsi Kunn. „See oli aeg, kui sai hakata satelliittelevisioonist mänge vaatama. Ma elan Nõmmel, tassisin teleri aeda ja vaatasime kord Ålborgi mängu koos 60–70 fänniga. Kui ma ei eksi, siis mõlemad meie mehed lõid värava ka. Pärast korjasin viis-kuus kasti tühje õllepudeleid kokku.“

Teistest kõige enam erines Lõvide meeskonna kasvataja ja ka Eesti koondise peatreenerina tegutsenud Roman Ubakivi. Esiteks keeldus ta kategooriliselt mängijaid järjekorda panemast. Teiseks selekteeris välja kaheksa, mitte

kümme meest. Tegimegi vanameistrile erandi, iga nimetatu teenis üldarvestusse kuus punkti.

Ubakivi kriteeriumid olid konkreetsed – kas on rahvusvahelist klassi või mitte? „Klubijalgpall mind ei huvita, ikka Eesti koondis, maailmatase. See, kes klubis siblib ja kel koondises pole midagi ette näidata, on teisejärguline. Objektiivne näitaja on ka see, kes jõudis Nõukogude Liidu koondisse või noortekoondisse,“ tutvustas 79aastane vanahärra oma põhimõtteid.

Ja tulistas pikemat mõtlemisaega vajamata kaheksa nime: Evald Tipner, Georgi Rjabov, Raul Nell, Ott Mõtsnik, Toomas Krõm, Mart Poom, Ragnar Klavan, Karol Mets.

„Tipner oli rahvusvaheline klass. Rjabov jõudis liidu koondisse. Nägin ise Moskvas, kuidas ta mängis Brasiiliaga, tegutsedes personaalselt Pelé vastu,“ meenutas Ubakivi kohtumist, mis lõppes brasiillaste 3 : 0 võiduga, Pelé lõi kaks väravat. „No Pelé talendi kõrval jäi ta kahvatuks, aga sinna jõudmiseks pidi mängumees olema. Raul Nell mängis liidu sarja, see oli tõsine asi nagu praegu Saksamaa või Prantsusmaa liiga.“

Aga miks ei mahtunud valikusse Konstantin Vassiljev? „No tema laeks jäi ju Poola liiga, see on kolmas tase. Ta oli väga hea ja sümpaatne loov mängija – kui hästi pingutada, võiks tema ka sinna panna. Ent hea oli ta koondisega, see pole aga midagi saavutanud. Praegu kakerdavad põhjas, mängud Monaco, Gibraltari ja Fääri saartega pole näitaja, see pole rahvusvaheline klass. Kui Vassiljev sisse tuua, siis mahuksid juba paljud: Reim, Risto ja Toomas Kallaste, Lemsalu, rääkimata Operist ja Zelinskist. Siis tuleks valida juba 20 mängijat.“

Foto: Jana Pipar

Milliste koondistega on Eestil positiivne saldo?

Eesti rahvusmeeskond avas oktoobrikuu koondiseaknas uue peatreeneri Jürgen Henni juhendusel Rahvuste liiga võiduarve, alistades kodusel

A. Le Coq Arenal Aserbaidžaani 3 : 1, kui debüütvärava said kirja Joan Jakovlev, Vlasi Sinjavski ja Rocco Robert Shein. Eesti koondisel ei ole viimastel aastatel eriti hästi läinud, aga kui pöörata pilk ajalukku, siis võit Aserbaidžaani üle ei ole mingi üllatus.

Kuigi mullu jäädi EM-valiksarjas Aserbaidžaani vastu võiduta – võõrsil 1 : 1 viik ja kodus 0 : 2 kaotus –, siis läbi ajaloo on Eesti omavahelistes mängudes olnud edukam. Kokku on Aserbaidžaaniga mängitud 11 korda, millest neli on lõppenud Eesti võiduga, kaks Aserbaidžaani võiduga ja viis kohtumist jäänud viiki. Eesti väravate vahe nendes mängudes on samuti positiivne – 12 : 9.

UEFA liikmesriikide hulgas on praeguse seisuga kokku 11 meestekoondist, kelle vastu on Eestil võite rohkem kui kaotusi ja väravate vahe plussis – peale Aserbaidžaani ka Andorra, Fääri saared, Gibraltar, Leedu, Liechtenstein, Luksemburg, Malta, Moldova, San Marino ja Valgevene.

Teistest eristub selgelt Andorra, kellega on mängitud 12 korda ja kõik kohtumised võidetud väravate vahega 28 : 5. Esimene mäng toimus 1996. aasta novembris, kui Argo Arbeiterist sai esimene ja siiani ainus mängija, kes löönud Eesti koondise eest ühes mängus neli väravat. Eesti võitis tenniseskooriga 6 : 1, kui peale Arbeiteri tegid skoori ka Indrek Zelinski ja Marko Kristal. Hiljem ei ole eestlased Andorrat kuue väravaga kostitanud. Tegu oli islandlase Teitur Thordarsoni ajastu teise võiduga, Andorra jalgpallikoondisele oli aga matš veelgi ajaloolisem, sest see oli nende esimene ametlik mäng üldse.

Thordarson sai esimese võidu Eesti koondise peatreenerina samal aastal kuu aega varem

Ajalugu näitab, et võit

Aserbaidžaani

üle pole mingi üllatus – oleme seda varemgi korduvalt suutnud!

Valgevene vastu, kui 1 : 0 mängus lõi debüütvärava Sergei Hohlov-Simson. Kokku on omavahel mängitud kümme korda, aga Eesti juhib napilt, sest võite on viis, viike üks ja kaotusi neli. Saldo saadi plussi 2021. aasta sügisel, kui šveitslase Thomas Häberli juhendusel võideti 2 : 0. Sellest ajast on ka väravate vahe Eesti kasuks 12 : 11.

Eesti on napilt plussis ka Leedu vastu, kellega on mängitud koguni 52 korda, millest 23 on võidetud, kaheksa viigistatud ja 21 kaotatud väravate vahega 82 : 75. Viimane omavaheline mäng jäi tänavu Balti turniiri finaalis 1 : 1 viiki, kui debüüt-

Tekst: Kris Ilves / Fotod: Katariina Peetson

Eesti plussis versus Euroopa koondised

Andorra, 12 mängu (12 võitu, 0 viiki, 0 kaotust, vv 28 : 5 ehk +23)

Aserbaidžaan, 11 mängu (4 võitu, 5 viiki, 2 kaotust, vv 12 : 9 ehk +3)

Fääri saared, 8 mängu (5 võitu, 1 viik, 2 kaotust, vv 19 : 11 ehk +8)

Gibraltar, 5 mängu (4 võitu, 1 viik, 0 kaotust, vv 14 : 1 ehk +13)

Liechtenstein, 5 mängu (4 võitu, 1 viik, 0 kaotust, vv 10 : 2 ehk +8)

Leedu, 52 mängu (23 võitu, 8 viiki, 21 kaotust, vv 82 : 75 ehk +7)

Luksemburg, 3 mängu (2 võitu, 1 viik, 0 kaotust, vv 7 : 1 ehk +6)

Malta, 8 mängu (4 võitu, 2 viiki, 2 kaotust, vv 12 : 10 ehk +2)

Moldova, 5 mängu (3 võitu, 1 viik, 1 kaotus, vv 3 : 1 ehk +2)

San Marino, 5 mängu (4 võitu, 1 viik, 0 kaotust, vv 9 : 0 ehk +9)

Valgevene, 10 mängu (5 võitu, 1 viik, 4 kaotust, vv 12 : 11 ehk +1)

värava sai kirja Mark Anders Lepik, aga Eesti pani penaltiseerias oma paremuse maksma. Eesti on rohkem vastamisi läinud vaid Lätiga, kelle vastu ollakse aga selgelt miinuses.

Kolme koondise vastu on Eestil aga samasugune positiivne saldo, sest nii Gibraltari, Liechtensteini kui San Marinoga on mängitud viis korda, kõiki neli korda võidetud ja kõigiga korra viigistatud. Olgu siinkohal ära märgitud, kes olid libastumise ajal Eesti peatreenerid: Magnus Pehrsson mängis 2014. aastal viiki nii Gibraltari kui ka San Marinoga, Tarmo Rüütli 2010. aastal Liechtensteiniga. Seejuures on Eesti väravate vahe nende kolme vastu silmapaistev, sest Liechtenstein (10 : 2) on eestlastele löönud kokku kaks ja Gibraltar (14 : 1) ühe ning San Marino (9 : 0) pole löönud mitte ühtegi väravat.

Kaotusi on välditud ka Luksemburgi vastu, kellega on mängitud vaid kolm korda. Kõik kohtumised jäävad käesoleva sajandi algusesse, kui 2000. aastal mängiti Rüütli juhendusel viiki, millele järgnesid 2004. ja 2005. aastal võidud hollandlaste Arno Pijpersi ja Jelle Goesi käe all. Väravate vahe on igati soliidne 7 : 1. Eesti koondise kõigi aegade parim väravakütt Andres Oper sai mängudes Luksemburgi vastu kirja kokku neli tabamust.

Oper lõi rahvusmeeskonna eest kokku 38 väravat, aga kuivale jäi ta näiteks Moldova vastu. Eesti mängud Moldovaga on üldse väravavaesed olnud, sest viie kohtumisega on löödud vaid neli väravat. Eesti eest tegid skoori Teet Allas, Joel Lindpere ja Vladimir Voskoboinikov. Kõik skoorisid 1 : 0 võidumängus ja kõigi puhul oli tegu debüütväravaga. Eesti on viiest mängust kolm võitnud, ühe viigistanud ja ühe kaotanud väravate vahega 3 : 1.

Aga mängud Fääri saartega on olnud väravarohked! Kokku on vastamisi mindud kaheksa korda ja kolmes on löödud vähemalt viis väravat. Eesti on küll kaotanud kaks kohtumist, aga võitnud viis ja viigistanud ühe väravate vahega 19 : 11. Kui debüütväravate lainel jätkata, siis Fääri saarte vastu on koondisekarjääri esimese värava löönud Marko Kristal, Kristen Viikmäe, Sergei

Terehhov, Raio Piiroja ning tänavu 4 : 1 võiduga lõppenud Balti liiga poolfinaalis Edgar Tur ja Daniil Kuraksin.

Maltaga on samamoodi nagu Fääri saartega kaheksa korda mängitud, aga saldo on meie poolt vaadatuna veidi halvem, sest Eesti on võitnud neli, viigistanud kaks ja kaotanud kaks kohtumist. Ka väravate vahe 12 : 10 on tagasihoidlikum, aga siiski plussis. Ats Purje lõi oma kümnest koondiseväravast esimese 2008. aastal just Maltale.

Kui välja toodud vastased on jalgpalli mõistes siiski väikeriigid, siis mõnevõrra üllatuslikult on Euroopas ka kaks koondist, kes on sagedased külalised suurturniiridel ja kelle vastu on Eesti saldo viigis. Nimelt on Eestil mängudest Serbiaga kirjas üks võit, üks viik ja üks kaotus ning seni ainus Taaniga peetud kohtumine lõppes viigiga.

Seega kui Eestil õnnestub järgmine mäng emma-kumma vastu võita, siis saab ühe koondise plusspoolele juurde lisada. Sama kehtib ka Armeenia puhul, sest seni on vastamisi mindud seitse korda – mõlemad on kaks korda võidutsenud ja kolm kohtumist on jäänud viiki. Lisaks on paslik märkida, et Eesti ei ole näiteks Kosovoga kordagi kohtunud.

Kui vaadata Euroopast välja, siis saab palju pikemaks selle nimekirja, kelle vastu on Eestil võite rohkem kui kaotusi, aga neist paljudega on mängitud vaid ühe korra. Plusspoolele jääb kuus koondist Aasiast (Hongkong, Indoneesia, Jordaania, Kõrgõzstan, Filipiinid, Tadžikistan), viis Põhja-Ameerikast (Antigua ja Barbuda, Kanada, El Salvador, Saint Kitts ja Nevis, Trinidad ja Tobago), kolm Okeaaniast (Fidži, Uus-Meremaa, Vanuatu) ja kaks Aafrikast (Angola, Ekvatoriaal-Guinea).

Zenjov viigistas Piirojaga seisu

Tallinna FC Flora ründaja Sergei Zenjov jäi septembrikuu koondiseaknast peatreener Jürgen Henni valikust välja, aga tegi seejärel Premium liigas mitu head esitust järjest ja mängis ennast oktoobrikuu mängudeks tagasi koosseisu.

35aastane Zenjov ei kuulunud kummaski mängus Eesti algkoosseisu. Kui Rootsi vastu jäi kogenud ründaja mängu lõpuni pingile, siis Aserbaidžaani vastu sekkus ta teisel poolajal vahetusest. Tegu oli Zenjovi 114. mänguga Eesti A-koondises, millega ta tõusis kõigi aegade edetabelis jagama 9.–10. kohta Raio Piirojaga.

Zenjov on enim koondisemänge pidanud tegevkoondislane. Ettepoole jäävad koondisekarjääri lõpetanud Konstantin Vassiljev (158 mängu), Martin Reim (157), Marko Kristal (143), Andres Oper (134), Ragnar Klavan (130), Enar Jääger (126), Mart Poom (120), Dmitri Kruglov (115) ja Kristen Viikmäe (115).

Lisaks juba mainitud mängijatele on 100 mängu piiri ületanud Joel Lindpere (107), Aleksandr Dmitrijev (106) ja Indrek Zelinski (103). Järgmises koondiseaknas võivad kolmekohalise mängude arvuni jõuda kaitsja Karol Mets ja ründaja Henri Anier – mõlemal on praegu kirjas 98 kohtumist. Teoreetiline šanss on ka 99 mängu peal oleval Taijo Tenistel, kes pole aga sel aastal koondisevalikusse kuulunud.

Tervisemurede kiuste tippjalgpalli.

Endine maletaja Herman Pedmanson unistab karjäärist välismaal

19aastane Herman Pedmanson on end sel hooajal mänginud Tartu Tammeka kindlaks põhitegijaks. Klubi kasvandik on nautinud tänavu ohtralt vastutust, kuid vaid mõni aasta tagasi ei olnud sugugi kindel, kas tervis lubab tal üldse vutimeheks saada.

Tekst: Siim Martti Kubensky / Foto: Liisi Troska

Noor keskpoolkaitsja on oktoobri keskpaiga seisuga nii väravate kui resultatiivsete söötude arvestuses meeskonnasiseses konkurentsis kolmandal kohal, olles kirja saanud neli tabamust ja kolm väravasöötu. Noormees ise vaatab sellele statistikale aga enesekriitiliselt otsa. „Kui sa terve hooaja [Ahmed Adebayo] Basheri ja nüüd ka [Tristan] Koskori kõrval mängid, siis võiks ju arvata, et jääb endale rohkem ruumi säramiseks,“ räägib Pedmanson. Talle valmistab enim pettumust hooaja algus, kui ta väravate ega söötudega statistikasse kirja ei läinud. „Tuli poolikuid, fantasy assist’e (fantaasiajalgpalli mängus jagatakse väravasöödupunkte ka juhtudel, kui meeskond realiseerib mängija teenitud penalti või kui mängija löögi pealelöögijärgsest olukorrast lüüakse värav – toim.), aga päris õigeid sööte ei tulnud. Lõpuks olen saanud kaane purgilt veidi maha,“ analüüsib 19aastane poolkaitsja.

Herman Pedmanson

Sündinud 12.08.2005

Klubi: Tartu JK Tammeka

Positsioon: keskpoolkaitsja

Premium liiga debüüt: 21.11.2021

Treenerid: Ken Viidebaum, Timo Teniste, Peeter Kusma, Indrek Koser, Riho Rosenthal, Siim Valtna, Dmitrijs Kalašņikovs, Miguel Santos, Marti Pähn, Marko Pärnpuu, Joel Indermitte

Koondis: U17 3/0, U18 3/0, U19 8/1

Pedmanson on tänavu mänginud väljakul kõrgemal positsioonil kui mullu. Kui varem oli ta rohkem kastist kasti keskpoolkaitsja ehk arvude mõistes positsiooni number 8 mängija, siis tänavu on tartlaste peatreener Marti Pähn Pedmansoni sageli kasutanud number 10 ehk ründava poolkaitsja rollis. Seepärast on resultatiivsuspunktid noormehele tänavu ka olulisemad kui mullu, kuid samas ei tohi neid tema sõnul meeskonna edust tähtsamaks seada. „Kui ma alustan number 10 peal, siis muidugi tahan neid saada, aga peamine on ikka tiimi edu,“ ütleb Pedmanson. Ta lisab, et uus positsioon nõudis esialgu kohanemisaega, kuid hooaja edenedes on ta end ründava poolkaitsja rollis hakanud aina mugavamalt tundma. Seda tõestab ka statistika, sest tartlase seitsmest resultatiivsuspunktist neli (kolm väravat ja väravasööt) tulid septembrikuu jooksul. Vaatamata sellele tunneb Pedmanson, et ta sobiks rohkem kastist kasti poolkaitsjaks, kellena ta on enim tegutsenud.

Kuigi 19aastane mängija lootis salamisi hooaja eel, et ta teenib endale tänavu meeskonnas suurema rolli, siis kindel ta ei olnud, et treenerid talle nii palju minuteid jagavad. Mänguminutite poolest on Pedmansonist saanud selge Tammeka põhimees. „Praegu on hästi ka läinud, et vigastusi ei ole olnud ja olen mänginud kaartidevabalt, nii et sellega on vedanud.“

see on isegi hea.“ Küll aga tunneb ta seda, et suurenenud mänguaja ja kogemuste kasvuga ei saa ta enam nii palju kehvi mänge sisse lasta, vaid temalt oodatakse pidevalt häid esitusi.

Pedmanson arvab, et on muutunud selle hooajaga enesekindlamaks. Sellele on kaasa aidanud tempoga kohanemine. „Kui ma eelmisel aastal uuena tulin, siis oli võibolla natuke keeruline. Nüüd sellega probleemi ei ole,“ ütleb ta. Viiepalliskaalal annab ta senisele hooajale hindeks neli ning toob välja, et mängib kohati ebastabiilselt. „Suuri apse ja tagasilööke ette ei tule. Lihtsalt võiksin stabiilselt paremini mängida,“ arvab poolkaitsja.

„Saime seal punase kaardi ja tundus, et joppas. Tundus, et saime esimese punkti kätte ja nüüd järjest saame peksa. Aga läksime hoopis enesekindlalt edasi ja asjad õnnestusid.“

Poolkaitsja ei tunne, et tal lasub suurenenud mänguminutite pärast suurem vastutus. „Ma ei ole otseselt selle peale mõelnud ja ma arvan, et

Kuigi Pedmanson ise tunneb, et ta on tänavu esinenud ebastabiilselt, on treenerid teda pidevalt platsile usaldanud. Poolkaitsja lisab, et tema arvates on rohkematel mänguminutitel olnud juures ka (eba)õnnefaktor, sest Tammekat aeg-ajalt räsivad vigastused on jätnud mõne koha algkoosseisus vabaks ning seepärast on mitmekülgne mängija leidnud end hooaja jooksul eri rollides. 19aastane mängumees usub, et universaalsus, mis nõuab omajagu mängijatarkust, on ta suurimaid tugevusi. See võimaldab täita väljakul eri positsioone ja nendele vastavaid ülesandeid. Ta meenutab, et selle omaduse avastasid tema noortetreenerid. „Olen koondistes äärekaitsjana mänginud ning noorteklassides ka praktiliselt igal positsioonil. On see siis mängust arusaamine või treeneri kuulamine, kui ta teistele positsioonidele midagi selgitab, aga need on mind kõvasti aidanud.“

Foto: Katariina Peetson

Male ja jalgpall: sarnasemad, kui arvata oskad!

Kuigi jalgpall ja male võivad tunduda kaks täiesti erinevat spordiala, siis Pedmanson näeb neis ka ühisosa. „Sa võibolla isegi ei usu, kui palju nendel sarnasusi on!“ Tema sõnul on male mängufaasid avang, keskmäng ja lõppmäng võrreldavad jalgpalli mänguolukordadega, mis jaotuvad rünnaku ülesehituseks oma värava alt, ülesehituse jätkumiseks väljaku keskosas ja rünnaku lõpetamiseks. Ta võrdleb tipptasemel mängitavat jalgpalli malepartiiga. „Jalgpall on viimase viie-kümne aasta jooksul tohutult arenenud. Varem malega nii palju seoseid ei olnud, aga kui nüüd vaatad Arsenali ja Manchester City mänge, siis seal käib korralik maletamine.“

Pedmanson usub, et maletrennide kogemus on tal aidanud ka jalgpalli mängida. „Tahaks öelda, et see on andnud tõuke minu võimekusele mitmel positsioonil mängida,“ ütleb ta. Lisaks toob Tammeka poolkaitsja välja, et male on aidanud tal jalgpalliväljakul olukordi lihtsamini näha.

Ninanips kriitikutele

Eelmise hooaja üheksandana lõpetanud Tammeka kindlustas mullu koha üleminekumängudel viimases voorus, kui kodusel Tamme staadionil alistati 2 : 1 Harju JK Laagri, keda lõpuks edestati nelja punktiga. Kui eelmisel aastal pääses Tammeka kõrgliigast välja langemisest üle noatera, siis tänavuse hooaja eel ennustas osa inimesi, et sellel sügisel saab Tammeka 20aastane aeg Premium liigas lõpu. Tuli aga välja, et Tammeka ei pidanud hooaja lõpus tabeli kahele viimasele reale jäämisest isegi mõtlema, sest vahe järgmistega oli juba piisavalt suur. Tartlased on mulluse ebaõnnestunud hooaja järel tagasi tabeli keskel, kus neid on harjutud nägema. Pedmansoni isiklikult hooajaeelsed kurjakuulutavad ennustused ei kõigutanud. „Usku sellepärast ma tiimi ei kaotanud. Kui ennustused tulid, olime juba kaks kuud trenni teinud. Oli selge, et pilt on teine kui eelmisel aastal. Pigem oli see motivaator,“ räägib tartlaste poolkaitsja. Ta meenutab hooaja esimest, Tallinna Kalevi vastu 1 : 1 viigiga lõppenud mängu, misjärel käisid ka Pedmansonil korra pahad mõtted peast läbi, aga need kadusid üsna kiirelt. „Saime seal punase kaardi ja tundus, et joppas: saime küll esimese punkti kätte, aga nüüd saame järjest peksa. Aga läksime hoopis enesekindlalt edasi ja asjad õnnestusid,“ räägib ta. Tema sõnul ennustused meeskonna sees eriti suur jututeema ei olnud, küll aga kasutati neid meeldetuletusena mängu eel, et mehi enne avavilet sütitada.

„Kui mul 14aastaselt puusad valutasid, siis oli kaks-kolm kuud peamurdmist, kas surun jalkaga edasi või otsustan male kasuks.“

Hoolimata eelmise hooaja üheksandast kohast otsustas Tammeka, et nii treeneripingi kui ka mängijatega suuri vangerdusi tegema ei hakata. Pedmansoni arvates tuli see kasuks, sest kõigil oli eelmise hooaja õudusunenägu meeles ja see pani tänavu endast rohkem välja pigistama. Lisaks sellele toob ta välja õnnestunud tõmbed mängijate turult leitud välismaalastega, sest nii eelmise hooaja keskel liitunud Ahmed Adebayo Basher kui ka tänavuse hooaja eel saabunud Olawale Tanimowo on tartlastele pakkunud lisakäike ning nad on tõusnud meeskonna ründeveduriteks. Vajalikku tasakaalu on keskväljal tekitanud ka 19aastane ghanalane David Epton.

Teismelisena otsustaval teelahkmel

Pedmanson proovis lapsena peale jalgpalli ka teisi spordialasid. Ta sattus nii judo-, poksi-, karate-, bridži- kui ka võrkpallitrenni, kuid kõige pikemalt

Foto: Liisi Troska

jäi pidama hoopis male juurde. Olles korraga tegelenud nii male kui jalgpalliga, tuli noormehel 14aastaselt langetada valik, kummale spordialale end pühendada. See tähendas, et teisest spordialast tuli tal selle arvelt loobuda. Lõpuks sündis see otsus suuresti iseenesest, sest selles vanuses hakkasid teda kollitama tervisemured, mis ei lubanud kehale suurt füüsilist koormust anda. Seetõttu tegi ta tõsisest jalgpallist pooleaastase pausi ning käis trennis vaid omavanuste kõige madalamas grupis, keskendudes samal ajal malemängimisele. Ühel hetkel kadusid aga teda kimbutanud lihasemured justkui võluväel ja ta otsustas mõningase vaheaja järel fookuse vutile suunata. Otsuse muutmist aitas lihtsustada asjaolu, et kuigi ta sai males eri vanuseklassides kümme poodiumikohta ja mitu Eesti meistritiitlit, siis reaalset perspektiivi ta endas sellel alal ei näinud. Seepärast pani ta end uuesti proovile Tammeka oma vanuseklassi põhigrupis. Kui jalgpalli naasmise otsus tuli üsna lihtsalt, siis algne otsus, mille pärast ta jalgpalli pausile pani, sündis paari kuu pikkuse mõtlemise järel. „Kui mul 14aastaselt puusad valutasid, siis oli kaks-kolm kuud peamurdmist, kas surun jalkaga edasi või otsustan male kasuks,“ meenutab Pedmanson. Keerulist dilemmat aitas lisaks perekonnale lahendada ka toonane treener Peeter Kusma, keda Tammeka kasvandik iseloomustab elutargana. „Ta oli väga mõistlik, tuli mulle vastu ja üritas leida lahendusi,“ kiidab Kusma endine õpilane. Pärast otsuse langetamist valdasid noormeest kahetised tunded. „See oli ühest otsast maailma lõpp, aga teiselt poolt ka algus, sest teadsin, et üritan malemaailma vallutada,“ räägib ta. Peagi sai ta siiski aru, et midagi pole parata – jalgpall tõmbab rohkem!

Praeguseks ei ole male tema elust täiesti kadunud, sest ta annab aeg-ajalt maletrenne ning mängib vahel ka ise interneti kaudu. Ta tunnistab, et praegu ei ole vorm enam niivõrd terav, kui see oli maletrennis käies. „See on sama nagu jalkas kõksimisoskuse või puudetega. Kui sa tahad males tipus püsida, siis tuleb iga päev neli-viis tundi sellega tegeleda ja ka siis ei ole edu garanteeritud. Kui sa seda ei tee, rääkimata sellest, et sa ei tee seda iga päev isegi tund aega, siis ei ole mõtet oodata, et su tase jääb samaks,“ ütleb Pedmanson.

Ambitsioon kannab üle Läänemere

„Seda ma olen adunud, et Euroopa viide tippliigasse ilmselt ei jõua.“

Tartlaste esindusvõistkonnas kanda kinnitanud Pedmanson ei ole endale vaimusilmas konkreetset karjäärirada ette kujutanud. „Tuleb realistlikuks jääda. Seda ma olen adunud, et Euroopa viide tippliigasse ilmselt ei jõua,“ ütleb tartlane. Küll aga usub ta, et hea õnne korral on võimalik jõuda Skandinaavia riikide kõrgliigasse. „Tase, kuhu liikuda, võiks ikkagi kõrgem olla kui Premium liigas,“ ütleb Pedmanson. Et sellele tasemele jõuda, tuleb tema sõnul teha karjääris järk-järgult väikeseid, aga pidevaid edasiminekuid. „Loodan, et iga samm, mille ma oma karjääris teen, ei oleks liiga tugev. Et ma ei hüppaks üle enda varju, vaid harjuks mängides tugevama tasemega,“ räägib Tammeka poolkaitsja. Pedmanson mõistab, et kuigi arenemiseks on vaja mängupraktikat, siis ennekõike teeb mängija sammu edasi, kui ta tunnetab võistkonnasisest konkurentsi ja mitte midagi ei tooda talle hõbekandikul ette. Ta praegune siht on olla Tammekas kandvamas rollis ja saada platsil võistkonna üheks liidriks. Selle eesmärgi loodab ta saavutada järgmisel hooajal. Lisaks ootab ta võimalust esindada Eesti U21 koondist ning usub, et on praegu selle piirimail. Mõistagi on Pedmansoni unistus ka A-koondise uks avada ja rahvuskoondist esindada.

Elumuutev diagnoos, mis ei pidanud paika

14aastaselt saadud puusavigastus segas Pedmansoni kaks aastat. Ta pöördus tervisemurega spetsialistide poole, kuid keegi ei suutnud välja selgitada, mis probleemi põhjustas. Küll aga andsid ortopeedid ja teised valdkonna asjatundjad teada, et Pedmanson ei saagi enam sporti teha.

Kuidas selline uudis 14aastasele vutilootusele mõjus? „Ma ei uskunud ega võtnud seda millegipärast tõsiselt. Ju siis olin liiga noor ja ei adunud seda. Või siis ei olnud jalgpall mulle tol ajal niivõrd oluline. Mõtlesin, et okei, teen siis malet,“ räägib ta. „Kui praegu keegi nii ütleks, siis see oleks pigem katastroof.“

Ta spekuleerib tagantjärele, et paus jalgpallist tuli õigel ajal. „Ma ei koormanud puusi liiga üle, et need oleks täitsa läbi. 14aastaselt peaks olema kasvuiga, siis sain selle pausi tehtud. Hoidsin end palliga vormis, aga puusadele koormust ei andnud. Pärast seda tulin tagasi ja mure oli nipsust kadunud,“ kirjeldab Pedmanson.

Foto: Janek Eslon

Maksim Pavlov

Jalka luubi all on septembri keskpaigas Nõmme Kalju FC esikindaks tõusnud Maksim Pavlov, kelle oskusi hindavad praegune Kalju väravavahtide treener Ville Hulkkonen ja Tallinna FCI Levadia U21 väravavahtide treener Artur Kotenko.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Hulkkonen: Tark mängija, kes teeb tihti platsil häid otsuseid. Oleme isekeskis kiitnud tema võimet väljakut skaneerida. Mida sagedamini ta seda oskust kasutab, seda paremaks muutub tema otsustusvõime.

SUHTLEMINE JA JUHENDAMINE

Hulkkonen: Kui me kaitseme oma karistusala, aitab ta kaitseliini korrastada. Sellele vaatamata saaks ta teatud hetkedel olla käskivam ja nõudlikum.

Kotenko: Kui Maksim viibib väljakul, siis on teda alati kuulda. Ta jagab infot õigel ajal, täpselt ja kiirelt.

SISU

Hulkkonen: Ta armastab jalgpalli ning seepärast töötab platsil palju. Kui Maksim tahab oma unistusi täita ja paista välja, et jõuda välismaale, siis tuleb tal enda füüsilisuse kallal veel palju vaeva näha.

Kotenko: Temaga koos töötades ei pidanud ma Maksimi kordagi tagant utsitama, sest ta oli kogu aeg väga motiveeritud. Samuti tegi ta väga palju lisatööd.

TÕRJED

Hulkkonen: See on üks tema tugevusi. Maksimi tõrjearsenal eri kauguselt tulevate löökide peatamiseks on üks parimatest, kui mitte kõige parem Premium liigas. Ta on lähilöökide puhul hiilgav.

Kotenko: Pikk kasv ja tugevad käed tulevad talle väga palju kasuks. Jalatõrjed saavad veel paremad olla.

VÄLJATULEKUD

Hulkkonen: Minu arvates on see tema x-faktor. Maksim kaitseb usinasti kaitseliini taha jäävat suurt ala, lisaks nopib ta meelsasti tsenderdusi. Tema tegutsemine on väga kindlameelne.

Kotenko: Ajastus on raske element, aga see võiks tal natukene parem olla.

REAKTSIOON

Hulkkonen: Tal on väga hea reaktsioon. Mulle meeldib kõige rohkem see, kuidas ta lähilöökide puhul suudab end õigesse asendisse viies säilitada tasakaalu. Kotenko: Tema kogusse kuuluvad reaktsioonitõrjed, mis on väga kõrgest klassist. Suurel väravavahil on lähilöökide puhul raske külje peale minna, aga Maksim tuleb sellega toime tänu oma kiirusele.

POSITSIOONIVALIK

Kotenko: Kui väravavaht ei mängi pikalt, hakkab ta seda tunnetust ajapikku kaotama. Eelmine hooaeg jäi Maksimil kõrgliigas vahele, selle aasta teises pooles on ta hakanud mängima. Iga mänguga saab ta kindlust juurde.

ÜKS ÜHELE

OLUKORRAD

Hulkkonen: Kui võrrelda eelmise hooajaga, on Maksim tänavu teinud arengus sammu edasi. Tal on väga hea blokeerimistehnika ning ta tajub hästi, millal vähendada vahet ründajaga, et vastasel oleks võimalikult raske skoorida. Teatud läbisöötude puhul võiks ta rohkem palli püüda, mitte panustada blokeerimisele. Kotenko: Stardikiiruse ja keha suureks tegemise abil on ta nendes olukordades hea, aga arenguruumi veel jagub.

KÄEGA/JALAGA MÄNG

Hulkkonen: Tunneb end surve all mängides mugavalt. Ta oskab vastast lähedale meelitada, et seejärel temast lühikeste söötudega mööduda. Arenemisruumi jagub pikemate söötude puhul.

Kotenko: Käega suudab visata kaugele ja teravalt. Jalaga oskab mängida, aga lihvida tuleks söödutäpsust.

Ründaja iidoliks

valinud Maksim Pavlov kasutab hooaja jooksul kümme paari kindaid

Palun kirjelda, mida mäletad esimesena jalgpallitrenni minemisest. Kes sulle jalgpalli tutvustas?

Jalgpalli tutvustas mulle mu isa. Mäletan, et esimest korda läksin trenni, kui olin nelja-aastane. Trenn toimus talvel ühes

Narva saalis.

Kuidas sai sinust väravavaht?

See on kusjuures põnev lugu. Osalesin esimest korda jalgpalliturniiril. Mängisin esialgu kaitses, kuid seejärel küsisin treenerilt, kas ma saaksin toimetada rünnakul. Juhtus aga nii, et minu küsimise peale pandi mind postide vahele.

Kes on sinu eeskuju jalgpallis ja miks just tema?

Minu iidol on Cristiano Ronaldo. Mida vanemaks sain, seda rohkem hakkas meeldima tema mentaalne tugevus. Ta töötab enda kallal nii meeletult palju. Püüdlen selle suunas, et mul oleks samasugune mentaliteet.

Kes on sinu hinnangul maailma parim väravavaht ja miks?

Minu jaoks oli ja on parim ning jääb selleks väravavahiks Iker Casillas. Ta ei ole kõige pikem väravavaht, aga tema tehnika, positsioonivalik, kiirus ja atleetlikkus on klass omaette.

Mitu paari kindaid kasutad ära ühe hooaja jooksul? Millal on vaja kindad välja vahetada?

Arvan, et kindaid kulub kümme paari kindlasti. Juba sel suvel vahetasin välja neli paari. Kui mängida pikalt ühtede ja samade kinnastega, siis paratamatult hakkavad need mingil hetkel kuluma ning tunnetus pole enam päris see. Kõik sõltub lõpuks mugavusest. Mulle meeldib erinevaid mudeleid proovida, aga kõik ei sobi kätte.

Mis aastal võidab Eesti meistritiitli Tallinnast väljas asuv klubi ja kes see võiks olla?

Aastat ma ei oska praegu öelda, aga kui keegi peaks väljastpoolt Tallinna võitma, siis see on Paide Linnameeskond. Nad on juba mitu aastat olnud tabelis kõrgetel kohtadel.

Mis on jalgpalluritöö juures kõige raskem?

Enda puhul võin öelda, et stabiilse taseme hoidmine. Lisaks võib raskusi valmistada paremaks saamine, sest alati võib juhtuda ootamatusi. Ka distsipliinist kinni hoidmine võib mõne jaoks keeruliseks osutuda.

CV

Maksim Pavlov

Sünniaeg: 17.07.2003

Positsioon: väravavaht

Endised klubid: JK Narva Trans, Tallinna JK Legion, Tallinna FCI Levadia, Nõmme Kalju FC

Endised treenerid: Oleg Kurotškin, Mihhail Artjuhhov, Igor Põvin, Valeri Bondarenko, Aleksei Jerjomenko, Ain Tammus, Artur Kotenko, Santi García, Nikita Andrejev, Zaur Tšilingarašvili, Erik Šteinberg, Ville Hulkkonen

Mis on jalgpalluritöö juures kõige toredam?

See, et ma saan teha seda, mida ma enim armastan.

Mis on su lemmikklubi?

Lapsest saadik olen hoidnud pöialt Real Madridile, kuid Premier League’is elan kõige rohkem kaasa Arsenalile.

Kuhu sa tahad jalgpalliga välja jõuda?

Kindlasti tahan seda mida peaaegu kõik jalgpallurid Eestis –jõuda kõrgemale tasemele ja mängida välismaal.

Mis on su eredaim mälestus jalgpallist?

Seni on mu eredaim mälestus Premium liiga debüüt, mis leidis aset mu 18. sünnipäeval. Mängisime võõrsil Viljandi Tuleviku vastu ja võitsime 1 : 0 ehk hoidsin oma seljataguse puhtana.

Fotod: Katariina Peetson

Kasutades sooduskoodi JALKA15

saad kogu tellimuselt soodustust -15%

Cole Palmer

Chelsea Inglismaa

Kevin Aloe Pärnu Vaprus Eesti

Foto: Svetlana Valijeva

Robi Saarma Paide Linnameeskond Eesti

Troska

Foto: Shane Anthony Sinclair, UEFA via Getty Images

Foto: Svetlana Valijeva

Cole Palmer Chelsea Inglismaa

Miks jalgpalliväljakuid LIIVATATAKSE?

Sageli paistab naturaalmuruga jalgpalliväljakutel välja see, et platsi peal on muru ja mulla kõrval ka omajagu helepruuni liiva. Eriti hästi on seda meie kliimas näha varakevaditi toimuvate mängude puhul, kui seda tundub mõnes olukorras olevat isegi rohkem kui muru ja mulda.

Mille jaoks on aga üldse jalgpalliväljakule vaja panna liiva? Kas näiteks selle asemel niigi platsil olev muld ei aja asja ära? Millist funktsiooni liiv platsil täidab ja mille poolest see kasulik on?

Niisiis – miks jalgpalliväljakuid liivatatakse?

Vastab A. Le Coq Arena staadionimeister Mihkel

Puusepp:

„Väljakute liivatamisel on kolm eesmärki. Liiva pannakse pärast seemnekülvi, et see kataks pinnase sisse pandud seemne ära, hiljem tuleb võrse sealt hästi lihtsalt läbi. Liiva pannakse ka selleks, et see pinda tasandaks – kui võrguga üle tõmmata, siis kõrgemad kohad tasandatakse allapoole ja seeläbi saab väljak siledam. Kolmas põhjus on see, et liiv on väga hea vee läbilaskja – ilma liivata võib väljak jääda ummuksisse (vette ei jää piisavalt hapnikku – toim.).

Liiv, mida me väljakutel kasutame, peab olema spetsiaalne – seal sees ei tohi olla kivisid, mis segaksid mängimist ja niitmist, samuti ei tohi seal olla väga palju peenikesi osi sees, liiga peenike osa tiheneb ära. See on samamoodi nagu segu tehes – kui võtad palja liiva ja valad vett peale, vajub vesi sealt läbi, aga kui sinna savi juurde paned, siis tiheneb ta samamoodi ära nagu betoon. Me saame sellist liiva üldiselt karjäärist, peaväljakule ostame sõelutud ja kuivatatud liiva, mis on kõige parem.

Kuigi nii võib tunduda, siis varakevaditi ei ole tegelikult liiva platsil rohkem kui muidu – kuna liiv on murust ja mullast teist värvi, siis jääb selline mulje, kuna rohelist muru on lihtsalt vähem. Liiva kogus on tegelikult aastaringselt samasugune. Olen näinud päris palju väljakuid, kus liiv on olnud nii peenike, et platsile on tekkinud suisa savitükid. Eks see natuke oleneb ka sellest, kust parasjagu liiva võtta on – Ida-Virumaal, Lääne-Virumaal ja saartel ongi see keerulisem, kuna lähedalt pole head liiva võtta. Samas olen näinud ka sellist platsi, mis on kive täis. Siis ei jää muud üle kui käsitsi korjata.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Tekst: Raul Ojassaar / Foto: Katariina Peetson

Naiste karikafinaali ennustavad mängijad ise samu võistkondi, kes olid seal ka tänavu: FC Flora ja JK Tabasalu. Foto: Katariina Peetson

Naiste meistriliiga anonüümne küsitlus: Lisette Tammik on parim, aga kes on kiireim?

Jalka viis taas läbi juba traditsiooniks saanud küsitluse meie meistriliiga mängijate seas: kui 2021. ja 2023. aastal uurisime meeste arvamust, siis 2022. aastal ja tänavu on kord naiste käes. Mida põnevat teada saime?

Tekst: Raul Ojassaar

Jalka saatis naistehooaja lõpu eel kõigile kaheksale naiskonnale täpselt samasuguse 12 küsimusega küsimustiku, millele vastuseid ootasime. Suurem osa küsimusi puudutas naiste meistriliigat, kuid lõppu lisasime ka mõne üldisema küsimuse.

Rõõm oli näha, et küsitlus oli naiste seas valdavalt populaarne ja pakkus vastajatele endile huvi: kokku saime vastused 93 naismängija käest. Seda on küll 11 võrra vähem kui eelmisel korral, kuid naised on endiselt agaramad vastajad kui mehed: mullusele A. Le Coq Premium liiga mängijate küsitlusele saime kokku 95 vastajat, kusjuures meeste meistriliigas mängib kaks võistkonda rohkem kui naiste seas.

Kõige vähem vastajaid tuli liiga tagumise otsa tiimidest: debütandi Tallinna Ararati ridadest laekus neli ja Põlva Lootose ridadest seitse ankeeti. Eesrindlikud vastajad olid aga JK Tabasalu (16), Saku Sportingu (15), Tartu Tammeka (14), JK Tallinna Kalevi (13), Viimsi JK (13) ja FC Flora (11) naised.

Lisaks vastaja võistkondlikule kuuluvusele, mille kohta käis ankeedi ainus kohustuslik küsimus, soovisime teada vastuseid järgmistele küsimustele:

1. Kes on naiste meistriliiga parim mängija?

2. Kes on naiste meistriliiga kõige enam alahinnatud mängija?

3. Milline naiste meistriliiga mängija on väljakul kõige kiirem?

4. Milline naiste meistriliiga mängija kasutab väljakul kõige rohkem räpaseid võtteid?

5. Kui välja arvata sinu naiskonna juhendaja, siis millise praeguse naiste meistriliiga peatreeneri käe all tahaksid mängida?

6. Millisel staadionil (välja arvatud sinu naiskonna kodustaadion) meeldib sulle naiste meistriliigas kõige rohkem mängida?

7. Millisel staadionil meeldib sulle naiste meistriliigas kõige vähem mängida?

8. Millised kaks naiskonda mängivad järgmise aasta karikafinaalis?

9. Kes on naistejalgpalli otseülekannete parim kommentaator?

10. Naiste meistriliiga hooaeg kestab aasta viimase koondiseakna ajastuse tõttu 23. novembrini. Kas toetad seda, et meistriliiga hooaeg kestab koondislastele mängupraktika andmise nimel sedavõrd kaua?

11. Millisele naiste välisklubile hoiad kõige rohkem pöialt?

Niisiis – läheme vastuste juurde! Olgu märgitud, et mõne küsimuse puhul võivad vastuste protsendid neid kokku liites ületada 100% piiri – kuna mõne küsimuse puhul ei olnud võimalik oma võistkonda puudutavat varianti valida. Protsent on seepärast arvutatud nende vastajate järgi, kel oli võimalik valik teha. Kommentaatorite küsimusele oli vastuseks lubatud märkida mitu nime.

Parimas kahtlust ei ole

Naiste meistriliiga parimas mängijas tänavusel hooajal kahtlust ei ole – harvanähtavalt üksmeelselt valisid mängunaised selleks FC Flora ja Eesti koondise ründeliidri Lisette Tammiku, kellele andsid hääle enam kui pooled vastanutest. Tammik valiti parimaks ka kahe aasta tagusel hääletusel, kuid siis pidas ta kõva duelli Emma Treibergiga, kes teatavasti tänavu suvel naiste meistriliigast Rootsi esiliigasse siirdus. Kahe aasta eest lõpetas esikolmiku Kristina Bannikova, kes on nüüdseks mängijakarjääri lõpetanud, tänavu tulevad Tammiku järel suure vahega Tabasalu äär Anette Salei ja Flora poolkaitsja Karola Purgats. Üksikuid hääli noppisid veel Kairi Himanen, Kelly Rosen ja Kristina Teern.

Lisette Tammikut on meistriliigas raske pidurdada.

Foto: Liisi Troska

Kes on naiste meistriliiga parim mängija?

55,1% – Lisette Tammik, FC Flora

10,1% – Anette Salei, JK Tabasalu

6,7% – Karola Purgats, FC Flora

3,4% – Kairi Himanen, Saku Sporting

3,4% – Kelly Rosen, FC Flora

3,4% - Kristina Teern, FC Flora

Nagu ikka, tõi enim alahinnatud mängija küsimus kõige rohkem erinevaid vastuseid. Jalka mängijate küsitluste ajaloos pole aga ükski mängija teeninud selles küsimuses nii suurt protsenti kui Karola Purgats – Ida-Virumaalt pärit ja pikalt Jõhvis poiste ja suisa meestega treeninud Purgatsile andis hääle suisa 11 protsenti vastanutest! Maria Orav ja Anne-Grethe Pajuviidik olid samas nimekirjas esimeste seas ka kaks aastat tagasi.

Kes on naiste meistriliiga kõige enam alahinnatud mängija?

11,0% – Karola Purgats, FC Flora

6,1% – Maria Orav, JK Tallinna Kalev

4,9% – Elina Kahar, Põlva Lootos

4,9% – Loore Lehtmets, JK Tallinna Kalev

4,9% – Anne-Grethe Pajuviidik, JK Tabasalu

4,9% – Katriin Saulus, Saku Sporting

Individuaalseid mängijaid puudutas veel kaks küsimust. Esimeses neist soovisime teada, kes paistab väljakul kiirusega kõige enam silma. Siin olid naised ehk isegi üllatavalt üksmeelsed – enam kui veerand hääletajatest hindas väledaimaks

Karola Purgats.

Foto: Janek Eslon

mängijaks Anette Saleid Tabasalust. Palju hääli teenisid veel Tallinna Kalevi kapten Maria Orav ja Tartu Tammeka äärekaitsja Annegret Kala.

Milline naiste meistriliiga mängija on väljakul kõige kiirem?

28,9% – Anette Salei, JK Tabasalu 14,4% – Maria Orav, JK Tallinna Kalev 10,0% – Annegret Kala, Tartu Tammeka

6,7% – Lisette Tammik, FC Flora 5,6% – Sandra Pärn, JK Tabasalu

Tavapäraselt torkisime mängijaid ka selle suhtes, millised vastased paistavad väljakul silma kõige mustema mänguga ehk kes kasutab kõige rohkem räpaseid võtteid. Samamoodi nagu kahe aasta tagusel hääletusel kogus kõige rohkem mainimisi Eesti koondislane Renate-Ly Mehevets, kellele järgnes sedapuhku Birjo Rasmussen, kes teenis mäletatavasti augustis kohtumises FC Ararati vastu vastase löömise eest ühe naiste meistriliiga hooaja ainsatest punastest kaartidest.

Milline naiste meistriliiga mängija kasutab väljakul kõige rohkem räpaseid võtteid?

27,1% – Renate-Ly Mehevets, Saku Sporting 24,7% – Birjo Rasmussen, JK Tallinna Kalev

8,2% – Elise Kreuz, Saku Sporting 8,2% – Trinity Õismets, Viimsi JK

4,7% – Veronika Asatrjan, FC Ararat

4,7% – Heidi Melis, JK Tabasalu

Anette Saleid peetakse meistriliiga kiireimaks mängijaks.

Foto: Katariina Peetson

Makarov lükkas Ševoldajeva troonilt Nagu ikka, uurisime seda, millised treenerid paistavad vastasnaiskondade mängijatele kõige meeldivamad ja kelle käe all sooviksid teiste tiimide pallurid mängida. Tuli välja, et eelmisel korral selles arvestuses esikohale tulnud Aleksandra Ševoldajeva on loovutanud trooni uuele tulijale, alates lõppevast hooajast Tabasalu naiskonda tüürivale Valeri Makarovile.

Kui välja arvata sinu naiskonna juhendaja, siis millise praeguse naiste meistriliiga peatreeneri käe all tahaksid mängida?

39,5% – Valeri Makarov, JK Tabasalu 21,7% – Aleksandra Ševoldajeva, FC Flora

18,5% – mitte ükski neist

16,5% – Martin Kaalma, Viimsi JK

Tabasalu naiskonna tänavuse hooaja eel üle võtnud Valeri Makarov paistab mängijate seas olevat populaarne.

Foto: Liisi Troska

Kui kaks aastat tagasi pidas Sportland Arenat lemmikväljakuks, kus meistriliigakohtumisi pidada, vaid 5,6% mängijatest, siis tänavu sai Eesti „esinduskunstmuru“ selles küsimuses ootamatult ülekaaluka võidu. Tõsi, tunamullu oli valikus ka Pärnu rannastaadion, mis võttis toona ülimalt ülekaaluka võidu. Sportland Arenale järgnes Tartu Tamme staadion, kus Tammeka naiskond traditsioonilise „Roosa jalgpalli“ ürituse käigus ühe mängu hooajal peab, esile tõsteti näiteks ka Flora naiskonna koduplatsi Lilleküla harjutusväljakut, kus on alati kvaliteetne murukate.

Renate-Ly Mehevetsa peetakse taas kõige „räpasemaks“ mängijaks.

Foto: Janek Eslon

Negatiivse poole pealt tõsteti esile kaht pisut väsinud kunstmuru – FC Ararati koduväljakuks olevat Lasnamäe spordikompleksi kunstmuru ja Tammeka naiskonna tavapärast koduväljakut Sepa jalgpallikeskuses.

Millisel staadionil (välja arvatud sinu naiskonna kodustaadion) meeldib sulle naiste meistriliigas kõige rohkem mängida?

43,0% – Sportland Arena

21,8% – Tartu Tamme staadion

13,6% – Lilleküla I harjutusväljak

10,4% – Tabasalu Arena

7,1% – Lootospark

Millisel staadionil meeldib sulle naiste meistriliigas kõige vähem mängida?

32,6% – Lasnamäe spordikompleksi kunstmurustaadion

31,5% – Tartu Sepa jalgpallikeskuse kunstmuruväljak

12% – Saku staadion

6,5% – Lootospark

6,5% – Viimsi staadion

Naised eelistavad naiskommentaatoreid Ühe uudse küsimusega uurisime naistelt, keda nad ennustavad järgmise aasta karikafinalistideks. Ei olnud üllatav, et selgelt enim pakuti viimaste aastate valitsejat FC Florat, kellele järgnes üsna selgelt JK Tabasalu – seega oleks mängijate endi ennustuse järgi järgmisel hooajal karikafinaalis täpselt samad vastased, kes seal ka tänavu mängisid.

Millised kaks naiskonda mängivad järgmise aasta karikafinaalis?

88,2% – FC Flora

54,2% – JK Tabasalu

30,1% – Saku Sporting

8,6% – Viimsi JK

7,5% – JK Tallinna Kalev

5,4% – Tartu Tammeka

Naiste meistriliiga, koondisemängud ja klubide rahvusvahelised mängud on üha rohkem jõudnud peamiselt Soccernet.ee vahendusel otseülekannetesse. Selle puhul uurisime, millised kommentaatorid mängijatele kõige rohkem meele järele on. Sellele küsimusele sai valida ka mitu sobivat vastust. Võrdlemisi oodatult said enim hääli nimekirja kaks ainsat naiskommentaatorit – ka ise Tabasalu naiskonnas mängiv Laura Jaansen ning pikalt meistriliiga tasemel mänginud ja nüüd jalgpalliliidus töötav Maria Sootak.

Kes on naistejalgpalli otseülekannete parim kommentaator?

60% – Laura Jaansen

44,4% – Maria Sootak

32,2% – Martti Kallas

27,8% – Magnus Rosen

22,2% – Kasper Elissaar

22,2% – Kristjan Jaak Kangur

Sportland Arena võõrustab kõiki Tallinna Kalevi ja osa FC Flora naiskonna kodumänge.

Foto: Katariina Peetson

Laura Jaanseni kommentaaridega otseülekandeid naudivad meistriliiga naised kõige rohkem.

Kui meeste Premium liiga saab tänavu lõpu novembri esimeses pooles, siis naised kütavad edasi novembri teise pooleni, et hoida meie koduliigas mängivad koondislased sinisärkide esindamise jaoks heas toonuses. Kuna suuremat osa mängijaid koondis otseselt ei puuduta, oli arvata, et pigem suhtutakse hooaja nii hilja lõppemisse negatiivselt – laias laastus pooled vastajad ei olnud sellise kalendriga rahul, samal ajal kui ümmarguselt veerand pidas seda lahendust põhjendatuks.

Naiste meistriliiga hooaeg kestab aasta viimase koondiseakna ajastuse tõttu 23. novembrini. Kas toetad seda, et meistriliiga hooaeg kestab koondislastele mängupraktika andmise nimel sedavõrd kaua?

33,7% – pigem ei 22,8% – olen selles osas neutraalne 18,5% – kindlasti mitte 14,1% – jah, kindlasti 10,9% – pigem jah

Nagu ka kaks aastat tagasi, uurisime seda, millistele välisklubidele meie naised kõige enam kaasa elavad. Rõõm on näha, et kui eelmisel korral märkis 24,3% vastanutest, et ei jälgi üldse naiste tippjalgpalli, siis praeguseks on see protsent vähenenud 19,4-le. Klubidest on juhtpositsiooni võtnud FC Barcelona – eelmisel korral vaid 9,7% häältest saanud naiskonnale elab nüüd kaasa sisuliselt veerand naiste meistriliiga mängijatest. Eelmisel korral 15,5 protsendiga liider olnud Arsenal on seevastu natuke positsiooni käest andnud.

Millisele naiste välisklubile hoiad kõige rohkem pöialt?

23,7% – FC Barcelona

19,4% – ei jälgi naiste tippjalgpalli

14% – jälgin naiste tippjalgpalli, aga puudub lemmikklubi

12,9% – Arsenal

9,7% – Chelsea

5,4% – Müncheni Bayern

Foto: Katariina Peetson

Individuaalne supervõime paneb

iga naist erinevalt proovile: räägime menstruaaltsüklist!

Kui raske töö on naisjalgpallur olla? Või äkki on naistel hoopis supervõime, mis aitab spordis paremini läbi lüüa?

Oktoobrikuu alguses peeti Eesti Jalgpalli Liidu palvel esimene naisjalgpallurite füsioloogia teemaline koolitus, mille puhul oli läbiv teema menstruaaltsükkel. Täiendkoolitust, millest võttis osa ligi 30 inimest, viisid läbi spordiarst-resident Liis Ott ja füsioterapeut Anette Rõõmussaar, kel on hulgaliselt kogemust neidude ja naiste tiimide toetamises.

Nagu koolituse „Treenime naisi naistena ehk sissejuhatus naisjalgpallurite füsioloogiasse“ pealkiri viitab, siis eesmärk oli laotada viljakale pinnasele vundament, millele on hea edaspidi toetuda. „Hästi pikalt on jäänud kõlama see, et me peame rääkima naistest spordis, just jalgpalli kontekstis, aga keegi lõpuks tegelikult ei tee seda. Kirjutatakse artikleid, et me peame seda tegema – me peame rääkima –, aga kuidas see päriselt lõpuks välja näeb või käib?! Millest alustada? Sinna need teemad ei jõua,“ alustab Rõõmussaar selgitustööd, miks teema päevakorda kerkis.

Rõõmussaar ja Ott alustasid koostööd 2022. aastal, mil mõlemal oli peast läbi käinud mõte – keegi peab ju kuidagi otsa lahti tegema! „Võtsime vastutuse, et hakkame otsast minema. See eelkõige viiski selleni, et tuli mingisugust infot koguda, et saada aru, milline see seis on. Kui palju meie teame, kui palju naised enda kohta ise teavad, kui palju teavad need, kes naistega igapäevaselt töötavad. Sealt kasvaski välja Liisi enda töö ja minu magistritöö,“ kirjeldab ta. „Hästi tore on see, et nüüd tegelikult on seda teemat aina rohkem ka eestikeelselt kajastatud – näiteks podcast ’ides.“

Ta jätkab, et järgmisena oli vajalik teha ära see samm, et need uurimuste tulemused ei jääks lihtsalt kuhugi paberile tolmu koguma. „Mõtlesimegi olla need, kes ütlevad, et aga räägime! Küsige küsimusi ja meie jagame seda, mida me teame. Ja läheme sealt siis edasi,“ räägib Rõõmussaar, kelle sõnul on ühiseks kasvanud projekt saanud alguse oma huvidest-kogemustest ning toetub paljuski missioonitundele.

Rõõmussaar on isegi usinalt palli taga ajanud ja jõudis hea mineku toel ka noortekoondistesse. Kui vaadata nendele aegadele tagasi, siis ta tegelikult ei mäleta, et menstruaaltsükkel oleks teda ja tema sooritust selgelt mõjutanud. „See märkamine on tulnudki hiljem, natuke teises rollis – taustsüsteemis olles. Aga mul selles osas on tegelikult vedanud, et ma ei ole kunagi olnud see, kes neid sümptomeid väga tugevalt ise läbi elaks. Ma ei ole kunagi tundnud midagi sellist, mis mind otseselt takistaks, või teinud teadlikult järeldust, et näed, see on seotud minu tsükliga. Eks natuke oli ka seda teadmatust.“

See on elementaarne, et…

Kui kaks naist räägivad – Rõõmussaar ja selle loo autor –, jõuavad nad kiirelt samale lainele. Mingid asjad on justkui elementaarsed, ehk praeguses kontekstis see, et naismängijad tunnevad mingisuguseid sümptomeid, mis võivad nende sooritust trennis või võistlustel mõjutada. „Täpselt, meie, naisterahvad, arutamegi nii, aga see ei ole nii elementaarne meesterahvaste jaoks. See ongi üks neist asjadest, mida ma olen märganud: me naistena natuke esiteks pelgame nendest asjadest rääkida, aga samas meil on omavahel mingisugune mõistmine. Me kõik tunneme, me kõik oleme mõjutatud. Ja vahepeal tekib ka see, et ah, sellest ei ole vaja rääkida – kõigil on, vahet ei ole, ma saan hakkama, teised saavad hakkama. Mõeldakse umbes, et mul tiimis on ühel veel hullem, et mis ma siin ikka…“

Samas toonitab Rõõmussaar, et suhtlus ja avatus on sel teemal üks olulisimaid osasid. Sest kui mängija ei ütle, et tunneb end mõne sümptomi pärast kehvasti ning vajaks (ajutiselt) teistsugust lähenemist, siis ei oska keegi talle seda ka pakkuda. Vahet ei ole, kas näpunäiteid jagab mees- või naistreener – sest iga sportlase keha on ehitatud omamoodi.

Uurimusest, mis viidi läbi naiste meistri- ja esiliiga pallurite seas, koorus välja justnimelt selleteemaline murekoht. „Ligikaudu üks kolmandik ütles, et arutab menstruaaltsükliga seotud teemasid treeneri ja füsioterapeudiga, aga samal ajal kaks kolmandikku ütles, et füsio või treener ei arvesta nende sümptomitega. See on ju kivi ka sportlaste kapsaaeda – treenerid ei saagi arvestada, kui nende poole ei pöörduta. Jah, treenerid saavad aidata luua keskkonna, kus naismängija tunneb end mugavalt neist teemadest rääkides, aga lihtsalt kurta, et treenerid ei arvesta, pole ka õige lähenemine.“

Tekst: Laura Jaansen

Anette Rõõmussaar on ka ise meistriliigatasemel jalgpalli mänginud, kuid tegutseb nüüd füsioterapeudina. Foto: Katariina Peetson

Teisalt kirjeldab Rõõmussaar, et on ka neid treenereid – just mehi –, kes soovivad teemaga vägagi sina peal olla. Tema sõnul on igasugune diskussioon tervitatav, aga kasulikum oleks see, kui kaasatakse ka mõni naine. „Rääkisin ühe meestreeneriga, kes ütles, et talle rääkis üks kogenud treener, et kümnest naisest üheksa puhul pole tsükli peale vaja mõeldagi, et neil on kõik fine (hästi – toim.). Küsisin, et kes see siis oli. Sain vastuseks, et üks välismaa tuntud nimi. Mees. Ehk me olemegi olukorras, kus kaks meest räägivad – mis iseenesest on väga tore, et nad jagavad infot –, aga nad mõlemad võtavad info allikalt, kes pole tegelikult nii teadlik neist teemadest.“

Ehk oluline on rääkida, jagada kogemusi ja tekitada diskussiooni, et tekiks ühine arusaam, mis on normaalne ja mis pigem ei ole. „Eks see murekoht on kahepoolne. Kui meestreener ütleb, et kümnest mängijast üheksa ei tunne midagi, siis see ei pruugi tähendada, et ta ei süvene teemasse. Tegelikult naised võibolla ei räägi. See küsimus, miks nad ei räägi, on samuti väga mitmetahuline,“ hindab ta.

Individuaalsus, individuaalsus ja individuaalsus

Aga mis need sümptomid siis on? Rõõmussaare tänavu tehtud magistritööst selgus, et kõik vastanud kogevad vähemalt kaht menstruatsiooniga seotud sümptomit, samal ajal kui keskmiselt esineb nais-

tel 11 sümptomit. Levinuimad on kõhukrambid/ kõhuvalu (95,9% vastanutel), väsimus (95,1%), isud (89,4%), meeleolumuutused (88,6%) ja rindade hellus (75,6%). Ehk kui rühmas on 20 naismängijat, siis neist 19 – ehk peaaegu kõik! – tunnevad menstruatsiooni ajal kõhukrampe ja väsimust. See, kui tugevalt need esile tulevad, on iga naise puhul erinev. Ning ka see, kuidas koormus sümptomite esinemisele mõjub, on individuaalne.

Paratamatult tekib aga küsimus, kuidas saavad mõjutatud olla treeningu- ja võistlusprotsess. Rõõmussaare sõnul pole teaduse abil leitud märke objektiivsest mõjust – et keegi jookseks mingis faasis kiiremini või jaksaks tõsta raskemat kangi –, küll aga subjektiivsest – ehk mida naised ise tunnevad ja kogevad. „Tahaks ju kõike üldistada ja teha suuri järeldusi, et neid kohe siis ka rakendada, aga menstruaaltsükkel on asi, kus individuaalsusel on hästi suur roll. Ja kui tahta selle teemaga tegeleda, siis tegelikult peab naine ise teadma, mis on tema sümptomid, kuidas need teda mõjutavad, ja ta peab seda infot koguma,“ selgitab ta. Kui teavet on piisavalt, siis saab sellega minna kas treeneri või füsioterapeudi jutule, kes vajaduse korral aitavad leida individuaalse lahenduse.

„Seal tuleb mängu katse-eksituse meetod. On tõestatud, et füüsiline aktiivsus võiks anda positiivset efekti. Ehk kui on seda sümptomist tingitud ebamugavust, siis ei tohiks end kohe täielikult tagasi tõmmata, vaid proovida anda liikumisele võimalus,“ pakub Rõõmussaar välja, lisades, et ekstreemsetel juhtudel ei lase kõhukrambid üldse liikuda ja ajavad iiveldamagi – siis tuleks juurde paluda arstiabi. „See, missuguses pakendis see positiivne efekt saabub, on jällegi individuaalne küsimus. Iga naine peab ise katsetama, mis toimib ja mis mitte. Hea on lihtsalt arvestada, et teinekord võib sportimine sümptomitele mõjuda rahustavalt.“

Uuringu tulemustestki joonistus välja, et lahendusi saab olla mitu. Rõõmussaar räägib, et enamik vastas, et kõhukrampidest tingitud ebameeldivustunnet aitab füüsiline aktiivsus leevendada – mis võib olla ka loogiline, sest sellega paraneb verevool emakapiirkonnas ning lisaks aitab kaasa treeninguaegne endorfiinide vabanemine –, samal ajal kui üks viiendik vastas, et liikumine muudab enesetunde kehvemaks. „Ehk me ei saagi üldistatud järeldusi teha. Tulebki läheneda personaalselt. Kui ühe jaoks on füüsiline koormus lahenduseks, aga teist see ei aita, siis on see täiesti normaalne. Oluline on siis edasi mõelda – mida järgmiseks proovida, mis on see next best thing (järgmine parim asi – toim.),“ utsitab ta.

Rõõmussaar juhib tähelepanu ka sellele, et alati ei pruugi asi olla menstruaaltsüklis – näiteks väsimus võib tulla ju ka sellest, et öösel sai vähe magatud või on seljataga kurnav päev. „Alati ei saa kõike taandada menstruatsiooni sümptomile. Aga siis tuleks jällegi läheneda individuaalselt – sest väsimus on väsimus, mis lisab teatud riski,

kui me räägime vigastusohust. Me ei saa muuta seda, et me oleme naised, ja mingisugused sellised osad käivad asja juurde, aga mis me teha saame – toetada oma keha,“ lisab ta. „Lõpuks on menstruaaltsükkel treeninguprotsessi soorituse mõjutuspüramiidi tipus – hästi väike osa –, enne tulevadki uni, toitumine, treeningumetoodika ja muu selline. Kui põhi pole paigas, siis on menstruaaltsüklist natukene liiga palju rääkida.“

Naistel on hoopis eriline võime!

Kui senisest jutust on jäänud mulje, nagu naiseks olemine oleks üks tülikas lisatöö, siis Rõõmussaare sõnul tasub naiseks olemist ikkagi tähistada. „Tihti räägitakse menstruatsioonist kui millestki, mis pärsib sooritust, ja kogu sellel teemal on negatiivne maik küljes. Oluline on rääkida tegelikult ka sellest, et tsükli lõikes on neid päevi, kui tunned, et energiat on tavapärasest palju rohkem. Mitu välismaa naisjalgpallurit – näiteks Inglismaa koondislane Millie Bright – on rääkinud, kuidas nende sooritust ongi toetanud selline hea tugev enesetunne,“ toob ta välja.

„Või siis see, et tegelikult aitab menstruaaltsükkel jälgida tervist ka laiemalt. On näiteks periood, kus on palju stressi ja treeningukoormus on suurenenud, ning kalender ütleb, et veritsus peaks algama, aga ei alga. Ei alga ka teisel päeval, kolmandal päeval. Selle järgi saab naine tegelikult aru, et keha ei tee seda, mida ta tavaliselt teeb või võiks teha. Siis saabki vaadata ja süveneda, milles murekoht võiks olla ja kus võiks midagi muuta,“ selgitab Rõõmussaar. „Näen, et see on naistele

Selleteemalisel koolitusel jagasid Liis Ott ja Anette Rõõmussaar oma uuringu tulemusi.

Foto: Katariina Peetson

omane supervõime. Meestel võib teinekord olla raske tunnistada, et nad on treeningutega üle pannud, sest neile sellist sisendit ei tule. Naistel on seevastu selline indikaator olemas.“

Siis tulebki mängu oskus seda õigesti lugeda. Ehk Rõõmussaar utsitab veel kord kõiki naisi märkima menstruaaltsükli jooksul võimalikult palju teavet üles, et seeläbi tunda end ja oma keha paremini. Alles siis saavad toeks olla ka teised naissportlase ümber. Ka treenerid, kes ei pea seepeale tormama treeninguplaane ümber tegema. „Me teame tegelikult, kui paljude asjadega üks treener peab tegelema, ja kui sinna lisandub veel see individuaalne külg, siis see ei ole lihtsalt võimalik. Ja tegelikult ei olegi vaja trennides midagi muuta, pigem lasubki vastutus mängijatel, kes peavad ise tundma, kas seekordne trenn on tehtav täies mahus või oleks vaja ise mingil hetkel kõrvale astuda.“

Selle nii-öelda julguse kasvatamine käib samm-sammult. „Need teemad võiksid tegelikult tulla noore mängija kodust kaasa,“ julgustab Rõõmussaar. „Kui neist asjadest räägitakse julgemalt kodus, siis jõuab see suurema tõenäosusega treeningukeskkonda. Alati ei pea esimese asjana rääkima treeneriga, vaid võibolla on seal taustal näiteks füsio või aitab kätt pulsil hoida iga-aastane spordiarstivisiit,“ toob ta välja. „Saan aru, et see kõlab lihtsamalt, kui ta tegelikult on. Aga peame mõistma, et see teema ei ole tabu, vastupidi! Neist asjadest on okei rääkida. Neist peab rääkima,“ julgustab Rõõmussaar, kelle sõnul veeretatakse palli selles suunas, et teha millalgi ka noortele mängijatele suunatud koolitus.

Kuidas Eesti jalgpalli keskus pidi tulema hoopis

Pelguranda

Praeguseks on Eesti jalgpalli süda juba peaaegu veerand sajandit tuksunud Kitsekülas kahe raudtee vahelisel alal, kus peale A. Le Coq Arena asub mitu treeninguja võistlusplatsi. Vähem kui kümme aastat enne A. Le Coq Arena ehituse algust tehti aga tõsiseid plaane luua mitme treeninguväljaku ja esindusstaadioniga keskus Pelguranda, praegusest Lilleküla jalgpallikompleksist linnulennult kolme kilomeetri kaugusele.

Tekst: Raul Ojassaar

Jalka käis seiklemas Tallinna linnaplaneerimise ameti arhiivis ning avastas, et endise hipodroomi tagune ala, mis jääb peamiselt Merimetsa asumisse, on juba enam kui 50 aastat tagasi olnud mõttes anda spordi käsutusse. 1971. aastast pärineb näiteks projekt „Pelguranna puhkepargi spordisektor“, mis nägi Kolde puiestee, Sõle tänava (toona Karl Marxi puiestee) ja Merimetsa tee vahelisele alale ette suure ja uhke spordikompleksi kolme asutuse spordibaasi, sise- ja välisujula, spordihoone, jäähalli ja tribüünidega staadioniga.

Praeguseks on sellele alale ehitatud hoopis politseijaoskond ja Pelgulinna riigigümnaasium, samuti omajagu elumaju.

Jalgpalli vaatest hoopis uhkem, põnevam ja suurejoonelisem plaan sündis aga 1990. aastaks tootmiskoondise Salvo tellimusel. Peamiselt väga erinevaid tarbeesemeid tootnud ettevõte on nüüdseks küll osaliselt maha müüdud ja osaliselt likvideeritud, kuid omalaadne jalgpalliseos on sel tänaseni: nimelt asub Peterburi tee 81 just Salvo jaoks omal ajal ehitatud uhke tootmis- ja büroohoone, kus on praeguseks aastaid tegutsenud teiste seas TV3. Just sellest majast on kommenteeritud ja kommenteeritakse siiani meeletul hulgal välismaa jalgpalliülekandeid ja edastatakse need vaatajatele.

Salvo tellimusel koostatud plaan puudutas piirkonda, mis jääb Kolde tänava ja Pelguranna tänava nurgast umbes 500 meetrit lõuna poole ning jääks osaliselt praeguse Kodulahe elukvartali ja Rocca al Mare rannapromenaadi kohale. Aadressi Paldiski mnt 72 kandnud projekt soovis mereäärsele alale ära paigutada viis jalgpalliväljakut ja sisehalli. Üks harjutusväljakutest oleks olnud pinnasekattega (kunstmuruväljakuid tol ajal veel Eestis ei tuntud) ning võistlusväljak oleks olnud neljast küljest tribüünide ja valgustusega.

Dokumentidest tuleb välja, et ühel hetkel

võttis jalgpallikompleksi rajamise enda hooleks selle tarbeks asutatud aktsiaselts Stroomi Sport. „Aktsiaseltsi loomise põhiideeks on esmalt jalgpallikompleksi väljaehitamine, et Eesti jalgpallile paremad treeningute ja võistluste läbiviimise tingimused luua. Lähimas perspektiivis on kavas luua suurejooneline polüfunktsionaalne spordikompleks Tallinna linnale, kus teises etapis ehitatakse välja tenniseväljakud, ujulakompleks, saal igasugusteks pallimängudeks ja samuti puhkamistingimused supelranna näol, kuna Stroomi rand oli kuni 1955. aastani tallinlaste üks kasutatavamaid suplus- ja puhkekohti,“ seisab aktsiaseltsi kirja pandud projekti selgituses. Sealsamas on kirjas, et AS Stroomi Sport on loodud 26. märtsil 1992 juriidilistest isikutest, kellena on välja toodud „Tallinna tuntumad tootmisega tegelevad aktsiaseltsid, pank ja projekteerimisega tegelevad aktsiaseltsid“. 1992. aastaks tõmmati esialgset viie vutiplatsiga plaani koomale ning alles oli jäänud ühe võistlusväljaku ja ühe harjutusväljakuga kavand, kompleksi kuulusid veel treeningu- ja teenindushoone, majutus-puhkehoone basseiniga ja supelrannaga seotud hoone. Paraku ei õnnestunud lõpuks ka seda projekti ellu viia.

Jalgpalliliidu arhiivist tuli välja ka üks 1991. aastast pärinev dokument, kus on kõne all veel Salvo koostatud projekt. Selles kü siti rahastust tööstus- ja energeetikaministrilt Jaak Tammelt (kokku 1 500 000 rubla ulatuses) ning sellest tuleb välja, et tööd planeeriti kolme aasta peale (1991–1993). „Palume Teie kaasabi eelpool nimetatud summade eraldamiseks „Eesti Tööstuse“ privatiseerimisest laekuvate summade arvelt,“ seisis jalgpalliliidu kirjas.

100 mänguni jõudnud Marmor:

Eestil on potentsiaali

olla Euroopa

kuue parema

Kristian Marmor debüteeris rannakoondises

2011. aastal maavõistlusmängus Soome vastu, kus ta sai kirja ka esimese värava. Oktoobris

MM-valikturniiril täitus rannameeskonna kaptenil 100 kohtumist koondises.

Tekst: Katrin Veek

Klubijalgpallis alustas Marmor karjääri Lelle SK ridades, hiljem on ta kandnud Pärnu JK Tervise, Tallinna FC Flora, FC Valga ja Tallinna FC Levadia särki, viimast esindas ta nii esiliigas kui meistriliigas. Aastal 2009 krooniti Marmor Levadias kolmandat korda Eesti meistriks ning samal aastal sai ta maavõistlusmängus Walesi vastu kirja debüüdi Eesti meestekoondises.

Pärast murujalgpallis profikarjääri lõpetamist liitus Marmor samal aastal SK Auguriga, kellega võistles nii saali- kui rannajalgpalli meistrivõistlustel. Ta on meeskonna ridades kroonitud rannajalgpalli kuuekordseks Eesti meistriks, neljakordseks superkarikavõitjaks ja kaheksakordseks karikavõitjaks. Kolmel korral on ta valitud Eesti parimaks rannajalgpalluriks ning kahel aastal on ta teeninud nii meistriliiga suurima väravaküti kui meistriliiga ja Balti liiga parima mängija tiitli.

Lisaks Augurile mängis Marmor tänavusel hooajal Saksamaa liigas, kus esindas sealset valitsevat meistermeeskonda Rostocker Robben. Tiitlit sel aastal kaitsta ei õnnestunud, kuid välisklubiga esineti edukalt Euroopa karikavõistlustel, kust Marmoril on meeskonnaga ette näidata alagrupivõit ja 10. koht – seda Euroopa tugevaimas konkurentsis.

seas!

jõudnud on (Marmor on teine Eesti koondist vähemalt 100 korda esindanud rannajalgpallur, temast ettepoole jääb vaid Priit Mäeorg, kel on kirjas 103 mängu – toim.). Samas erilist eufooriat see minus ei tekita – 100 mängu on küll sümboolne, kuid vaadates minevikku, kus mul on olnud viis karjääri lõpetavat vigastust, olen rohkem uhke selle üle, et üldse siiani jõudnud olen! Loodan, et 100 ei jää viimaseks ja vanus, olgugi 37, lubab veel mõne aasta pingutada ning seda numbrit edasi nihutada.

Kas sa mäletad esimest mängu Eesti rannakoondise eest? Millised emotsioonid ja mälestused sellega seostuvad?

Mäng toimus Soomes Pori linnas. Mul oli suur ärevus, sest ma ei olnud toona veel kandev jõud, vaid mind võeti kaasa lihtsalt noore perspektiivika mängijana. Mäletan, et Kert Haavistu oli peatreener ning legendaarsed mängumehed Rando Rand, Aleksander Saharov ja Aleksei Galkin olid mu kõrval. Aga debüüt oli edukas – lõin värava, realiseerisin penalti ja võitsime. Kui sinnamaani olin olnud pigem murujalgpallur, kes toksis liival palli, siis selles mängus tundsin end lõpuks ka liival hästi ning sain oma asjadega kenasti hakkama.

„100 mängu on küll sümboolne, kuid vaadates minevikku, kus mul on olnud viis karjääri lõpetavat vigastust, olen rohkem uhke selle üle, et üldse siiani jõudnud olen!“

Kristian, 100 mängu Eesti koondises on suur saavutus. Kuidas sa end selle tähiseni jõudes tunned? See on tõesti maagiline number ja nagu statistika näitab, pole Eestis palju mängijaid, kes selleni

Millised mängud on sulle peale debüüdi enim meelde jäänud?

Kõige meeldejäävam mäng oli kindlasti 2014. aastal Poola vastu, kus me võitsime 6 : 5 ja ma lõin neli väravat. Põnevust lisas mängusisene rivaliteet vastase ründaja Saganowskiga – kui mina lõin, lõi tema ja vastupidi. Lõpuks jäi tema arvele kolm tabamust, seega võitsin lisaks Poolale ka Saganowskit. Meenub veel Moldova turniirilt mäng Kasahstaniga, väga raske mäng oli, aga võitsime 1 : 0. Rannajalgpallis ei ole see väga populaarne skoor, aga kuidagi õnnestus seal meeskonda tassida ja võita. Samuti ei saa unustada 2021. aasta kohtumist Türgi vastu, kus tagasime endale A-divisjoni pääsme. Olime seda kollektiivina üle kümne aasta taga ajanud ja lõpuks jõudsime

selleni. Nii mõnigi mees lahkus väljakult pisarsilmi – oli näha, kui väga see korda läks.

Mis on või on olnud sinu suurim proovikivi rannajalgpallurina?

Üleüldine proovikivi rannajalgpallis on noorte mängijate pealekasv. Kui tahame A-divisjoni kohta hoida ja siin veel paremaid tulemusi teha, on vaja rohkem uusi, eelkõige noori mängijaid. Näiteks mängijaid, kes end enam suures jalgpallis tegusid tegemas ei näe ja leiaksid tee liivale. Mõni mängumees murujalgpallist on käinud proovimas, aga liiga kergelt lüüakse pärast esimest trenni käega või ei olda valmis iseseisvalt tööd tegema, et Euroopa tasemele mängima jõuda. Kahju. Siin on vaja eri osapoolte koostööd, et rannajalgpall Eestis kasvama saada. Isiklikus plaanis – see, et ma järjest vanemaks saan (naerab – toim.). Tahaks ju ikka noorem olla, et kauem mängida saaks.

Aga vigastused?

Vigastused käivad asja juurde. Rannajalgpall iseenesest ei ole väga vigastuste rohke ala, sest liiv aitab nii palju kaasa ja annab liigestele ja kõõlustele piisavalt liikuvust. Sinikad ja katkised varbad on küll tavapärane nähtus, kuid saame nendega hakkama.

Ometi oled just vigastuste pärast olnud mitmel korral lähedal mängijakarjääri lõpetamisele. Jah, kolm korda olen lubanud, et lõpetan. Öeldakse küll, et meest sõnast, härga sarvist, aga siin ma nüüd olen. Pigem olid need emotsionaalsed väl-

Kristian Marmori 100. koondisemäng toimus Portugali vastu. Kohtumise eel andsid talle meene üle koondise peatreener Andreas Aniko ja Portugali rannajalgpallilegend Madjer.

Foto: Manuel Queimadelos / Quality Sport Images

japursked – olin toona, 2014. aastal Euroopa viies väravalööja, olin jõudnud supervanusesse, leidsin enda jaoks rannajalgpalliarmastuse, nägin ennast selles valdkonnas tegusid tegemas ja siis tulid ühtäkki vigastused. Järjest. Teadsin, et pean jälle kuni 12 kuud eemal olema. Raske oli.

Põlvevigastus andis sulle võimaluse astuda 2017. aastal Eesti rannajalgpallikoondise peatreeneri kingadesse. Kirjelda seda perioodi. Peatreeneri koht vajas täitmist, mispärast tulin appi. Kuna olin vigastatud, omasin pikka mängijakogemust ja endal oli ka aktiivne huvi rannajalgpalli arendamise vastu, pakkusin end sildtreenerina välja. Esimene aasta treenerina oli keeruline, sest mul oli kindel nägemus, kuidas koondis mängida võiks, aga koosseis oli siis katkendlik ja raske oli soovitud mängujoonist täita. Teisel aastal hakkasime rohkem väravaid lööma, nägin mängijates üha suuremat potentsiaali ja tulemused paranesid. Ega see töö lihtne ei olnud: treenerina paned tohutu energia treeningute ettevalmistusele, vastaste analüüsimisele ja videote vaatamisele, lõpuks teed seda pere arvelt. Teadsin algusest peale, et ma ei soovi treeneriks jääda, ning kuna 2019. aastal oli vigastusjärgne valmisolek väljakule naasmiseks olemas, valisin selle variandi.

Kui lihtne või raske see tagasitulek palliplatsile oli? Oma treeneriameti viimases mängus, kus mul jalg veel päris terve ei olnud, jooksin juba väljakule ja lõin väravagi (muigab – toim.)! Aga eks Eestis on

see tagasitulek mõnevõrra lihtsam, sest pealekasv ei ole nii suur kui suurtes jalgpalliriikides. Võid olla kolm-neli korda lõigatud, aga oled ikka koondise valikus sees ja saad Euroopa tasemel mängida. Eks see motiveeris ka tagasi tulema. Ma ei ütle, et see on igaühel võimalik, sest see on ikkagi suur töö, mis ma taustal teinud olen.

Kuidas sa mängija ja inimesena kõigi nende aastate jooksul muutunud oled?

Olen alati olnud nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes, ka küllaltki emotsionaalne ja valjuhäälne. Küll aga on vanusega tulnud rohkem sellist mõistmist ja rahulikkust. Olen õppinud, et kõiki ei saa samade standardite järgi hinnata, kuid nõudlikkus on jäänud – ma usun, et spordis saavutatu tuleb ainult tänu kollektiivsele pingutusele. Vanemaks saades olen kindlasti kannatlikum ja vähem egoistlik. Täna võtan iga kell võidu enne isiklikku väravat, varem võis see olla teistpidi. Loodan, et seda kannatlikkust jagub ka teistele mängijatele, et neid 100 mängu mehi tuleks Eestis veel.

näiteks Läänemere liiga, mis toob vürtsi juurde. Kui vaadata aga Eesti liigat, siis kunagise 12 meeskonna asemel võistleb meil meistriliigas praegu neli klubi, mis paraku näitab, et rannajalgpall on siin arenemise asemel pigem hääbumas. Samal ajal on meie infrastruktuur oluliselt paranenud: Eestis on ainulaadne Jõulumäe hall, kus saab aastaringselt treenida ning kus koondis on maavõistlustes vastaseid võõrustanud, et enda taset parandada. Kahjuks jääb meil mängijaid puudu, et nendest võimalustest maksimumi võtta.

Millised on su edasised plaanid ja eesmärgid pärast 100 koondisemängu täitumist?

Lõpetamisplaani mul praegu veel ei ole – nii kaua kuni jaksan noorematega võidu joosta ja keegi mind liiva peal pikali ei lükka, mängin edasi. Arvan, et Eesti rannajalgpallikoondis on võimeline hooajavälist perioodi õigesti kasutades mängima Euroopa kuue parima seas. Oleme heal päeval näidanud juba, et võime hammustada Euroopa parimaid ja kõrgele pürgida, miks mitte ka kuuendast kohast kõrgemale. Veel suurem unistus on mängida Eesti koondisega MMil. Isiklikult on eesmärk püsida terve ning anda meeskonnale oma kogemuse ja mängijaomadustega nii palju kui võimalik. Samuti võiks enne mu karjäärilõppu toimuda üks suurem võistlus Eestis – 2015. aastal Pärnus toimunud euroliiga superfinaali pidin vigastuse tõttu vaatama tribüünilt, nüüd oleks tore kodurahva ees suuretapil mängida.

„Üleüldine proovikivi rannajalgpallis on noorte mängijate pealekasv. Kui tahame A-divisjoni kohta hoida ja siin veel paremaid tulemusi teha, on vaja rohkem uusi, eelkõige noori mängijaid.“

Lõpetuseks – mida ütleb 100 koondisemängu pidanud Kristian Marmor 2009. aasta iseendale, kes esimest korda liiva peale trenni läks?

Kannatlikult tähtede poole! Toona ma veel ei teadnud, mis tasemele Eesti rannakoondis kunagi jõuab, mis tasemele ma ise jõuan. Ega ma polnud Auguris kohe põhirolli kandja, mul läks kolm aastat, et päriselt rannajalgpalli sisse saada, aga ma ei andnud alla. Ma pole kunagi alla andnud – kui on raske või ma midagi ei oska, siis see pigem kannustab mind, et teeksin endale asjad selgeks. Niimoodi kannatlikult tegutsedes ja töötades tulevad ka tulemused.

Saavutused

Kuidas on rannajalgpall Eestis ja rahvusvahelisel tasandil sinu karjääri jooksul arenenud?

Põhireeglid ja turniiride korraldamine on püsinud aastate lõikes küllaltki samasugusena. Samas on mängu viidud järjest kiiremaks – näiteks on väravavahil vaid neli sekundit, et palli hoida. Turniiride asukohti on muudetud, on loodud veebis vaatamise võimalus ja tehakse samme selle nimel, et rannajalgpall leviks. On moodustatud uusi liigasid,

Eesti meister rannajalgpallis: 2012, 2013, 2018, 2020, 2021, 2024

Rannajalgpalli meistriliiga parim väravakütt: 2013, 2014

Rannajalgpalli meistriliiga parim mängija: 2020, 2021

Eesti aasta rannajalgpallur: 2013, 2014, 2020

Rannajalgpalli karikavõitja: 2013, 2014, 2016, 2019, 2020, 2021, 2022, 2023

Superkarikavõitja: 2019, 2020, 2021, 2024

Rannajalgpalli Balti liiga parim mängija: 2020, 2021

Foto: Jose Manuel Alvarez / BSWW

Neli postkaarti Euroopa eri otstest

Maikuu lõpus kajastasin kohapeal kõigi nelja eurosarja finaalmängu, mis toimusid Dublinis (Euroopa liiga), Bilbaos (naiste Meistrite liiga), Ateenas (Konverentsiliiga) ja Londonis (Meistrite liiga).

Väga palju kajastatust jõudis Soccernet.ee veergudele, ent osa märkmeid jäi õhku rippuma. Tubli kirjatuvi korjas need sealt üles ja toimetas kodumaale. Seega toon lugeja ette mõne eurotripi käigus tekkinud jalgpallipostkaardi.

Sõprade parim mälestus

Dublin, Aviva staadioni lähiümbrus, 22. mai (kolmapäev). Finaalmatši poole sammudes sattusin peale sellele, kuidas kaks Atalanta fänni ühel sillal igatsevalt Aviva staadionit silmitsesid. Nende kehakeelt mõista polnud keeruline. „Palun-palun, et lõpuks ometi ka võit tuleks!“ kiirgas neist lootust, et ehk täna näkkab, aga vähemalt sama palju kartust, et läheb jälle nii nagu mõni päev varem, kui nad kaotasid Itaalia karikafinaalis Torino Juventusele (kolmas finaalikaotus kuue hooaja jooksul).

Tõttasin neile järele ja edastasin selle foto Airdropiga, et sõpradel jääks Dublinist mälestus ka siis, kui jalgpallimäng nende vaatevinklist untsu läheb. Leverkuseni Bayer oli ju tolle päevani olnud hooajal 2023–24 alistamatu. Aga Ademola Lookmani kübaratrikist võitis finaali Atalanta. Seega pole 1963. aasta Itaalia karikas enam Bergamo klubi ainuke trofee. Ning käesolev foto pole nendel kahel Atalanta fännil Dublini mälestuste seas esirinnas.

Tekst ja fotod: Ott Järvela, Dublin-Bilbao-Ateena-London

Pichichi-jahi jälgimine

Pichichi kodulinnas

Bilbao, 24. mai õhtu (reede). Üks arvukatest kesklinna pinxto-baaridest. Kellele kala ja muu merekraam maitseb, naudib Bilbaod sajaga. Kesklinnas on üksteise otsas baarid-kohvikud, mis serveerivad eelkõige kalapõhiseid suupisteid (pinxto) ja sinna kõrvale sobivaid jooke (vesi, limonaad, õlu, vein).

Enamasti on tegu püstijalaasutustega. Toole on vähe ja seistakse kas leti ääres või ümber kõrge laua. Aetakse juttu, vahel visatakse pilk telekale, kus võimalusel käib mõni jalgpalli- või spordiülekanne. Siinkirjutaja oli saanud kelnerilt taldriku, kus kaheksajala-pinxto ja saiake väga maitsva kalapasteediga, kui silma hakkas jalgpall.

Telekas näitas La Liga viimase vooru kohtumist Girona–Granada. Kodumeeskonna ründaja Artjom Dovbõk asus esimese poolaja lõpus lööma penaltit. Ukrainlane läkitas palli võrku, aga ei tähistanud, vaid tormas võrgust palli tooma, kuigi seis oli juba 3 : 0. Miks? Gironal on ju Meistrite liiga koht niigi kindel?

Flashscore’i äpp tõi selguse – Dovbõk pidas Pichichi-jahti. Just seda nime kannab La Liga parimale väravakütile antav trofee. Girona võitis lõpuks 7 : 0, Dovbõk lõi kolm, millega möödus Villarreali ründajast norralasest Alexander Sørlothist. Pinge jäi üles, sest Villarreali viimane mäng seisis veel ees. Sørlothil jäi too aga vigastuse tõttu pooleli.

Seega võitis Pichichi just Dovbõk. Ning seda Pichichi-jahti sain vaadata Pichichi-linnas, sest auhind kannab 1910ndatel Bilbao Athleticu ridades säranud Pichichi nime. San Mamési staadioni vahetuspinkide juures on Pichichi büst. Traditsioon näeb ette, et kui staadionit külastab mõni klubimeeskond, kes seal varem pole mänginud, asetab selle kapten büsti jalamile pärja.

Paari sekundiga

Bilbaost Bulgaariasse

Bilbao, 25. mai ennelõuna (laupäev). Guggenheimi muuseumisse jalutades jäi pilk pidama rongijaama peasissepääsu kohal seisnud suurele plakatile, kus naiste Meistrite liiga karikas ja logo ning kiri „Bilbao 24 Final“. Ja siis jäi silma üks Barcelona toetaja, kes seda plakatit silmitses.

Ning siis selle Barça fänni särgil ilutsenud nimi – Stoitškov. Bulgaaria ründeäss mängis Barcelona eest aastatel 1990–1995. Seega said ühel pildil kokku Barcelona minevik ja olevik/tulevik, sest samal õhtul San Mamési vallutanud umbes 45 000 Barça fänni tõestavad, et esindusnaiskond on klubi väga tõsine ja oluline osa.

Stoitškovi mänge Barcelona eest ma ei mäleta. Küll aga tema möllamist 1994. aasta MM-finaalturniiril, kus Bulgaaria koondis jõudis tema juhtimisel nelja sekka. Veerandfinaalis alistati kaotusseisust 2 : 1 Saksamaa.

Sakslastele lõid väravad Stoitškov ja poolkiilakas Jordan Letškov. Meeskonda kuulusid Emil Kostadinov ja Krasimir Balakov. Kaitses müttas aga unustamatu Trifon Ivanov. Praeguseks juba meie seast lahkunud Ivanov sai karjääri järel kuulsaks muu hulgas põhjusel, et ostis endale tanki. Miks? Sest talle meeldis sellega oma valdustes sõita.

Kõik need seosed klõpsasid peas ketiks kokku väga nobedasti. Naiste Meistrite liiga finaali juurest tõttas mõte tanki-Ivanovini kahe-kolme sekundiga.

Eesti suursaadikute jätkuv missioon

Ateena, 30. mai varahommik (neljapäev). Lisaajale läinud Konverentsiliiga finaal tähendas, et ühistransport oli töö ammu lõpetanud ja äärelinnas asuvalt AEK staadionilt kesklinna naasmine oli igaühe oma teha. „Taksosid on palju!“ kinnitasid areenilt teed välja juhatavad vabatahtlikud. Ateenas võibolla oli tõesti palju, aga AEK staadioni juures parajasti mitte. Broneerituid leidus, aga vabu mitte. Uberist vaatas vastu tühjus. Kui oli näha, et niimoodi võibki sinna passima jääda, hakkasin kell veerand kolm kõmpima. Kaardirakendus ütles, et hotellini on 6,5 kilomeetrit. Umbes iga kilomeetri järel proovisin uuesti Uberiga õnne. Näkkas poolel maal, juhiks Nikolaus. Inglise keelt ta eriti ei rääkinud, aga võtmefraasid olid selged. Uurisin esmalt, kas ta on äsja finaalis Fiorentinast jagu saanud Olympiakósi fänn. „Fuck Olympiakós! Fuck! Fuck! My club – AEK Athens!“

Avaldasin kaastunnet kurva sündmuse – rivaali eurokarikas – puhul ja kiitsin finaalkohtumist võõrustanud AEK uut staadioni (tõesti mõnus ja kompaktne). „Stadium nice, but we win nothing! Absolutely nothing! Team very bad!“ kurtis sohver lemmikklubi nukrat olukorda.

Järgmine teema oli eesnimi Ott ja selle päritolu. „Estonia?“ ei paistnud Euroopa Liidu liikmesriikide tundmi-

ne olevat selle taksojuhi forte. Aga kuna AEK oli tal ju südameasi, siis proovisin Eestit meie suursaadiku kaudu tutvustada. „Do you remember Martin Müürsepp? He is an Estonian and played for AEK twenty years ago?“

„Yeeessss!!“ röögatas seepeale Nikolaus. „Müürsepp, great player, I remember. Martin Müürsepp (täpset hääldust ei oska kirja panna – toim.), Martin Müürsepp! AEK, my team, he played!“

Seepeale pidin ma muidugi katsetama ka kahe teise staariga. „And maybe you remember Tiit Sokk and Aivar Kuusmaa? They played for your rival Panathinaikόs about thirty years ago.“

„Yees (Nikolause hõige oli oluliselt rahulikum, sest klubi ju sedapuhku vale – toim.)! Kuusmaa white head, shoot three point all time very good. And Sokk I remember!“

Eesti suursaadikud Sokk, Kuusmaa ja Müürsepp on lähetuse Ateenas mitukümmend aastat tagasi lõpetanud, aga sisuliselt täidavad nad oma funktsiooni edasi. Fenomenaalne. Ning näitab, kui väga kreeklastele tippsport korda läheb, mis omakorda annab aimu, kui eriline sündmus oli Olympiakósi esikoht Konverentsiliigas.

Võidukas oktoober

Meeste oktoobrikuu koondiseaken tõi meile kõvasti rõõmu: kui A-koondis sai kodus kirja olulise võidu Aserbaidžaani üle, millele järgnes küll kaotus Rootsile, siis meie U21 koondis lõpetas EMvalikturniiri kahe kena võiduga Iisraeli ja Kosovo üle.

See

Euroopa meister lahkus A. Le Coq Arenalt noruspäi: 2016. aastal Portugali EM-tiitlini tüürinud Fernando Santos ei suutnud Aserbaidžaani koondisega Eestist jagu saada. Foto:



on võit! U21 koondise kapten Tanel Tammik laseb võidujoovastuses endast looma välja. Foto: Katariina Peetson

Katariina Peetson

Vaikus… pärast tormi! Võidujärgne A. Le Coq Arena pakkus valgustuse ja taeva koostöös ilusa vaatepildi. Foto: Liisi Troska

Naiste rahvaliiga B-tasandi finaalmängus tervitas NJK Electra võitu uhke topeltvikerkaar. Foto: Carolin Hunt

„Ega sa ometi midagi keelatut väljakule kaasa pole võtnud?“ Tundub, nagu otsiks FC Flora ründaja Kristina Teern väljakul Tartu Tammeka ründajat Kirkeliis Lillemetsa läbi!

Foto: Katariina Peetson

Tehtud! FCI Levadia kindlustas tänavuse Eesti meistritiitli juba neli vooru enne lõppu Tartus Tamme staadionil. Klubi „hall kardinal“ Mihhail Gulordava kastab võidušampanjaga klubi omanikku Viktor Levadat.

Foto: Imre Pühvel

Ippon! Rasmus Peetson kasutab Rootsi ründaja Viktor Gyökerese kallal jõuvõtteid. Foto: Liisi Troska

Viienda

järjestikuse naiste meistritiitli võitis

Pärnu JK.

Kaheksanda

Nike toodetud särgimudeli sai Eesti koondis 2014. aastal. Valge kraega mudel oli sama, millega mängis 2014. aasta MMil Kreeka koondis.

1

minut A-koondise kogemust oli Artur Pikal enne seda, kui ta rassis A. Le Coq Arenal Inglismaa vastu kõik 90 minutit. Ja läks kohe pärast mängu tagasi kaitseväe juurde, kus ta parasjagu ajateenistuses viibis!

Kas vaatama tullakse Rooneyt või Klavanit?

2

014. aasta novembrikuu

Jalka kaanel oli pilt äsja toimunud Eesti–Inglismaa kohtumisest, kus kuulsad inglased pääsesid Tallinnas toimunud EM-valikmängult vaid 1 : 0 võiduga – kolli autor oli Wayne Rooney, kes sahistas otse karistuslöögist Sergei Pareiko valvatud võrku 74. minutil.

Kolumnist Carina Victoria Adolfsson seadis kahtluse alla naiste meistrivõistluste juhendi, mis sätestas, et meistriliigas mängiv naiskond võib oma duubeltiimi kohtumisel (näiteks II liiga mängus) kasutada vabalt kõiki esindusnaiskonna mängijaid. „Küsimused tekivad mänguprotokolle uurides: kuidas see reegel aitab ühtlustada II liiga taset? Kelle jaoks on II liiga loodud? Kui reegel võimaldab kõrgemate tasemete mängijatel mänguaega saada, siis samavõrra kaotavad seda II liiga mängijad,“ kirjutas Adolfsson, kes ise oli Rakvere Tarva tüdrukute võistkonna peatreener.

Siim Kera kirjutas oma arvamusküljel sellest, kuidas Eesti jalgpallipublik kipub staadionile minema vaatama eelkõige kuulsat vastasmeeskonda – seda väljamüüdud Eesti–Inglismaa kohtumise ajel. „Ma olen üldiselt üsna rahumeelne inimene, kes ei viitsi ärrituda, aga see ajab mind lihtsalt närvi. Koondist peab kogu aeg toetama, mitte ainult siis, kui vastu tulevad mingisugused poolmüütilised tegelased, keda televusseri vahendusel nähtud (vt ka Holland ja Itaalia). Tegelikult pole mingisugust vahet, kas platsil jookseb ringi Rooney, kääbusriigi puusepp, normaalse tasemega rahvuskoondise Bulgaarias mängiv keskväljamaestro, või teadlaste loodud eksperimentaalhamstritest koosnev tiim. Tähtis on, et platsil on meie poisid, et staadionile tuldaks elama kaasa omadele, mitte vaatama teisi,“ kirju-

tas Kera. „Jalgpallist ei tee jalgpalli mitte mängurõivale kirjutatud nimi, vaid oma meeskonna toetamisega kaasnev emotsioonide tsunami.“

Indrek Schwede kritiseeris aga tuntud Inglismaa jalgpalliajakirjanikku Jonathan Wilsonit, kes andis enne Eesti–Inglismaa mängu Eesti Päevalehele intervjuu, kus ütles muu hulgas, et Inglismaa ja San Marino kohtumist ei saa jalgpalliks nimetada, sest „jalgpall on see, kui vastamisi lähevad kaks meeskonda, kes on samal tasemel“. Kuigi Wilson üritas öeldut pehmendada, kui Aet Süvari talt seepeale küsis, kas siis Eesti ja Inglismaa mäng pole ka jalgpall, leidis Schwede, et Wilson oli arrogantne ega mõistnud jalgpalli olemust ja universaalsust. „Tema enda loogika järgi ei tohiks sel juhul ka Inglismaa koondist lasta kokku maailma parimatega nagu näiteks Saksamaa, sest tegemist poleks ju jalgpalliga.“

Inglismaaga oli seotud ka intervjuu Sergei Zenjoviga, kes rääkis elust Inglismaa esiliigas Blackpooli ridades. „Nende inglise keel on selline, et nad ei saa isegi üksteisest aru. Väga palju erinevaid murdeid. Kui ma tulin ja kuulsin inimesi rääkimas, siis ma mõtlesin, et see ei ole inglise keel, et sõnagi ei saa aru,“ meenutas Zenjov esimesi muljeid.

Muu hulgas tõi Jalka välja, et kahel Eesti staadionil oli Eesti koondis võitnud kõik seal peetud maavõistlused: nii Kadriorus mere ääres asunud Spordi väljakul kui TJK staadionil (tänapäevasel Wismari staadionil) oli Eesti mänginud ühe kohtumise ja seal Soomet võitnud.

Luubi all oli Henrik Pürg, postritel Eesti koondis, Joel Lindpere, Raheem Sterling ja Adam Lallana.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Endisest Rumeenia koondise ründajast Florin Răducioiust sai 2001. aastal esimene mängija, kes platsil käinud kõigis viies Euroopa tippliigas. Hiljem on sama saavutuseni jõudnud veel vaid kaks mängijat. Üks neist on Montenegro ründaja Stevan Jovetić, aga kes on teine? Küsitav mängija jõudis selle tähiseni eelmisel aastal vaid 24aastaselt. Tippliigades on ta esindanud AS Romat, RB Leipzigi, Nice’i, Valenciat ja Bournemouthi.

2. Pool ühe 1967. aastal loodud kultusbändi nimest ühtib ühe Inglismaa tugevuselt neljandas liigas mängiva meeskonna nimega. Kõnealune klubi müüs 2012. aastal Leicester Cityle Jamie Vardy. Vihjatud bänd andis välja 17 stuudioalbumit, millest kuulsaim on ilmselt 1977. aasta „Rumours“. Milline nimi ühendab bändi ja jalgpalliklubi?

3. Ühe Eesti jalgpallikoondislase perekonnanimi on maailmas eelkõige tuntud hoopis riidepoena – 2022. aastaks oli küsitav riidemüügiga tegelev firma suisa maailma suurim. Mis nimi ühendab Eesti jalgpallurit ja maailma suurimat riidepoodi?

4. Vahetult enne seda, kui Joel Lindperele tehti 2010. aastal pakkumine liituda glamuurse New York Red Bullsiga, viibis ta testimisel glamuuri mõttes vaat et risti vastupidises paigas. 2010. aastal mängis küsitav klubi oma ainsa hooaja koduriigi kõrgliigas ning pääses ka Euroopa liiga eelringi, kus pidi PSV Eindhovenile küllasõitmiseks ette võtma peaaegu 5000kilomeetrise reisi. Millises klubis käis Lindpere enne Red Bullsiga liitumist testimisel?

5. Joel Lindpere on ühtlasi mänginud klubis, mis on põhjapoolseim UEFA võistlustel osalenud meeskond, asudes polaarjoone taga. Milline klubi see on?

Sina oled kohtunik

1. Võistkonna A ründaja siseneb karistusalasse, triblab kahest kaitsjast mööda ja söödab palli enne otsajooneni jõudmist penaltipunktile võistkonnakaaslasele, kes palli meetri jagu üle värava lööb. Peale söötu liigub esimene ründaja inertsist üle otsajoone ning samal ajal kui pall veel mängus on, lööb kaitsja talle, korgid ees, hoolimatult vastu jalga. Milline on sinu otsus?

a) kollane kaart, väravaesine lahtilöök

b) kaarti ei tule, sest löök toimus väljaspool väljakupiire

c) kollane kaart, penalti

d) kaarti ei tule, penalti

2. Väravavaht valmistub sooritama väravaesist lahtilööki ja asetab palli maapinnale (kuid ei puuduta seda hiljem). Pall jääb väravaalas paigale ja mõni sekund hiljem võtab väravavahi meeskonnakaaslane palli käega üles, et see teise kohta liigutada. Sinu otsus?

a) kollane kaart, penalti

b) punane kaart, penalti

c) kollane kaart ajavenitamise eest, jätkatakse väravaesise lahtilöögiga

3. Kaitsemängija peatab oma karistusalas lubava rünnaku, tõmmates ründemängijat särgist. Sinu otsus?

a) penalti, kaarti ei tule

b) penalti, kollane kaart

c) penalti, punane kaart

Kõigil teistel juhtudel (hoidmine, tõmbamine, lükkamine või võimaluse puudumine palli mängida) tuleb rikkujat hoiatuskaardiga karistada.

3. Õige on variant b – reegel 12 sätestab, et kui mängija teeb rikkumise vastase vastu oma karistusalas, millega peatatakse lubav rünnak, ja kohtunik määrab penalti, siis mängijat ei karistata hoiatuskaardiga, kui rikkumine oli üritus palli mängida või selle pärast võidelda.

mängu eelmise otsuse järgi. Kuna palli pole mängu pandud (väravavahi puutest pall ei liikunud), ei saa olla olukorras penaltit, küll aga võib selles olukorras kaitsjale anda kollase kaardi, kui kohtunik hindab tegutsemise ajavenitamiseks.

2. Õige on variant c – reegel 12 sätestab, et kui pall on mängust väljas, taasalustatakse

jääb rikkuja karistusalasse, siis määratakse penalti. Hoolimatu viga karistatakse alati hoiatuskaardiga.

Õige on variant c – reegel 12 sätestab, et kui pall on mängus ja mängija teeb rikkumise mängu ametniku, vastasmängija, vahetusmängija, väljavahetatud mängija, eemaldatud mängija või ametiisiku vastu väljaspool mänguväljakut, siis määratakse karistuslöök väljaku piirjoonelt, mis on lähim kohale, kus rikkumine tehti. Kui rikkumisele lähim koht

Vastused

Justin Kluivert

Fleetwood (Fleetwood Mac, Fleetwood Town)

Shein

Novosibirski Sibir

Tromsø

Novembrikuu sünnipäevad

2.11 Indrek Käo 54

3.11 Tomi Rahula 48

3.11 Raimo Nõu 45

4.11 Henri Välja 23

5.11 Urmas Kirs 58

5.11 Alo Dupikov 39

5.11 Karl Rudolf Õigus 26

6.11 Tarmo Saks 49

7.11 Andres Oper 47

7.11 Mihkel Aksalu 40

9.11 Getter Saar 25

10.11 Mart Paumäe 62

10.11 Grigori Ošomkov 39

10.11 Kevin Anderson 31

11.11 Uno Tutk 65

11.11 Tarmo Linnumäe 53

11.11 Kairi Himanen 32

12.11 Oleg Timofejev 67

13.11 Uno Piir 95

13.11 Indrek Zelinski 50

13.11 Maksim Podholjuzin 32

13.11 Kristina Teern 20

14.11 Silvar Luht 60

14.11 Margus Kotter 54

14.11 Erkki Viisma 48

14.11 Artjom Dmitrijev 36

15.11 Marto Kiisk 40

15.11 Thor Vaas 31

16.11 Heleri Saar 45

16.11 Riin Satsi 23

16.11 Triin Satsi 23

17.11 Eduard Rõžov 61

18.11 Enar Jääger 40

18.11 Kristjan Kattus 26

19.11 Emma Treiberg 24

21.11 Sergei Ratnikov 65

21.11 Mati Jürisson 61

21.11 Marko Lelov 51

21.11 Getter Laar 35

21.11 Andrus Lukjanov 35

21.11 Kevor Palumets 22

22.11 Petteri Schultz 32

23.11 Ludvig Tasane 48

23.11 Ranet Lepik 44

23.11 Kelly Rosen 29

24.11 Marek Lemsalu 52

24.11 Ken Viidebaum 45

25.11 Janno Kaljuvee 55

26.11 Silver Grauberg 28

27.11 Rain Vessenberg 49

27.11 Vlasi Sinjavski 28

28.11 Tristan Koskor 29

Kaks tilka vett

Hugo Palutaja triatleet

TIITLIVÖÖ

Flora napsas tiitlivöö endale

Johannes Sikk jalgpallur

Septembri lõpus Eesti jalgpalli tiitlivöö enda kätte haaranud Nõmme Kaljul oli tükk tegemist, et seda seejärel enda käes hoida – nii Tartu Tammeka, Paide Linnameeskonna kui Narva Transi vastu päästeti endale kaotusseisust kas viik või võit, enne kui 23. oktoobri kohtumises FC Flora vastu hoopis eduseis kaotuseks mängiti. Nii läks hooaja viimastele voorudele tiitlivööga vastu hoopis Flora.

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 26. oktoober, FC Flora –FC Kuressaare 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Karikatuur: Meelis Naudi

Fotod: Instagram/@yohannessick,

Katariina

Peetson

Uno Piir 95

13. novembril täitub auväärne tähis Eesti koondise endisel peatreeneril Uno Piiril, kes saab 95aastaseks. Taasiseseisvumise järel oli just Piir Eesti koondise esimene juhendaja. Enne oli ta Tallinna Dünamo mängijana tulnud kolmel korral Eesti NSV meistriks ja korra karikavõitjaks, treenerina viis ta Norma viiel korral Eesti NSV meistriks ja kuuel korral karikavõitjaks. 2014. aastal pälvis ta jalgpalliliidu kuldmärgi. See Lembit Peegli foto pärineb 2005. aastast.

LHV edetabel

Septembrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):

1. (2.) Tallinna FC Flora

2. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (3.) FC Nõmme United

4. (8.) Pärnu JK Vaprus

5. (4.) FC Elva

6. (5.) JK Tallinna Kalev

7. (6.) Nõmme Kalju FC

8. (7.) JK Tabasalu

9. (12.) Paide Linnameeskond

10. (11.) Viljandi JK Tulevik

11. (9.) Viimsi JK

12. (13.) FC Kuressaare

13. (10.) Tallinna FCI Levadia

14. (14.) Raplamaa JK

15. (16.) Rakvere JK Tarvas

16. (15.) FC Tallinn

17. (–) Pärnu JK Poseidon

18. (17.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

19. (19.) JK Welco

20. (18.) FC Kose

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Foto: Lembit Peegel

VANA FOTO

Oktoobrikuu ristsõna õige vastus oli „Olümpiakoondis“. Õige vastuse eest võitis siililogoga fliisist pleedi Reelika Veske. Võitjaga võtame ühendust.

Novembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. novembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Karol Metsa pildiga fännisärgi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.